Maa Elu, 17. mai 2018

ROOMET SÕRMUS: PRAEGU ON VEEL VARA ÖELDA, KAS EESTI PÕLLUMEHED VÕIDAVAD VÕI KAOTAVAD UUE EELARVEGA.

KAEVAMINE

KAS MOODNE SOOVITUS PEENRAID MITTE KAEVATA ON IKKA ARUKAS?

KEVADTÖÖD PÕLLUL

9

772504

586014

ISSN 2504-5865

PIKALDASELT ALANUD KEVAD ON HOO SISSE SAANUD JA PÕLLUL KÄIB AKTIIVNE KÜLV.

17. MAI 2018 • NR 20 (153) • HIND 1 €

AJALEHT ETTEVÕTLIKULE MAAINIMESELE

2 || KEVADTÖÖD || MAA ELU

17. MAI 2018

silvia paluoja

Pärnu Postimees

P

ärnumaa ühe tuntuma põllumajandusettevõtte OÜ Surju PM maadest lookleb läbi Reiu jõgi, mis suurvee ajal kallaste vahelt välja tungib ning heina- ja põllumaad üle ujutab.

Sellest halvem variant on aga taevamärg, sellised lakkamatud sajud, nagu sügisest poole talveni kestsid ning taliviljapõllud sõna otseses mõttes lapiliseks muutsid.

Nii tõdeski Surju osaühingu taimekasvatusjuht Aldo Korbun juba mõni päev pärast aastavahetust, et ilmataat on suurema osa talinisu ja tritikut ära koristanud.

KEVAD TULEB ALATI ÕIGEL AJAL, KUID ALATI EI SOBI SEE INIMESE TAHTMISEGA KOKKU. Kaselehtede hiirekõrvade paisumise ajal saadeti traktor adraga hukkunud taliviljapõldudele ning mai keskel külvati asemele suvivili. „Kevad on pigem õigeaegne,” arvab Korbun. „Kevad tuleb alati õigel ajal, kuid alati ei sobi see inimese tahtmisega kokku, meil on olnud aastaid, kui saab põllule 15. aprillil, tänavu saime alustada tasapisi mõni päev hiljem, 20. aprillil. Ent vajadus taliviljapõlde ümber künda mõjutas meie te-

Liigvee pärast hukkunud taliviljaorase ümberkündmise järel külvas OÜ Surju PM asemele suvinisu ‘Licamero’, mille saagiks loodetakse keskmiselt 5 tonni hektarilt.

FOTO: URMAS LUIK / PÄRNU POSTIMEES

Kevad lisas põllumehele

erakorralisi töid

Empower 4Wind OÜ on Empower AS tütarettevõttena kogenuim tuule- elektrijaamade hooldusettevõte Eestis, hooldades ca 56 protsenti eksisteerivatest parkidest.

Meie eesmärk on olla parim tuuleparke hooldav ettevõte Eestis, pakkudes võimalikult laiapõhjalist tuuleturbiinide hooldus- ja remonditeenust nii turbiinide tootjatele kui ka tuuleparkide arendajatele.

Otsime tuuleparkide valdkonda

HOOLDUSTEHNIKUT

gemisi sedavõrd, et erakorralist kevadkülvipinda tuli ligemale 200 hektarit juurde.”

Paarikümne hektari suurusele põllule talinisu asemele külvas osaühing suvinisu ‘Licamero’. Taimekasvatusjuhi sõnade kohaselt ootavad nad sellelt sordilt head saaki, keskmiselt viis tonni hektarilt. Seda Surju eripärase mullastikuga maadel, kus poolemeetrise huumuskihi all on tihke savi. Sellise loodusliku koosluse juures ei aita madalatel maadel ja sademerohkel ajal isegi töötav drenaaž.

Maaeluminister lubas anda taliviljakasvatajatele nende

kahjude korvamiseks erakorralist toetust. Selle võimaluse kasutajate hulgas on küsijana ka OÜ Surju PM, kuid kas ja kui palju nad raha saavad, selgub.

Rahaliselt tühjaks pööranud töö ehk taliviljakülviks tehtud kulutused ulatuvad vähemalt 200 euroni hektari kohta, kui arvestada põllu ettevalmistamist, seemet, väetist, kütuse- ja tööjõukulu ning tagatipuks saamata jäänud saaki ja uut kulutusteringi juba kevadel.

Kuigi muld on pealt tuhkjas ja teeäärsetel põldudel saadab sellel töötavaid traktoreid tol-

mupilv, pole maa veel igal pool ühtlaselt kuivanud.

Pärnumaa ühe tugevama osaühingu Vändra tootmisjuht Kaido Madisson räägib, et nende savistel maadel on veel kohti, kus külviku alt tuleb pinnale vedel hall ollus ning läinud nädalal oli vaja lausa külvikut põllult välja tirima minna. „Meil on paar-kolm päeva veel suvivilja külvi teha, mais ka maha panna, nii et selle nädalaga peaks selle tööga ühele poole saama,” seletab Madisson.

Taliviljaorased on ilusad ja üksikud sulaveega tekkinud laigud ei ole nii suured, et Vändra-

mail oleks pidanud sügisesest tööst künniadraga üle käima.

Osaühingul on maas üle 600 hektari talivilja ja suvivilja koos maisiga saab üle 2000 hektari. Talirapsipõllud võtavad juba kollakat õietooni ning nii nagu mujalgi, igatsevad põlluharijad ja saagikasvatajad kevadvihma. „Nädala lõpus võiks tulla vihma, mis kastaks maa üle ja viiks mulda taliviljade väetise,” soovis Madisson.

Aastad ei ole vennad ja saaki pannakse salve sügisel. Põllukultuuride kasvatajad loodavad nagu ikka, et tuleb neile soodne suvi ja kuiv lõikusaeg.

(töökohad Harju-, Lääne- ja Virumaal)

Peamiseks tööülesandeks on tuulegeneraatorite hooldus- ja remonttööd.

Kandidaadilt eeldame: • • • • • • • • • • •

huvi tehnika vastu; tahet õppida ja areneda; sihikindlust ja nutikust püstitatud eesmärkide saavutamiseks; head arvutioskust; head eesti keele oskust ja inglise keele oskust suhtlustasandil; sobivust koostööks eritaseme juhtide ja töötajatega; meeskonnatööoskust; korrektsust, hoolsust ja lojaalsust; võimalust viibida komandeeringus (Eesti piires ja lähisriikides); aktiivsust ülesannete lahendamisel; B-kategooria juhiluba.

Kasuks tulevad:

• rakenduslik haridus mehaanikas, mehhatroonikas, automaatikas või energeetikas; • eelnev töökogemus energeetika- või mehaanika valdkonnas; • soome keele oskus.

PÕLLUMAJANDUSLOOMADEGA KAUPLEMINE Euroopa Liidu sisene eksport import & Eesti siseturg sh tõuloomade vahendamine nuuma- ja tapaloomade ost

PÕLLUMAJANDUSLOOMADE TRANSPORDITEENUS projektid BALTIC GRASSLAND BEEF SWISS GRASSLAND GENETICS Baltic Vianco Trading OÜ 66710 Sänna küla Rõuge vald Võrumaa tel. +372 786 0228 info@balticvianco.ee www.balticvianco.ee

Järvamaa kultuurihiies Vargamäel Peotule teelesaatmine ja kultuuripreemia laureaatide puude istutamine

professionaalses ja edumeelses meeskonnas, erialast koolitust ja töötulemustest sõltuvat tasupaketti.

Empower 4Wind OÜ Mõigu 3a · 10121 Tallinn · Tel 663 5629 info@empower.ee · www.empower4wind.ee

algab rongkäik Lembitu pargist, seejärel laulu- ja tantsupeo kontsert Paide Vallimäel

24. mai kell 18

Meie omalt poolt pakume huvitavat ja mitmekülgset tööd

Kandideerimiseks saada palun CV koos kaaskirjaga hiljemalt 25. maiks läbi CV Keskuse või e-posti aadressil tanel.kutsar@empower.ee, lisada märgusõna "Hooldustehnik".

26. mai kell 16.30

www.balticgrassland.com

www.swissgrasslandgenetics.ee

3€ üksikpilet, 8€ perepilet Piletid müügis Paide Muusika- ja Teatrimaja kassas ja Piletimaailmas (eelmüük lõppeb 25. mail) ja tund enne peo algust kohapeal (sularahas).

JÄRVAMAA OMAVALITSUSTE LIIT

OÜ Invester

MAA ELU || KEVADTÖÖD || 3

17. MAI 2018

Kevad tegi taliviljakasvus

vigade paranduse kristina traks Maa Elu

K

evadiste põllutööde seisukohalt on tänavune kevad seni olnud kehvapoolne, sest pikka aega lihtsalt ei pääsenud põllule, tõdeb agronoom, taimekaitsenõustaja ja portaali agronoom.ee autor Janne EhteTammiste.

Sügisel oli pilt taliviljaga väga nukker ja paljud põllumehed ei jõudnudki taliviljakülvini või siis sai vili maha tavapärasest hiljem. Talvele vastu minnes olid põllud hädavaevu rohelised. Kuidas praegu seis on?

Sügisel venis viljakoristus vihma tõttu pikalt ja oli hästi vaevaline, sellest tulenevalt hilines uute taliviljapõldude külvamine. See tähendab, et paljudel sai teravili maha alles septembri lõpus või oktoobri alguses. Nii hilja külvatuna ei jõua aga taim talveks valmistuda.

Taim peab enne talve kasvatama vähemalt 2–3 lehte, juuremassi ja koguma suhkruid. Hilise külvi korral on aga areng aeglane ja isegi kui taim jõuab kasvatada paar lehte, siis varusid koguda ikkagi ei jõua. Talvituma läheb taim nõrgemana ja on talvestressile tundlikum.

Külvipinna puudumise tõttu külvati talirapsi poole vähem, kui plaanis oli.

Kuidas talv sellise kehvalt ette valmistunud viljaga ringi käis?

Põllumehe seisukohalt oli üllatavalt hea talv! Lumi tuli õnneks õigel ajal ehk enne aasta alguse külma. Veebruar oli küll krõbe, kuid sel ajal olid põllud lume all ja see kaitses talivilja. Vili talvitus hästi ja kevadisi ümberkülve on tehtud vähe, enamasti neil põldudel, kuhu teravili läks maha oktoobris.

Kes jõudis septembris külvata, sellel talvitus vili üldjuhul hästi.

Miks on taliviljaga seonduv nii oluline – kas ei võiks panustada ainult suviviljale ja mitte muretseda selle pärast, mis t a l vel põllul toimub?

Peamine põhjus: talivilja saagipotentsiaal on palju suurem kui suviviljal. Talirapsi nimetatakse lausa kuldseks kultuuriks, sest see annab väga hästi ja kindlalt saaki. Talivilja kasvatades hajutab põllumees oma töögraafikut nii kevadel kui ka sügisel. On võimatu teha kõik tööd kevadel, kui on niigi tuline kiire. Samuti on talivilja kasvatamisel sügisene koristuskonveier paigas.

Kas tänavune kevad on viljakasvatajat soosinud?

Kui eelmise aasta kevadet nimetasin hiliseks, siis sel aastal mindi põldudele esimesi väetiseringe tegema veel 2 nädalat hiljem kui eelmisel aastal.

Kevad on olnud raske, sest alles mai teisel nädalal saadi õige külvihoog sisse, kuna sinnamaani sadas ja põldudele tehnikaga ei pääsenud. Juba olen kuulnud sel kevadel põldudele uppunud külvikutest.

Kui aastaid tagasi oli Maamessi toimumise ajaks (Maamess toimub aprilli eelviimasel nädalal – toim) põllumeestel vähemalt pool suviviljast külvatud, siis viimastel aastatel tähistab Maamess põllule mineku algust.

Kevadiste põllutööde seisukohalt on tänavune kevad kehv, sest lihtsalt ei pääsenud põllule. Seevastu taliviljale on niiskus ja jahedus hästi sobinud, ka väetise on vili sellistes tingimustes hästi kätte saanud. Talivili on praegu juba järele kasvanud. Jahe ja niiske ilm soodustas ka võrsumist. Nii taliteraviljad kui ka taliraps teevad tõelist kasvuspurti.

Kevadel on tõesti väga sageli mureks põud. Vili saab maha ja järgneb mitu ilma vihmata nädalat, seeme ei saa kasvuhoogu sisse. Tänavu on neil õnnelikel, kes said varakult põllule, küll päris hästi, sest vihma on tulnud ja seemned idanevad hoogsalt.

Praegu aga kipub juba liiga kuivaks, põllud tolmavad. Põllumehe mõistes ideaalne kevad on temperatuuriga 15–20 kraadi, päikesepaisteline, iga nädal paar korralikku vihmasahmakat ja vähe tuult, et saaks põlde ka pritsida.

