Maa Elu, 25. oktoober 2018

ROBIN SALUOKS: MEIE EESMÄRK ON ÜHENDADA KÕIK MAAILMA PÕLLUMEHED ÜHTSESSE VÕRKU.

KALLIM VÄETIS

VÕRRELDES EELMISE AASTAGA ON PRAEGU VÄETISTE VALIK PISUT KESISEM JA HIND TÕUSNUD.

PÕDRAD KAPSA KALLAL

9

772504

586014

ISSN 2504-5865

VÄHE SELLEST, ET PÕUANE SUVI EI SOOSINUD KAPSAKASVATUST, SILLAMETSA TALUS KÄISID PÕDRAD PÕLLUL KAPSAPÄID SÖÖMAS.

25. OKTOOBER 2018 • NR 43 (176) • HIND 1 €

AJALEHT ETTEVÕTLIKULE MAAINIMESELE

2 || kÖÖGiVili || Maa Elu

25. oktoober 2018

Kapsale kuiv ja kuum ei meeldinud SILVIA pALUOJA

Pärnu Postimees

OÜ Saaresepa hoidla pole rohelistest peadest tühi isegi pärast põuast suve, kuigi laoseis on sel sügisel selline, nagu tavaliselt on märtsis. foto: urmas luik / pärnu postimees

Üks seade - 9 tööriista

Avan� uue puurseadmega saad tehtud kõik tööd, alates segu segamisest lõpetades puude lõhkumisega.

Maapuuriseade

Segumasina trummel

990.-

445.-

Kaablitrummel

185.-

Karusellhari

255.-

A

vamaaköögiviljadest kasvatatakse Eestis enim kapsast, mille kasvupind suureneb vastukaaluks näiteks kartulile, millega vaevanägijaid jääb aina vähemaks.

Pärnumaa üks suurim ja kauaaegsem köögiviljakasvataja on OÜ Saaresepa – pereettevõte, mida veavad vennad Indrek ja Andres Allikas. Omaaegsest Rannametsa karjalaudast ehitasid nad kapsa säilitamiseks vajaliku hoidla ja rohelistest peadest pole see tühi isegi pärast põuast suve. Kuigi, nagu Indrek Allikas nendib, on laoseis sügisel selline, nagu tavaliselt on olnud märtsis. „Üks asi on kasvatada, hoopis teine asi saaki realiseerida,” nendib Indrek Allikas. „Tavaliselt on räägitud, et suur saak ei võrdu suur sissetulek, kuid praegu on nii, et põuase suve järel on saaki 20–30 protsenti vähem kui tavaliselt, aga varumishind on selgelt parem kui eelmisel aastal. Kas kokkuvõttes on hea või halb, saab kevadel öelda.”

Kohalikele Allika-poiste kodutalu järgi nime saanud osaühingul sirgus tänavugi paarikümnel hektaril kartulit, avamaakurki, kapsast. Kartul andis liivase maa peal kasvatajale vastu väiksed mugulad ja paljude aastatega võrreldes kesisema saagi, kuid talvekartul ei ole Saaresepa põhiartikkel, vaid selle kasvatamine toetab muud tootmist ja hajutab ilmataadi seatud riske. „Põhiliselt tegeleme avamaakurgiga ja tänavu oli ilm-

selt sajandite parim väljakorje, kõike ei suutnud isegi realiseerida, ka Felixi ja Salvesti purkides on meie kurke,” mainib Indrek Allikas.

Rannametsa külas toimub Saaresepa kulu-tuluarvestus eeldusel, et hapenduskapsas annab hektarilt vastu 80 tonni ja säilituskapsas 50 tonni päid.

Aga ühe punase säilituskapsa sordiga Eesti kliimale tavatu suve järel üle 25 tonni hektarilt nad välja ei pigistanud.

Uue haldusjaotuse järgi Pärnu linna Pootsi külas on tuntud lille- ja köögiviljakasvataja Sillametsa talu, pereettevõte, kus pereema Milvi Ranna jutu järgi on kuu aega juba kevad olnud, sest käsil on „lillede potitamine”, sealhulgas kaheksat sorti pojengide kasvamapanek.

Suvele tagasi mõeldes ütleb Milvi Rand, et see oli raske, sest kapsale ei meeldi kuivus ja kuumus, kapsas eelistab jahedat ilma ja märga maad ning saak jäi oodatust tublisti väiksemaks. Säilitus- ja hapenduskapsa kasvatamine on Sillametsas taandunud viielt hektarilt poole hektarini ja selle põhjus pole ilmastik, töökäte nappus või nõudluse puudumine, vaid hoopis põdrad. „Kõige rohkem on meil korraga olnud kapsapõllus üheksa põtra, peame neile vereta jahti, pildistame ja filmime, aga nad teevad suurt kahju ja seda ei hüvita keegi,” möönab Milvi Rand. „Põdrad võtavad igast kapsapeast tüki, hammustavad kõige ilusamatest, ei söö ühtegi lõpuni ära, nad ei karda pauku ega midagi, piirdeaed neid pea.

Nii tõmbasimegi kapsakasvatuse põllul koomale.”

Avamaakurk andis sellegi talu põllul üle ootuste suure saagi ja selle realiseerimisega polnud peavalu, sest marineerimiseks ja hapendamiseks sobivad kurgid olid kaubanduses nõutud kraam.

Sõelkopp Puulõhkumisvint

490.-

725.-

Kruvivaia paigaldamise adapter 380.Rootoräke maapuurile 135.Nurga adapter 90 maapuurile 140.maapuurid läbimõõduga 75-900mm

www.masinakeskus.ee

Põhja-Eesti müügihall: Tule 20, 76505 Saue, Harjumaa Telefon: +372 528 2732, +372 521 8462 E-mail: joosep.kaba@sami.ee

Lõuna-Eesti müügihall: Petseri 40, 68204 Valga, Valgamaa Telefon: +372 524 1759 E-mail: heiki.kuld@sami.ee

Sillametsa talu perenaine Milvi Rand tõdeb, et nad on pidanud kapsakasvatust tublisti koomale tõmbama, sest põdrad käivad kapsapeade kallal maiustamas. foto: mailiis ollino / pärnu postimees

Maa Elu || SEakaSVaTuS || 3

25. oktoober 2018

TÜHI FARM TOODAB KAHJUMIT „See oli väga suur šokk, kui saime teada, et farmis on katk sees. Esimesed päevad olid kõige valusamad,” meenutab Mare Noot mullu juunis toimunut.

Samal ajal tuli operatiivselt te-

Ck

elmisel aastal Aafrika seakatku tõttu Pärnumaal Kihlepas asuva farmi sulgenud ja 3400 looma sundhukanud osaühing Lõpe Agro jätkab farmis seakasvatusega.

Ettevõtte teise, ligi kolmekümne kilomeetri kaugusel Lõpel asuvasse 6000 seaga farmi haigus ei ulatunud. Ettevõtte tegevjuht Mare Noot kinnitab, et nüüdseks on Kihlepas tootmine taastatud täismahus.

Tegelikult oleks võinud sealsesse 2011. aastal valminud vabapidamisfarmi sead katkujärgselt uuesti sisse tuua juba mullu septembris, sest kõik nõuded olid täidetud ja piirangud maha võetud, aga ettevõtte juhtidel oli plaan muuta tehnoloogiat – põhu sügavallapanu asemel taheti nakkusriski vähendamiseks hakata kasutama vedelsõnniku süsteemi. Plaani pole tänagi maha maetud, aga selle teostumine võtab loodetust rohkem aega.

sto

Maa Elu

t t er

tOOMAS ŠALdA

gutseda, täita täpselt ettekirjutusi ja säilitada kaine mõtlemine. Midagi ei jäänud üle, nutma jääda lihtsalt ei saanud. Kõige rohkem oli kahju inimestest, kes seal iga päev töötasid ja olid loomadega kokku kasvanud.”

Katku avastamise ja tootmise taastamise vahele jäi palju aega ja tegevusi: farmi täielik puhastamine, seadmete demontaaž ja remontaaž, desinfitseerimine, karantiin ja ootus, et saaks loa farmis kasutatavat tehnoloogiat muuta. „Kavatseme ehitada vedelsõnnikuhoidla ja minna üle vedelsõnnikusüsteemi peale. Asusime selles suunas kohe tegutsema, ümberehituseks valmis projekt, võtsime hinnapakkumised ja pöördusime keskkonnaameti poole kompleksloa muutmiseks,” räägib Noot. „Tellitud sai keskkonnamõju hinnang, mis valmis kevadeks, kuid kahjuks pole meil siiamaani seda luba keskkonnaametilt olemas. Seepärast ei jäänud muud üle kui jätkata sügavallapanuga. Lihtsalt ei jõudnud luba ära oodata. Muudatused on kavas, aga kaua see aega võtab, ei oska ennustada.” Üks asi on kätte saada kompleksluba, teine külarahva meelsus – vedelsõnnikuhoidlat kardetakse. „Kuigi tehnoloogia on edasi arenenud ja mina siin tonti ei näe, on teema väga tundlik. Tõenäoliselt on see pikk protsess ja kogu selle aja sigala tühjana hoidmine oleks majanduslikult ebamõistlik, nii jätkamegi esialgu vanaviisi. Juulis tõime esimese partii põrsaid sisse, kolme kuu jooksul täitsime kõik kohad. Nüüd hakkavad juba esimesed nuu-

EESTLANE EELISTAB KODUMAIST Kuigi praegu käib Kihlepa farmis töö täie hooga, ei saa seakasvatajad end päris kindlalt tunda, sest metssigade populatsioon on taas kasvamas. „Oleme küll täiendavalt investeerinud topeltpiiretesse ja ümber on ehitatud farmi sissepääsud, aga kindlustundest ei saa rääkida,” tõdeb Noot. „Põhu kasutamine on endiselt riskantne. Eeskirja kohaselt peab see enne kasutamist seisma vähemalt kolm kuud, selle ajaga peaks nakkusoht kaduma, aga mina seda päris ei usu. Meie kasutame praegu 2016. aasta põhku, meil on seda alles ja kui see otsa saab, hakkame kasutama 2017. aasta põhku.”

Seakasvataja on veendunud, et seakatk ei kao Eestist niipea kuhugi ja sellega tuleb kohaneda. Inimesed on märksa teadlikumad, bioohutusnõuete täitmise vajalikkusest on aru saadud, aga risk jääb. : sHu foto

Seakatku tõttu suletud farm alustab taas

mikud välja minema,” selgitab Noot.

Kahest mullu suvel koondatud inimesest üks on taas Kihlepa farmis tööl, teine leidis vahepeal uue töökoha ja tema asemele tuli uus töötaja leida.

Farmis töötab kolm inimest.

Riik maksis Lõpe Agrole 264 940 eurot taudikahjude kompensatsiooni, mis kattis tegevjuhi kinnitusel põrsakulud ja mingi osa üleskasvatamiskuludest. „Aastaga, mil sigu farmis polnud, kogunes majanduslikku kahju ikkagi mitukümmend tuhat eurot. Pangalaenud vajasid maksmist ja jooksvatest kuludest ei pääse: territooriumi valgustus, ümbruse korrashoid, valvesüsteemid, aeg-ajalt tuli kütta jms. Ükski tühjalt seisev hoone kasumit ei teeni,” nendib Noot.

JUHtkIRI

RIINA MARtINSON Lõpe Agro tegevjuht Mare Noot loodab, et tarbija ei pahanda selle peale, et täiendavate bioohutusnõuete täitmine tõstab paratamatult mingil määral kodumaise sealiha hinda. foto: mailiis ollino / pärnu postimees

„Venemaa poolt tulevad uued sead Eesti poole. Meie endagi põldudel on metssigade tekitatud põllukahjustused jälle sagenenud. Suured karjad on liikvel. Kui metssigu usinasti ei kütita, kasvab kevadeks nende arv jälle ülemäära suureks,” muretseb Noot.

Kõigest hoolimata peab Noot seakasvatust Eestis majanduslikult endiselt perspektiivikaks, muidu poleks ju Kihlepas tootmist taastatud. Eesti sealihaga isevarustatuse tase on üsna väike, 75 protsendi juures. Samas eestlane armastab sealiha ja eelistab järjest kindlamalt kodumaist. „Sealiha tuuakse ka mujalt sisse ja müüakse seda väga odavalt, aga see ei ole minu hinnangul õige ning tarbija ei hinda seda liha kuigi kõrgelt,” nimetab Noot.

Loodetavasti ei pahanda kodumaise sealiha tarbija sellegi peale, et täiendavate bioohutusnõuete täitmine tõstab paratamatult mingil määral kodumaise sealiha hinda. Seda enam, et tõusutrendis on ka söödahind. „Väikestele farmidele võib praegu kehtivate bioohutusnõuete täitmine isegi üle jõu käia ja kui suured farmid on suures osas tootmise taastanud, siis paljud väikesed on seakasvatuse lõpetanud,” tõdeb Noot.

OHT POLE KADUNUD ELEN kURVItS

Veterinaar- ja Toiduameti pressiesindaja

A

astatel 2015–2017 hukati või hukkus Aafrika seakatku tõttu Eestis ligi 43 000 kodusiga. 2015., 2016. ja 2017. aastal hukati või hukkus katku haigestumise tõttu vastavalt 22 363, 6984 ja 13 507 kodusiga.

Tänavu Eestis kodusigadel seakatku diagnoositud pole. Eestis diagnoositi haigust kodusigadel viimati 2017. aasta septembris. Eestis on seakatku sel aastal diagnoositud metssigadel. Oktoobri keskpaiga seisuga on sel aastal uuritud 3786 metssiga, kellest 243 looma on olnud nakatunud või kellel on olnud kokkupuude katkutekitajaga.

Seega pole oht meie metsadest kadunud.

Aastatel 2015–2017 oli Eestis 27 farmi, kus kodusead katku nakatusid, sead hukati ja hooned desinfitseeriti. Tootmist taasalustati enamikes suuremates seafarmides.

Poolas on sel aastal diagnoositud 108, Leedus 50, Lätis 10 ja Rumeenias 1025 katkupuhangut kodusigadel. Üle Eesti kehtib sigade väljas pidamise keeld. Taudistunud aladel peab farmiomanik välistama metssigade ligipääsu kodusigadele ning kõigile vahenditele ja materjalidele, mis võivad sigadega kokku puutuda. Jahil käinud inimene ei tohi minna loomapidaja ettevõttesse ega vähemalt 48 tunni jooksul pärast jahti sigadega kokku puutuda.

toimetaja

SUVE- VÕI TALVEAJALE?

