Maa Elu, 22. november 2018

OLLE HORM: EESTI EI KATA PRAEGU OMA VAJADUSI ÜHEGI PEAMISE LIHALIIGI SUHTES – LIHA JA LIHASAADUSTE KAUBAVAHETUSE BILANSS ON SÜGAVAL MIINUSES JA HULLEMAKS LÄHEB.

EESTI OMA KULLAHUNNIK

ME ELAME KULLAMÄE OTSAS, AGA EI SAA SELLEST ISE ARU. VÄLISMAALASED IMETLEVAD MEIE METSI, HÕREDALT ASUSTATUD MAAD, VEEL SÄILINUD AIAPIDAMISKULTUURI JA KADESTAVAD.

9

772504

586014

ISSN 2504-5865

RAUTSI TALU VÄRVILINE PALE

SAAREMAAL ASUV RAUTSI TALU ON VIIMASTEL AASTATEL RIKASTANUD EESTLASTE OSTUKORVI VÄRVILISTE KÖÖGIVILJADEGA.

22. NOVEMBER 2018 • NR 47 (180) • HIND 1 €

AJALEHT ETTEVÕTLIKULE MAAINIMESELE

2 || maHeTooTmine || maa elu

22. november 2018

Organic Estonia kinnitusel istub Eesti kullahunniku otsas TOOMAS ŠALdA Maa Elu

estis on palju maheettevõtteid, mis ei oska või ei suuda oma suurepäraseid tooteid väljapoole koduriiki pakkuda ja püüavad kuidagi kohapeal hakkama saada. Lagi tuleb vastu, sest neil pole ellujäämiseks piisavat käivet. Näiteks meie edukas IT-sektor on brändinud ära oma valdkonna ettevõtetele väga sobiliku ettevõtluskeskkonna, samamoodi tuleks toimida maheettevõtlusega,” on Organic Estonia idee autor ja ettevõtja Siim Kabrits veendunud.

Organic Estonia on 2015. aastal Eesti Arengufondi korraldatud teise Arenguidee konkursi võitnud idee. Võidutööde valiku kriteerium oli, et see tõstaks inimeste elukvaliteeti ning toetaks positiivseid muutusi Eesti majanduses. Selle teostamiseks ongi loodud mittetulundusühing Organic Estonia – maakeeli Mahe Eesti, mille siht on muuta mahemajandussektor Eestis arvestatavaks ekspordi- ning majandusharuks, muutes mahemajanduse asjaajamise lihtsamaks ja koordineeritumaks isereguleeruvaks süsteemiks, mis tuleb arendada üleriigiliseks.

Idee teostumiseks tarvilikud kolm olulisimat komponenti, mis on puhas keskkond, õhk ja vesi, on meil olemas ja nende kvaliteeti saab mõõta ning tõestada. „Õnneks Eesti seadused ei luba meie metsi väetada ning GMOd kasutada. Kui ühel hetkel saaksime mahemetsa ja mahepõllumaana arvele 51 protsenti riigi pindalast, oleks see maailmale võimas sõnum. Nii toidu- kui näiteks kosmeetikasektoris hinnatakse järjest enam puhtas keskkonnas kasvanud tooraineid,” näeb Kabrits perspektiivi ja leiab, et paljud meie väiketootjad tahavad kõik midagi teha ja teevadki, aga pahatihti ei oska tooteid turundada.

KUI ÜHEL HETKEL SAAKSIME MAHEMETSA JA MAHEPÕLLUMAANA ARVELE 51 PROTSENTI RIIGI PINDALAST, OLEKS SEE MAAILMALE VÕIMAS SÕNUM. „Suurlinnade turist valib järjest rohkem sihtkoha puhta õhu ja keskkonna ning põnevate traditsioonidega kultuuri järgi. Eesti maakondadest on oma kuvand tekkinud Saaremaal, sest vesi eraldab seda muust maailmast, aga tegelikult on sama kogu Eestiga – vähemalt kolmest küljest oleme veega piiratud, mis annab

Fotomeenutus eelmisel nädalal Rootsis Malmös toimunud Põhjamaade suurimalt mahemessilt Nord Organic Food Fair, kus Põllumajandus-Kaubanduskoja toel oli esindatud kuus Eesti ettevõtet.

Foto: JoeL kirSiMaa / orgaNiC eStoNia

lisavõimaluse eristuda ja arendada puhtal loodusel, sealhulgas vesiviljelusel loodud toodetel tuginevat eksporti. Praegu konkureerivad paljud väikeettevõtted end piltlikult öeldes siseturul surnuks ja müüakse odavalt välismaalastele. Ja siis imestame, et meil on palju väliskapitali ja tulu teenivad teised,” näeb Kabrits arenguruumi. Meie mahetoodete konkurentsipunkt tuleks viia ühiselt Eestist välja.

MAHEETTEVÕTETE TERVIKKATALOOG Organic Estonia peamine eesmärk on olla võimalikult paljude kohalike mahetootjate turundus-, konsultatsiooni- ja promotsiooniorganisatsioon.

Juba on loomisel ühisturunduslik internetikeskkond, mis hakkab potentsiaalsetele välisklientidele tutvustama neid huvitavaid toidu- ja loodustooteid. „Käib pakiautomaatide revolutsioon, transport muutub kiiremaks ja odavamaks. Kui inimestele ükskõik kus maailma nurgas Eesti mahetooted huvi pakuvad, saavad nad meie kaubad loodava tervikkataloogi abil kodulähedasse pakiautomaati korraga mugavalt tellida. Väikese riigi puhul on võimalik ja mõistlik seda koos korraldada. Kui riik aitaks stardiressursiga, oleks suurepärane. Praegustele Organic Estonia liikmetele käib ekspordiplatvormi jõuliselt käimatõmbamine ennekõike finantsiliselt üle jõu. Müts maha meie praeguse vabatahtlikest koosneva tiimi ees, kuhu on koondatud mitme eriala ja teadusasutuse kompetents, aga vaja on tekitada meeskond, kellel oleks võimalus ainult sellele pühendudagi. Inimestel saab ilma leivarahata initsiatiiv otsa,” on Kabrits avameelne.

Ennekõike võidaks Organic Estonia idee teostumisest tema hinnangul maapiirkonnad ja sealsed väike- ning perefir-

mad: „Maapiirkonnad on Eestis jõuliselt arenenud just neil ajalooperioodidel, kui on toimunud mahukas eksport: Hansaajal viljaeksport, piiritusevedu naaberriikidesse, kurk ja kapsas Peterburi turule. Mulgid ehitasid talud lina eest saadud raha eest jne. Kui maapiirkonnas tegutseval ettevõttel on turgu, jääb noor inimene oma perega maale või on tal vähemalt võimalus olemas.”

VÄLISMAALASED KADESTAVAD Eelmisel nädalal toimus Rootsis Malmös Põhjamaade suurim mahemess Nord Organic Food Fair, kus PõllumajandusKaubanduskoja toel oli messialal esindatud kuus Eesti ettevõtet. Kohal viibisid ka Organic Estonia idee eestvedaja ja arendusjuht Krista Kulderknup, rahvusvaheliste projektide koordinaator Helen Arusoo, turunduse ja veebi juht Joel Kirsimaa ning ekspordinõunik Siim Lassmann. „Tulime kohale enne messi algust, tutvusime Põhjamaade biomajandusega, lõime kontakte ja tutvustasime enda võimalusi. Taas oli väga inspireeriv kokkusaamine Organic Denmarki, Organic Swedeni ja Soome maheorganisatsioonidega,” kinnitas Kulderknup Maa Elule otse messilt.

Messil kohal olnud kuus Eesti ettevõtet – Rõngu Mahl, Nordic Organic, Saaremaa Piimatööstus, Must Küüslauk, Puljong ja Amoor – huvitasid messikülastajaid küll, aga tegelikult olnuks meil näidata palju rohkem. Näiteks Taanist oli oma tooteid tutvustamas 25 firmat. „Meie suur eesmärk on, et Eesti oleks rahvusvaheliselt tuntud ja tunnustatud mahemaa. Selleks on olemas küll valitsuse kinnitatud programm, mida on täiendanud maaeluministeerium, ja valitsus on ka heaks kiitnud, et mahepindala peaks aastaks 2020 ulatuma Eestis 51 protsendi-

ni, aga üks asi on pindala, teine inimeste teadlikkus ja koordineeritud siseriiklik koostöö.

Kui inimesed hakkavad mõistma, miks maailmas mahekaupa eelistatakse, alles siis hakkab mahemaa idee täituma sisuga,” usub Kulderknup.

Tema kolleeg Helen Arusoo täiendab, et üks Organic Estonia eesmärke on kinnistada olemasolevaid väärtusi – puhast vett, õhku ja metsa. Kõike seda saab targalt väljapoole kommunikeerida: „Kõigepealt tuleb paika panna, millest me ei taha ilma jääda. Elame kullamäe otsas, aga ei saa sellest aru. Välismaalased imetlevad meie metsi, hõredalt asustatud maad, veel säilinud aiakultuuri ja kadestavad. Seda kõike tuleb võtta tervikuna. Maailmas on järjest hinnatumad nii käsitöökaubad kui puhtast rikkumata loodusest pärinev toit.

Ei tahaks jõuda selleni, et järjest populaarsust koguvat mahekaupa tuleb eestlasel sisse ostma hakata. Pigem võiks seda ise toota nii palju, et jätkub nii omadele kui ekspordiks, aga kõigepealt peab eestlane seda ise mõistma.”

RIIK PANUSTAB TAGASIHOIDLIKULT Jutuks olnud mahetoodete turundusplatvormi kohta ütleb Kulderknup, et selle esialgne variant, mida ettevõtetele tutvustada, peaks valmima paari kuu pärast ja selles on esindatud nii toidu- kui kõik muud kaubad, mis mahe- ja loodustoodete nõuetele vastavalt toodetud. Töö ei käi üksnes kataloogi koostamise nimel, vaid ka selleks, et leida tegevuskuludele katet. „Püüame poliitikutele selgeks teha, mis toimub riikides, kus maheorganisatsioonidel on piisav majanduslik tugi.

Võtame näiteks Organic Denmarki, millel on 90-protsendiline riigi tugi ning mille ekspordikäive kahekordistus nelja aastaga. Kui Eestil on ma-

hetoodete ekspordikäive alla 30 miljoni euro, mille lõviosas moodustab maheteravilja müük, siis Taanis oli see aasta tagasi 300 miljonit ja sel aastal on veel 100 miljonit juurde tulnud,” toob Kulderknup näite.

Joel Kirsimaa lisab, et organicmärgiga tooted maksavad automaatselt rohkem ja nõudlus nende järele kasvab hirmuäratava kiirusega: „Võiksime selle sissetuleku ja kaasnevad töökohad endale jätta, mitte loovutada need Eestist välja. Ekspordisektorit ei tohi mingil juhul unarusse jätta.”

Uut suurt ideed otsiv Eesti riik on Organic Estoniat seni toetanud projektipõhiselt. „Saame korraldada mõningaid üritusi, aga nii ei ole võimalik saavutada sektori terviklikku ja piisavalt kiiret edenemist.

Hetkel on tegevus liiga killustatud. Riik tegeleb üksiktegevustega. See ei ole jätkusuutlik, mida tõestas juba 20 aastat tagasi Taani, kui andis juhtrolli Organic Denmarkile, mis eesmärgini jõudmiseks lõi siseriikliku kommunikatsioonisüsteemi ning hakkas koos riigiga turunduskampaaniaid koordineerima. Asi hakkas toimina. Oleme arvestanud, et konkurentsivõimelise mahesektori tugisüsteemi rahastamiseks kuluks Eestis kolme aastaga 700 000 eurot, millele lisanduks eriprojektide ja kampaaniate kulu. Külastasime Rootsis messil nende maaleluministeeriumi ja saime teada, et kolme aasta peale on Rootsi eraldanud oma mahetoodete populariseerimiseks viis miljonit eurot. Seal on 20 aastaga loodud suurepärane siseriiklik mahetoidu tootmise ja koordineerimise ühissüsteem, kust on kerge areneda. Rootsi on muidugi Eestist suurem, aga summad annavad aimu, kuidas seal mõistetakse mahesektori perspektiivi. Me ei tohiks õiget aega maha magada ja rongist maha jääda,” tõdeb Kulderknup.

maa elu || mÕiS || 3

22. november 2018

JUHTkiri

peeTer rAidLA

peatoimetaja

PÕLLUMEESTE TEESID VALIMISTEKS

„Mulle tundub, et inimesed ootasid meid,” arutles mõisakohviku perenaine Kadi Nurmik.

L

Fotod: dMitri kotJuH / JÄrVa teataJa

Kirna mõisakohvik naudib populaarsust kUidO SAArpUU Järva Teataja

K

evadel Järvamaal Paide ja Türi vahel Kirna mõisas avatud kohviku eestvedajatel on viimased kuud möödunud töö tähe all. Kliente on jagunud.