Need kas hariti juba sügisel mulda või tehti seda kevadel ja läheb järgnev kultuur peale. Liblikõieline on väga hea nn haljasväetis uuele kultuurile ning ületalve seisnud oaja hernemass on üldiselt pehme ja kergesti purustatav. Iseasi on muidugi rahaline kahju, mis herne ja oaga möödunud aastal saadi …

Oa külvipind kindlasti langeb ja hernel samuti. Kogemus on valus ja õppetund on suur.

Ilm rikkus asja täielikult ära.

Nüüd ollakse teadlikumad, et kui uba on mai alguseks külvamata, siis on kindel oht, et ta valmis ei saa.

Mida need põllumehed teevad, kes ei saanud sügisel talivilja maha?

Mitu aastat läheb, et kehvast sügisest üle saada? Kuidas kiiremini taastuda?

Tihti kurdavad põllumehed kevadel põua üle. Tänavu paistab, et seda muret pole.

Agronoom Janne EhteTammiste ütleb, et põllumehe mõistes ideaalne kevad on temperatuuriga 15–20 kraadi, päikesepaisteline, iga nädal paar korralikku vihmasahmakat ja vähe tuult, et saaks põlde ka pritsida.

FOTO: KRISTINA TRAKS

Eks tuleb panna suvivili. Külviplaani on küll nõnda keeruline täita, sest tööd kuhjuvad kõik ühele ajale.

Paljudel on mure, et ühe kultuuri või isegi ühe põllu raames on eri ajal külvatud, just seetõttu, et madalamatesse ja märgadesse kohtadesse ei saanud masinatega peale sõita või takistas külvi vihm. Põllumees aga unistab alati sellest, et saaks ühe kultuuri, näiteks kogu varajase odra, korraga maha. Kaootiline külv – täna natuke ühte kultuuri, homme teist, ülehomme jälle esimest – tähendab seda, et ka sügiskoristus tuleb kaootiline ja logistiliselt kurnav.

Eelmisel aastal jäi palju uba koristamata ja mõnel pool on siiamaani oavaremeid põldudel seismas näha. Mis neist põldudest saab?

Asjal on kaks poolt. Esiteks praktiline – sügisene koristusaeg rikkus põlde, kuna liigniisked põllud ei kandnud masinaid ja tekkisid sügavad rööpad. Sisuliselt on muld sellistel põldudel haiget saanud: isegi kui rööpad ära haritakse või põld küntakse, pole muld lõpuni taastunud. Kulub mitu aastat, enne kui see korda saab.

Teine küsimus on rahaline miinus – panustati palju, kuid kätte ei saadud. See on tõeline õppetund, mis muudab põllumehi kindlasti ettevaatlikumaks. Eelmisel suvel tundus ju, et tulemas on lausa rekordsaak ning tekkis isegi väike eufooria. Võis ka meelest minna, kui tähtis meie tegevuses on ilm. Ilmast sõltub põhimõtteliselt kõik.

Eks masinatesse ikka investeeritakse, kuid usun, et suuremaid investeeringuid lükatakse edasi. Minu soovitus: sel aastal ei tasu üle pingutada – parem vähem riskida ja minna kaalutletult keskmise, kuid kindla tulemuse peale välja. Hiigelsaagile välja minnes kaasneb paraku alati suur risk.

Meie põllumehed on vintsked sellid, kuid tegelikult on nende seis praegu üsna habras.

Ja ei olegi vahet, kas haritakse 100 või 2000 hektarit. Kahte sellist aastat ei elaks nii mõnigi ettevõte üle. Samas peab lootma, et see aasta tuleb parem. Eks päike ja ilus kevadilm aitab ka halba unustada. Kellel on veregrupp põllumajandus, see naljalt muud tegema ei hakka.

MÜÜ OMA VANA NING OSTA UUEM JA PAREM!

Maailma suurim RASKETEHNIKA portaal!

juhtkiri

riina martinson toimetaja

UNISTUS SUVEKODUST

S

oojal kevad- ja suvepäeval ihkab loodusesse isegi kõige veendunum linnadžungli elanik. Maavanaemasid jääb järjest vähemaks ja nii otsitakse üles suvekoduga tuttavad. Mõnus nädalavahetus maal ja kinnisvaraportaalide otsingumootorisse toksitakse „suvila”.

Tänases lehes kirjutamegi, mis toimub suvilate ja maakodude turul. Selge on see, et kel tekib alles praegu kindel soov suvila soetada, seisab väga napi valiku ees – pakkumisi on vähe või on saadaval näiteks renoveeritud mereäärsed majad, mille hind enamikule eestlastest püüdmatu.

Nagu ütleb maaklerite vanasõna, siis paati ja suvilat osta sügisel, võidad hinnas.

Maa Elu võtab edaspidigi uurida, mis toimub maapiirkondade kinnisvaraturul: mida otsitakse taga tikutulega, mis seisab ja laguneb ning kuhu rühib maahind.

Eeloleval puhkuseajal tuttavatele maakoju külla minnes ohkab nii mõnigi, et küll on pererahval mõnus. On tõesti, aga ega nad kogu aeg puhka. Praegu lihtsalt külalistega koos võeti töövaba nädalavahetus, samal ajal kerib peas, mis tööd kõik kiirelt tegemist ootavad.

Suvekodu omada ei tähenda vaid mõnusat lebotamist, paratamatult toob see kaasa päris suure hulga tööd. Isegi siis, kui sa peenraid rajama ei hakka, tuleb iga nädal vähemalt niita ikka. Ja päevinäinud maja vajab pidevat nokitsemist.

Nii ongi kõige sagedasem suvila müüja eakam põlvkond, kes küll ei tahaks kalliks saanud suvituspaigast loobuda, kuid jaks on lõppemas ja kaugele elama rännanud lapsed-lapselapsed appi ei jõua. Seega, kui sokutate end kellelegi suvilasse külla, siis pakkuge end ka mõnele tööle appi ja teid kutsutakse taas.

Kui lõpuks ometi leiutaks keegi sääsetõrjevahendi, mis need tüütud pirisejad tõhusalt eemal hoiaks, oleks lahendatud kõige suurema takistus, mis segab maal suve nautimast.

Peatoimetaja Peeter Raidla peeter.raidla@maaelu.ee Toimetaja Riina Martinson riina.martinson@maaelu.ee Makett Jaanus Koov, küljendus Ain Kivilaan Keel ja korrektuur Reeli Ziius Reklaamitoimetaja Liisa Kaha liisa.kaha@eestimeedia.ee, telefon 739 0383 Müügiüksuse juht Jane Barbo jane.barbo@eestimeedia.ee Väljaandja AS Eesti Meedia Maakri 23a, 10145 Tallinn, www.maaelu.ee Maa Elu ilmub Postimehe, Pärnu Postimehe, Sakala, Virumaa Teataja, Järva Teataja ja Lõuna-Eesti Postimehe vahel igal neljapäeval (v.a riigipühad).

Tellimine, telefon 666 2525 Koos Postimehega levi@postimees.ee Koos maakonnalehtedega tellimine@ajaleht.ee Autoriõigused: Eesti Meedia AS, 2018

4 || EUROTOETUSED || MAA ELU

17. MAI 2018

Miks Eesti põllumees

Erinevalt konkurentidest meie kalakasvataja toetust ei saa taavi alas Maa Elu

E

esti üks tuntumaid tiigikalade kasvatajaid on Kalatalu Härjanurmes Jõgevamaal.

Talu tegevjuht Aarne Liiv ütleb, et kalakasvatus on perspektiivikas. „Sealhulgas forellikasvatus, kuna loodusliku kala püüki suurendada ei saa, kala tarbimine aga kasvab jõudsalt. Sellest ka tormiline vesiviljeluse areng kogu maailmas viimastel aastakümnetel. Ka meie ettevõttel läheb normaalselt, kuid praeguse poliitika jätkudes ei ole vesiviljelus Eestis konkurentsivõimeline,” räägib ta.

KESKKONNALE KASULIK Teiseks on see valdkond kõige efektiivsem söödaväärindaja, sest ühest kilost söödast saab 560 g kalaliha, 220 g kana-, 110 g sea- ja 40 g veiseliha. „Ühe kilo kala kasvatamisel on fosfori emissioon loodusesse 2,5 korda väiksem, süsihappegaasi emissioon aga 7 korda väiksem kui näiteks kilo veiseliha tootmisel,” selgitab Liiv, kes enda sõnul samas ei loobuks ühegi hinna eest maitsvast veiselihast. „Kui keegi tahab nüüd tormata veisetootmise kallale, siis pidagem hoogu, sest tasuta lõunaid pole olemas. Kuid ülitugev keskkonnasäästu aspekt kalakasvatuse kasuks kõige ülalnimetatu ees on vääramatu. Eestis on need asjad läbi mõtlemata ja riigi keskkonnapoliitika töötab praegu vastupidises suunas. Ei vaadata suurt pilti, keskendutakse väikese tähtsusega detailidele,” nendib tuntud kalakasvataja.

Kahjuks jagub hea kõrval Eesti kalakasvatuses rohkelt probleeme, mida Põhjamaad on osanud efektiivselt ja kõiki osapooli arvestades lahendada.

Eestil on siin veel pikk tee käia.

Liiv märgib, et Eesti vesiviljeluses tervikuna on raskusi, osaliselt viimase kümmekonna aasta vesiviljeluspoliitika vigade tõttu. „Näiteks meie peamised konkurendid puna-

se kala turul – Taani, Norra ja Soome kalakasvandused saavad investeerimistoetusi, meie kasvandustele pole aga Euroopa Liidu ühtses kalanduspoliitikas võimaldatud toetused avanenudki, ehkki praegu käib neljas eelarveaasta,” teab ta.

Ka Härjanurme kulutab kogu kasumi investeeringuteks. „Me laieneme, areneme, kuid oma kasumi ühe euro eest saame investeerida kaks korda vähem kui teiste riikide kalakasvatajad, kes kasutavad toetusi.”

Samuti ollakse Põhjamaades kalakasvatajate suhtes väga arvestavad, samas kui Eesti ametivennad peavad võitlema tuuleveskitega või ujuma vastuvoolu. Liiv rõhutab, et nende konkurente ei survestata mujal keskkonna küsimustes sellisel määral nagu Eesti vesiviljelejaid, ehkki Eestis ollakse Põhjamaadega võrreldes mitu korda keskkonnasäästlikumad. „Meie ettepanekud siin võrdsemaks kohtlemiseks on juba 12 aastat olnud tühi töö.

Eesti vesiviljelus kokkuvõttes on hulga keskkonnasäästlikum kui enamikus teistes Euroopa riikides, sealhulgas Taanis, Norras, Soomes.” Näiteks Taanis, mis on pindalalt võrdne Eestiga, kasvatatakse Aarne Liivi sõnul mageveekasvandustes umbes 35 000 tonni forelli, Eestis vaid 600 kuni 700 tonni ehk üle 50 korra vähem!

VAID EESTLANE MAKSAB KESKKONNATASU Taanis on mõningaid tipptegijaid, kes on tehnoloogilise kõrgtaseme saavutanud mitmekümneaastase kogemuse, eelmiste põlvkondade teenitud raha ja riigi tugeva toe abil. Tänu sellele on nad ehitanud mõned moodsad megafarmid, kuid ei saa unustada, et pool forellitoodangust kasvatatakse sealgi siiani vanades muldtiikides, kus pole kõige elementaarsematki keskkonnasäästu tehnoloogiat. „Mitte keegi viimastest ei maksa sentigi keskkonnatasu (ka Soomes ega Norras, lisaks

riina martinson Maa Elu

KOMMENTAAR Martin Liiv Härjanurme kalatalu noorperemees Meie toodangule on Eestis piisavalt turgu ka toodangu mahu mitmekordistudes. Eksportida oleks võimalik, kui suudaksime tootmist ja seeläbi efektiivsust kasvatada. See on plaanis, aga siis kaotaksime koduturu eelise ja konkureeriksime endiselt odava kalaga. Meie peamine müügiargument: kala on kodumaine, püügivärske, kvaliteetne ja väga tervislik. Eesti tarbija on üha teadlikum ja seda on õnneks turul märgata. sumbakasvandused). Meie peame ehitama vaid ülikeskkonnahoidlikke kasvandusi, enamasti omamata oskust neid ehitada ja kasutada,” tõdeb Liiv.

Samas ei tule kalakasvatustarkus üleöö, vaid aastakümnetepikkuse ja kollektiivse kogemusega. Liiv toob näite, et peaaegu igas Taani külas on mõni kalakasvandus. „Eestis peavad maksma prognoosimatut keskkonnatasu kõik kalakasvatajad, seejuures sisuliselt ainsana toidutoorme tootjate sektorist. Peamine siin ei ole keskkonnatasu suurus, vaid tasu nõudmise fakt iseenesest. See on bürokraatlik, arusaamatu, ebaõiglane, tugevalt arengut pärssiv ja asjatundmatu,” rõhutab Liiv. „Kui nimetatud poliitikat kiiresti muudetakse, on meil aga avarad, seni täiesti kasutamata võimalused.”