Ü

ks on kindel – sellest kellakruttimise jamast me ükskord pääseme. Kui veel selle nädala algul teadsime, et otsus püsivalt suve- või talveajale jääda sünnib järgmisel aastal, siis nüüd olevat Euroopa Nõukogu ametnikud arutlemas, et nii kiiresti otsustada siiski ei tohi ja mõistlik on veel kaks aastat seda teemat üleval hoida.

Sel nädalavahetusel läheme üle talveajale ehk vööndiajale ja kevadel taas suveajale. Mis saab edasi, hakkab peagi arutame meie valitsus, kes peabki otsustama, kas jääme suveajale, nagu pidas õigeks riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjon ning soovivad kuuldavasti meie lõunanaabrid, või tuleks eelistada talveaega nagu soomlased.

Kindlasti on reisijail ja ärimeestel lihtsam, kui oleme naabritega samas ajas, aga muud kasu kellakeeramisest on tänapäeval raske leida. Pigem kahju, sest tundlikuma organismiga inimesel on kevadel raske harjuda tund aega varasema rütmiga. Olen minagi üks neist, kel suveaja algus toob kaasa paar nädalat tusaseid hommikuid.

Hea uni on oluline tervise pant ja kvaliteetseim uni tuleb pimedas. Seega, mida enam kattub uneaeg pimedaga, seda kasulikum. Statistikaamet ongi teinud tänuväärse töö ja välja arvutanud, milline aeg ses suhtes parem oleks.

Sügistalvisel ajal jääb uneaeg pimedusse, olenemata kas Eestis on talve- või suveaeg, teine lugu on kevadel ja suvel.

Praegu magame valgel ajal keskmiselt 365 tundi (kaheksatunnisest uneajast 12,5%), aastaringse talveaja korral magaksime valgel ajal 19 ja pideva suveaja korral 12 protsenti uneajast.

Seega oleks kasulikum aastaringne suveaeg, nii jääb rohkem unetunde pimedale ajale.

Kui siiani räägitigi meil rohkem suveajale üleminekust, siis soomlaste talveaja lembus on pannud meie otsustajad kõhklema. Mis on tähtsam, kas ärisuhted või inimeste kvaliteetne uni? Või suudetakse naabrid ühele arvamusele meelitada?

Peatoimetaja Peeter Raidla peeter.raidla@maaelu.ee Toimetaja Riina Martinson riina.martinson@maaelu.ee Makett Jaanus Koov, küljendus Ain Kivilaan Keel ja korrektuur Reeli Ziius Reklaamitoimetaja Liisa Kaha liisa.kaha@eestimeedia.ee, telefon 739 0383 Väljaandja AS Eesti Meedia Maakri 23a, 10145 Tallinn, www.maaelu.ee Maa Elu ilmub Postimehe, Pärnu Postimehe, Sakala, Virumaa Teataja, Järva Teataja ja Lõuna-Eesti Postimehe vahel igal neljapäeval (v.a riigipühad).

Tellimine, telefon 666 2525 Koos Postimehega levi@postimees.ee Koos maakonnalehtedega tellimine@ajaleht.ee Autoriõigused: Eesti Meedia AS, 2018

Tomson OÜ Teaduse 12-12, 75501 Saku Telefon 5690 3944 E-post putukatorje@gmail.com www.kahjuritorje.ee

4 || VÄETiS || Maa Elu

25. oktoober 2018

Ehkki pärast keerulist suve pole põllumeestel rahaga priisata, ei saa taimi toitmata jätta, siiski prognoosivad kaupmehed, et väetiste ostmine tuleb uuel hooajal senisest napim. foto: Drmitri kotJuH / Järva teataJa

RIINA MARtINSON Maa Elu

õrreldes eelmise aastaga on praegu väetiste valik pisut kesisem ja hind tõusnud paarkümmend protsenti, osa väetisemüüjaid prognoosib, et kevadeks on hinnad veelgi krõbedamad.

ASi Oilseeds Trade väetiste tootejuht Marina Belavina ütleb, et kui võrrelda tootjahindasid praegu Eestis küsitavaga, on tootjahind tegelikult rohkem tõusnud, eriti lämmastikväetistel. Hinda mõjutab USA dollari ja euro kursi muutumine. „Kui Eesti väetiste edasimüüjatel saavad otsa suvel ostetud lämmastikväetiste partiid, siis tõuseb hind ka meie siseturul,” märgib ta.

Pik

Väetisehind on tõusnud ja tõuseb kevadeks veelgi Balticagro põlluväetiste tootejuht Mihkel Salum tõdeb, et väetiste hind on eelmise hooajaga võrreldes küll tõusnud, kuid väga pessimistlik ta tulevikus suhtes ei ole. „Mida teevad hinnad edasi? Mina tõesti ei tea, aga minu head konkurendid teavad. Paljud kliendid on viimastel päevadel helistanud ja öelnud, et teised müügimehed väidavad, et kevadeks on väetiste hinnad 50 eurot kallimad,” kirjeldab Salum. „Võib-olla hind tõesti tõuseb, aga võib-olla hoopis langeb? Tõesti ei oska kommenteerida. Müügimehed tahavad müüa ja osa ilmselt arvab, et kõige kavalam on seda teha, hirmutades kliente peatse suure hinnatõusuga.”

s emu

g

e ko

P I H C G N I N TU TEET I L A V K DA

lin aaja

AD IKELAEV

D

EOAUTO

• VÄ TV / UTV A • D I R O • TRAKT

TEA , D TII A J N I A G E R T A G TUNTUD TOD • V SÕIDUAU

1

oksul

si 30 p jo

a taga 00% rah

Kütusekulu vähenemine kuni 20% Väändemomendi ja hobujõu kasv sõltuvalt mudelist kuni 40% Mootori juhtaju seadistamine, ilma et mootoriressurss väheneks Suurem keskkonnasäästlikkus DPF / ADBLUE / EGR / FLAP / START-STOP / SPEED LIMIT OFF Raha kokkuhoid ja kiirem ning kvaliteetsem töö Mootori seadistamine vastavalt teie töö iseloomule ja soovidele

Tammuru tehnoküla 14, Tammuru küla, Pärnu linn

Helista tel 5667 9638 või 5349 7770

www.motomajutus.ee • info@motomajutus.ee Oleme vaid ühe telefonikõne kaugusel!

Salum räägib, et hinnatõus on olnud 20–70 eurot tonni kohta, olenevalt tootest. „Õnneks on tõusnud ka teravilja kokkuostuhind ja praegu põllumeestele pakutav järgmise sügise saagi hind on samuti üsna atraktiivne,” lisab ta.

Kindlasti mõjutab põllumeeste raske seis pärast keerulist suve väetiseostu. „Taimi toitmata ei jäeta, muidu saaki ei saa, aga mõnevõrra napim see väetiste ostmine uuel hooajal tuleb,” arvab Salum. „Väetisemüük taliviljakülviks läks keskmiselt. Kuigi taliviljade külvipind kasvas kõvasti, kasutasid põllumehed tavapärasest väiksemaid külvinorme.

Sügisväetiste maht oli natuke suurem kui eelmisel aastal, aga

tänu sellele, et taliviljade külvipind oli rekordiliselt suur.”

Seega osteti Eestis küll mullusega võrreldes rohkem taliviljaväetisi, aga põllumehed kasutasid väiksemaid laotusnorme. „Uueks hooajaks prognoosime pisut tagasihoidlikumat mahtu,” nendib Salum.

HINNALUURE Väetisemüük kevadhooajaks kogub praegu hoogu ja põllumehed uurivad erinevate müüjate juures hindu.

Belavina tõdeb, et kevadväetiste müük käib tavaliselt lainetena. „Septembris oli väga aktiivne müük. Praegu on rahulikum, see on seotud väetiste hinna tõusuga,” sõnab ta. „Püsiklientidele tehtud

müük näitab, et põllumehed ei kavatse vähendada väetisenorme.” Kompleksväetiste kogused on võrreldes eelmiste hooaegadega defitsiidis ja see on seotud asjaoluga, et Venemaa suured väetisetootjad, kelle toodangut meie põllumehed teravilja kasvatamisel tavaliselt kasutavad, sõlmisid pikaajalised lepingud Indiaga, ja nüüd saadavad oma toodangu sinna.

Samuti müüvad Valgevene tehased aktiivselt oma toodangut Ukrainasse, kus väetisehinnad on Euroopaga võrreldes 50–70 dollarit kallimad. Selline olukord Ukrainas on tingitud sealsetest poliitilistest otsustest.

KUI EESTI VÄETISTE EDASIMÜÜJATEL SAAVAD OTSA SUVEL OSTETUD LÄMMASTIKVÄETISTE PARTIID, SIIS TÕUSEB HIND KA MEIE SISETURUL. „Tõsi, et praegu on tootevalik varasemast kitsam,” tunnistab ka Salum. „Aga küll väetise müügifirmad selle eest hoolt kannavad, et kevadeks taimedele vajalikud toitained põllumehel käes on. Väetiste kättesaadavuse pärast ei tasu muretseda. Liiga hilja peale ei tasu väetiste ostmist siiski jätta, sest kevadel enne külviaega on tavaliselt valik väga väike ja mõni populaarne toode otsas.”

KUI ON TARVIS KOKKU HOIDA Salum tõdeb, et Eesti põllumees pole kunagi väetistega priisanud. „Kasutatakse targalt, efektiivselt, järjest paremaks on läinud laotustehnika, hinnatakse väetise kvaliteeti ja ollakse järjest teadlikumad väetise koostisest,” nimetab ta.

Kui aga põllumehel tõesti on tarvis võimalikult soodsalt läbi ajada, siis Belavina soovitab pöörduda piirkondliku esindaja poole, kes aitab igale põllumehele leida individuaalse lahenduse.

Maa Elu || PÕlluMajanduS || 5

25. oktoober 2018

Noor mees, kes tahab SIRJE NIItRA Maa Elu

änavu Eesti parimaks nooreks ettevõtjaks kuulutatud 23aastane eAgronomi asutaja ja juht Robin Saluoks on võtnud endale väga ambitsioonika eesmärgi – ühendada kõik maailma teraviljakasvatajad IT-rakenduse abil ühte süsteemi, muutes nad seeläbi senisest märksa õnnelikumaks ja rikkamaks. „Ei, mina ei ole põllumees, kuigi olen üles kasvanud talus.

Mul oli imetore lapsepõlv ja tugev kontakt loodusega. Armastasin oma vabadust ja põldudel jooksmist. Niisamuti meeldis mulle veeta päevi koos isaga tema traktoris. Talus kasvamine jagas mulle ka raskemaid õppetunde. Olen näinud oma perekonda tegemas rasket tööd kuni hiliste õhtutundideni. Minu isa, minu mentor, kes on andnud mulle elus kõige väärtuslikumaid teadmisi, kadus saagi koristamise hooajal mitmeks päevaks ning oli murelik kuhjuva paberimajanduse ja materiaalsete raskuste tõttu.”

Nõnda alustab oma loo jutustamisega eAgronomi kodulehel Robin Saluoks, kes nüüdseks on koos oma nutikate kolleegidega välja töötanud rakenduse, mis aitab tuhandeid põllumehi nii Eestis kui juba paljudes teisteski riikides. Siiski rõhutab noor mees, et ta ei ole sel teekonnal kaotanud kunagi esmast motivatsiooni – pakkuda isale rohkem vaba aega ja võimaldada tal teenida rohkem kasumit.

KUUS KUUD PÄRAST TOOTE VÄLJATOOMIST 2017. AASTA JAANUARIS OLI eAGRONOMI HALLATA JUBA 200 000 HEKTARIT TERAVILJAPÕLDE, MIS MOODUSTAB 70 PROTSENTI EESTI TURUOSAST. Oma sõnade kinnituseks toob ta arve, mis näitavad, et võrreldes eelmise kahe aastaga kasvas 2017. aastal tema isa ettevõtte kasum 338 protsenti ja ta sõitis oma põldude vahel ringi 20 000 km vähem. Möödu-

Robin rõhutab, et eAgronomi arendades ei ole ta oma teekonnal kaotanud kunagi esmast motivatsiooni – pakkuda isa Rubertile rohkem vaba aega ja võimaldada tal teenida rohkem kasumit.

Sellele pildile mahtusid lisaks isale ja pojale vanaisa Rein, vanaema Milli ja vend Rudolf. foto: erakogu

põllumehed õnnelikuks teha

Robin Saluoks EASi ettevõtlusauhindade üleandmisel. foto: miHkel maripuu / postimees

nud aastal kasum küll enam nii kiiresti ei kasvanud, aga firma areneb ja mulla kvaliteet põldudel paraneb pidevalt.

Varem, kui isa sisestas andmed Exceli tabelisse, pidi ta näiteks mõnd kultuuri põllul vahetada soovides tegema palju muudatusi, nüüd teeb eAgronom selle töö tema eest ära, kontrollides ühtlasi, et muudatus vastab esitatud nõuetele, toob Robin näite.

Tema sõnul ei ütle eAgronom ei isale ega kellelegi teisele ette, mida ta oma põllul tegema peaks, aga see annab ettevõttest hea ülevaate, mille põhjal on targal põllumehel lihtsam õigeid otsuseid teha. Lisaks jääb rohkem aega põldudel käimiseks ja töö üle mõtisklemiseks ning stressi on vähem.

KÕIGI PÕLLUMEESTE ÜHENDAJA Saluoksa sõnul lähtub ta töös põhimõttest, et põllumehed on nagu kõik muudki ettevõtjad.

Sestap otsustas ta teha teraviljakasvatajatele programmi, mille abil nad saavad planeerida

finantse ja laoseisu, analüüsida tulemusi ning esitada aruandeid kõik ühes kohas ja väikese ajakuluga. Programm võimaldab jagada töötajaile ülesandeid, näha, mis on tehtud ja mis parasjagu teoksil, võtta hinnapakkumisi ja teha muid vajalikke toiminguid. „Aga see on alles algus, meie eesmärk on ühendada kõik maailma põllumehed ühtsesse võrku. Aitame neil meie tarkvara abil astuda esimese sammu infotehnoloogia maailma,” selgitab mees ja lisab, et seni on need kaks maailma eksisteerinud suhteliselt eraldi ja kokkupuutepunkte on vähe olnud.

