Maa Elu, 21. juuni 2018

ISSN 2504-5865

9

772504

586014

RAUNO PAAP: TAHTSIN TEGELEDA HINGELÄHEDASE ASJAGA. JU SEE INDIAANIVÄRK MU ALATEADVUSSE FILMIDEST JA RAAMATUTEST KUNAGI PUGES.

MÜÜGIKS LÄHEB ELEKTRIGA TOOTMISHOONE

KUI NÕUKOGUDEAEGSEL TOOTMISHOONEL ON OLEMAS ELEKTER, TASUB EHITIS KORDA TEHA JA LOOTA ISEGI VÄLISMAALASTE OSTUHUVILE.

SAUNAUNISTUS

NII KUI KEVADEL PÄIKE KÕRGEMALT KÄIMA HAKKAB, SUURENEB EESTLASTE HUVI SAUNA SOETAMISE VASTU JA MAIS-JUUNIS TÖÖTAVAD SAUNATEHASED TÄISTUURIDEL.

21. JUUNI 2018 • NR 25 (158) • HIND 1 €

AJALEHT ETTEVÕTLIKULE MAAINIMESELE

Ajatu Eesti klassika Epiima juustud valmivad sadadest Eestimaa piimafarmidest kogutud puhtast ja naturaalsest piimast. Nii võid kindel olla, et Sinu lauale jõuab ainult kvaliteetne ja kodumaine toit, mida süües annad oma panuse ka Eesti maaelu arengusse. www.epiim.ee

2 || TeHnika || maa elu

21. juuni 2018

Kombivarustusega rullipress rullib ja kiletab ühe töökäiguga ain aLVeLa Maa Elu

J

ätkuvalt on rullsilo tegemine mugav ja üsna kindel moodus piimakarjale talveks ninaesist varuda, mistõttu ka rullpressid-kiletajad arenevad hoogsalt – suund on võetud materjali kokkuhoiule ja universaalsusele.

Rullipressiga kogutakse ja pressitakse eelnevalt niidetud ja vaalu jäetud rohumassi või kaarutatud ja vaalutatud kuiva heina, samuti võib sedasi pallitada kombaini järel vaalu jäetud teraviljade põhku. Nii on enamik rullipresse võimelised kokkupressitud rohurulle kas kiletama või heinast ja põhust pressitud rulle võrgu sisse mähkima. Kokkuhoid materjali arvelt väljendub näiteks uues rullipressis Kuhn i-BIO+, mis kasutab eraldi laia mähkimiskile asemel tavalist 750 mm laiust kilet. Nii peaks ühe silopalli hind tulema mõnevõrra soodsam, sest eraldi lai mähkimiskile on kallim.

Selleks on pressil kaks kilerulli – pärast pressitud rulli sidumist tõuseb pressikambri kaas üles ja mähkimine tehakse kiirelt kahe kilerulliga. Rullipressi töö ühildub ISOBUSsüsteemiga ja seda saab juhtida nii automaatselt kui ka käsitsi. Ühe rulli mähkimine võtab poolteist-kaks minutit.

Põhimõtteliselt on põllumehe valida, kas soetada selline rullipress, mis ise rulli kilesse või võrku mähib, või kasutada vaid rullipressi ja hiljem kogu põllu rullid korraga kilesse või võrku mässida, kasutades selleks juba eraldi seadet. Üldiselt kasutatakse rullsilo tegemiseks kiletavaid kombipresse, heina- või põhurullide jaoks piisab tavalisest rullipressist. Põhupressidena kasutatakse ümmargusi suuri rulle pressivad seadmeid, aga saadaval on ka eri suurusega kandilisi põhupakke tegevad pressid.

Eesti põllumeeste seas on üsna populaarsed McHale’i rullipressid ja -mähkurid. Uuematest toodetest on sel aastal saadaval Fusioni kombipressid, mil muudetav kambrimaht ja rulli kilesse mähkimise võimalus, samuti Orbitali kiletajad.

Viimasel on uuendusena näiteks hüdrauliline rullilangetaja tugijalg, kombipressil aga varasemaga võrreldes modifitseeritud kile pingulhoidmise tehnoloogia.

Võimsamad rullipressid on üle kahe meetri laiuse koguriga, mil mõlemal poolel teod heina või rohu etteandeks ja pressil lisaks peenesti. Sellised pressid vajavad traktorit jõuallikaga vähemalt 80 hj, tõhusam on töö aga siiski rohkem kui 100 hj vedukiga. Suurematel pressidel (näiteks John

siRJe niitRa Maa Elu

T JD kombipress kogub vaalust rohu- või heinamaterjali, rullib ja pressib selle kokku ning hiljem seob ja kiletab. Saadaval on ka nn tandemsillaga mudel, mis põllupinnale vähem survet avaldab. foto: BaltiC agRo maCHiNeRY

Deere C441R) on lisavarustusena saadaval topeltsild, et koos rulliga üpris raskeks muutuva masina surve põllupinnale ühtlasemalt jaotuks.

Rullipresse on muudetava ja statsionaarse kambrimahuga. Esimesed võimaldavad rullida eri läbimõõduga rulle, teised teevad neid kindla suurusega. Pressi tööpõhimõte on selline, et kui materjal, rohumass või kuiv hein rullikambrisse kogutakse, hakkavad rullikud seda vastupäeva suunas keerutama. Sedamööda, kuidas materjal muudkui koguneb, rullikamber täitub. Lisarullikud lihvivad rulli veel, seejärel liigub see kiletamisse või

KAUBAMÄRK MIDA

PROFESSIONAALID

USALDAVAD

sidumisse ja rull ongi valmis.

Võimsatel pressidel ei kulu ühe rulli tegemisele minutit-

ki, keskmine rulli valmimise aeg jääb siiski pooleteise minuti kanti.

KOMBINEERITUD RULLIPRESS JOHN DEERE C441R • Püsikambriga rullipress-kiletaja • Minimaalne veduktraktori võimsustarve 100 hj • Koguri töölaius 2–2,2 m • Rulooni läbimõõt 1,25–1,35 m • Tööjõudlus kuni 80 rulli tunnis • Sobib kõikide põllukultuuride pressimiseks • Lõikenugade arv 13 või 25

• Üks kandev sild või tandemsild • Ummistusi aitab vältida kogu masina laiuses alla lastav koguri põhi • Kasutatav nii kuiva heina ja põhu kui ka märja silomassi töötlemiseks • Rullide kiletamine, nöörsidumine ja võrgu mähkimine Allikas: Baltic Agro Machinery

Eesti Põllumajandusmuuseumis 22. juunil kell 18–01

Ülenurme Jaanituli 19.00 Marju Länik & Bänd 21.30 Nukker Kukeke Rahvalik programm

29. juunil kell 10–16

Üleriigiline näitus-konkurss

VISS 2018

Ülenurme mõisa- ja talupäev Kell 9.30 Näituse „Kirju lehma hullus” avamine Kell 10–16 Areenil eesti punast ja eesti holsteini tõugu lehmade konkurss Piimatoodete degusteerimine ja müük•Väiksed vissid Sissepääs tasuta!

Kell 11–15 Õpitoad (mõisapreili ehtekamber, preilide peen näputöötuba, puidust taluloomade meisterdamine ja palju muud) Poni- või hobusõit•Avatud muuseumi näitused•Mõisa ajalugu tutvustavad ringkäigud muuseumis•Talutööd•Sepatöö saladused•Talulaste mängud•Muuseumiköök

29. juunil

Eesti Põllumajandusmuuseum 50 Kell 16.30 Muuseumi 50 aastat ja vaade tulevikku „Kaua kestab talupojatarkus…“ Kell 19 Avatud fondi näituse „Avasta ja imesta“ II etapi avamine

www.toro.ee

www.epm.ee

tel 738 3810 info@maaelumuuseumid.ee Pargi 4, Ülenurme, Tartumaa

artumaal Tõrvandis tegutsev Respo Haagised loodi 1990. aastal selleks, et hakata tootma haagissuvilaid, ja ehkki toona loobuti plaanist, jõuti tänavu juurte juurde tagasi.

Tegelikult toodab Respo suuri ratastel maju juba paar aastat, aga neid kasutavad valdavalt ehitajad ja metsamehed.

Nüüd on kavas kasutajaskonda suurendada.

Kahele perele kuuluva Respo Haagiste tegevjuhi Toomas Antonsi sõnul tuntakse ettevõtet küll Tartumaal, ent mujal Eestis peetakse Respo haagiseid sageli Soome toodanguks.

Tegelikult on vastupidi – haagised valmivad Tõrvandis, aga 85 protsenti eksporditakse valdavalt Soome, Rootsi ja Norrasse.

Ka Venemaal on väike tootmisja müügiüksus.

Mullu müüs 130 töötajaga Respo üle 12 000 sõiduautohaagise ja lisaks uue tootena 430 soojakhaagist. 17 aastaga on käive kasvanud 17 korda, mis tähendas eelmisel aastal 17,3 miljoni euro suurust müügitulu. „Saavutasime selle tulemuse järjepidevuse ja innovatsiooniga,” märgib Antons, ent lisab tagasihoidlikult: „Kui vaadata start-up’e, nagu näiteks Taxify, on see ikkagi väga aeglane kasv. Aga eks meilgi on mõned oma idufirma ideed.”

Ehkki Respo Haagised asub Tartu südalinnast seitsme ja linna piirist paari kilomeetri kaugusel, on tegu siiski maakonnas asuva ettevõttega. Kui veel 15 aastat tagasi laiusid ettevõtte ja väikse Tõrvandi aleviku ümber viljapõllud, siis on nüüd ümberringi uuselurajoonid ja tööstuspark. „Meie olime selles tööstuspargis ammu enne, kui tekkis tööstuspark,” räägib Antons. „Töötajad tulevad siia nii Tartust kui ka kõikjalt Tartu maakonnast. Oleme linnale nii lähedal, et tüüpilisi maaeluga seotud probleeme siin ei ole, samas anname tööd ka ümbruskonna elanikele.”

VÄIKE HAAGISSUVILA REISIHIMULISTELE NOORTELE Niisiis hakkas Respo äsja tootma haagissuvilat, üsna erilist veel seejuures. „Meie haagis on väike,” selgitab Antons. „Praegu turul müüdavad haagissuvilad on suured ja kallid osta, neid on ka raske vedada ning manööverdada ja kui sõiduauto ja suvila täismass ületab kokku 3500 kilogrammi, ei piisa enam B-kategooria juhiloast. Kui keegi tahab endale soodsat lahendust ja jääda B-kategooria loa juurde, peab ta ilmselt edaspidigi metsas telkima.”

Haagissuvila avaneb tagant suure luugiga, mistõttu saab seda soovi korral kasutada lihtsalt suurte asjade vedamiseks.

Antonsi kinnitusel saab klient valida lisaks magamiskohtadele haagissuvila sisu, olgu siis külmkapp või mobiilne dušš. „Meie sihtrühm on selle miinimumvarustusega 3700 eurot maksva toote puhul nooremad inimesed, kes tahavad ise ringi rännata, aga kellel on tihti ka õhem rahakott. Ka disainilahendus on meie arvates noortepäraselt rõõmus ja trendikas.”

maa elu || HaagiSed || 3

21. juuni 2018

JUHtkiRi

peeteR RaidLa

peatoimetaja

KAS METSAPÕLENG POLEGI HÄDA?

10.

Haagissoojaku ukse peal seisab Respo tegevjuht Toomas Antons ja ukse taga müügi- ja arendusjuht Villu Teppo. fotod: eRakogu

Respo Haagised hakkas ratastel maju tootma Suured haagissuvilad maksavad uuena paarkümmend tuhat eurot, Antons ei välista, et ettevõte hakkab kunagi ka neid tootma, kui ots väiksematega lahti tehtud. Praegu oli turul tühimik, mis oli vaja täita.