Praegu katab Eesti forellikasvatus 12–15% punase kala tarbimisest. Härjanurme kalatalust läheb eksporti peamiselt punane kaaviar (värske soolatud forellimari) ja mitmesugust noorkala kokku ca 5% käibest (40 000 kuni 50 000 euro eest) aastas. Kalatalu värske toodang on müügis peaaegu kõigis Eesti suuremates kauplustes ja kettides.

rognoosi kohaselt on 2020. aastal euroliidu põllumeeste keskmine otsetoetus hektari kohta 242 eurot, Eestis aga vaid 177 eurot. Osas riikides ulatuvad otsetoetused aga rohkem kui 400 euroni.

Eesti PõllumajandusKaubanduskoja juhatuse esimees Roomet Sõrmus toob välja, et kõige suuremad on toetused Maltal ja Küprosel, kuid neid võib pidada erandiks, sest tegemist on väga väikeste riikidega, kus on teistsugused tingimused.

Suuremate toetustega riigid on veel Belgia, Holland ja Kreeka, kus otsetoetused hektari kohta on umbes 400 eurot. Üle 300 euro on otsetoetused Taanis, Saksamaal ja Itaalias.

Kõige väiksemad on otsetoetused peale Balti riikide Rumeenias, Bulgaarias ja Portugalis.

Säärane kõrvalseisjale ebaõiglasena tunduv seis põhineb ajaloolistel kriteeriumidel ja Eesti põllumajanduse seisul ELiga liitumise ajal. „Eesti „häda” on selles, et 1990ndatel oli põllumajandus madalseisus ja meil läks väga

• Tomatid avamaal, rõdul ja kasvuhoones • Seemned, idandamine, külv, pikeerimine jne – kasvatamise praktiline juhis

Müügil

ROOMET SÕRMUS, Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja juhatuse esimees: „Praegu on jäänud kõlama, et Eesti põllumehed pigem võidavad uue eelarvega. Leian, et seda, kas ja kui palju Eesti põllumehed võidavad või kaotavad, on veel väga vara öelda. Lisaks otsetoetustele on Eesti põllumajanduse jaoks väga tähtsad maaelu arengu fondi vahendid – esialgse kava kohaselt tabavad aga maaelu arengu poliitikat ELi panuse osas valusad kärpekäärid, üle 12%.”

palju maad põllumajanduslikust kasutusest välja. Kui liitusime ELiga, oli meil toetusalust pinda natuke üle 800 000 hektari, nüüdseks on see kasvanud ligi miljoni hektarini. Hektarite arvu kasv on osaliselt ära

• Probleemid ja lahendused • Kohandatud Eesti oludele • Erilised sordid • 30 suurepärast retsepti soolasest magusani

SAKALA, VIRUMAA TEATAJA, PÄRNU POSTIMEHE, JÄRVA TEATAJA, LÕUNA-EESTI POSTIMEHE, POSTIMEHE TALLINNA JA TARTU KLIENDITEENINDUSES NING RAAMATUPOODIDES ÜLE EESTI!

MAA ELU || EUROTOETUSED || 5

17. MAI 2018

saab kreeklasest poole vähem toetust?

MARKO GORBAN, Maaeluministeeriumi põllumajandus- ja maaelupoliitika asekantsler: „Arvestades, et ei ole teada Eesti otsetoetuste täpne tase uuel perioodil ning milline saab olema otsetoetuste piiramise (capping) lävend, ei saa anda täpset hinnangut capping’u võimaliku mõju kohta, hinnanguliselt võib see puudutada 3–5 protsenti otsetoetuste taotlejatest.”

söönud kokku lepitud toetuse suurenemise,” selgitab Sõrmus.

MIS EDASI? Euroopa Komisjon on avaldanud ELi eelarvekava aastateks 2021–2027.

Sõrmus tõdeb, et Eesti põllumajanduse otsetoetused jäävad ka järgmisel eelarveperioodil tunduvalt alla ELi keskmise, kui me ei suuda eelseisvatel läbirääkimistel saavutada olulist läbimurret. „On positiivne, et komisjon tegi ettepaneku otsetoetuste taset hektari kohta liikmesriikide vahel ühtlustada ELi keskmise suunas, kuid kahjuks ei saa rahul olla toetuste suure erinevuse vähendamise ulatusega,” ütleb Sõrmus. „Seadsime juba aastateks 2014–2020 eesmärgi, et meie otsetoetused moodustavad vähemalt 90 protsenti ELi keskmisest, kuid tundub, et me ei suuda seda taset saavutada isegi 23 aastat pärast ELiga liitumist. Ligikaudne arvutus näitab, et praegu on jutt pigem natuke rohkem kui 80 protsendi tasemest.”

Maaeluministeeriumi põllumajandus- ja maaelupoliitika asekantsler Marko Gorban kinnitab, et Euroopa Komisjon toetab otsetoetuste ühtlustamist riikide vahel. „Kuna eelmisel perioodil algas ajaloolistest kriteeriumidest eemaldumine ja toetuste ühtlustamine riikide vahel, on tähtis sellega jätkata. Eesmärk on, et Eestis tootjate otsetoetused oleksid ELi keskmisel tasemel,” rõhutab Gorban.

Otsetoetust hektari kohta liikmesriikide vahel ühtlustatakse ELi keskmise suunas.

Kõikidel liikmesriikidel, kelle otsetoetused jäävad keskmisest alla 90 protsendi, vähendatakse liikmesriigi praeguse taseme ja keskmisest 90 protsendi taseme vahet 50 protsendi võrra.

MIKS TOETUSED ERINEVAD? Selgitamaks, miks ikkagi eri riikides on sedavõrd suur vahe põllumeestele makstavates toetustes, tuleb Gorbani sõnutsi vaadata ajaloos tagasi. „ELi otsetoetused loodi 1992. aastal MacSherry reformiga, kui kaubanduspoliitika liberaliseerimise vajadusest tingituna alandati ühenduse välispiiril rakendatud tollitariife, mis alandas siseturu hindasid lähemale maailmaturu hindadele,” räägib ta.

Kompenseerimaks reformi tõttu vähenenud põllumeeste sissetulekuid, viidigi sisse otsetoetused. Näiteks teraviljatoetuse suuruse määramiseks võeti arvesse reformi rakendamisaegne kasvupind, keskmine saagikus ja teravilja hinnalanguse ulatus (63 €/t). Nende kolme elemendi korrutis andiski liikmesriigile teraviljatoetuse summa.

Sarnase valemi alusel arvutati teisedki põllukultuuride ja põllumajandusloomade kasvatamise otsetoetused. Kuna nii põllukultuuride kasvupindade hektarid, kasvatatavate loomade arv kui ka saagikuse ja jõudluse näitajad olid liikmesriikides

Kohila Vineer OÜ on Latvijas Finieris tütarettevõte. Latvijas Finieris on üks Euroopa juhtivatest vineeritootjatest. Kohila Vineer OÜ on kasepuidust spooni ja vineeri valmistav puidutöötlemisettevõte. Lõpptooteks on kõrgekvaliteediline, erinevate pinnakatetega vineer, mille peamised kasutusvaldkonnad on ehitus, transporditööstus, laevaehitus ja mööblitööstus.

Otsime oma meeskonda

OPERAATOREID JA TÕSTUKIJUHTE Ootame kandideerima kohusetundlikke ja töökaid mehi ja naisi, kes oleks valmis graafiku järgi vahetustega tööks (12tunnised, sh öised vahetused).

Omalt poolt pakume: • sooja, puhast ja valget töökeskkonda 2016. aastal valminud tootmishoones; • bussivedu; • võimalust kasutada massaaži, taastusravi või endale sobivat sportimisviisi ettevõtte kulul; • võimalust kasutada ettevõtte pakutavat kohapealset toitlustust (lõuna osaliselt kompenseeritud, öisel ajal supp tasuta); • võimalust kasutada ettevõtte koostööpartnerite pakutavaid soodustusi; • võimalust puhata kaks nädalat suvel ning ühe nädala jõulude ajal (ülejäänud aja osas on võimalik ise valida); • töögraafikut (3 tööl, 3 vaba, päevased ja öised vahetused, vahetuse pikkus 12 tundi). Tööpäeva algus vastavalt kl 8 (päevane) või 20 (öine).

Kandideerimiseks saada CV personal@kohilavineer.ee.

Täiendav info tel 5688 8517 Anu Õun.

erinevad, saadi ka erinevad otsetoetuste kogusummad liikmesriigiti.

Eesti otsetoetuste arvutamisel oli aluseks Euroopa Liiduga sõlmitud liitumisleping ja selles sisalduvad toetusõiguslikud teravilja hektarid, veiste ja uttede arv, piimatootmiskvoot ja muud säärased andmed. Eesti otsetoetuste kogusumma kujunes nimetatud ühikute ja ühinemise ajal kehtinud toetuste ühikumäärade alusel. 2004. aastal liitunud uutele liikmesriikidele maksti ELi eelarvest otsetoetusi 2004. aastal 25 protsendi tasemel. „Kui otsetoetuste summa jagada toetusõiguslike põllumajandusmaa hektarite arvuga, saadakse liikmesriikide seas väga erinevad otsetoetuse ühikumäärad hektari kohta,” tõdeb Gorban. „Selle erinevuse vähendamiseks ja ajaloolistelt referentsidelt eemaldumiseks võeti suund juba aastate 2014–2020 finantsperioodil, kui liikmesriikidel, kelle otsetoetuste tase oli väiksem kui 90 protsenti ELi keskmisest, suurendati vahendeid nii, et nende vahe 90 protsendiga ELi keskmisest vä-

OTSETOETUST HEKTARI KOHTA LIIKMESRIIKIDE VAHEL ÜHTLUSTATAKSE ELi KESKMISE SUUNAS.

heneb eelarveperioodi jooksul kolmandiku võrra.”

SUURED SAAVAD VÄHEM Eesti põllumajandusettevõtted on paljude teiste ELi riikidega võrreldes suhteliselt suured. Sõrmuse sõnutsi tuleb selle põhjuseid otsida 1990. aastate väga keerulistest majandusoludest, aga ka kesistest toetustest.

Nüüd leiame uues eelarvekavas vihjeid toetuslae kehtestamisest ja vähenevatest maksetest suurematele põllumajandusettevõtetele. „Eesti ettevõtete suurenemiseni on viinud tagasihoidlikud põllumajandustoetused ja ebaõiglased konkurentsitingimused, mis on sundinud meie põllumehi konkurentsis püsimiseks otsima võimalusi efektiivsust tõsta. Nüüd teeb komisjon sisuliselt ettepaneku edasipürgivaid põllumehi karistada,” tõdeb Sõrmus.

Gorban selgitab, et ettepaneku eesmärk on soodustada tasakaalustatumat toetuste jaotamist ja liikmesriigil on kohustus kehtestada ettevõtte tasemel toetustelagi (arvestades seejuures tööjõukuluga) või suurematele ettevõtetele vähenevad toetusmäärad hektari kohta. „See tähendab, et toetus jaotatakse ümber keskmistele ja väikestele ettevõtetele. Suuremate ettevõtete toetuste vähendamise kaudu vabanevad vahendid jäävad selle liikmesriigi eelarvesse, kus need tekivad,” räägib Gorban. „Täna pole küll lõplikku

seisukohta, milliseks toetuslagi kujuneb ja millised on täpselt selle seadmise tingimused,” nendib Sõrmus. „Siiski on kõne all olnud 60 000 euro suurune otsetoetuse tase, mistõttu tuleks seista selle eest, et toetuste võimalik piiramine ei hakkaks Eesti tingimustes puudutama üsna keskmise suurusega pereettevõtteid. Praegu tundub, et ohus on eelkõige need suuremad ettevõtted, kus kasutatakse suhteliselt vähe tööjõudu.”

Sõrmuse sõnutsi on kõne all võimalus, et väiksemate ettevõtete otsetoetuse määr võiks olla suurem kui suurematel ettevõtetel, mis võib Eestis viia maa rendihindade tõusuni, sest see võib anda stiimuli nendele maaomanikele, kes praegu rendivad oma maid põllumajandustootjatele välja. „Eesti põllumajandustootjad majandavad umbes 60 protsendi ulatuses rendimaadel. Kardan, et otsetoetuste ettevõtte suurusest lähtuv ümberjaotamine tekitab vaid moonutusi ja viib põllumajandusmaa rendihinna tõusuni, mis kahjustab lõppkokkuvõttes nii suuremate kui ka väiksemate tootjate konkurentsivõimet,” kõneleb Sõrmus. „Arvestades, et ei ole teada Eesti otsetoetuste täpne tase uuel perioodil ning milline saab olema otsetoetuste piiramise (capping) lävend, ei saa anda täpset hinnangut capping’u võimaliku mõju kohta, hinnanguliselt võib see puudutada 3–5 protsenti otsetoetuste taotlejatest,” pakub Gorban.