Saluoks ei pea seatud eesmärki ebareaalseks ja usub, et enamik maailma teraviljakasvatajaid võiks tema väljatöötatud programmi kasutada küll.

Eesti tuntus põllumajandusmaana ja arenenud IT aitab sellele mõistagi kaasa.

Robini enda esimene kokkupuude arvutiga oli siis, kui tiigrihüppe raames Eesti põllumeestele arvuteid jagati ja

vanaisa, kes sellega midagi teha ei osanud, masina koju tõi.

Nüüd on Robin alustanud ITõpinguid Tartu Ülikoolis, kuid praegu täiendab ennast iseseisvalt, õppides iga päev midagi uut juurde.

Ametlikult alustas eAgronom kolme inimesega 2016. aasta augustis. Kohe alustati vestlusi põllumeestega ja saadud tagasiside põhjal uuenduste tegemist. Tänaseks on saadud tagasisidet sadadelt põllumeestelt ja see on olnud väga positiivne.

KASUTAJAID MITMES RIIGIS Kuus kuud pärast toote väljatoomist 2017. aasta jaanuaris oli eAgronomi hallata juba 200 000 hektarit teraviljapõlde, mis moodustab 70 protsenti Eesti turuosast. „Tagasiside ei ole ainus, mida põllumehed meile pakuvad. Meisse on investeerinud üle 50 sõltumatu põllumehe. Oleme aktiivsed Eestis, Lätis, Leedus, Poolas, Slovakkias, Tšehhis ja Saksamaal ning kogunud üle miljoni euro. Meie tarkvara kasuta-

www.vinass.ee tarmo@martar.eu Tel 5663 9639

jad toodavad toitu rohkem kui kolmele miljonile inimesele eri riikides,” räägib Saluoks.

Ta unistab maailmast, kus põllumehed on rikkad ja õnnelikud. Oma firmaga tahab aga tuua rohkem tarku inimesi põllumajanduse juurde. Praegu töötab tema Tartu kontoris 40 inimest, kellest osa on varem olnud ametis suurtes rahvusvahelistes ettevõtetes. Osa meeskonnast tegeleb tootearenduse, osa klienditoega, mis tähendab, et tarkvara omandanud põllumehi õpetatakse seda kasutama ja abistatakse igati. Palju käiakse otse põllu peal põllumeestega suhtlemas. Teemale vastavalt on kontoris tööruumid sisustatud põhupallide ja viljavihkudega.

Innovaatilise IT-platvormi kasutamine läheb põllumehele maksma umbes üks euro hektari kohta ehk kui võtta aluseks Robini isa, siis teeb see 1400 eurot aastas. Võrreldes käibe ja kasumiga pole see kuigi suur summa. Seega peaks uus platvorm olema jõukohane igale põllumehele.

6 || METS || maa elu

25. oktoober 2018

Lindude magam OLAV RENNO

Infopäeval räägitakse sellestki, miks tekivad metsateemal konfliktid ja millisel pinnal need kõige sagedamini esinevad.

linnuteadja

V

foto: elmo riig / sakala

METSASÕPRU OODATAKSE METSANDUSE INFOPÄEVALE AIN ALVELA Maa Elu

K

evadel hoo sisse saanud metsanduse arengu k ava aastatek s 2021–2030 (MAK2030) algatamise esimene etapp on lõpusirgel ja reedel tutvustatakse avalikult MAK2030 koostamise ettepanekut.

Tallinnasse Kultuurikatlasse oodatakse kõiki, kes tunnevad huvi, kuidas meil hakatakse lähima kümnendi jooksul metsi majandama – lõpule jõuab enam kui pool aastat kestnud MAK2030 koostamise esimene etapp ja valmimas on ettepanek valitsusele.

Olulise osa ettepanekust moodustavad 101 metsanduse probleemi, millele MAK2030 koostamisel hakatakse lahendusi otsima.

Keskkonnaministeeriumi metsaosakonna peaspetsialisti Kristel Järve sõnul planeeritakse

MAK2030 koostamise ettepaneku viimane ja täielik versioon teavitusürituse ajaks üles panna riigi infosüsteemide andmebaasi. „Pärast infokoosolekut on ettepanek eelnõude infosüsteemis saadaval kuu aega ja kõik võivad sinna oma ettepanekuid lisada, samal ajal on see kooskõlastamiseks teistele ministeeriumitele,” selgitab Järve edasise protsessi käiku. „Pärast vaatame ettepanekud läbi, võimalusel arvestame neid ehk täiendame MAK2030 ettepanekut ja siis saadame valitsusele. Valitsus otsustab ettepaneku põhjal, kas algatada MAK2030 koostamise protsess.”

Järve usub, et sel aastal selle otsuseni valitsuses ka jõutakse.

Täpsemalt eesseisvast infopäevast rääkides toob ta huvipakkuva ettekandena välja sihtrühmade alusuuringu tutvustuse, mis korraldati Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuse analüütiku Maie Kiiseli juhti-

misel ja kust tuleb välja, miks tekivad metsateemal konfliktid, millisel pinnal need kõige sagedamini esinevad. Vahest annab see osapooltele ainet mõtiskluseks, kuidas konflikte edaspidi vältida.

Teadlaste paneeli valiti osavõtjad Järve sõnul nii, et oleks esindatud kõik neli valdkonda (kultuur, majandus, sotsiaalvaldkond ja ökoloogia) ja et teadlased poleks otseselt metsanduse arengukava senises protsessis osalenud, kuid nende uurimisvaldkond seonduks MAK2030 algatamise töörühmas käsitletud teemadega. „Teadlased on saanud tutvuda ettepaneku ja kaardistatud probleemidega ja osana paneeliarutelust käsitlevadki oma uurimisvaldkonda puudutavaid probleeme,” räägib Järve. „Eesmärk on kaasata laiemat teadlaste ringkonda ja liikuda senisest teadmistepõhisema arutelu juurde.”

Projekteerime

Konstrueerime

Betoonitööd

Lõppviimistlus

Soojustamata hallid

Tenthallid

Teraviljahoidlad

Farmid

alget aega jääb sügisel iga päev viie minuti võrra vähemaks. Ka hommiku- ja õhtuhämarus on üha lühem ning enamiku päevalindude toitumisvõimalused kahanevad järjest.

Rändedistantsiks organismile vajaliku kütuse – rasva talletamiseks kasutavad linnud sügisel iga toidu leidmiseks võimalikku tundi ja magavad vaid sel ajal, mil toitumine pole võimalik. Osa näiliselt päevalinde, näiteks mitmed kurvitsalised-kahlajad aga leiavad öösel kompimismeele abil oma toitu – putukatõuke ja ussikesi soodsamalt, kui need pimedas mudapinna lähedale tõusevad, et seal lahedamalt hingata.

USKUMATUNA NÄIB PIIRITAJATE ÖÖBIMISMOODUS – VÄLJASPOOL PESITSUSAEGA NAD EI LASKU KUHUGI, VAID LENDAVAD JA TRIIVIVAD ÕHUVALLAS, MUIDUGI SEAL KA MAGADES. Ka talvituspaikades mereäärsetel mudaväljadel on kahlajate söömaaeg mõõnatundidel.

Tõusuajal magavad nad kõrge-

mal rannaribal lausa päise päeva ajal.

Meil praegu näha olevad linnud otsivad õhtu eel endale soojuse poolest varjulise ja öiste röövloomade ja -lindude suhtes turvalise ööbimispaiga kas mingis õõnsuses või muus looduslikus „nurgataguses”, varjukas okaspuuvõras, raskelt juurde hiilitavas paigas, nagu sookured madala veekogu või haned laia lagendiku keskel, samuti tihedas roostikus või võsastikus.

Paljud päeval maapinnal tegutsevad linnud lendavad puude otsa ja magavad oksal allapudenemist kartmata, kuna jooksmeliigesest kokku kõverdatud jala kõõlused kisuvad varbad kindlalt ümber istumis­ oksa.

Krõbedama külmaga on paljudel väikelindudel „ühisöömajad”, kus näiteks tihased mitmekesi mõnes pesakastis öö veedavad, kõigil suled kohevile aetud. Ka käblikud talitavad samamoodi. Osa põldvarblasi aga teevad endale mitme peale ööbimispesa tihedasse kuusehekki.

Rähnid magavad enamasti püstses asendis puutüve külge klammerdunult, porrid aga tüvest irdunud koorelahmaka taga. Enamik kakkusid-öökulle magab päeval puuvõras, kuid põhjamaised vööt- ja habekakk ei tee hiirejahti pidades ööl ja päeval vahet.

Kuldnokkadele ja suitsupääsukestele meeldib suve lõpul ja sügisel käia ööbimas roostikus, lennates sinna kokku

Toodame terase ja paigaldame Silohoidlate ehitus Soojustatud hooned/hallid Laudad

M

TIFICAT C ER I

SYST

SY ST IS O 9 0 0 1

E

TIFIC AT CE R I

ON

M

ON

E

Fotod: Kevin Kohjus

MANAGEMENT IS O 14001 SYSTEMS

MANAGEMENT SYSTEMS

012

012

www.proland.ee

|

tel 5556 6995

maa elu || linnud || 7

25. oktoober 2018

miskombed pakuvad rohkelt üllatusi Kuldnokkadele meeldib suve lõpul ööbida roostikus, lennates sinna kokku paarikümne kilomeetri raadiusest, Matsalus on loendatud paarisaja tuhande linnu ööbima tulekut. Prantsusmaal on aga miljoni kuldnoka suurusi „magalaid”, kus tihti puuoksad ei pea nende raskusele vastu.

Varesed lendasid veel pool sajandit tagasi õhtuti linnast kaugemale, näiteks Tartust kümmekonna kilomeetri kaugusele Vasula ja Tõrvandi taha. Ent nüüd jäävad varesed ööbima kalmistutele ja äärelinna puistutesse ning mitte keegi ei oska selle muutuse põhjusi ära arvata.

foto: margus ansu / tartu postimees

paari­ kümne kilomeetri raa- du. Hallvaresed ja hakid lendiusest. Eestis on Matsalu la- dasid veel pool sajandit tagasi hel loendatud paarisaja tuhan- õhtuti ikka linnast kaugemade kuldnoka ööbima tulekut. le, näiteks Tartust kümmekonPrantsusmaal aga on kuldnok- na kilomeetri kaugusele Vasula kadel miljoni linnu suurusi „ma- ja Tõrvandi taha. Ent nüüd jäägalaid”, kus tihtipeale puuoksad vad hakid ööbima lausa keskei pea lindude raskusele vastu. linna puiesteedele ja parkidesÜhisööbimine on väljaspool se, varesed aga kalmistutele ja pesitsusaega tavaks vareslastel. äärelinna puistutesse ning keeRongad leiavad hilissügisel mõ- gi ei oska selle muutuse põhjune inimkauge ja varjulise põlis- si ära arvata. männiku, kuhu koKarmimal talvel ja pakseco suruõhukompressorid ja lendavad suruõhutehnika! gu talve õhtuti hulgana kokku, ma lumega on kanalistel, naerinevad suruõhutrassi komponendid!

Eestis isegi kuni paarsada lin- gu tedred, laane- ja rabapüüd

foto: urmas luik / pärnu postimees

ning nurmkanad-põldpüüd, tavaks ööbida lumevaiba varjus.

Enamasti sukelduvad nad sinna lennult. Suure tuisu korral või sulalumele jääkooriku tekkides ei pääse nõrgemad linnud paraku enam kuigi hõlpsalt välja ja võivad hukkuda. Ka paljud väikelinnud, näiteks hange- ja urvalinnud kasutavad „lumehotelle”.

Uskumatuna näib piiritajate ööbimismoodus – väljaspool pesitsusaega nad ei lasku kuhugi, vaid aiva lendavad ja triivi-

vad õhuvallas, muidugi seal ka magades. Juba pesitsusajal kaovad isased piiritajad õhtul kõrgusesse ja radariga on sedastatud, et nad triivivad seal hommiku hakuni, eemaldudes mõnikord pesapaigast kuni kolmesaja kilomeetri kaugusele.

On linnuliike, kelle kehatemperatuur ööbimise kestel alaneb, võimaldades eluprotsesside nõrgenemise varal energiat säästa. Sellist moodust harrastavad koolibrid, kes pärast päikesetõusu peavad end mitu mi-

nutit väristama, et lihaseid töökorda saada. Ka pääsukeste kehatemperatuur läheb öö kestel mitu kraadi madalamaks, peale selle on nad võimelised äkilise varasügisese külma rajuilma korral kobarasse koonduma ja mitu päeva pooleldi tard­ unes veetma.

Enamiku lindude uni on aga üsna põgus, sest ohu korral on kiire põgenemine ellujäämise pant. Kuigi magades peidetakse nokk tiivanuki varju, on kõrvad valmis igat ohumärki tabama.

TEUK XX Taastuvate energiaallikate uurimine ja kasutamine XX 8. novembril 2018 Tartus, Eesti Maaülikooli aulas TEUK-konverents toob igal aastal kokku taastuvenergia valdkonna ettevõtjad, teadlased ja poliitikud.

Sel korral on arutelude fookuses innovatsioon Eesti energiasektoris, krüptorahanduse energiajälg ja kuidas parandada teadustulemuste jõudmist praktikasse.

Programm ja registreerimine (kuni 1. novembrini): http://tek.emu.ee/teuk/

Euroopa Liit Euroopa Regionaalarengu Fond

Eesti tuleviku heaks

Konverentsi korraldamist toetab Euroopa Liidu Regionaalarengufond projekti „Väärtusahelapõhine biomajandus“ (EMBio) raames.

8 || loGiSTika || Maa Elu

Kuidas kaup poodi j Riigi Kinnisvara AS on loodud Eesti riigi kinnisvara tõhusaks haldamiseks. Meie omanik on Eesti riik ja klientideks peamiselt riigiasutused, kellele pakume terviklikku kinnisvarateenust. Meeskonnas töötab üle 220 inimese üle Eesti, esindused asuvad Tallinnas, Tartus, Pärnus ja Jõhvis. Riigi kinnisvaravaldkonna ekspertidena ootame meeskonnaga liituma oma ala tippspetsialiste aga ka neid, kes selleks saada soovivad.

Otsime oma meeskonda Jõhvis, Tartus või Pärnus

TEHNOSÜSTEEMIDE PROJEKTIJUHTI

matsiooni üsimustes onda ning

mise eest

valvet aldab

ust, konnas.

v@rkas.ee V Keskuse.