Kas selline suvila päikese käes palavaks ei lähe? Antonsi sõnul on katus töödeldud ja isoleeritud ega lase kuumusel sisse pääseda. „Akendel ja ventilatsiooniavadel on mõistagi sääsevõrgud.” Huvi korral saab liikuvale suvilale siiski kliimaseadme juurde tellida.

RESPO JÕUDIS TAGASI HAAGISSUVILATE VALMISTAMISE MÕTTENI SUURE RINGIGA – ETTEVÕTE TOODAB JUBA ÜLE KAHE AASTA SOOJAKHAAGISEID, MIS ON SAMUTI LIIKUVAD MAJAD. Respo jõudis tagasi haagissuvilate valmistamise mõtteni suure ringiga – ettevõte toodab juba üle kahe aasta soojakhaagiseid, mis on samuti liikuvad majad. „Ehitusobjektidel kasutatakse seni valdavalt konteinersoojakuid, mida tuleb kraanaga tõsta ja veokil ühelt platsilt teisele vedada,” märgib Antons. Kui ehitaja on ühel objektil mõne päeva või nädala, siis võib see üsna kulukaks minna.

Põhjuse soojakhaagiseid toota andis Respole Skandinaa-

via ehitusturg. „Nemad on Eesti regulatsioonidest alati sammu võrra ees – kui ehitusel on juba mõned töömehed, peab olema tualett ja soe ruum riiete vahetamiseks,” lausub Antons. „Kahele-kolmele mehele pole mõtet suurt konteinerit kohale tuua, aga meie väiksemad soojakhaagised on kolme meetri pikkused ja kergesti sõiduauto järel veetavad. Seal on WC, söögiruum ja ruum tööriistade jaoks. Praegu tellitakse WC-kabiin tihti ehitusele eraldi juurde,” sõnab ta. Erinevalt haagissuvilatest on ratastel soojakud kõrgemate lagedega, et ka pikem mees ei peaks kummardama.

Respo Haagiste turundusja infotehnoloogiaosakonna juhataja Kaarel Matsin lisab, et suurtel ja pikaajalistel objektidel soojakhaagised löögile ei pääse, küll aga näiteks tee-ehitusel, kus meeskond peab pidevalt edasi liikuma, sest tavalise konteineri pidev ümbertõstmine on mõttetult kulukas. „KODUTUNNE” SAAB RESPOLT RATASTEL MAJA Haagise tüübid on eri suurusega ja sisustatakse tellija äranägemise järgi. Selliste majade kasutus ei piirdu üksnes ehitajatega, neid on hakanud ostma ka metsa ülestöötamisega tegelevad ettevõtted, et töömeestel oleks soe ruum, kus puhata.

Kuna metsas puudub ligipääs elektrivoolule, paigaldatakse

PVC-hallid

Toomas Antons astub uude haagissuvilasse.

soojakhaagistele tihti ka päiksepaneelid. Kuni seitsme meetri pikkuste ratastel majade sees on köök ja pesuruumid, aga vajadusel ka nõupidamisruum ja magamistoad.

Eestis on Respo soojakhaagiseid seni ostnud valdavalt ehitusrendiettevõtted. „Skandinaavias on klientuur väga lai.

Nii näiteks kasutavad soojakhaagiseid filmide võttegrupid,” lisab Antons. „Sinna tehakse

grimeerimisruumid ja muu vajalik. Staar ju tavalisse soojakusse meikima ei lähe. Meiegi oleme müünud ühe sellise soojaku Eesti ja Leedu filmitegijatele.” Sügiseks saab endale Respolt sponsorluse korras soojakhaagise ka telesaade „Kodutunne”, haagis valmib rätsepatööna saatetegijate soovide järgi. Ettevõte on andnud saate meeskonnale juba mõnda aega tasuta oma järelhaagiseid kasutada.

juunil puhkes metsatulekahju Harjumaal Vikipalus. Esimese teate kohaselt põles 40 hektarit metsa. Ehkki kustutamisel osales üle 160 inimese (päästjad, kohalikud elanikud, vabatahtlikud), anti järgmisel päeval teada, et põlengule pole õnnestunud piiri panna ja et põleb 150 hektarit. Veel sama päeva õhtul räägiti juba 200 hektarist.

13. juuni teates öeldi, et tulekahjuga on haaratud jätkuvalt 200 hektarit, kustutamisel osales ligi 150 inimest, kellest üle poole olid vabatahtlikud. Päästjate kinnitusel oli sama päeva hommikuks tulekahju lokaliseeritud. 14. juuniks polnud põlenguala kahanenud, kustutustöödes osales sadakond inimest.

15. juunil käisid Vikipalus olukorraga tutvumas president Kersti Kaljulaid ja siseminister Andres Anvelt. „Lahtise leegiga mets enam kuskil ei põlenud, kuid turbapinnase all võib tuli veel kaua hõõguda – tuleb nüüd vaid loota, et tuul väga palju ei tõuse,” tõdes president.

17. juunil andis Päästeamet teada, et ootab ka uuel nädalal Vikipalu kustutustöödele vabatahtlikke, sest kuigi tulekahju levik on kontrolli all, vajavad paljud tulekolded 200 hektaril veel kustutamist.

Hädaolukorra seaduse kohaselt on hädaolukord sündmus, mis ohustab paljude inimeste elu või tervist, põhjustab suure varalise kahju, suure keskkonnakahju ning mille lahendamiseks on vajalik kaasata tavapärasest oluliselt rohkem isikuid ja vahendeid.

Vikipalu metsapõleng on suure varalise ja keskkonnakahjuga ning selle kustutamiseks on tulnud kaasata tavapärasest oluliselt rohkem isikuid ja vahendeid. Sestap panebki mind imestama, miks valitsus ei ole Vikipalu metsatulekahju võrdsustanud hädaolukorraga. Häda on suur ning selle kiire lahendamine nõudnuks kaitseväe ja Kaitseliidu kaasamist. Päästeametil endal selleks võimu ei ole. Nii ei jäägi päästjatel muud üle, kui vabatahtlikke appi kutsuda.

Peatoimetaja Peeter Raidla peeter.raidla@maaelu.ee Toimetaja Riina Martinson riina.martinson@maaelu.ee Makett Jaanus Koov, küljendus Ain Kivilaan Keel ja korrektuur Reeli Ziius Reklaamitoimetaja Liisa Kaha liisa.kaha@eestimeedia.ee, telefon 739 0383 Müügiüksuse juht Jane Barbo jane.barbo@eestimeedia.ee Väljaandja AS Eesti Meedia Maakri 23a, 10145 Tallinn, www.maaelu.ee Maa Elu ilmub Postimehe, Pärnu Postimehe, Sakala, Virumaa Teataja, Järva Teataja ja Lõuna-Eesti Postimehe vahel igal neljapäeval (v.a riigipühad).

Tellimine, telefon 666 2525 Koos Postimehega levi@postimees.ee Koos maakonnalehtedega tellimine@ajaleht.ee Autoriõigused: Eesti Meedia AS, 2018

www.apr.ee

www.ogel.ee

KÕ I KE M E TA L L I S T

4 || kinniSVara || maa elu

21. juuni 2018

KOMMENTAAR siLVi LUkJanoV

Karin Lapp, kutseline vara hindaja

Maa Elu

K

Tehinguid tehakse maapiirkonnas asuvate tööstushoonetega vähe, seetõttu on selliste varade hindamine tavapärasest keerukam ja täpsus väiksem. Krediidiasutused suhtuvad maapiirkonnas asuvatesse hoonetesse samuti väga ettevaatlikult. Likviidsemad on kõrgete lagedega suuremad hooned, millel on olemas tehnovõrgud. Eelkõige on oluline elektrivõimsus. Tootmis- ja laohooneid ostetakse pigem omakasutusse. Linnadest väljas paiknevate tööstushoonete üüriturg on välja kujunemata ja nõudlus pigem olematu.

Lagunenud ja elektrita hoonega pole tegelikult muud targemat teha kui lammutada.

foto: aNdRus koPliste / JÄRVa teataJa

Müügiks läheb elektriga tootmishoone

www.dominos.ee

· Korterelamute kompleksne renoveerimine · Fassaaditööd · Katusetööd · Elamute ehitus · Omanikujärelevalve

test müügil enamasti nõukogude ajast jäänud vanad laudad või muud tööstushooned. Eeskätt huvituvad neist kohalikud ehk samas piirkonnas tegutsevad ettevõtjad, kes soovivad tegevusttootmist laiendada. Nii tulevad hooned müüki harva, need ostetakse otse omaniku käest. „Müüki pannakse hooned pigem siis, kui omanikul on vajadus müüa,” selgitab Otsing. Ostjat aga on keeruline leida. Tollal ehitatud hoonete näitajad, nagu lae kõrgus, hoone laius ja pikkus, ei vasta täpselt nendele tingimustele, mis tänapäevasel tootmisel tarvis on. „Üldjuhul on hoonega koos olev maa hoopis atraktiivsem, veelgi ligitõmbavam on hoone elektri peakaitsme suurus. Kui see on vähemalt sadades amprites, mis võimaldab ampreid juurde ostmata alustada tootmist, ehitatakse kinnistule selleks pigem uus hoone.”

Tel 509 7953 dominos@dominos.ee

ui nõukogudeaegsel tootmishoonel on olemas elekter, tasub ehitis korda teha ja loota isegi välismaalaste ostuhuvile, kui aga mitte, siis on mõttekam hoone pigem lammutada. Kinnisvaraekspertide meelest võib müüa kõike, kuid reaalse hinnaga.

Ettevõtte Jäätmeproff juht Silvar Algpeus teab, et selliseid korras laudakomplekse, nagu õnnestus temal osta Järvamaa külas Laupal, on Eestis vähe.

Lagunenud ja elektrita tootmiskompleksidega pole tegelikult muud targemat teha kui lammutada. Neid ei vaja suurt keegi, sest nende ülesputitamine läheb väga kalliks. Seda teab Algpeus lammutamisega tegeleva ettevõtte juhina.

Kui hoonel on olemas elekter, nagu seda on Laupa kompleksil (250 amprit), siis tasus renoveerida töökoja katus ja panna uued aknad-uksed. Algpeus ostis farmikompleksi oma ettevõttele kohaks, kus hoida tehnikat ja taaskasutatud materjale ning käidelda jäätmeid. Ettevõtjana usub ta, et need väikesed korrastustööd võisid tõsta ostuhuvi, kuid kindlasti oli määravam elektri olemasolu ja suure maantee lähedus. Boonusena asus neljahektarilise kinnistu kõrval veel alajaam. „Mul polnud kavas kompleksi üldse müüa, kuid ahvatlevana tundus võimalus müüa seda Hiina ettevõttele, kes avab minu koduvallas suure tehase ja toob siia uusi töökohti,” lausub ta. Seetõttu oli Algpeus valmis tegema järeleandmisi müügihinnas ja tunnistab, et kuni käte löömiseni oli ta tehingu suhtes skeptiline. „Tundus üsna uskumatu, et Hiina ettevõte tõesti ostab ära ühe laudakompleksi, et teha siia jäätisepulkade tootmise tehas. Ent eelmisel kevadel lõime käed Hiina ettevõttega Greentown OÜ Laupa farmikompleksi müügiks ja tundub, et seal töö käib,” kõneleb ta. Kui nüüd tehas tõesti käivitub, on Algpeus kohe väga rahul, sest ta teab, kui väga on Kesk-Eesti inimestele töökohti vaja.

