Maa Elu, 26. aprill 2018

ARTUR BENIAMINOV: PALJUD MINU EUROOPA SÕBRAD ON KA AIRAANI JOOMA HAKANUD EGA SAA ENAM PIDAMA, NII ET NENDE NAISED KÜSIVAD MINULT, KAS OLEN SINNA MINGIT DROOGI SISSE PANNUD.

9

772504

586014

ISSN 2504-5865

MITU PÕLVKONDA PUIDUMEHI

„SEE TÖÖKODA EI OLE ÄRIPROJEKT, VAID ELULAAD. MA EI MÕTLE PINGSALT KULUTÕHUSUSELE EGA VAJADUSELE TÕSTA EFEKTIIVSUST,” RÄÄGIB OSAÜHINGU ADLER PUIT MEISTER AGO ADLER.

ÖKOLEIB KOGUB POPULAARSUST

PAGARIKOJA PAGAR VÕTAKS TEEB EESTIS AINULAADSEKS SEE, ET KOGU KASUTATAV TOORAINE ON MAHE JA KÕIK TOOTED KANNAVAD VASTAVAT MÄRGISTUST.

26. APRILL 2018 • NR 17 (150) • HIND 1 €

M A A M E S S I A M E T L I K M E E D I A PA RT N E R

Kalasadamate päev aitab leida oma kaluri OSALEVAD SADAMAD riiNA MArTiNSON Maa Elu

P

aljud pered on leidnud oma talupidaja või mesiniku, kelle käest väärt toidukaupa hankida, aga kaval oleks ka oma kalur otsida, kelle paadist värsket kala aeg-ajalt koju tuua. Just sellise võimaluse annab laupäeval Eesti eri paigus toimuv avatud kalasadamate päev.

Päeva üks organisaator Toomas Armulik rõhutab, et nende peamine soov ongi, et inimesed näeksid, millega kalasadamad iga päev tegelevad ja leiaksid ka muul ajal tee sadamasse.

Kaluritele annab see päev võimaluse reklaamida paadist müüki. „Kalasadamates saaksid inimesed kaluritega kokkuleppel aasta läbi värsket kala osta.

Loodame, et sel päeval võetakse kaluritelt telefoninumbreid,

Harjumaa: Ristna, Leppneeme, Hara, Tallinna Kalasadam Hiiumaa: Salinõmme, Roograhu, Tärkma Läänemaa: Dirhami, Puise Peipsi: Kolkja, Räpina, Varnja Pärnumaa: Japsi kai, Lindi, Võiste, Sauga kaluriküla Saaremaa: Nasva, Ringsu Virumaa: Toila, Võsu, Eisma Võrtsjärve: Jõesuu, Oiu et edaspidi neilt otse kala küsida,” selgitab Armulik.

Harjumaal Viimsis asuva Leppneeme sadama kalur Peep Pärnamaa räägib, et tänavune jahedapoolne kevadilm pole seni soosinud kalapüüki, aga kalurid tegutsevad, et värske kala selleks päevaks merest välja tuua. Kindlasti on juba lootust räime saada, aga tema on oma võrkudest leidnud tänavu ka näiteks forelli ja siiga. „Kui ei torma ja kalurid vähegi saavad merele minna, siis on mereäärsetes sadamates

Kui ilm vähegi soosib, siis saab kalasadamate päeval osta otse merest toodud värsket räime.

kindlasti räime saada,” usub Armulik. „See on muidugi selge, et keegi ei saa ühe ürituse pärast oma elu ohtu seada – kui ikka tormab, siis kalurid loomulikult välja ei lähe.”

Nii võiksidki mereäärsetesse sadamatesse minejad kaasa võtta pange või muu anuma räime jaoks, Pärnumaal on lootust hankida ka tinti ning väi-

kestes kogustes saab kindlasti muudki kala.

Tänavu osaleb üle Eesti avatud kalasadamate päeval 23 sadamat. Igal sadamal on oma programm ja tegevust pakutakse tervele perele. Külastajad saavad osta värsket ja suitsutatud kala, õppida kalaroogasid valmistama, nautida mõne ansambli mängu,

ise kala püüda ja mõnel pool koguni ise paadiga vee peale minna.

Sadamates on kohal kalateadlased ja kalakokad, saab osaleda käsitöötubades ja käia kalakohvikutes. Lastele toimuvad õpitoad, teadusteater ja õngekoolitused.

