Maa Elu, 18. oktoober 2018

ISSN 2504-5865

9

772504

586014

LAURI BOBROVSKI: VÕTSIN ETTEVÕTTE ÜLE MAI ALGUSES NING KURSS ON SEE VEE PEALE TUUA, ET ÄNTUS KANAKASVATUS SÄILITADA.

JAHE SUHTUMINE PÕUALAENU

MAAELU EDENDAMISE SIHTASUTUSE KAUDU PÕLLUMEESTELE PÕUAKAHJUST VÄLJARABELEMISEKS JAGATAVALE RIIKLIKULE TOETUSLAENULE TORMI JUST EI JOOSTA.

TERENDAB KALARIKKAM TULEVIK

TÜRI VALLAS ASUVALE JÄNDJA PAISULE RAJATI KALAPÄÄS, JÕKKE KÄRESTIKUD JA KUDEALAD. KUI AVATUD SAAB KA SINDI PAIS, TÕOTAB PÄRNU JÕE TULEVIK TULLA KALARIKAS.

18. OKTOOBER 2018 • NR 42 (175) • HIND 1 €

AJALEHT ETTEVÕTLIKULE MAAINIMESELE

Rohutirtsudest sai männiroheline maitseõli SiGrid koorEP Sakala

ui Aasia maades ja Aafrikas on putukad juba teada-tuntud pala, mida näiteks kohalikelt turgudelt otsida, siis ega eestlasedki selles vallas maha jää.

Ettevõte BugBox sai juba mõne aja eest Eesti Maaülikooli Polli aiandusuuringute keskuses valmis katsepartii rohutirtsuõli. „Praegu ju tahetakse putukatest valmistada inimtoiduks suure valgusisaldusega pulbrit, aga näiteks nende ritsikate, kellest me seda õli eraldasime, rasvasisaldus organismis on peaaegu 50 protsenti. Et sealt saada pulbrit, tuleb rasv kõigepealt kätte saada,” räägib BugBoxi asutaja Erlend Sild. Tegu oligi proovipartiiga, milleks nad kasutasid Pollis olemasolevat tehnoloogiat.

ILMSELT VÕIVAD KA EESTIMAISED ROHUTIRTSUD OLLA PERSPEKTIIVIKAD, EHKKI NEID KATSETAMISEKS EI KASUTATUD. Õlimaterjali ei olnud palju, aga oli tarvis teada, mis on valmistamise suhe. Selgus, et 53 grammist jäi kuivmassi 33 grammi ja rasvasid saadi õli jaoks 12 grammi.

Kuigi BugBoxi koostööpartner, aktsiaseltsi Toidu- ja Fermentatsioonitehnoloogia Arenduskeskuse nooremteadur Kätrin Karu tähendab, et ilmselt võivad ka eestimaised rohutirtsud olla perspektiivikad, ehkki neid katsetamiseks ei kasutatud. Õlivalmistajad korjasid materjali Ida-Aafrikast. Karu lisab, et üldiselt pole Eesti rohutirtsud toiduks tarvitamiseks sobilik kraam ainuüksi juba nende elutsükli pärast, mis ei soodusta pidamist kasvandustes.

PÄHKLIMAITSEGA TIRTSUÕLI Õli, mis tirtsudest välja tuli, oli pähklise maitsega ja männiokkaroheline. Kui teiste õlidega võrrelda, siis sarnanes see Karu sõnul kõige rohkem kõrvitsaseemneõlile. „Tõesti, meeldiv ja mõnusa maitsega ja kui ei teaks, mis õli on, nuputaks seemne- või pähkliõli poole.”

Omaduste poolest sobiks see kenasti gurmeeõliks – salati maitsestamiseks. Praadimiseks tirtsuõli ei passi, sest selles on palju küllastumata rasvhappeid.

Rohutirtsuõli pälvis tunnustust ka suuremalt. Seda esitleti maailma suurimal rohetehnoloogia võistlustel ClimateLaunchpad, mille Eesti programmi finaal ka 2016. aastal võideti.

Praeguseks on toodet maitsnud juba rohkem inimesi Eestist ja välismaalt. „Oleme käinud sellega Soomes, Portugalis ja Inglismaal,” ütleb Erlend Sild. Ent alles sellest aastast jõustus Euroopa Liidus ja ühtlasi Eestis määrus, kas ja kuidas müüa taolist uuendtoitu.

Uuendtoitu reguleeritakse nii, et toidud, mida ei ole varem Euroopa Liidus kasutatud, oleksid enne tarvitamist hinnatud ohutuks inimese tervi-

Kuigi ka Eesti rohutirtsudel oleks perspektiivi õli valmistamise produktina, pole nad kasvandustes pidamiseks sobilikud, mistap on välismaine kraam otstarbekam.

FOTO: LAURI KULPSOO / POSTIMEES

sele. Alates 1. jaanuarist 2018 kehtima hakanud uus uuendtoidu määrus võeti vastu, et muuta loaandmissüsteem kiiremaks ja lihtsustada kolmandatest riikidest pärit traditsioonilise toidu turule viimist.

Putukatest tooteid on mujal maailmas aastasadu toiduks tarvitatud. „Kaks miljardit inimest sööb iga päev putukaid,” lausub Sild, viidates ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni 2013. aasta raportile. Praegu on võimalus uuendtoidu müümiseks esitada taotlus Euroopa Komisjonile, mida siis toiduohutusamet menetleb.

Kui leitakse, et toiduohutusega on kõik korras, tootja vastab nõuetele ja katsetused tehtud, ongi korras ning antakse luba müüa.

BugBoxil Euroopas seda luba veel pole. „1. jaanuarist alles hakkas seadus kehtima ja me pole jõudnud veel esitada,” ütleb Sild. Taotluse esitamine ongi neil just käsil.

VÄIKSEM ÖKOLOOGILINE JALAJÄLG Rohutirtsuõli on hea lisaprodukt, mida saab toota lisaks kuivmassile. BugBox soovis alguses putukaid kasutada kui alternatiivset looduslikku valguallikat, et vähendada ökoloogilist jalajälge, mida inimesed tavapärase loomakasvatusega maha jätavad. „Et kompenseerida tekkivat loomse valgu defitsiiti,” sõnas BugBoxi asutaja. „Maailma rahvastik kasvab ja inimesed hakkavad järjest paremini elama.

Hiina keskklass kasvab jõudsalt ja nemad tahavad ka noa ja kahvliga steiki süüa – aga kust seda võetakse, sest põllumaad pole meil ju kuskilt juurde võtta.”

Rohutirtsuõli töötlemine Pollis.

foto: ErakogU

2 || TOiT || maa elu

18. oktoober 2018

Tänavu tuli Kaia Iva õunafestivalile valeõunamooside ehk moosidega, kus õun oli vaid üks komponent.

Moose oli ta välja pannud 13. foto: kUido saarPUU

Minister õpetas moose tegema kuido SaarPuu Järva Teataja

O

ktoobri alguses Türi õunafestivalile sattunu võis kergesti altvedamise ohvriks sattuda. Sööd justkui päris õiget moosi, ometi on maitse selline, et saa nüüd aru, mis selle täpselt annab. Vale-õunamooside tegemist õpetas sotsiaalkaitseminister Kaia Iva isiklikult.

Ilm õunafestivalile tulnuid ei soosinud ja kui laadaalal kippus huvilisi, nende vihmakeepe ja varje napiks jääma, siis Türi kultuurikeskuses oli rahvast murdu. Õunanäitus meelitas inimesi ligi, veel rohkem tunglemist oli laua juures, kuhu oli ritta sätitud hulk moosipurke. Astu aga ligi, meki, avalda arvamust ning võta järeletegemiseks retseptid koju kaasa.

Selgitusi jagas sotsiaalkaitseminister Kaia Iva. ÕUNAMOOSIST SAAB MAASIKAMOOS Festivali üks osa on näitused ja põnevad hoidised. Õunafestivali korraldaja Triin Pärna meenutas, et hoidisenäitus ja maitsmine on igal aastal väga populaarne.

Kaia Iva hoidised olid õunafestivalil väljas ka kaks aastat tagasi. Nii toona kui tänavu oli uudistamist omajagu. „Inimestele meeldis uudne mooside valmistamise tehnika, mida osa küll juba kasutab, kuid paljud pole sellest kuulnudki,” ütles ta.

Iva õpetuse järgi käib see nii: õuntest südamikud välja, õunad veega vaiksel tulel pehmeks keeta, seejärel saumikseriga ühtlaseks massiks purustada. Ei ole vaja õunu koorida ega tükeldada, kõik on imelihtne. „Ka tasub teada, et lisandid

annavad lõpptulemuseks uue moosi,” lausus ta. „Kui võtad sügavkülmast maasikaid ja paned õunamoosile lisaks, saad lõpuks maasikamoosi. Samamoodi on näiteks mustade sõstardega. Lisandid, mis sest, et põhikomponent on õun, annavad tulemuseks täiesti uue moosi.”

Ka tasub teada, et eri õunasordid annavad isesuguse õunamoosi. „Näiteks martsipaniõunast ei tasu üldse õunamoosi keeta, tulemus on maitsetu ja/või läila,” tõi ta välja. „Martsipaniõuna ennast süüa on ju hea, kuid kuna õunas pole hapukust, tuleb moos maitsetu. Üldiselt on nii, et suveõunast tuleb vedelam, aga talveõunast paksem moos. Kui on maitsekas õun, tuleb sellest ka hea moos.”

Tänavu tuli Iva õunafestivalile valeõunamooside ehk moosidega, kus õun oli vaid üks komponent.

Moose oli ta välja pannud 13, suurimat elevust tekitasid need, milles oli kasutatud näiteks konjakit. „Alkohol keeb välja, lõppmaitse on aga mõrkjas,” selgitas Iva. „Näiteks moos, kus kasutasin õuna, musta sõstart ja konjakit. Tulemus oli moos, mis sobib ideaalselt soolase toidu kõrvale, aga ka vahukoore või toorjuustukreemi peale. Moos pole läila, mõrkjus annab juurde uue maitsenüansi.”

Klassikalist õunamoosi oli pakutavate mooside seas vaid üks.

KUI VÕTAD SÜGAVKÜLMAST MAASIKAID JA PANED ÕUNAMOOSILE LISAKS, SAAD LÕPUKS MAASIKAMOOSI. SAMAMOODI ON NÄITEKS MUSTADE SÕSTARDEGA.

Ülejäänutes kasutas Iva õuntega võrdselt suvikõrvitsat. „Nii hakkasin kunagi tegema ühel nigelal õunaaastal,” meenutas ta. „Suvikõrvits annab lisaks massile ka mahedama ja siidisema maitse.”

Moos, kus suvikõrvitsat oli õuntega pooleks, sai 2,5 tundi kestnud maitsmisrallil esimesena otsa.

Kaia Iva tunnistas, et tema sügisene hoidistamistegevus sõltub konkreetsest aastast ja saagikusest. „2018. aasta sügisel tegin sisse pigem soolaseid asju, näiteks pitsa peale sobivaid segasalateid ja supipõhju. Moositeo võtsin ekstra ette õunafestivali tarbeks. Viimasel ajal, kui ma üldse õunamoosi keedan, siis tulemuseks on ikka pohla, jõhvikat või alõtšat kasutades saadud hapud moosid. Need sobivad tordi ja rullbiskviidi vahele, teisisõnu lisandiks.”

Ka Kaia Iva enda lemmik oli õuna-mustasõstramoos, mis keedetud konjakiga. Laste lemmikmoosis oli õunu ja maasikaid pooleks. Tulemus – hea pannkoogimoos. ÕUNAFESTIVAL ON LEIDNUD OMA KOHA Kaia Iva tõdeb, et hoidistamine on kasvav trend. „Meilgi kodus on igast sõstrast üks, paar õunapuud. Kõike on täpselt nii palju, et jõud üle käiks. Inimesed teevad ja tahavad hoidiseid teha,” on ta tähele pannud. „Oluline on ise proovida ja katsetada. Tulemus tekib mõnikord juhuslikult, aga juhus ei tule siis, kui üldse mitte teha.”

2014. aastal kuulutati Olustvere hoidisemessi võitjaks just Kaia Iva moos „Aprikoosi pai”.

See kahevärviline moos osutus parimaks enam kui 70 hoidise seas.

Tänavuselt festivalilt ei puudunud laadaala, kust sai osta tavapärast laadakaupa, vorstist-singist õunte ja tšillipiprani.

Rebase talu perenaine Piia Tiigemäe hindas õunaaasta heaks. „Soe suvi mõjus väga hästi ja õunad on suured. Mui-

dugi, väga kuiv oli ja õunapuid tuli nädalate kaupa kasta,” ütles ta. „Herilased piirasid rohkem suvesorte. Talvesordid on tugevama koorega ja nendega muret ei olnud.”

Türi kultuurikeskusse näitusele oli Rebase talu pannud välja 67 sorti õunu. Tasub märkida, et talus kasvab lausa 120 sorti õunapuid. Valik tehti inimeste huvist lähtuvalt. Õunafestivali külastajad tahavad näha ikka vanu ja klassikalisi sorte. „Õunaaasta oli hea, küll aga oli õunakoid palju,” nõustus ka Kaia Iva. „Püreed keetes see väga ei häiri, seal saab ära kasutada ka kehvema õuna.” Õunafestivalile oli Rebase talu pererahvas tulnud kaubikutäie, oma paarisaja kilogrammi õuntega, mida oli 12 sorti.

Kauplejate vähesuse üle Tiigemäe ei kurtnud. Samuti ei nurisenud ostjad hindade üle. „Meil on palju selliseid õunasorte, mida poest saada ei ole. Ka oskavad inimesed õnneks ehtsaid Eesti õunu hinnata, müügiks läheb üldiselt kõik, hinnatakse nii magusaid kui ka hapukamaid sorte,” selgitas Piia Tiigemäe. „Isegi vihmane ilm ei mõjunud kauplemisele halvasti.”

TŠILLID LISASID VÜRTSI Pärnumaal tegutseva Metste Aiandustalu letilt sai osta näiteks sibulaid, sibulasegusid, tšillipulbreid ja värskeid piprakaunu. Viimaseid pakuti teravusastme järgi kahes eri korvis, mis olid värvikirevaid, kuid tuliseid mummusid triiki täis.

Metste aiandustalu tegevjuht Katrin Pärn kõneles, et piprausku inimesi tuleb üha juurde. Seda on näha juba Soomes, kus on hulk piprafarme ja tulist kraami armastavaid inimesi.

Ka Türi õunafestivalil sattus pipratelgi juurde ikka ja jälle uudistajaid. „Eestlane tuleb oma huviga soomlastele usinasti järele,” kinnitas Pärn.

Metste aiandustalu oli õunafestivalil väljas esimest korda. Vabariigi juubeliaasta auks kasvas Metste talus 100 tšillisorti. „Oli hea tšilliaasta. Need valmisid varakult, juba augustis oli kasvuhoones väga värviline,” rääkis Katrin Pärn.

Türi valla sünnipäevakuud kuulutav õunafestival toimus üheksandat korda.

maa elu || KindluSTuS || 3

18. oktoober 2018

Põllumehed suhtuvad MESi põualaenu ettevaatlikult

juHTkiri

PEETEr raidla

peatoimetaja

VALUS TÕDE

kriSTina TrakS

L

Maa Elu

M

aaelu Edendamise Sihtasutuse (MES) kaudu põllumeestele põuakahjust väljarabelemiseks jagatavale riiklikule toetuslaenule tormi just ei joosta. Septembri lõpuks oli laenuküsijaid vaid 74 summas 4,6 miljonit eurot. See on väike summa, arvestades põuakahju tegelikku suurust.

Kuigi algselt võis valitsuse eraldatud 20 miljonit eurot paista küll abina, siis tegelikult on tegemist parajalt kalli laenuga. Laenuvõtmist aga üritavad praegu niigi kitsastes oludes toimetavad põllumehed vältida. Seda enam, et MESi laen on kallim pankade pakutavast.

Kuu aega pärast laenutaotluste vastuvõtmise algust oli MESist käibekapitali laenu ilmastikust tingitud kahju tõttu vähenenud likviidsuse taastamiseks küsinud 74 põllumajandustootjat summas 4,6 miljonit krooni.

Laenu saab küsida maksimaalselt 200 000 eurot. Laenu antakse kuni kolmeks aastaks ning tagatis (kinnisvara või vallasvara) peab katma vähemalt 50 protsenti küsitud laenusummast. Laenuintress fikseeritakse laenu väljaandmise hetkel, selleks on Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimise operatsioonidele kohaldatav intressimäär pluss minimaalselt 4 protsenti.