Viljandimaal ja Pärnumaal paljusid tööstushooneid vahendava ja müüva kutselise maakleri Li Otsingu meelest ongi maapiirkonnas tootmishoone-

Nii sõltub vanade tootmishoonete müük loomulikult kinnisasja asukohast, kommunikatsioonidest ning eriti elektrivõimsuse olemasolust või selle juurdeostmise võimalusest. Müügiks lähevad pigem linnalähedased laudakompleksid, millel hea sissesõit kinnistule ja seda just suurte autodega. Ettevõtja hindab hoolikalt, kui palju ta peab kulutama enne, kui hakkab tulu saama. Korralikku teed ehitada on üsna kallis. „Nii on nõukogude aja tööstushooned pigem suur peavalu, sest ehitada on palju lihtsam,” lausub Otsing. Samas ehitatakse uusi tootmishooneid maapiirkondadesse vähe ja neidki vaid oma tootmise-ettevõtluse tarbeks.

Näiteks 2000. aastate algul lõpuni ehitamata jäänud hoone ostis teine ettevõtja tootmishoone karkassi materjali tõt-

tu. „Nimetatud hoone oli ehitatud betoonpaneelidest, mida oli kasulik juppideks võetuna kasutada mujal objektil.

Kui ostetud kohta tootmise rajamisel sai takistuseks sissepääsu liiga kurviline tee, siis nupukam oli uute betoonpaneelide tellimise asemel osta teine pooleli olev tootmishoone,” räägib Li Otsing.

Järva-, Jõgeva- ja Raplamaal tööstushooneid hindava kutselise maakleri Lea Kerma sõnutsi huvituvad maapiirkonna tootmishoonetest eelkõige piirkonna ettevõtjad. „Üks näide on Laupal farmikompleksi ostnud Hiina ettevõte, kuid see on kindlasti erand ja üle pika aja,” ütleb ta.

Paljud hooned lagunevad seetõttu, et müüja ja ostja ei saa hinnas kokkuleppele. „Omanikule ei sobi potentsiaalse ostja pakutud hind, enne laseb ta

hoonel edasi laguneda ja see on üsna kurb,” nendib ta. Nii läheb eelkõige linnalähedaste tootmishoonetega. Näiteks oli ettevõtja valmis ostma ladustamishoone, mille reaalne hind oli 15 000 eurot. Omanik soovis vähemalt kolm korda rohkem ja seda kinnisvaraportaalide hindade eeskujul. Portaalides aga müüakse Kerma sõnutsi helesiniseid unistusi, reaalsed ostu-müügitehingud käivad kutseliste hindajate kaudu ja need hinnad tavaliselt portaalides ei kajastu.

Tööstuskomplekse, täpsemalt lao- ja tootmishooneid on portaalide vahendusel müügil üsna mitmeid. Järvamaal on müügil 7, neist neli maapiirkonnas, Jõgevamaal 23, neist peaaegu pooled maapiirkonnas, Raplamaal 12 ja peaaegu kõik maapiirkonnas. Hinnaklassilt jäävad pakkumised kõige odavamateks Raplamaal, 17 500 ja 123 000 euro vahele. Enam-vähem võrdse hinnaga on müügil tootmishooned Järva- ja Jõgevamaal, 30 000 ja 249 000 euro vahel. Kõige krõbedama hinnaga on müügis Järvamaal asuv Peedu farm koos loomadega ja ühe kallimana ka endine söevabrik.

MAAPIIRKONNAS ON TOOTMISHOONETEST MÜÜGIL ENAMASTI NÕUKOGUDE AJAST JÄÄNUD VANAD LAUDAD VÕI MUUD TÖÖSTUSHOONED.

maa elu || grillimine || 5

21. juuni 2018

Jaanipäev ja grillimine – ilma eestlane ei suuda Riina martinson Maa Elu

M

illine tuleb jaanipäeva ilm, hakatakse ennustama kohe pärast jõule. Kui enamikule meist on sel pelgalt emotsionaalne tähendus, siis teine lugu on lihatööstustega, kelle grilltoodete läbimüük teeb jaanipäeva paiku hiigelhüppe.

Atria Eesti ASi müügidirektor Meelis Laande tõdeb, et sõltumata ilmast on juuni lihatööstustele suurima müügiga kuu. „Jaanipäeva ilm on meile alati oluline teema,” kinnitab ta. „Kogemused näitavad, et sadagu jaanipäeval või lörtsi, oma grill pannakse ikka üles ja jaanivorstid-lihad tehakse ära.

On traditsioone, mida eestlased ei muuda.” „Jaanipäev on meil suurim šašlõkimüügi aeg, eestlased lausa hulluvad jaanipäeva ajal,” muheleb Otepää lihatööstuse Edgar tehnoloog Maie Kütt. „Grilltoodete suvine müük teeb talvega võrreldes tohutu hüppe. Palju ostetakse eelkõige šašlõkke. Kuna meil on oma tapamaja, siis juba talvel hakkame varuma suveks šašlõki valmistamiseks sobivaid tükke.”

Rakvere lihatööstus saadab jaaninädalal klientidele Eestis ja kaugemal ligi 1,3 miljonit kilo toodangut, mis on piltlikult üle saja suure veoautokoorma.

Kilo tooteid iga eestimaalase kohta, iseloomustab HKScan Estonia juhatuse esimees Anne Mere. „Rakvere grilltoodete müük tõuseb jaaninädalal teistest suvenädalatest üle kahe korra kopsakamaks. Arvestades, et eelmisel aastal saavutasime juunis oma bränditoodete absoluutse müügirekordi ja müügimaht on sel aastal mullusest juba praegu suurem, on Rakvere lihatööstuses algamas väga kiired nädalad,” rõõmustab Mere.

IKKA KLASSIKA Kütt räägib, et aja jooksul on nad teinud väga erinevate maitsetega šašlõkke, aga kõige paremini müüb ikka klassika: äädikas, sool ja pipar. „Nagu šašlõkiga nii ka verivorstiga jõuame ringiga lõpuks tagasi klassika juurde. Neid on mõlemaid on tehtud igasuguste lisanditega, ostja proovib need ära ja tuleb klassika juurde tagasi,” räägib ta.

Sama tõdevad Mere ja Laandegi – ehkki igal aastal tuleb müügile uusi tooteid, püsivad edetabeli tipus ikka vanad klassikalised tooted. „Hoolimata iga-aastasest hiigelvalikust ostavad tarbijad enim klassikalisi tooteid,” kinnitab Laande. „Õige šašlõkk peab olema kerge äädikaga marineeritud, grillvorst vana hea äraproovitud suure lihasisaldusega.”

Laande sõnutsi oli mullu Nielseni turu-uuringute põhjal Eestis kõige ostetumate seas ikka nende vanade heade klassikaliste retseptidega

tooted ja nende müük kasvab jätkuvalt.

Atria tuli suvehooajaks turule 12 uue tootega. „Tavaliselt tuleb meil igaks grillihooajaks ligi kümme uudistoodet,” ütleb Laande. „Oleme tähele pannud, et väga peened maitsekombinatsioonid ei pruugi tarbijaid kõnetada. Ühel aastal tõime turule palju suvetooteid sarja „Maailma maitsed” all. Paraku pidime taas tunnistama, et eksootilisemate maitsete jaoks ei ole veel aeg küps. Eestlane armastab kindlat ja äraproovitud toodet. Uusi tooteid katsetatakse meelsasti grillihooaja alguses, kuid tähtsamatel üritustel jäädakse ikka klassikute juurde.”

Müügist saab välja lugeda, et eestlased armastavad võrdselt nii marineeritud liha kui ka vorste. Suvetoodete eelistus on marineeritud lihade ja grillvorstide osas võrdne. Marineeritud lihast teevad ilma eelkõige šašlõkid. Grillvorstide osas on ostjate eelistus võrdne toorvorstide ja eelsuitsutatud grillvorstide osas.

Mere jutu järgi on grillimismoeks kujunenud võimaluste paljusus – ostetakse värsket liha ise maitsestamiseks ja marinaadis ribide kõrvale valitakse üha enam eelküpsetatud ribisid, samal ajal grillitakse lisaks tooteid viineritest verivorstideni. „Üllatavalt palju ostetakse juunis ka keeduvorsti, mille müük suureneb 10–15 protsenti. Ilmselt tehakse palju traditsioonilist kartulisalatit koolilõpetamise pidudeks ja jaanipäevaks,” lisab Mere.

PAKENDID MUUTUVAD Kindlasti on ostjad märganud, et šašlõkipakendid on muutumas: kui varem nägime šašlõkke enamasti ämbris, siis nüüd on enamik pakendatud pehmesse pakki. „Tootjana peame arvestama inimeste mugavust, aga kindlasti sedagi, et oleksime võimalikult loodushoidlikud,” selgitab Laande. „Praegu, kus me tarbijatena jälgime hoolikalt pakendite hulka ja sorteerimist, peame ka tootjana silmas pidama, et meie tooted oleksid pakendatud nii, et pakendi kaal oleks järjest väiksem.”

Kui keskmine šašlõkiämber kaalub 50 grammi, siis šašlõki pehme kilepakend on vähemalt poole võrra väiksem. Kui võtta kogu šašlõkimüük aastas, siis selle pealt tuleb turule palju vähem plasti pakendi näol.

KOGEMUSED NÄITAVAD, ET SADAGU JAANIPÄEVAL VÕI LÖRTSI, OMA GRILL PANNAKSE IKKA ÜLES JA JAANIVORSTIDLIHAD TEHAKSE ÄRA. ON TRADITSIOONE, MIDA EESTLASED EI MUUDA.

Lihatööstused toovad igal aastal turule küll rohkelt uute maitsetega šašlõkke, aga müügitabelite tipus on ikka vana hea klassika: äädikas, sibul, sool ja pipar. foto: elmo Riig / sakala

6 || looduSeHiTuS || maa elu

21. juuni 2018

KOMMENTAAR Aili Avi Kevadpealinna toimkonna liige, vabatahtlik

kUido saaRpUU Järva Teataja

Ü

he loodusehitaja käes võivad olla põhk, savi ja puupakud (puuhalud) tõhusaks ehitusmaterjaliks. Valmista puidust karkass, tellisteks võta pakud, seguks veega niisutatud põhusavimass ja seinad muudkui kerkivad.

Kui loodusehitaja-koolitaja Sven Aluste Türil Murumoori mängupargis ehitama asus, ei teinud uudistajad temast suurt välja. Silmad nutitelefonis, tuhiseti mööda. Lapsed ja välismaalased seisatasid rohkem, aga kauaks nemadki ...

MÄTTAKATTUS JA PAKUSEINAD Aga mida seal nii väga vaadata.

Paar töömeest püstitamas killustikuplatsile puitkonstruktsiooniga majakest. Palgid tugisammasteks, katus peal, ukseava ühes küljes, poolenisti avatud akendega seinad teistes. Tavaline. Nähtud. Teada-tuntud.

Oota. Silmad üles, nutitelefon käest, tule ja uuri, ja pane käed külge. See oli neljas ehituspäev, mil asi läks huvitavaks. Ühel hetkel ilmus auto taha järelkäru, sinna savi ja põhu segu täis vannid. Mängumaja juurde aga puupakud.

Vabatahtlikud huvilised kambas, ämbrid ühes, toodi üle parkla asuvast kohalikust kultuurikeskusest vett, veega niisutati savi ja põhku ning seda segumördina kasutades asetati puupakukettad kividena seintesse. Selline omalaadne seinaladumismaterjal kõrvalt võtta, edenes töö kiiresti.

Sile ja sirge materjal võib ju samuti ilus olla, ent kui võtta kasutusele vana materjal, hakkavad mängima looduslikud vormid. fotod: kuido saaRPuu

Põhu-savi-pakumaja

suvemajaks? Miks mitte!