Päeva esindusüritus on seekord Pärnus Japsi kail, kus

foto: erik ProZes / Postimees

esinevad muu hulgas Sõpruse Puiestee, Kolme Põrsakese teadusteater, kalakokad Vladislav Koržets ja Hanno Kask, kalateadlane Henn Ojaveer ja toimub kala fileerimise õpituba.

Avatud kalasadamate päeva korraldavad Maaeluministeerium ja Kalanduse Teabekeskus.

2 || siNDi pais || maa elu KALEV ViLGATS Pärnu Postimees

A

lgatusrühma „Sindi pais” üks asutajaid ja väsimatu eestvedaja, emeriitkoolipapa Hans Soll kuulutas Tori vana vallamaja aasale, otse üle jõe Tori põrgu väravate ette rahvakoosolekule kogunenud mõttekaaslastele: „Kahe kuu pärast algab Sindi paisu mahavõtmine!” Parimat sõnumit ülemaailmsel kalade vaba liikumise päeval ei saanud tahtagi.

Enam kui kümme aastat Pärnu jõe kalarikkuse taastamise eest võidelnud harrastuskalamees Soll nimetas sissejuhatuses algatusrühma tegevust edukaks. Selle aja jooksul on ametis olnud viis keskkonnaministrit. Algul ei tahtnud Keskkonnaministeerium üldse vedu võtta, olles seisukohal, et paisud on head asjad ja Eestis oli neid sel ajal 114. Täieliku informatsiooni saamiseks tegelikust olukorrast tuli kasutada Soome keskkonnaspetsialistide abi.

Ometi hakkas mingil hetkel ministeeriumi betoonmüür murenema ja leidus ametnikke, kelle arvates vääris pärnakate teemapüstitus tähelepanu.

Ministeeriumisse jõudsid 1980. aastate keskpaiga populaarseid mõisteid kasutades korraga nii avalikustamine, uutmine kui ka teistmoodi mõtlemine.

Saabus äratundmine, et elektri tootmise plaan Sindi paisul pole mõistlik. Tollane Keskkonnaagentuuri direktor Sulev Vare sätestaski: „Pärnu jõel elektrienergiat ei toodeta.” Keskkonnaministritest aitas seda suunda kindlustada Mati Raidma.

Millises seisus on Sindi paisu lammutamise ettevalmistus? Ülevaate andis Keskkonnaagentuuri direktori nõunik Peep Siim, kes hindas Pärnu jõe olukorda väga heaks võrreldes näiteks Ida-Virumaal kunagise lõhejõe Purtse jõega, mille on tugevalt saastanud KohtlaJärve ja Kiviõli tööstused. Purtse jõel alustatakse veel sel aastal jääkreostuse likvideerimist.

Pärnu jõega sarnased probleemid on veel Kunda ja Valgejõel, kus siirdekalad ei saa rännata kudepaikadesse. „Sindi paisu lammutamise otsuse juures oli oluline rahvaalgatus, allkirjade kogumine paisu mahavõtmise poolt. Otsus kopp maasse lüüa tuli 2014. aasta lõpus või 2015. aasta algul, mil ministriks oli Mati Raidma.

Ta allkirjastas 27. märtsil 2015 käskkirja, et Sindi pais ostetakse riigile, ja sellega oli pan-

26. aprill 2018

Tori põrgulised seirasid Sindi paisu langetajate koosolekut

Emeriitkoolipapa Hans Soll kuulutas Tori vana vallamaja aasale, otse üle jõe Tori põrgu väravate ette rahvakoosolekule kogunenud mõttekaaslastele: „Kahe kuu pärast algab Sindi paisu mahavõtmine!”

foto: urmas luik / PÄrnu Postimees

KALA LEVIK Kala levik enne Sindi paisu ehitamist.

Tori all võib püüda haugi, lõhet, angerjat, särge, latikat, ahvenat, silmu ja tinti.

Vändra all on haugi, ahvenat, latikat, vimba, turba, angerjat, silmu ja harva lõhet.

Allikas: Jacob Fischer (1730–1793) „Versuch einer Naturgeschichte von Livland”, 1791, Königsberg

dud algus Pärnu jõe kalarikkuse taastamise projektile,” rääkis Siim.

Projekti hakkas juhtima Keskkonnaagentuurist Tauno Jürgenstein. Välja kuulutati hange projekteerija leidmiseks, kes koostaks eskiisprojekti ja räägiks läbi kohalike omavalitsustega. Viie-kuue variandi hulgast valiti põhieskiis, millele hakati koostama tööprojekti. Jürgensteini järel leiti uueks projektijuhiks Külli Tammur, kes võttis töö üle 2016. aasta sügisel.