TÄNAVUNE PÕUD MÕJUS SAAGILE VÄGA HÄVITAVALT, ESIALGSE HINNANGU KOHASELT ON SAAK LAUSA KAKS KORDA VÄIKSEM KUI TAVALISELT. MESi juhatuse esimees Raul Rosenberg ütleb, et laenuküsijaid on isegi oodatust rohkem. „Laenu ei võeta kergekäeliselt, eriti nüüd. Praegu müüakse veel vilja ja laekumata on pindalatoetused. Usun, et paljud ootavad selle raha ära ja siis vaatavad, kui palju jääb puudu, et järgmisel aastal külvata.” „Seda laenu võtavad need, kellel on tõesti hädasti vaja kohe käibekapitali. Meie laenuandjana ei konkureeri pankadega, sest saame laenata väiksema pandinõudega. Kui pank küsib tagatist 120 protsenti laenust, siis meie minimaalselt 50 protsenti.”

Maaelu Edendamise Sihtasutuse kontorihoone Viljandis meenutab muinasjutumaja. foto: HEgE-lEE PaistE / sakala

Raul Rosenberg kasvatab ka ise koos vend Priiduga juba aastaid Harjumaal vilja. Ta kinnitab, et tänavune põud mõjus saagile väga hävitavalt, esialgse hinnangu kohaselt on saak lausa kaks korda väiksem kui tavaliselt. „Põhja-Eestis on õhuke mullakiht ja kuivus tegi neis paigus kõige enam kurja. Samas laenu kahju katmiseks pole meil vaja. Kui 20 miljonit eurot oleks toetusena laiali jagatud, siis toetuse oleks ikka vastu võtnud. Praegu kasutavad paljud pindalapõhist toetust, mis igal aastal laekub, ilmastikuriski maandamisel. Seega kui õigesti majandada, saab koguda pindalatoetuste arvelt reservi, millega katab raske aja.”

SAAKI POLNUD, AGA LAENU EI VÕTA Simuna Ivax OÜ kasvatab Lääne-Virumaal vilja ja peab kalakasvatusi. Mõlemad tegevusharud kannatasid põua käes rängalt. Ettevõtte juht ja omanik Hans Kruusamägi ütleb, et talinisu saadi hektarilt 1,9 tonni tavalise 6 tonni asemel, rapsi tonn hektarilt. „Oli kohti, kus saime 120 kilo rapsi hektarilt. 20. aprillil sadas vihma ja järgmine sadu tuli 25. augustil ehk kuivus kestis üle kolme kuu. Ühel põllul suutis raps kasvada 5–10 sentimeetri pikkuseks ja rohkem edasi ei arenenudki,” kirjeldab ta. „Samas rukkisaagi üle ei saa nuriseda, seda tuli 4,2 tonni hektarilt ning rukis on ka ainuke, mida meil müüa on.”

Hull lugu on ka kalakasvatustega. Näiteks Äntu kalakasvatuses voolab tavaliselt vett

250 liitrit sekundis, kuid pärast põuda vaid 30 liitrit sekundis. „Veetase on meeter maad allpool tavapärasest ning seda ei tõsta mõni üksik vihmane päev. Et vett juurde tuleks, peab kuu aega järjest korralikult sadama,” kõneleb Kruusamägi. „Kalakasvatus on nagu püssirohutünn, pumbad töötavad kogu aeg ja hapnik jookseb peale. Me ei saa endale lubada ühtegi eksimust, üks katastroofiline voolukatkestus võib kõik tappa. Samal ajal püüame kala maha müüa niipalju kui võimalik. Kalakasvatuse juurdekasvust ei saa tänavu rääkida.”

Ka põldusid pole sügisesed vihmapäevad palju kosutanud – pealmised 15 sentimeetrit on küll niiskust saanud, kuid altpoolt on pind nii kõva, et ader ei lähe maasse, sõnab Kruusamägi. „Oleme kogu oma pinna pannud talivilja alla, loodetavasti tasub risk ära, sest taliviljasaak on tavaliselt hea.”

Kruusamägi praegu laenuvõtmise peale ei mõtle. Pigem vastupidi – ta on tänavu sügisel tagasi maksnud hulga laenusid, müües maha kõik, mis võimalik. „Nii sain lahti pangalaenudest, jäänud on veel üks vana MESi laen. Kas uut laenu on vaja võtta, seda otsustan kevadel,” räägib ta.

TULEB OLLA REALIST Kevili nõukogu esimees Jaak Läänemets ütleb, et praegu on põllumeestel eesmärk ellu jääda. „Meil on selja taga kaks rasket aastat ja nüüd tuli kolmas veel hullem. Seega me pole veel eelmisigi olukordi lahendanud,

kui tuli uus katsumus,” nendib ta. „Eks kõik peavad oma numbrid üle vaatama ja mõtlema, kas on mõistlik jätkata, ja kui jah, siis mismoodi selleks vahendeid leida.”

Läänemets ütleb, et üheaastane laen praeguses olukorras oleks hukatuslik, umbes nagu kiirlaen. „Ei saa ühe aastaga ära klaarida kolme aasta probleeme,” ütleb ta ja lisab, et selles mõttes on MESi laen mõistlik, kuna selle tähtaeg on kolm aastat. „See on ikkagi päästeventiil ja kui on otsustatud, et taevamannat toetustena ei puistata, siis ega pole palju muid tingimusi põllumeest aidata.

Jah, see ei ole esimene koht, kust minna laenu küsima, pigem järgmine juhul, kui kodupangast ei õnnestu laenu saada. Kindlasti on MESi laenu eelis ka see, et nõutakse märksa väiksemaid tagatisi kui pangas.”

Läänemets tõdeb, et „sel aastal on kõik punases”: saagid on vähem kui pool loodetust. „Kui seda aastat kokku võtta, siis üks asi on positiivne – hooaeg lõppes väga vara, palju varem kui eelmisel aastal. Oleme külvanud palju talivilja ja kui see ilusti talvitub, võib tulla ilus saak. Loodame, et tänavuse aasta arved saavad siis makstud.” „Praegu on igaühel tõehetk – kuidas ellu jääda. On palju erinevaid rahastamisskeeme, aga ennekõike peab iga põllumees jääma realistiks ja kriitiliselt olukorda hindama. Üldiselt on aga põllumehed optimistid ja loodavad alati, et järgmine aasta tuleb parem.”

õpuks ometi on keegi öelnud välja tõe Eesti segaste rahaasjade kohta. Jutt on õiguskantsler Ülle Madisest, kes riigieelarvest rääkides tõdes: „Riigieelarves peavad kõik olulisemad tulud ja kulud selgelt kirjas olema. /.../ Riigieelarve seaduse eelnõu on aga sedavõrd arusaadamatu ja üldine, et riigikogu liige, kes soovib mõne uue algatuse ära jätta ja suunata raha näiteks hoopis politseinike või lasteaiaõpetajate palgatõusuks, sellekohast ettepanekut teha ei saa. Kulutused on kirjas üksnes seaduse seletuskirjas, ent seletuskiri ei ole seadus, seda ei muudeta ega hääletata riigikogu täiskogus.”

Segadus on tegelikult veelgi suurem ja selle põhjustajaks on reformierakonna eestvõtmisel 2014. aasta veebruaris vastu võetud riigieelarve seadus, mis tõi eelarvepoliitikasse sellised mõisted nagu struktuurne eelarvepositsioon ja eelarve struktuurne tasakaal. Sinnani koosnes riigieelarve kõigist tuludest ja kuludest ning kui kulud hakkasid tulusid ületama, sai vajadusel kasutada stabiliseerimisreserve või nn eelarvelaene.

2014. aastast on aga fikseeritud, et valitsussektori struktuurne eelarvepositsioon (kogutulude ja kogukulude vahe) ei arvesta enam ühekordseid ega ajutisi tehinguid.

Kui ka ettevõte või perekond oma rahaasjades samast põhimõttest lähtuks, oleks pankrot kiire tulema. Sest kulutused saavad olla vaid nii suured, kui suured on tulud. Ning kui tuludest ei piisa, tuleb minna säästude kallale või laenu võtta.

Keskerakonna juhitud valitsus kui oravapartei hea õpilane liigub eelarvet tehes kahjuks sama rada, pettes sellega nii ennast kui ka rahvast. Nii on 2019. aasta eelarvegi seletuskiri vastuolus algklassides õpituga: „Riigieelarve eelnõu kulude ja investeeringute maht on kokku 11,31 miljardit ja tulude maht 11,06 miljardit eurot. Eelarve on nominaalselt 133 miljoni euroga ülejäägis ja struktuurses tasakaalus.”

Peatoimetaja Peeter Raidla peeter.raidla@maaelu.ee Toimetaja Riina Martinson riina.martinson@maaelu.ee Makett Jaanus Koov, küljendus Ain Kivilaan Keel ja korrektuur Reeli Ziius Reklaamitoimetaja Liisa Kaha liisa.kaha@eestimeedia.ee, telefon 739 0383 Väljaandja AS Eesti Meedia Maakri 23a, 10145 Tallinn, www.maaelu.ee Maa Elu ilmub Postimehe, Pärnu Postimehe, Sakala, Virumaa Teataja, Järva Teataja ja Lõuna-Eesti Postimehe vahel igal neljapäeval (v.a riigipühad).

Tellimine, telefon 666 2525 Koos Postimehega levi@postimees.ee Koos maakonnalehtedega tellimine@ajaleht.ee Autoriõigused: Eesti Meedia AS, 2018

4 || Kalad || maa elu

18. oktoober 2018

Türi vallas asuvale Jändja paisule tekitati kalapääs ning rajati jõkke kärestikud ja kudealad.

fotod: kUido saarPUU / JÄrVa tEataJa; kasPar Pokk / kanal 2

Pärnu jõele terendab kalarikkam tulevik kuido SaarPuu Järva Teataja

ktoobri keskpaigas loeti lõppenuks töö, millega tekitati Türi vallas asuvale Jändja paisule kalapääs ning rajati jõkke kärestikud ja kudealad.

Kui avatud saab ka Sindi pais, tõotab Pärnu jõe tulevik tulla kalarikas.

Jändja pais avati kaladele vabaks rändeks järgmiselt: keskmist paisuava võeti meetri võrra madalamaks. Keskkonnaagentuuri projektijuht Külli Tammur selgitab, et kui veetase oli alla lastud ja üles paisutatud jõeosa settest puhastatud, tehti paisu alla hajusalt paigutatud maakividest kunstlik kärestik. Kudealade rajamiseks kasutati peenema fraktsiooniga kruusa. Kuidas see kõik aga töötab?

OSAPOOL NR 1 – LOODUSKAITSE Hüdrobioloog, kalastiku- ja elustikuekspert Tauno Jürgenstein räägib, et betooniosa eemaldamine avaski kaladele pääsu paisust edasi ülesvoolu. „Mõni kala sai edasi ka meetrisest astangust, kuid suuremale osale oli see takistus ületamatu, sealt said edasi vaid tugevamad kalad ja sedagi vaid teatud veeseisu korral. Nüüd on pääs kõigile kaladele avatud, populatsioonide ühendamist kunstlikult ei takistata, kalad saavad liikuda, kude-, talvitumis- ja toitumisrändeid teha, täpselt nii, nagu looduse poolt neile vaja on,” sõnab ta. „Kuna looduslik kärestik oli hävinenud, siis kunstliku kärestikuga pidurdatakse veevoolu ja tekitatakse turbulentset veekihti, pakkudes nõnda kaladele puhke- ja varjepaiku. Jõepõhja veetud kruusast peaks tulevikus saama lõhilaste kudeala. Kui ka Sindi pais saab maha (tööga alustati sel sügi-

sel), seda rohkem kalu Pärnu jõkke satub.”

Järvamaa, näiteks Paide ja Türi kandi kalamehed peaksid nüüd rõõmustama, sest Jügenstein kinnitab, et kalaveed hakkavad muutuvad üha rikkamaks. Ka peaks tulevikus olema võimalus Pärnu jõest püüda lõhet või meriforelli. Üles tulevat ka poolsiirdeliigid, kes muidu meres elavad, näiteks haug ja vimb. „Meriforell kindlasti tõuseb Paide alla või isegi kõrgemale välja. Lõhe tuleb siis, kui on piisavalt suure vooluhulgaga aasta. Kalad tulevad mööda jõge üles, nad kudevad jõkke, nende noorjärgud jäävad jõkke kasvama – kõik see rikastab jõe kalavaru ehk paneb kohaliku kalastiku kosuma. Loomulikult võtab see aastaid aega, kuid olukord paraneb järjest,” kirjeldab Jürgenstein.

Jändja on asjaosaliste sõnul hea näide, kuidas ühes kohas saab kokku mitu huvi, looduskaitseline ja muinsuskaitseline, kuid koostöös asjad siiski lahendatakse. „Tean paljusid objekte, kus muinsuskaitse on väga jäik. Öeldakse, et ka paisu taga olev veetase on muinsuskaitse all ehk loodusliku olukorra taastamist takistatakse. Jändja on hea näide, kus muinsuskaitse on algusest peale lubanud, et nad võivad väikse tüki paisust ohverdada, sest sellest võidavad kalad. Tegelikult võitis ka muinsuskaitse, sest sama projekti raames said ka hooned konserveeritud,” arutleb Tauno Jürgenstein. „Pais võib iseenesest siin olla. Insenertehniliselt on Jändja paisu ju huvitav vaadata, kuid peamine on see, et pais ei takistaks ökoloogilist heaolu.” Ka kulgeb nüüd üle paisu toekas piiretega metallsild.

OSAPOOL NR 2 – MUINSUSKAITSE Türi valla ääreosas asuv Jändja pais avatakse kalade vabaks rändeks, kuid see polnud ainus töö, mida seal tehti. Tulenevalt muinsuskaitse eritingimustest konserviti ka kaldal asuvad mälestised.

Peale paisu on Jändjal kunagist tööstushoonestust säilinud mõlemal pool Pärnu jõ-

ge. Kui praeguse Pärnu-Rakvere maantee poolsel kaldal on alles vaid paar lagunenud müürijuppi, siis teisel pool jõge oleval hooneosal on katuski veel peal.

Muinsuskaitseameti Järvamaa vaneminspektor Karen Klandorf tunnistab, et muutusi kevadega võrreldes, mil töö pihta hakkas, on Jändjal omajagu. „Üllatusega avastasin, et vesiveskivare paistab lausa PärnuRakvere maanteele välja. Enne ei paistnud see isegi kohapeal olles võsast välja,” tõi ta näiteks. „Loomulikult on oluline, et kõikvõimalikud hoonete ja müüride säilimiseks vajalikud hooldus- ja remonditööd on nüüd tehtud. Aeg näitab, kuidas need kestavad.”

Klandorf lisab, et veidi kurvastab teda Pärnu veenappus ja asjaolu, et kalapääsu tegemisega veepaisutus alanes ja varemeteni jõevett enam vett ei ulatu. „Lootsime, et paisust ülesvoolu saab jõesängi selliselt süvistada, et vesi ulatuks hoonest hooneni, aga töö käigus tuli paepinnas vastu.”

Karen Klandorf on seda meelt, et Jändja kompleks on muinsuskaitseliselt huvitav ja igati väärt säilitamist. See on üks meie piirkonna tööstusajaloo mälestisi ja Laupa mõisnikust maha jäänud pärand. „Pais on ehitatud aastal 1912, mil betoon oli veel uus materjal. Raudarmatuuri kasutatud ei ole. See on suurtest kividest üles laotud, vahed väiksemate kivide ja seguga täidetud ning pealt betooniga kaetud. Sada aastat on pais hästi vastu pidanud,” selgitab ta.

Jändjal on kaitse all kolm eraldi mälestist: lõunakaldal vesiveski varemed, põhjakaldal puumassivabriku varemed ja pais. Vabrikuhoone on säilinud osaliselt (ühest osast vaid keldrikorrus), natukene on säilinud ka sisseseadet.

OSAPOOL NR 3 – JÕEMATKAJAD Kevadise Pärnu jõe aerutamismaratoni „Türi-Tori kiirlaskumine” korraldaja Koit Raud ütleb, et varem oli Jändja eripära meetrikõrgune betoonastang, mis suurveega andis võimaluse vahvaks allasõiduks.