25. oktoober 2018

(küte, ventilatsioon, jahutus, veevarustus, kanalisatsioon)

Põhitööülesanneteks on:

• tagada Riigi Kinnisvara ASs hoonete kütte, ventilatsiooni, jahutuse, veevarustuse, kanalisatsiooni (KVJ VK) alane kompetents • KVJ VK alaste projektide juhtimine või osalemine projektides meeskonna liikmena • riigihangete korraldamine koostööpartnerite leidmiseks • hanke tulemusena sõlmitud lepingute täitmise järelevalve • tellijapoolsete lepingukohustuste täitmise tagamine ja tellija esindamine • projekteerimise ja ehitustööde KVJVK osade kontrollimine ja järelevalve teostamine • kogu protsessi dokumenteerimine ja aruandlus lähtuvalt ettevõttes ja konkreetse projekti raames kehtestatud reeglitele ja seadusandlusele • muude projekti realiseerimiseks ja eesmärgi saavutamiseks vajalike ülesannete ja kohustuste täitmine

Nõudmised kandidaadile:

• kütte ja ventilatsiooni või keskkonnatehnikaalane kõrgharidus • vähemalt 3aastane töökogemus ehitusvaldkonnas (KVJVK tehnosüsteemide omanikujärelevalve tegemine, projekteerimine või ehitamine) • hea arvuti kasutamise oskus (sh MS Project, AutoCAD) • hea suhtlemis- ja läbirääkimisoskus, pingetaluvus • oskus töötada nii iseseisvalt kui koos meeskonnaga • isikliku sõiduauto kasutamise võimalus • analüüsivõime

Kasuks tuleb ehitusinseneri kutsetunnistuse VII taseme olemasolu Omalt poolt pakume:

• motiveerivat ja väljakutseid pakkuvat tööd arenevas ettevõttes • professionaalset ja toetavat meeskonda • nüüdisaegseid töötingimusi meeldivas töökeskkonnas • võimalusi erialasteks täienduskoolitusteks Kandidaatidel palume esitada oma CV ja tehtud tööde loetelu (referentsid) tähtajaga 31.10.2018. a e-posti aadressil personal.cv@rkas.ee “KVJ VK projektijuht“. Kandideerida saab ka läbi CV-Online ja CV Keskuse portaalide.

Enne kui otsustad, küsi pakkumist Laomeistrist: • • • • • • •

COOP tOOMAS ŠALdA Maa Elu

U

us Coop Eesti logistikakeskus avati kahe aasta eest, see on Eesti suurim omataoline. Lisaks sellele Tallinnas Suur-Sõjamäe tänaval asuvale logistikakeskusele on Coopil terminal Tartus.

Logistikakeskuse katusel asub Eesti üks suuremaid päikesepaneeliparke, mis teeb hoonest ühe energiasäästlikuma kogu riigis.

Logistikakeskusse ja Tartu terminali jõuab kaup enamasti tootja või maaletooja autodega.

Iga päev väljub neist sadakond autot, mis viivad kauba üle Eesti asuvatesse kauplustesse. Kuidas kogu süsteem toimib, kirjeldab Coopi logistikadirektor Martti Lilleorg.

Logistikaosakond vastutab kaubavaru haldamise ja käitlemise, samuti transpordi eest.

Süsteemi toimimise eest seisavad hea laojuhatajad ja -pidajad, kaubavastuvõtjad, dokumentide käsitlejad, kauba paigutajad ehk tõstukijuhid, komplekteerijad, konsolideerijad, kaubaväljastajad ja taaralao töötajad, töötajate ja protsesside operatiivjuhtimisega tegelevad vahetusevanemad.

IGA LÜLI OMAL KOHAL Võhikule näib see paraja sipelgapesana, ilma ratsionaalse mõtlemise ja operatiivse tegutsemisvõimeta siin hakkama ei saa. Väga oluline on logistiku oskus hoida ettevõtte transpordikulu võimalikult väike, eriti praegust kütuse hinnatõusu arvestades, aga Martti Lilleorg leiab, et veel tähtsam on parandada klienditeenindust.

Aluseriiul Peenkaubariiul Vahelaed Konsoolriiul Arhiiviriiul Rehviriiul Võreseinad

Balti Laomeister OÜ Silver Alamaa 508 1126

www.laomeister.com Transport ja paigaldus üle Eesti

Kolme ja poolesaja kaupluse kaupadega varustamine on keeruline protsess. fotoD: erakogu

• Üheksatteist iseseisvat piirkondlikku tarbijate ühistut koondav 5500 töötaja ja 80 000 klientomanikuga Coop Eesti on riigi vanim ja suurim jaekaubanduse valdkonnas ühiselt tegutsev grupp.

• Coopil on Eestis 351 kauplust, sealhulgas 12 Maksimarketit, 104 Konsumit, 136 A ja O-d, 24 Ehituskeskust ja üks e-pood.

• Püsikliente on 600 000, nende kauplustes tehakse keskmiselt 180 000 ostu päevas. „Valmis tuleb olla kõigeks, alates sellest, et kauba tootjal või maaletoojal puudub soovitud kogus või see hilineb, kuni kaubaveoki tehnilise veani,” nimetab Lilleorg. „Mingeid tõrkeid esineb tarneahelas iga päev ja logistikakeskusel tuleb igal konkreetsel juhul leida parim lahendus, et kaupluste töö poleks häiritud ja klientide soovitud tooted saadaval. Vältimatutest pisitõrgetest hoolimata on Coop Eesti logistikakeskusel tegelikult üks parimaid tarnekindlusi mitte ainult Eestis, vaid kogu maailmas.”

MINGEID TÕRKEID ESINEB TARNEAHELAS IGA PÄEV JA LOGISTIKAKESKUSEL TULEB IGAL KONKREETSEL JUHUL LEIDA PARIM LAHENDUS, ET KAUPLUSTE TÖÖ POLEKS HÄIRITUD JA KLIENTIDE SOOVITUD TOOTED SAADAVAL.

Hankijale esitatud tellimusele järgneb rida logistilisi tegevusi, mis moodustavad ühtse ahela ja mille lülid ideaalis omavahel veatult klappima peavad: kauba transport logistikakeskusse, vastuvõtt ja logistikakeskuses ladustamine, misjärel edastavad kauplused tellimuse logistikakeskusele, organiseeritakse transport, komplekteeritakse kaup ja valmistatakse ette transpordiks. Alles siis saab alata laialivedu. Tagasi tuuakse üle jäänud kastid ja muu taara. Kauplustes on tegevuste ahel sarnane, vaid pisut lühem: kaupade tellimine, vastuvõtmine, ladustamine, riiulite täiendamine ja taara tagastamine. „Eri kaubagruppide jaoks on meil kauplustega kokku lepitud tarnegraafikud. Näiteks esmaspäeval, kolmapäeval ja reedel viime kohale jahutatud, kolmapäeval sügavkülma vajavad ning teisipäeval ja neljapäeval tavakaubad. On ka otsetarneid, näiteks leiva ja saia viivad tootjad tehasest ise otse poodi,” selgitab Lilleorg.

Suures pildis on kõik tööpäevad sarnased, aga tegelikult erineb iga järgnev eelmisest, sest suuremaid või väiksemaid probleeme jätkub igasse päeva. Palju sõltub hooajast.

Pühadest, palgapäevadest jms tulenevalt esineb mahukõikumisi.”

10 MILJONIT KILOMEETRIT Coopil on 9 kaubikut, mis teenindavad e-poodi, ülejäänud veoteenus ostetakse sisse ja veokite korrashoiu eest vastutab teenuse osutaja. „Esindatud on kõik veoliigid. Reeglina on autodel võimekus teha ka eritemperatuuri vedusid,” selgitab Lilleorg ja lisab, et kokku läbivad nende veosed 10 miljonit kilomeetrit aastas.

Coopi valikus on ligikaudu 60 000 toodet. Kaupa tellivad kauplused reeglina ise, kaubavalik sõltub pigem müügikoha

Maa Elu || loGiSTika || 9

25. oktoober 2018

jõuab?

Coopi logistikadirektor Martti Lilleorg: „Väga oluline on logistiku oskus hoida ettevõtte transpordikulu võimalikult väikesena, seda eriti praegust kütuse hinnatõusu arvestades.”

suurusest. Maksimarketil, Konsumil ja Coopi väikepoel on igaühel oma kindel sortiment, mis peab olema tagatud. Lisaks on igal kauplusel võimalik oma äranägemise järgi ja kohaliku klientuuri soove arvestades valida, mida lisaks tellida. Kindlasti tuleb väiksematel kauplustel müügisaali ja laoruumi suurusest tulenevalt hoolikamalt läbi mõelda, mida võtta ja mida jätta.

Poe suurus ja asukoht tarneaega ei mõjuta. Kui täna tellida, siis osa kaupadest jõuab kohale homme, osa ülehomme, sõltuvalt sellest, kas tegemist on tava-, jahutatud või sügavkülmutatud kaubaga. „Püüame tellimused komplekteerida viisil, mis võimaldaks nende võimalikult kiire ja täies mahus täitmise,” ütleb Lilleorg. „Olukordasid, kus logistikakeskuse ehk komplekteerimise süül midagi maha jääb, tuleb ette väga harva. Tellimuste täitmata jäämise põhjuseks on enamasti kauba tootjast või maaletoojast põhjustatud augud varustamisel.”

Kaupluse asukohast ehk kaubaauto läbitavatest kilomeetritest jaehind ei sõltu. „Hinnakujundus on meil ühtne ja ühistud võrdsel positsioonil,” kinnitab logistikadirektor.

Vähestel transporditeenust pakkuvatel ettevõtetel on veoteenuse hind seotud kütusehinnaga.

Nii käib praegune kütuse hinnaralli suuresti transpordifirma kasumi arvelt. foto: meelis meilBaum / virumaa teataJa

Kütuse hinnaralli

tõstab veoteenuse hinda SILVI LUkJANOV Maa Elu

P

raegune kütusehinna ralli tõstab uuest aastast veoteenuse hinda, kuid see võib olla Eesti veoteenuse huku algus, sest konkurents turul on sedavõrd tugev ja mitmed naaberriigid saavad kaupa vedada võileivahinnaga.

Türil asuva transpordifirma Falston OÜ juht Valter Uibo tunnistab, et nii ebakindel tuleviku suhtes pole ta 17 ettevõtjana tegutsemise aasta jooksul kordagi olnud. „Pakume kaubavedu, maanteevedu ja veoteenust üle Eesti ning praegune kütuse hinnaralli võtab üsna nõutuks,” tõdeb ta.

Uibo teab, et ettevõtjana pole tal kurta suurt kellelegi ja loota veel vähem. Veoteenuste turul kehtivad nagu igal teiselgi turul oma reeglid ja konkurents on tugev. Nii jäävad sellistes hinnakõikumistes ellu tugevamad. „Paljudega sõlmime veoteenuse hinna ju kokkuleppe teel,” lausub ta.

ku kasumi arvelt, mis veel riik pole ära koorinud ja üldse alles on, sest kütusehind pole ju ainus, mis tõusnud. Teemaksud, küttetõus, kindlustus tõusis, lisaks palgatõusu surve,” loetleb Uibo.

Nii imestab mees isegi, et veel vastu peab ja hullumajja pole sattunud. Imestab sellegi üle, et elus püsib ja tegeleb ettevõtlusega, mis nii riskantseks muutunud, aga millegagi peab ju tegelema, kui autosid on 15 ja töötajaid koos teenindava personaliga rohkemgi.

Uibo teab, et ei saa emotsioonide ajel lõpetada, sest kõik need inimesed loodavad tema peale. Nii tal päris sellist plaani veel pole, et pillid kotti ja aitab küll. „Veel pole lõpetamise plaani,” toonitab ta, „aga ettevõtjana ma päris heategevust ka teha ei saa. Uuel aastal vaatame hinnad korralikult üle. Kui kütusehind tõuseb 1,7 euro peale, siis saame turul tegutseda vaid siis, kui saame veoteenuse eest küsi-

da kütusehinna tõusule vastavat hinda.”

Kui turg võtab kütusehinna tõusuga ette kirjutatud veoteenuse hinnatõusu vastu, siis jätkub kõik vanaviisi. Kui ei, näeb Uibo ees töötajate vähendamist. „Siis tuleb jätta sõitma need, kes sõidavad kallima hinna eest. Pole ju mõtet töötada nii, et enamiku maksan küttefirmale, ülejäänu autojuhile ja endale ei jäägi midagi. Äritegevus pole heategevus.”

Karela Transport OÜ juhatuse liige Toomas Seire on samuti seda meelt, et veoteenuse osa ettevõttest on suunatud hukule. Kui aasta algul sõitis neil neli rekat, siis nüüdseks vaid üks. Seegi vaid seetõttu, et müüa pole õnnestunud. „Kaubavedu selliste kütusehindade juures ei tasu enam ära, risk läheb nii suureks,” nendib ta.

Sõita saavad veel vaid need, kel pole liisinguautot ja kes ise rooli istuvad. Ainult nii võib Seire arvutuste järgi äritege-

vusest mingi leivaraha endale jääda.

Väljapääsu ei näe Seire ka veohinna tõusus, sest ta ei usu, et klient selle vastu võtab. „Turul on palju Leedu, Läti ja Poola autosid, kes veavad kaupa olematu hinnaga. Klient loeb raha, tal on tähtis saada kaup punktist A punkti B võimalikult soodsalt,” selgitab ta.

Ka 2005. aastast Paides kaubaveoga tegeleva osaühingu Odien juhataja Janar Neido kinnitab, et praegune kütuse hinnatõus teeb murelikuks, sest see toimub ettevõtte kasumi arvelt. „Kütusekulu on veoteenuse juures üks peamisi kuluartikleid ja sama kiirelt, kui kerkib kütuse hind, veoteenuse hind ju ei muutu.”

Kuna veoteenuse hind vaadatakse ettevõttes üle ja korrigeeritakse kord aastas, on praegu võitjad kliendid. Neil on eraisikute ja firmade kaupu üle Eesti ja rahvusvaheliseltki vedava ettevõtte juhi sõnutsi veoteenust tellida aina soodsam.

TEEME TÕSTUKID TALVEKS KORDA

NII IMESTAB MEES ISEGI, ET VEEL VASTU PEAB JA HULLUMAJJA POLE SATTUNUD. IMESTAB SELLEGI ÜLE, ET ELUS PÜSIB JA TEGELEB ETTEVÕTLUSEGA, MIS NII RISKANTSEKS MUUTUNUD. Vähestel on veoteenuse hind seotud kütusehinnaga.