6 || KIVIAED || MAA ELU

17. MAI 2018

KOMMENTAAR Kiviaiameister Arvo Saad ehitab aeda sellistest kividest, nagu loodus on nad loonud. „Nii nagu vanad eestlased uskusid, et igal kivil on hing, ei taha ma kivilt juppi küljest raiuda. Hoopis põnev on neid paigutades luua kiviaeda kui neljamõõtmelist hästi sobituvat mosaiiki,” jutustab mees.

Maris Sarv-Kaasik PRIA pressiesindaja

FOTO: ERAKOGU

Eestimaa on nii kive täis, et aedu võiks teha kõikjale silvi lukjanov Maa Elu

K

iviaiameister Arvo Saad tahab kivist aedade ehitamise kultuuri uuesti au sisse tõsta, sest aiaks sobilikke kive leidub peaaegu igas põlluveeres üle Eesti ja turistidel oleks siis ahhetamist ja ohhetamist mitte ainult saartel.

Kuusteist aastat kiviaiameistrina tegutsev Saad paneb südamele, et kiviaia tegemisel peab jälgima teatud põhimõtteid ja vaid kirjasõnas lahtiseletamisest ei piisa. „Ilma seguta laotud erikujulised kivid, suured raskused, seda peab näitama ja õpetama ning kogenud meistri käe all kohe ise ka proovima. Niisama entusias-

EESTIMAA ON KIVE TÄIS. KUS ON PÕLD, SEAL ON KA KIVIHUNNIK, SUUREM VÕI VÄIKSEM. VÄÄRTUSLIK, IMEKAUNIS LOODUSLIK EHITUSMATERJAL SEISAB JA VÕSASTUB.

mist, teadmata kiviaiaehituse põhitõdesid, ei tasu katsetada,” hoiatab ta.

Saad näeb, kuidas kiviaedu pusitakse ise teha, kuid selliseid aedasid tuleb iga kevad ümber laduda, sest enamasti on suured mitmetonnised aluskivid valesti paigaldatud. Katkise aia lahtivõtmiseks on vaja rentida kopp, mille tund maksab 35 eurot. „Tunni ajaga ei tee midagi ära, sest väljavajunud kohti on tavaliselt mitu. Kiviaia parandamiseks kulub mitu kaheksatunnilist päeva. Parem teha siis üks kord ja korralikult, kas siis kiviaiameistrile makstes või koolitusel meistri käest oskusi omandades,” nendib ta.

Nii on Saadil tänavu koolitused neljas paigas, kuid mitte tema initsiatiivil, vaid kohalike kiviaiaaktivistide kutsel. „Eestimaa on nii kive täis.

Seda on kevadel eriti hea näha, kui puud pole veel lehtes.

Kus on põld, seal on ka kivihunnik, suurem või väiksem.

Väärtuslik, imekaunis looduslik ehitusmaterjal seisab ja võsastub. Kiviaedasid võiks kõikjal teha. See ei pea olema seotud ainult Lääne-Eesti või saartega,” kõneleb meister, sõites Järvamaal valminud pikima kiviaia juurde Paide linnas Roosna-Allikul.

RAVIMIREKLAAM

P

EL

A T E

P

U

U

G

ID

!

„Siinsamas Järvamaalgi on näha, kui palju on kive põldude ääres. Kiviaiakultuur oleks vaja uuesti au sisse tõsta ja just sellepärast ma kibekiirel ehitushooajal üritangi enda nädalavahetuste arvelt leida aega koolitusi juhendada,” kinnitab ta.

Vahepealsel nõukogude ajal vajus kiviaedade ehitamine unustusse, siis veeti kivid kas kivipurustajasse tee-ehituseks või põllu äärde hunnikusse. Vanal ajal ehitasid talupojad mõisate juurde kiviaedu kohustuslikus korras.

Saad on seda meelt, et turistid saaksid kiviaedu vaatamas käia mitte ainult Saaremaal, kus ohhetamist ja ahhetamist on väga palju, vaid kogu Eestis. Saadi käe alla valmisid kiviaiad praegu vändatava Vargamäe mängufilmi „Tõde ja õigus” paikadesse. Kohtumajaks oleva vana Esna vallamaja ees üks ja teine Järva-Peetri kirikuaias taastatud paekiviaed. „Kiviaed vaid rikastab looduslikku pilti. Tõsi, see on küll kallis, kuid kindlasti kõige kaunim, keskkonnasäästlikum ja kestvam. Kord hästi ehitatud kiviaed seisab sajandeid, enne sammaldub, kui laguneb. Mina annan oma aedadele eluaegse garantii,” lubab ta.

Kiviaia jooksva meetri hind, kui seda ehitavad kaks meest

ja kopp, on 150 eurot, kui on endal kivid kohapeal paarisaja meetri raadiuses. Maksumus suureneb oluliselt, kui endal kive pole ja need tuleb kohale tuua. Transport on kallis.

Sedagi on Saadi sõnutsi ette tulnud, et kive tuleb tuua kaugemalt. „Kui on tahtmine ja võimalus, siis raha taha pole tavaliselt kiviaia ehitus jäänud ja kiviaeda ei pea ühe aastaga valmis ehitama. Võib teha jupi kaupa,” teab Saad.

Nii valmib mehel praegu üks 500meetrine Raplamaal 150 meetri kaupa aastas. Nii ongi tema sõnul mõistlik, ehitada tasub vaba raha, mitte laenu pealt. „Lihtne reegel – kui raha pole, ehitada ei saa,” ütleb ta.

Tavaliselt on Saadil käsil korraga mitu kiviaeda Eesti eri paigus, sest ehitus sõltub suuresti ilmast. Kui saartel sajab, võib mandril ilus olla. Kui kiviaiameistrina sõidab Saad objektile üle Eesti, siis kliendile mõeldes püüab ta kopateenust osta kohapealt.

Iga kiviaed on omamoodi, eri pinnas, kivid, paigutus.

Korrapäratutest, isemoodi kuju ja suurusega vormidest on vaja luua püsiv korrapärasus „Minu põhimõte on ehitada kiviaeda sellistest kividest, nagu loodus on nad loonud. Nii nagu vanad eestlased uskusid, et

Kiviaia tagastamise toetuse taotlemist pole toimunud igal aastal. Eelmine taotlusvoor oli 2016. aastal, tänavune veebruaris ja rohkem neid sel rahastusperioodil ei tule. Huvilisi olnud igas voorus palju, taotletud kogusumma on olnud alati suurem kui eelarve. Seega on otstarbekam võtta taotlusi vastu pigem harvem ja määrata korraga rohkematele toetusi, kui et igal aastal jagada väikest summat, kuid läbi töötada sadu taotlemisel esitatud dokumente.

2016. aastal esitati kiviaiatoetuse saamiseks 490 taotlust summas 3,76 mln eurot, eelarves oli 1,5 mln eurot. See oli rekordiline taotlusvoor. Toetust said 197 taotlejat, kellele määrati kokku 1 499 409 eurot.

Tänavu veebruaris laekus 297 taotlust, soovitud summa ületas eelarvet rohkem kui kaks korda (eelarve on 1 mln eurot). Otsu-

seid pole veel tehtud, tähtaeg on 29. mai.

Kiviaiatoetust ei maksta välja kohe määramise järel, vaid siis, kui positiivse otsuse saanu teeb kiviaiast teatud osa või terve aia valmis ja esitab dokumendi(d). Sealjuures ei tohi teha ükskõik millist aeda, vaid juba kavandamisel tuleb toetustaotluse juurde saada muinsuskaitseeksperdilt nn kiviaia määrang – milline see peab olema, kus paikneb, milliste mõõtmetega, kust saadakse kivid, kuidas on aed laotud jne. Enne toetuse kättesaamist on vaja saada muinsuskaitseeksperdi kinnitus, et kiviaed vastab planeeritule.

Kiviaeda ei saa taastada suvalisse kohta, vaid sinna, kus see on varem asunud.

Samuti peab aed asuma vähemalt 80 protsendi ulatuses põllumajandusmaal või sellega piirnema.

Toetust saavad taotleda nii füüsilised kui ka juriidilised isikuid ja juriidilise isiku staatuseta ühendused.

Seega kõik.

igal kivil on hing, ei taha ma, kui vähegi võimalik, kivilt juppi küljest raiuda. Hoopis põnev on neid paigutades luua kiviaeda kui neljamõõtmelist hästi sobituvat mosaiiki,” jutustab mees.

Veel toob ta välja, et KeskEestis on valdavalt ümmargused kivid, Vormsi saarel jällegi nurgelised, teravad ja põhjarannikul enamasti paekivi. Kiviaia kõrgus ja kuju võetakse ajaloost ning sellest, millised kiviaiatüübid piirkonnas olemas. „Nii nagu vanasti on olnud, ehitatakse põllukiviaedu ka nüüd, keskmiselt 70–100 sentimeetri kõrgustena. Olen ka keeldunud, kui soovitakse liiga kõrget või konkreetsesse külatänavasse sobimatut kiviaeda, sest hindan miljööväärtuslikkust. Kui külatänavat ääristavad vanad sammaldunud paekiviaiad, siis sinna ei sobi võimas maakiviaed. Tuleb silmas pidada üldpilti. Asi tuleb enne tegutsemist hoolikalt läbi mõelda,” kinnitab meister.

Advantix® (permetriin, imidaklopriid) PELETAB ja HÄVITAB puugid juba enne, kui need jõuavad kinnituda.

permetriin, imidaklopriid

www.minulemmikule.ee Ära kasuta kassidel!

L.EE.MKT.AH.01.2018.0044

Tähelepanu! Tegemist on ravimiga. Enne tarvitamist lugege tähelepanelikult pakendi infolehte. Kaebuste püsimisel või kõrvaltoimete tekkimisel pidage nõu oma loomaarstiga. Ainult veterinaarseks kasutamiseks.

s Kü

u ik n i l i is t ake e g m t o o ap l i

v st

õi

MAA ELU || HOBUSED || 7

17. MAI 2018

kohalikele spetsialistidele astuvad üles näiteks Itaalia, Austria ja Soome esindajad ning tutvustavad, kuidas nende koduriigis hobusekasvatajad ja riik omavahel suhtlevad ning aborigeenseid tõugusid kaitsevad ja säilitavad. „Loodan väga, et meie kasvatajad saavad siit häid ideid,” märgib Enn Rand.

kõike pealt vaadata, takistused ehk väravad asuvad Maria talu kompaktsel maa-alal. Reedesest koolisõidust on teemakaugel inimesel ehk veidi raske aru saada, sest seda peab oskama jälgida. Laupäevane täpsussõit kujutab endast koonustele asetatud pallidest neid maha ajamata möödumist. Publikule on kõigi hobufestivali võistluste külastamine tasuta. „Rakendisport areneb Eestis jõudsalt,” kiidab Talts. „Näiteks Pärnu külje all Reius tegutseb aktiivselt mitmekordne Eesti meister Riina Rõa, kes treenib arvestatavat hulka rakendihuvilisi, nende seas noori. On olemas ühe sõitjaga rakendid, paarisrakendid ja neljarakendid, aga kuna Eestis veel korralikul tasemel kahest ja neljast rakendit ei sõidetagi, piirdume seekord Marias ühese rakendi võistlustega, aga seda nii hobuste kui ka ponide klassis. Ühesel rakendil on olemas koguni Eesti koondis, mille kolm liiget valmistuvad augustis Hollandis toimuvateks maailmameistrivõistlusteks.”

Rakendispordi pluss on seegi, et alaga saavad tegeleda vanemad inimesed. „Sadulas sõites on inimese enda füüsisel ikkagi tähtsam roll kui rakendis istudes. Rakendiga sõitmist on võimalik alustada märksa hiljem ja ikkagi arvestatavale tasemele jõuda. On neidki, kes alustanud nelja-viiekümnesena. Meie kõvematest sõitjatest ongi enamik üle viiekümne,” räägib Talts.

Kohaliku ratsaspordi eestvedajad rõhutavad, et kui teistel aladel pole meie oma Tori tõugu hobusel suurt edulootust, siis just rakendi ette sobib ta suurepäraselt. Tori hobused on ka nädalavahetusel rajal.

Kui Maria talus saab rakendispordihooaeg avatud, siis juuli lõpus toimub Olustveres veel rohkemate osalejatega üritus ja sügisel peetakse Tartumaal Eesti meistrivõistlusi.