Mai alguses ilma suurema kisa ja kärata Kirna mõisas avatud kohvikul on eestvedajate sõnutsi läinud ootamatult hästi. Hästi mitte ainult Järvamaa kohta, kus kärsitumad tegutsejad tavatsevad oma kohvikuid ja ööklubisid sulgeda peale paaripäevast või -nädalast lahtiolekut, vaid ka üleüldiselt väga hästi.

KOHVIK LAIUB SUUREMAL PINNAL „Mulle tundub, et inimesed ootasid meid,” arutles mõisakohviku perenaine Kadi Nurmik. „Kliendid kiidavad. Meil on tekkinud oma püsikülastajad, kes avamise esimestest nädalatest ikka ja jälle pisteliselt kohvikusse satuvad. Kes võtab sõbra kaasa, kelle sõber võtab omakorda sõbra kaasa ja nii see läheb. Inimesed tulevad, vajuvad diivanisse, tunnevad end mõnusalt ja leiavad aega ka niisama olemiseks. Ei ole nii, et kiiresti kõht täis süüa ja kohe ära minna.” „Mulle meeldiks mõelda, et ma võõrustan inimesi nii, nagu nad tuleksid mulle külla.

Et tulijad ei oleks mitte minu kliendid, vaid minu külalised, et neilgi oleks Kirna mõisa kohvikus olla kodune, soe ja hubane,” arutles Nurmik. „„Tere, nii tore, et sa tulid täna jälle”-tunne on oluline. Vast sel põhjusel ei meeldigi mulle udupeened restoranid. Tahan kodusust ja soojust, kuid seda veidi šikimas, peenema elegantsi võtmes.”

Ema Sirje Nurmik toimetab rohkem köögis.

Kui esimestel nädalatel tegutses mõisakohvik vaid Kirna mõisa alumise korruse paremas tiivas, siis suve keskpaigast võeti kasutusele ka vasak tiib ehk tipptundidel on mõisa alumine korrus otsaseinast otsaseinani inimesi täis.

OLULINE PÕHIMÕTE ON VÄRSKUS. EI OLE NII, ET TEEME HUNNIKU TOITU VALMIS JA ÜRITAME SEDA SIIS TEATUD AJA JOOKSUL MAHA MÜÜA. PIGEM IKKA NII, ET KUI TULEB TELLIMUS, SIIS LÄHEB KALA PANNILE VÕI AHJU. „Istekohtade arvu ei olegi nüüd kokku lugenud,” jätkas Nurmik. „Kohvikus on 40 istekohta, üle koridori kõige tagumisse ruumi mahub suure laua taha 12 inimest. Vahepeal on paar väiksemat lauda, kuhu mahub ka oma 15 inimest.”

Kirna mõisa kohvikut pidama sattumist ei pea Kadi Nurmik juhuseks. Pigem viis

üks samm teiseni ja nüüd, viimasel viiel kuul, on neid samme Kirnas tehtud omajagu.

Kirna mõisa kohvik sai just selline, sest koht, ruumid ja mõis ise inspireerisid tegijaid.

Eesmärk oli olla aastas 2018, kuid anda edasi ka olnud aegade hõngu.

HOOAJALINE MENÜÜ Juba praegu võib öelda, et Kirna mõisa kohvikuga ei läinud nii nagu tüüpilise Järvamaa toidukohaga, mis avamisaja järel, paari nädala jooksul naudib ülisuurt populaarsust ja siis vaikselt, mõni ka kiiremini, hääbub.

Inimesed võtsid kohviku, selle eestvedajad, menüü, interjööri ja asukoha soojalt vastu ning selline vastuvõtt on kestnud siiani. „Tavapäeval me räägime ikka vähemalt mitmekümnest kliendist. Ka täna õhtul (kohtumine oli ühel sügisesel reedel) on meil näiteks üks kümnene laud broneeritud. Päev varem toitlustasime kahel korral 25st seltskonda, õhtul oli taas üks kümnene laudkond ja peale selle tavapärased lõunastajad,” tõi Nurmik välja. „Tippajal,

need jäävad tavaliselt nädalavahetustele, on kõik kohad olnud eelnevalt reserveeritud ja tavalist lõunastajat pole mõnikord olnudki kuhugi panna.” „Alles kolmapäeval käis meie kohvikus üks Kanadast Eestisse lennanud proua, kes tuli pealinnast ekstra meile sööma. Mingil põhjusel on meie kasuks väga hästi tööle asunud ka Facebook. See, kui paljud inimesed meie tegemistele seal kaasa elavad, on lausa uskumatu.”

Nii ongi algsest ideest „vaatame, kuidas läheb” saanud plaan, et kohvikupidamine jätkub ka nüüd, sügisel. Pikem puhkepaus ootab arvatavasti ees aasta alguses nagu toitlustusäris ikka.

Mõisakohviku igapäevamenüüs on värske salat, päevasupp ja erinevad praed. Ka leib küpsetatakse sealsamas mõisaköögis. Kui Nurmik lubas endale kohvikupidamise alguses, et menüü on iga päev erinev ja road korduma ei hakka, juhtus inimeste nõudmisel siiski nii, et näiteks päikesekuivatatud tomatite ja punase sibulaga praetud kanamaksa võib seal küsida kolmapäevast pühapäevani, kas või kaheksa tundi päevas. „Alati pakume midagi ka kalast,” lisas ta. „Teeme pigem vähe, kuid korralikult – olen üritanud menüüd mitte väga kirjuks ajada. Oluline põhimõte on värskus. Ei ole nii, et teeme hunniku toitu valmis ja üritame seda siis teatud aja jooksul maha müüa. Pigem ikka nii, et kui tuleb tellimus, siis läheb kala pannile või ahju.”

Samuti lähtutakse hooajast.

Suvine kergus on Kirna mõisa roogadest läinud. Menüüs on koha leidnud tummisem sügishooaja kraam. Peedid-porgandid-kõrvitsad ja mis kõik veel leiavad mingil kujul ja mingil ajal Kirna mõisa kohvikus tee külastajate supikaussi või praetaldrikule.

Kirna mõisakohviku eestvedaja on ema-tütre tandem Sirje ja Kadi Nurmik.

äinud teisipäeval pidas Harjumaal Kaunissaares oma istungit Põllumajandus-Kaubanduskoja nõukogu, kinnitades koja seisukohad ja ootused eelseisvateks riigikogu valimisteks. Oma olemuselt meenutavad need tööandjate manifesti, kus igas vaadeldavas valdkonnas (neid on 11) on esitatud ka konkreetsed ettepanekud. Usun, et see on kasulik lugemine kõigile erakondadele.

Toon siinkohal ruumipuudusel lühendatult ära mõned põllumajanduskoja võtmetähtsusega teesid: • töötada välja terviklik maapoliitika, mis hõlmab väärtusliku põllumaa kaitsmist toidu-julgeoleku tagamiseks, vähem väärtusliku põllumajandusmaa ja metsa kasutamist biomajanduse arendamiseks, strateegilist ja vastutustundlikku lähenemist maa maksustamisel ning riigimaade müümisel ja rentimisel; • töötada välja terviklik riskijuhtimise poliitika, mis tagab tootmise stabiilse arengu ning soodustab põllumajandussektorisse täiendava kapitali kaasamist ja tehtavaid investeeringuid; • töötada välja toimiv põllumajandussaaduste ja toiduainete ekspordistrateegia, mis toetab tõendatult Eesti kui usaldusväärse, puhta (sh maheda) ja kvaliteetse toidu päritolumaa kuvandit; • tagada võrdsed konkurentsitingimused Eesti põllumajandus- ja toidutootjatele Euroopa Liidu ühisturul, sh tagada Eesti ettevõtjatele ELi ühise põllumajanduspoliitika raames õiglased otsetoetused, soodustada kodumaist tootmist kaudsete toetuste suurendamise ning maksude ja kütuseaktsiiside vähendamise kaudu; • rakendada meetmeid toiduainete tarneahela tasakaalustamiseks ja Eesti isevarustatuse tagamiseks põhitoiduainetega läbi strateegiliselt suunatud investeeringutoetuste, ühistegevuse soodustamise ja ebaausate kauplemistavade tõkestamise; • vastutustundlik keskkonna- ja kliimapoliitika tähendab keeldude asemel arusaadavate ja realistlike eesmärkide seadmist, mille saavutamiseks tuleb soodustada ressursitõhusust ja investeeringuid; • säästliku metsamajanduse eelduseks on majandus- ja keskkonnakaitseliste huvide tasakaalustamine, metsade vanuselise struktuuri ühtlustamine, erametsaomanike julgustamine oma metsa eest hoolt kandma, metsaühistute tugevdamine ning kodumaise puidu väärindamise ja kõrgema lisandväärtusega toodete ekspordi soodustamine; • kvalifitseeritud tööjõu ja järelkasvu tagamiseks panustada kutse- ja kõrghariduses põllumajandus- ja toidusektori jaoks strateegiliselt oluliste erialade tugevdamisse.

Peatoimetaja Peeter Raidla peeter.raidla@maaelu.ee Toimetaja Riina Martinson riina.martinson@maaelu.ee Makett Jaanus Koov, küljendus Ain Kivilaan Keel ja korrektuur Reeli Ziius Reklaamitoimetaja Liisa Kaha liisa.kaha@eestimeedia.ee, telefon 739 0383 Väljaandja AS Eesti Meedia Maakri 23a, 10145 Tallinn, www.maaelu.ee Maa Elu ilmub Postimehe, Pärnu Postimehe, Sakala, Virumaa Teataja, Järva Teataja ja Lõuna-Eesti Postimehe vahel igal neljapäeval (v.a riigipühad).

Tellimine, telefon 666 2525 Koos Postimehega levi@postimees.ee Koos maakonnalehtedega tellimine@ajaleht.ee Autoriõigused: Eesti Meedia AS, 2018

4 || piim || maa elu

22. november 2018

LiNNUVeerG

LEHMADE PIIMAAND EESTIS

194 509

198 771

196 826

202 558

200 465

206 249

202 831

198 204

200 959

205 609

2015

197 050 2016

2017

2018

2015

2016

2017

2018

2015

2016

2017

2018

I kvartal

Foto: MaiLiiS oLLiNo / PÄrNu PoStiMeeS

III kvartal

I kvartal

II kvartal

2015

2372

2018

2199

2017

2328

2016

2344

2015

2369

2018

2328

2017

2245

2016

2100

2015

2291

Piimatoodang lehma kohta (kg)

2016

2017

2018

III kvartal Allikas: statistikaamet

Eesti lehmade piimaand aina kosub peeTer rAidLA Maa Elu

Toonekurgede kõrval maiustavad konnadega ka konnakotkad.

II kvartal

2247

O

ma toitumistavades kitsama valikuga, näiteks putukate, teradeseemnete, liha või kalaga piirduvate lindude kõrval leidub hulk neidki liike, kes võivad süüa ja oskavad leida mitmekesist toitu. Ökoloogilise oskussõnaga nimetatakse neid kõigesööjateks ehk kõiktoidulisteks. Kitsama toiduvalikuga linnud sõltuvad rohkem aastaaegade vaheldumisest kui laiema toitumisspektriga liigid. Seetõttu peavadki putukatest elatuvad värvulised, konni söövad toonekured ja konnakotkad, pinnasest selgrootuid koukivad kahlajad ja veekogudest kalu püüdvad kalakotkad jt talvekülmade lähenedes soojematesse paikadesse rändama.

Kohale jääda võivad need linnud, kes oskavad-suudavad tarbida erisugust toitu.

Meie järjest pehmematel talvedel jääb siia ikka enam varemalt rändlindude hulka arvatud linde, kes leiavad toidupoolist ka inimtegevuse jääkidest – nii asulates lohaka prügikäitlemise kõrvalt maha pudenenud toidupaladest kui mõnel pool veel leiduvatest lahtistest prügipanilatest. Peale rohkete hallvareste, ronkade, hakkide, hõbe- ja kalakajakate võivad sealt saadava abil talve üle elada künnivaresed, kuldno-

kad ja musträstad. Viimased oskavad talve seadsalt veeta ka aedlinnades, näiteks Nõmmel, ja läänerannikulähedastes puistutes.

Tüüpilised kõigesööjad on kodu- ja põldvarblased, kes söövad aastaajale kohaselt nii putukaid, ussikesi, teri, marju ja inimeste pillatud toidupudemeid. Varesedki ei jäta inimeste tagant näppamata, tühjendades ka närva isuga õuekoerte toidukausid.