Nii käib praegune kütuse hinnaralli suuresti transpordifirma kasumi arvelt. „Selle pis-

• UUED REHVID • JÄÄNAELAD • LUMEKETID • LUMESAHAD • HOOLDUS • REMONT • TÕSTUKIVAHETUS • RENT Forklift OÜ www.forklift.ee Tartu, Ringtee 6a, tel 509 0770

10 || jaHiMaja || Maa Elu

25. oktoober 2018

Saaremaalt l tIIt EFERt Maa Elu

Mõisamuuseumi juhataja Reet Muru oli avamisõhtul end jahisaalile kohaselt rebasekraega ehtinud. foto: Dmitri kotJuH / Järva teataJa

Sargvere mõis avas end jahimeestele kUIdO SAARpUU Järva Teataja

K

aks jahimeest kohtuvad. Üks uurib teiselt eilse jahi kohta. „Kas läks hästi?” – „Läks.

Sain ühe metskitse kätte!” – „Siis läks sul ikka väga hästi.

Meil siinkandis on metskitsi väga vähe.” – „Tegelikult nii ja naa. Ega see kits nii metsik ka ei olnud, seda võib rohkem kitse omaniku kohta öelda.”

Selle naljalooga avati oktoobri alguses ajujahihooaja eel Sargvere mõisas jahisaal. Seni ilma suurema otstarbeta seisnud mõisa salongisaalist loodetakse kujundada ruum, kus kohalikud jahimehed kogunevad ja tähtpäevadel ka pidusid maha peavad.

TOPISED JA NAHAD Jahisaali loomise taga oli Reet Muru. Mõisamuuseumi juhataja räägib, et senine salongisaal seisis tühjana, oli kõle ja lage. „Võtame Sargvere mõisas vastu omajagu turiste. Giiditööd tehes ja sellest saalist

VÕTAME SARGVERE MÕISAS VASTU OMAJAGU TURISTE. GIIDITÖÖD TEHES JA SELLEST SAALIST LÄBI MINNES TEKKIS ALATI TÜHI TUNNE.

läbi minnes tekkis alati tühi tunne, mis pani mõtlema, et peaksime mõisa vaba pinda rohkem ära kasutama,” räägib ta. Kuna ümbruskonnas on palju jahimehi, tuli plaan teha jahisaal.

Kui pildid jäävad vast avatud jahisaalis seintele, siis loomanahad, sarved ja topised läksid pärast avamist omanike juurde koju tagasi. Avamisõhtu oli ikkagi tavapärasest pidulikum, mitte ainult rikkalikult kaetud toidulaua või ruumide kaunistamise mõistes. Jahisaalile kohaselt oli end ehtinud ka mõisapere, võõrustaja Reet Muru käis ringi, rebasekrae õlgadel.

Kaetud oli pidulaud ega puudunud jahisarve puhujad.

Põltsamaa jahiseltsi neljaliikmelisest jahisarveansamblist tuli Sargverre mängima kaks meest: Tõnis Kaeramaa ja Jaan Enok.

Kaeramaa jutustab, et kui on hästi organiseeritud ühisjaht, on jahisarvepuhujal oma roll, näiteks alguses puhutakse jaht avatuks. Kui tabatakse loom, austatakse jahisarve puhumisega kütte ja jahikoeri. Iga uluki jaoks on oma signaal. See kõik on osa meie jahitraditsioonist. Samuti mälestatakse jahisarvega aasta jooksul lahkunud jahikaaslasi ja -sõpru.

Põltsamaa jahimeestel on oma jahimaja. Sargvere mõisa jahisaali kohta pakub Kaeramaa, et jahimehed võivad seda suurematel ettevõtmistel kasutama hakata küll. „Äsja oli meil Põltsamaa jahiseltsi 25. aastapäeva juubel ja seda peeti Põltsamaa kultuurikeskuses. Koos

oli 170 inimest, sellise hulga jahimajja mahutamine polnuks mõeldav.”

Eesti jahimeeskond on Kaeramaa sõnul elujõuline. „Noori võiks muidugi olla rohkem, kuid väljasuremisohtu küll ei ole,” on ta kindel.

PÕLVKONDADE KAUPA JAHIMEHI Avamisõhtul andsidki tooni jahimehed. Kohal oli ka perekondi, kus jahimehegeeni antakse edasi põlvest põlve.

Sargvere mõis kuulub Paide linnale. Kuniks mõisale leitakse suurem otstarve, majandab seal MTÜ Sargvere Maakultuuri Edendamise Selts.

Sargvere mõisa tegevjuht Saimi Sapp, endal samuti jahimehest kaasa kodus, kinnitab, et kuni selts mõisas tegutseb, on hoones elu sees.

Sargvere mõisas toimuvad neljapäeviti kinoõhtud, saab käia käsitööringides. Ka jahisaali avamise lõpetas ühine filmivaatamine.

Tasub märkida, et sealsel 40kohalisel mõisakinol oli alles mõni aeg tagasi eelis näidata uusi filme samal ajal, kui need suuremates linnadeski esilinastusid, või isegi varem. See meelitas kinno inimesi üle Järvamaa, menufilmide korral kaugemaltki. Suvel avastavad mõisa aga turismigrupid.

Vanal mõisal, kus ei tegutse kooli, raamatukogu ega muud püsivat, elu sees hoida, eriti külmal ajal, on paras katsumus. Mõisa mõlemal korrusel on üheksa ahju, talvel köetakse vaid neid ruume, mida iga päev kasutatakse.

aaremaa taganurgas asuva Loode turismitalu peremees Valdo Lauri on päästnud tuleroaks saamisest üle sajandivanused palgid ja taastanud neist eheda suitsusauna.

19. sajandi hõnguline Loode turismitalu asub Lääne-Saaremaal Tagamõisa poolsaarel Kuralase külas. Kuressaarest on siia 49, Kuivastu sadamast suisa 125 kilomeetrit. Eesti mõistes ei ole linnamelust kaugemale enam võimalik pageda. Sügisel võib siin kogeda harjumatut vaikust, sekka kostub vaid metsloomahääli.

Suviti käib aga poolsaarel rahvast rohkesti. Suvitajaid ja kadakate vahele telkijaid meelitab Uudepanga lahe ilus liivarand. Kaugele ei jää Harilaid oma viltuse tuletorniga.

Enne teist maailmasõda oli Tagamõisa poolsaar üks tihedamini asustatud elupaik Saaremaal. Põllumajanduseks viljakaid maid on siin vähe, peamine tegevus on olnud ikka kalapüük. Tagamõisa poolsaare põhjaosa külades olevat siis elanud üle tuhande inimese. Tänapäeval jääb elanike arv kindlalt alla saja.

Vanad inimesed on Valdo sõnul rääkinud, kuidas peale teist maailmasõda aeti rannaäärsed elanikud kodudest sunniviisiliselt välja, paljud talud pandi sel eesmärgil ka põlema. Siin käisid suured tankimanöövrid, viimati 1978. aastal.

PALGID OLEKSID AHJU LÄINUD Valdo ostis Loode talukoha 1990. aastal. Ta näitab vanu pilte kokkuvajunud majadest. Talus polnud elektrit ega ühtki elamiskõlblikku hoonet.

Ta ostis paar vana aita ja pani need uuesti püsti. Peahoone sai kokku pandud mitmest vanast hoonest, säilitades nii palju vana kui võimalik. Praegu pakubki Loode turismitalu rahu ja vaikust ning aidaromantikat.

KARTUS, ET SUITSUSAUNAS ON VINGU, ON LOODE TALU SAUNAS ASJATA. VING TULEB TAVALISELT SELLEST, ET KÖETAKSE SUVALISTE PUUDEGA. TEGELIKULT TULEB KÜTTA AINULT HAAVAVÕI LEPAPUUGA. „Aasta oli 1992, kui otsustasin taastada algselt 1890. aastatel ehitatud suitsusauna,” räägib Valdo. Suitsusauna seinapalgid sai ta naabrimehe käest, kes tahtis need küttepuudeks teha. „Kui ta mu appi palus saagima, pakkusin, et toon talle ise küttepuud ja ärgu ta neid vanu palke küll küttepuudeks tehku.

Vana ja mõistliku mehena sai ta aru, et ju mul mingi plaan nendega on, ja jäi nõusse.”

Palkide tapiotstest on näha, et need on omal ajal metsast

kirvega raiutud poolemeetrise läbimõõduga männipalgid. „Võib ainult oletada, kui vanad need palgid on. Kuna tegu on vanade rehetoa palkidega, siis juhtumisi on ühes seinas vana 0,6 korda 0,6 meetri suurune aknaava.

Teine avaus, kust praegu suits välja läheb, ehk kohalikus keeles repna-auk, oli algselt parrepuude hoidmise palgi läbiviigu koht,” sõnab Valdo.

Vanal ajal tehti katus laudadest, aga Valdol oli mõte teha kivikatus. Kuna vanu S-kive oli veel sel ajal saada, sai ta katusejagu kive kokku küll. „Tegelikult vana Kihelkonna kiriku pastor lubas mul hästi vanad kirikukatusel olnud S-kivid kiriku võlvide pealt ära viia.

Need kivid on kindlasti kolmnelisada aastat vanad. Aga püsivad terved ja kuigi on erinevate vormidega tehtud, vihm läbi ei tule,” ütleb Valdo.

Suitsusauna taastamise mõte tuli tal siis, kui oli mõne korra käinud naabruses asuva Simmu talu suitsusaunas. „Suitsusauna erilisus on leil, mis on hoopis teistsugune kui Soome sauna leil.” Kui kütta suitsusauna kuus tundi, kuumeneb kogu ruum ühtlaselt ehk kõik palgid kõrgemal kui üks meeter on 60–70 kraadi kuumad.

SUITSUSAUNAGA TULEB HOOLIKAS OLLA Kõige kuumem on koldest tulev

Maa Elu || SuiTSuSaun || 11

25. oktoober 2018

leiab unikaalse suitsusauna

Suitsusauna seinapalgid sai Valdo Lauri naabrimehe käest, kes tahtis need küttepuudeks teha. fotoD: tiit efert

kuumus, mis läheb otse lakke ja siis avatud uksest välja. Kuna suitsusaunal korstnat ei ole, saavad kõige suurema kuumuse laepalgid, mis on otse kolde kohal.

Seega on oht, et kui suitsusauna üle kütta, lähevad sauna palgid nii tuliseks, et hakkavad hõõguma ja süttivad.

Ka Valdol on seda paar korda juhtunud, kuid õnneks on ta õigel ajal jaole saanud. „Nüüd olen targem, küt-

tekolde peal olevad palgid on kaitstud spetsiaalse villakihi ja laudadega. Lisaks lasen veevoolikuga kütmise ajal üle kogu lae ja osa seinapalkidest,” kõneleb Loode talu peremees.

Suitsusauna eesruum on siinmail laotud reeglina paekividest ja Tagamõisa poolsaarel oli kombeks, et eesruumis ehk paargus oli ka talu sepikoda koos sepalõõtsa ja alasipakuga. „Imekombel oli alles hülge-

nahast tehtud lõõts,” on Valdo rahul. Tema sõnul saaks seal sepatööd teha ja ta ongi mõne vajaliku rauatüki punaseks saanud, kui on hädasti tarvis läinud.

Vanasti tegi peremees sepatööd üksinda. Pärast suitsusauna kütmist võttis söed ahju alt, pani need ääsi augu ette, ühe käega tõmbas lõõtsa, teise käega keeras rauda ja tegi sedasi sepise valmis. „Pärast oli hea kohe sauna

Meilt saab tellida tammest ja saarest parketti, laudu, töötasapindu, trepiastmeid, aknalaudu ja põrandaliiste.

520 6765 5559 9031

info@fraxinus.ee

fraxinus.ee

minna ja kogu vaevahigi maha pesta,” kirjeldab Valdo.

ESIMENE LEIL ON TAHMANE Muidugi oli eesruum ehk paargu suveköögi eest ja õlletegemise koht. Nii et alati oli seal veepada, mida sai üles- või allapoole tõsta. Ka õlletõrte jaoks pidi ruumi jaguma.

Sügisel või talvel saab suitsusaunas käia teistmoodi kui suvel. Kuna paargu on avatud ehk ilma laeta, siis on seal välistemperatuur. Tuled leilist korraks jahtuma ja lähed aga jälle tagasi leili võtma. Leiliruumis suurt pesta pole mõtet, sest seal on nii palav, lased lihtsalt end veega üle ja sellest piisab, sest kogu mustus tuleb ju higistades välja. „Sellises saunas ikka higistad kenasti. Kui veel kadakavihaga sapsida, siis on nahk päris pehme,” kiidab Valdo.

Kartus, et suitsusaunas on vingu, on Loode talu saunas asjata. „Ving tuleb tavaliselt sel-

SUITSUSAUN

on eesti rahvakultuuri kandja ...

lest, et köetakse suvaliste puudega. Tegelikult tuleb kütta ainult haava- või lepapuuga, võib panna muidugi saart või tamme vahele, sest saarepuud on meitel siin õite palju,” selgitab Valdo.

Kütta tuleb nii, et üks ahjutäis põleb peaaegu lõpuni ja alles siis uus ahjutäis sisse laduda. Kui saun on lõpuni köetud, tuleb viimased söed välja võtta ja paargu veekatla alla panna. Seejärel visatakse saun niiöelda sisse.

Esimene leil, mis kerisekividest tuleb, on pisut tahmane ja see lastakse uksest ja repnaaugust välja. Siis saun järelküpseb veel pool tunnikest, repnaauk suletakse, lavalauad pestakse veega üle ja saunaseltskond võib saunamõnu nautima hakata.

Valdo tegi sauna kõrvale külma veega väliduši, mida saab suviti kasutada. Vesi seisab ka saunas plekkvannis ja kaussides, kus see on kütmise ajal piisavalt soojaks läinud.

Värskelt tehtud kadakavihta leotatakse vähemalt tunnikese, kasevihta vähem.

www.hobbiton.ee

12 || iSTikud || Maa Elu

25. oktoober 2018

Päidre Puukooli omanik Hillar Nassar on kogenud, et kvaliteetsete istikute nõudlus on kahanenud, kuna eelistatakse odavaid säästuistikuid.