RAKEND KOGUB POPULAARSUST Korraldajad usuvad, et just rahvusvahelised rakendivõistlused pakuvad peale osalejate arvestatavat huvi pealtvaatajatelegi.

Homme hommikul kell 10 algab rakendispordivõistluse koolisõit, laupäeval samal ajal täpsussõit ja pühapäeval maraton.

Taltsi hinnangul on publikul vast kõige põnevam jälgida kahest osast koosnevat maratoni ehk kiiruskatseid looduslike takistuste vahel. Sõitjad pääsevad rajale viieminutilise intervalliga ja rahvas saab

HOBUÜRITUSI IGALE MAITSELE Ratsaspordi harrastajate hulk kasvab kogu maailmas. Paljudes riikides on ratsasport kõigi alade seas populaarsuselt esikolmikus. „Näiteks Rootsis, Saksamaal ja Hollandis on see naiste seas üldse enim harrastatud spordiala,” kinnitab Talts. „See on nii ajalooliselt välja kujunenud. Hollandis on näiteks ükskõik millisest tallist 30–40 kilomeetri kaugusel igal nädalavahetusel võimalik leida mingi võistlus, kui mitte kaks, kus osaleda.”

linnuveerg

VALGEPÕSK-LAGLED ON TÜKATI TÜLIKAD olav renno linnuteadja

M

eie kevadnähtuste üks tingimatu osa on siin rändepeatusi tegevad haneparved. Välimuse järgi jaotatakse hanesid kahte rühma. Hallide ehk pärishanede sulestik on põhiliselt hallikas ning nokk ja jalad oranžikad või roosad – neid esineb Eestis neli liiki: hallhani (pesitseb), raba- ja suur-laukhani (arvukad läbirändajad) ning väike-laukhani (üpris haruldane läbirändaja). Mustade hanede ehk laglede sulestikus on tublisti sügavmusta värvust ning nokk ja jalad on mustad. Neid tuntakse tänapäeval kuut liiki, kellest viit kohatakse Eestiski.

Need suurt kasvu partlased pesitsevad Kaug-Põhja saarte ja poolsaarte rannikuvööndis, välja arvatud Kanada lagle, kes toodi PõhjaAmeerikast Inglismaale peaaegu 350 aastat tagasi kuninglikku jahiparki ning on Euroopas nüüdseks levinud Põhja- ja Läänemeregi äärde.

Mustlagle on meil läbirändaja, keda nähakse kevadel ja sügisel rannikupiirkondades, sisemaal aga üsna harva. Ta meelistoit on veetaimed, eriti merihein Zostera.

Harva satub siia punakaellagle, kes pesitseb Taimõril ja tavatseb talvitada Kagu-Euroopas ja Kaspia ääres. Hoopis eksikülaline on eskimo lagle, Euroopa linnuaedades peetav „ameeriklane”.

Meil tavaline ja järjest arvukam on valgepõsk-lagle, keda võib läbirändel ja rändepeatustel kohata lausa kogu Eestis. Tal on must rind

ja kael, musta-hallivöödiline selg, heledam alapool, kõhualune aga suisa valge. Oma nime on ta paljudes keeltes saanud valge pea ja kurgualuse järgi. Suuruselt jääb ta enamusele hanedele all, kaaludes 1,2 kuni 2,3 kilo – olenevalt toitumusest. Häälitsused sarnanevad väikese koera klähvimisega Eelmisel sajandil peatusid nad peamiselt Lääne-Eesti saartel ja rannaniitudel, nüüdseks aga on lagled aprillis-mais saanud tavaliseks ka mujal Eestis. Parvede suurus küündib tuhandetesse ja suurimas koondises on meil loendatud üle 68 000 lagle.

Edasirände tarbeks energiat talletamiseks söövad nad tärkavaid rohttaimi, paraku ka orase- ja heinapõldudel, pälvides niiviisi põllumeeste suurt pahameelt.

Pesitsuskohad on neil lagledel hoopis erisugused: jõgede ja muude veekogude kaljused järskkaldad, kuhu kiskjad naljalt ei pääse. Soodsas paigas leidub lähestikku isegi kuni poolsada pesa. Oma 4–6 valget muna haub emalagle 25 päeva. Kaljuseinalt alla hüpanud pojad siirduvad vanemate saatel madala rohuga tundraniitudele, kus nad 7 nädalaga sirguvad lennuvõimeliseks. 1970ndatel hakkasid valgepõsk-lagled pesitsema mitmel Läänemere saarel, 1981. aastast peale järjest arvukamalt ka Eesti väikesaartel (praeguseks peaaegu 200 paari).

20. mai paiku osutab valgepõsk-laglede bioloogiline ja meteoroloogiline kell, et on aeg Eestimaalt lahkuda ja suunduda oma päriskoju uut põlvkonda soetama.

Rändepeatustel salvestavad valgepõsk-lagled hoolsasti energiat.

FOTO: WIKIPEDIA

Meenutus eelmisel aastal Maria talus toimunud rakendivõistlustelt. Rakendi ees on Tori tõugu hobune.

FOTO ERAKOGU

Maria talus algab uhke

hobufestival toomas šalda Maa Elu

P

ärnumaal Maria talus on ratsavõistlusi takistussõidus, galopis ja koolisõidus korraldatud alates 1996. aastast.

Nüüdseks on siin valminud ajakohane ratsakeskus, mille tallide, väljakute ja ratsaradade loomisse ja arendusse on investeeritud palju jõudu ja aega. „Kopliteks ja heinamaadeks on meil kasutada 100 hektarit maad, talu kõrval laiuv mets oma radadega lausa kutsub ratsutama,” kinnitab Maria talu peremees ja hobuentusiast Enn Rand.

Kuigi ratsutamas saab Pärnu kesklinnast umbes kolme-

kümne kilomeetri kaugusele jäävas Maria talus käia sisuliselt aasta ringi, on eeloleval ja ülejärgmisel nädalavahetusel põhjust tulla neilgi, kes hobust parema meelega distantsilt jälgivad, sest esmakordselt saab toimuma hobufestival „Maria kevad”. Osalejate arvult ja mastaabilt ületab see kõik varasemad siin aset leidnud üritused. „Maria talu ratsakompleksis saab korraldada kõikide Eestis harrastatavate ratsaspordialade võistlusi, mistõttu oleks patt selline võimalus kasutamata jätta,” leiab poolteist nädalat vältava hobufestivali sportliku poole koordinaator, rahvusvahelise kategooria takistussõidu ja rakendispordi kohtunik Hillar Talts.

Juba täna algab Maria talu konverentsiruumides Eesti Hobusekasvatajate Seltsi avatud kevadseminar hobusetõugudest ja aretustööst, kus lisaks

8 || KINNISVARA || MAA ELU

17. MAI 2018

Soojad ilmad turgu riina martinson Maa Elu

Pärnu jõe suudmest 14 kilomeetri kaugusel asuvat Sindi paisu peetakse suureks probleemiks Pärnu jõestiku ja lahe kalavarudele.

FOTO: MAILIIS OLLINO / PÄRNU POSTIMEES

KES OTSUSTAB, ET SINDI PAIS ON PÄRNU JÕELE JA SINTLASTELE HEA? Vastulause Jüri Kuke artiklile.

kalle kroon ajaloolane

J

üri Kuke 10. mail ilmunud arvamusloost jääb mulje, et kogu maailm on süüdi Sindi paisu lammutamises ja et Sindi väliujulaks nimetatud Pärnu jõe lõik olevat Sindi pärl. Kena küll, aga selles kohas puuduvad peale markeeringu muud ujulale omased tunnused. Tegu on lihtsalt ühe osaga jõest.

Muuseas, jõevett kasutavaid ujulaid on Pärnu jõel olnud ka varem. Näiteks oli Paides väga pikka aega, 1920. aastatest kuni 1970. aastateni samuti jõe ääres väliujula, mis asus eri aastatel kahes piirkonnas, kuid siiski teineteisele lähedal ja need kasutasid otseselt jõe vett. Ainult et rajatud olid need inimohutust ja muid võimalikke nõudeid silmas pidades. Kumbki neist ei olnud jõe enese osa, vaid basseinid jõe kaldast mitu meetrit eemal, neist viimasel oli korralik betoonvooder ja lauge põhi, et lapsedki saaksid veemõnudest osa.

Vee ringlus toimus jõe kaudu ja jõe vett kasutades. Muidugi rajati basseinid jõest eemale seetõttu, et tulvaveed ujumiskohta ei mudastaks, et vesi basseinides oleks võimalikult puhas ja sanitaareeskirjadele vastav.

Praegune Sindi väliujula neid nõudeid ei täida. Veelgi enam, projekteeritud Pärnu jõe süvendamise planeerimisel on süviku sügavus ujumispiirkonnas veidi üle 2 meetri, mis on aga ujula projekteerimistingimustega otseselt vastuolus ja inimeludele ohtlik. Sindi paisu rekonstrueerimistingimused võimaldavad Sindi paisu ja Sindi väliujulat vaadelda eraldi. See tähendab, et paisu saab maha võtta ka nii, et ujulat üldse ei puudutatagi ega asuta ka absurdsele Pärnu jõe süvendamisele selles piirkonnas. Samas on üldteada, et praegust Sindi väliujulat kasutatakse üsna vähe. Järelikult on selleks põhjus. Ujumas käivad paljud sintlased hoopis Sindi paisust allpool, üldtuntud ujumiskohas, mis asub jõe käärus.

Kus on, sinna antakse juurde, öeldakse piiblis. On tehtud ettepanek formeerida ujumiskoht kõigi ujula reeglite kohaselt nõuetele vastavaks ja meel-

divaks supelkohaks, kasutades praeguse väliujula jaoks mõeldud raha. Kasu oleks mõlemapoolne: jõgi jääks rikkumata, eluohtlik väliujula tegemata ja nõuetele vastav ujula rajatud.

Edasi vaatame olukorda Sindi ja Tori piirkonnas ajal, kui Sindi paisu veel polnud. Seda võimaldavad meile baltisaksa loodusloolase J. Fischeri tähelepanekud vee-elustiku kohta Eesti ala jõgedes, sealhulgas Pärnu jõel. Oma andmed pani ta kirja 1791. aastal Königsbergis ilmunud teoses „Versuch einer Naturgeschichte von Livlands” ehk „Üks Liivimaa loodusloo kirjutamise katse”.

Mõistagi erutavad meid Pärnu jõe kalastiku tundmaõppimisel andmed meie kalade kuninga – lõhe kohta. On ju lõhejõgesid Eestis väga vähe, vaid 11 jõge. Nagu selgub, on Pärnu jõgi tõepoolest olnud suurim lõhejõgi Eestis. Suurim lõhepüügikoht oligi Toris.

Fischer kirjutab, et Toris „suve keskel ei ole vesi lõhetõkete juures mitte palju enam kui kaks sülda (ca 1,5 m) sügav, nii et sealt nagu kuiva jalaga üle minna võiks”. See teade on oluline kahel põhjusel: esiteks on selge, et päris kuiva jalaga, nagu Fischer poeetilise liialdusena ütleb või nagu Kukk ütleb, „üle hüpates” ikka üle jõe ei saa. Teiseks on selgunud, et Toris asusid spetsiaalsed agregaadid, nn lõhetõkked – puidust raamidele asetatud peenemad oksad või palgid, mille taha lõhed kuderännul kogunesid ja kust neid siis püüti. Lõhetõkkeid on Eestis kasutatud lõhe sugukalade püügiks viimati veel 1966. aastal Pirita jõel. Fischeri andmeil tõusis lõhe kuni Vändrani välja, sest veel „Vändra alt saadakse üksikuid lõhesid”. Kas lõhet ka ülevalpool oli, on teadmata, võibolla jõuti suurem osa neist Tori all välja püüda või takistasid ülejäänud lõhesid paisud.

Veel leidus Tori all angerjat, vimba, haugi, ahvenat, latikat, jõesilmu, särge ja kevadtalvel ka tinti. Nii näeme siin kenasid suure toiteväärtusega hinnalisi kalu: lõhet (muidugi ka forelli), silmu ja angerjat, vimba ja latikat, mis toovad maiasmokkadele naeratuse näole. Nende püügist elatuvad jõe suudmealal ja meres kutselised kalurid, ent nende elutsükkel on tugevalt pärsitud ühe objekti – Sindi paisu poolt.

ooja saabudes kisub eestlasi nagu magnetiga loodusesse ja roheluses viibimine tekitab hüppeliselt huvi suvekodu soetamise vastu, paraku on praeguseks enamik parimaist paladest juba läinud.