Võrratult mitmekesised toitumistavad on kuldnokkadel. Kevadel söövad nad vihmausse ja nälkjaid, käies selleks ka äsjaküntud ja -külvatud põldudel, ning putukaid, ämblikke ja kakandeid. Suve hakul hangitakse toidulisa õhust putukaid püüdes – seda teevad nad mõnel soojal keskpäeval hulgakesi koos lenneldes – ja marjade valmides käivad aedades sõstraid söömas. Kuldnokad saalivad karjamaal olevate veiste ja lammaste hulgas, tabades nendest liikvele aetud putukaid ja sekka ka pisemaid konni, mõnikord aga laskuvad karilooma turjale, et sealt kärbseid ja parme noppida. Viljalõikuse järel ei põlga kuldnokad ära mahapudenenud ja pisut paisunud viljateri. Mõnel sügisel tühjendavad kuldnokad hallrästastega võistu pihlapuud juba enne siidisabade saabumist – ega anna armu õuntelegi. Nende nokk on kujunenud lausa sellise vaheldusrikka toidusedeli kohaseks.

2014

linnuteadja

189 627

OLAV reNNO

Piimatoodang Eestis (t)

2014

KÕIGESÖÖJAD LEIAVAD IKKA TOITU

V

iimase nelja aasta kolme esimese kvartali piimatoodangu tulemusi võrreldes saab järeldada vaid üht: Eesti lehmade piimaand aina kosub. Kui näiteks 2015. aasta esimese üheksa kuu-

ga andsid Eesti lehmad keskmiselt 6313 kilogrammi piima, siis tänavu on see näitaja koguni 7032 kilogrammi.

Piimalehmade arv on samal ajal pisut kahanenud. Kui 2015. aastal kasvas statistikaameti andmeil Eestimaa farmides 90 600 piimalehma, siis 2017. aastal 86 400. Et aga piimaand lehma kohta on oluli-

selt suurenenud, siis summaarselt on kasvanud ka kogu meie piimatoodang. Kui 2015. aasta esimese üheksa kuuga toodeti Eestis kokku 589 284 tonni piima, siis tänavu on see näitaja juba 610 629 tonni.

Piima kokkuostuhind on statistikaameti andmeil eelmise aastaga võrreldes kahjuks langenud. Kui 2017. aastal oli pii-

ma kokkuostuhind keskmiselt 326,69 eurot tonni kohta, siis tänavu on see olnud keskmiselt 302,86 eurot tonni kohta.

Muide, kõige rikkalikuma pimaanniga on tänavu olnud Tartumaa, Järvamaa ja Põlvamaa lehmad, kes on esimese üheksa kuuga andnud vastavalt 7542, 7492 ja 7370 kilogrammi piima.

maa elu || pÕllumajanduS || 5

22. november 2018

Liiga ilus sügis toob põllumehe hinge ärevuse

„Et minna uuele aastale vastu optimistlikult, tuleb planeerida kevadkülvi ja uurida investeerimisvõimalusi,” sõnab Arvo Kuutok.

Foto: dMitri kotJuH / JÄrVa teataJa

SiLVi LUkJANOV Maa Elu

K

uigi sügis paistab pärast põllumehele olukorra üsna pingeliseks teinud päikeselist suve lausa liiga hea, et tõsi olla, on põllumehed ärevil – külvatud sai üle aastate rohkem talivilja, millest hea saagi saamiseks on vaja korralikku talve.

Teraviljakasvataja Raido Allsaare tõdeb, et peale nii kuiva suve on sügis lausa liiga hea, et tõsi olla. „Taliviljad valmisid ilusti, kõik sai korralikult salve ning sügiskünnid ja -külvidki tehtud,” kõneleb ta.

Hinges on mehel siiski veidi ärev tunne.

TALIVILJASAAK PÄÄSTIS OLUKORRA Tänavuse aasta keskmine viljasaak tuli Allsaarel hoolimata suve päikeseküllusest täitsa hea. Kui suvivilja koristades oli mehel kulm üsna kipras ja mõttes mõlkus vaid ots otsaga kokkutulemine, siis taliviljad päästsid olukorra. Nii külvaski ta sel sügisel talivilja maha tavalisest kohe rohkem, seda soosisid ka ilusad sügisilmad.

Seetõttu on aastaid teravilja kasvatanud Allsaare ärevil. Ta teab oma kogemusest, et loodus paistab põllumeest hoidvat. Pole sellist olukorda, kus põllumehele on kõik superhea või ülihalb, teab ta oma kogemustest.

Kas nüüd aga tuleb selline talv, mis laseb taliviljal saagiks sirguda? „Suured panused said tehtud, üle 60 protsendi maast on taliviljade all. Muidugi taban end ikka veidi ärevusttoovalt mõttelt, et nüüd on järgmine aasta kas käsi kullas või perse mullas,” lausub ta naeruga hääles. „Talv võiks hakata juba oma nägu näita-

ma koos kõigi võludega,” lisab Allsaare.

Et põllumees nüüd ootab juba külma ja lund, kinnitab ka suure piimatootja Estonia OÜ juht Ain Aasa. „Suvi tõi pingelise olukorra ja selle kõrval on ju sügis lausa kuldne. Taliviljade jaoks kõik kohe väga soodne. Nii on ka meil tänavu sügisel külvatud talivilja alla rohkem kui kunagi varem,” lausub ta. Tavaliselt pole Eesti sügisilmad põllumehe sügiskülvitöid sedavõrd hästi soosinud ja päris porisse ju ei külva, isegi kui plaanidesse on nii kirjutatud.

Kas hea sügisilma ärakasutamine nüüd end õigustab, näitab taas vaid loodus. „Kui tuleb põllumehele head talveilma, siis on pandud tubli alus järgmise aasta korralikule taliviljasaagile,” arutleb Aasa.

Kuid kevadeni tuleb veel elada. Piimatootjana on Aasal mure loomasöödaga. Nii ei rõõmusta teda eriti teraviljahinna tõus, sest piimatootjana ta teraviljakasvatuse turule väga ei mõtle. Saadud hea taliviljasaak annab talle pigem kindluse, et saab loomadega üle talve elatud. „Seda siis, kui saan teravilja juurde osta. Nii ei saagi ma teraviljahinna tõusu üle ainult rõõmustada,” täpsustab ta.

Aasa tunnistab, et sel aastal on lugu ikka nii, et lehmad on tal lausa dieedil ja see otsus pole kerge juhilegi. Nii kulub nende talv tänavu suures osas sellele, et hoida silma peal igapäevastel äraelamistoimingutel. „Iga päev tuleb arvestada silokoguseid väga täpselt. Kuid nii on, kui tahame kevadeni välja tulla. Ainult teraviljaga ka loomi ei sööda, aga silo ju kuskilt juurde osta pole,” lisab ta. Kurtmist mit-

SUVI TÕI PINGELISE OLUKORRA JA SELLE KÕRVAL ON JU SÜGIS LAUSA KULDNE. TALIVILJADE JAOKS KÕIK KOHE VÄGA SOODNE.

te pooldava mehena lisas Aasa kiirelt jututeemat muuta soovides, et teraviljakasvatajate edu üle on tal hea meel. „Loodan, et järgmine aasta on piimatootjate loomadele sööta rohkem ja talv tuleb nii hea, et teraviljakasvatusega läheb ka kõik hästi ja veel paremini,” sõnab mees.

LUMEPAKSUST ÜLE KUMMIKUSÄÄRE Mis sel põllumehel muud tehagi, kui loota ainult heale koostööle loodusega. Seda kinnitas ka Takkasaare talus piima tootev Arvo Kuutok. Temagi ootab talvele kohast ilma. „Kui nüüd annab ikka nii kuni kümnekraadise pakase ja vähemalt üle kummikusääre ulatuva lumepaksusega talve, siis on lootust külvatud taliviljadest head saaki saada,” kõneleb Kuutok.

Külvas temagi tänavuses kuldses sügises talivilja varasematest aastatest rohkem. Kuigi Kuutok ei kurda väga ka suviteraviljasaagi ega silokogusegi üle. „Tundub, et elame siin Türi kandis heas kohas. Jagus tänavuselgi suvel nii kuumust kui vihma. Sain teraviljasaaki ja piisavalt sööta loomadelegi,” lisab ta.

Nii on Takkasaare talu peremehel rahuliku südamega käsil ehitustööd. „Et talv võib rahulikult tulla, teeme siin väikest investeeringut tulevikku.

Ehk ajaviiteks paneme endisele siloaugule katust peale. Hea seda siis kasutada nii viljavõtuajal viljahoidlana kui ka tehnika hoiuruumina,” sõnab Kuutok.

Takkasaare talus on üle 100 lüpsilehma ja pea teist sama palju noorloomi ning koos poja Alvar Kuutokiga kahe peale harida üle 600 hektari maad.

Ka teraviljakasvatajana tegutseva OÜ Mägede Varad juht Raido Allsaare ootab talve, aga kontoris töötades. „Oleme põllult ära kontorilaua taga; et minna uuele aastale vastu optimistlikult, tuleb planeerida kevadkülvi ja uurida investeerimisvõimalusi,” täpsustab ta.

Osaühing harib üle 1100 hektari maad nii Järva- kui ka Jõgevamaal.

Tapa Vallavalitsus kuulutab välja konkursi

MAAKORRALDAJA

JÕULUKS

ametikoha täitmiseks

ISE TEHTUD

Maakorraldaja ametikoha põhieesmärk on maakorraldusalase tegevusega, maareformiga, maa maksustamisega ja aadressiandmete täiendamisega seotud ülesannete täitmine ja korraldamine Tapa vallas.

KODUÕLU

Nõuded kandidaadile: • erialane (soovitavalt maakorralduslik või geodeesia alane) kõrgharidus • töökogemus maakorraldusega seonduvas valdkonnas või teenistus ametikohale vastavas valdkonnas riigi- või kohaliku omavalitsuse ametiasutuses • ametikohal vajalike teksti-, tabeltöötlus- ja andmebaasi programmide ning elektrooniliselt peetavate andmekogude kasutamise oskus • väga hea eesti keele oskus ja vene keele oskus heal tasemel ametialase sõnavara valdamisega • vähemalt B-kategooria autojuhiluba ja praktiline sõiduoskus

15 liitrit keedetud vett jahutada 25 kraadini.

50 grammi presspärmi ja u 1 kg suhkrut (vastavalt maitsele) segada omavahel kuivalt ning jätta toatemperatuuril käärima.

Pakume: • paindlikku tööaega, kaugtöö võimalust • sõbralikku ja toetavat meeskonda • enesetäienduse ja -teostuse võimalusi • erialast täiendkoolitust

Käärivat virret hoida üks ööpäev toas lahtises nõus, seejärel anum sulgeda ja viia jahedasse.

Avaldus, ametikohale esitatud nõuetele vastavust tõendavate dokumentide koopiad ja CV esitada Tapa Vallavalitsuse aadressil Pikk 15, 45106 Tapa linn või vallavalitsus@tapa.ee Kandideerimistähtaeg: 30.11.2018 Ametikohale asumine esimesel võimalusel.

Täiendav info e-posti aadressil andrus.freienthal@tapa.ee

MALTOOSAST

Toatemperatuurini jahutatud veele lisada 3 pudelit maltoosat, noaotsatäis ingverit, kaneeli või piparmünti ja pärmi-suhkru segu, hoolikalt segada.

TRAKTORIRASKUSTE MÜÜK JA VALMISTAMINE/ERITELLIMUS Tel +372 5648 5989 | info@traktoriraskused.eu

Head nautimist!

Paari päeva pärast on õlu valmis.

Müügil Coopi, Grossi Toidukaupade ja Kaupmees ja KO kauplustes RAKVERE PÕLLUMAJANDUSTEHNIKA OÜ | Puiestee 2, 44201 Sõmeru, Lääne-Virumaa Теl 327 0868, 527 8308 | rpmt@rpmt.ee | maltoosa@rpmt.ee | www.rpmt.ee

6 || jÕuluTÄHT || maa elu

22. november 2018

riiNA MArTiNSON Maa Elu

P

ole kahtlustki, et eelolevate nädalate üks ostetumaid kaupu on jõulutähed, neist 100 000 on viimased pool aastat kosunud Nurmiko kasvuhoonetes. Pärit on need põnevate lehtedega armastatuimad jõululilled aga Aafrikast.

Nurmiko juht Jaak Ungerson räägib, et jõulutähe emaistandused asuvad Aafrikas, kus võetakse taimedelt pistikud ja saadetakse Saksamaale, seal kasvatatakse neile väikesed juured alla. Eestisse jõuavad beebitaimed juunist augustini, siin taimed potistatakse ja kasvatatakse suureks.

Kuna jõulutäht vajab „õitsema hakkamiseks” ehk ülemiste lehtede värvumiseks lühikest päeva, tähendab kasvatamine ka pimendamist. Kui kodustes tingimustes soovitatakse taime jõuluvärvidesse ajatamiseks sellele alates septembrist pooleks ööpäevaks must kott peale tõmmata, siis sarnaselt käitutakse ka aiandis. „Jah, tervele kasvuhoonele tõmbame nii-öelda koti peale,” sõnab Ungerson. „Must kate läheb pimendamiseks septembrist kogu kasvuhoonele peale kell 17 ja hommikul kell 8 tuleb pealt ära. Nii saavutame lühipäeva tingimused ja kõrglehed hakkavad värvuma.”