Seedri puukooli omanik Elmar Zimmer kinnitab, et Eesti puukoolid rõhuvad kõigi takistuste kiuste ikka kvaliteedile – kes sealt taime ostab, saab kvaliteedis kindel olla.

fotoD: elmo riig / sakala

Eestis müüakse palju küsitava kvaliteediga istikuid tAAVI ALAS Maa Elu

K

ui hobiaednik ostab istiku ehitusvõi toidupoest või juhuslikult laadamüüjalt, võib juhtuda, et elujõulist taime ta ei saa. Veel tõenäolisem, et ostetud taim meie kliimasse üldse ei sobi.

Seedri Puukooli omanik Elmar Zimmer räägib, et Eesti turg on kaitsetu kauba ees, mis tuuakse sisse näiteks Leedu istikute pähe, aga tegelik päritolumaa on hoopis Holland.

Need alused, mille peale puud on poogitud, ei kannata meie külma talve.

Laat on koht, kust võib saada massiliselt ebasobivad sorte.

Näiteks pakutakse istiku juurde näidisena maitseks pirni, õuna või ploomi. Hollandi hulgimüügist on istik paari euroga kätte saadud, aga siin saab küsida 15–17 eurot. Läti kaitseb õigusaktidega oma turgu ja seal niisugune äri läbi ei läheks, seega tulevad müüjad siia.

VAHENDAJAID NAGU KIRJUSID KOERI Ka Eestis on soovitud sellist äri piirata, aga vastuseks on öeldud, et oleme Euroopa Liidus, kus kaup peab vabalt liikuma, ja sedasi saame uutest sortidest parema ülevaate.

Ilutaimed, näiteks roosiistik, on emotsioonikaup ja selle võibki igal aastal uue istutada, aga usaldada tasub ikka Eestis kasvatatud ja aretatud kaupa. Hind võib ju välismaa kaubal ahvatlev olla, aga investeerida tasub kindlasse ja püsivasse taime.

Üle kahekümne aasta tegutsenud Päidre Puukooli omanik Hillar Nassar räägib, et Eestis on palju edasimüüjaid ja vahendajad. „Neil pole sellist tootmispagasit ja kogemust nagu puukoolidel ja aianditel, kes on Eestis aastakümneid tegutsenud,” ütleb ta.

Eesti puukoolid teevad koostööd teiste puukoolide ja teadusasutustega, et saada parimaid tulemusi Eesti oludes, kus talved on ettearvamatud. „Viimastel aastatel on kvaliteetsete istikute nõudlus kahanenud, eelistatakse odavaid säästuistikuid, kus ei panda rõhku kvaliteedile, vaid soodsale hinnale. Need istikud on pärit lõunapoolsetest riikidest ja sort ei oma enam tähtsust,” tõdeb Nassar.

Nassarile tundub, et Eesti puukoolid liiguvad tootmise vähendamise suunas, kuna nõudlus Eesti istikute järele muudkui langeb. „Taimi tuuakse Euroopa riikidest ja neid müüb enamik ehitus- ja toidupoode.

Kahju, et paljud ei hinda eestimaist toodangut, mille paljundamisel oleme aastaid vaeva näinud. Tunnustan meie teadusasutusi, kes on aastakümnete jooksul aretanud kümneid meie kliimasse sobivaid saagikaid ja maitsvaid sorte.”

Nurga Puukooli omanik Rudolf Pehter ütleb, et lisaks sellele, et puukoolid kasvatavad taimi, mis on kohanenud meie kliimaga, kontrollib Taimetoodangu Inspektsioon Eesti puukoole põhjalikult. „Turumüüjate kohta seda öelda kindlasti ei saa,” rõhutab ta.

Ehkki taimemüüjaid on

Eestis küllalt, on Pehteri sõnul õnneks kliendid üha teadlikumad ja eelistavad Eesti toodangut. Nad on väsinud igal aastal oma elupuuhekki välja vahetamast, vaid eelistavad istutada heki kogu eluks, mitte üheks hooajaks. „Ühekordsed tegijad ja kiiresti rikastuda tahtvad algajad kaovad turult,” usub Pehter.

Zimmer räägib, et Eesti puukoolid rõhuvad kõigi takistuste kiuste ikka kvaliteedile – kes sealt taime ostab, saab olla kvaliteedis kindel. „Meil on müük kohapeal, käime laatadel ja müüme parimates spetsialiseeritud aiapoodides, nagu Hansaplant ja Hortes, kes oskavad kliendile asjatundlikku nõu anda. Nemad suudavad müüa ka siis, kui mujal ei ole müük nii hoogne. Kolmas koht, kus oma toodangut juba mitu aastat pakume, on Decora, mis samuti teenindab professionaalselt. Uus müügikoht on Gardest,” loetleb Zimmer.

PARIM MÜÜGIKOHT TALLINN Zimmeri sõnul on viimastel aastatel olnud parim müük Tallinnas ja Põhja-Eestis. Loomulikult on Tallinna hinnad kallimad kui maapiirkonnas. Tartus on neil kolm poodi, samas on Tartus konkurents tihe, kuna istikute kasvatajaid ja müüjaid on palju.

Kui ehituspoes võib mõnikord näha viletsaid närbunud taimi või istikuid – keegi nende eest müügi ajal eriti ei hoolitse ja ülejääk visatakse ära, siis puukoolid oma taimedega nii hoolimatult ümber ei käi. „Võtame müümata istikud

tagasi. Hoiame ise üle talve ja siis otsustame,” ütleb Zimmer.

Tema sõnul valitseb Eesti puukoolide ja aiandite üle liiga suur bürokraatia, samas ei tea riigi ametkonnad siiani, kui palju meil istikuid sisse tuuakse ja maha istutatakse. „Hinnanguliselt on Eesti puukoolide maht umbes kümnendik Läti puukoolide omast,” viitab Zimmer. „Loomulikult meie põhjamaises kliimas on istikud kallimad kui Lätis ja Leedus, rääkimata Poolast. Lõunanaabritel on ka riiklikud toetused, mis hoiavad hindu odavana. Meil selliseid toetusi ei ole. ” Lääne-Euroopas toetatakse puukoole, et inimestel oleks

tööd ja leiba. Lisaks annab Lääne-Euroopa pehme kliima võimaluse kasvatada paljusid taimi pikemalt või mitu korda.

Eestis saab seda teha suuremates puukoolides vaid tehistingimustes.

VILJAPUUD EI TASU LÕUNAST TUUA Viljandimaal asuv Seedri puukool teeb koostööd Polli Aiandusuuringute Keskusega. „Sealt saame algmaterjali. Valmistoodangut me ise sisse ei osta, ainult õunapuude vegetatiivaluseid või seemikaluseid, sest majanduslikult ei ole mõttekas päris kõike ise toota,” kõneleb Zimmer. Istiku kasvatamine võtab aega 3–4, vahel isegi 6 aastat.

Zimmeri sõnul ei tasu lõuna poolt viljapuid tuua, kuna meie kliima neile ei sobi. „Eesti rahva lemmik ja hea kindel sort on ‘Liivi kuldrenett’. Lõuna poolt seda sorti ei leia. Hansaplanti sügispäevadelgi on kuldrenett olnud lemmik, kuigi sel aastal sai esikoha õunasort ‘Krista’,” räägib ta.

Otsime CE-KATEGOORIA

VEOAUTOJUHTI Rahvusvahelised (Rootsi, Norra, Soome) ja riigisisesed kauba- ja kallurveod

Tel 503 8632 Viljandi vald, Päri küla Mäeotsa tee 32 frontrum@hot.ee

Maa Elu || aiand || 13

25. oktoober 2018

Põlvamaa pärl ajab tõusvas joones oma rada MAARIUS SUVIStE Lõuna-Eesti Postimees

H

iljuti pärjati Põlvamaa ettevõtete tunnustusõhtul Põlvamaa Pärli tiitliga 25 aastat tegutsenud Kanepi Aiand. „Uuteks ülesanneteks on praegu teha kõike veel paremini,” ütles perefirma omanik ja tegevjuht Margus Vahtramäe.

Tunnustusõhtu toimus just nimelt Kanepi aiandis. „Auhind tuli üllatusena. Juba lihtsalt võõrustada auhinnagalat oli tähelepanu äratav, aga tunnustus oli väga ootamatu,” lisab Vahtramäe.

Põlvamaa Pärli tiitli saab ettevõte, kes on tuntud ka väljaspool Põlvamaad. Osaühing Kanepi Aiand on oma tegevusega tõstnud Põlvamaa atraktiivst.

Kanepi Aiand on stabiilne ja arenev pereettevõte, mis on tuntud istikuvaliku ja haljastuslahendustega üle Eesti. Kui palju inimesi aiandis tööd saab, oleneb suuresti hooajast. Näiteks tänavu juulis oli 16 töötajat, aga tipphooajal tavaliselt üle 20 inimese – mitte ainult Kanepis, vaid üle Eesti koos müügipunktidega kokku.

See-eest talvel on tööl seitse inimest. Siis valmistutakse järgmiseks hooajaks. Nende aastaring läheb käima jaanuari lõpus, veebruari keskpaigas on esimene suurem potistamine – võõrasemad. Sealt edasi tulevad suvelilled.

TULEMAS KAHEKSAS KASVUHOONE Tööde tippaeg on aiandis aprillmai-juuni. Juuli on väike rahunemise aeg. Sügise poole läheb jälle aktiivsemaks, siis on sügistööd. Novembriks tahab aiand töödega valmis saada. „Uuteks ülesanneteks on praegu teha kõike veel paremini. Üritame siiski võtta rahulikult ja ajada tõusvas joones oma rada,” ütleb Vahtramäe. „Investeeringutest plaanime paari aasta jooksul arendada edasi Põlva aiandi müügiala, kuna see on juba hooajal klientidele üsna kitsaks jäänud.”

Kanepi Aiandis on katmikala pinda 4500 ruutmeetrit ja Põlvas, kus on üks suur kasvuhoone ja müügipunkt, 1000 ruutmeetrit. Praegu on Kanepis seitse suurt kasvumaja, lähiajal rajatakse kaheksas, õigemini tehakse ühele kasvuhoonele pikendus, ja pinda lisandub 400 ruutmeetrit. „Turg nõuab rohkem kvaliteeti ja selleks on vaja taimede vahele rohkem ruumi. Uus hoone hakkab kasutuses olema kevaditi ainult kuu aega,” räägib Vahtramäe. Uus kasvuhoone peab valmis saama enne uut hooaega, hiljemalt veebruaris.

Muide, Kanepis asuvad

Kanepi Aiandi tegevjuht Margus Vahtramäe ütleb, et püsilillede suvise müügi rikkus suvi ära, sest suure põua tõttu ei julgenud paljud püsilillesõbrad enne augusti lõppu istutusi teha, ja osa püsikuid jäigi müümata. foto: maarius suviste

plokkhooned olid kunagi Viimsis. Nad ise käisid järel ja tõid ära – võtsid Viimsis juppideks lahti, veoauto peale ja Kanepis panid jälle kokku. „Eks see oli suur töö ja meeletu mässamine, aga tehtud sai,” märgib Vahtramäe.

Aiand toodab aastas üle 350 000 taime. Kõige rohkem on võõrasemasid – 85 000 taime. Korraga kasvab tipphooajal kasvuhoonetes rohkem kui 200 000 taime.

Kanepis kasvatatakse kõige rohkem kollast võõrasema.

Vahtramäe sõnutsi lähevad punast värvi suve- ja potililled kõige paremini Narvas ja Lõuna-Eestis, Kesk-Eesti ja Tallinna piirkond nii palju punast ei nõua.

KASTMISARVED LÕHKI Vahtramäe kõneleb, et tänavune kuum suvi aiandeid väga hullusti ei mõjutanud. „Kevadise suvilillemüügi lükkas üles ja suvise müügi tõmbas veidi tagasi. Püsilillede suvise müügi aga rikkus küll ära. Suure põua tõttu ei julgenud paljud püsilillesõbrad enne augusti lõppu istutusi teha ja osa püsikuid jäigi müümata. Samuti pani kuumus tõeliselt proovile meie haljastu-

AIAND TOODAB AASTAS ÜLE 350 000 TAIME. KÕIGE ROHKEM ON VÕÕRASEMASID – 85 000 TAIME. KORRAGA KASVAB TIPPHOOAJAL KASVUHOONETES ROHKEM KUI 200 000 TAIME.

se kastmisautode võimekuse.

Haljastuse kastmiseelarve on sel aastal kõik lõhki.”

Kanepi Aiand on tuntud ja aktiivne teadus- ja arendustegevuses ning teeb koostööd Eesti Maaülikooliga. Nimelt teeb aiand kolmandat aastat suvelillede sordivõrdluskatseid näidispõllul, samas uuritakse biostimulantide mõju. „Praegused projektid koos maaülikooliga kestavad veel kaks aastat. Selle aasta katsed on lõppenud,” sõnab tegevjuht. „Tahame pärast kiireid sügistöid kohe tulemused meie kodulehele välja panna, loodetavasti novembri alguseks. Teeme maaülikooliga hea meelega koostööd ja loodan, et leiame edaspidigi midagi huvitavat koos teha.”

PEREFIRMAS AITAVAD KÕIK Vahtramäe juhib Kanepi Aiandit 2000. aastate algusest saati, pärast seda, kui maaülikoolis sai lõpetatud tootmise ja turustamise eriala. „Ema-isa, kes ettevõtte lõid, on praegu pensionil ja juhatuse liikmed. Selge see, et nad tegelevad edasi. Peres ei käi nii, et olen supsti eemal – kui perefirmas abi vaja, kõik aitavad.

Aga nüüd võtavad ema-isa endale rohkem aega ja nii palju ei tööta. Saavad rohkem olla vanaema ja vanaisa,” lausub Margus Vahtramäe, kes siis, kui endisest kolhoosiaiandist pereettevõte sai ja ema-isa oma aiandit rajasid, õppis Räpinas aiandust.

Mees ütleb, et põhiväärtustes ja -tõdedes on ta ema-isaga kogu aeg ühel meelel olnud. „Oleme vaielnud piisavalt, aga see on juba põlvkondadevaheline teema. Mul on lastud ikka ise teha ja üsnagi vabalt.”

14 || ilMa- ja TaiMETaRk || Maa Elu

25. oktoober 2018

ILMAtARk

JÜRI kAMENIk

ilmatark

VIRMALISED – PIMEDATE ÖÖDE LATERNAD

V

Just praegu, hilissügisel, kui lehekasv on lõppenud, on varemerohu juured endasse talletanud kõik kasulikud ained.