Maa Eluga vestelnud kinnisvaramaaklerid kinnitavad, et kevadel ja suvel maapiirkondade turg aktiviseerub, otsitakse nii suvilaid kui ka uut kodu looduskaunis kohas. „Kevad ja suvi on just see aeg, kui hing ihkab maale ning kliendid on tõepoolest agaralt otsimas ja müügis olevaid kinnistuid üle vaatamas,” räägib LVMi kutseline maakler Sirje Savvest. „Tuleb kõnesid tuttavatelt ja tuttavate tuttavatelt, et äkki sul on midagi nii-öelda leti all. Palju prinditakse kuulutusi välja, et ise piilumas käia.

Puhkuse ajal käiakse ka maatuttavatel külas, eks seegi paneb unistama oma maakohast.”

Enamik inimesi on siiski praeguseks oma suvekodu ostu teinud ning juba kõpitsevad maja, korrastavad krunti ja harivad peenramaad. „Teine suvilate suvine ostulaine on pärast jaanipäeva,” ütleb Kinnisvaraeksperdi maak-

ler Arne Pent. „Põhjus: inimesed veetsid jaanipäeva tuttavate juures maal ja pärast seda tekib unelm ka endale soetada mõnus puhkamise paigake.”

MIDA OTSITAKSE? Lahe Kinnisvara Lääne regiooni juht Krista Nõmm räägib, et väga paljud soovivad osta suvekodu kuldsesse ringi ehk oma linna elukohast maksimaalselt 50 kilomeetri kaugusele. „Erandiks on vaid saared, pärandiks saadud maakoht, kus ise sai lapsena ringi joostud, või eriliselt looduskaunid paigad, kuhu jõudmiseks ollakse valmis ka pikemat vahemaad läbima,” toob ta välja. „Kuigi järjest rohkem saab Eestis teha kaugtööd ja sõita suvilasse rohkem kui kaheks päevaks, on sõidukulu ja -aeg ikkagi need, mis määravad suvila asukoha.”

Parim aeg suvekodu osta on Nõmme sõnutsi kevadel, kui lumi on sulanud. Siis on võimalus ära näha reaalne kinnistu olukord ja teede seisukord, mis suvekoduni viivad.

Praegu leiab pakkumises nii arhailisi talusid kui ka nõukogude ajal just suvilaks ehitatud majakesi.

Niipalju kui on inimesi, on ka soove. „Veekogu äär või lähedus kipub olema väga nõutud kaup,” toob välja Savvest. „Kui on nõudlus suur, on ka hind mitu korda soolasem. Tasuks mõelda, kui kaua suvilas veedetud

ajast sa istud, varbad vees?

Võib olla üks tore jalgrattasõit või väike jalutuskäik rannani on ka tore ettevõtmine. Ja oledki säästnud mitukümmend tuhat eurot.”

Pent nendib, et häid suvekodude pakkumisi on praegu üsna vähe. Näiteks Pärnu ümbruses oleks saadaval mõned nõukogudeaegsed odavad suvilad Kilksamal, Tammistes ja Sindis (endistes suvilakooperatiivides), aga võib leida ka uhkeid ja kallilt ehitatud kuni 15 aastat vanu mereäärseid suvilaid. „Üks põnevamaid on hetkel 2003. aastal ehitatud rookatusega palkmaja. See asub Kõrksaarel ja sinna mineku teeb huvitavaks väike paadisõit või siis pooleteisetunnine jalgsimatk üle saart maaga ühendava kivimuuli,” kirjeldab ta.

TEINE SUVILATE SUVINE OSTULAINE ON PÄRAST JAANIPÄEVA, SEST INIMESED VEETSID JAANIPÄEVA TUTTAVATE JUURES MAAL JA PÄRAST SEDA TEKIB UNELM KA ENDALE SOETADA MÕNUS PUHKAMISE PAIGAKE. Suvekodu osta soovijal soovitab Pent pidevalt jälgida kinnisvaraportaale ja kindlasti tasub jätta oma soov tuttavatele maakleritele. „Kui on leitud

Müüa Juuliku söödalabori kinnistu Juuliku küla, Saku vald, Harju maakond

Alghind 195 000 €

Tehing: müük, äripind, enampakkumine Hoone üldpind: 971 m² Korruseid: 1 Ehitusaasta: 1980 Kinnistu nr: 10789602 Katastritunnus: 71801:005:0408 Krundi suurus: 4999 m² Sihtotstarve: tootmismaa Pakkumise tähtaeg: 28.05.2018 kell 14.00

Lisainfo: Märt Mäe Riigi Kinnisvara ASi müügijuht tel 606 3407 ja 513 3745 e-post mart.mae@rkas.ee Vaata ka teisi müügipakkumisi:

www.rkas.ee/myyk

MAA ELU || KINNISVARA || 9

17. MAI 2018

tavad unistust suvekodust endale meelepärane kinnisvara, tasub kiiresti tegutseda. Reegel kipub olema, et kui mõni maja või suvila meeldib, siis on sellele ka teisi huvilisi,” rõhutab ta.

Foorumitest ja sotsiaalmeediast leiab ühtepuhku küsimusi suvila üürimissooviga, aga siin tasub loota vaid tuttavatele-sugulastele, sest suvilate üüriturg on peaaegu olematu – tahavad ju need, kel suvekodu soetatud, ise seal aega veeta.

KES MÜÜVAD? Põhjused, miks inimesed oma suvekodu müüvad, on palju.

Kellel on raha vaja, kellel ei käi jaks enam suvekodust üle või pole aega seda kasutada.

Suuremas osas ongi suvilate müüjad eakam põlvkond, kelle jõud on lõppemas, aga lapsed ja lapselapsed kaugel. Samuti on müüjate seas Soome peresid, kes pensioniea alguses veel jaksasid muru niita ja lilli sättida, aga nüüd kolitakse pigem linnakorterisse või jäädakse kodumaale lastele lähemale.

Aeg-ajalt liigub kinnisvaraturul ka turismitalusid, nende seas on eelistatud sellised, kus on võimalik ise elada ja üks pereliige saaks majutusega lisa teenida.

Pendi sõnutsi on ka praegu mõned turismitalupakkumised turul olemas. „Majutusasutustest paljudel on suurim probleem dokumentatsiooni puudulikus. Tihti on tehtud juurdeehitusi ja projektimuudatusi,

Veekogulähedane maakoht, kus naaber sinu õue vaatama ei ulatu, on enamiku eestlaste unistuste suvekodu.

FOTO: ERAKOGU

millel puuduvad kasutusload.

Nende oste ei taha pangad finantseerida, sest pankadel on tähtis, et tagatiste dokumendid oleksid korras,” selgitab ta.

NOORED KOLIVAD MAALE

K

ui eakamad inimesed on tihtipeale sunnitud maja maha jätma ja korterisse kolima, siis üha enam noori peresid otsib elamist maale – paljud linnalähedastesse elamurajoonidesse, aga ka ehedad palkmajad on hinnas.

Krista Nõmm räägib, et maale elamist vaatavad lastega pered ja nende jaoks on valiku tegemisel oluline, kui kaugel on lasteaed ja kool, kuidas on korraldatud valla transport kooli ja lasteaeda, millised huviringide võimalused on. „Maale kolinud pered on seda just laste tõttu teinud, et saaks võsukesed panna väiksemasse kooli ja lasteaeda ning lastel oleks ruumi joosta ning maaeluga kokku puutuda,” kirjeldab ta.

Kui majaostu planeeritakse pangalaenuga, siis on tähtis, et maja oleks elamiskõlblik. Vastasel korral ei pruugi pank ostu finantseerida. On olukordi, kus

pank määrab kliendile kindlad tingimused, et ostu finantseeritakse ainult juhul, kui objekt ei jää linnast-tõmbekeskusest üle 35 kilomeetri. „Elust enesest on näide, kus seni Pärnu linnas elav lastega noor pere leidis omale aastaringseks elamiseks talu Lääneranna vallas (endine Koonga vald), kuid pank pidas maja liialt remondimahukaks ja Pärnust liialt kaugeks asuvaks, et ostu rahastada,” toob näiteks Nõmm.

Nõudlus ongi aktiivsem nendel maakonnas asuvatel elamutel, mis on keskmises seisukorras ega vaja kopsakat investeeringut. Küttelahenduse osas eelistatakse mugavat ja ökonoomset. „Enim tehinguid tehakse linna lähedal paiknevates uuselamupiirkondades, sest neis on lahendatud trasside ning liitumiste probleem. Kuna nendesse kolivad eeskätt noored pered, organiseerib vald ka lasteaedade-

koolide ühistranspordi või saavad vanemad omavahel koostööd teha,” ütleb Nõmm.

Osa noori peresid otsib aga hoopis ökotalu, et seal looduslähedaselt elada ja lapsi kasvatada. „Nende jaoks on tähtis normaalne juurdepääs ja interneti olemasolu või vähemalt võimalus see õhu kaudu tekitada,” räägib Arne Pent. „Otsitakse ka vanu ajahambast räsitud palkmaju, mida soovitakse võimalikult ehedalt taastada, aga neid on viimasel ajal vähe pakkumisel.”

Nagu öeldud, on noorte seas populaarsed linnalähedased uued majad. „Need on taskukohasemad kui samaväärsed linnas ning tänapäevased uued majad on uueaegse lahendusega ja ökonoomsed,” lisab Pent. „Enim soovitakse 10 kuni 15 km kaugusel asuvaid elamisi. Tähtis on ka bussipeatuse lähedus.”

Sirje Savvesti sõnutsi ihkavad maale elama kippujad ruumi

kinnisvaraekspert.ee/objektid/117286

SUURE KINNISTUGA UUEM PALKMAJA PRIVAATSEL SAAREL!

enda ümber, et oleks oma metsa ja maad, millega saaks end ära majandada. „Ka päris räämas ja peaaegu kokku kukkumas talukohti on päästma hakatud,” nimetab ta. „Vana talukoht, kus metsad lahku mõõdetud, metsas lageraie tehtud, hoonete ümber napp kaks hektarit maad, sellistele on juba raskem uut omanikku leida. Siis peaks vähemalt hooned olema normaalses korras. Viimasel ajal just on nõudlus suuremate maatükkidega kinnistute vastu. Alates 4–5 hektarist vähemalt.” Üks osa noori vaatab uut elamist pigem väiksematesse alevikesse, kus oleks võimalus ka tööd leida ja lapsed saaksid turvalises elukeskkonnas kasvada. „Linnalähedastest suvilapiirkondadest otsitakse suvilaga maatükke, et sinna aastaringseks elamiseks kodu ehitada. Sinna otsivadki just noored, kelle rahakott linnamaja ostmist ei kannata,” räägib Savvest.

10 || ILMA- JA TAIMETARK || MAA ELU

17. MAI 2018

ilmatark

MIDA VÕILILL TEEB?

jüri kamenik

ilmatark

KEVAD ON MIRAAŽIDE AEG

K

Võilill akumuleerib raskmetalle, mistõttu seda ei maksa koguda saastunud aladelt ja suurte teede äärtest.

FOTO: MAILIIS OLLINO / PÄRNU POSTIMEES

Võilill väldib naha enneaegset vananemist RETSEPT maret makko apteekertaimetark

E

esti rahvameditsiinis on võilille nimetatud elueliksiiriks, kuna puhastab organismi jääkainetest ja negatiivsest energiast. Puhastava toime tõttu nimetatakse võilille veel verepuhastajaks, kõhulahtistajaks, maksakorrastajaks ja väsimuse kõrvaldajaks.

Tänapäeval ravitakse võilillega nahahaigusi, lümfiteede põletikke, kehvveresust, parandatakse seedekulgla tööd ja maksa ainevahetust. Võilille mõruained on organismile äärmiselt kasulikud, ergutavad mao ja seedenäärmete tegevust ja soodustavad toidu seedimist.

Võilill ületab mis tahes aedvilja toitainerikkuse poolest. Taim sisaldab organismile vajalikke happeid (nt amino- ja rasvhappeid), suhkruid (nt inuliini – inuliini lagunemisel soolestikus moodustub fruktoos, mis on kõige magusam looduslik suhkur), mineraale (raud, tsink, boor, kaltsium, räni, kaalium) ning vitamiine A, B , C ja D. Võilillel süüakse kõiki osi –

Võilillenupumaius Koguge liitri jagu veel avanemata õienuppe. Valage need mõned korrad üle kuuma veega, võib isegi paariks minutiks vette likku panna. Võtke liitrine purk ja laduge kihtidena (õienupud, pruun

suhkur, õienupud ja mesi), kuni purk on peaaegu täis. Sulgege purk ja jätke paariks päevaks tuppa seisma.

Hiljem võib hoida jahedas ja kasutada hõrgutisena magustoitudes või lihtsalt lusikaga suhu pista.

õisi, varsi, lehti ja juuri. Juur sisaldab kõige rohkem toimeaineid just õitsemise ajal. Juured sisaldavad organismi tugevdavaid aineid, nagu glükosiid taraksatsiin, valkained, inuliin, mõruained, küllastumata happed.