PUNASE USKU RAHVAS Nurmiko kasvatab selleks jõuluks üle 100 000 jõulutähe, mis kõik müüakse ära Eestis. Varasematel aastatel on müüdud ka Soome, aga praegu läheb kohalik müük nii hästi, et kogu kaup ostetakse juba siin ära.

Kasvatatavate jõulutähtede kogus on varasemate aastatega sama ja siin seab piirid kasvuhoone suurus. „Meil on aastatega välja kujunenud kultuurid, mida kasvatame, ja ku-

Nurmiko juht Jaak Ungerson räägib, et ehkki jõulutähti on Nurmikos kasvamas üle paarikümne värvi, eelistab eestlane kindlalt punaseid.

Foto: erakogu

Jõulutähed sünnivad Aafrikas na kasvuhooneid juurde ehitatud ei ole, siis rohkem kasvatada ei saa,” seletab Ungerson ja lisab, et eestlaste jõulutähelembus on nii suur, et kui nad rohkem kasvataksid, õnnestuks ilmselt needki maha müüa.

EHKKI JÕULUTÄHTI ON NURMIKOS KASVAMAS ÜLE PAARIKÜMNE VÄRVI, ON 85 PROTSENTI NEIST TRADITSIOONILISED PUNASED. Jõulutähtede tellimused antakse sisse varakevadel ja vastavalt sellele, kui palju ja milliseid värve kaupluseketid soovivad, Nurmiko kasvatabki. Olgu

öeldud, et näiteks järgmise hooaja suvelillede tellimused esitati augustis.

Ehkki jõulutähti on Nurmikos kasvamas üle paarikümne värvi, on 85 protsenti neist traditsioonilised punased. „Põhiliselt tahetakse punast, siis tuleb valge ja seejärel kõik muud: erinevad roosad toonid, merloo, täpilised ja kahevärvilised,” loetleb Ungerson.

Kasvuhoone on jõulutähtedest tühi detsembri teiseks pooleks ja kohe tuleb selle asemele tulp.

TUULETÕMBUS JA LIIGKASTMINE Et jõulutäht võimalikult kaua ilus püsiks, on vaja jälgida, et taim ei saaks tuuletõmbust

ja seda ei tohi üle kasta. Just tuuletõmbus ja liigniiskus on jõulutähe suurimad vaenlased.

Tegelikult on jõulutähe eest hoolitsemine Ungersoni sõnutsi väga lihtne. „Koju viies ei tohi taim tuult saada ja kodus lahtise akna ligidal olla. Kastma ei pea iga päev, vaid siis, kui tunned, et pott on kergeks läinud,” õpetab lillekasvataja.

Taim kastetakse korralikult läbi ja pärast tuleb kindlasti alustaldrikule valgunud vesi ära valada, sest seisvat vett see taim ei talu. Uuesti kastetakse siis, kui pott on taas kergeks muutunud. Kasta võib nii mulda kui anda vett alustaldrikult.

Hea hoolitsuse korral võib

JÕULUTÄHE HOOLDUS • • • • •

Jõulutäht ei talu tuuletõmbust.

Kastke ainult siis, kui muld kuiv.

Liigvesi valage kohe ära.

Suveks võib taime õue viia.

Kui tahate oma taime taas värviliseks saada, siis hakake septembrist pimendama. Pimedat aega peab olema 14 tundi. jõulutäht jääda perre püsililleks. Kevadel muutub küll välimus nirumaks, aga suveks võib taime õue põõsa alla kosuma viia ja sügisel tuppa tuua. Septembrist hakake poole ööpäeva kaupa taime pimendama, nii võite uueks jõuluks taas kireva taime tuba ehtima saada.

MESILASPERE TOETUSEST

Pakume tööd

CE-kategooria autojuhile kes oskab eesti keelt ja omab töökogemust pool- ja/või täishaakel

Meie pakume: Ootame Sinu CV-d aadressile andres.unt@davafoods.com

> vahetustega tööd – 2 nädalat tööl ja 1 nädal kodus > stabiilset tööd Soome ja Rootsi vahel

Lisainfo: Andrus Laul, tel 5340 0065

M

aaelu ministeerium andis läinud nädalal teada, et valitsus on otsustanud hakata alates 2019. aastast maksma mesilaspere toetust.

Mesilaspere toetuse aluseks võetakse mesilasperede registreerimine põllumajandusloomade registris. Mesilaspere pidamise toetuse maksmine on planeeritud alates 2019. aastast, kokku neljal järjestikusel aastal. 2019. aasta eelarves on selleks kavandatud 600 000 eurot, järgmistel aastatel juba aga 800 000 eurot aastas.

Põllumajandusloomade registri andmetel oli 2018. aasta 12. novembri seisuga mesilaid 3473 ja mesilasperesid 34 585. Statistikaameti and-

Foto: dMitri kotJuH / JÄrVa teataJa

meil oli 2017. aastal Eestis koguni 49 900 mesilasperet. (ME)

METSA- JA PUIDUTÖÖSTUSE LIIT VALIS UUE ESIMEHE

www.eggomuna.ee

www.alonewolf.ee

N

ovembri alguses valitud metsa- ja puidutööstuse liidu uus juhatus on nüüd valinud ka uue juhatuse esimehe, kelleks sai Jaak

Nigul aktsiaseltsist Tarmeko Spoon.

Metsa- ja puidutööstus on üks suuremaid tööandjaid maapiirkondades ja olulisemaid maksumaksjaid Eestis. (ME)

maa elu || SealiHa || 7

22. november 2018

Sealiha tarbimine kasvab

vastupropagandast hoolimata SirJe NiiTrA Maa Elu

E

hkki veganluse toetajad räägivad üha valjemini lihasöömise kahjulikkusest, näitavad toiduliidu kokku löödud numbrid, et liha, sealhulgas sealiha tarbimine Eestis kasvab ja sel on kasulikke omadusi leidnud ka meie toitumisnõustajad.

Eesti ühe suurema lihatööstuse Atria Eesti juhatuse liige Olle Hormi sõnutsi toimub Euroopas sealiha ületootmine ja esirinnas on siin Hispaania.

Võrdluseks: aastas liigub Hispaanias tapamajja üle 47 miljoni sea. Ka Taanis on sigu kõvasti rohkem kui inimesi, märkis Horm. Eestis seevastu on olukord vastupidine. Kõige rohkem mõjutab maailma lihaturgu Hiina, mis impordib 3,5 miljardit kilo sealiha aastas. See tähendab, et Hiina dikteerib sealiha hinda kogu maailmas.

Eestis toodab sealiha kunagise 200 asemel nüüd vaid 50 ettevõtet ja väikemajapidamist, millest viis suuremat annavad üle 90 protsendi müügitulust.

Sigade arv on pärast katku järsult langenud, kuid nüüd näitab taas mõningast tõusu ja jõudnud 2016. aasta alguse tasemele. Samal ajal pole katkuoht kuhugi kadunud ja tootjatel tuleb endiselt järgida rangeid bioohutuse nõudeid. „Eesti ei kata praegu oma vajadusi ühegi peamise lihaliigi suhtes – liha ja lihasaaduste kaubavahetuse bilanss on sügaval miinuses ja hullemaks läheb,” lausub Horm. Kui maailmas süüakse aastas veidi alla 45 kilo liha inimese kohta, siis Eestis oli see arv mullu 78, kusjuures sealiha sööme veel mitu korda enam kui teiste riikide elanikud. Ehkki taimetoitlased väidavad vastupidist, näitavad kauplustest saadud andmed, et lihamüük meil langenud ei ole,

vaid on viimased kolm aastat samal tasemel püsinud.

Hormi jutu järgi on Eestis läinud igasugune tootmine järjest kallimaks, aga eriti puudutab see toidutööstust, kus kallimaks on läinud pea kõik sisendid. „Vili, palgad, kütus, elekter, pakendid – kõik on järsult kallinenud,” loetleb ta põhjusi.

Näiteks on elekter ja transport meil juba kõvasti kallimad kui põhjanaabrite juures Soomes.

Ehkki küsitluste järgi on Eestis kodumaise toidu eelistajaid 90 protsenti, siis päris nii see Hormi jutu järgi ei ole, sest paljud eelistavad kollase sildiga ehk soodushinnaga tooteid, mille hulgas on sageli ka importliha.

Mis tervislikkusse puutub, siis see on lihatöösturi hinnangul ajas muutuv nähtus. „Kui veel kuus aastat tagasi lõikasime lihal peki ära, siis nüüd otsitakse taas kamaraga tükke,” toob ta näite.

SEAD EI ELA SUGUGI SEAMOODI Eesti suurima sealihatootja HKScan Estonia algtootmise juht Kaupo Ojavee kummutab müüte, mida lihavastased loomade pidamise kohta levitavad. Tema sõnul on loomade heaolu igati tagatud ja nende elutingimused range kontrolli all. Hügieeni- ja bioohutuse reeglite täitmine on tagatud, kvaliteetne toit ja puhas joogivesi ning isegi liigile omased mänguasjad farmides olemas. Loomadel on Eestis ja kogu Euroopa Liidus keelatud antibiootikumide kasutamine profülaktiliselt, steroidide ning hormoonide kasutamine kasvustimulaatoritena on välistatud. Loomade ravimisel eelistatak-

EESTIS TOODAB SEALIHA KUNAGISE 200 ASEMEL NÜÜD VAID 50 ETTEVÕTET JA VÄIKEMAJAPIDAMIST, MILLEST VIIS SUUREMAT ANNAVAD ÜLE 90 PROTSENDI MÜÜGITULUST.

„Eesti ei kata praegu oma vajadusi ühegi peamise lihaliigi suhtes – liha ja lihasaaduste kaubavahetuse bilanss on sügaval miinuses ja hullemaks läheb,” lausub Olle Horm.

Foto: arVo MeekS / LÕuNa-eeSti PoStiMeeS

se alati looduslikke alternatiive. Rakvere lihatööstuse tapamajas on pidevalt kohal 13 riikliku järelevalve ametnikku, kes kontrollivad loomi nii vastuvõtul kui tapaliinil.

Ojavee kinnitust mööda ei pea paika müüt, et loomadel pole ruumi ja nad elavad üskteise otsas. Siingi kehtivad karmid reeglid. „Sead ei ela sugugi seamoodi. Erinevalt levinud arusaamast on sead väga puhtad loomad. Oma eluaseme jaotavad nad kolmeks piirkonnaks ise, inimene aitab vaid kaasa sobivate tingimuste loomisel,” selgitab ta. Kuni 110 kg kaaluvale seale peab olema tagatud 0,65 m², üle selle kaaluvale loomale ruutmeeter, emisele aga 2,25 m² pinda. Laborites kontrollitakse sööda kvaliteeti ja koostist, et see toetaks siga-

de tervist, oleksid tagatud vajalik energiahulk, proteiin, aminohapped, vitamiinid ja mineraalid.

SEALIHA VÕIB SÜÜA, AGA EI PRUUGI Tervise Arengu Instituudi toitumisnõustaja Kristin Salupuu ütlust mööda on igal toidugrupil oma plussid ja miinused, mistõttu teadlike valikute tegemine on mitmekesise toitumise juures esmatähtis. „See, et liha ei sisalda samas koguses ja vahekorras toitaineid nagu köögiviljad, ei tähenda, et tegu on ebatervisliku toiduga,” lausub ta. Halbu toiduaineid pole tema sõnul olemas.

Salupuu toob paralleeli hoopis teise valdkonnaga: „Võiks öelda ka, et purjuspäi autojuhtimine aitab ära hoida liiklus-

õnnetusi, sest neis riikides, kus alkoholi tarbimine on hästi kõrge, on suremus õnnetuste tagajärjel väiksem. Unustatakse ära teised tegurid, mis seda mõjutavad, nagu näiteks see, et meie autod on järjest turvalisemad.

Ka toidu puhul usutakse, et liha või suhkur on halvad, sest inimesed on haiged, mõtlemata sellele, et liikumine on vähene ja inimesed on stressis, sest ei suuda leida tasakaalu töö ja pereelu vahel.”