Paisu alla tekkis aga korralik laine ning allatulijatel oli vaja oskust laine peal mitte ümber minna ja sealt kuivana läbi tulla. „Nüüd on betoonplaat ja kallak kadunud. Olenevalt veetasemest tulevad nüüd välja sootuks teised asjaolud. Koelmute tegemisel on jõesängi pandud parajal arvul suuri kivisid. Kui vesi on sellise tasemega, et kividele on võimalik paadiga pihta saada, siis muutub tohutult oluliseks jõe lugemise oskus. Ühesõnaga, sõitjad peaksid nägema kive ja leidma nende vahelt läbisõiduraja. Need, kes seda ei oska, neil saab olema Jändjal väga keeruline. Seega loodan, et veetase saab olema selline, et pakuks omajagu põnevust ja sorteeriks välja need, kes Jändjalt puhtalt läbi pääsevad, ja need, kes lähevad saare peale kuivi riideid otsima.” „Oskamatu silm seda näha ei oska, kuid kivikülvi keskele on tegelikult jäetud 2,5 meetri laiune paadikanal. Sellele peavad veematkajad ja kevadel võistlejad pihta saama ja oskama ära näha. Kes paadikanalit ära ei taba, sel tuleb kivikolinat kuulda.”

Koit Raud hindab Jändjas tehtud töö kordaläinuks. „Tulemus on hästi ilus, seda ennekõike muinsuskaitset ja kalu silmas pidades. See, et kala pääseb mööda jõge liikuma, on hästi oluline. Loodan, et tulevikus tekib siia ka omanik, kel on kohaga suurem plaan.” „Vaid kiirlaskumise poolelt vaadatuna oleks mulle rohkem meeldinud astang ja laine,” jätkab ta. „Loodan, et kivide hulk suudab selle puudumise kompenseerida ja meil tekib teistmoodi, kuid samamoodi oskusi nõudev koht. Saab olema huvitav. Praegu ootame veetaseme tõusu, et novembri alguses see koht ise läbi sõita.”

POLE ODAV LÕBU Jändja tööd olid projekti „Pärnu jõestiku elupaikade taastamine” üks osa, mida kaasrahastas Ühtekuuluvusfond.

Ehituslepingu sõlmisid keskkonnaagentuur ja AS Terrat eelmisel sügisel, see sisaldas töid nii Vihtra kui ka Jändja paisul, kogumaksumus on

990 000 eurot, millest Jändja osa 770 000 eurot.

Jändja ja Vihtra paisu avamine on projekti üks osa. Sama meetme käigus avatakse veeelustiku mõlemasuunaliseks vabaks rändeks ka Sindi pais ja veel kümmekond väiksemat paisu Pärnu jõestikus.

Olgu öeldud, et lammutustöö Sindi paisul algas oktoobri alguses. Sügise jooksul loodetakse lammutada jõepõhjani pool paisust ehk selle keskpaigast jõe paremkaldani ulatuv osa.

MERIFORELL KINDLASTI TÕUSEB PAIDE ALLA VÕI ISEGI KÕRGEMALE VÄLJA. LÕHE TULEB SIIS, KUI ON PIISAVALT SUURE VOOLUHULGAGA AASTA. Keskkonnaagentuuri tellimusel lammutab Sindi paisu ja seejärel rajab sinna kärestiku konsortsium GRK Infra AS ja Graniittirakennus Kallio Oy. Töö kestab kolm aastat ja lõpeb 2021. aasta juulis.

Sindi paisu lammutamine läheb maksma 10 miljonit eurot.

AEG NÄITAB Mis Jändja kompleksist edasi saab, seda asjaosalised praegu öelda ei oska. Külli Tammur pakub, et suure tõenäosusega pannakse praegu riigile kuuluv kompleks uuesti müüki. Keskkonnaministeeriumi asekantsler Marku Lamp ütleb, et riik aktiivselt uut omanikku otsimas ei ole. „Kõige parem, kui sellised kompleksid pakuksid huvi ka kohalikule omavalitsusele (Türi vald),” arutleb ta. „Kui omavalitsusel või kohalikel ettevõtjatel on soov seda kompleksi näiteks turismivaldkonna mõttes edasi arendada, siis andke märku ja oleme valmis läbi rääkima. Kindlasti saaks Jändja olla üks seirepunkte. Kalade liikumist tahame siin edaspidigi jälgida ehk see objekt on endiselt riigile vajalik. Kohalikega koostöös oleme valmis mõtlema, kuidas sellest ka kohalikule elule tulu tõuseks.”

Eesti riik ostis Jändja paisu 2015. aasta sügisel eraomandist 130 000 euroga.

maa elu || Piim || 5

18. oktoober 2018

Linnapiimatooted

toovad suuremat tulu SiGrid koorEP Sakala

A

asta esimese kuue kuuga toodeti lehma kohta Eestis 4660 kilogrammi piima, mis on suurim esimese poolaasta näitaja. Ent suure koguse üle rõõmustades tuleks edaspidi veel rohkem pilk suunata ühistulisse piima väärindamisesse.

UMBES POOLEST EESTIS TOODETUD PIIMAST TEHAKSE JUUSTU VÕI KOHUPIIMA JA JUUSTUPARTIID ON JÕUDNUD VÄLJA JAAPANISSE. „Meie piimatoodang on läbi aastate pidevalt kasvanud ja piimalehmade produktiivsus lehma kohta Eestis esimesel poolaastal suurem kui kunagi varem. Oleme oma tootmisega maailmatasemel,” sõnas maaeluminister Tarmo Tamm.

„Rõõmu teeb ka see, et loomade arv on stabiliseerunud ja pöördunud kasvule. Samas tuleks edaspidi teha oluline samm ühistulises piima väärindamises.”

Maaeluministeeriumi põllumajandussaaduste tarneahela büroo peaspetsialist Kalev Karisalu sõnul tuleks suunata pilk kaubale, mis läheb ekspordiks. „Et rohkem töödeldaks Eestis,” lausus ta.

POPULAARSED LINNAPIIMATOOTED Piima kokkuostuhind oli esimesel poolaastal 301 eurot tonni kohta, see on mullusest viie protsendi võrra madalam. Seega tuleb mõelda, mida piimast teha, et see tooks rohkem tulu.

Tulu toob ikka kallima kraami tootmine.

Vastupidi piimapulbritele ja võile, mis on masstoodang, oleks hea suurendada just lisandväärtusega kraami, mis ei lähe edasi töötlemisse. Kalev Karisalu tõi välja juustud ja linnapiimatooted, nagu jogurtid ja kõiksugu magustoidud. „Seesugune kraam, mis on populaarne ja mille eest makstakse rohkem,” ütles ta lihtsa valemi ja tähendas, et juustud on hea näide.

Eesti ongi kujunenud ju-

ba omamoodi juustumaaks.

Umbes poolest Eestis toodetud piimast tehakse juustu või kohupiima ja juustupartiid on jõudnud välja Jaapanisse. Kui üldiselt määrab piimatoodete eksporti säilivusaeg, siis juust annab sellele kriteeriumile hõlpu.

Muude toodetega, nagu näiteks jogurtid, tuleb säilivusaega silmas pidades piirduda lähemate riikidega. Kuid eksporditakse ka toorpiima. Seda läheb meilt palju näiteks Leetu, kus on suured tööstused, kes siit ostavad. Nii võib kujuneda olukord, kus Leedust tulnud piimatootel on sees Eesti lehma piim.

LOOMULIK KASV Piima toodeti Eestis 2018. aasta esimesel poolaastal 405 000 tonni, mis on kolm protsenti enam kui eelmisel aastal samal ajal. Selline tulemus ei ole Kalev Karisalu sõnul kindlasti üllatus. 4660 kilogrammi kuue kuu jooksul lehma kohta on pigem aretuse ja kvaliteetse sööda tulemus. „See on aasta-aastalt natuke tõusnud ja see on loomulik,” lausus ta. On riike, kus keskmine on veel suurem. Euroopa Liidus näiteks Taani, ent teada on, et Iisraelis on toodang veelgi parem.

Et tublist piimasaagist tõuseks tulu, on seda tarvis enne eksporti siin Eestis väärindada. foto: UrMas lUik / PÄrnU PostiMEEs

6 || Tšilli || maa elu

18. oktoober 2018

Eesti päike hellitas tšillisid Tiit Efert Maa Elu

T

šilli kasvatamisele keskendunud Metste talus pandi tänavu vähem taimi kasvama kui mullu, ent saak oli sellest hoolimata hulga parem.

Pärnumaa kagunurgas Kärsu külas asuv Metste talu jääb linnade vahele. Pärnusse on 50 kilomeetri ringis, Viljandisse kümmekond kilomeetrit vähem. Sellises vaikses paigas tuleb ellujäämiseks leida endale kohapeal tulutoov tegevus.

Metste talus kasvatatakse tšillit, mis on eeskätt lõunamaine taim. Tänavune aasta näitas, et Eesti suvigi võib tšillile kenasti sobida.

TAIMI VÄHEM, SAAK SUUREM „Päikeseline suvi sobib lõunamaisele viljale hästi, mida tšilli ju kahtlemata on,” sõnab talu peretütar Katrin Pärn. Kuigi kevad näis tavapärane, valmisid sooja ilma tõttu esimesed viljad juba juuli algul. Tavaliselt võetakse saagikoristus ette alles septembris.

Suve lõpus tehti mitu koristust ja juba mõne nädala pärast olid taimed jälle vilju täis. „Sellist saaki poleks osanud oodata, eriti võrreldes mulluse saagiga,” räägib Katrin, meenutades, kui vihmased ja pimedad mullune suvi ja sügis olid.

Tšillihooaeg algab veebruari alguses, kui talu perenaine Vaike Pärn külvab seemned pottidesse ning soojendab ja valgus-

„Päikeseline suvi sobib lõunamaisele viljale hästi, mida tšilli ju kahtlemata on,” sõnab talu peretütar Katrin Pärn. fotod: Tiit Efert

tab neid päevavalguslampidega. Märtsis tuuakse potid köetavasse kollektsioonihoonesse.

Talus on kolm kasvuhoonet: ühes kasvatatakse tšillit endale, teises müügiks ja kolmandas on kollektsioon, kus leiab igast sordist paar-kolm taime.

Tšillit kasvatatakse Metste talus juba aastaid. Vaike lõpetas 1977. aastal Olustvere Sovhoostehnikumi agronoomina.

Talu on ühe pere käes olnud juba aastast 1927. Seal on kasvatatud vilja, peetud loomi, tehtud heina. Aga on ka kasvatatud paprikaid, tomateid, kurke. Aastaks 2011 oli köögiviljakasvatus saanud sellised mõõtmed, et saadusi hakkas üle jääma, ja peretütar Katrin registreeris end ettevõtjaks.

põlatud proovida. Kuna taimed kasvasid kenasti, jõudsid tšillikaunad Metste laadaletil müüki. Ühest tšillisordist sai peagi viis, siis juba kümmekond, ja järsku üle seitsmekümne.

Eelmisel aastal oli eri sorte kasvamas 126, tänavu sadakond. Ilmselt edaspidi enam nii rikkalikku kollektsiooni ei talletata.

SIBUL JA TŠILLID Esimene edukas müügiartikkel oli suur salatisibul, mida sel ajal eriti keegi ei kasvatanud, kuid uudishimulik tarbija võttis selle kiirelt omaks. Järgmisel aastal lisandusid porgandid ja oad, köögivilja- ja maitsetaimed.

Seejärel aga juhtusid ette uute tšillide seemned, mida ei

„Oleme endale huvipakkuvad sordid ära näinud ja märkmeid teinud, mis sordist täpselt mida teha tasub ja saab,” räägib Katrin. „Talvel otsid internetist, reisidelt ja tuttavate kaudu uusi põnevaid seemneid ja kui kasvatatud taim tõepoolest hea ja huvitava saagi annab, on põhjust seda uuesti kasvatada.”

Katrinile meeldibki eeskätt seemnejaht, emale seevastu taimede kasvatamise protsess. Isa

TALUS ON KOLM KASVUHOONET: ÜHES KASVATATAKSE TŠILLIT ENDALE, TEISES MÜÜGIKS JA KOLMANDAS ON KOLLEKTSIOON, KUS LEIAB IGAST SORDIST PAAR-KOLM TAIME.

on see, kes ei tarbi vist ühtegi toitu ilma tšillita. Isegi 93aastane vanaema sööb mahedamat tšillit hoidistes ja salatites. Vaike peab ennastki suureks tšillisõbraks, kuigi hindab leebemaid sorte.

Tänavu laiub kuuendikul müügikasvuhoonest maailma kõige tulisem tšillisort ‘Carolina Reaper’, sama palju on väga vürtsikat ‘Trinidad Moruga Scorpioni’. Kõige nõutum kaup on aga samuti tuline ‘Habanero’, seda ongi kasvuhooneis kõige rohkem.

KLIENDID JUBA TEADLIKUMAD Talul on välja kujunenud oma klientuur, kes teab, mis on tšilli ja kui tulist soovitakse. Kui varem läks suur osa saagist Tallinna restoranidele, siis nüüd on tavatarbijate osakaal kasvanud. „Meie saak on väga hooajaline, restoranid vajavad aga värsket tšillit aasta läbi,” selgitab Kat­ rin.

Toodangut müüakse laatadel ja postitatakse pakiautomaati. Tehakse pulbreid, moose, marinaade ja külmutatakse.

Niikaua, kui kannatab, müüakse värskelt. Enda tarbeks valmistatakse kastmeid, salateid ja teisi hoidiseid.

KOMMENTAAR Anne Grünberg Üvasi talu perenaine Kasutame Üvasi juustu sees Metste talu ‘Habanero’ tšillit.

Oleme teinud tšilliga grilljuustu, mis maitseb inimestele väga hästi. Seda juustu saab osta laatadelt, kuniks jätkub, tavaliselt pärastlõunaks saab otsa. Saab ka poest: Tartu Lõunakeskuse Taluturg, Põlva Tillu kohvik, Võru Maksimarket.

‘Habanero’ tšilli on hea, oleme sellega väga rahul.

Vaike sõnab saladuslikult, et sel sügisel on tal uus tšillimoos. Katsetamisel on ka paar desserti, aga neid on pererahva sõnul veel vara tutvustada.

Tšillide kasvatamine on teinud Metstest Romantilise Rannatee kaardil teematalu. Talu külastavad grupid eri piirkondadest, ka naaberriikidest. „Otsivad ise üles, helistavad, kirjutavad,” sõnab Katrin. Alati pannakse sel puhul püsti talupood, kus pakutakse lisaks värskele tšillile hoidiseid ja talus küpsetatud leiba. Kevaditi saab tšillitaimi kaasa osta.

maa elu || munad || 7

18. oktoober 2018

HÄRRA FILEE JÕUDIS MAHEMUNADENI JÄÄTISE KAUDU

E

estis ja Kopenhaagenis piimanduse alal tudeerinud Lauri Bobrovski oli 25aastane, kui otsustas hakata oma äri tegema. Nimelt oli talle üks sõber lausunud, et kui tahad elus äri tegema hakata, siis tuleks enne 30. eluaastat ikka märk maha panna.

Noor mees, kes on Maagi piimtööstuses ametis olles töötanud välja Eesti parimaks piimatooteks nimetatud Kreeka jogurti, ostiski rikkis pehme jäätise masina, putitas selle korda ja hakkas laatadel jäätist müüma. Aparaadile kulutatud raha teenis ta peagi tagasi.

Seejärel, see oli paar aastat tagasi, hakkas ta Järvamaal Vahukülas seisma jäänud tuttava lihatööstuses lihanäkse ehk vinnukaid tootma, mis praegu juba isegi mitmesse riiki ekspordiks lähevad.

Lisaks eri maitsega vinnutatud lihale tehakse seal suitsuvorsti, viinereid, sardelle ja nüüdsest osutatakse ulukiliha töötlemise teenust.

Ettevõtte nimi „Sirloin” tähendab inglise keeles välisfileed. Kui see kirjutada lahku, Sir Loin, võib seda mõista kui Härra Filee. (ME)

Omanik Lauri Bobrovski (vasakul) ja tegevjuht Rein Miller näitavad munakaste, mis saadetakse parasjagu Pandivere mailt Äntust Tallinnasse Biomarketisse. foto: aarnE MÄE

Äntu mahekanadel on ruumi siblida ja muneda aarnE MÄE Maa Elu

T

änavu suve hakul võttis seni üksnes mahelihatoodetega tegelenud Lauri Bobrovski ette ja omandas ka pankroti serval vaevleva Äntu Mõisa kanalad. „Kikerikii” kaubamärgi all jõuavad Äntu mahemunad nüüd paljudesse poodidesse ja restoranidesse. „Võtsin ettevõtte üle mai alguses ning kurss on see vee peale tuua, et Äntus kanakasvatus säilitada,” lausub Lauri Bobrovski. Koos kanadega tulid eelmistelt omanikelt kaasa ka võlad, mida praegu jõudumööda tagasi makstakse.