ONNI KONSTRUKTSIOONID OLI LOODUSEHITAJA SVEN ALUSTE TAASKASUTATUD PUIDUST TALVEL VALMIS TEINUD, TÜRILE JÄI SUURESTI PÜSTITAMISE JA KOKKUSOBITAMISE VAEV. Onni konstruktsioonid oli loodusehitaja Sven Aluste taaskasutatud puidust talvel valmis teinud, Türile jäi suuresti püstitamise ja kokkusobitamise vaev. „Koha valisime välja eelmisel aastal, aluspinna valmistasid kevadel ette kohalikud inimesed, meie loodisime killustiku peale vundamendi-

postid ja selle peale hakkasime karkassi ehitama,” selgitab Aluste ehitustöö algust.

Majake sai mättakatuse (mättad tulid sealtsamast pargist, onni alt maapinnast, mida nüüd katab killustik) ja Murumoorile omaselt mõned lilledki sinna sisse.

Puitkarkassi valmistamiseks kasutas Aluste vana kodulähedase vana maja lammutamiselt saadud materjali. „See on puhas taaskasutusmaterjal, kasutatud nii sarikateks kui ka karkassiks. Puidu kehvemad kohad lõikasin ära või lihvisin välja, loomulikult on kõik tapid ja liitekohad uued,” räägib ta. „Savi-põhu-liivasegu ja pakud on parajalt iidne lahendus, mida seinte ehitamisel kasutada. Inglise keeles on kõige õigem nimetus vast puuriidamaja. Samas seda, kas puuriidas on puud lõhutud või lõhkumata kujul, keegi ei täpsusta. Seega, eesti keeles on see kas halusavi- või savipakusein.”

MAJAKESED AVALIKUS KASUTUSES Sven Alustele ei ole see kirjeldatud ehitusvõtteid ja -materjale

kasutades esimene maja püstitada. Lausa kümmekond majakest on näha Järvamaal Koordi külas hobukooli pargis. „Täpselt identseid maju muidugi ei ole, kuid on sarnaseid,” märgib Aluste. „Kuigi on soovitud, pole ma erakliendile selliseid majakesi veel ehitanud. Senised majakesed on avalikus kasutuses, valdavalt parkides, külaseltside, lasteaedade ja koolide juures.” „Sile ja sirge materjal võib ju samuti ilus olla, kuid kui võtta kasutusele vana materjal, hakkavad mängima looduslikud vormid. Meie sees on lüliti, mis paneb sellist maja ihkama,” arutleb ta. „Need, looduslikest materjalidest ehitatud majakesed on visuaalselt teistsugused, rääkimata nende struktuurilisest tugevusest. Murumoori mättaonni juures olen kasutanud puidutappe, ühtegi metallnurka ei ole. Kui on jäme palk, siis ka ühenduskoht on jäme.”

Savipakuseina pidas Aluste piisavalt tugevaks. Väljanägemiseltki on see huvitavam kui

täissavisein. „Sellise lahendusega on ehitatud ka elumaju ja saunasid, näiteks 1930. aastatel Matsalu kandis. Loomulikult, seinaehituses kasutatava paku pikkus on sel juhul oma pool meetrit. Enamasti kasutati halupuud, sest pakk võib ju lõheneda ja tuul jookseb tuppa. Mängu- ja aiamajale lisab see aga atraktiivsust.”

Sven Aluste loodab, et loodusehitus kogub Eestis üha rohkem hoogu. Koolitustel käivate inimeste huvi igal juhul raugemise märke ei näita. „Eks koolitusel õpetamegi loodusehitustehnikaid, pärast saab inimene ise vaadata, mida ja kus kasutada. Kõik oleneb soovidest, kas tahad soojustatud seina või lihtsalt ilusat seina jne,” toob ta välja. „Suvemajal, kus soojapidavus pole esmatähtis, saab kasutada tehnikaid, mida elumaja puhul ei kasutata. Kui sein on piisavalt ilma eest varjatud ja vihm seda otseselt ei loputa, võib ju igasugu trikke teha.

Peaasi, sellise ehitamise juures

Murumoori mättaonni tegemise idee tekkis kolm aastat tagasi. Algse plaani kohaselt oleks see pidanud juba eelmisel aastal valmis olema, kuid kuna tegemist on avalikus ruumis oleva majakesega ning võtmesõna on laste turvalisus, siis paberimajandus ehitusloast, (tugevus)jooniste ja projektini võttis aega.

Kord sajab lund, kord ei ole muruniidukit kusagil käima tõmmata – kevad tuleb Türile alati väikese kiiksuga. Murumoorile oli oma onni vaja, et meil oleks olemas üks valla sümbolehitis.

Türi vald reklaamib end rohelise, keskkonnast hooliva vallana. Rohelised pole ainult meie hekid, roheline on ka mõtteviis. Mättaonni juures kajastub sama mõtteviis, vanast tehakse uus. Sellise majakese ökoloogiline jalajälg on mitu korda väiksem kui tehase valmismajal. Valmismaju on igas aias, meie majakesel on rääkida aga oma lugu.

Onni sisse tulevad istepingid, keskele lauakeseks üks suurem pakk. Mättaonni äärtesse on kingituseks oodatud suuremad maakivid.

Murumoori mängupark on lageda taeva all ning onni saab vihma või päikese korral varjualusena kasutada. Ülevalt on seinad lahtised, et lapsevanem saaks võsukestel silma peal hoida.

Mängupargi lähedal on kaks koolimaja ja onn hakkab täitma ka õuesõppeklassi rolli.

Mättaonnile tulevad ökoehituse infotahvlid, -tabelid. saab kohalikke materjale kasutada: kaevad maast mätta üles ja pärast paned selle katusele, kaevad natukene sügavamale ja võtad sealt savi, mille segad kokku viljakoristuse ülejäägiga – põhuga. Kasutad nii kohalikke kui ka jääkmaterjale.

See on väga loominguline protsess, mille käigus võib materjal väga soodsalt kätte tulla. Tööd muidugi ootab ees päris palju, aga kindlasti tuleb valmismaja omanäoline.”

Murumoori mättaonn avati kevadpealinnas juuni keskel Mängupargi sünnipäeval.

maa elu || Saun || 7

21. juuni 2018

Jaanipäev annab saunaunistusele tuld juurde Riina maRtinson Maa Elu

N

iipea kui kevadel päike kõrgemalt käima hakkab, suureneb eestlaste huvi sauna soetamise vastu ja maisjuunis töötavad saunatehased täistuuridel.

Võrdluseks on huvitav teada, et näiteks Eestis toodetud saunamajade ühes suuremas ekspordisihtkohas Saksamaal algab saunaostu kõrghooaeg hoopis septembrist. „Seal on inimestel teine mõttelaad.

Suvi on puhkuseaeg, siis nad puhkavad ega jända sauna ostmise ja ülespanemisega,” räägib saunatootja OÜ Lemmik Mees omanik Kalev Lemmik.

Eesti ühe vanima saunamajade valmistaja Baltichouse müügijuhi Gert Kiilaspä sõnutsi algab Eesti inimestel saunasoetamisaeg märtsis ja suurem tung lõpeb augustis. „Kõige enam soovitakse ikka, nagu eestlasele kohane, et jaanipäevaks olgu valmis,” lisab ta. „Kõik tahavad jaanipäevaks puhtaks saada,” muheleb ka OÜ Saaremaa Saunad juhataja Aavo Viil. „Siin kehtib reegel: kes ees, see mees. Kes varem lepingule alla kirjutab, see ka varem sauna saab! Praegu on järjekord kaks kuud, seega suve lõpuks saaks veel tellida.

Kuid ega seegi ole mõeldamatu, et seltskonnale köetakse hoopis jõulusaun!”

VALMISSAUN TULEB SOODSAM Kümblustünne ja valmissaunu on Lemmiku firma tootnud juba 14 aastat ja peamise muutusena toob ta välja, et kui algusaastail osteti rohkem tünnisaunu ja nende müük on jäänud samasse suurusjärku, siis hüppeliselt on tõusnud saunade osakaal. Üks põhjus, miks inimesed valmissauna valivad: vana saun on amortiseerunud ja nad uurivad-kalkuleerivad selle renoveerimise või uue ehitamise võimalust. „Kui siis tuttavatelt nõu küsitakse või messil meie juurde satutakse, tuleb rõõmus tõdemus, et valmissauna hinna eest ei saaks uue sauna vundamenti-

OÜ Lemmik Mees omanik Kalev Lemmik ütleb, et nende toodangust 10 protsenti jääb Eestisse, ülejäänu läheb ekspordiks, peamiselt Lääne-Euroopasse, aga ka näiteks UusMeremaale. foto: tiit loim / lÕuNa-eesti Postimees

gi valmis. Eks see taandub paljuski finantsi taha, miks valmissaun valitakse,” märgib Lemmik.

Baltichouse on saunasid müünud aastast 2004. „Nimetus „valmissaun” on kasutusele võetud samuti meie poolt,” sõnab Kiilaspä. „Esimesed 5–6 aastat oli huvilisi vähe, siis eelistasid inimesed osta maja ja teha saun sinna ise sisse. Huvi hakkas hoogsalt kasvama umbes viis aastat tagasi. Müügihitt on kindlasti klassikaline, kolme ruumiga viilkatusega saun.”

Saaremaa Saunad toodab saunu ja puhkemaju ligi 20 aastat. Viil tõdeb, et kui alguses oli Eesti puitsaunade ja -majade pakkujaid üsna vähe, siis nüüdseks on konkurents tihe. „Eks see mõjutab veidi ka läbimüüki, kuid oleme suutnud aastate jooksul vee peal püsida. Lisaks Eestile on tulnud tellimusi Soomest ja Taanist,” räägib ta.

SAUNAD KOOPAS Konkurentidest erinevaid saunu toodab Revonia Keldrikoda – nimelt valmivad seal koobassaunad. Ettevõtte juhataja Rauno Oja sõnul on need saunad tegelikult suitsusauna eelkäijad ja ajalugu ulatub väga kaugele – aega, kui ei tuntud veel palksauna ehitamist. „Vanu säilinud koobassaunu võib Eestis ühe käe sõrmedel üles lugeda,” teab Oja. „Meie oleme selle tagasi toonud natuke uues võtmes, aga säilitasi-

me vanad koobassauna traditsioonid, et leili võtmine toimub maa all ja maaniiskus eri aastaajal muudab leili omapära.”

Tõsi, idee on vana, aga ehitustehnoloogia ja materjalid ajakohased. „Idee sündis nii, et otsisime oma põhitoodangule, maakeldrile veel kasutusvaldkondi juurde ja kirjandust lugedes sattusime koobassaunade peale. Kuna need tundusid juba sügavale ajalukku kadunud, tekkis huvi need uuesti ellu äratada,” meenutab Oja. Koobassaun ei pruugi puidust majakesest ehk parem olla, küll aga pakub teistsugust ja meeldejäävat elamust, arvab Oja. Samuti annavad omamoodi eelise võlvitud laed, mis muudavad leili liikumise ühtlasemaks.

EESTLANE TAHAB SUURT Saunu tellitakse igale poole – enamasti küll maale, aga lähevad ka linnaaeda. Vahe on pigem mudelis, sest linnas on krundid pisemad ja sinna tellitakse väiksemaid mudeleid.

Kõige huvitavama kohana, kuhu nende saun on läinud, nimetab Lemmik Mont Blanci jalami. „Sinna läks suure tagaaknaga saun. Istud laval ja kogu Mont Blanci mäestik on täies ilus näha,” kirjeldab mees ja selgitab, et ostja oli eraisik, kes jõudis nendeni tuttavate kaudu.

Nii-öelda naabrimüük, kus üks soovitab teisele, ongi Lemmiku sõnutsi parim reklaamikanal.

Lemmik Mehe toodangust 10 protsenti jääb Eestisse, ülejäänu ekspordiks, peamiselt Lääne-Euroopasse, aga ka näiteks Uus-Meremaale loksuvad siinsed saunad merd mööda kolme kuuga kohale. „Täna on seis juba selline, et meid leitakse,” vastab Lemmik küsimusele, kuidas nad ekspordikohti otsivad.