Nõustaja sõnade kohaselt ei ole asi mitte selles, et meil liha liiga palju süüakse, vaid selles, et juur- ja puuvilja ning kala süüakse liiga vähe. See tähendab, et võti peitub tasakaalustatud toitumises. Ta paneb imeks, et tema juurde nõu saama tulevad inimesed hakkavad enamasti rääkima sellest,

mida nad kõike ei söö, mis tähendab, et nad on oma menüüst paljud toiduained välja jätnud. Ka sellise „ülitervislikkusega” võib tema sõnutsi endale liiga teha, sest kui menüü on liiga energiavaene, tekib teatud toitainete puudus. Selline keelamine pole tema hinnangul õige ega lahenda enamasti ka kaaluprobleeme. „Selline teguviis ei õpeta sind toitu nautima ega kujunda jätkusuutlikke toitumisharjumusi,” paneb Salupuu asja paika. Süüa võib tema jutu järgi kõike, kuid tuleb jälgida koguseid ja oluline on mõõdukus. Endale piirangute seadmine ja teatud toidu keelamine võib paljudele tunduda lihtsam viis oma probleemide lahendamiseks, kuid pole kahjuks jätkusuutlik. „Kui inimene, kes oma kehakaaluga hädas, kuuleb minu käest, et ta tohib sealiha süüa, lähevad tavaliselt silmad hästi suureks. Lugu on aga nii, et kui sööd rasvast toitu, siis pead selle kompenseerima millegi muuga,” õpetab Salupuu ja lisab, et ka lihast saab valmistada erineva energiasisaldusega toite. Samal ajal tõdeb ta, et kes ei taha, ei pea sealiha sööma. „On selge, et liha ei sisalda neidsamu toitaineid, mis tera- või köögiviljad, aga see ei tähenda, et tegu oleks halva toiduga,” lausub ta ja hoiatab, et kõiki meedias levivaid pilte ja väiteid ei tohiks tõe pähe võtta.

Kui palju siis võiks liha süüa? Eestis välja töötatud toitumissoovituste järgi võib punast liha tarbida 500 grammi nädalas, ehkki need kogused võivad inimeseti varieeruda. Sellest võiks töödeldud lihatooted moodustada võimalikult väikese osa. Eelistada tuleks vähemrasvast liha ja toidu valmistamisel eemaldada silmaga nähtav rasv. Palju oleneb ka toidu valmistamise viisist. Näiteks friteeritud kikerherne- või peedikotlet ei pruugi kuigi tervislik olla. Ka võib sojahakklihast tehtud kotlet olla tugevasti ülemaitsestatud ja sellisena mitte kuigi kasulik.

Kes patustab juustu ja maiustustega, võiks aga eelistada vähemrasvast liha, sest kõik peab olema tasakaalus. Võtmesõna on ikka mõõdukus.

Liha kasuks räägivad kõrge valgusisaldus, asendamatute aminohapete ja B-grupi vitamiinide olemasolu, pealegi soodustavad loomsed valgud organismil ka taimsete valkude ja mineraalainete omastamist. „Tehes teadlikke valikuid, oleme ka õnnelikumad,” kinnitab toitumisnõustaja.

8 || HalduSReFoRm || maa elu

22. november 2018

Haldusreformi järel

jäid nii mõneski külas inimestel rusikad taskusse HALDUSREFORM EESTIS JA JÕGEVAMAAL AiN ALVeLA Maa Elu

H

aldusreformijärgse aasta jooksul on Eestimaa mitmes kandis pinnale ujunud rahva hinges pesitsev vastumeelsus poolvägisi liidetud või lahutatud kogukondade suhtes, üks selline probleem on suureks palliks paisumas Jõgevamaal.

Põhimõtteliselt on ka pärast haldusreformi faktilist läbiviimist jäetud piirkondadele võimalus teha sellesse juba toimunud protsessi korrektiive.

Vajalik on esitada kohalikule volikogule vastav avaldus. Kui sellele soovile avaldab toetust vähemalt üks protsent mingi paikkonna elanikest, peab volikogu küsimuse arutlusele võtma ja menetluse käigus selle kas tagasi lükkama või pöörduma mingi piirkonna asulate ja külade lahutamise-liitmise ettepanekuga selle omavalitsuse poole, millega liituda või millest

• Andmed 3. juuli 2018 seisuga • Eestisse jäi pärast mullu tehtud haldusreformi 79 omavalitsust – 15 linna ja 64 valda.

• Eestis on 15 linna kui haldusüksust (omavalitsust) ja 47 linna kui asustusüksust.

• Jõgeva valla pindala on 1040 km², rahvaarv ca 14 000, koole 11, lasteaedu 10, huvikoole kolm, valla koosseisu kuulub üks linn, 7 alevikku ja 89 küla.

• Jõgeva vallas on palgatöötaja keskmine brutotulu 998 eulahkuda tahetakse. Kohustuslik on ka ametliku rahvaküsitluse korraldamine asjassepuutuvate piirkondade elanike seas.

TORMA EELISTAB KUNAGISE KIHELKONNA PIIRE See n-ö praokile jäetud uks innustab siin-seal kogukondi asjaga edasi tegelema, pinda sondeerima, allkirju koguma, meelsust avaldama. Üks selline protsess susiseb Raplamaal, kus endise Juuru valla külad sooviksid loodud Rapla valla asemel hoopis Kohila vallaga liituda.

Teine vastuolu haldusrefor-

Järva vallavalitsus kuulutab välja konkursi

KOERU KESKKOOLI DIREKTORI ametikoha täitmiseks.

Direktor vastutab oma pädevuse piires õppe- ja kasvatustegevuse korralduse ja tulemuslikkuse ning muude koolis läbiviidavate tegevuste, kooli üldseisundi ja arengu ning rahaliste vahendite õiguspärase ja otstarbeka kasutamise eest.

Nõuded kandidaadile: · vastavus kvalifikatsiooninõuetele; · juhtimiskogemus; · haridusvaldkonna õigusaktide tundmine; · koostöövõime ja oskus kaasata kogukonda; · hea eneseväljendus- ja avaliku esinemise oskus; · B-kat juhtimisõigus.

Esitada: · kandideerimisavaldus; · motivatsioonikiri, milles on kirjeldatud olulisemad eesmärgid lähiaastateks; · elulookirjeldus, sh töö- või teenistuskäik; · ametikohale esitatud kvalifikatsiooninõuetele vastavust tõendavate dokumentide koopiad; · kandidaadi soovil muud dokumendid.

Meie pakume: · head töökeskkonda; · sõbralikku, asjatundlikku ja toetavat meeskonda; · eneseteostust kooli arendamisel.

Tööleasumise aeg: niipea kui võimalik Dokumendid esitada 30. novembriks Järva vallavalitsusele aadressil Pikk 56, Järva-Jaani alev, Järva vald, 73301 Järva maakond või digitaalselt e-posti aadressil info@jarva.ee.

Täiendav teave: Tiina Oraste, abivallavanem, 505 3525, Tiina.Oraste@jarva.ee

rot, vallas on 266 registreeritud töötut.

• Mustvee valla pindala on 614,5 km², rahvaarv ca 5500, koole viis, lasteaedu neli, huvikoole üks, valla koosseisu kuulub üks linn, kaks alevikku ja 56 küla.

• Mustvee vallas on palgatöötaja keskmine brutotulu 949 eurot, vallas on 106 registreeritud töötut.

Allikas: Rahandusministeerium, Statistikaamet

miga toimunule on Jõgevamaal praeguse Jõgeva valla (13 889 elanikku) aladel, mis moodustus Jõgeva linna ning Jõgeva, Palamuse ja Torma valla ja paari Puurmani valla küla liitumisel, kusjuures osa Jõgevamaa ja tükikese Ida-Virumaa aladele moodustus uus omavalitsusüksus – Mustvee vald (5643).

Viimase moodustavad Mustvee linn ja Jõgevamaal asunud endised Kasepää ja Saare vald, Ida-Virumaa Lohusuu ja Avinurme vald ning osaliselt haarati selle koosseisu ka Torma valla alad, täpsemalt Võtikvere küla.

Nüüd on koguni 12 Torma valla külakogukonda, mis praegu Jõgeva valla koosseisus, alustanud sealt lahkumise ja Mustvee vallaga liitumise protsessi. Eri kohtades on see erinevas staadiumis, praeguseks on viis küla ja asulat jõudnud selleni, et Jõgeva vallavolikogule edastati sellekohane ametlik avaldus.

Nagu ikka sellistel puhkudel, ei kipu omavalitsus, kust soovitakse välja astuda, väga selle poolt olema, vastupidiselt omavalitsusele, kellega soovitakse liituda. Potentsiaalsed maksumaksjad siirduvad teisale ja sellest oleneb ju otseselt omavalitsuse tulubaas.

Endise Torma valla volikogu liige Ahto Vili, kes nüüd korraldab kohalike külade asjaajamist seoses üleminekusooviga Mustvee valla alla, teab rääkida, et piirkonnas toimivad – nii üllatav, kui see ka pole – veel päris hästi tsaariaegsete kihelkondade territooriumide järgsed jõujooned. Ja omaaegne Torma kihelkond paiknes just praeguse Mustvee valla aladel, ulatudes praeguse Lohusuu ja Mustvee juures Peipsi järve rannikule. Nüüd aga jääb just Torma alevik ainukesena endise kihelkonna ja ka uue Mustvee valla piiridest välja.

et rahva hääl on jumala hääl ning sellega peab arvestama.

Otsus formuleeriti nii, et vallavalitsus tellib nüüd sõltumatu majanduslike, kultuuriliste ja sotsiaalsete mõjude uuringu.

Pärast selle tulemuste analüüsimist saab juba edasi minna teiste protseduuriliste toimingutega kuni referendumi korraldamiseni.

Ahto Vili usub, et ajalooliselt välja kujunenud sidemeid ja tavasid ei saa mingite reformide käigus niisama lihtsalt läbi raiuda või olematuks muuta. Ehk isegi kummaline, aga Vili kinnitab, et üle sajandi vanused seosed toimivad justkui vaikimisi ikka edasi ja on tuntavad tänapäevani. Nii ei ole Torma alevik siiamaani suutnud piltlikult öeldes ära leppida Sadalaga, mis viimati kuulus küll Torma valda, aga ajalooliselt on olnud hoopis Laiuse kihelkonna koosseisus. Vaated ilmaelule on erinevad, tõmbekeskused on teised, mistõttu Ahto Vili leiab, et igati mõistuspärane oleks Torma kandi külade üleminek Mustvee valla koosseisu, mis laias laastus taastaks ajaloolise olukorra kihelkondade päevilt. „Enne haldusreformi toimunud Torma volikogu istungil otsustati ühe enamhäälega liitumine just Jõgeva vallaga. Aga seda peavad nüüd kõik tunnistama, et Torma aleviku inimeste seisukohalt on kuulumine Jõgeva valda logistiliselt ebaefektiivne,” selgitab Vili. „Kas või juba seepärast, et Tormast Jõgevale on 25 km, Mustveesse aga vaid 13 km. Kantküla on see mõtteline piir jõujoonte vahel – sealt läänepoolne rahvas käib Jõgevasse, Peipsi-poolne Mustveesse.

MÄÄRAVAKS SAI ÜKSAINUS HÄÄL VOLIKOGUS 11. oktoobril jõudis Jõgeva volikogu ette viis avaldust Lillastvere, Oti, Kõnnu ja Vanamõisa küla ja Torma aleviku elanike allkirjadega. Põhiline soov on üks: lahkuda Jõgeva vallast ja liituda Mustvee vallaga.

Volikogu liikmed möönsid,

TORMA JA MUSTVEE ON TEGELIKUD PIIRKONNA TÕMBEKESKUSED. PRAEGU AGA EI JÕUA TORMA HÄÄL ENAM JÕGEVA VALLA JUHTIMISSE EGA OTSUSTESSE.

Endise Torma valla volikogu liige Ahto Vili korraldab kohalike külade asjaajamist seoses sooviga minna üle Mustvee valla alla.

Foto: kriStJaN teedeMa / PoStiMeeS

Just Torma ja Mustvee on tegelikud piirkonna tõmbekeskused. Praegu aga ei jõua Torma hääl enam Jõgeva valla juhtimisse ega otsustesse.”

Enne haldusreformi korraldati Tormas ka rahvaküsitlus, aga nii mõnigi kohalik, kes selle toimumisest vaid juhuslikult teada sai, tunnistab, et erilise korrektsusega selle tegemine ei hiilanud – info ei levinud ja nii kujuneski, et Sadala piirkonna rahvas osales seal aktiivsemalt, Torma omad vähem ning tulemus jäi Jõgeva poole kaldu.

UURINGU TEGEMISEKS POOL AASTAT Kõik see näitab, kui noateral kõndides nii mõnigi haldusreformi otsus tehti, mis aga lõppkokkuvõttes külade ja seal elavate inimeste saatuse määras.

Kohalikud aktivistid viitavad, et külasid, mis oma asukoha tõttu peaksid pigem kuuluma Mustvee valda, on tosinajagu. Üks Torma ja selle ümbruse külade Jõgeva vallast lahkulöömise pooldajatest Daisy Ultsar märgib, et peamine põhjendus sellele on tõsiasi, et sealsed inimesed lihtsalt tunnetavad enda kuulumist rohkem Peipsi kui Jõgeva poole. „Oma asju on harjutud ajama ikka kas Mustvees või siis juba Tartus, Jõgevaga ei seo Torma kandi inimesi miski.