Varemerohujuur on tõhus seljarohi kAtRIN LUkE fütoterapeut, Karepa Ravimtaimeaed

K

äes on sügis ja juurikate kogumise aeg.

Kindlasti ei tohiks unustada varemerohtu, sest parimat haava- ja haige selja rohtu on raske leida.

Just praegu, hilissügisel, kui lehekasv on lõppenud, on juured endasse talletanud kõik kasulikud ained.

Varemerohi on suurte karedate lehtedega taim, mis kasvab õitsemise ajal üle meetripikkuseks. Õitseb maikuus, siniste või lillade kellukasarnaste õitega, mis vananedes võtavad servast roosakasvioletse tooni. Pärast õitsemist tasub

taim kohe ära niita, siis kasvatab see uued lehed ja on suve lõpuni ilus roheline. Ka ei paljune siis seemnetest edasi.

Varemerohi kasvab paljudel aias, aga seda võib leida ka varemete ja talukohtade ümbruses, vanasti kasutati seda iluja pinnakattetaimena. Aeda keset lillepeenart siiski istutada ei soovita, sest kipub vohama ja lõpuks on raske lahti saada. Metsa serval, tiigi või kraavi ääres on aga paras koht.

Suvel saab kasutada lehti, varakevadel ja sügisel tasub

KASUTADA EI TOHI ÜLE KUUE NÄDALA AASTAS JA SEESPIDISELT VAID 7–10 PÄEVA. VAREMEROHI EI OLE SÖÖGITAIM! TEGU ON TUGEVATOIMELISE TAIMEGA, MILLES ON KA MÜRGISED AINED.

foto: erakogu

juuri koguda. Juur on tume, läikiva, limase pinnaga, lõhn meenutab niiskes kohas seisma jäänud kartulit.

Varemerohtu on tarvitatud luumurdude, traumade, nihestuste, põrutuste korral. Haavade parandamiseks, veenilaiendite raviks, luupõletike ja gangreeni korral, aga ka pärast operatsiooni ja põlve-puusaliigeste vahetamist, jäseme amputeerimist. Tavaliselt opereeritud koht valutab ja paistetab, siis on abi varemerohuga määrimisest kaks korda päevas.

Rahvapäraselt ongi taime nimetatud kokkukasvatajaks ja luukudujaks.

Seespidiselt on kasutatud mao- ja kaksteistsõrmikuhaavandi parandamiseks, tuberkuloosi vastu. Tõmmis sobib kurgu- ja igemepõletiku ajal kuristamiseks ja ninaverejooksu peatamiseks.

Seespidisel tarbimisel tuleb

kÜLVIkALENdER: OktOOBER-NOVEMBER 26. R

Juur, alates kl 22.41 õis

27. L

Õis

28. P 29. E

07.33 16.35

30. T 31. K

Õis

Üleminek talveajale

18.40

Istutusaeg

iimasel ajal on nähtud ja pildistatud üsna uhkeid virmalisi – et pimedat aega on palju, siis võib ilma selginemisel imetleda virmalisi, kui valgusreostus just liiga tugev pole. Seepärast teen juttu virmalistest.

Virmaliste teke on seotud päikesetuule ja (Maa) magnetvälja vastastikmõjuga – Päikeselt paisatakse maailmaruumi üsna juhuslikes suundades ja kiiresti muutuva intensiivsusega laetud osakeste voog, mis koosneb peamiselt prootonitest ja elektronidest. Sellised Maa lähedalt mööduvad laetud osakesed suunatakse Maa magnetvälja mõjul pooluste piirkonda, kus nad atmosfääri ülakihtides hõreda õhu molekulidega põrkudes viimaseid ergastavad. Ergastatud olekust tasakaaluolekusse tagasi pöördudes kiirgavad need molekulid ja aatomid valguskvante, mida näemegi virmalistena.

Olenevalt, kus ja millised aatomid ergastatakse, võivad virmalised olla kas rohekad või punakad, harvem violetsed, sinakad.

Eesti jääb virmaliste levikuala lõunaserva, kuid võimsaimate vaatemängude korral võib neid isegi Vahemere maades näha. Üks kirjaliku ajaloo rängimaid päikesetorme oli 1859. a, mida tuntakse ka Carringtoni sündmusena. Virmalisi võis siis näha üsna ekvaatorilähedastes riikides ja piirkondades (Senegal, Mauritaania, Colombia). Ka 2012. a oli sarnase võimsusega sündmus, ent erinevalt 1859. a juhtumist möödus päikesepurskest väljunud osakeste mass Maast ja me ei märganud midagi erilist. Otse Maad tabades põhjustaks säärane sündmus suure tõenäosusega kommunikatsioonivõrkude kokkuvarisemise ja hävimise (1859. a sündmus põhjustas koguni telegraafside katkemise ja aparaadid andsid tugevaid elektrilööke jne). Üldjuhul Eestis siiski palja silmaga virmalisi eriti näha ei ole, ent tundlikuma fototehnika abil võib virmaliste kuma pildile püüda üsna sageli, eriti Eesti loodenurgas, nt Hiiumaal. Eestis võib pärast valgete ööde aega virmalisi nägema hakata tavaliselt augustis, sest just siis lõppevad ka astronoomiliselt valged ööd, st nähtavale ilmub Linnutee ja nõrgemad tähed.

Kahjuks ei osata virmalisi eriti hästi prognoosida, ent jälgida on võimalik vastavaid graafikuid, mis siiski üht-teist näitavad, vt nt http://virmalised.ee/graafikud/.

Erakordne vananaistesuvi sai läbi 21. ja 22. oktoobriga. Peab siiski eelmise ilmajutu osas täpsustama, kuigi võrreldes Tallinnaga on Tartu kohta vastav rekordijada palju tagasihoidlikum, registreeriti siiski 12. oktoobril 17,3 °C, 15. oktoobril 18,9 °C (1907, 2018) ja 17. oktoobril 17,1 °C (1907) asemel 17,8 °C. Seega võib vist päris julgelt väita, et vähemalt 150 aastat pole nii suurejoonelist vananaistesuve esinenud.

Ees ootab tavaline sügisilm, kusjuures tsükloniseeria uued keerised liiguvad otse üle Eesti või koguni lõunapoolsemaid trajektoore pidi, nii et talvemärkide tõenäosus suureneb (eriti 29. oktoobri paiku)!

olla ettevaatlik, tarvitada 7–10 päeva ja maksimaalse annusena tass tõmmist ehk 6–10 g kuivatatud juurt päevas. Pikaajaline suures koguses kasutamine võib kahjustada maksa ja soodustada kasvajate teket.

Toimeained on allantoiin, mis taastab ja paneb kasvama kudesid, kaalium, mis alandab paistetust, lisaks alkaloidid, tanniinid, steroidid, ränihape, limaaineid, rosmariinhape, karoteen.

Sügisel kaevatakse juured üles, pestakse, harjatakse ja kraabitakse must kiht maha.

Seejärel tükeldatakse ja ravimi valmistamine võibki alata.

Salvi tehes panna tükeldatud juur roostevabasse anumasse, valada üle 10 cm õliga või sulatatud rasvaga (sobivad kõik rasvad, ka taimsed kookos- ja palmirasvad, ise kasutan viinamarjaseemneõli), panna 90kraadsesse ahju, hautada 6–8 tundi, kuni juured muutuvad klaasjaks ja õli või rasv hakkab omapäraselt lõhnama. Kurnata ja lisada õlile sulatatud vaha. Rasvale vaha lisama ei pea.

Kui on radikuliit, võib salvile lisada männipungi, mis praegu on sobivas suuruses ja hästi vaigused, soopihla juuri, eeterlikke õlisid. Sobivad mänd, lavendel, nulg, reuma korral kadakas, tüümian, rosmariin, lavendel, majoraan.

Toorõli ehk traumaõli tehakse nii: tükeldatud juured valada üle õliga ja lasta 2–3 päeva toas seista, seejärel sügavkülma. Kui lisada eeterlikke õlisid, säilib ka tavalises külmkapis. Trauma korral on hea võtta sügavkülmast ja peale määrida. Kuigi õli külmikus kaua ei säili, on sel eelis, kuumtöötlemata taimes on rohkem bioaktiivseid aineid.

Toorõli koos lavendli eeterliku õliga on üks paremaid ravimeid koduapteegis, mis leevendab külmast tuulest saadud kaelaradikuliiti.

Tinktuur on samuti hea ravim, mida tehakse tükeldatud juurest, suvel tehtud tinktuurile võib lisada lehti. Tükeldatud taimeosad valada üle viinaga, nii et viin katab juured 10 sentimeetrit. Sobib 40% viin, lasta seista 2–3 nädalat, aeg-ajalt loksutada. Häda korral võib ka varem kasutama hakata. Ise eelistan õliga tooteid, mis nahka ei kuivata, aga tinktuur säilib kauem ja saab teha toorest taimest. Proovida võib mõlemat.

Kasutada ei tohi üle kuue nädala aastas ja seespidiselt vaid 7–10 päeva. Varemerohi ei ole söögitaim! Tegu on tugevatoimelise taimega, milles on ka mürgised ained, ja allantoiin suures koguses soodustab kasvajaid.

Õis, alates kl 01.27 leht Leht

Leht, alates kl 04.42 vili Aiatöödeks sobimatu päev

1. N

Vili

2. R

Vili, alates kl 07.48 juur kuukalenDri koostaJa signe siim, 2018

MAA

TULI

VESI

ÕHK

maa elu || aed ja kodu || 15

25. oktoober 2018

Kikkapuud löövad oktoobris leegitsema rad (läbimõõt suletult 1,5 cm) värvuvad tumepunaseks, seemnerüü on erkoranž.

Taimekogujad on kasvatanud ka lamedarootsulist (E. planipes), laialehist (E. hamiltonianus), väheseõielist (E. pauciflorus) ja Bunge kikkapuud (E. bungeanus). Viimasel liigil on teistest heledamad lehed ja hele- või kollakasroosad viljad.

Kikkapuid kimbutavad mõnikord võrgendikoid, need peske siis veejoaga taimelt maha.

Talvel võivad kikkapuude koorega maiustama tulla jänesed ja hiired. Jäneste eest kaitseb kõige paremini puuhakatise ümber seatud võrksilinder.

Säde Lepik Maa Elu

K

es juhtub praegu esimest korda eemalt nägema mõnd heitlehist kikkapuud, arvab, et sügise paneb särama mingi senitundmatu õitseja. Lähemale astudes saavad muidugi kõik aru, et väikest puukest ei ehi õied: üsna pikkade raokeste otsas on tal erepunased või hoopis erkroosad väikeste laternakeste moodi viljad.

Sügise edenedes läheb vaatepilt järjest põnevamaks. Hariliku kikkapuu viljakuprad värvuvad tavaliselt septembri lõpuks. Siis aga tasub jälgida, kuidas need neljaks jagunedes avanevad, sest kuprast ilmuvad nähtavale kirgasoranži rüüga kaetud seemned. Kikkapuu lehed omandavad aga iga päevaga järjest kollasema ja punasema sügisvärvi.

Põnevad viljad püsivad puul ka pärast lehtede langemist, kuni linnud need nahka pistavad. Kiire seedimisega lindudele need ohtlikud pole. Väikeste lastega peredel on aga kindlam heitlehiseid kikkapuid oma aeda mitte tahta, sest värvikad viljad ja ülejäänud taimeosad on mürgised. Õnneks on viljad kibedad ja keegi neid palju suhu ei panegi. Mürgisusele vihjab vist ka kikkapuu ladinakeelne nimi Euonymus – antiikmütoloogias olid Eunyme lapsed allilma fuuriatest ehk erinnüstest asukad, kes karistasid patuseid.

Mäletan esimest kohatud kikkapuud hästi – loodetavasti kasvab see siiani Tallinnas S­chnelli pargis Toompuiestee ja kunagise keskkonnaministeeriumi hoone lähistel. Et selle puukese sügisest muutumismängu imetleda, tegin paaril oktoobrinädalal oma töötee seal natuke pikemaks.

Uhkelt viljunud kikkapuid võib praegu vaadelda näiteks Kadriorus: kui jalutate Apollo kujust mööda Kumu poole, kasvavad need kahel pool teed. Tore valik kikkapuid on ka Tallinna Botaanikaaias, kus eri liigid kasvavad koos suurema grupina.

PÄRISMAINE LIIK Kui on õnne, siis võib harilikku kikkapuud (Euonymus europaeus) kohata ka Lõuna-Eestis liikudes, sest tegu on meie pärismaise liigiga. Levila põhjapiiriks peetakse Koiva jõge, kuid seemnetega on see levinud mujalegi, näiteks Väikese Emajõe äärde.

Haruldase ja ohustatud taimena on harilik kikkapuu meil

Väikeste lastega peredel on kindlam kikkapuid oma aeda mitte tahta, sest värvikad viljad on mürgised. foto: arvo meeks / lõuna-eesti postimees

looduskaitse all. Seega õmblusnõelu ja saapanaelu kikkapuu kergest ja kõvast kollakast puidust meie mail nüüdisajal teha ei saa.

Harilik kikkapuu kasvab 4–5 m kõrguseks põõsaks või väikeseks puuks. Aias meeldib sellele parasniiske viljakas ja pigem lubjarikas kasvupinnas.

Kevadel tagasihoidlikku puukest õieti ei märkagi, aias või haljasalal sobib see seetõttu väga hästi lillepeenra või kevadelsuvel õitsvate põõsaste rahulikuks taustaks.

Kikkapuu tähetund tuleb sügisel, kui naabritest pole talle enam võistlejaid. Eriti mõjusad on need siis suurema grupina kasvades. Harilik kikkapuu on külma- ja põuakindel ning lepib hästi nii kärpimise kui ka saastunud linnaõhuga.

Hariliku kikkapuu peensaagja servaga süstjad või elliptilised lehed on teritunud tipuga, kuni 8 cm pikkused ja 3 cm laiused. Tavaliselt neljakandilisi võrseid võivad katta korkjad liistakud. Mais puhkevad tillukesed neljatised rohekasvalged õied on tagasihoidlikud.

Harilikku kikkapuud saab paljundada seemnetega, mida tuleb sügisel korjata, seemnerüüst puhastada, natuke kuiva-

tada ja siis kohe maha külvata.

Kiiremini saate ilupuu kasvatada haljaspistikust. Harilikku kikkapuud ja selle sorte müüvad mitmed puukoolid, sortidest on üpris levinud nt ‘Red Cascade’, mille viljad on punasemad ja kasv väiksem, lehtede sügisvärvus on kaunilt veinpunane.