Tuues välja erinevusi välismaale minevate ja kodumaale jäävate mudelite vahel, nimetab Lemmik suurust. Näiteks Saksamaale lähevad väikesed majakesed, sest seal on krundid pisikesed. Kui eestlase rahakott kannatab, valib ta pigem kõige suurema. „See ei pea sugugi alati paika, et eestlane on kokkuhoidja ja igavene koi. Meie kogemus ütleb, et koduhoovi tahetakse kõige suuremat ja uhkemat sauna,” ütleb Lemmik. „Ma ise ka pigem soovitan suurt, et oleks õhku ja ruumi, muidu aasta pärast hakatakse kurtma, et mingi käkerdise müüsime neile.”

Saaremaa saunatootja kogemus näitab, et kümblustünnidest enam soetatakse meie kodudesse saunasid, aga eelistatakse just väiksemaid, mis jäävad alla 20 ruutmeetri. „Maju tellitakse üle Eesti nii linna kui ka maale, rohkem siiski maale,” ütleb Viil. „Meie toodangu eelis: kõik majad paneme ise kokku ja kas siis vii-

Paljudele eestlastele pole jaanipäev korda läinud, kui sauna ei saa. foto: aRVo meeks / lÕuNa-eesti Postimees

me kohale valmiskujul või püstitame kliendi krundil.”

Mõistetavalt pole valmissaun sugugi odav, aga kui unistus saunast suur, ollakse valmis see ka järelmaksuga soetama – mitmed saunatootjad seda võimalust ka pakuvad.

Kiilaspä sõnul algavad neil valmissaunade hinnad 5900 euro juurest, aga keskmise sauna maksumus on 7500–8000 eurot. Oja andmeil jääb keskmise koobassauna hind 10 000 kuni 15 000 euro vahele.

KÕIGE HUVITAVAMA KOHANA, KUHU NENDE SAUN ON LÄINUD, NIMETAB KALEV LEMMIK MONT BLANCI JALAMI. SINNA LÄKS SUURE TAGAAKNAGA SAUN. ISTUD LAVAL JA KOGU MONT BLANCI MÄESTIK ON TÄIES ILUS NÄHA. Rääkides veel tünnisaunadest, siis toob Lemmik üleni puidust ja plastsisuga tünni peamise erinevusena välja, et plasti on lihtsam hooldada. „Mugav inimene eelistab plasti, looduslikku hindav puidust tünni,” sõnab ta. „Kui esimestel aastatel müüsime ainult puidust tünne, siis kolmandal-neljandal hakkasid plastsisuga lisanduma ja praegu on enamik plastist sisuga.”

8 || Varia || maa elu

toomas ŠaLda Maa Elu

K

ui kodutalu lähedal on neli hektarit kasutamata maad, linn ei tõmba kohe üldse ja põllumajanduslik tootmine silma särama ei pane, siis tasub mõelda, mida huvitavat saaks sellele maalapile rajada.

Varem loodustoodete, küttepuude ja kasevihtade valmistamise ja müügiga elatist teeninud ning praegu Olustveres turismikorraldust õppiv Rauno Paap leidis, et tema perele Põhja-Pärnumaa vallas Reinumurru külas Massu jõe ääres asuvale maatükile sobib kenasti indiaaniküla. Mõeldud, tehtud. Noor mees sai toetust töötukassalt, asutas osaühingu Jõe Puhketalu ja hakkas eelmise aasta augustis toimetama. Praegu võib seal peale rahu ja vaikuse nautida nelja püstkoda, neisse kohandatud sauna ja ajaveetmisruume, tünnisauna, tegutseda saab grillialal ja lõkkeplatsil ning saunatamise või muude tegemiste vahele end veekogus jahutada. Kui sellest väheks jääb, jutustab sõprade poolt Vanaks Rahuks ristitud peremees indiaanilugusid, õpetab saunavihta tegema või korraldab pehmendatud otstega nooli kasutades rahvastepalli meenutava vibulahingu.

KOPEERIDA EI PÜÜA „Tahtsin tegeleda hingelähedase asjaga. Ju see indiaanivärk mu alateadvusse filmidest ja raamatutest kunagi puges. Algul oli mõte püstkoda enda tarbeks püsti panna, aga teemasse süvenedes leidsin, et miks mitte teenust pakkuda. Üks ühele ma siin kedagi kopeerida ei püüa, püstkojad on küll, aga proovin indiaaniteemat siduda tänapäevaga, ühendada eestlastele meelepärasega. Kui üritaks päris indiaanlast mängida, oleks mugavustega harjunud kliente siia keeruline kutsuda – näiteks tiheda suitsu sees ei ole tänapäeva inimene nõus kuigi kaua istuma,” jutustab Paap oma tegemistest.

21. juuni 2018

Indiaaniküla peab püstkojasaunas IndiJaanipäeva

Vana Rahu ehk Rauno Paap, tema indiaaniküla lõkkeplats ja püstkojad. foto: toomas Šalda

Kuigi indiaaniküla püstkojad said valmis juba sügisel, sai Paap esimesed külalised ametlikult saunatama ja aega veetma kutsuda alles detsembris.

Asjaajamine vallaga venis. „Kõige keerulisem oligi dokumente korda saada. Jõgi, tee ja elektriliin on indiaaniküla lähedal ja see pani ametnikud lubade väljastamisel kõhklema. Õnneks kõik lahenes. Kui tegin selgeks, et püstkojad pole mingid hirmsuured hooned ja appi tuli keskkonnaamet, sain vajalikud allkirjad.”

Püstkodade ehitamisel olid mehele suureks abiks raamatud ja internet, kust sai uurida, kuidas kodadest suits välja juhtida või kui pikki latte ehitamisel kasutada. Kodade kattematerjal sai tellitud Poolast, kuna peremees tahtis, et see oleks vee- ja

tulekindel. „Panin kojad püsti ja ühte ehitasin sauna, just see tõmbab rahvast kõige enam ligi.

Meie saun on teistmoodi ja inimestele see meeldib – ahi köeb, korstnast tõuseb suitsu ja samal ajal on koja väike madalal asuv uks lahti, mis tagab väga hea õhuvahetuse. Nii saab rahulikult mitu tundi laval olla, vahepeal käid end vees jahutamas ja ära ei väsi,” on Paap ehk Vana Rahu oma kätetööga rahul.

KUUMAS SAUNAS KESET PAKAST Kuigi paratamatult on indiaaniküla kõige tegusam aeg suvi, leidis hulk huvilisi siia tee üles talvelgi. „Ilma meil kartma ei pea, isegi 24. veebruaril tähistasime suure seltskonnaga siin vääri-

kalt kodumaa juubelit: püstkoja otsas lehvis Eesti lipp, osa rahvast oli saunas, osa tünnisaunas, kolmandad hoolitsesid söögi eest ja kõigil oli hea olla. Arvan, et kohalviibinutest ei unusta keegi päeva, mil Eesti sai saja-aastaseks, kõik oli tavapärasest nii erinev.”

Paap kavatseb indiaaniküla avatuna hoida aasta läbi. „Ma ei loodagi, et talvel käib sama palju rahvast kui suvel. Võrreldes näiteks hotellidega on meil see eelis, et kui külastajaid pole, ei teki ka püsikulusid. Hakkan sauna ja teisi püstkodasid kütma siis, kui kliendid on tulekul, kasvõi pakasega. Esimesel talvel huvilisi leidus, ükskord sauna tehes paukus väljas 25kraadine pakane, nii ongi huvitavam. Veekogusse saab jääaugu teha ja seal on ära käinud needki, kes algul selle välistavad. Keha saab ka tünnisaunas soojendada.”

Klientideni on Paap jõudnud peamiselt sotsiaalmeedia kaudu. „Huvi on olnud meeldivalt suur. Eriti tore on, et kohaletulnud on meie pakutavat ägedaks pidanud ja teistelegi soovitanud. Ütlevad, et päriselus on püstkojad ja kogu ümbrus isegi vägevam kui kodulehe või Facebooki piltidel.”

Alustades arvas Paap, et peamiselt leiavad indiaaniküla üles matkahuvilised, aga pooleaastane kogemus näitab, et tulijaid on igat sorti. „Ei ole soolist ega vanuselist erinevust. Eeldus on vaid see, et loodus meeldib ja sääsed kabuhirmu ei tekita. On lõõgastus ja teistmoodi kogemus. Saunad ja spaad on tänapäeval ju igal pool, aga püstkojasaun ja võimalus oma seltskonnaga maailmast justkui eralduda tagavad uutmoodi elamuse. Pakume ka lisategevusi, aga senise kogemuse põhjal väidan, et kõige rohkem tahetaksegi eraldatust, loodust, sau-

PÜSTKODADE EHITAMISEL OLID MEHELE SUUREKS ABIKS RAAMATUD JA INTERNET, KUST SAI UURIDA, KUIDAS KODADEST SUITS VÄLJA JUHTIDA VÕI KUI PIKKI LATTE EHITAMISEL KASUTADA.

na, veekogu, lõket, grillimisvõimalust – ühesõnaga vabadust.

Siin võetakse ka õlut, aga ollakse rahulikud ega läbustata, ju siis mõjub koht rahustavalt või käivad siin need, kes möllata ei tahagi.”

Mõistagi on indiaanikülas kõige magusamad suvised nädalavahetused. Eelmise nädala seisuga oli veel vaba juuli teine nädalavahetus ja järgmist vaba reedet-laupäeva tuli oodata augustini. „Loodetavasti leiavad inimesed alanud puhkuste ajal võimaluse ka nädala sees siia põigata,” ütleb Paap. Tulijatele teadmiseks, et registreerimine on vajalik.

INDIJAANIPÄEVAL HIGISTAMA! Ülehommegi on Jõe puhketalu indiaanikülla tulemas üle poolesaja külalise, et osa saada seal peetavast IndiJaanipäevast. „Tahaks pidada jaanipäeva, kus joomine ei ole esikohal.

Oleme välja mõelnud palju meie olustikku sobivaid seltskondlikke mänge, õe laps mängib flööti, sõber akordioni, makilt laseme ehedat rahvamuusikat. Hästi pingevaba ja mõnus saab olema,” usub Paap. Just jaanipäevaks on tal valmimas uus higistamistelk, mis ühendab indiaanlaste ja eestlaste saunakombeid. „Kuplikujuline telk oli indiaanlastel algselt kavandatud sarnanema ema üsaga.

Seal on hästi niiske, istud pimedas maapinnal külg külje kõrval. Kivid aetakse kuumaks, lükatakse hargiga sisse ja käiakse kolm-neli ringi seal sees puhastumas. Higistamistelgiga kaasnevad rituaalid. Näiteks tikkudega ei tohi kivide soojendamiseks mõeldud tuld süüdata, tuli tuleb võtta lõkkest või leida mingi muu lahendus. Kui samal ajal telgis šamaanitrummi taguda, tekib väga omapärane emotsioon,” teab Vana Rahu kinnitada. Kuigi higistamistelke püstitatakse ka ühekordselt, siis tema plaan on seda võimalust edaspidigi pakkuda.

Tuleviku kohta ütleb peremees, et kui külastajatel huvi jagub ja ettevõtmine end ära hakkab tasuma, kavatseb ta küla edasi arendada ja teha juurde teistegi põlisrahvaste stiilis rajatisi, näiteks punanahkadele lisaks kahvanägude ehk Metsiku Lääne stiilis.

LinnUVeeRG

KUMMALISED ÖÖHELID ROOSTIKUS oLaV Renno linnuteadja

M

eie veekogude roostikes elutseb hulk linnuliike, kellest enamik jääb tavasilmale nähtamatuks.