Lauri Bobrovski: „Tol hetkel oli ettevõte pehmelt öeldes pankrotiohus – kontod ja kinnisvara arestitud, võlgade nimekiri pikk, kontoris printeri kõrval laual neli-viis kohtutäituri kirja maksunõuetega. Ka-

OÜ ÄNTU MÕIS • Asub Väike-Maarja vallas Äntu külas • Toodab mahemune ja müüb mahekanu • Praegu 9000 kana • Põllumaad umbes 80 hektarit nadel jätkus sööta vaid mõneks päevaks ...”

Järvamaal Koeru kandis „Sirloini” nime all vinnutatud lihasnäkke ja teisi mahelihatooteid tootev ettevõtja käis juba kaks aastat tagasi Äntu kanalate toonase omaniku Jüri Silla jutul ühe koostööplaaniga, kuid siis jäi asi soiku. Nüüd võeti teekond uuesti ette. Just „mahe” on märksõna, mis noormeest Äntu poole vaatama pani. „Sellises olukorras, mis siin valitses, on ikka kõhklusi, aga teisalt näeme siin potentsiaali,

sest mahemunade järele turul nõudlus ainult kasvab, see julgustas,” räägib ta.

Loomakaitsjate üha laienev tegevus ja maailmas levivad trendid on vesi Äntu mahekanalate veskile, kuid see ei olnud kanalate ostu pärispõhjuseks. „See on minu jaoks ka ikkagi põhimõtteline küsimus,” täpsustab Bobrovski.

Nimelt on loomakaitsjad pikka aega võidelnud selle eest, et kanad oleksid vabapidamises ning puurikanade mune ei müüdaks. Äsja teataski Rimi Baltic oma otsusest loobuda puurikanade munade müügist.

ÄNTU MÕISA KANAKARI ON MÕNE KUUGA KASVATATUD KOLMEKORDSEKS, KASVAMIST PLAANITAKSE VEELGI. KÕIK NAD ON NN VABAPIDAMISES.

Otsus kehtib nii Eestis, Lätis kui ka Leedus ning rakendub järk-järgult, lõppeesmärgiks on võetud müüa vaid puurivabade kanade mune hiljemalt aastaks 2025. Äntu Mõisa kanakari on mõne kuuga kasvatatud kolmekordseks, kasvamist plaanitakse veelgi. Kõik nad on nn vabapidamises, lisaks saavad ainult mahesööta.

Omaniku sõnul on mahekana pidamiseks konkreetsed nõuded söödale ja elutingimustele. Kanad peavad saama vabalt liikuda, ühe ruutmeetri kohta tohib olla kuni kuus kana. Veel on neil võimalus käia siblimas ka väljas.

Mahesöödast suurem osa ostetakse praegu veel sisse, kuid tulevikus peaksid Äntu kanad sööma valdavalt Äntu enda mahepõldudelt saadud sööta.

Tegelikult on vabapidamise kanu kulukam kasvatada ja sellevõrra on mahemuna hind mõnevõrra kallim.

MAHEMUNAD ON MOES Äntu munasid müüakse suuremates linnades ketikauplustes ja ökopoodides, kusjuures nõudlust oleks rohkemgi, kui vaid toota jõuaks. Omaniku sõnul on igati positiivne, et ka paljud jaemüüjad on aru saa-

nud, et tähtis pole vaid see, mida me sööme, vaid ka see, kuidas on toit saadud. Tõsi ta on, et mahetoit imbub üha enam meie toidulauale.

Eestis on teisigi mahemunatootjaid, Äntu Mõis on selles nišis Eesti suurim.

Umbes kuu aja eest OÜ Äntu Mõis tegevjuhiks kutsutud Rein Miller räägib, et ettevõttes on praegu tööl kümme inimest ja efektiivsust üritatakse veelgi tõsta. „Praegu tehakse palju tööd käsitsi, mis on raske inimestele ja võtab rohkem aega,” ütleb ta. Tulevikus kavatsetakse kaasata rohkem automaatikat.

Lähedal oma talus teravilja kasvatav Miller lisab, et lisaks munamüügile käiakse mööda Eestit kanaringidel huvilistele eluslinde müümas ja selle vastu on talupidajatel püsinud väga elav huvi. Kodupidajatele müüakse nii noorlinde kui ka neid, kes on juba aasta munenud. Äntu vabakasvatatud kanad on siblimisega juba harjunud ja kohanevad ka taluperes puurikanadest hoopis paremini.

Viimasel ajal on täheldatud isegi selliseid kanaostjaid, kes võtavad lastele rõõmuks isa ehitatud kanakuuti üks-kaks lindu, et tänapäeva linnastunud lastel tekiks arusaam, et munad ei kasva poes.

SISUTURUNDUS |||| maa elu 88|||| Sisuturundus

18. oktoober OKTOOBER 2018

Soovitus lugejale Kodumaised maitsed

Külastage meie poode!

P

akume kohapeal valmistatud vorste, grill-liha ja šašlõkke, ahjupraade ning kulinaariat. Hea valik lihameistrite poolt kohapeal lõigatud kodumaist sea-, veise-, lamba- ja vasikaliha. Pakume ka maheveiseliha mandrilt ja Saaremaalt, küülikuliha Tartumaalt, mahemune, mahepiimatooteid ja suitsulihatooteid Mulgimaalt. Külmutatud saunavihad Suislepast, käsitööõlled ja siidrid, maitseained ja marinaadid Piprapoest. Valikus on ka marmorliha Austraaliast ja laagerdatud liha Ameerikast. Lisaks valik kingitusi, tarvikuid ja pelletgrillid USAst.

LIHAPOOD

Kauplused veel:

Kauplus Pirital Merivälja tee 22 Tel 633 2887 Avatud E–P 10–20

Viljandis Riia mnt 49a, tel 433 7464 Avatud E–L 7.30–19, P 9–19 Viljandis Jakobsoni 72, tel 433 6036 Avatud E–R 7.30–22, L–P 9–22 Viimsis Pärnamäe 4a, tel 600 3031 Avatud E–R 10–20, L 10–19, P 10–18

Vürtsikad kastmed ja särtsakad moosid

T

reppoja Sahvris valmivad käsitööna vürtsikad kastmed ja särtsakad moosid. Meie jaoks on oluline puhas ning kodune maitse. Meie kastmed pakuvad maitseelamust argiõhtul toidulauale ja pidupäeval gurmee kõrvale. Kastmed sobivad erinevate liha- ja kalaroogadega, ahjupraadide või grilli lisandiks.

Särtsakad moosid täiustavad maitset nii juustudel kui erinevatel pirukatel-kookidel.

Läheneval jõuluajal on maitsvad ja stiilselt pakendatud tooted parimaks kingituseks igale toidusõbrale, naabrile, ämmale või äripartnerile. Teeme koostööd teiste Eesti väiketootjatega ja meie valikust leiab kinkekomplekte igale maitsele ning hinnaklassile.

Tooted müügil Kaubamaja Toidumaailmas, Solarises, Tartu ja Pärnu Taluturul, Maarahava poodides ja paljudes teistes poodides üle Eesti.

Täpsem info treppojasahver.ee või FB

1.

2.

Magusameistrid aastast 1990

ivikülas, Haapsalu külje all, asub Lauri-Jaani talu.

Juba 30 aastat on siinsetel põldudel kasvatatud vilja ning praegu jahvatame sellest ka traditsioonilise kiviveski abil jahu. Kiviveski jahud on eripärased ja omanäolised. Läänemaa kivistel põldudel kasvanud teravili on eriliste heade maitseomadustega ning kvaliteetne, mis aitab saavutada maitsvamat lõpptulemust nii koduküpsetajal kui elukutselisel pagaril.

1. Tatra-toorjuusturull * tatar * toorjuust * pruunsuhkur * mustikad 2. Kook Rumm ja Rosinad on olnud 5 aastat juba müügitabeli tipus. Kook sündis nii, et aastaid tagasi tuli tütar teiselt poolt maakera lõplikult tagasi ja tema sünnipäevaks tahad ju teha kohe midagi erilist ja head ... Koogipõhi on oma pagarikoja küpsistest ja võist. Sisu vahukoor, toorjuust, kohupiim ja või. Peal on või-vahukoore glasuur.

Rosinad on rummis pikutanud, kuid alkoholi sealt ei leia.

Maitseb eriline!

Piparmündi-šokolaadirull peedibiskviidiga on küll meie parim jõulutoode, aga ostetakse ka suvel väga hästi.

Tooted: ∎ Täisterajahud rukkist, nisust, speltast, odrast, kaerast, tatrast, hernest ∎ Püülijahud rukkist, nisust, speltast, odrast ∎ Helbed ja helbesegud rukkist, nisust, speltast, odrast, kaerast ∎ Kruubid odrast, speltast, kaerast Tooted on müügil Talu Toidab lettidel Rimis ja hästi varustatud ökopoodides.

Kontakt: OÜ Lauri-Jaani www.facebook.com/LauriJaani/ www.jahujaan.ee

K

as teadsid, et Münt on täiesti erinev piparmünditeest? Paljudele inimestele (võib-olla ka Sulle?) piparmünt ei meeldi, kuna see on kange. Tugeva maitsega piparmünt sisaldab mentooli ja seetõttu paneb ta suu õhkama oma domineeriva maitsega. Põhjala Teetalu kasvatab aga sellist mündisorti nagu õunmünt, mis ei sisalda mentooli. Selle mündi maitse on hoopis magusam ja pehmem. Erinevus piparmündist on nii suur, et tundub lausa uskumatuna. Lase ennast üllatada!

Pakendame tee mugavasse nööriga püramiidfilterkotti.

Turul on levinud filterkotis teed, kuhu on erinevad tootjad pakendanud halva kvaliteediga ja liiga peeneks jahvatatud toorainet. Tänu meie uudsele tootmismasinale saame pakendada filterkotti purutee väga hea kvaliteediga toorainet.

Lisaks on ökotoode puhas ja alati palju parema maitsenüansiga. Ka münditee hind on palju soodsam kui marjateedel. Põhjala Teetalu ei kasuta mitte üheski oma tootes lõhnaaineid, mis on levinud importteedes. Kasutatud on ainult päris ürte ja marju. Meie tarneahel on lühike ja seetõttu saame pakkuda väga hea kvaliteediga teed.

Meie tooted on leitavad üle Eesti paljudes kauplustes.

Vaata kaupluste kaarti www.teetalu.ee.

Kiviveskis jahvatatud jahu

K

Kas piparmünditee ja Münt on erinevad?

Varahommikul vuravad autod värske kaubaga Rimi kauplustesse ja Pai Pagari oma Pai kohvikutesse Tallinnas ja Pärnus. Lisaks leiab meie tooteid OTTilt.

Pai kohvik Kapital Narva mnt 13, avatud E–R 8–18 Pai kohvik Tõdva Saku vallas, avatud iga päev 7–19 Pai kohvik Pärnus Ringi 3 (vana bussijaam) avatud E–L 7–19, P 9–17 www.paipagar.ee

MUST KÜÜSLAUK

K

as teadsid, et … taoismi mütoloogias peetakse musta küüslauku surematuse allikaks. Seda ei saa me Sulle lubada, kuid pole kahtlustki, et must küüslauk on väga tervislik ja maitseb imeliselt! ... musta küüslaugu antioksüdantsus on kuni 80 korda kõrgem kui tavalisel küüslaugul, see hoiab Sind noore ja vitaalsena. … mustal küüslaugul on vänge küüslaugu lõhn ja maitse asendunud magusa ja siirupise mekiga. See on otsitud ja igatsetud viies maitse, umami! ... must küüslauk saadakse toore küüslaugu küpsetamisel soojas ja niiskes ahjus, see on 100% küüslauk, ilma lisanditeta. Küpsetamine kestab nädalaid. ... uuringud on leidnud, et must küüslauk on allergia-, diabeedi- ja põletikuvastase toimega, alandab kolesterooli taset, näitab antikantserogeenset mõju ning tugevdab immuunsüsteemi. ... must küüslauk on toitude valmistamisel mitmekülgne koostisosa ja sobib ka terviseampsuks otse pakist. See sarnaneb pehmele kuivatatud puuviljale, millel on suus sulav tekstuur, hõrk karamelline aroom ning mahe magushapukas siirupine maitse. ... must küüslauk on toidumaailma uus hitt! See on midagi, millega oma sõpradele järgmisel õhtusöögil muljet avaldada ja seda nii soolase kui ka magusa toidu valmistamisel!

MUST KÜÜSLAUK – EESTIMAINE SUPERTOIT!

Musta küüslauku leiad kõigist supermarketitest!

Retseptid ja e-pood www.mustkuuslauk.ee

maa elu || linnud || 9

18. oktoober 2018

linnuVEErG

SIUTSATUSED ÖISEST SÜGISTAEVAST olaV rEnno linnuteadja

V

Ilmselt kõige murevabam ja tõhusam linnupeleti on laserseade, mille saadetud kiirt linnud ohu märgiks peavad ega ei tiku enam kohtadesse, kust see kiir aeg-ajalt üle käib. Ent mis hea, see ka kallis – Agrilaseri käsilahendus maksab ligemale 700 eurot. foto: ain alVEla

Kõva paugu asemel peletab linde laserkiir ain alVEla Maa Elu

V

iljakasvatajatele teevad igal aastal tuska rändlinnuparved, kes teinekord põllu värskelt külvatud seemnest vaata et tühjaks teevad.

Enamasti paigaldatakse põldudele lindude peletamiseks liikuvaid, teinekord ka häält tegevaid käristeid, tiivikuid, linte. Viimased on praegu eriti populaarseks saanud, sest erilisi kulusid nende põlluleviimisega ei kaasne. Samas on nende tõhususki kaheldav, sest kõikide paiksete peletajate häda on see, et linnud harjuvad nendega ja mõne aja möödudes kogunevad nendest hoolimata justkui neile kaetud toidulauale teri nokkima.

Lipukeste ja hernetontide kõrval kasutavad mõned põllumehed gaasipauguteid. Iseenesest tõhus riist nii lindude kui ka metsloomade hirmutamiseks aladel, kus nende viibimine on inimesele vastukarva.

Gaasipaugutit saab reguleerida päeva ja tunni lõikes, nii et etteantud ajal lajatab riist avarustesse terava, püssilasule sarnaneva jõmaka.

Ka need peletid muutuvad

üha täiuslikumaks, näiteks seadeldist Vary-Scary saab programmeerida paugutama ka pimedal ajal, paljud neist on varustatud lokaalse elektritoitega.

Samas on paugutajatel oluline puudus – ühes loomade-lindudega saate lahti ka naabritest.

Või siis lähete nendega põhjalikult tülli.

Muu hulgas Agrilaseri linnupeleteid müüva OÜ Agri Partner müügijuht Valmar Reha märgib, et kohtades, kus suure lärmi tegemine tiheda asustuse tõttu oleks naabrite suhtes selge lugupidamatus, tasub kasutada uudset linnupeletit, mis peletab liikuva laserkiire abil. Linnud peavad seda ohuks ning tõttavad turvalisemat paika otsima. „Erinevalt teistest linnupeletamise meetoditest ei harju linnud laserkiirega, pigem hakkavad nad pidama seda kohta ohtlikuks ja väldivad sinna laskumist, kus laserkiireseade töötab,” kirjeldab Valmar Reha seadme tõhusust. „Laserkiir toimib ka päevavalguses, aga eriti efektiivne on see päikesetõusu ja loojangu ajal ning pilvise, vihmase ja uduse ilmaga.”

Iseäranis laseri kasutaja enda kohta kehtib ohutusnõue, et sihilikult ei vaadataks n-ö laserkiire sisse ega suunataks seda teise inimese poole. Samuti on keelatud laserkiirt suunata lennukitele.

Kui selle seadmega aga põlluservas laserkiir linnuparvele suunata, teevad nad kiiresti minekut. Valmar Reha sõnul mõjub laser hästi kuni 2,5 kilomeetri kaugusele ja peletab tulemuslikult laglesid, hanesid sookurgi ja teisi rändlinde, kes peavad enne pikale teekonnale asumist korralikult kõhtu täitma ja on seda harjunud pahatihti tegema värskelt külvatud põldudel.