Projekti rahastatakse ühtekuuluvusfondist, kogumaksumus on 15 miljonit eurot, millest 85 protsenti tuleb Euroopa Liidult. 15 protsenti paneb Eesti riik. „Tavaliselt kaasrahastatak-

TERRASSIDE HOOLDUS

Terrassiõli materjalikulu m² hind alates

1.65 €

PALKMAJADE VIIMISTLEMINE JA HOOLDUS

se projekte sihtasutuse Keskkonnainvesteeringute Keskuse vahenditest, mistõttu näitab Pärnu jõe puhul valitsuse rahastamine, et projekti väärtustatakse, see on riigile väga oluline,” iseloomustas Siim.

2016/2017 algas tööprojektide tegemine. Need kooskõlastati kõikide maaomanikega, eraldi arutati Keskkonnaametiga, milliseid lube on vaja, et ehitustöid üldse teha. Näiteks kaks vee erikasutusluba, üks paisu tarvis ja teine väliujulale, mis oli kohaliku omavalitsuse eritingimus projektlahenduse kooskõlastamisel. Jutt on Sindi paisust 500 meetrit ülespoole asuvast väliujulast, mis paisu likvideerimisel kaoks.

Projekteerija ülesanne oli lahendada väliujula rekonstrueerimine.

Probleemne koht on kalakasvatus, mis asub Sindi paisust vasakul jõekaldal allavoolu. Neile tuli tagada veevarustus. Eelmise aasta sügisel oli projekt valmis, mis läbis eri instantside kooskõlastuse. Paisutuse likvideerimise tõttu jääb Sauga-poolsel küljel osa kaevusid veeta ning 14 kinnistuomanikule rajati eraldi puurkaevud. „Paisu lammutamise pro-

jekt on läbi mõeldud ja läbi arvutatud,” kinnitas Siim. Läbitud ja ületatud on suur hulk bürokraatiat, viimati toimus märtsis Pärnu keskkonnaametis väliujula rajamise avalik arutelu.

Praegu toimub Sindi paisu tarvis hange nii ehitustöödeks kui ka inseneri- ja omanikujärelevalve tellimiseks, et kontrollida ehitustööde kvaliteeti.

Viimased hankepakkumused laekuvad teisipäeval (24.04.) ja ehitustööde pakkumuste tähtaeg on 2. mai.

Sindi paisu hankele on registreerinud 24 ettevõtjat, kes on dokumentidega tutvumas.

Kohati väga detailseid küsimusi on esitatud üle 70, millele Keskkonnaagentuur peab vastama kolme tööpäeva jooksul.

Kui kõik läheb nii, nagu planeeritud, siis on juba juuli lõpus võima-

PÄRNU JÕEGA SARNASED PROBLEEMID ON VEEL KUNDA JA VALGEJÕEL, KUS SIIRDEKALAD EI SAA RÄNNATA KUDEPAIKADESSE.

lik näha Pärnu jõel tegevust, usub Siim. Ehitustöö võiks kesta kaks madalveeperioodi. Seaduse järgi võib lõhe, jõe- ja meriforelli ning harjuse kudemisja elupaikade nimistus olevatel jõgedel jõesängis töid teha madalvee ajal juuni-juuli-august.

Kahe aasta kuue kuu jooksul tuleb töö ära teha ja rajada kärestik. Kui jõe veetase alla lastakse, hakatakse tegelema ujulaga, toimub jõesette ja jõepõhja tõstmine Sauga-poolsele küljele.

Kuna viimastel aastatel on madalvee aega jätkunud siinkandis koguni oktoobrini, siis küsiti, kas erandkorras ei võiks tööde aega jõesängis pikendada. Sellele vastati, et pretsedent puudub, kuna keegi pole sellist taotlust esitanud.

Siimu arvates kestab aktiivne ehitus kaks aastat. Lisandub veel üks aasta pärast kärestiku valmimist, et rajada allavoolu kudealad.

Kuulajate hulgast küsiti, kas hanke võidab taas kõige odavama pakkumuse tegija. Peep Siim kinnitas, et on selle põhimõtte kaitseks valmis vaidlema. „Kvaliteedi tagab inseneromanikujärelevalve. Pakkuma nõrgad tulla ei saa, vaid kõvad tegijad, kes panevad kokku konsortsiumi. Hanke tingimused on määratud sellised, et

nõrk ei pääse löögile. Peab olema kogemusi, vastavad projekti- ja objektijuhid, väga suur käive. Nõuame kogemust, mis tagab kvaliteedi,” põhjendas Siim.