Kui hüüpi ja roolinde kuuleme põhiliselt hämarikus, siis pimenedes „võtab sõna” mõni teinegi rootihnikute asukas, lastes kuuldavale helisid, mis justkui ei kuulukski linnule. Üks nendest salapärastest roostikulindudest on rooruik, kes on arvatud kureliste seltsi ruiklaste sugukonda koos näiteks rukkiräägu, laugu ja taidaga. Tümades paikades elamiseks ja tihti ujuvatel taimelehtedel kõndimiseks on neil kujunenud ülipikad varbad, erandiks on rääk, kes elab ju tahedama pinnaga paikades.

Tihedas taimestikus hõlpsamaks kulgemiseks on nende

kõigi kere külgedelt litsutud ja kitsas.

Oma kohalolekust annavad nad teada valjude häälitsustega. Rooruik õigustab oma nime sealaadsete ruigatuste ja lausa põrsaliku vingumisega. Isaslindude mänguhäälitsus on tugevakõlaline metalne krrjükkrrjük-krrjük… või tjök-tjöktjök...-silbirida, mis lõpeb ruigava kruu-iiv kruu-iiv-iga. Vahel kostab oigavaid helisid ja mida kõike veel. Eriti satutakse oma repertuaari esitamisel hoogu siis, kui ligiduses on teisigi ruikasid.

Rooruik on hallrästasuurune, kuid lühisabaline lind. Ta ülapool on üsna tihedalt pruuni- ja mustatriibuline, isase pea ja rind tinahall, aga küljed musta-valgevöödilised. Ruigal on üsna pikk punane nokk, isasel tunduvalt suurem kui emasel.

Noorlinnud on vöödilise alapoolega. Haudelinnuna on ta

levinud peaaegu kogu Euroopa, Loode-Aafrika, Lääne-Siberi ja Kesk-Aasia taimerikastel järvedel ja merelahtedel, kuid teda ei leidu Kesk-Soomest ja -Rootsist põhja pool. Talvitamas käivad meie linnud Lääne- ja LõunaEuroopas, aga pehmemaid talvi suudab mõni rooruik üle elada kodupaigaski. Eesti pilliroo- ja hundinuiatihnikutega lahtedel ja sisevetel arvatakse pesitsevat kuni kaks tuhat paari ruikasid.

Et seda veetaimede padrikus peituvat lindu näha, peab varuma kannatlikkust ning end hilisel tunnil vaikselt ja varjatult roostikuhäilu servas paika seadma. Rooruika üle veetaimede või hundinuiapuhmaste vahel vilksatamisi kulgemas näha on linnuvaatlejale lausa tipphetk. Harukorral võib teda ka kiirustamata tiivalöökidega lennates oma asupaika vahetamas näha, jalad „lohakalt” rippu.

Rooruik toiduotsingul vees sumamas.

Pesa jaoks kannab rookanapaar kõrgema veetaimestiku varju madalale mättale kokku kaislatükke ja muid mulluseid taimejäänuseid, nii et moodustub vaksakõrgune kuhil. Selle keskele laugesse lohku muneb emalind aprilli lõpul ja maikuul 6–12 hallikasvalge koorega muna, mille jämedamal ot-

foto: WikiPedia

sal peen pruun täpistus. Haudumisel osalevad mõlemad vanemad ja pojad kooruvad umbes kolme nädala järel. Alul on nad süsimusta udusulestikuga kaetud, nokk aga on kahkjaskollane. Rooruiga pojad viiakse pesast paaripäevastena välja, aga pärast toiduretki naasevad nad pessa puhkama. Lennuvõi-

meliseks saavad nad 8 nädala vanuselt, ent poole sellest ajast elavad iseseisvalt – vanemliku hooleta.

Rooruik tarbib valdavalt loomset toitu. Oma pika ja tugeva nokaga kougib ta põhjamudast igasugu usse, limuseid ja putukavastseid, haarab veepinnalt ja taimevartelt putukaid ja ämblikke ega jäta kinni nabimata väiksemaid kalu ja konni – neid surmab ta nokalöögiga kuklasse. Juhukorral tarbib rooruik raibetki, isegi roostikus lõpnud sõralisi – kahasse ronkade ja varestega, kusjuures tema söömaaeg jääb öötundidele, mil konkurendid puhkavad.

Eestis on rooruik arvatud III kaitsekategooriasse. Paraku ei tea ega pea sellest miskit haigrud ja loorkullid, saarmad ja mingid, kes võivad mõnegi ruigapesakonna viimseni nahka pista.

10 || ilma- ja TaimeTark || maa elu

21. juuni 2018

iLmataRk

JÜRi kamenik

ilmatark

ÄIKE JA RÜNKSAJUPILVED – SUVE LAHUTAMATUD KAASLASED

K

Basiilik on ideaalne koos tomatite ja juustuga, aga sobib hästi ka liha maitsestamiseks.

Maitsetaimed

sirguvad koduaias katRin LUke fütoterapeut, Karepa Ravimtaimeaed

K

äes on aeg, mil paljud veedavad suure osa ajast aias ja suvekodus. Aga ka linnakorteri rõdul ja akna peal on võimalus midagi kasvatada.

Tore on, kui ei pea iga pisiasja pärast poodi lippama ja maitset toidule saab oma peenralt või kiviktaimlast.

Liivateed. Tuntuim neist on aed-liivatee ehk tüümian, mis on ka kõige tugevama maitsega ja mida lisatakse toidule vaid näpuotsaga. Taim on püsik, kui talvekülm seda ära ei võta. Sobib maitset andma sea-, veise-, küüliku- ja ulukilihale, pastaroogadele, lahtistele kapsa- ja seenepirukatele, läätse- ja oatoitudele, hummusele. Lihamarinaadi sobib koos õuna-, jõhvika- või muu hapuka mahlaga. On ka õrnema maitsega liivateesid, näiteks nõmm-liivatee ja sidrunliivatee, mis samu-

ti kasvavad aias ning sobivad maitseaineks kalale, pitsale jm.

Ravimtaimena kasutatakse köha ja kõhukinnisuse korral. Minu aias on sidrun- ja nõmm-liivatee kasvanud püsikutena üle kümne aasta ega pole välja läinud.

Iisop. Sobib maitseaineks ulukilihale, aga ka sea- ja veiselihale, ubadele. Ravimtaimena kasutatakse ülemiste hingamisteede haiguste, näiteks köha, bronhiidi ja nohu korral, seedimise soodustamiseks, üleminekueas higistamishoogude vastu.

Basiilik on ideaalne koos tomatite ja juustuga, aga seda kasutatakse ka liha ja süldi maitsestamiseks, pestodes, võietes. Ravimtaimena on rahustav ja spasme lõõgastav, kasutatakse peavalude ja unetuse korral. Basiilikuid on mitut sorti − punaseid, rohelisi, väiksele-

METSAST KADAKATE VAHELT KORJATUD PUNE OLI MEIE VANAEMADE VORSTIROHI, MIDA VARUTI JÕULUDEKS VERIVORSTI TEGEMISEKS.

foto: sille aNNuk / Postimees

helisi, sidrunimaitselisi – ja neid kõike tasub proovida!

Pune sobib maitseaineks lihale, juustu- ja tomatitoitudesse, pitsadele, juustupirukatele, aga ka odrapudru ja -karaski maitsestamiseks. Metsast kadakate vahelt korjatud pune oli meie vanaemade vorstirohi, mida varuti jõuludeks verivorsti tegemiseks. Tänapäeval on hakanud meie lihatööstused kasutama majoraani, mis on teravama maitsega ja mida ostetakse välismaalt, kuid maitselt see nii hea pole. Ka punesid on mitut sorti. Poest ostetud seemnest kasvanud pune on tsipa teistmoodi maitsega kui metsapune. Ravimtaimena on pune rahustava, spasme lõõgastava toimega, toimib köha ja bronhiidi vastu, soodustab sapieritust.

Koriandri lehti kasutatakse suppides, salatites, lihatoitudes, seemneid leiva- ja karaskitainas. Koriandrit tasub istutada kapsataimede vahele, oma haisuga peletab see kõik putukad ja kahjurid minema. Seemneid tuleb lasta peale kuivatamist kolm kuud seista, siis muutub maitse paremaks. Seemnete kogumiseks lõigatakse taime helepruuniks muutunud ladvad maha (valmivad eri ajal) ja kuivatatakse 20–25 kraadi juures.

Seejärel hoitakse kuivas kohas kolm kuud ja vajadusel jahvatatakse. Maitse on ülihea, pole võrreldav poest ostetud koriandriga. Koriander kuulub ka boršisupi maitseainete hulka ning seda kasutatakse India,

kÜLVikaLendeR: JUUni 22. R

Istutusaeg

una sel aastal on äikesega nirusti (palju oli seda vaid aprillis), siis pole olnud põhjust sellest eriti rääkida. Praeguseks näib ränk põud lõpuks ometi läbi saavat ja vihm, ehk ka äike, muutuvat tavalisemaks. Niisiis tasub tutvustada rünksajupilvi, millega on äike lahutamatult seotud.

Alustuseks tuleb äikese puhul rääkida konvektsioonist, sest viimasega on see tihedalt seotud. Konvektsioon on ainehulkade liikumisega kaasnev soojuse levimine vedelikus või gaasis, erandina ka pooltahketes ja isegi tahketes ainetes, kuid tingimuseks on siiski aine plastilisus. Viimaste näiteks on mõned geoloogilised protsessid (soolatektoonika).

Konvektsioon tekib raskusjõu toimel, sest enamasti on tiheduse erinevuste põhjuseks just temperatuurierinevus aines. Atmosfääris mõistetakse konvektsiooni all õhu vertikaal- ehk püstsuunalist liikumist. Konvektsiooni tõttu tekivad kõik rünk- ja rünksajupilved ning areneb äike.

Tõepoolest, kui õhumass on sobivate omadustega (näiteks on piisavalt soe ja niiske – kastepunkti temperatuur tavaliselt siis üle 15 °C), siis võivad välja areneda rünksajupilved. Selle põhjuseks on tugevad konvektsioonivoolud – õhk tõuseb ülespoole kiirusega 6–15 m/s, vahel isegi üle 30 m/s – viimasest annab tunnistust hiidrahe, näiteks 12.08.2015 Ida-Eestis.

Sellised tingimused valitsevad kas mõne frondi läheduses, kus soe ja niiske õhk on sunnitud tormiliselt tõusma (frontaalne äike) või ühes ja samas labiilse (püstsuunalisi liikumisi soodustava) kihistusega õhumassis (õhumassisisene äike), kus alumine osa õhumassist või aluspind ise on soe ja niiske. Seetõttu väiksema tihedusega õhk kipub üles tõusma, kusjuures esmalt kerkib termikutena (justkui suurte mullidena) eeskätt kõige väiksema tihedusega (tugevamini soojenenud) osa.

Rünksajupilved võivad välimuselt olla väga mitmekesised. Kõige tähtsam rünksajupilve tunnus on aga pilvetipu jäätumine, sest troposfääri ülaosas ehk 8–10 km kõrgusel aluspinnast on temperatuur pidevalt –45... –65 °C. Jäätumise ja tugevate tuulte tagajärjel venivad pilve ülaosast sageli välja kiudpilved.

Rünksajupilvedega võib kaasneda äike, nii et vaatleja näeb tavaliselt välku ja kuuleb müristamist, millega kaasnevad iseloomulik tuulesüsteem ja tugev sadu.

Alati äikest aga pole, sest pikse (välku ja müristamist) toovad Eestis kaasa enamasti kõige kõrgemale arenenud rünksajupilved, mille kõrval võrdlemisi madalad rünksajupilvekesed (Cumulonimbus humilis) on samuti üsna tüüpilised. Niisiis ei saa rünksaju- ja äikesepilve vahele võrdusmärki panna. Äikesest kui omaette nähtusest tulebki järgmine kord juttu.