Saadaval on ka täisautomaatne laserpeletaja, mis ei sunni põllupidajat ennast kõiki põlde n-ö linnuohtlikul ajal pidevalt läbi käima. Põllule kinnitatakse spetsiaalse statiivi külge laserseade, mille tööd saab programmeerida. Täpselt etteantud ajal hakkab laserkiir põldu etteantud trajektoori pidi n-ö läbi kammima.

Valmar Reha hindab, et selline auto-

KOHTADES, KUS SUURE LÄRMI TEGEMINE TIHEDA ASUSTUSE TÕTTU OLEKS NAABRITE SUHTES SELGE LUGUPIDAMATUS, TASUB KASUTADA UUDSET LINNUPELETIT, MIS PELETAB LIIKUVA LASERKIIRE ABIL.

maatne seade sobib eriti hästi näiteks marjaistandusse, kus sellega saab ühest kõrgest punktist katta enamiku tootmisalast.

Põldudelt rändlindude tõrjeks on saadaval veel nn lindude peletussilmad. Need on Eyescare’i nime kandvad erekollased pöörlevad lipukesed, mille keskmes musta värvi silma kujutis. Nimelt on kindlaks tehtud, et helkiv keskosa ja kollase-musta värvi kombinatsioon on looduses hoiatava tähendusega. Ühe peletussilma tööraadius on umbes 150 meetrit, parema tulemuse saamiseks tasub neid iga nädala järel teise kohta ümber tõsta.

Eriti peenteaduslikuks linnupeletiks võib pidada bioakustilist seadet, mis põhineb linnu häda- ja stressihäälitsuste regulaarsel väljasaatmisel.

Lindude häälitsused on salvestatud koostöös linnuteadlastega. Lindistus koosneb kümmekonnast enam levinud ehedast lindude hädakisast, seade ja kõlarid on ilmastikukindlad, ühe seadme külge saab ühendada kuni 30 kõlarit, mis siis põllu eri servadesse paigutada.

Tasub märkida, et talunik saab taotleda keskkonnaametilt toetust eri sorti linnupeletajate soetamiseks. Nimelt on võimalik saada hüvitist kuni poole tehtud kulutuse ulatuses.

ähegi selgetel oktoobriöödel käivad paljud virmalistemängu näha lootvad inimesed aeg-ajalt põhjataeva poole pilke heitmas, soovides oma nägemismällu ja fotokaadreile jäädvustada üht kaua aega seletamatuna seisnud loodusnähtust. Enamasti ei õnnestu küll seda päikesetuule poolt ergastatud miljardite kõrgatmosfääri osakeste tulevärki näha, aga öös on muidki tähelepanu köitvaid asju, eeskätt helisid.

Kõige sagedamini on taevavõlvilt kuulda kõrgeid, pisut venitatud tsüüh-hüüdeid. Neid üksteisega sidepidamise helisid teevad meist keskmiselt paarisaja meetri kõrgusel üle lendavad vainurästad, kes rändavad hõredate parvedena oma talvituskohtade poole, mis paiknevad Lääne- ja Lõuna-Euroopa lumeta piirkondades ning ka ümber Vahemere.

See meie kõige väiksem rästas jääb hallrästale kaalult poolteist korda alla. Tal on hallikaspruun selg, heledam tumedatriibuline alapool, punaruuged küljed ja tiivaaluse eesosa ning lai valge kulmutriip.

Vainurästa pesitsuslevila ulatub üle põhjapoolse Euraasia – Šotimaast Tšukotkani ja ta on kodus ka Islandil.

Pikkadel ülemerelendudel võib mõnigi rästaparv sattuda tugeva tuule küüsi ja kanduda kursist kõrvale. Nii on vainurästaid täheldatud Põhja-Ameerika kaguosas, kuid seal pole nad pesitsema jäänud; veerand sajandi eest tekkis küll väike asurkond Gröönimaa lõunaserval.

Vainurästas on tavaline haudelind Põhja- ja Kirde-Euroopa hõredates leht- ja okaspuistutes, Skandinaavia põhjaosa kasemetsades aga on ta lausa karakterliik. Soomes pesitseb vainurästaid üle 2 miljoni, Eestis 150 000 kuni 200 000 ja kogu Euroopas kuni 20 miljonit paari, sellest Venemaal 10 kuni 15 miljonit. Nii et nende lääne- ja edelakaarde suunduvast rändevoolust jätkub meiegi taeva alla loendamatu hulk öiseid tsüühitajaid. Ega kogu rändetee läbimiseks ei jätku alati öötundidest – näiteks üle Põhjamere Norrast Inglismaale küll, ent Islandilt Atlandi ookeani kohal Iirimaale lennuks kulub oma 11–12 tundi ja Hispaaniasse jõudmiseks tubli ööpäev! Ida-Siberi vainurästad peavad oma talvituspaikadesse jõudmiseks läbima koguni 7000 kilomeetrit, aga enamjaolt maismaa kohal, nii et saavad aeg-ajalt teha puhkepeatusi.

Pesitsuspiirkondades on viimase poolesaja aasta kestel täheldatud vainurästa arvukuse kahanemist, mis võib olla seotud kliima soojenemisega nagu ka pesitsusareaali edelapiiri taganemine.

Vainurästad saabuvad kevadel pisut hiljem kui laulu- ja teised rästad – aprilli teisel poolel. Ka pesitsemise alguse suhtes on see liik laisem kui teised, saades oma 5–6 roheka põhivärvusega kribukirjalise munaga toime alles mai esimesel poolel. Pesa rajatakse kaunis madalale, enamasti kuni 2 meetri kõrgusele puu oksakaenlasse, põõsaokstele, hekki või inimtehislikule alusele, nagu puuriidale, seina peale vms paika, mõnikord aga põõsasse lausa maapinnale.

Hauvad mõlemad vanalinnud, pojad kooruvad umbes kahe nädala pärast ja neid toidetakse pesas tosin päeva, misjärel nad hülgavad pesa ja uitavad mõned päevad rohu sees. Hõlpsama (kui teiste rästaste puhul) rünnatavuse tõttu on vainurästastel rohkesti hilisema arenguga järelkurni, ent juuni teisel poolel soetab osa paare teisegi pesakonna, mille pojad võtavad tuule tiibade alla alles augusti alul.

Kevadel ja suve alul on vainurästad põhiliselt loomtoidulised, tarbides putukaid ja ämblikke, tigusid, vihmausse ja kakandeid, aga sügise poole võetakse menüüsse ka marjad ja puuviljad.

Peale vainurästaste on hulk teisigi öötundidel rändavaid laululinde, keda meie kõrv tabab. Näha võib öörändureid harvem, näiteks üle kuuketta või läbi suurte kasvuhoonete valguspilve lendamas. Järjest rohkem valgustatud asulate ja maanteede kohal satuvad öörändurid ilmselt segadusse ja häälitsevad tihedamalt, nagu küsides üksteiselt nõu, kuidas lendu jätkata.

Vainurästas.

foto: andrEas trEPtE, WikiPEdia

10 || KinniSVara || maa elu

18. oktoober 2018

Kõige enam on hinnas suured põllutükid, sest need annavad võimaluse investeerida tehnikasse, mis omakorda aitab põlluharimise kulu alla viia. foto: Mailiis ollino / PÄrnU PostiMEEs

Raske suvi sunnib

põllumaa rahaks tegema riina MarTinSon Maa Elu

K

olm järjestikust põllumajandusele rasket aastat on ettevõtjad seadnud seisu, kus eluspüsimiseks vajaliku raha saamiseks ollakse sunnitud maid müüma.

Sel sügisel on kinnisvara hindajate poole pöördunud tavapärasest enam põllumaa omanikke, kellele on metsa- ja põllumaad kokkuostev firma teinud ostupakkumise ja nüüd soovib maaomanik kõrvale ka teist hinnangut maa väärtuse kohta.

Harva pöördub keegi kinnisvarafirma poole sooviga oma põllumaa selle vahendu-

sel müüki panna. „Maaomanikud on nii teadlikuks muutunud, et pöörduvad kinnisvara hindajate poole, et saada teada, kas neile pakutakse õiglast hinda, ja selle põhjal peavad juba ise läbirääkimisi ostjatega,” seletab Lahe Kinnisvara Viljandi esinduse juht Karin Lapp.

Kui mõne aja eest said laiemalt tähelepanu metsaomanikele helistavad ja turuhinnast madalamat hinda pakkuvad kokkuostjad, siis sarnane muster toimub ka põllumaade ostul.

Lapp on oma töös näinud, et põllumaa hinnakäärid on umbes 20 protsenti, näiteks üritatakse 100 000 eurot maksev maa kätte saada 80 000 euroga. Kui tegu on hinnatud piirkonnaga ja viljaka mullaga, ollakse valmis ka rohkem maksma, aga alustada üritatakse ikka madalamalt.

Lääne-Virumaal teravilja kasvatav Rabaveere farmi juht

TEHINGUD PÕLLUMAAGA • Seisuga 31. detsember 2017 oli maakatastri statistika põhjal Eestis 1 042 595 hektarit haritava maa kõlvikut ja 294 833 hektarit loodusliku rohumaa kõlvikut. Kogu Eesti pindlast (v.a Peipsi ja Võrtsjärv) moodustab see vastavalt 24% ja 6,8%.

• Haritava maaga tehti mullu kokku 1253 tehingut, mis tähendab, et tehingute arv kahanes 10,8 protsenti võrreldes 2016. aastaga. Tehingute koguväärtus jäi tasemele 38,2 miljonit eurot.

• Haritava maa vabaturu tehingute hektari mediaanhind küündis 2912 euroni hektari eest.

Allikas: Maa-amet

Olav Kreen, kes on ka Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja nõukoja esimees, näeb põllumaa suurema müügisoovi taga kaht põhjust. „Selle aasta eripära on, et mõni võib-olla soovib tõesti tegevust lõpetada, aga pigem näen põhjusena seda, et raha-

voogude tasakaalu ajamiseks ei müüda kogu ettevõtet, vaid osa oma maadest. Müüakse selleks, et ettevõttena saaks elus püsida ja edasi tegutseda,” seletab Kreen.

SUUR ON HINNAS Suurtel põllumajandusettevõtetel aitavad elus püsida ja tootmiskulu all hoida võimsad masinad, millega pisikesel põllul miskit teha pole. Nii ongi eriti nõutud ja kallimad suured põllutükid.

Enamik põllumaade müügitehinguid tehakse 2500–3500 euroga hektari eest.

Kuna põllumaid on avalikus pakkumises vähe ja nõudlus suur, on tehingute hind paremate maatükkide eest tõusnud isegi kuni 5000 euroni hektari eest. „Kui tegemist on viljaka mullaga ja suurema maatükiga, tehakse tehinguid keskmisest kõrgemate hindadega,” kinnitab Lapp ja pakub, et 5000eurost hektarihinda makstakse suurte, umbes 20hektariste, hea kuju ja mullaviljakusega põllu eest.

Maa-ameti turuanalüüs näitab, et viimastel aastatel on põllumaaga tehtavate tehingute arv küll kahanenud, kuid hind aina kasvab – viie aastaga on haritava maa hektari hind tõusnud tuhande euro võrra. Kõrgeim mediaanhind oli Jõgeva-

maal (3406 €/ha), madalaim Hiiumaal (1721 €/ha).

Jõgevamaa Põllumeeste Liidu ja Vooremaa Viljakasvatajate Tulundusühistu juht Raul Soodla räägib, et Jõgeva-, Järva- ja Lääne-Virumaa põllumaa hinna hoiab üleval hea mullaviljakus. „Erastamise ajal siin suuri põllutükke talude kätte palju ei jäänud ja põhilised tehingud tehakse nii, et suured peremehed vahetavad suuri põllumaid,” nimetab Soodla. „Suured tükid on eriti hinnas. See annab võimaluse investeerida tehnikasse ja tehnika aitab harimise kulu kohe alla viia. Muidu lihtsalt ellu ei jää.”

Soodla sõnutsi põllumaaga tehinguid väga sageli ei tehta. „Ega keegi siin väga ei müü, suurtootjatel on jalad all ja pikaajaline äriplaan paigas. Müügile tuleb valdavalt lõpetajate maa, aga lõpetajate osa on väga väike siin kandis. Müüb see, kes lõpetab oma sidema maaga, kes elab juba linnas ja otsustab nüüd vanavanemate maa müüa.”

Soodla ei usu, et raske aasta põlluharimisega lõpetajate arvu märkimisväärselt kasvataks. „Minu teadmise järgi neid siin kandis ei olegi, suurtootjate seas kindlasti mitte, võib-olla mõnel väiksemal võib minna raskemaks,” lisab ta.

PÕLD RENDILE Lapp räägib, et üldjuhul jäävad põllumaa rendihinnad vahemikku 70–120 eurot hektari eest aastas, aga suuremad ettevõtted küsivad märksa kõrgemat renti kui eraisikud: 150–170 eurot hektari eest aastas. „Põllumaade rendihinnad pigem tõusevad, sest suuremad põllu- ja metsamajandamisettevõtted ostavad pidevalt eraisikutelt maid kokku ja soovivad rohkem kasu saada,” seletab Lapp. „Üha vähem on võimalusi maad soodsalt soetada.

Müüjad on teadlikumaks muutunud.”

On levinud ka selline kasutus, et maaomanik annab naabrile oma maa tasuta kasutada, et keegi hoiaks maa korras ja see ei võsastuks.

Põllumaade hind on kõrgem piirkondades, kus tegutseb rohkem põllumajandustootjaid ja seega on haritava maa vajadus suurem. Põllumaa hinnale avaldavad mõju maatüki pindala, boniteet, PRIA põllumassiivide registris registreeritud pindala, juurdepääsutee olemasolu ja kraavide paiknemine maatükil. Ostjad on enamasti juriidilised isikud.

MIKS VALIDA TRV KLIIMA 1. Omame üle kahekümne aasta kogemust jahutussüsteemide paigaldamisel ja hooldamisel.

2. Pakume teile kvaliteetset ja kiiret hooldusteenust.

· Korterelamute kompleksne renoveerimine · Fassaadi- ja katusetööd · Elamute ehitus · Omanikujärelevalve Tel 509 7953 · dominos@dominos.ee

www.dominos.ee

TRV Kliima AS Assaku alevik, Rae vald, Harju maakond 75301 Tel 610 5454 e-post trv@trv.ee www.trv.ee

3. TRV pakub nii hooldust kui ka paigaldust, pole vaja mitmest kohast otsida.

maa elu || TeHniKa || 11

18. oktoober 2018

Massey Ferguson jälle nõksu moodsam ain alVEla Maa Elu

M

assey Ferguson on valmis saanud uue 7700 S-seeria traktorite modifikatsiooni, nutikama automaatikaga ja üksjagu moodsama väljanägemisega.

Seeria tootesarja kuulub kaheksa esindajat, neist kõige ilmekam seeria keskmike hulka kuuluv Massey Ferguson 7718S. Arendab kuni 200 hj võimsust, on universaalne põllutraktor, mida saab agrofirmas mitmesuguses varustuses funktsionaalselt kasutada, alates esilaaduri- või sahatööst ja transpordist kuni kündmiseni või järelveetava silo- või kartulikombaini ette rakendamiseni.

MF traktorite tehas Prantsusmaal Beauvais’s võttis viie aasta eest käsile põllumajandustraktoritele n-ö uue hingamise andmise. Investeeriti 300 miljonit eurot, uuendati tootmisseadmeid ja -tehnoloogiat, suurendati inseneride-konstruktorite koosseisu. Nüüdseks on masinatehase 2500 töötajast 350 kõrgelt haritud insenerid, kelle käe all väljub konveierilt päevas 90 traktorit.

Massey Fergusoni põllutöömasinate maaletooja ASi Intrac Eesti põllumajandustehnika spetsialist Teet Suursild märgib, et kuigi midagi põhimõtteliselt uut MF 7718S traktoril pole, on arengu läbi teinud traktoril senisest moodsam disain, kabiini sisenedes aga tulevad esile ajakohased ekraanid ja juhtpaneelid, lisavarustuses leedtuled.

Eelkõige turvalisusele mõeldes on kõigil traktoritel standardvarustuses haagise õhkpidurid.

Fieldstar 5 konsool, mis võimaldab luua välju näiteks kogupindala mõõtmiseks.

Salvestab ja ekspordib andmeid, mida hiljem üle vaadata.