VEEL HUVITAVAID LIIKE Kikkapuude liike on maailmas umbes 170, mitut saab meilgi kasvatada. Neid kohtabki peamiselt taimekogujate aedades.

Looduses võib mõnikord trehvata ka naastust kikkapuud (E. verrucosus). See Kaukaasias, Krimmis jm laialt levinud liik on nime saanud 1–2 m kõrguse põõsa võrseid tihedalt katvate mustjaspruunide näsade järgi, kuprad värvuvad neil kollakasroosaks. Naastune kikkapuu lepib ka poolvarjuga. 1–1,5 m kõrgune põõsas annab juureja kännuvõsu. Väikeseviljalise kikkapuu (E. pauciflorus) võrsetel on rohelised täpid.

Tiivulise kikkapuu (E. alatus) ja korgi-kikkapuu (E. phellomanus) lisaväärtus on see, et nende kandilisi võrseid rõhutavaid korgiliistakuid on huvitav uurida ka talvel, kui taimed raagus. Tiivuline kikka-

puu kasvab looduslikult Kuriili saartel ja Jaapanis, korgi-kikkapuu on pärit Hiinast. Tiivulisel kikkapuul on liigist madalam ilus sort ‘Compactus’ (põõsa kõrgus 1 m, laius 3 m), mis värvub sügisel sarlakpunaseks.

Meie talved peaks ilusti ära kannatama ka samast kandist pärit Hamiltoni kikkapuu teisend Sieboldi kikkapuu (E. hamiltonianus var. sieboldianus), millel on ilusad ereroosad viljakuprad.

KIKKAPUU TÄHETUND TULEB SÜGISEL, KUI NAABRITEST POLE TALLE ENAM VÕISTLEJAID. ERITI MÕJUSAD ON NEED SIIS SUUREMA GRUPINA KASVADES. HARILIK KIKKAPUU ON KÜLMA- JA PÕUAKINDEL NING LEPIB HÄSTI NII KÄRPIMISE KUI KA SAASTUNUD LINNAÕHUGA. Suuretiivaline kikkapuu (E. macropterus) kasvab oma kodumaal Kaug-Idas ja Kirde-Aasias 8–9 m kõrguse puuna. Meil on see pigem põõsas, suured kup-

IGIHALJAD KARDAVAD KEVADPÄIKEST Kikkapuudel on ka igihaljaid liike. Eesti aedades on üpris levinud Hiinast pärit peente võrsete ja munajate lehtedega Fortune’i kikkapuu (E. fortunei) ja selle paljud sordid. Näiteks kollaste leheservadega ‘Emerald Gold’ ja valgete, talveks roosakaks värvuvate servadega ‘Emerald Gaiety’, mõlemad on madalad tihedad põõsad.

Natuke kõrgema sordi (u 60 cm) ‘Sunspot’ tumeroheliste lehtede keskmes on kollane laik. Ilusaid vilju igihaljastel sortidel pole. Madalaid sorte, mis jäävad talvel loodetavasti lume alla, ongi kindlam kasvatada. Neid, nagu teisigi õrnemaid igihaljaid taimekesi, tuleb talveks kuuseokste vm sobivaga katta, sest need kardavad varakevadist päikesepõletust. Noorte taimede ümbruse võiks kaitseks külmakahjustuse eest multšida kompostmullaga vms.

Meil on müügil olnud ka tüvipuid: suureviljalisele kikkapuule vm liigile on poogitud mõni efektse lehestikuga Fortune’i kikkapuu sort. Kui kasvatate sellist puukest kasvuanumas, viige see talveks verandale vm jahedasse ruumi, kus temperatuur ei tõuse üle 10 kraadi. Peenras kasvavat puukest võiks pakaselisel ajal kaitsta soojustuskangaga.

Vanades parkides võib kasvada igihaljas hästi peente lehtedega väike kikkapuu (E. nanus). Selle peened võrsed juurduvad kergesti. Laiuva kasvukujuga põõsakese väikesed õied on erandlikult punased ja neist arenevad roosakad kuprad. Lehestik värvub sügisel punakaspronksjaks.

Külmaõrnal jaapani kikkapuul (E. japonicus) on loorberit meenutavad lehed. See võib meil küll suvel õues suvitada, kuid tuleb talveks jahedasse valgesse ruumi kolida.

KUIDAS HIIRED-ROTID MAJJA PÄÄSEVAD Riina Martinson Maa Elu

V

ananaistesuvi on selleks korraks läbi ja koos külma saabumisega tükivad hiired ja rotid inimeste juurde sooja ulualust ja toidupoolist otsima. Seega tasub praegu oma elamine kriitilise pilguga üle vaadata ja otsida kohti, kust närilised tuppa pääsevad.

See aga pole sugugi lihtne, sest sisse pääsevad nad usku-

matult pisikesest august. Tavaliselt nendest aukudest, kust majja tulevad elektrijuhtmed, vee- ja kanalisatsioonitorud.

Samuti väikestest pragudest ja ukse alt. Hiirele piisab läbipugemiseks umbes poolest sentimeetrist ehk pliiatsijämedusest avast.

Kuna rotid on väga head ronijad, võivad nad majja siseneda räästa alt ja majast majja liikuda isegi elektriliine pidi. Vajadusel suudab rott ennast tuppa närida läbi ehitusmaterjali. Kahjuritõrjefirma-

de kogemus ütleb, et rotte on avastatud lausa WC-pottidest, kui nad on majja tulnud kanalisatsioonikollektorite ja -torude kaudu.

Nii tasub oma elamise seinu uurida ja pisimadki praod kinni katta. Paraku kõiki avausi ei märka ka kõige teravam silm.

Et närilised majja pidama ei jääks, jälgige, et neil oleks raske midagi söödavat leida, näiteks kausis olev lemmikloomatoit on hiirtele-rottidele väga ligitõmbav.

Ka maja ümbrus tasub sel-

lise pilguga üle vaadata, et seal poleks närilistel midagi süüa.

Neile pakuvad huvi lemmiklooma toidukausid, linnusöögimajad, prügikastid ja kompostihunnikud, samuti puu alla vedelema jäetud õunad.

Kuidas aru saada, et hiir või rott on majja tunginud? Krabistamine on kindel märk, aga jälgi, mida tähele panna, on veel, näiteks näriliste väljaheited või nende jala- ja sabajäljed tolmusel pinnal. Samuti uriinitilgad ja -lõhn ning närimiskahjustused.

Kui teie lemmiklooma toidukauss on hakanud hämmastavalt ruttu tühjaks saama, võib see viidata, et tegelikult käivad hiired-rotid sealt matti võtmas. foto: Elmo Riig / sakala

16 || MESinduS || Maa Elu

25. oktoober 2018

Talve üleelamiseks peab karu piisavalt rasva koguma, kui metsas süüa napib, võib tühi kõht ajada karu taluaeda õunu otsima või mesitarusid ründama. fotoD: elmo riig / sakala; marko saarm / sakala

Poolnäljas karud tükivad mesitarude kallale SILVI LUkJANOV Maa Elu

ui loodus jätab karud tavalisest enam nälga, ajab tühi kõht nad enne talveunne minekut mee järele. Mesitarusid rüüstavad rohkem ka nugised ja rähnid. Tarude kaitsmine läheb mesinikele päris kalliks maksma.

Järvamaal Koeru kandis üle 30 aasta mesilasi pidav Lembit Liin sõnab, et kuiv suvi on karud üsna nälga jätnud. „Karusid on palju ka selle pisikese Eesti peale ja nende toidusedelgi pidanud muutuma.

Metssigu on ju metsas hulga vähem. Ega põdravasikaidki teab kui palju pole, kes kevaditi ja sügiseti rasva koguvale karule on heaks saagiks,” selgitab ta.

Sügisel armastab karu end nuumata ka viljapõllus, eriti kaerapõllus, kuid sel aastal valmis seegi vähene kaerasaak sedavõrd vara, et karupätsile jäi see Liini teada talvevaruks varaseks. „Jõhvikaidki on metsas tükiti. Hea, et tänavu on vähemalt korralik õunasaak, paljude ma-

hajäetud talude juures leidub neid külluses.”

Marjad on karule hea toidulisa ja aitavad mingil määral hädast välja. Mesitarude juurde ronib karu Liini kogemuste põhjal siiski viimases hädas. „Karu eelistab samuti väiksema riskiga saaki, kuid samas peab ta talve üleelamiseks rasva koguma. See võib ajada teda ründama mesitarusid ja lambakarjagi, nagu kuulsin ühelt Viljandimaa mesinikult,” kõneleb ta.

KOLMEKORDNE KAITSE Praegu on aeg, kus mesinikud on tublid jalutajad, sest iga päev tuleb käia tarusid vaatamas. Liin jalutab päevas kõva 15 km, peaaegu kaks tundi. Tal on tarudel kolmekordne kaitse.

Nii pole tema tarudeni mesikäpad jõudnud. Püüdnud on küll, kuid Liin on suutnud siiani nad üle kavaldada.

Hästi toimivad tal näiteks paugutajad, kas isetehtud või poe omad. „Mutikäiku paigutatavad paugutajad on mul pandud puu külge ja maas süütenöörina varasema traadi asemel õngenöör. Seda karu veel rohu peal ei märka,” selgitab ta. Ühe karu on selline tõke juba edukalt eemale ajanud. Elektrikarjus on teiseks kaitseks ja päris tarude juures mängib Liinil autoaku 12voldilisele toitele seatud raadio.

Teisiti ei saa. Nii on mesinik välja arvutanud, et karude tarudest eemale peletamine maksab talle aastas vähemalt

500–600 eurot, mis kulub 7–8 aku ostule.

RÄHNID JA NUGISED SAMUTI JAOL Oleks see siis ainuke kulu. Tarusid ründavad aina agaramalt ka rähnid, täpsemalt hallpeaja roherähn. „Otsivad nemadki toitu mujalt, kui sipelgapesad on külmunud, ja toksivad tarud puruks sealt, kust kuulevad kõminat ja suminat. Nende kaitseks pandud metallvõrud maksid tuhat eurot,” ütleb mesinik.

Liin loodab, et võrk peatab ka nugise, sest neidki on mesitarude ümber tavalisest rohkem.

Nugis närib tarule augu sisse ning sööb suira ja mett. Nii nagu tegi ta seda tuhandeid aastaid puuõõnes talvitunud mesilastelt. „Nugised juba käivad tarusid testimas,” lisab Liin. Nugiste arvu tõusu taga näeb Liin naha hinna langust. Kui 3–4 aastat tagasi maksti nugisenaha eest kuni 80 eurot tükk, siis nüüd ei taha keegi nahka niisamagi. „Nii see mesi kõigi arvates ainult tasuta mesinikule kätte tuleb,” kõlab mehe häälest irooniat. „Tarvilikest autosõitudest kasvõi ainult turule ei taha rääkidagi. Meehinda tõsta ei julge, aga naftamehed on oma hinnatõusuga päris süüdimatud.”

KARU ON JÄRJEKINDEL Rakvere kandis 15 aastat hobi korras mesilasi pidav Harri Sirelmets sai samuti tänavu tunda, kui järjepidev võib üks karu olla, kui avastab meekoha. Sirelmetsa maisipõllu keskel asuva mahajäetud talu maadel käis

karu kolm korda järjest. „Esimesel ööl lõhkus ühe taru, panin siis ühte tühja tarusse raadio mängima, räägitakse ju, et see hoiab karud eemale. Tühjagi, tuli ja sõi mee ära just raadio kõrvalt tarust,” kurdab ta.

Siis otsustas hambaarstina töötav Sirelmets, et kolmandat korda ta ootama ei hakka, ja viis kõik mesilasperedega tarud minema. Jättis maisipõllu keskele vaid tühjad tarud. Karu tuligi kolmandal ööl ja purustas meeotsingul kõik tarud. Mees tunnistab, et vaatepilt ajas teda naerma ja nutma korraga. Kujutledes mett otsiva karu raevu, tundus see isegi naljakas, kuid käpajälg, mis oli kolme mehe käelaba suurune, jällegi hirmutas.

Kahjule mõtlemine võtab Sirelmetsa üsna tõsiseks. „Esmase arvestuse järgi kulub ühe mesitaru taastamisele koos mesilasperega vähemalt 500 eurot.

See pole mingi naljaasi.”

Nii otsustas ta, et edasiste karurünnete ärahoidmiseks tuleb elektrikarjus paigaldada, kuid seegi on omakorda kulu.

TONDIGA PIIRID PAIKA Järvamaal Aravete kandis 2004. aastast mesilasi pidav Meelis Rikken on karudega piiri justkui paika pannud. „Kevadel mul üks karu käis tarudes.

Panin siis kohe tondid välja ja tundub, et nii hästi, et enam pole tarusid rüüstama tulnud,” kõneleb ta.

Tarusid on mehel metsas üsna palju ja mahajäetud kohas. Rikken teab, et kord mee

maigu suhu saanud mesikäpp tuleb sinna tagasi. Ka loodusfotograaf on pildistanud tarude ümbruses karu väljaheitehunnikuid, kuid need jäävad tontidest 50 meetri kaugusele. „Tundub, et märgistasin tondiga päris hästi piirkonna ära. See võib olla muidugi juhus, kuid siiani pole ma elektrikarjuseid panema pidanud,” ütleb Rikken.

Ka rähnid hoiavad tema mesitarudest eemale. Tihaste väikseid nokatäkkeid on ta tarudel märganud, kuid ei enamat. „Tean, et vend Lõuna-Eestis on mesitarusid ründavate rähnidega hädas. Minu 160 mesitarul tundub jah, et on kui õnnekuppel peal, ja jäägu see nii ka edaspidi.”

MESINIK ON VÄLJA ARVUTANUD, ET KARUDE TARUDEST EEMALE PELETAMINE MAKSAB TALLE AASTAS VÄHEMALT 500–600 EUROT. Vaid nugistega meesaagi jagamist võtab Rikken kui paratamatust, sest see on seotud tema enda hooletusega. „Kui olen ise lohakas ja jätan tarud metsa, siis tuleb arvestada, et nugis läheb neisse sisse ja teeb puhta töö,” tõdeb ta.

Seni kuni Keskkonnaamet toetab karukahjustusi, on Rikkenil loodusseadustest toimuvaga rahu maa peal. Aga elektrikarjuse paigaldus tundub liiga suur kulutus.