Uskumatult ränk põud, mis tõstis juba mai lõpuks tuleohuindeksi kohati astronoomiliseks ehk enam kui 10000 ühikuni, mis on nii varase aja kohta rekord, on lõppemas. Edasine ilm on eelnevaga võrreldes jahe ja sajune, mis võib tuleohule juba märgatavalt mõjuda. Pärast 21. juunit võivad 20kraadiseid ilmad mõneks ajaks mälestuseks jääda ja mõnel päeval võib sadada tugevasti (laussajuna), kuid elame, näeme!

Hiina ja Mehhiko toitude maitsestamiseks.

Rosmariin sobib lambaja ulukilihale, seda kasutatakse ka saia küpsetamisel (asetada saia peale rosmariinioks ja kasta õliga), samuti ahjukartulite, peedi ja porgandi maitsestamiseks. Ravimtaimena on organismi tugevdav ja vereringet parandav, sobib juuste loputamiseks, on kõõmavastane.

Salvei sobib lihatoitudele, eriti rasvasele ja raskesti seeditavale lihale. Aga ka ahjukana sisse, tuntud on salveikana koorekastmes, kus kana kõhuõõnde pannakse salveilehed.

Salvei ravimtaimena aitab kurgupõletiku ja külmetuse vastu, üleminekueas vähendab higistamishooge.

Piparrohi on kibeda maitsega nagu pipargi, seda kasutatakse liha-, kala- ja aedviljaroogades, sügisel seenehoidistes ja marinaadis, samuti veini ja äädika maitsestamiseks, salatikastmetes jm. Ravimtaimena põletikuvastase ja mikroobe hävitava toimega, soodustab seedimist. Piparrohtu võib kasutada soola asemel.

Murulaugu ja sibula õisikud sobivad salatitesse, pestodesse, suppidesse jm. Ise olen murulaugu õisikud kasutanud kartulisalatis.

Till ja petersell on igas koduaias nagunii olemas ning need sobivad supi, kala, kartuli ja aedvilja maitsestamiseks ja kaunistamiseks. Neid pole veel hilja ise külvata. Tilli saabki mitu korda külvata, ise külvan veel augustiski, et sügavkülma panna. Petersell parandab neerude tööd ja on neere puhastava toimega. Petersellis on palju kaaliumi, rauda, kaltsiumi, magneesiumi.

Kasvatamisest. Iisopit, koriandrit ja piparrohtu, ka basiilikut, murulauku ja salveid võib veel nüüdki enne jaanipäeva külvata. Seemneid on küllaga poes müügil. Kasvamiseks vajavad päikeselist kasvukohta, basiilik, till, petersell ja koriander natuke viljakamat mulda, iisop, piparrohi ja salvei on vähenõudlikud. Basiilik on külma ja niiskuse suhtes õrn, sellele sobib kõige päikesepaistelisem koht, lõunapoolseim aiaserv. Võib kasvatada ka kasvuhoones, eriti kui suvi on külm ja vihmane. Siiski on avamaa basiilik palju vürtsikama maitsega. Kui saaki üle jääb, võib kõiki maitsetaimi kuivatada või külmutada, nii saab neid talvelgi kasutada.

Maitsetaimi kasutades paraneb seedimine, need aitavad kõhukinnisuse ja gaaside korral, annavad kehale mineraale ja vitamiine, tugevdavad immuunsüsteemi. Suvine ürdiaed pakub ka silmailu.

23. L 24. P 25. E

04.04 22.42

Õis, alates kl 22.11 leht Leht Leht Leht, alates kl 07.29 vili

26. T

Vili

27. K

Vili, alates kl 18.52 juur

28. N 29. R

7.53

Juur Juur kuukaleNdRi koostaJa sigNe siim, 2018

MAA

TULI

VESI

ÕHK

maa elu || aed ja kodu || 11

21. juuni 2018 Säde Lepik Maa Elu

A

rmsal ja vähenõudlikul kurerehal on nii palju ilusaid liike, looduslikke hübriide ja aretatud sorte, et nende seast leiab igasse aeda midagi sobivat.

Kokku on kurerehade (Geranium) perekonnas üle 300 liigi ja umbes kolmandik neist on oma sortidega jõudnud maailmas ka aianduslikku kasutusse.

On kõrgemaid ja madalamaid, mägedest ja metsast pärit, lühi- ja pikaealisi, kiire- ja aeglasekasvulisi, õrnu ja tugevamaid, varasemaid ja hilisemaid, päikest ja kuiva, kuid ka hoopis niiskemat kohta ja pigem varju armastavaid kurerehasid.

Kogu sellest rikkusest saab hea ülevaate rahvusvahelise kurerehaühingu (International Geranium Society ehk IGS) kodulehelt www. geraniumsociety.org.

Sealt ei leia ainult kollaseid ja oranže õisi, sest niisuguseid kurerehasid pole olemas, kreemikaid ja roosades toonides sorte on aga küll. ÕISI MAIST KÜLMADENI Kurerehade õrnad viie kroonlehega õied, teravad kure noka moodi viljad ja sõrmjagusad või -hõlmised lehed tulevad kindlasti kõigile tuttavad ette, sest 13 kurereha liiki kasvab meil ju ka looduslikult.

Just praegu on need meie õitsejatest minu arvates kõige ilusamad. Lääne- ja Põhja-Eesti lubjarikka mullaga niitudel, metsaservades, hõredates männikutes jm õitseb peaaegu kogu suve lillakasroosade õitega verev kurereha (Geranium sanguineum). Oma nime on u 50 cm kõrguseks kasvav taim saanud selle järgi, et sügiseks värvub selle lehestik punaseks.

Lillakasroosa tooniga õied on ka soo-kurerehal (G. palustre), nagu nimi vihjab, vajab see liik aga hoopis niiskemaid kasvupaiku – neid näeb üle Eesti soostuvatel niitudel, varjulistes pargisoppides, kraavikallastel jms. Poolvarjus meeldib kasvada ka punakaslillakate õitega 30–70 cm kõrgusel metskurerehal (G. sylvaticum), mille sõrmjalt lõhestunud lehed meenutavad natuke kullerkupu omi. See on hea nektaritaim.

Siniste kuni 5 cm läbimõõduga õite järgi tunneb ära eelkõige niitudel ja aasadel kasvava 30–90 cm kõrguse aas-kurereha (G. pratense).

Kauaõitsvad kurerehad

looduses ja aias

Säbar kurereha Kopenhaageni botaanikaaia kiviktaimlakünkal, selle kohal kasvavad roosade ja valgete õitega rododendronid. fotod: erakogu

KUREREHADEL ON NÕRGAD VARRED, LOODUSES VAJAVAD NEED TIHTI TEISTE TAIMEDE TUGE JA SUUREL ISTUTUSALAL NÄEVAD NEED PÄRAST ÕITSEMIST RÄSITUD VÄLJA. HEA ON, KUI NEED JÄÄVAD SIIS KÕRGEMA KASVUGA TAIMEDE VARJU. Oma lillepeenrast on paljud kindlasti välja rohinud madalaid kurerehasid (G. pulsillum) või haisvaid kurerehasid (G. robertianum), mis on seal tagasihoidlike ja lühiealiste umbrohtudena ise tärganud. Saaremaal võib paiguti kohata looduskaitsealust tillukeste lillakaspunaste õitega kivi-kurereha (G. colembinum), mis on nt Rootsis Gotlandi saare klibuvallidel üsna tavaline taim.

Kaitse all on ka läänesaartel

kasvav läikiv kurereha (G. lucidum).

Meil looduslikult levinud liikidel on palju huvitavaid sorte, näiteks verev kurereha ‘Album’ on valgete õitega ja sordi ‘Splendens’ õrnroosadel õitel on tumedamad jooned. Kõigest 10 cm kõrguseks jääv ‘Compactum’ sobib väga hästi päikeselisse kiviktaimlasse. Loodusliku ilmega aeda tasub aga istutada mets-kurereha sorti ‘Mayflower’, mille 2,5 cm läbimõõduga sinistel õitel on valkjas südamik.

OUDOLF AITAS MUUTA MOETAIMEKS Selle taga, et paljude kasutusvõimalustega kurereha on muutunud moetaimeks, mille paremaid sorte puukoolides kõigile ei jätkugi, on osalt kindlasti Hollandi maastikukujundaja Piet Oudolf, kes on oma looduslähedase ilmega töödes kurerehasid väga palju kasutanud ja raamatutes nende olemust mõtestanud.

Näiteks Rootsis Enköpingis on tema kavandi järgi rajatud Unistuste pargis kurereha suurepärane taustataim, mis varjab mitmerindelisel istutusalal hästi ära sibullillede kui-

vavad lehed ja jääb pärast õitsemist ise omakorda kõrgemate taimede varju. Oma raamatus „Dream Plants for the Natural Garden” nimetab O­udolf kurerehasid ideaalseteks aiataimedeks, sest midagi sobivat leiab nende seast ükskõik milliste kasvutingimustega aiasoppi.

Oudolf ei pane kurerehasid aga kunagi massistutusena suurele alale. Eesti keeldegi tõlgitud raamatus „Moodne maastik püsikute ja kõrrelistega” kirjutab ta, et kuna kurerehad on pikaealised ja ka head pinnakatjad, tekib aiakujundajatel vahel kiusatus kasutada neid suure rühmana vähese hooldusega aladel. Sellisel juhul soovitab ta sinna kindlasti lisada silmatorkava kasvukujuga või hiljem õitsvaid liike, sest muidu on tulemus igav. Seda, kas tal on õigus, võite Tallinnas vaadata näiteks rahvusraamatukogu esisel haljasalal.

Kurerehadel on nõrgad varred, looduses vajavad need tihti teiste taimede tuge ja suurel istutusalal näevad need pärast õitsemist räsitud välja. Hea on, kui need jäävad siis kõrgema kasvuga taimede varju. „Sellised taimed kasvavad aasadel

Siniste õitega jääb meelde aaskurereha.

ja metsaservadel, kus taimede vahel valitseb tihe konkurents.

Looduses või tihedas looduslähedases istutuses tuleb välja nende suur plastilisus: valguse poole sirutudes toetavad nad oma pikad varred sageli teistele taimedele. Kurerehad võivad tunduda peaaegu kindla kujuta taimedena, sest nad kasvavad just sellisteks, nagu keskkond neil seda parajasti teha võimaldab. /…/ Neid võib kasutada väikesele alale värvi lisamiseks, huvitavate lehtede pärast ja koos kõrrelistega, kuid nad ei loo mingit püsivat struktuuri,” selgitab P­iet Oudolf.

Ta soovitab kurerehasid eriti kasutada täitetaimede-

na, sest need liidavad kujunduse isikupäraseks tervikuks.

Sort ‘Dilys’ on selles rollis lausa ideaalne, kuna „täidab tühimikud kindlama kasvukujuga taimede vahel nagu voolav vedelik”. Selle u 30 cm kõrguseks kasvava sordi helelillasid õisi ehivad tumedamad joonekesed ja südamik. Täitetaimedena saavad Hollandi maastikuvõlurilt kiita näiteks verev, säbar, tõmmu, oksfordi ja Endersi kurereha.

Kurerehad sobivad Oudolfi hinnangul eriti hästi hobiaednikule. Kui lillepeenras pole taimede tihedat konkurentsi, moodustavad paljud kurerehad seal kenad puhmikud. Koduaias on aega ka üksikuid taimi pärast õitsemist tagasi lõigata või peenras laiutama kippujaid jagada, et seal naabritelegi ruumi jääks.