Massey Ferguson 7718S sobib enamiku agrofirmade masinaparki kui universaalne abimees kõikvõimalikel põllutöödel. fotod: ain alVEla

MASSEY ON EHITUSELT SELLINE, ET EI ROOSTETA, SELLEPÄRAST ON SELLEGA HEA VÄETIST VISATA. PESED ILUSTI ÜLE JA RAAM VÕI KÄIGUKAST VÕI MÕNI MUU KOHT EI HAKKA ROOSTETAMA. „Eks mõned tuled ja viled on jälle juures, ennekõike puudutab see elektroonilist juhti-

mist ja andurite poolt juhile saadetava info kasutusmugavust,” kirjeldab Suursild. „Nii oli vanal mudelil koos GPS-juhtimisega kaasas üks nuppudega juhitav ekraan. Nüüd on selleks eraldi puutetundlik ekraan Fieldstar 5. Elektroonikat on küll rohkem, aga kui sellega harjud, on kõik palju mugavam.

Kes oskab kasutada tänapäeva puutetundliku ekraaniga telefoni või tahvelarvutit, saab sellegagi hõlpsasti hakkama, menüü on eesti keeles.” Üht-teist on tehtud istmekatete kulumise vähendamiseks – need on märksa tugevamast tekstiilist. Traktoril on veidi suuremad kaheosalised peeglid ja ka muidu parem väljavaade. „Selle seeria juures on mudel 7718S keskmine ja universaalne, mis sobib eri suurusega põllumajandusettevõtetele,” iseloomustab Suursild. „Kes näiteks on enne kasutanud 150–160 hj traktorit, siis tollele enamasti varuga soetatud haakeriistad sobivad ka MF 7718S-le, võimsust ei jää sel nii palju üle, et hakkaks neid puruks rebima.

Kui hankida väga palju võim-

Datronic-ekraanil kuvatakse infot traktori kohta, süsteem salvestab ja näitab mälu funktsioone ja ülesandeid, jälgib automaatset ümberpööramist põlluotstes või haagise juhttelje liikumist.

sam masin, tuleb juba põllutööriistadki suuremate vastu välja vahetada.” Äsja ostis kaks uut MF 7718S Dyna 6 traktorit Pärnu-

MASSEY FERGUSON 7718S DYNA 6 • Tootja Prantsusmaa • Mootor 6silindriline AGCO Power 6,6 liitrit, Tier 4, turbolaadimine • SCR – kütust säästev selektiivse katalüüsreduktsiooni tehnoloogia • Nimivõimsus 175 hj • Mootori pöörded max 2000/p/min • Automaatne nelikvedu ja diferentsiaalilukk • Käigukast Dyna 6 – koormuse all vahetatavad käigud, neli käigugruppi 24 + 24 käiku • Maksimaalne kiirus 50 km/h • Kabiini ja esisilla vedrustus, õhkvedrustusega pöördiste • Hüdrosüsteemi rõhk 200 bari, pumba võimsus 110 l/min • Integreeritud eesmine rippsüsteem ja jõuvõtuvõll • Kuni viis paari hüdroväljavõtteid taga ja kaks ees • Tagumise hüdrosüsteemi tõstejõud kuni 9600 kg • Täismass 12 500 kg • Hind alates 87 000 € + käibemaks

AS Bacula ootab teid Tallinn Foodfestil 25.–27. oktoobrini boksis C-310 • Moosid ja mahlakontsentraadid kõigile • Marjatäidised pagaritele ja kondiitritele • Marja- ja puuviljalisandid piimatööstustele • Marinaadid lihatööstustele • Salatid, seened, mesi jm Horecale • Kinke- ja väikepakendid jaemüüki ja ärikingitusteks

Allikas: Intrac Eesti

maa üks suuremaid põllumajandusettevõtteid OÜ Weiss.

Kalmer Metsaoru juhitavas peamiselt piima tootvas agrofirmas töötab kümmekond MF traktorit, lisaks teist samapalju Fendte. Enamik traktoritest on liisinguaja juba üle elanud, vanim Fendt rügab tööd juba kuraditosin aastat. „Kui sellesse sisse istud, siis vaatad, et on nagu uus,” kiidab Metsaoru, kelle sõnul ostetakse ettevõttesse igal aastal mõnisada hobujõudu juurde, aga valdavalt jäetakse traktorid tööle pikemaks kui liisinguajaks. Nii ongi eakamad masinad kasutusel juba 15 aastat.

„Sel aastal otsustasime Massey Fergusoni kasuks. Need on meil põhiliselt mürgipritsi vedamiseks ja väetise laotamiseks,” selgitab Metsaoru. „Massey on ehituselt selline, et ei roosteta, sellepärast on sellega hea väetist visata. Pesed ilusti üle ja raam või käigukast või mõni muu koht ei hakka roostetama. Väike töökindel traktor.”

Metsaoru jaoks on 180hobujõuline traktor veel väike masin, õige traktor algab 300–360 hobujõust. Nii ongi Fendtid Weissis põhiliselt transporditööks, mullaharimiseks, siloteoks.

Hea juustusõber!

Epiim kutsub Sind toidumessile – Tallinn FoodFest 2018!

25.-27. oktoober Eesti Näituste messikeskuses Reklaami ettenäitamisel ootab Epiima messiboksis ÜLLATUS!

12 || Ajalugu || maa elu

18. oktoober 2018

„Viljaveski” üks saatejuhte Märt Müür ja EKP Keskkomitee põllumajandussekretär Artur-Bernhard Upsi vestlemas kolhoosnike III kongressi eel. foto: Ülo Josing / ERR

Unustamatu 1988. aasta „Viljaveskis”: ENSV kolhoosnike III kongress Ene Pajula ajakirjanik

änavu möödub 1988. aastast 30 aastat. See polnud lihtsalt mälestusväärne aasta, vaid aasta, mil murdus ENSV selgroog. Kadus hirm, sest kes oleks veel aasta tagasi uskunud, et EKP Keskkomitee I sekretär Karl Vaino kutsutakse lihtsalt Moskvasse tagasi ja võimuohjad antakse eestimeelse Vaino Väljase kätte?

Selleks polnud vaja teha midagi verist, kangelaslikku või lihtsalt pöörast. Eestlased, põhiliselt noored, kogunesid mitmel ööl järjest lauluväljakule, kus toimusid spontaansed laulupeod. See oli õnnelik aeg – ei enne ega pärast pole eestlased olnud oma püüdlustes nii üksmeelsed.

Kuidas kõik täpselt juhtus?

Peab olema päris vana inimene, et neid aegu ise mäletada. Aga mida mäletavad hästi isegi tollased lapsed, need on telesaated. Üks populaarsemaid oli maaelusaade „Viljaveski” koos kolme legendaarse saatejuhi Rein Hansoni, Märt Müüri ja Mati Naruskiga, kes on juhtunut jäädvustanud krooniku täpsusega.

See aitab meil meenutada kunagisi sündmusi, aga ka seda, kui jaburas maailmas me elasime. Siit selgub ka, et maailmas on miski, mis kunagi ei muutu – poliitikute (keda me tollal poliitikuteks ei nimeta-

nud) ja ametnike komme ajada ümmargust juttu. Niisiis, sirvime „Viljaveski” stsenaariume ehk saatepapkasid.

TEGUTSEMISVABADUST JA OTSUSTAMISÕIGUST 1988. aasta teine „Viljaveski”, mis läks eetrisse 19. jaanuaril, algas lauluga „Oma talu maal”, esitaja V. I. Lenini nimelise Köögiviljakasvatuse Näidissovhoosi ansambel „Maatrio”.

Põhiteema juhatas sisse saatejuht Mati Narusk: „Meie majandusvankrile püütakse praegu iga hinna eest uut hoogu anda. Olgu aiste vahel siis katsed ise majandada või uustalunike entusiasm. Mõni päev tagasi tuli Tallinnas kokku ENSV kolhoosnike III kongress. Kõne all olid kolhoosidemokraatia laiendamine ja uue põhikirja projekti arutelu.”

Vahemärkusena olgu öeldud, et kolhoosnike kongresse jõudsime nõukogude ajal pidada kõigest kolm: 1948, kui polnud veel kolhoose ega kolhoosnikuid; 1969, kui lõpuks jõuti kolhooside põhikirja koostamiseni; ja viimane siis 15.–16. jaanuaril 1988.

Narusk jätkas: „Praegu on kongress juba ajalugu. Ülevaated on ajakirjanduses avaldatud, delegaadid jõudnud kodus esimesi muljeid jagada. Aga kolhoosielu edasiviimise uute võimaluste arutelu alles algab.

Oma kolhoosi delegaadil võetakse küla vahel nööbist kinni ja ole ainult mees ning vasta. Peaasi, ära keeruta!

– Kas sa ütlesid kõva häälega välja, et see tagumisel tunnil maakeelde jõudnud kauge põhikirjaprojekt ei saa ühtemoodi hea olla Vilsandist Vladivostokini?

– Kas sa tuletasid meelde, et kolhoos ei ole mingi kroonupajukil köit lohistav kontor, vaid oma pea ja mõistusega asju ajav kooperatiivne ühismajapidamine?

– Kas sa rääkisid loendamatutest umbkeelsetest aruannetest, mida meile meie oma raha eest ülevaltpoolt nagu musta masendust karistuseks kaela saadetakse? Kui kaua veel?

– Kas sa tegid masinaehitajatele ettepaneku hakata õhtuti kodus oma praagi parandamiseks tagavaraosi treima, samal ajal kui meie kodus laudas rassides endalt teist nahka võtame, et toitlusprogrammi kõrval ka omaenda lihapütti täita?

TOIVO PANGSEPP: MEIE PEAMINE MURE ON RAHA ERALDAMINE ÜHISFONDIDESSE, SAMUTI VAJADUS KEHTESTADA KOLHOOSIPÕHIKIRI, MIS KINDLUSTAKS KOLHOOSIDEMOKRAATIA TÕELISE RAKENDAMISE JA TOOKS KAASA KOLHOOSIDE MAJANDAMISE EELISED VÕRRELDES RIIKLIKE ETTEVÕTETEGA.

– Kas sa …? Oota nüüd, oota! Las teised küsivad ka!”

Millised võisid olla vastused, seda järeldas Narusk kongressist osa võtnud meeste, Valtu kolhoosi esimehe Tenno Teetsi ja Saadjärve kolhoosi aseesimehe Villu Kottise jutust.

Narusk: Kongress nõudis rohkem tegevusvabadust.

Otsustati, et ENSV kolhooside nõukogu presiidium esitab kongressil tehtud näidispõhikirja projekti täiendamise ettepanekud üleliidulisele kolhoosnike IV kongressile. Ettepanekud tehakse delegaatidele teatavaks „Maalehe” kaudu.

Otsustati teha kolhoosnike IV kongressile lisaettepanek, et iga liiduvabariik võtab ise vastu oma kolhoosi näidispõhikirja, arvestades kolhoosiliikumise majanduslikke, sotsiaalseid ja ajaloolisi iseärasusi.

KOLHOOSI MAJANDAMIS­ EELISED ESILE Kolhoosnike III kongress pakkus ohtralt aruteluainet ka järgmises, 2. veebruari saates, kus Märt Müür sedastas, et kuigi talvel on nüüd juba natukene talve nägu, lund ikkagi eriti pole ja suusamõnud jäävad paljudele unistuseks. Aga ega maarahval polegi enamasti mahti suusatamas käia.

Eriti praegu, kui möödunud kuul oli mitu tähelepanuväärset sündmust, näiteks ENSV kolhoosnike III kongress. Müür küsitles mitut kongressist osavõtnut.

Lauristini-nimelise kolhoo-

si esimees ja ENSV kolhooside nõukogu liige Toivo Pangsepp: Kongress oli asjalik, tõsine ja mõnele probleemile leiti vastus juba kongressi käigus. Meie peamine mure on raha eraldamine ühisfondidesse, samuti vajadus kehtestada kolhoosipõhikiri, mis kindlustaks kolhoosidemokraatia tõelise rakendamise ja tooks kaasa kolhooside majandamise eelised võrreldes riiklike ettevõtetega. Homme toimub kolhooside nõukogu istung ja loodan, et paljud probleemid on selleks ajaks analüüsitud ja meetmed välja töötatud.

Viru kolhoosi peaagronoom, ENSV ja NSVL kolhooside/kolhoosnike nõukogu liige Õie Reineberg: Möödunud nädalal viibisin Moskvas üleliidulise kolhoosnike nõukogu istungil. Kõik tõstatatud probleemid on aktuaalsed kogu Nõukogude Liidus. Selge, et põhikiri ei saa olla kõigile ühesugune, nagu ka raha kokkupanek mitmesugustesse fondidesse. Sageli on juhtunud, et kes raha teenib, jääb sellest lõpuks täiesti ilma. On tarvis murda kummaline olukord, kus kõige kõrgemal ja kõige all probleeme mõistetakse ja lahendusi kaalutakse, kuid keskmine lüli takistab seda igati.

LIHA! LIHA! Saate teises pooles rõõmustas Müür, et lõpuks ometi on ammu vindunud probleemile hakatud lahendust otsima. „1987. aasta lõpus vändati Tallinnfilmis ATK tellimusel film „Näoga tarbija poole”.

maa elu || Ajalugu || 13

18. oktoober 2018

LÕUNANAABRITE KOGEMUS JULGUSTAB PÕLLUMAADE METSASTAMIST SOOSIMA Indrek Jakobon

Erametsakeskuse arendusüksuse juht

S Mati Narusk valmistab ette järjekordset saadet. foto: Heidi Maasikmets / ERR

Rein Hanson saatejuhina „Viljaveski” stuudios. foto: Ülo Josing / ERR

Filmis arutletakse lihatootmise ebaefektiivsuse üle, mis viib söötade raiskamiseni ja liiga rasvase sea- ja veiseliha tootmiseni. Seda stimuleerib hinnasüsteem, kus rasva söödetud loomade eest makstakse rohkem. Samal ajal on lihakombinaadid hädas rasva peitmisega toodete hulka ja tooted on kehva maitsega. Miks me toimime nii arutult?” küsis Müür. „Me käitume vastavalt stimuleerimiskorrale,” vastab Kuusalu kolhoosi peazootehnik Rein Kippar. „Loomade eest, kelle kehakaal ületab 420 kg, makstakse 35% hinnalisa, üle 450 kg eest 50%. Majandil on raha tarvis ja seni, kuni niisugune kord kehtib, seni me loomi ka nuumame.”

Tema sõnu kinnitab Harju Rajooni ATK peazootehnik Ülo Vahimets: „Plaanid on suured ja muidu me nõutud tonne kätte ei saa. Kui hakkaksime realiseerima näiteks 380kiloseid loomi, siis kust saada nii palju vasikaid, et plaanid täita. Lehmade arv on suhteliselt väike.”

Vaatajaid püüdis lohutada ENSV ATK plaani- ja ökonoomika peavalitsuse juhataja Agu Kööp: „Möödunud aastal võttis ministrite nõukogu vastu otsuse, mis lubab seni vaid raskekaaluliste loomade hinnalisandit edaspidi kasutada veiste kokkuostuhindade tõstmiseks, ja seda teed tuleb meil minna. Eelkõige peame soodustama piimaveisekasvatust, seda ka hinda-

de kaudu, siis suureneb lehmade arv, saame rohkem vasikaid ja lahendame mõistlikult veiseliha tootmise.”

Need, kes toda aega mäletavad, mäletavad ka tühje lihalette. Järgnev saatelõik rääkiski sellest.

Müür: „Ikka tuleb meile palju kirju küsimusega, miks lihasaadusi ei jätku, miks mõnes rajoonis vähendati lihafonde poole võrra, miks maal on müügil peamiselt kallis liha jms.”

ETKVLi juhatuse esimehe esimene asetäitja Aado Peebo: ENSV Ministrite Nõukogu otsus rajoonide varustamise kohta toiduainetega tõi kaasa olulisi muudatusi, mida otsuse tegijad ette ei näinud. Kujunes olukord, kus ETKVLil ei ole mingeid ressursse, ning toidukauba fondide moodustamine ja jaotamine jääb ainuüksi rajoonide täitevkomiteede kanda.