Peale Sindi paisu on käsil teisedki paisud Pärnu jõe valgalal – Jändja ja Vihtra pais, kus kõik hanked õnnestusid ja töövõtjaga on leping sõlmitud. Jändja on muinsuskaitse all, mille osas on lahendus muinsuskaitseametiga läbi räägitud. Paisu keskossa tehakse auk, kust läheb edasi kärestik, mis on kaladele läbitav. Paisu osa taastatakse muinsuskaitseliselt vastuvõetaval kujul. Ülejärgmisel nädalal algab ehitus. Üheksale objektile Pärnu jõe valgalas on plaanis tagada kalade läbipääs, tänu omanike vastutulelikkusele, kes olid isegi lahenduse leidmisest huvitatud. Seitsmele objektile hakatakse koostama tööprojekti.

Endrik Tõnsberg Eesti harrastuskalastajate liidust tutvustas kalandusentusiastidele, miks tänavu tähistati 21. aprillil ülemaailmset kalade vaba liikumise päeva. Maailma riikides levib üha enam arusaam, et insenertehnilised rajatised jõgedel takistavad mitte ainult looduslikku veevoolu, vaid häirivad ka loomulikku toitumisahelat. Esimest korda juhiti kaladele vaba liikumise võimaluse loomise vajadusele maailmas tähelepanu 2014. aastal, seejärel 2016. aastal, mil algatusrühm „Sindi pais” korraldas Eestis rahvakoosoleku Sindi paisu juures. Tänavu oli Tori rahvakoosolek esimest korda registreeritud ülemaailmse kalade vaba liikumise päeva rahvusvaheliste ettevõtmiste nimistus.

Pärast tummist ja liharohket kuuma talupojasuppi (lõhepüügile Pärnu jõest on vara mõelda), keskenduti Pärnu jõestiku tulevikule. Võeti vastu resolutsioon, millega toetatakse Pärnu jõe kalakaitsepiirkonna loomist, mida haldaks üks või mitu omavahel koordineeritud haldusüksust, mis tegeleksid geograafiliselt mõistlikus ulatuses jõelõikude või jõestiku osade haldamisega. Kohalikelt omavalitsustelt ja Keskkonnaministeeriumilt oodatakse huviliste kaasamist töögruppi, kes töötaks välja sellise haldusüksuse tõhusa mudeli. Töögrupi loomiseks tehti ettepanek Tori vallale ning esimese haldusüksuse tööleasumist oodatakse hiljemalt aasta jooksul.

Algatusrühma „Sindi pais” saatus selgub siis, kui sellele nime andnud objekt on ajalugu ning kaladele antud ülestõusmiseks roheline tuli.

Pakume tööd HARVESTERIJUHILE/OPERAATORILE

Töö asukoht Siber Täpsem info 552 6711 Maurik Grupp OÜ

maa elu || piimatööstus || 3

26. aprill 2018

JUHTKiri

PEETEr rAiDLA

Artur Beniaminovile on airaan tuttav juba lapsepõlvest. Ta räägib, et eriti populaarne on see Kaukaasias ja Kesk-Aasias, samuti Türgis, Iraanis, Iraagis ja teistes maades, kus see on soojas kliimas kasutusel janu kustutamiseks.

peatoimetaja

ELU VÕIMALIKKUSEST ÄÄREMAAL

T

foto: tairo lutter / Postimees

SirJE NiiTrA Maa Elu

K

ose keskuses, endistes piimatööstuse Tere ruumides tegutseb alates 2010. aastast firma Lightfood, mille toodang pole aga eestlastele kuigi tuntud. Võiks isegi öelda, et selle maitse tundub esmasel proovimisel meist enamikule ehmatav.

Pikk tänav 4 maja aknal Kosel on silt „Kohukesi ei müü”, mille kohta kohe meid vastu võtvalt firma Lightfood juhatajalt Artur Beniaminovilt ja teda abistavalt tehnoloogilt Kadri Nokkurilt uurime, mida see küll tähendab.

Mitte et meil kange kohukeseisu oleks, aga selline teade tekitab paratamatult küsimusi. Selgub, et kümmekond aastat tagasi müüs siin tegutsenud Tere tsehh luugist kohalikule rahvale kohukesi ja ikka veel leidub inimesi, kes neid küsimas käivad.

Lõunamaalastele omase laia naeratuse ja tõmmu nahaga Beniaminov ongi lõunamaalane – täpsemalt on ta juurte poolest Armeenia päritolu. Kõigepealt huvitabki meid, kuidas selline mees, kes teatab, et suhtleb vaid vene ja inglise keeles, Eestisse sattus ja miks ta sellist eestlastele võõrast toodet siin üldse teeb.