Nende juured on pigem Peipsi ääres,” kirjeldab Ultsar. „Praegu on see vaidlemine kohati juba inetuks läinud, räägitakse, et me tahame justkui Mustvee valla kõrgemaid sotsiaaltoetusi.

Aga ma kinnitan, et see ei ole nii, määrav on ikkagi inimese sees peituv kuuluvustunne. Jõgeva oli, on ja jääb siinsele rahvale võõraks.”

Ta nendib, et ega rohkem seaduslikke samme rahvaalgatuslikult astuda polegi, edasine on volikogude otsustada. Jõgeva otsustas korraldada uuringu tegemiseks hankekonkursi, uuringu valmimistähtajaks seati tuleva aasta aprill. Mustvee vald on teatanud, et läbirääkimisteks külade vastuvõtmise üle ollakse valmis. „Ma väga loodan, et Jõgeva volikogu ei hakka nüüd taht-

KOMMENTAAR Karel Hanni, Rahandusministeeriumi kommunikatsioonispetsialist Külade üleandmist ühelt haldusreformijärgselt vallalt teisele saavad algatada nii omavalitsused kui ka elanikud ise.

Elanike puhul peab volikogule ettepaneku tegema vähemalt üks protsent hääleõiguslikest valla- või linnakodanikest (mitte alla viie inimese). Ettepaneku saamisel peab volikogu seda arutama kolme kuu jooksul. Samal ajal ei ole omavalitsus peale arutamist kohustatud külasid üle andma.

Teisalt, kui omavalitsus soovib teatud külad üle anda, siis peab muudatust sooviv volikogu esitama teisele omavalitsusele, kuhu külad peaksid üle minema, ettepaneku läbirääkimiste alustamiseks ja viimase nõustumisel selgitama välja seotud külade elanike arvamuse, rääkima läbi külade üleandmisega seotud küsimused ja valmistama ümberkorralduse ette.

Pärast läbirääkimisi, kui kõik on välja selgitatud, peavad volikogud otsustama, kas külad antakse üle. Et külad saaksid üle minna, on vaja kahe volikogu otsust (selle, kes annab ära, ja selle, kes võtab vastu). Külad saavad üle minna ainult siis, kui mõlemad omavalitsused on sellise otsuse teinud. Otsustamine on ainult kohalike volikogude pädevuses.

Haldusreformi toetusraha haldusreformijärgsed muudatused ei mõjuta. likult venitama nende asjadega, meie siin püüame aga jõudumööda lootust ikka elusana hoida,” ütleb Daisy Ultsar.

Muide – kui Torma kandi inimeste soovid teoks saavad, puudutaks see tegelikult vaid 900–1000 inimese siirdumist Jõgeva vallast Mustvee valla hingekirja.

maa elu || TeHnika || 9

22. november 2018

Olustvere noored põllumehed asusid vilja koristama virtuaalmaailmas SiGrid kOOrep Sakala

O

lustvere teenindusja maamajanduskool on senini Eestis ainuke, kus põllumajandusõpilased saavad kas või südatalvel kombainiga küpse nisu koristamist harjutada.

Umbes pool aastat tagasi sai kutsekooli põllumajandusosakond rikkamaks kombainisimulaatori võrra, millega virtuaalreaalsuses saab vajalikke põllutöid teha ja masinat tundma õppida.

Mõtte sellise simulaatori hankimiseks sai Olustvere teenindus- ja maamajanduskooli õppetalu juhataja Riho Kala sellest, et käidi suurtel Baltic Agro üritustel, kus kõnealune riistapuu oli meestele nii-öelda mänguasjana väljas. „Sellel sai õppida. Saad juhtpuldi ja reaalselt kombainijuhtimise selgeks teha ilma kombaini ronimata,” selgitas Kala.

Tark masin hakkas Olustvere meest huvitama ja ta päris, kust simulaator pärineb ja palju maksab. Selgus, et masin oli hoopis renditud ja kuulus ühele Poola

ma. On võimalik ka eksamit teha, et ise mõtled, mida ja kuidas, ning lõpus saad teada, mitu protsenti ülesandest ära tegid,” selgitas Mägi ning kinnitas, et kuigi virtuaalne, on tegu päris reaalsusele vastava seadmega. „See sõitmine just.

Ma ise olen juba 12 aastat kombaini peal olnud ja on küll päris kombainiga sõitmise tunne.

Kõik need juhtkangid, numbrid ja asjad,” rääkis ta.

Olustvere teenindus- ja maamajanduskooli põllumajandusõpilased on ainsad, kes saavad kooliteadmisi ammutada, sõites kombainiga virtuaalreaalsuses. Pool aastat tagasi osteti sinna kombainisimulaator.

Metsa raie

Foto: taaVi PurtSak

tehasele. Igatahes oli Kalal plaani võetud, et Olustvere põllumajandusõpilased peavad sellise endale saama. Mullu kevadel ostetigi ligemale 24 000 eurot maksnud John Deeri marki simulaator. Sama marki keskmisest John Deeri kombainist on see umbes kümme korda odavam. „Selline kombain maksab 200 000 – 240 000 eurot,” märkis Kala.

NAGU PÄRIS, AGA VIRTUAALNE Simulaatoril on eri ülesandeid ja nagu Kala ütles, on see õppimiseks ideaalne – ühelt poolt meelitab nagu mäng, teisalt

arendab ja kontrollib kõiki oskusi enne tõelise kombaini rooli istumist.

Ega sellega kohe saagi vilja haukama minna, vaid esiti tuleb masin seadistada ja heedergi ette panna. Siis lähevad ülesanded juba raskemaks ja koristada saab peale nisu sojauba ja maisigi. „Kokku võtab see kümme tundi harjutamist, kuni kõik ülesanded tehtud saavad,” lausus Olustvere põllumajanduseriala praktikajuhendaja Indrek Mägi. Koolipoistele seda kümmet tundi õppimist küll sedasi kohustuslikus korras ette nähtud pole,

Metsamaa

Põllumaa

Lisa kuulutus või oksjon.

TASUTA!

vaid igaüks saab teha mõne vajaliku ülesande, et käsi valgeks saaks. „Kui on õpetamise programm, siis arvuti juhendab ja ütleb, mis nuppe peab vajuta-

SIMULAATORIL ON ERI ÜLESANDEID JA SEE ON ÕPPIMISEKS IDEAALNE – ÜHELT POOLT MEELITAB NAGU MÄNG, TEISALT ARENDAB JA KONTROLLIB KÕIKI OSKUSI ENNE TÕELISE KOMBAINI ROOLI ISTUMIST.

SILMA HOITAKSE PEAL Põllumajandusõppijatest poisid käivad sellega vahel õhtutigi harjutamas, puhtalt niisama lõbu pärast. Samal ajal on uudsele masinale silma peale visanud ka naaberkutsekoolid.

Nii käis Järvamaa kutsehariduskeskusest Särevere osakonna õpetaja Olustvere õpilastele tundi andmas ja õhtul läks kombainisimulaatorit tundma õppima. „Võib-olla on neil ka mingi mõte tekkinud,” ütles Riho Kala. Praegu on aga Olustvere teenindus- ja maamajanduskool Eestis ainus, kus sellisel simulaatoril saab kombainerioskusi arendada. Eriti tänuväärne olla see veel talvisel ajal, sest lume ja libedaga midagi tõelise kombainiga õues ei tee. „Nad ei ole sellised talvesõitmise masinad. Pigem üsna viletsad ja juba väikese lume sees käivad rattad ringi,” ütles Indrek Mägi.

10 || ilma- ja TaimeTaRk || maa elu

22. november 2018

iLMATArk

JÜri kAMeNik

ilmatark

TUNTUD JA TUNDMATU LUMI

K

Astelpaju on hea C-vitamiini allikas.

Foto: Marko SaarM / SakaLa

Ravimtaimed

külmetushaiguste raviks kATriN LUke fütoterapeut, Karepa Ravimtaimeaed

S

aabunud on tuulised ja külmad ilmad ning inimesi kimbutavad külmetushaigused. Kel suvel ravimtaimi varutud, saab nüüd neid kasutada, kel mitte, saab poest otsida.

Kui tunnete, et olete õues külma saanud, on hea koju jõudes kuuma vanni võtta või kuuma duši alla minna ja keeta soojendav taimetee. Esmase külmetuse vastu on üks paremaid teesid haiguse ennetamiseks kibuvitsamari koos ingveriga, kurguvalu korral võib lisada nelki.

Korralikult kuivatatud kibuvitsamari sisaldab rohkelt C-vitamiini, mis paneb meie immuunsüsteemi tööle nii, et see hak-

kab ise viirusi ja haigusttekitavaid mikroobe hävitama. Et tee kiiremini valmiks, on hea kasutada jahvatatud kibuvitsamarju.

Segu võib üle valada kuuma veega, lasta tõmmata viis minutit ja juua. Seda teed võib juua ka mitu tassi.

Head C-vitamiini allikad on ka astelpaju ja must sõstar, ebaküdoonia ja punane sõstar.

Kõiki neid võib tarvitada mahla või toormoosina nii haiguse ennetamiseks kui juba haigena.

Kui siiski esmane abi ei aita ja tekib nohu, on hea teha inhalatsioone –selleks sobivad aedliivatee, iisop, aedsalvei, münt, männipungad. Männipungi võib

ESMASE KÜLMETUSE VASTU ON ÜKS PARIMAID TEESID HAIGUSE ENNETAMISEKS KIBUVITSAMARI KOOS INGVERIGA.

praegu loodusest korjata, need on head vaigused.

Taimed tuleks panna kaussi, valada üle tulise 90-kraadise veega, katta paksu rätikuga ja hingata räti all auru sisse. On ka spetsiaalsed inhalaatorid, aga neist ei saa kogu nägu ja rindkere auru ning toime jääb väikeseks. Nohu korral võib kasutada salve, milles on ravimtaimi, piparmündi ja eukalüpti eeterlikku õli. Taimetõmmiseid võib kasutada saunaski leili visates või lisada vannivette. Samuti aitavad külmetuse vastu hästi jalavannid, näiteks sinepipulbriga vann. Toiduks sobivad kuumad, vürtsikad köögiviljasupid ja -puljongid, vokiroad.

Kurguvalu korral on abi salvei, iisopi ja kibuvitsamarja teest. Limpsida võib kibuvitsamarja siirupit nelgi ja ingveriga või ka taruvaiguga mett – seejärel ei tohi umbes pool tundi juua ega süüa. Kel kurguga pidevalt probleeme, peaks tarvitama karotiine sisaldavaid tai-

kÜLVikALeNder: NOVeMBer 23. R

Juur, alates kl 06.11 õis

07.39

24. L

Õis

25. P

Õis

26. E 27. T 28. K 29. N 30. R

08.41 15.36

Õis, alates kl 08.38 leht Istutusaeg

uigi ilmastik on olnud osaliselt heitlik ja püsilund (maas vähemalt 10 päeva) olnud veel pole, on alates 19. novembrist pärast ligi kuu aega kestnud lumepausi hakanud taas (märga) lund sadama ja tekkinud on ajutist lumikatetki – seega tasub lähemalt tutvustada lund.

Lumi – päristalve peamine tunnus – on tavaline jää, mis on mineraal nagu teemant või soolgi ehk siis vesi tahkes kristalses olekus. Looduses kohtame jääd, mis on veest väiksema tihedusega – seda nimetatakse jää modifikatsiooniks Ih. Jäämodifikatsioone ehk erineva struktuuriga jäävorme on palju – neid on teada vähemalt 18 (viimane avastatud 2014), millele lisandub amorfne jää. Kuna looduses oleva jääga puututi kõige varem kokku, siis sellest ka tähistus I, ja h tähendab, et jää on heksagonaalse (kuusnurkse) süngooniaga, mida lihtsustatult võib ette kujutada nii, et jääkristallides paiknevad vee molekulid kuuekaupa kuusnurkadena. Viimasest asjaolust tuleneb ka paljude lumehelveste sümmeetria, ent kõige tavalisemad on siiski ebakorrapärased lumekristallid, mis meenutavad suhteliselt inetuid kämbukesi. Ilusaid suuri korrapäraseid jääkristalle sajab tavaliselt väga külma õhumassiga näiteks suurte veekogude ääres järveefektiga (meil tuntud mere- ehk rannikuefekt).

Lume all mõeldakse väga sageli, isegi tavaliselt, ka teatud liiki sademeid. Lauslumi on tahkes faasis sajuliik, mille korral langevad maapinnale lumekristallid või räitsakad (suured liitkristallid), kui õhutemperatuur on alla 0°C. Tavaliselt sajab lauslund kihtsajupilvedest, aga ka kõrgkiht-, kihtrünk- või kihtpilvedest.