Võilille on ammu kasutatud diureetikumina. Teadlased on arvanud, et võilille diureetiline aktiivsus võib olla tingitud suurest kaaliumisisaldusest lehtedes ja juurtes. Enamik tavapäraseid diureetikume vähendab kaaliumi hulka organismis, kuid võilill sisaldab nii palju kaaliumi, et hoolimata diureetilisest toimest see kaaliumisisaldust ei langeta.

VÕITLEB KASVAJATEGA Uuringud on näidanud, et võililleekstraktist on abi maksa-, käärsoolevähi ja melanoomi ravimisel.

See tugevatoimeline juur parendab verd ja immuunsüstee-

mi – ravib eesnäärme-, kopsuja teisi kasvajaid paremini kui keemiaravi. Need vähivormid avalduvad tavaliselt vanematel inimestel. On juhtumeid, kus arstid seostavad kasvaja taganemist võilillejuuretee joomisega.

Võilillejuuretee maitse pole meeldiv, aga see on kindlasti mugavam kui kannatada keemiaravi või kiiritusravi.

Traditsioonilised vähiravi viisid kahjustavad immuunsüsteemi, tappes kõik rakud, isegi terved. Võilillejuurel on vastupidine efekt – see tugevdab immuunsüsteemi ja tapab ainult haigeid rakke. Alati on mõistlik konsulteerida arstiga ja anda teada, milliseid täiendusi toitumises teete.

DIABEEDI JA PÕLETIKE VASTU Võilille juured ja varred sobivad diabeediraviks. Need stimuleerivad insuliini teket kõhunäärmes, mis omakorda stabiliseerib veresuhkrut. Kui on vaja vabaneda toksiinidest, siis võililletee aitab. Maks toodab seedesüsteemis sappi, filtreerib verd kemikaalidest. Võilille vitamiinid ja mineraalid aitavad maksa puhastada.

Võililles on palju antioksüdante ja C-vitamiini, mis hävitavad näiteks baktereid, kes põhjustavad kuseteede infektsiooni. Kui juua iga päev võililleteed, võib probleem kaduda.

Võilille lehed on mõrud, kuid täiesti söödavad. Lehtedes on rohkesti kiudaineid, mis parandavad soolestiku talitust.

Kiudained vähendavad rasvumisriski, südamehaigusi ja ärritatud soole sündroomi.

Lehtedes on rikkalikult Avitamiini – üks peotäis sisaldab 100 protsenti päevasest vajadusest. A-vitamiini on tarvis hea nägemise jaoks, see väldib ka naha enneaegset vananemist.

Kui ei taha süüa mõrusid lehti, võib lehed lisada hommikusmuutisse. Segage need mikseris kokku lemmikpuuviljadega, need tasakaalustavad mõru maitse.

Teena, tinktuurina, siirupina, toormahlana ja vannivette panduna aitab võilill leevendada kroonilist reumavalu, podagrat, ekseeme, sügelust, ravib ebapuhast nahka, väikesi põletushaavu, tedretähne ja konnasilmi. Kevadise organismi tugevdava ja puhastava teekuuri pikkus võiks olla 4–6 nädalat, juuakse tass teed kaks korda päevas.

Ettevaatlikult peaksid võilille suhtuma madala vererõhuga inimesed. Tasub teada, et sapieritust suurendades võib võilill sapikivid liikvele lükata.

Võilille kasutamine võib suurendada mao happesust ja suures koguses tarbides põhjustada iiveldust ja kõhulahtisust.

külvikalender: mai 18. R

Õis, alates kl 00.48 leht

19. L

Leht

20. P

Leht, alates kl 02.11 vili Aiatöödeks sobimatu päev

21. E 22. T 23. K

04.35 22.02 06.49

Istutusaeg

evadel ja suvel, kui päike kuumutab selge ilmaga tugevasti maad ja saabub aeg-ajalt väga sooje õhumasse, võib näha mitmesuguseid miraaže – nii asfaldi kui ka mere (suuremate veekogude) kohal. Kuna veekogud pole veel üles soojenenud, aga õhk on soe, võib praegust aega pidada soodsaks miraažide tekkeks, siis tasub seda nähtust pisut pikemalt tutvustada.

Miraaž ehk terendus on optiline nähtus, mille esinemisel valgus saabub vaatlejani ebatavalisest kohast, sest valgus on keskkonna tiheduse muutlikkuse tõttu oma suunda muutnud (refraktsioon – valguse tee kõverdumine pidevalt muutuva tihedusega keskkonnas).

Miraažil on kaks põhilist vormi. Neist ülemine miraaž tekib inversioonikihi korral – õhu tihedus väheneb kõrgusega väga järsult ja valguse tee kõverdub aluspinna poole, nii et objekt näib oma tegelikust asukohast olevat kõrgemal. Seevastu alumine miraaž tekib siis, kui maapinna kohal on väga kuuma õhu kiht, nii et kõrgusega õhu tihedus väheneb tavalisest aeglasemalt, valguse tee kõverdub ülespoole ja objekt näib olevat tegelikust asukohast madalamal ja ümberpööratud (näiteks sinine taevas võib peegelduda kuumalt asfaldilt). Lisaks ülemisele ja alumisele on olemas veel külgmiraaž, mille puhul tekib pettekujutis tõelisest objektist paremale või vasakule (kõrvale).

Alumine miraaž on tavaliselt lühiajaline ja ebapüsiv. Selle tekkeks on vaja päikeselist ja üsnagi tuulevaikset ilma. Klassikalisel kujul tekib kõrbetes, kuid meil Eestis eeskätt kuumenenud asfaldi kohal – eemalt näib, nagu oleks teepinnal vesi või lombid. Tegelikult on see sinakas taevas, mis teepinnalt peegeldub. Ülemine miraaž tekib eeskätt jääväljade ja külma vee kohal, st vaja on sooja õhku väga külma pinna kohal. Meil võib seda näha eeskätt kevadel ja suve algupoolel, kui veel jaheda vee kohal on suhteliselt soe õhumass. Tüüpilisem on see ilmselt Väinamerel ja Soome lahel, aga tegelikult ükskõik millise suurema veekogu kohal.

Külgmiraaži tekkeks on vaja tugevasti kuumenenud kalju- või seinapinda. Eestis on sellised eeskätt mõnede suurte paneelmajade seinad, aga maailmas näiteks mägijärvede ääres, kus on järsud kaljuseinad.

Mõnikord on maapinna lähedal mitmesuguseid eri tihedusega õhukihte, mis liiguvad üksteise suhtes. See soodustab mitme miraaživormi samaaegset esinemist ja kujutab endast pidevalt muutuvate pettepiltide seeriat. Seda liitmiraaži nimetatakse ka fatamorgaanaks.

Niisiis, praegusel ajal võib tegelikult näha kõiki kirjeldatud miraaživorme, tuleb vaid silmad lahti hoida!

Kevad muutus tõeliselt suvenäoliseks juba eelmisel nädalal, kui iga päev oli sooja üle 20 kraadi ja alates 12. maist kohati ka 25 ja enamgi kraadi. Kuigi ööpäevane keskmine õhutemperatuur tõusis ka üle 13 kraadi, mis tähistab suve algust, kui see on püsiv, on ööd kevadiselt jahedad püsinud ehk hommikuks on sooja mõnel pool vaid 5 kraadi ja vähemgi olnud. Selle põhjus oli ebatavaliselt kuiv õhk (suhteline niiskus päeviti alla 20% ja kastepunkt kohati vaid 0…–3 kraadi), mistõttu ööd on vaikse ilmaga väga jahedad, aga päevad lausa kuumad. Ühtlasi muutus tuleoht erakordselt suureks.

• Üks tõhusamaid toksiinide väljutajaid: vere, lümfide ja maksa puhastaja.

• Soodustab maksafunktsiooni ja sapi sekretsiooni.

• Suurepärane puhastaja maksa ülekoormuse korral (hepatiit, sapipõie probleemid).

• Kasutatakse põletike vastu.

• Suure raua- ja tsingisisalduse tõttu kasutatakse aneemia ravis.

• Kasutatakse krooniliste haavandite, liigeste jäikuse ja tuberkuloosi ravis.

• Kasutatakse diureetikumina.

• Tapab vähirakke.

• Võilillelehed vähendavad tselluliiti, alandavad üldkolesterooli ja suurendavad head kolesterooli.

• Soodustab heade soolebakterite – bifidobakterite ja laktobatsillide kasvu, paraneb kaltsiumi ja magneesiumi imendumine.

• Tasakaalustab veresuhkrut ja aitab diabeeti kontrolli all hoida.

• Alandab vererõhku.

• Takistab neerukivide ja -liiva teket.

• Aitab seedehäirete, gaasivaevuste, kõhukinnisuse ja hemorroidide vastu.

• Aitab kaalu langetada.

Vili Vili, alates kl 05.03 juur Juur

24. N

Juur, alates kl 09.52 õis

25. R

Õis KUUKALENDRI KOOSTAJA SIGNE SIIM, 2018

MAA

TULI

VESI

ÕHK

MAA ELU || AED JA KODU || 11

17. MAI 2018

Kas lüüa labidas maasse või mitte? riina martinson Maa Elu

K

äes on magusaim aiatööaeg ja nii mõnelgi selg juba peenra k aeva misest valus ning mõtleb, kas seda rasket tööd üldse ongi vaja teha. Meile on aastaid räägitud, et sügisel tuleb maa läbi kaevata ja kevadel ka, aga järjest rohkem on kuulda, et see võib mullastikule hoopis halb olla ja piisab mullapinna kobestamisest.

Maa Elu küsis arvamust tuntud aiandusspetsialistidelt.

URMAS LAANSOO, TALLINNA BOTAANIKAAIA BOTAANIK: Mina küll kaevan peenramaa kevadel enne külvamist mullahargiga läbi ja võtan välja juurumbrohtude – naat, valge iminõges – risoomid ning ületalvikute taimed – verevad iminõgesed, keskmine tähthein, harvaõieline lõosilm ja sibulatega väike kuldtäht.

Labidat ma peenra kaevamiseks ei kasuta, et vältida vihmausside vigastamist. Kui põõsa- või puuistikut istutan, siis kaevan labidaga augu.

Enne külvi tassin käru või 20liitrise ämbriga kompostmulda peenrasse, palju jaksan. Elan paigas, kus on liivane happeline maa.

JUURVILJADEL, MIS KASVATAVAD JUURED SÜGAVALE MULDA, ON VAJA KINDLASTI MULD KORRALIKULT LÄBI KAEVATA JA KOBESTADA. Kevadine kaevamine ja mullaharimine sõltub kindlasti mulla viljakusest, umbrohtumuse määrast ja milliseid mullatöid sügisel tehti. Kui ikka aiamaal või peenramaal vohab orashein, naat või valge iminõges, pole mõtet nii konkurentsitiheda juurestikuga peenrasse nõrgema konkurentsivõimega kultuurtaimi istutada või külvata.

Raske ja õhuvaene liigniiske savimaa vajab kindlasti pa-

Peenra kaevamisel võiks labida asemel kasutada harki, nii väldite oma abiliste – vihmausside vigastamist.

randamist, parim on viljakas kompostmuld või kõdusõnnik.

Kui turvast lisada, siis neutraliseeritud turvast. Väga raskele ja liigmärjale savimaale on hea lisada jämedat ehitusliiva.

Kui aga peenramaa on sügisel korralikult haritud, kaevatud ja orgaanilise väetisega (sõnnikuga) väetatud, siis mõnikord piisab tõesti vaid kevadel pindmise kihi kobestamisest. Seda aga ei saa kõigile ja kõikjal soovitada ega ise järgida.

ERNA GROSS, PÄRNUMAA KUTSEHARIDUSKESKUSE AIANDUSE ÕPETAJA: Minu arvamus: sügisel ära kaeva. Põhjuseid on mitu. Esiteks satub pindmises mullakihis olev-elav mullaelustik sügavamale, kus nende jaoks ei ole sobilikud elutingimused. Allpool olevad mikroorganismid satuvad samuti ebasoodsatesse tingimustesse.

Taimejäänused jäta mulla peale, siis saavad vihmaussid ja muud tegelased tegutseda ja mulla kobedana hoida ning kevadel on kergem kaevata-kobestada.

Kui ikka väga tahad kaevata, siis maksimaalselt 10 sentimeetri sügavuselt. Umbrohuseemned on nagunii igas kihis,

SIPELGATEST LAHTI

K

õige arukam on sipelgatõrje ette võtta kohe kevadel, kui pesad alles väi-

kesed.

Kohe, kui märkate esimeste sipelgate toimetamist, otsige nende pesa üles, võtke labidas ning kaevake pesa välja, pange prügikotti ja viige kodust vähemalt 500 meetri kaugusele.