VEEL KASUTUSVÕIMALUSI Kui otsite kuhugi siiski just head pinnakattetaime, siis kurerehadest on selles rollis kõige tublim küllap purpurpunaste õitega risoomikas kurereha (G. macrorrhizum), Kesk- ja LõunaEuroopa mäestikest pärit liik on meil täitsa talvekindel. See levib oma jämedate risoomidega ruttu ja moodustab tiheda vaiba, kust umbrohi hästi läbi ei pääse. See liik kasvab ka varjus. Sügisel värvuvad taime sõrmjagused lehed kuivas kohas kollase- ja punasekirjuks.

Kiviktaimlas on tore Dalmaatsia mägedest pärit dalmaatsia kurereha (G. dalmaticum), mis jääb u 15 cm kõrguseks. Selle roosasid õisi näeb juulis ja augustis, lehed värvuvad sügisel punakaks.

Juunis-juulis õitsev Kaukasusest pärit gruusia kurereha (G. ibericum) on pikaealine, vastupidav ja ilusate suurte lillakassiniste õitega.

Hall kurereha (G. cinereum) on pärit Püreneedest. Selle puhmikud jäävad madalaks ja kompaktseks, paljude sortide (nt ‘Ballerina’, ‘Jolly Jewel Red’, ‘Jolly Jewel Night’) tumeroosadel, lilladel ja punakatel õitel on tume südamik ja mustjad jooned. Õ­ ieilu jätkub veel septembrissegi.

Kõige ilusamate lehtedega on vist säbar kurereha (G. renardii). See Kaukasusest pärit liik kasvab kuni 25 cm kõrguseks, selle sõrmjagusad lehed on hallikasrohelised ja säbrulise pinnaga. Kasvab nii päikeses kui ka poolvarjus, üllatavatel hallikasvalgetel õitel on punakaslillad jooned. Säbar kurereha on kaunis näiteks peenra ääristaimena. Võib olla natuke külmaõrn.

Kõrgematest liikidest (kasv kuni 80 cm) on põnev tõmmu kurereha (G. Phaeum). LõunaEuroopa mägedest pärit taime on meil kohati külmaõrnaks peetud. Minu läänerannikul asuvas aias on see juba mitmeid aastaid väga ilusti vastu pidanud ja ka isekülvi andnud, kuigi sai seal kasvukohaks kuivapoolse peenra varjulisema otsa. Väikesed ja longu hoidvad mustjaspunased õied puhkesid tänavu juba mais. Tõmmu kurereha lehtedel on punakaspruun laigumuster.

Ilusaid ja meilegi sobivaid kurerehasid on veel. Kui te neid seni kasvatanud pole, siis head avastamist!

12 || eTTeVÕTja || maa elu

21. juuni 2018

Ehe majutus vanausuliste pesas dagi kaasa osta, on valmistatud toidusuveniire. Marko käib kalal ja kuna öömaja pakutakse sageli ka kalastajatele, siis on hästi populaarne toode Mesi Tare vobla purgis. Magusast teevad ja pakuvad nad Peipsi keedusuhkrut. See osales samuti toidusuveniiri konkursil.

Veel on Mesi Tare üks Ivani tee tootjatest.

tiit eFeRt Maa Elu

P

eipsi rannikul Emajõe suudmest põhja poole jäävas Varnja külas pakub noor perekond majutust sisuliselt kohalikus majamuuseumis, mille nad on ise rajanud. Öömaja kannab Mesi Tare nime.

Varnja külast lõuna poole jääb Varnja soo, kus paljud lõunaeestlased on käinud jõhvikaid korjamas. Küla nimi on legendi järgi seotud Peipsi järves asuva suure Varesekiviga (vorona on vene keeles vares).

Selle kiviga seostatakse omakorda Jäälahingut, mis väidetavalt peeti natuke lõuna poole jääva Lämmijärve kaldal või ranniku lähedal 1242. aasta varakevadel.

Tegemist on äärmiselt eheda piirkonnaga, kus Venemaalt sajandeid tagasi tagakiusamise eest pagenud vanausulised on elanud ja oma kultuuri edendanud.

MESITARUST SAI MESI TARE Mesi Tare rajasid Varnja külla Herling Jürimäe ja Marko Mesi. Mõlemad on endised politsei- ja piirivalveameti töötajad.

Tartust pärit Marko töötas 15 aastat Varnja piirivalvekordonis ning kui oli aeg perele pesa punuma hakata, polnud enam mingit soovi idüllilisest paigast Peipsi ääres lahkuda.

Aga millestki peab ju elatuma. Herling ja Marko ostsid 2014. aastal Varnja alevikku maja, et rajada kodu ja hakata majutust pakkuma. Kui aga maja remont edenes, said nad mõlemad aru, et kogu pind kulub endalegi ära. „Sellest majast pidi saama meie kodu ja külastajatele seal ruumi ei leidunud,” selgitab Herling tagantjärele.

Saatus pakkus võimaluse soetada aastapäevad hiljem samas ridaküla tüüpi Varnja külas, mida läbib vaid üks tänav, teine maja. See oli kuulunud kohalikule kalurile. Kui vanahärra suri, panid omaksed maja müüki ning Herling ja Marko ostsid selle.

Kohe oli selge, et euronormide järgi vuntsitud kalgete seinte ja lagedega öömaja sinna ei rajata. Sealt alates jäi aga kodumaja isegi pisut unarusse ja pole lõplikult valmis siiani.

Kogu energia läks külalisma-

„Otsustasime teha kohalikule eluolule vastava majapidamise. Kõik, mida majas näete, on kohalikust külast pärit,” räägib perenaine Herling Jürimäe. fotod: kRistiNa efeRt

ja arendamisse. Arvestades pereisa perekonnanime, tekkiski idee asuda sõnadega mängima. Kui mesitaru on mesilaste kodu, siis Peipsi äärde maja ostes tekkis Herlingil ja Markol idee, et Meside kodu võiks kanda Mesi Tare nime.

MAJA NAGU MUUSEUM „Otsustasime teha kohalikule eluolule vastava majapidamise. Kõik, mida majas näete, on kohalikust külast pärit,” räägib Herling. Maja sisustus on sealtsamast või kahe maja peale pööningutelt kaasavarana saadud, lisaks teiste kohalike käest kogutud. Mesi Tarest leiab nii Nõukogude Eesti päikese all pleekinud punalipu kui ka Nõukogude armees kantud sõjaväesineli. Kardinaid ja laua-

linikuid ehivad kohalikud pitsid. Ka majas tuntav õhustik on kohalik. „Naljatlemisi oleme öelnud, et pakume võimalust ööbida muuseumis,” sõnab Herling. Ega see tõest väga kaugel olegi, sest Mesi Taret on tunnustatud ökoturismi- ja kvaliteedimärgiga Ehe. Seinu sirgeks ajama või midagi muud seesugust ette võtma ei hakatud. Köögist leiame ämbri veega ja silmapesukausi, mis on seal alati olnud. Samas on kõik majutusasutustele seatud nõuded täidetud. Voolav vesi, kaevust, on ka olemas. Aga seda ei ole kööki sisse toodud. „Vanasti nii lihtsalt ei olnud,” lisab Herling.

Kui uurime maja täpsemalt, siis Herling selgitab, et Peipsiääre vanausuliste elu käis pea-

KASVAVA METSA OST-MÜÜK ÜMARPUIDU KOKKUOST METSATRANSPORDI TEENUS Tel 504 1738 info@iriscorptrans.ee

www.iriscorptrans.ee

aegu kõik ühe katuse all. Eraldi oli ainult saunahoone. Elumaja jagunes kaheks pooleks, sooja poole peal oli tavaliselt kaks tuba ja köök.

Kui soe osa on säilinud sellisena, nagu see oli, siis põhjalikult on ümber ehitatud maja külm pool, kus algselt paiknesid ait, laut ja paadikuur. „Sellega pidime midagi ikkagi ette võtma,” ütleb Herling. Talade vahel rippusid heinatutid, jalge all oli muldpõrand.

MESI TARE OSALEB PEIPSI TOIDU JA SIBULATEE ÜRITUSTEL. PEIPSIÄÄRNE PIIRKOND ON MUUTUNUD JÄRJEST POPULAARSEMAKS. VÄGA PALJU AITAS SELLELE KAASA PEIPSIMAA MAITSETE AASTA. Katusealune on nüüd soojustatud ja seinu katab laudis.

Sinna on rajatud koosviibimisruum, mis mahutab umbes 15 külalist. Neli ööbimiskohta on maja esimesel korrusel ja kuus teisel. Vanasti teised korrused üldiselt välja ehitatud ei olnud, trepp, mis sinna viib, on küllalt järsk. Kõik tööd on peremehe enda tehtud. „Ta võib korraga olla nii ehitaja, pottsepp kui ka korstnapühkija,” kiidab Herling.

Majas on kööginurk, õues on väligrill, kus külalised saavad endale süüa teha. Soovi korral võib toitlustada ka Mesi Tare. „Püüame valmistada kohalikku toitu ja enamasti seda ka küsitakse. Loomulikult on aukohal Peipsi kala, sibul ja metsaannid,” loetleb Herling.

Aga et külalistel oleks mi-

OSALETAKSE JA KORRALDATAKSE Mesi Tare osaleb Peipsi toidu ja Sibulatee üritustel. Peipsiäärne piirkond on muutunud järjest populaarsemaks. Väga palju aitas sellele kaasa Peipsimaa maitsete aasta.

Herling ja Marko pole loorberitele puhkama jäänud. Pidevalt mõeldakse välja midagi uut, kuidas piirkonda atraktiivsemaks muuta. Kaks korda aastas korraldatakse Varnja saunafESTi. Mesi Tarel on suitsusaun, Soome saun, kilesaun, telksaun, kümblustünn ja saunapaat. Aeg-ajalt tehakse ka indiaanisauna. Igal saunafESTil on kaasatud lisaks Mesi Tare saunadele mõned teised Varnja külatänava ääres asuvad saunad.

Veel on Mesi Tare Varnja kalalaada korraldaja. Tänavu peeti laata 28. aprillil, kalasadamate päeval. Ühe kurioossema üritusena korraldatakse suvel sääsepüüdmise Eesti meistrivõistlusi. Tänavu 14. juulil toimub aga naaberkülade Kolkja ja Varnja vahel tõukerattamatk.

RAND KORDA Herlingi sõnul on Peipsi idakalda suur probleem see, et järv on alakasutatud. „Järv on lähedal, aga ligi sinna ei pääse,” kurdab ta. Erinevalt Peipsi põhjakaldast, kus looklevad pikad liivarannad, on Varnja piirkonnas järve kallas kõrkjane. Nii soovib Mesi Tare, et kui nad saaksid ranna enda kasutusse, võiksid nad teha seal kõrkjapuhastust. „Tartu on nii lähedal, aga Tartu inimestel on kombeks käia suvitamas hoopis Eesti teises otsas Pärnus,” tõdeb Herling. „Meie tahame siia korraliku ranna teha.”

Seni kasutatakse Peipsit ära mitmel teisel moel. Saab on rentida paadi või minna karakatitsatega järvesafarile. Karakatitsa on kahe- või enamarattaline sõiduriist, millega saab Peipsi jääl kihutada ja paremaid kalastamispaiku otsida.

Masinad on kõik eranditult kalurite endi ehitatud.

Kui on soovi, siis viiakse talvel järvele ka supikatel, kus siis hea soe kõhutäis valmib.

Läinud suvest korraldatakse koos Varnja sadamaga Peipsi järvel lõbusõidulaeva Diora laevasõite ja kruiise. Laevale mahub kapten ja kümme inimest.

Seal on olemas majutuskohad, kööginurk, külmik, jooksva veega kraanikauss, tualett, mugavad diivanid, televiisor ja avar tekk. Üle ega ümber ei saa ka saunapaadist nimega MesiSpa. See on tore paadimaja, kus saab ööbida kuni neli inimest.

Paadi peal on ka väike saun ning kööginurk. Kalda peal on lõkkeplats koos grillitarvikute ja lõkkepuudega ning eemal privaatselt ka välitualett.