Raskuspunkt on nüüd rajoonides ja neil pole enam õigust meile nä-

KUJUNES OLUKORD, KUS ETKVLil EI OLNUD MINGEID RESSURSSE, NING TOIDUKAUBA FONDIDE MOODUS­ TAMINE JA JAOTA­ MINE JÄI AINUÜKSI RAJOONIDE TÄITEVKOMITEEDE KANDA.

puga näidata. Iga rajoon hakkab elama vastavalt sellele, kas plaanid täidetakse või mitte, plaanitäitmisest sõltuvaks kujuneb ka rajooni elanike toidulaud. ETKVL enam olukorda mõjutada ei saa.

Hoiatan rajoonide juhtkondi, et nad analüüsiksid kartuli ja köögivilja varumise võimalusi, et ka maarahvas saaks neid poest riikliku hinnaga osta ja et neid jätkuks pidevalt. Varumisplaanide koostamisel tuleb arvestada, et kui saaduste laekumine planeeritakse kvartali lõppu, siis saab ka süüa alles kvartali lõpus. Rahvas peab mõistma, et ETKVLi pole mõtet kiruda, sest kõik küsimused tuleb lahendada kohapeal.

Peebo pakkus välja ka lahenduse: „Teen ettepaneku vahetada rajoonidel omavahel kaubaressursse, sest mõnel on lihatootmine heal järjel, teisel jälle kehvem. Vastu võib saada näiteks tööstuskaupa, kuigi seda pole kellelgi liiga palju. Pole kerge uues olukorras uutmoodi tegutsema õppida, kuigi teisiti ka ei saa.”

Intervjuu lõpuks möönab Peebo, et kõige raskem on kokkutulekute ja spordiürituste toitlustamine. See jäi seadust tehes kahe silma vahele. Rajoonid oma tagavara selleks ei anna, need tuleb katta vabariiklikust reservist või linnade arvelt.

KASU- JA KÄSUMAJANDUSE KOKKUPÕRGE Saate lõpus võttis Müür arutelu kokku: Maamajandus on üs-

na probleemirohke, siin on mitut masti mõtlemist, kaalumist ja vaagimist. Ärevust ja teadmatust tekitab küsimus, kuidas saame hakkama isemajandamise ja enesefinantseerimise tingimustes. Uus elukorraldus nõuab igapäevaste asjade ratsionaalset ja mõistlikku korraldamist. Käsumajanduslik diktaat pole enam mõeldav, selle peab asendama tõeliselt kasu toov majandamine. Suhtumine ja arusaam, samuti harjumuspärased võtted põllumajanduse pikal juhtimisredelil ometi üleöö ei muutu ja nii ongi vältimatud kokkupõrked kasu- ja käsumajanduse vahel.

Ajast ja arust ettekirjutused-korraldused, ebaratsionaalset tootmist stimuleeriv hinnapoliitika, plaanid, mis ei arvesta tegelikku ressurssi, tekitavad pinget, mis mehi murrab.

Kõik need mured saaksid murtud, kui põllumajanduse ja selle paljude partnerite suhted oleksid tasakaalustatud, kui kõik majandussuhted oleksid õiglased. Lihtne tõde, mida on keeruline ellu viia.

Kolhoosnike kongress polnud lihtsalt üks järjekordne murede kurtmise koht põhimõttel: mured kurdetud, hingel kergem. Otsustati võtta kindel tegevussuund, mille kolhoosnike nõukogu ka kinnitas. Varem lihtsalt aeg-ajalt koos käivast ühiskondlikust organist on saamas maaelu mõjutav ja suunav juhtorgan, heas mõttes opositsioon käsumajandusjõu vastu.

eptembri lõpus kogunesid Lääne-Virumaal Baltimaade erametsandus­ eksperdid, kes arutasid era­ metsade arengu ja tuleviku­ suundade üle. Suurema muutusena nähakse uue tehnoloogia kasutuselevõttu ja sertifitseerimise hoogustumist, olulise tulevikusuunana väheväärtuslike põllumaade metsastamist kliimamuutustega võitlemiseks.

SA Erametsakeskuse korraldatud kahepäevase seminari juhatas sisse matk tänavu parimaks metsamajandajaks tunnistatud Lauri Salumäe metsa loodud õpperajal.

Kõigil oli võimalus näha, kuidas mets uueneb erinevates tingimustes ning missugune on selles inimese võimalik roll. Edasi suunduti tubasemate tegevuste juurde, Sagadi mõisas seminaril arutati viimasest ühisest kohtumisest möödunud kahe aasta jooksul toimunu üle.

Tõdeti, et sarnast on tunduvalt rohkem kui erinevat.

Positiivselt küljelt võetakse üha enam kasutusele uut tehnoloogiat, mis töötingimusi ja efektiivsust parandavad – droonid teevad võidukäiku ja hooldusraiel võtab saemehe rolli üle miniharvester. Baltimaades kasvab hoogsalt sertifitseeritud metsade osakaal, Eesti erineb lõunanaabritest sellele riikliku toe pakkumise poolest. Ühine peavalu on kõigis Balti riikides mullusügisene suurvesi ja tänavusuvine põud, mille mõju tõenäoliselt veel tükk aega tunda saame.

Teisel päeval andis maaeluministeeriumi asekantsler Marko Gorban ülevaate Eesti ettevalmistustest järgmiseks struktuurivahendite perioodiks (2021–2028).

KOMMENTAAR Olavi Udam erametsaomanik Väheväärtuslike põllumaade taasmetsastamine on igati mõistlik tegevus ja see võiks olla ka riiklikult soositud. Metsastamine on ühtpidi hea kliimamuutuste vähendamiseks, kuna selles protsessis seotakse kõige rohkem süsinikku, kuid see on vähenevate eurotoetuste valguses ka majanduslikult mõistlik, kuna õigesti majandatud mets teenib omanikule rohkem tulu kui põllupidamine. Üksnes otsetoetused on seda pilti moonutanud maaharimise kasuks, ilma nendeta oleks metsakasvatamine palju kasulikum.

Gorbani ettekandest jäi kandva sõnumina kõlama, et kuigi praegu on kõik veel lahtine, on Euroopa-poolse rahastamise tuntav vähenemine kindel ning see puudutab ka metsandust. Kõikides Balti riikides on juba asutud tõsiselt mõtlema nende suurte eesmärkide peale, mis metsanduses ja laiemalt maaelus järgmise perioodi vältel peaks eurorahade toel saavutatama.

Nii kavatsevad lätlased järgmisel perioodil taasmetsastada igal aastal 6600 hektarit väheväärtuslikke põllumaid.

Leedu on juba praegu suunanud maaelu arengukava metsandustoetusi väheväärtuslike põllumaade metsastamiseks rohkem kui kõigi teiste metsandusmeetmete jaoks kokku. Uuel perioodil kavatsetakse sellega jätkata, eesmärgiks on seatud taasmetsastada lausa 8000 hektarit aastas.

Ostab: • virnastatud ja kasvavat hakkematerjali (võsa), halvakvaliteedilist metsa ning raiejäätmeid (ka lankidel), • metsakinnistuid • raieõigust Pakub abi: • metsa ülestöötamisel • metsamajandamiskavade tellimisel • kraavide ja põldude puhastamisel võsast Tel 513 2698, 506 9966

priimo.mets@priimo.ee

TEEME PARIMA PAKKUMISE!

14 || ilma- ja TaimeTarK || maa elu

18. oktoober 2018

ilMaTark

RETSEPTID

jÜri kaMEnik

ilmatark

JOONPILVED JA ILMAMUUTUSED

I

segi praegusel tavaliselt pilvisel ajal (sügis kuni talv on Eestis üks pilvisemaid aegu, sest aastases käigus on pilvisuse maksimum novembris ja detsembris – üldpilvisus 8,3–8,6 palli ja madalpilvisus 7,5–8,1 palli) võib helgematel hetkedel jälgida põnevaid pilvi – joonpilvi ehk kondensjälgi. Et vananaistesuvi (vanakas) jätkus tänaseni – meenutagem äsja möödunud säravaid päikeselisi päevi –, ja joonpilved on siis seetõttu hästi vaadeldavad, teen neist pikemalt juttu.

Joonpilved (Cirrocumulus tractus) ehk kondensjäljed on tavalised pilved, mis võivad tekkida õhusõiduki lendamise mõjul kahel moel. Esimesel juhul on põhjuseks õhusõiduki mootorist pärinev veeaur, mis paiskub õhku põlemisprotsessi käigus.

Teisel juhul võivad kondensjäljed tekkida oludes, kus õhk on veeaurust küllastunud.

Need on joone- ja riba(lindi-)kujulised pilved, mis on mõnikord lühemad, teinekord aga üle kogu taeva ulatuvad. Võivad aja jooksul katta suure osa või terve taevalaotuse, mõnikord on katkendlikud või usjad.

Joonpilvi esineb aasta ringi, olles väga tavalised, kuid on sageli varjatud madalate pilvedega. Need on sagedasemad kahe erineva tihedusega õhumassi vahel oleva üleminekuvööndite (front) ja madalrõhulohu ees või madalrõhkkonna soojas osas (soojas sektoris).

Joonpilved tekivad õhusõiduki mootoritest tuleva veeauru lisandumise tõttu, sest see põhjustab keskkonnas kohaliku üleküllastuse ja veeauru kondenseerumise, või siis väikese rõhulanguse tõttu – selle tekitavad õhuvoolud õhusõiduki propelleri ja tiibade ümbruses, õhutemperatuur veidi langeb ja sellest piisab veeaurust praktiliselt küllastunud õhus kondensatsiooni tekkeks.

Joonpilved koosnevad enamasti jääkristallidest, vahel ka allajahtunud (vedel vesi tilkadena, mille temperatuur on alla 0 °C) veetilkadest. Seetõttu on need kiud- või kiudrünkpilvede erim, mis annavad küll sageli sademeid, kuid aluspinnani need ei jõua (virga).

Joonpilvedel on ka ilmaennustuse seisukohast tähendus: kui joonpilvi hakkab tekkima massiliselt mingis kindlas ilmakaares (sageli koos teiste ülemiste pilvedega) ja levimisala laieneb, siis on oodata pilvisuse tihenemist ja sademeid 12–24 tunni jooksul, mõnikord ka kiiremini. Kui joonpilvi ei teki või on need väga kiiresti kaduvad, siis ilm püsib või paraneb.

Seega suudab asjatundja kondensjälgedest välja lugeda infot troposfääri ülaosas ja tropopausi lähedal valitsevate tuule- ja niiskusolude kohta. Joonpilved võivad viidata lähenevale tsüklonile või selle lohule, mille eel suureneb aluspinnast kilomeetrite kõrgusel õhu niiskussisaldus ja õhumass hakkab kerkima, soodustades niiviisi joonpilvede teket ja püsimist.

Vananaistesuvi jätkus veel tänaseni (18.10), kuigi selle intensiivsus kahanes jõudsalt. 150 aasta rekordite nimekirjast selgub, et eelmine Tallinna rekord 13. ja 14. oktoobri kohta oli 17 °C (1889) ja 15. oktoobril 15,6 °C (1953), mille asendas nüüdne ilm vastavalt 17,8, 19 ja 18,4 °C-ga (seevastu Tartus uusi rekordeid ei tekkinud).

Pärast tänast (18.10) enam üle 15 kraadi loota ei tasu, sest lõunavool jäi nõrgemaks ja asendub taas läänevooluga ehk Atlandilt saabub järjestikku tormiseid ja eelnevaga võrreldes jahedaid tsükloneid; talvemärke veel oodata pole.

Praegu on tammepuualused tõrudega rikkalikult üle puistatud, korjake taskud tõrusid täis ning prooviga neist kohvi ja pannkooke teha. foto: MariannE loorEnts / VirUMaa tEataJa

Tammetõrudest saab kohvi ja jahu ToiVo niibErG

Räpina Aianduskooli õpetaja

T

õrud on maitsev toit paljudele loomadele ja lindudele, näiteks oravale, metsseale, mägrale ja rähnile. Ka inimene on tõrudest palju kasulikku leidnud. Ammu enne leivavilja leiutamist tehti tammetõrudest jahu. Teadlased arvavad, et esimesed leivapätsid küpsetati just tammetõrujahust.

Tammetõru on botaaniliselt üheseemneline puitunud kestaga pähkel, 1,5–3,5 cm pikk, ovaalse kujuga, läikivpruun, sooneline. Rohke tõrusaagiaasta kordub iga 4–8 aasta järel.

Tammetõrud sisaldavad 40–60% tärklist, 5% kiudaineid, 4% valke ning samapalju õlisid ja rasvu. Märkimisväärsel hulgal (kuni 15%) on tõrudes vett ja parkaineid (6–9%).

Viimased takistavadki kõige rohkem tammetõrude söömist, teevad suutäie mõruks ja kibedaks ning neil on kootav (kok-

kutõmbav) toime seedekulgla limaskestadele.

Parkainetest tingitud ebameeldivuste vältimiseks on inimesed tõrusid enne söömist vees leotanud või röstinud. Leotatud ja seejärel kuivatatud ja jahuks jahvatatud tõrudest saab aga valmistada mitmesuguseid toite. Eriti hea tõrujahu saab päikeserohkel suvel kasvanud viljadest. Tõruroogade maitset mitmekesistavad pihlakas, pohl, jõhvikas, rabamurakas, lodjapuu või mariõunapuu.

Tõrukohvi tegemiseks kuivatage pööningul kuivatatud tammetõrud praeahjus kergelt üle, puhastage koortest, tampige jämedalt puruks ja pruunistage pannil ilma rasvaineta pidevalt segades. Jahutage, seejärel jahvatage kohviveskiga.

Võtke 2–3 kuhjas tl kohvipuru 300–400 ml keeva vee kohta.

Tarbige nagu ikka kohvi.

Mahedama tõrukohvi saab,

PARKAINETEST TINGITUD EBAMEELDIVUSTE VÄLTIMISEKS ON INIMESED TÕRUSID ENNE SÖÖMIST VEES LEOTANUD VÕI RÖSTINUD.

kui värsked tõrud puhastada koortest ja lõikuda neljaks. Peale valage keev vesi ja jätke ööpäevaks seisma. Valage vesi ära.

Tõrud nõrutage ja pange kuivama. Kuivatatud tõrusid hoidke riidest kotis. Kohvi valmistamiseks röstige tõrud ja jahvatage peeneks. Soovi korral võib tõrukohvile lisada kümnendiku jahvatatud röstitud sigurijuurt (või võilillejuurt), 20% röstitud jahvatatud otra ja 10% röstitud jahvatatud kaera.

Aastatuhandeid tagasi kasutati tõrujahu ikaldus- ja näljaajal. Arvatakse, et California aladel elanud indiaanlased sõid suures koguses tõrusid juba 8000 aastat tagasi. Neilt pärineb nähtavasti ka esimene primitiivne tõrude töötlusviis: kogutud tõrud purustati ja leotati vees (nii kõrvaldati mõru maitse), seejärel kuivatati ja tambiti jahuks. Nii et tammetõrusid võib pidada lausa ammuste aegade leivaviljaks. Ühe põhilise toiduallikana olid need California indiaanlastel au sees veel möödunud sajandil.

Tõrukruupide ja -jahu valmistamiseks eemaldage värskelt korjatud tõrudel kestad ja valage peale soe vesi. Tõrusid leotage 2 ööpäeva, vett iga päev

• Tõrukommid 3/4 klaasi vett, 200 g suhkrut, 200 g tõrusid, 1 kuhjas sl vanillsuhkrut ja 1/2 tl kaneeli. Aja vesi koos mõlema suhkru ja kaneeliga keema, lisa parkainetest vabastatud (leotatud ja kupatatud) tõrud. Keeda suure puulusikaga pidevalt segades suurel kuumusel, kuni mass muutub kuivaks. Seejärel reguleeri kuumus keskmiseks ja kuumuta pidevalt segades edasi, kuni suhkur uuesti vedeldub ja lõpuks karamellistub. Kalla tõrud küpsetuspaberile või rasvainega määritud ahjuplaadile, eralda kokku kleepunud tõrud üksteisest kahe kahvli abil. Kõlbavad krõbistamiseks nii soojalt kui ka jahtunult.

• Tõrupannkoogid 250g hapupiima või kefiiri, 200 g nisujahu, 100 g tõrujahu, 1 muna, 1 kuhjas tl suhkrut, 1 tl küpsetuspulbrit, maitseks veidi soola, praadimiseks õli või margariini.

Sega tainas ja prae kuumal pannil paksud pannkoogid.

Serveeri hapukoore või keedisega, kõrvale paku külma piima või taimeteed.