Teine lumesaju liik on hooglumi – see on jääkristallidena esinevad tahked sademed (lumesadu), mis algab ja lõpeb tavaliselt järsku, ka intensiivsus muutub järsult. Hooglund sajab rünk- ja rünksajupilvedest, mistõttu pilvede hulk on sageli muutlik. Õhutemperatuur on tavaliselt alla 0°C. Lumele sarnanevad veel või on lähedases suguluses teralumi, udulumi, jääkristallid (teemanttolm) ja lumekruubid, kuid neist pikemalt mõni teine kord.

Miks sajab lund ja kuidas lumi üldse tekib? Üks peamisi tingimusi korralikuks lumesajuks on soodne veepiisakeste ja jääkristallide suhe pilvedes ehk 1:1000 – 1:1000000, sobivaim umbes 1:100000 ehk kui ühe jääkristalli kohta tuleb pilves ligikaudu tuhat kuni miljon veepiisakest.

Seega peab lumepilv sisaldama tohutus koguses korraga nii vedelat kui tahket vett. Need tingimused on täidetud kõige sagedamini kihtsajupilvede (Nimbostratus) puhul – tegu on mitme kilomeetri paksuse kihilise ehitusega pilvedega, mis annavad lõviosa aastasest lumest.

Füüsikalise tekkemehhanismi kohta ainult niipalju, et vesi püsib vedelana miinuskraadide juures siis, kui see on kapillaarides või väikeste tilkadena. Seepärast koosnevad pilved enamasti veetilkadest või nende ja jääkristallide segust, kusjuures veetilgad on allajahtunud olekus ja jäätuvad hulgaliselt alles –20...–30°C juures.

Kas lähema aja ilm soosib lumesadusid? Nii ja naa, sest madalrõhulohkude mõjul on küll oodata sademeid, kuid õhutemperatuur on 0°C või pisut kõrgem, nii et tuleb nii vihma kui märga lund. Sajuhulk pole tõenäoliselt kuigi suur. Olulist ilma külmenemist siiski oodata niipea ei ole.

mi ja vilju, sobivad näiteks saialill, porgand, astelpaju ja kibuvitsamarjad piimatoodete või muu rasvase toiduga, et organism karotiini omastaks.

Palaviku vastu aitavad iisop, pärnaõied, leedriõied. Nendest tee valmistamiseks tuleb taimepuru valada üle kuuma veega ja lasta tõmmata 10 kuni 15 minutit.

Köha korral saab abi limasisaldavatest taimedest − paiseleht, kassinaeris, altee −, millele võiks lisada eeterlikke õlisid sisaldavaid iisopit, aedliivateed, männikasve, punet.

Tugeva ja pikaajalise köha puhul võib teha ka sookailutõmmist. Võtta üks supilusikatäis sookailu võrseid, valada üle keeva veega, lasta tõmmata termoses kaks tundi või keeta 20 minutit tasasel tulel. Sellist tõmmist võetakse üks lonks kolm kuni viis korda päevas.

Veel on hea islandi käokõrv, rahvakeeli põdrasamblik. Seda tuleb pool tundi keeta ja lasta seista veel 15 minutit. Siis segada ja kurnata joogiks. Kes kibedat maitset pelgab, võib enne sambliku kuuma veega üle valada, viis minutit tõmmata lasta ja keema panna. Nii kaob suur osa kibedast maitsest. Ise olen köha korral lisanud islandi samblikule ka kibuvitsamarju. Tee on limane ja aitab väga hästi hingamisteid puhastada, köhahooge vähendada ja alandab ka palavikku.

Köha vastu on hea määrida rindkeret niinimetatud külmetusesalviga, mis on tehtud taimedest ja lisatud natuke eeterlikke õlisid. Ise teen külmetusesalvi männipungadest ja aedliivateest, aga võib teha ka sookailust. Külmetuse puhul on salvi hea määrida nina alla, kurguvalu korral kurgule ja salliga katta, kõrvavalu korral kõrva ümbrusesse.

Külmade ilmadega tuleb hoolitseda sellegi eest, et põis ja neerud haigeks ei jääks. Kui külmetad või tekib põie- või neerupõletik, saab abi kuldvitsast, raudrohust, leesika- ja pohlalehtedest, jõhvikatest. Raudrohi ja kuldvits valada kuuma veega üle ja lasta tõmmata 15 minutit. Leesika- ja pohlalehed vajavad 30 minutit keetmist ja 30−45 minutit tõmbamist. Leesika- ja pohlalehekeedist võetakse esimesed viis kuni seitse päeva viis-kuus korda päevas lonkshaaval.

Külma ilmaga tuleb hoida jalad ja selg soojas, et vältida külmetust ja neerupõletikku.

Kui ilm vähegi lubab, tuleb ka valgel ajal õues käia, et värsket õhku ja valgust saada. Oma immuunsüsteemi toetada aga vitamiinirikaste köögiviljade ja marjadega, kasutada purpursiilikübara teed või tinktuuri ja korralikult välja puhata.

Leht

Leht, alates kl 10.35 vili Aiatöödeks sobimatu päev Vili

Vili, alates kl 13.08 juur kuukaLeNdri kooStaJa SigNe SiiM, 2018

MAA

TULI

VESI

ÕHK

maa elu || Aed ja kodu || 11

22. november 2018

Kauneid õisi igast ilma otsast Säde Lepik Maa Elu

M

illal teile viimati alpikanniõisi kingiti? Ja kas te ikka teate, et vaasis seisavad palju juua tahtvad alpikannid siis kõige kauem ilusad, kui nende varred umbes 3 cm ulatuses pikuti lõhestada? Vett tuleb muidugi vahetada, aga sedasi võivat alpikannid vaasis isegi kolm nädalat vastu pidada. Suhkrulahus või vette pandud vaskmündid nende õite eluiga aga ei pikenda.

Kunagi tegi meisterflorist Taivo Piller hommikutelevisiooni saates isegi vastava mitme säilitusmoodusega katse, mis kinnitas, et risti või diagonaalselt lõigatud varrest ei saanud alpikanniõied piisavalt vett kätte. Kõige parema tulemuse andis just varre pikuti lõhestamine, sest nii oli imupind suurim. Näiteks sarnaselt koheldud tulbid aga imaksid liiga palju vett ja nende varred läheksid ruttu pehmeks, nii et sama tarkus ei käi sugugi kõigi rohtse varrega lillede kohta. Õige kohtlemise saate ise katsetades välja selgitada.

Usun, et noored pole alpikanniõisi kingiks saanudki, nemad teavad alpikanni potilillena. 30 aastat tagasi olid need novembrihalluses aga väga armsad, hilissügisel olidki levinuimad lõikeõied.

TAVALISEST SAAB HARULDANE, HARULDASEST TAVALINE Sellised mõtted, kuidas tavaline võib mõne aastakümnega muutuda haruldaseks või vastupidi, tulid pähe Tallinna botaanikaaias 10.–18. novembrini kestnud näitusel „Lõikelilli laiast maailmast”. Vaasilillede ja lõikerohelise keskel oli seal väljas väga uhke ja lopsakas valgete õitega potialpikann – selle õisi lihtsalt ei raatsitud siiski üürikese iluna vaasi panna, las ta kestab toataimena kauem. Samamoodi oli väljapanekut oma kasvunõudes täiendama toodud mitu botaanikaaia orhideed ja flamingolille, mida lillekauplused ka lõikeõitena pakuvad. Väga põnevad olid botaanikaaia töötajate kogutud ja kuivatatud taimede kimbud – need ei piirdunud sugugi ainult parkjuure, pärl-hõbelehe, angervaks-raudrohu ja õlelilleks hüütud roosa päikesetiivaga. Hästi efektne on kuivkimbus nt jõhvhirss ‘Fontaine’.

Kuningprootea LõunaAafrikas Kapimaal...

PROOTEAD ON KINDLASTI OMA HINDA VÄÄRT, SEST NEID ON VÄGA RASKE KASVATADA, KA POTITAIMENA VÕI TALVEAIAS KOHTAB MEIL NEID HARVA. Lõikeõied olid näituse jaoks ostetud neljalt lillede hulgimüügifirmalt. Nurmiko Hulgi, Florease, Floreana ja Floratrade’i valik kinnitas, et praegu võime soovi korral kinkida küll kõike, mis aga pähe tuleb – ükskõik, millisest ilma otsast igatsetud lill siis pärit poleks. Iga päev kogu seda valikut lillepoodides ei näe, kuid kõike on võimalik tellida. Levinud lõikeõitest ei

märganud ma näitusel siiski nartsisse, gladioole ja suuri aedhortensia õisikupalle, viimased olid küll esindatud kuivatatult. Ei olnud ka Tallinna lillepoodide vist suurimat hilissügise üllatust – õitsema ajatatud sirelioksi (hind 6–7 eurot), mis on Hollandi lilleoksjoni kaudu siia jõudnud kuuldavasti Iisraelist.

Kõige erilisemad tundusid mulle väljapanekus looduslikult kauges Lõuna-Aafrikas kasvavad taimed, kuigi sealseist asukaist on näiteks kallad, gerberad ja freesiad meilegi ju ammused tuttavad. Sellist lilla südamiku ja elevandiluukarva õieservaga põnevat kallasorti nagu näitusel pole ma poes aga veel kohanud. Strelitsiad ja prootealiste (Proteaceae) sugukonna liikmed on roosidest jt levinud lõikeõitest kallimad ja neid kingitakse meil eriti pidulikel puhkudel. See, kui tead, millega tegu, lisab kingile kindlasti väärtust. Põnev näitus aitaski nii taimede ostjatel kui müüjatel targemaks saada.

STRELITSIAD JA PROOTEAD Paradiisilinnulilli ehk strelitsiaid tutvustab näituse kuraator botaanik Urmas Laansoo ka oma äsjailmunud „Ränduri taimeraamatus”. Oma nime on paradiisilinnulille perekonda kuuluvad põõsad ja puud saanud selle järgi, et sihvaka varre tipus paiknev õisik meenutab eksootilise linnu erksa suletutiga pead ja õisiku kandeleht tema terava otsaga nokka. Õisi kirjeldab Laansoo nii: „Iga õis koosneb kolmest eredalt värvunud õiekattelehest ja kahest

... ja näitusesaalis koos nööpnõelapea-prootea ja punase valgepuuga.

Fotod: erakogu

kokkukasvanud ning ühest vabast sinisest või valgest õiekattelehest, mis moodustavad meenäärme ehk nektaariumi.”

Taime lopsakad lehed meenutavad banaani omi. Meil on müügil (hind praegu olenevalt suurusest 5–7 eurot) oranžide õiekattelehtedega kuninglikku strelitsiat (Strelitzia reginae), sordi ‘Mandela’s Gold’ õiekattelehed on kirgaskollased. Aafrika lõunaosast pärit taime näeb sooja kliimaga riikides haljasaladel või konteinertaimena. Meil võib teda kasvatada valges ja jahedas talveaias, kus tempera-

tuur jääb talvel 10–14 kraadi vahele. Vaasis püsib paradiisilinnulill kindlasti nädala, jahedas ruumis ehk isegi kaks ning selle õis on huvitav ka kuivatatult.

Prootealiste põnevat ja iidset õistaimesugukonda (sinna kuuluvad u 80 perekonda ja 1500 liiki, mis on peamiselt levinud Lõuna-Aafrikas ja Austraalias) esindasid näitusel potis kasvav kuningprootea valgeõieline sort ‘White Crown’, suure heleroosa õiega kuningprootea lõikeoks, nööpnõelapatju meenutavate värvikate õitega Leucospermum’i perekon-

na esindajad ja nende pilkupüüdvate kõrglehtedega sugulased valgepuude (Leucadendron) perekonnast: sort ‘Cape Spice’ ja punane valgepuu (L. rubrum). Nimest hoolimata kasvavad nad looduses valdavalt ikka põõsastena. Kapimaal on selle hõreda võsa moodi koosluse nimi, kus prootealised peamiselt kasvavad, fynbos.

Vahel ka hiigelprooteaks kutsutav kuningprootea on Lõuna-Aafrika vabariigi rahvuslill. See „lill” on tegelikult igihaljas ümarate-piklike lehtedega ja umbes kahe meetri kõrgune põõsas, mille okste tippudes puhkevad kuni 30 cm läbimõõduga roosad, kreemikasvalged või punased õied. Suletult meenutavad need suuri käbisid ja avanenult karikaid või artišokiõisikuid. Põõsas õitseb mitu kuud. Kuningprooteal on ka valgete, punaste, oranžide ja kollaste õite ning kirjute lehtedega sorte.

Punaste, kollaste ja oranžikate õitega „nõelapadja-prooteaid” (nende tunnuslikud „nööpnõelapead” on õiest välja ulatuvad emakakaelad) näeb meil sellest seltskonnast kõige sagedamini müügil, hind on praegu vahemikus 5,80–7 eurot.