Kel õnnestub hankida tubakatolmu, võib sellest teha tõmmise, millega pesakohta töödelda.

Kui kasutada sipelgapeletuspulbreid ja -mürke, siis pole mõtet neid raputada mulla või kõnniteeplaatide peale. Esmalt kaevake pesa lahti ja raputage tõrjevahend sinna sisse.

Kui sipelgad on tulnud lapse

liivakasti või terrassile, võib neid peletada soolaga, kindlasti ei tohi soola taimede ligiduses puistata. Taimede vahele võib raputada Cayenne’i pipart või kaneeli.

Rahvatarkuse järgi ei talu sipelgad ebameeldivat lõhna ja nii võib pessa pista mõne kalapea või valada kalaloputusvett.

Samuti võib pessa tühjendada tuhatoosi, eriti mõjus oleks kummutada tuhatoosist konid keeva vee sisse ja siis see kohe lahtikaevatud pessa valada.

Toimivaks vahendiks kiidetakse ka viilutatud küüslauku ja mõni soovitab pessa pissida.

Ka käärima läinud nõgeseleotisega pesa ülevalamine ei meeldivat sipelgatele ja sunnib neid mujale kolima. (ME)

ega see umbrohtumust suurenda ega vähenda.

Kaeva vähem, multši rohkem. Laisk, aga tark aednik on parim keskkonna ja elustiku säilitaja. Ja saab ka parima kvaliteediga suurema saagi.

Kindlasti on meist igaüks pööranud ümber mõne vana vedelema jäänud lauajupi ja näinud, mis on juhtunud selle all: umbrohi on kadunud, muld on sõmer ja täis elu. Mulla kaevamine pöörab pahupidi kogu õrna ökosüsteemi, mida hakkavad hävitama linnud, paljas muld erodeerub kiiresti vihma ja päikse mõjul. Kui aga muld on kaetud, nagu looduses, siis see loob soodsad tingimused vihmaussidele, putukatele ja bakteritele.

Teisisõnu peaksime rohkem jälgima looduslikke ökosüsteeme ja neist eeskuju võtma oma aia rajamisel.

Mina teen peenra-aluseid mitmeks aastaks ette kõigest sellest, mis aias on saadaval: kevadel oksad, suvel muruniide, sügisel lehed ja varred.

TRIINU GUERRIN, PERMAKULTUURI EDENDAJA: Arvan, et kaevamisega on sama lugu nagu umbrohuga võitlemise või lehtede riisumisega – kõik see on looduse vastu võitlemine. Kui vaadata, kuidas looduses asjad toimivad, siis seal ju keegi ei kaeva ega kobesta, ei rohi ega riisu, ja ometi kõik kasvab ja annab saaki.

Meie permakultuurse aia kogemus on selline, et peenraid hakkame pigem ette valmistama sügisel. Kui tahame uut peenart teha, siis katame maa käepärase orgaanilise materjaliga. Kõige lihtsam on laduda kihiti värsket ja kuiva materjali ning tekitada niimoodi peenrakaste või kõrgpeenraid – ja seda just sinna, kus on taimekasvuks parimad tingimused. Kogu see mullale laotud materjal aitab lämmatada umbrohtu ja tekitab ülisoodsa pinna vihmaussidele ja teistele mullas elavatele väikeorganismidele, kes kõik meie eest kaevama hakkavad.

TAIRI ALBERT, RÄPINA AIANDUSKOOLI KÖÖGIVILJANDUSE, MAHEVILJELUSE JA TAIMEKAITSE ÕPETAJA: Juurviljadel, mis kasvatavad juured sügavale mulda, on vaja kindlasti muld korralikult läbi kaevata ja kobestada. Sellised kultuurid on aedporgand, pastinaak, aed-mustjuur, juurpetersell.

Pinnapealse harimise korral kasvavad neil köögiviljadel kõ-

FOTO: SHUTTERSTOCK

verad või mitmeharulised juured. Ülejäänud köögiviljadele sobib ka pinnalähedane kobestus, kuid sellega kaasneb suurem umbrohu pealetung ning sageli on vaja rohkem taimekahjustajaid tõrjuda.

Pinnalähedase harimise korral saame umbrohu ja taimekahjustajate probleemi leevendada multšimisega. Põhu, muruniite, biolaguneva kile, peenravaiba ja tekstiilmultši kasutus taimede kasvualal tagab köögiviljade jõudsa kasvu ja aitab meil aega säästa.

Põhu ja muruniite kihti taimede vahel peaks vajadusel uuendama (uut materjali juurde lisama) ning kihi tüsedus peab tagama umbrohu lämmatamise.

RAILI KERS, VÕISTE PUUKOOLI PERENAINE: Mina arvan, et vanad eestlased olid targad ja teadsid, mis tegid.

Järgin nende tavasid hoole ja armastusega. Olen seda meelt, et kui soovid midagi põllult saada, siis tuleb ka vaeva näha. Ilma andmata ei saa vastu mitte midagi.

Usun, et peenrad peavad olema rohitud, hekid pügatud ja lapsed kasvatatud, mulle meeldib kord. Niinimetatud vaba põllupidamine või kasvatamine ei kuulu minu maailma.

3=4 Osta kolm roosiistikut ja saad neljanda tasuta! www.

.ee

Vali välja neli roosi ja pane need ostukorvi. Maksad vaid kolme eest, neljas on Sulle kingituseks!

Roosid saadame kohale Sulle sobival viisil, kas Omniva pakiautomaadi või postkontori kaudu või kulleriga kohale.

Kampaania kestab 31. maini.

12 || VANATEHNIKA || MAA ELU

17. MAI 2018

silvia paluoja

Pärnu Postimees

T

oomingate õitsemise ajal mitmekordistus Põhja-Pärnumaa vallas Maima küla elanike arv, sest heas mõttes kohalikud vanatehnikahullud korraldasid seal kuuendat kevadet masinapäeva.

Seekordsed tegijad olid Nõukogude Liidus valmistatud traktorid XTZ-7, DT-14 ja teised, mida rahvasuu nende mootorihääle järgi põkadeks kutsub ja tööusinuse järgi sipelgateks on ristinud.

Ligemale 40 elanikuga ja suurtest maanteedest kaugele jäävas Maima külas korraldab tavaks saanud masinapäeva MTÜ Maamootor. Põkade kokkutulekule sõitis või sõidutati treileril seitse enamasti 1950. aastatel valmistatud ratastraktorit, neist kaugeim paarisaja kilomeetri kauguselt Ülenurmest Eesti põllumajandusmuuseumist.

Muuseumi metallitööde restauraator Karl Käärik näitas rändauhinda, mis jääb tartumaalaste hoida tuleva kevadeni. Rändauhinnal on kuldne plaat kirjaga „Maima masinapäev” ning sellel 1920. aastatel valmistatud Fordsoni traktori kujutis. Esimesena võttis sellise auhinna vastu vanatehnikaentusiast Eero Kotli, kes panigi selle rändama.

Päevakangelase põka kohta rääkis Karl Käärik, et see oli esimene ajakohane ehk kummiratastega traktor Nõukogude Liidus, sest enne sõda valmistati seal raudratastega traktoreid.

PÕKAD ON KÜLAMAASTIKUL VEEL ÜSNA TAVALISED JA NENDE REMONTIMISEKS POLE VAJA OODATA FIRMAESINDAJAT, KES, ARVUTI KAENLAS, KOHALE SÖÖSTAB. „Üks asjatundja teadis rääkida, et sellist mudelit nagu meie oma, olevat valmistatud ligemale 40 000 tükki, Harkivis oli kaks tehast ja muuseumi eksponaadi mootoril on seerianumber 12 000, nii et see on kuskil eespoolsest otsast,” täpsustas Käärik.

Kust või kellelt põllumajandusmuuseumi kogusse põka lisandus, seda Käärik öelda ei

Kohtumleelaadal Türi Lil.05 18.-20

„See põka on valmistatud 1950. aastatel ja töökorda tehtud, mulle meeldivad väikesed traktorid,” rääkis PõhjaPärnumaa vallast pärit Tiit Rassadin, kes oli Maima masinapäeva stiilseim traktorist.

FOTOD: URMAS LUIK / PÄRNU POSTIMEES

Põka mootoripodin tekitas Maimas elevust teadnud, sest masin on neil olnud juba 30 aastat ja töökorras.

Maima masinapäeva korraldajad Jaan Eelmaa ja Tiit Talts näitasid seekordse ürituse veel ühte magnetit, teadaolevalt Eesti vanimat töökorras raudratastega traktorit Lanz, mis on valmistatud 1922. aastal Saksamaal Heinrich Lanzi tehases ja mis arvukate silmapaaride all näidiskündi tegi.

Taltsi jutu järgi on Varbola mehele, vanatehnikahuvilisele Hindrek Kukele kuuluv Lanz eriline eksponaat, kaalub paar tonni ja käima läheb pikaldaselt, sest kõigepealt tuleb üles soojendada mootori kuumpea ja alles siis saab uunikumi käima keerata. Kui on vaja tagurpidikäiku, tuleb mootor peaaegu seisma jätta. Näidiskündi tegi Maimas Lanzi omanik ise.

Põkad on seevastu külamaastikul veel üsna tavalised ja nende remontimiseks pole vaja oodata firmaesindajat, kes,

arvuti kaenlas, kohale sööstab ja elektroonika töökorda sätib.

Kogu nii-öelda traktoriabi mahub traktoristi istme alla: seal on väikeses kastis suur mutrivõti, haamer ja kätepühkimiskalts. „Jah, nendega saab enamik asju remonditud, selles mõttes ei elektroonikale, ei tänapäeva mugavustele,” möönis Talts, kelle põka on olnud 25 aastat kasutuses. „Sellepärast, et tal on kõik võimalused olemas, saab kartuleid maha panna, mullata, taha käivad veel riistapuud, nii et täiesti tubli abimees, lihtsa ehitusega, suhteliselt töökindel ja neid võib ju kohata majapidamistes mitmel pool, nii et pole nad kuskil unustuse hõlma vajunud.”

Seda kinnitas ka Enge küla mees Tiit Rassadin, kes tegi naabrimehega aastaid tagasi kaupa ja sai endale 1950. aastatel tehasest tulnud ja töökorda seatud põka. „Ta töötab nii ilusa hääle-

ga ja mulle meeldivad põkatsid, väiksemad traktorid, ainult et mida aasta edasi, seda keerulisem on varuosi hankida,” seletas Rassadin. „Nooremad inimesed ei tea tolle aja masinatest ega töödest väga palju ja siinkohal on Maimas hea näidata põkasid just noorematele. Vanemad inimesed tuletavad meelde, mida nad kunagi nooruses tegid. Selline masinapäev on igati tänuväärt ettevõtmine.”

Olgu kuidas selle uudistamise või nostalgitsemisega on, aga Jaan Eelmaa sõnade kohaselt on MTÜl Maamootor kujunenud tava tuua igal kevadel Maima masinapäeval välja üks masinamark, tänavu siis nii-öelda põkade ehk sipelgate kokkutulek. Eelnevalt on ekstraväljapanek olnud pühendatud lääne kuulsamatele markidele, nagu näiteks Lanz ja Fordson.

Läinud kevadel uudistati Eesti esimest Deeringi traktorit.

Uued mootorid – poole suurem jõudlus!

Uued Kubota 22hj diiselmootorid (D902) toodavad madalatel pööretel 50% rohkem pöördemomen� võrreldes eelkäijatega. tavahind:

20 625+ km

tutvumishind:

18 590 + km*

Avant 523 OPTIDRIVE pidev 4 vedu, POCLAIN rattamootorid, soojedusega iste ning LED esituled teevad töö Avant 523 erakordselt nauditavaks Tutvumishinnas lisavarustusena teleskoop-poom, 4-veo vabastus/lukustus; Joystick tüüpi 6 funktsiooniga juhtkang ning 240l mullakopp

tavahind:

17 385+ km

tutvumishind:

15 590 + km*

Avant 423 2 pumpa, hüdroväljavõte 34 l/min, FASTER kiirühendusega ja hüdroõli jahutus teevad uuest Avant 423 tõsise töövahendi.

Tutvumishinnas lisavarustusena teleskoop-poom, 4-veo vabastus/lukustus; Joystick tüüpi 6 funktsiooniga juhtkang ning 240l mullakopp

PS. Kuna meil on lattu jäänud veel paar vana mootoriga 400 ja 500 seeria laadurit, siis oleme need valmis eriti soodsalt ära andma. Küsi pakkumist!

Põhja-Eesti müügihall: Tule 20, 76505 Saue, Harjumaa Telefon: +372 528 2732, +372 521 8462 E-mail: joosep.kaba@sami.ee Lõuna-Eesti müügihall: Petseri 40, 68204 Valga, Valgamaa Telefon: +372 524 1759 E-mail: heiki.kuld@sami.ee