• Tõruleib 0,5 liitrit rõõska piima, 800 g tõrujahu, 100 g nisujahu, 50 g võid või margariini, 25 g pärmi, 1 kuhjas sl suhkrut ja 1 tl soola. Piruka kastmiseks 1 muna ja 1 kuhjas sl valge seesami, seedri või puhastatud päevalilleseemneid. Sõtku ühtlane tainas, aseta see toasooja kerkima. Vormi tainas ümmarguseks pätsiks, tõsta küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile, lase pool tundi kerkida. Määri lahtiklopitud munaga, puista peale valge seesami seemneid.

Küpseta ahjus 200 kraadi juures 30–40 minutit.

3–4 korda vahetades. Nüüd valage tõrud suuremasse emailpotti, valage peale kaks korda rohkem vett ja kuumutage aeglaselt kuni keemiseni. Valage vesi ära ja laske tõrudel veidi jahtuda. Ajage tõrud läbi hakkmasina.

Saadud mass asetage õhukese kihina vahariidele või vahapaberile kuivama. Kuivatage pööningul tuuletõmbuses või saunalaval segu aeg-ajalt segades. Nii saab tõrukruubid supi ja pudru jaoks. Kuivatatud mass jahvatage kohviveskiga jahuks, mida säilitage toasoojas paberkotis nagu harilikku jahu. Tõrujahust toitudel ja küpsistel on nõrk pähklimaitse ja -lõhn.

kÜlVikalEndEr: okToobEr 19. R

Õis, alates kl 23.21 leht

20. L

Leht

21. P

Leht

22. E

08.15 17.54

Leht, alates kl 09.58 vili

23. T 24. K

Vili 19.45

Vili, alates kl 17.33 juur

25. N

Juur

26. R

Juur, alates kl 22.41 õis kUUkalEndri koostaJa signE siiM, 2018

MAA

TULI

VESI

ÕHK

maa elu || aed ja KOdu || 15

18. oktoober 2018

Pihlakanappus rikkus õunasaagi liiSi konT

Räpina Aianduskooli puuviljanduse õpetaja

A

astad ei ole vennad.

Möödunud aastal samal ajal ahhetati, kuidas hariliku pihlaka oksad saagi raskuse all ägasid. Praegu kiiguvad viljadeta oksad nukralt sügistuultes ja punavatest marjadest on jäänud vaid mullune mälestus.

Tänavu peaks tulema hea õuna-aasta, mõtlesin maakodus vanu õunapuid vaadates. Kaugelt vaadates tunduski ubinaid omajagu okstel kasvamas, kuid lähemale minnes võttis maad ahastus. Kõik õunad olid õunakoidest kahjustatud, ja mis veel hullem, üle ühe nendest mädanes enne, kui õunad korralikult valmis olid küpsenud.

Siin tekib esmapilgul uskumatuna näiv seos. Õunakoide massiline pealetung selleaastasele õunasaagile oli põhjustatud pihlakate puudumisest. Õunakoi sünonüüm on pihlakakoi, kes toitub kõige parema meelega pihlaka viljadest. Kui pihlakatest puudu, minnakse õunaaeda. Kuna sellel aastal paljudes paikades pihlakaid ei olnud, kahjustasidki õunakoid massiliselt õunu. Õunakoi kahjustus seisneb risti-rästi käikudes, mis ulatuvad südamikuni välja. Käike kaevandavad õunakoi vastsed. Kahjustunud õun muutub maitselt kibedaks, säilib halvasti, ka mahla pressida sellest ei õnnestu.

PRITSIDA VÕI MITTE Õunakoi hakkab lendama õunapuude õitsemisaja lõpus, just sel ajal tuleks välja panna feromoonpüünised. Kui leiate nädala pärast püüniselt kümme või rohkem liblikat, võiks mõelda pritsimisele. Kas pritsida või mitte, on iga aiapidaja enda valik. Suuri viljapuid, mille kõrgus mitme meetrini ulatub, pritsida kindlasti ei õnnestu.

Istandikes, kus viljapuid palju, kasutatakse spetsiaalseid ventilaatorpritse, mis taimekaitsevahendi taimedele laiali pihustavad. Koduaias saaks kasutada käsipritsi, aga ainult siis, kui puu on väike või lõiku-

Tuttav pilt läinud suvel paljudes aedades. Kui õunakoi vastne õuna siseneb, vigastab ta vilja. Seesama imepisike vigastus laseb sisse puuviljamädaniku. foto: MargUs ansU / PostiMEEs

sega madal hoitud. Feromoonpüüniseid võib kasutada liblikate püüdmiseks ka maheaias.

Liblikad munevad õuntele või pihlakatele heleoranžid munad. Röövikud, kes umbes 10 päeva pärast kooruvad, kaevandavad end vilja sisse ning jäävad sinna kuni kuuks ajaks.

Pärast seda lähevad nad nukkuma mulla pealmistesse kihtidesse, mahalangenud lehtede vahele või puutüvele korba alla. Seepärast oleks hea sügisel viljapuualune korrastada, lehed riisuda, võimalusel maapind kobestada või läbi kaevata, et õunakoi nukud mullapinnale tuleksid ja külmaga häviksid.

Miks aga õunad massiliselt mädanema läksid? Süüdlaseks saab siingi lugeda õunakoid. Kui õunakoi vastne õuna siseneb, vigastab ta vilja. Seesama imepisike vigastus laseb sisse puuviljamädaniku – seenhai-

guse, mille eosed lendlevad kogu aeg õhus, sisenevad vilja sisse mehaaniliste vigastuste kaudu, hakkavad seal arenema ja vili mädaneb.

MIDA TEHA TEISITI? Loodus ja selle protsessid on nii võimsad, et soovigu inimene palju tahab, neid suunata on tal väga raske, kui mitte võimatu. Selleaastases erandlikus olukorras õunaaias pole aiapidajal mõtet ennast süüdistada.

Järgmisele aastale mõeldes tuleks nüüd kokku koguda kõik mädad ja õunakoidest kahjustunud õunad ja need kahe labidalehe sügavusele mulda matta.

Kompostikasti visates ei pruugi haigustekitajad hävineda ja levivad tagasi viljapuudele.

Samuti on praegu õige aeg hakata mõtlema viljapuude talvitumisele. Jällegi ei oska saabuva talve kohta hinnangut

anda enne, kui see möödas on.

Hoolas aiapidaja proovib olla loodusest sammu ees ja võõpab kevadise ereda päikese eest kaitseks noorte viljapuude tüved lubjaga valgeks.

SELLEAASTASES ERANDLIKUS OLUKORRAS MEIE ÕUNAAIAS POLE AIAPIDAJAL MÕTET ENNAST SÜÜDISTADA. Õige aeg on siis, kui püsivad külmad pole veel saabunud, kuid sügisvihmad ei pese enam lupja tüvedelt maha. Soojal talvel tuleb lupjamist korrata, et veebruaris-märtsis oleksid tüved valged. Liiga külma ilmaga lupjama asudes ei kinnitu aine tüvedele ja koorub maha.

Kellele valgeks võõbatud tüved ei tundu meeldiv vaatepilt,

kasutagu plastist tüvekaitseid või džuutkangast, mida tüve ümber siduda. Materjal, millega tüvi kaetakse, ei tohiks imada vett.

Tüvesid on vaja kaitsta ka selleks, et ulukid talvel mahlakat viljapuukoort näksima ei tuleks. Metsloomi hoiab eemale viljapuu tüve määrimine verejahust valmistatud määrdega. Kui noore viljapuu tüve ümbermõõdust „puhastavad” ulukid või närilised poole või rohkem, siis taim tõenäoliselt hukkub.

Lisaks tüvedele tuleks kaitsta suuremate võraharude hargnemiskohti. Talvel on paksema lumevaiba korral mõistlik lumi viljapuude tüvede ümber jalgadega kinni trampida, et takistada hiirtel lume all puukoort närimast. Taolised väikesed toimingud võivad kriitilisel hetkel viljapuu elu päästa.

RAVIMIREKLAAM

DOGS fiproniil, metopreen

MÕNUS ELU PARASIITIDETA

CATS fiproniil, metopreen

TOIMIB KA LEMMIKLOOMA ÜMBRITSEVAS KESKKONNAS, HÄVITADES KIRPUDE NOORVORMID EB LITS TE O HO MIKU LEM EEST ASTAT KIRBUD

KIRPUDE VASTSED

PUUGID

VÄIVID

2A A2 JUB

ET SINU LEMMIK SAAKS OLLA KÕIGE LEMMIKUM Tähelepanu! Tegemist on ravimiga. Enne tarvitamist lugege tähelepanelikult pakendis olevat infolehte. Kaebuste püsimise korral või ravimi kõrvaltoimete tekkimisel pidage nõu arsti või apteekriga. Ainult veterinaarseks kasutamiseks.

KÜSI LOOMAKLIINIKUST VÕI APTEEGIST

16 || PÜSiKud || maa elu

18. oktoober 2018

Võidujooks ajaga sügisesel püsikupeenral Maa Elu

N

õrga talu perenaine Krista Kukk veedab praegu valge päevaaja vihmavabad tunnid, käärid käes, oma püsikupeenarde vahel – külmanäpistusega taimede varred lähevad kärude viisi lõkkesse või komposti.

Lillekasvatajad jagunevad kaheks, ühed jätavad varred talveks peenrale püsti, et need lund koguksid ja nii taimedel talvituda aitaksid, teised lõikavad peenra sügisel puhtaks.

KÕRRELISED ON AINUKESED, MILLE KOHTA SAAB ÖELDA, ET NEID EI TOHI SÜGISEL LÕIGATA, KÕIGI TEISTEGA ON NII, ET MÕNI LÕIKAB SÜGISEL, TEINE KEVADEL. Kukk on oma kogemusele tuginedes valinud teise tee.

Põhjuseid on mitu. „Kevadel läheb tavaliselt hästi kiireks, eriti kui tuleb varajane kevad ja kõik hakkab korraga kasvama.

Kui alles siis hakata vanu var-

LUMEKOGUJAD JÄÄVAD Otsustamaks, millal on õige aeg lõigata, ei vaata Kukk kalendrisse, vaid kui midagi peenral koledaks läheb, siis kohe tegutseb. Nii ongi oktoobri teises poole käimas omamoodi võidujooks ajaga. „Vaatan aknast välja, kui vihma ei saja, siis muudkui lõigun,” ütleb ta. „Käin ringi, uurin peenraid ja kui kuskil midagi koledaks tõmbub, siis kohe selle ka ära lõikan. Taimed, mis on ilusad, jäävad veel püsti.”

Kindlasti jäävad puutumata kõrrelised. „Kõrrelised on ainukesed, mille kohta saab öelda, et neid ei tohi sügisel lõigata. Kõigi teistega on nii, et mõni lõikab sügisel, teine kevadel,” sõnab naine.

Maatasa Kukk varsi siiski ei lõika, vaid jätab püsti seitsme-kaheksa sentimeetri kõrgused kontsud. Esiteks on see vajalik, et aiapidaja ise kevadel mäletaks, kus midagi kasvamas. On ju tihtipeale nii, et is-

tutame taime ja kevadeks läheb ammu meelest, kuhu. Kontsud on märk, et sealt on midagi tulemas. Lisaks aitavad need talvel lund kinni hoida.

Päris lagedaks sügise edenedes Nõrga talu peenrad siiski ei jää, sest kindlasti jäetakse kõrreliste kõrval kasvama mõned tugevamate vartega taimed, näiteks sügisastrid ja heleeniumid. „Mitte kunagi ei lõika ma peenart üleni lagedaks,” kinnitab Kukk. „Jätan alati kolmneli suuremat puhmast püsti, just selleks, et tuisuga ei jookseks lumi üle peenra, nii tekib taimedele turvaline lumetekk,” selgitab ta. Lund kinni hoidvad taimed lõikab ta ära kevadel.

Põhjus, miks enamik taimi sügisel maha lõigata tasub, on seegi, et muidu on suure lehemassi all palju talvitujaid, eriti teod armastavad sinna peitu pugeda.

SÜGIS PÜSIKUPEENRAL • Kui taimevarred sügisel ära lõigata, on kevadel kergem.

• Jätke püsti mõned taimed, mis aitavad lund koguda.

• Ärge lõigake varsi vastu maad, muidu kevadel ei mäleta, kus taim on.

• Haigustunnustega varred põletage.

• Terved varred-lehed tehke kompostiks.

• Äralõigatud lehemass sobib koos puulehtedega uue peenra põhjaks.

• Kõik peenral tekkinud ideed kirjutage märkmikusse.

MIDA TEHA VARTEGA? Iga aiapidaja teab, et isegi üsna väikese peenra pealt koguneb lõikamise käigus pangetäite viisi lehemassi, mis ära sokutada vaja. „Olen täna tund aega lõiganud ja vist oma kümme kärutäit lõikunud. Massi tuleb tohutult,” tõdes Kukk läinud nädala lõpul.

Nõrga talu on tuntud suure floksikollektsiooni poolest ja kui taimedel on mingigi märk jahukastest, lähevad need kind-

lasti põletamisse, siin ei tule muu variant kõne allagi. Haigustunnusteta kraam läheb komposti, aga seda saab muulgi moel kasutatud. „Meil on tohutu suur krunt ja taimevartega saame näiteks mõne kraavilohu täita,” nimetab Kukk.

Varem, kui talus tehti peenraid juurde, kasutati äralõigatud taimemassi uute peenarde loomisel. „Kui tegime uusi istutusalasid, algasid tõstetud peenarde ettevalmistused sügisel.

Me ei kaevanud murukihti alt välja, vaid kuhjasime kogu istutusala taimepealsetega. Pärast vedasime puulehed ja kevadel mulla peale,” kirjeldab Kukk.

Esimesel aastal nad püsikuid sellele peenrale ei istutanud, vaid suvelilled või köögiviljad ja alles teisel aastal kolisid püsielanikud sellele peenrale.

Sami esilaaduri tööriistad-

loodud tõsiseks tööks

Väetisekoti tõstja

350.-

Kui on vaja taimedele komposti panna, siis on just pärast varte äralõikamist mugav seda teha, aga millegi muuga talus püsikupeenraid ei kaeta. „Kuna meil on ka puukool, siis ma katsetan ja kasvatan vaid neid taimi, mis ise hakkama saavad.

Mis ilma katteta vastu ei pea, sel meie aias kohta pole. Nii on,” ütleb Kukk.

Püsikupeenras toimetades märkab aiapidaja kindlasti taimi, mis vajavad jagamist, või tekib idee, kuidas taimi ümber paigutada. Kukk seda tööd nüüd sügisel ette võtta enam ei soovita. Isegi kui proovida taim suure juurepalliga ümber tõsta, jääb oht, et külm kergitab talvel juurepalli üles.

Potiistikud, mis seni veel istutamata, võib loomulikult maha panna. Taime potis talvitamine on alati suurema riskiga seotud kui hilja maha istutades. Aga need mõtted, mis sügisel peenral toimetades pähe tulevad, oleks tark kirja panna, kevadeks lähevad need muidu meelest.

Talvel tasub püsikupeenral silm peal hoida, kui lubab krõbedat külma, aga lund vähe maas. „Mina olen siis selle vähese lume, mis murul või peenarde vahel, taimedele kühveldanud,” räägib Kukk ja lisab veel, et talv on hea aeg peenral kõrrelisi imetleda ja pildistada, eriti kui need härmatisega kaetud.

Hinnad ei sisalda käibemaksu

riina MarTinSon

si lõikama, jääb lihtsalt ajahätta. Seepärast lõikan mina kõik, mis kannatab, ära sügisel,” seletab ta.

Kindlasti ei väida Kukk aga, et üks tegutsemisviis on õige ja teine vale. „Saan täiesti aru, et mõnele inimesele on vastik külma ja niiske ilmaga aias toimetada,” nendib ta. „Kes ei tee praegu, teeb kevadel, kui päike paistab, ja ka nii võib.”

Miinuskraadid võivad lillepeenra lausa muinasjutuliselt kauniks muuta. fotod: krista kUkk

Silohark 1600 mm

1995.-

Tõstekahvel

590.-

Rullihaarats Tõstekahvel hüdr. nihkega

995.-

1050.-

Põhja-Eesti müügihall: Tule 20, 76505 Saue, Harjumaa Telefon: +372 528 2732, +372 521 8462 E-mail: joosep.kaba@sami.ee

Rullipiik 2 piigiga

290.-

3 piigiga

365.-

Lõuna-Eesti müügihall: Petseri 40, 68204 Valga, Valgamaa Telefon: +372 524 1759 E-mail: heiki.kuld@sami.ee