Valgepuude efektsete kõrglehtedega lõikeokstel ei ole tagasihoidlikel õitel enamasti lastud müügi ajaks veel välja areneda. Suure õiega kuningprootea lõikeoksad on küll kallid (Tallinna kesklinna lillepoes hind nt 18 eurot tükk), kuid vaasis (neid soovitatakse panna sooja vette, kuid hoida pigem jahedamas ruumis) on nad ilusad pea kolm nädalat, kui neil hoolega vett vahetada ja lõikepinda uuendada. Seejärel laske õiel lihtsalt kuivada – nõnda kestab see päris huvitavana edasi. Kui soovite, et säiliks õie värv, siis tuleb see varem pimedasse kuivama panna. Prootead on kindlasti oma hinda väärt, sest neid on väga raske kasvatada, ka potitaimena või talveaias kohtab meil neid harva. Oma kodustes kasvupaikades on nad kohastunud keerukate kasvutingimuste ja võsapõlengutega – kuningprooteal laseb näiteks puitunud mugula moodi moodustis uuesti tärgata, kui taime maapealne osa tules hävib. Ja osa liikide paksukestalised seemned ei idanegi ilma tulekahju mõjuta.

Hoopis leplikum toataim ja ka lõikeõite andja on LõunaAafrika mäenõlvadelt pärit sibullill, suureõieline neriine (Nerine bowdeni). Näitusel sai vaasis imetleda valkjasroosasid natuke tagasi käändunud õielehtreid, aga on ka tumepunaste ja valgete õitega neriinesid. Toataimedena vajavad nad suvist puhkepausi ning sügisel ja talvel võimalikult valget kasvukohta. Üllatusi oli muidugi ka maailma teistest kantidest. Bromeelialised on pärit Lõuna-Ameerikast. Nende hulka kuuluv Hitchcocki saluutlill (Pitcairnia hitchcockiana) kasvab looduslikult Venezuelas ja Ecuadoris, näitusel oli vaasis tema sordi ‘Red Dragon’ õisik. (Üks saluutlille perekonda kuuluv liik – aafrika saluutlill (P. feliciana) – on see ainuke bromeelialine, mis avastati kasvamas hoopis troopilises Aafrikas.) Lõikelillena pakutakse saluutlilli alles 2014. aastast ja nende suurim kasvataja on Uus-Meremaa.

12 || Talupidamine || maa elu Tiit Efert Maa Elu

S

aaremaal asuv Rautsi talu on viimastel aastatel rikastanud eestlaste ostukorvi värviliste köögiviljadega, mis muudavad toidulaua värvikirevamaks, põnevamaks ja isuäratavamaks.

Harjumuspäraste oranžide porgandite ja punaste peetide kõrval leiab ka hoopis teisi toone. See on andnud talule võimaluse teistest tootjatest eristuda. Rautsi talu eesmärk on pakkuda kvaliteetset kohalikku toodangut. „Loodame, et rahva tungival soovil hakkab ka hulgi- ja jaekaubandus päev-päevalt eelistama kohalikku toodangut ning soovime selles protsessis osaleda,” räägib talu ostu- ja müügispetsialist Mari-Liis. Kuna tegemist on pereettevõttega, siis ametinimetusele vaatamata tuleb teha kõike. Traktorirooli Mari-Liis siiski ei kipu, selle töö teevad ära mehed.

NAVIGATSIOON VIIB AJALUKKU Kui navigatsiooni järgi Rautsi tallu sõita, viib tee Põhja-Saaremaale Võhma külla. Tegelikult asub Rautsi talu hoopis SuurRahula külas, mitte kaugel Kuivastu-Kuressaare maanteest.

Võhma külas asub sajandivanuse talu sünnikoht. Tolleaegses talus tegeldi peamiselt loomakasvatuse ja tõuaretusega. Maad oli 65 hektarit, millest seitsmel kasvatati söödavilja. Ülejäänu oli mets, puisniidud ja karjamaad. Talvel tehti ja müüdi talus küttepuid. Köögivilju kasvatati peamiselt pere tarbeks.

1940. aastal talu riigistati ja elumajja rajati kolhoosikontor.

Pererahvas lubati pagendada Siberisse, kui nad taluhooneid ei vabasta. Nagu ka teistes taludes, saadi Eesti taasiseseisvumise järel tagasi kõigest osa maid, laut ja kuivati. Pool talust erastati aga perele, kel paremad tutvused ja võimalused. Tagasisaadud maad ja hooned pärandati 1990. aastate alguses vanavanematelt Rautsi talu praegusele peremehele Aarne Põrile, sest tema on perekonnas ainus, kellel on põllumajandusharidus. Aarne vääris sellist usaldust, sest ta on tõsine põllumees. Selle kinnituseks valiti ta 2016. aastal Saaremaa aasta põllumeheks.

NOORPEREMEES ANDIS TALULE UUE NÄO Aarne alustas seitsme hektari põllumaaga. Kuni 2011. aastani kasvatas ta peamiselt teravilja. Köögivilja kasvatati väga vähe – peamiselt endale, aga natuke ka müügiks.

2011. aastal asus tegutsema aga talu noorperemees Taavi Põri, kes võttis enda kohuseks just köögivilja kasvatamise. Siitpeale hakkas talu omandama tänaseks päevaks välja kujunenud nägu.

Taavi initsiatiivil tehti esi-

22. november 2018

Rautsi talu värviline pale

Rautsi talu peremees Aarne Põri on perekonnas ainus, kellel on põllumajandusharidus. fotod: Tiit Efert

mesed investeeringud kartulikasvatuse tehnoloogiasse ja kasvuhoonetesse. Üsna pea jäi talu silma Pädaste mõisa restorani Alexander tolleaegsele peakokale Peeter Pihelile, kes tõi talusse mõtte kasvatada veidi erilisemaid asju. Alates sellest ajast ongi talu põldudel kasvamas erinevat värvi peedid ja porgandid, lisaks igasugused kapsalised ja muu tore toidukraam. Nii köögi- kui teraviljapoolt on kõvasti arendatud. Teraviljakasvatuses tehakse koostööd Pöide Maaviljeluse Ühistuga ning köögiviljaga tegeldakse ise.

Talul on haritavaid maid ligi 270 hektarit. Kartuli all on 20 hektarit, juur- ja köögivilja all kümme hektarit ja ülejäänud pinnal kasvab kaun- ja teravili.

ERINEVAD PORGANDID, NII TAVAPÄRASED ORANŽID KUI KA VÄRVILISED, KASVASID TÄNAVU KOKKU VIIEL HEKTARIL. ERINEVAID VÄRVE PEETE (PUNANE, KOLLANE JA ROOSATRIIBULINE) OLI KAHEL HEKTARIL. Kuna kartuli all on kõige rohkem maad, siis moodustabki see köögi- ja juurviljakasvatusest põhilise osa. Erinevad porgandid, nii tavapärased oranžid kui ka värvilised, kasvasid tänavu kokku viiel hektaril. Erinevaid värve peete (punane, kollane ja roosatriibuline) oli kahel hektaril. Ülejäänud kasvatatavad köögi- ja juurviljad (juurseller, pastinaak, juurpetersell, lehtkap-

sas, avamaakurk ja muud kapsalised) jaotusid umbes kolmele hektarile.

LILLEPÕLD – VAHELDUS SILMALE NING MAALE Rautsi talu katmikala on hetkel 500 ruutmeetrit suur. Tänavu kasvasid siin peamiselt erinevad tomatid: kirss-, kobar-, ploom ja lihatomat, kusjuures 80 protsenti pinnast oli kirsstomati all. Lisaks leiab katmikalal paprikat ja tšillit ning ürte.

Aastatega vahelduvad põldudel liblikõielised nagu mesikas ja päevalill. Näiteks laius tänavu päevalillepõld maja taga põllul.

Mari-Liisi selgitusel oli maal vaja puhata ning rammu koguda. „Rammu ta saab päevalilledest sügisel, kui nad sisse küntakse. Saaki me päevalilledelt otseselt ei kogu, kuid linnud, kes talveks jõudu koguvad, on küll rahul,” lisab ta. Järgmisel aastal kasvab sel põllul juba kartul.

Külvihooaeg algab Rautsil siis, kui eelkasvatuspottidesse külvatakse tomati- ja paprikaseemned. Need istutatakse katmikalale juba aprilli alguses. Saaki saab laias laastus juunist oktoobrini.

Avamaakultuuride külvid ja istutamised sõltuvad suurel määral ilmast. „Üldiselt on nii, et kui põld kannab, siis peaks juba peale minema. Keskmiselt algavad välitööd aprilli lõpus ja enamus külve on maikuus,” täpsustab noorperemees Taavi.

Varast kartulit ja noori porgandeid saab soodsal aastal pakkuda juba juuli alguses.

Kui veel katteloori all kasvatada ja varem külvata, siis varemgi. Enamasti seab varasemale külvile piiri siiski pehme maa, mis masinaid ei kanna.

Tänavune aasta oli avamaal taimede kasvatamiseks keeruline eeskätt väga pika kuivaperioodi tõttu. Kuna vihma ei sadanud peaaegu kolm kuud, siis juhtuski, et osa taimi tärkas alles juuli alguses ja mõni ikaldus täielikult. Tulemusena kulmineerus aasta oluliselt madalamate saaginumbritega. Näiteks porgand ei kasvanud korralikult suureks ja andis seeläbi vähem saaki.

Põlde tuli ka täiendavalt kasta, mis tõi kaasa suure lisakulu. „Kahjuks ei ole ka lisakastmisega võimalik asendada veekogust, mida taim tegelikult tahaks, sest keskkonnaamet seab veekasutusele samuti piirid,” selgitab Taavi.

SEDA, MIDA KLIENDID SOOVIVAD Kui esialgne sortiment kujunes välja sajaprotsendiliselt restorani soovidest ja ootustest, siis edasi on aasta-aastalt juba ise jälgitud, mida tarbija jaekettides eelistab ning millised kultuurid Eesti oludele paremini vastu peavad. „Värviline juurvili on olnud läbi aastate meie teema, esimest korda kasvatasime seda aastaid tagasi Pädaste restoranile, tehes koostööd Peeter Piheliga. Nüüd pakume värvilisi ja teistmoodi juurvilju juba poodides üle Eesti,” sõnab Mari-Liis.

Rautsi tooteid saab osta Coopi Saaremaa poodidest, Selveritest kogu Eestis ning veel mõnest Prismast ja Delice’i toidupoodidest. Samuti rändavad juur- ja köögiviljad Saaremaa, Muhumaa ja mandri restoranidesse.

Loomakasvatust talul plaanis ei ole. Esiteks ei ole kellelgi loomakasvatuse eriharidust

Talu ostu- ja müügispetsialist Mari-Liis traktorirooli ei kipu, selle töö teevad ära mehed.

ning see on piisavalt võõras.

Teisalt eeldab loomakasvatus juba alguses märkimisväärseid lisainvesteeringuid. „Palju veisefarme on saanud alguse vanadest kolhoosilautadest, kus on elementaarsed asjad olemas olnud. Õnneks või kahjuks seda võimalust ei ole meil olnud,” tõdeb Taavi. „Iga mees jäägu ikka oma liistude juurde.”

Rautsi talu on saanud korduvat tagasisidet, et nende kartul maitseb paremini või kuidagi teisiti. „Hea on seda süüa tõesti,” sõnab Mari-Liis ja lisab, et isegi talvine kartul potis keedetuna on juba piisavalt ergu maitsega, et muud kui võid ja natukest soola juurde polekski tarvis. Tema sõnul võib üks edu põhjus olla see, et Rautsi talus väetatakse põlde minimaalselt ja sõnnikutki pannakse sügisel mõõdukalt. „Seeläbi ei lähe kartul vesiseks. Aga mõtleme ka seda, et Saaremaa kivistel ja liivastel põldudel on ehk oma väikene võlu, mis taimed paremini maitsema paneb,” räägib Mari-Liis.

Hea toit saab tema sõnul alguse ikkagi sellest, kui kasvatamisele on pühendatud aega ning panustatud rohkem kui lihtsalt tööd. „Meie ettevõte on perefirma ning meil töötavate kohalike inimeste poolt on toodangusse pandud ka kohalik hing ja puudutus. Ju see meie toodangu maitses väljendubki,” lisab MariLiis. Tema sõnul on eesmärgiks jõuda kõigi eestlaste toidulauale.

Seepärast ei tegelda pelgalt gurmeekaupadega, vaid tahetakse pakkuda ka lihtsalt häid maitseid. „Kõike ei saa veel rääkida, aga kindlasti on oodata lähitulevikus uusi ja huvitavaid valmistooteid. Nii et tasub silmad lahti hoida,” sõnab Mari-Liis.