Tegelikult elab mees praegugi Rootsis ja Eestis käib vaid tööl. Tema põhitegevusala Rootsis on hoopis metallitööstusega seotud ja Eestisse Lightfoodi juhtima kutsusidki teda koostööpartnerid, kellega koos siin tõstukiosadega seotud äri praegugi veel aetakse.

Nii et side Eestiga oli juba ammu olemas.

MUJAL TUNTUD, MEIL TUNDMATU Miks selline kummaline, paljudele võõras toode? Selgub, et see on võõras ainult meile, aga mujal maailmas üsna laialt tuntud ja hinnatud. Seda keefirilaadset naturaalselt gaseeritud hapupiimajooki nimega airaan (Lightfoodis valmistatud airaanipudelitele on küll peale kirjutatud Airan, Airanas või Ayran, olenevalt turust) toodetakse ka Venemaal

Kosel tehakse imeliku maitsega piimajooki ja sealt Beniaminovi sõbrad selle idee saidki. Tegu on joogiga, mis end sadade aastate jooksul õigustanud ning toonud tervist ja kergendust väga paljudele. Airaanil on palju „sugulasi”, näiteks keefir, hapupiim ja jogurt. Ent on üks suur erinevus – aktiivne bakter. Tänu joogis sisalduvatele aktiivsetele piimhappebakteritele on toode biokeemiliselt äärmiselt aktiivne. Selle aktiivsuse suurendamiseks ja tervistava toime tugevdamiseks on välja töötatud eritehnoloogia. Hapendamise käigus luuakse bakterite arenemiseks eritingimused, mis soodustavad käärimist ja gaasi teket. Looduslik gaas eristabki airaani kõigist teistest klassikalistest hapupiimajookidest.

LIGHTFOODIL ON VANA PIIMATÖÖSTUSE KIVISEINTEGA RUUMIDES TÄNAPÄEVASEL TASEMEL TOOTMINE PÜSTI PANDUD, KUS TOIMETAB ÜHEKSA KOHALIKKU ELANIKKU. Beniaminovile on see hapupiimajook tuttav juba lapsepõlvest. Ta räägib, et eriti populaarne on see Kaukaasias ja Kesk-Aasias, samuti Türgis, Iraanis, Iraagis ja teistes maades, kus see on soojas kliimas kasutusel janu kustutamiseks. Näiteks populaarsetes Türgi filmides on airaan kogu aeg laual. Vanasti tegid perenaised seda kodus käsitsi

ja andsid siis meestele suurtes anumates tööle kaasa. Et janu kustutamiseks nii palju jooma ei peaks, hakati hiljem sellesse pisut soola lisama. Praegugi juuakse seda paljudes riikides kogu päeva vältel vee asemel. Eestisse jääb vaid kümnendik toodangust, sest siinsetele inimestele on see võõras: tugevalt hapu ja soolane jook paneb meist enamiku esialgu nägu kirtsutama, aga võib ka harjumise korral meeldima hakata. Eriti kui tead, et see su sisemusele kasulik on. „Paljud minu Euroopa sõbrad on ka jooma hakanud ja ei saa enam pidama, nii et nende naised küsivad minult, kas olen sinna mingit droogi sisse pannud,” räägib Beniaminov silmade särades. Tegelikult sisaldab airaan vaid jogurtit, vett ja soola ning Eestis toodetu ka veidi hapendamise käigus tekkinud naturaalset gaasi.

TÖÖTAJAD KOHALIKUD, PIIM SIIT JA SEALT Lightfoodil on vana piimatööstuse kiviseintega ruumides tänapäevasel tasemel tootmine püsti pandud, kus toimetab üheksa kohalikku elanikku. On roostevabaterasest suured paagid piima kääritamiseks ja villimisliin. Siinsamas valmivad kahes suuruses valged pudelid joogi villimiseks, sest nii pole vaja suuri koguseid taarat ladustada ja saab ruumi kokku hoida. Sarnast gaasiga jooki tehakse lisaks Venemaale, Ukrainale ja Valgevenele nüüd ka

Saksamaal, Hollandis ja Inglismaal. Ilma gaasita toodetakse seda veel paljudes riikides. Pole saladus, et migratsiooni kasvuga on airaani nõudlus tõusnud kogu maailmas.

Lightfood toodab aastas poolteist miljonit pudelit. Euroopas maksab poolteist liitrit mahutav pudel airaani enamasti 3,6 eurot ja pooleliitrine 1,6 eurot, Baltikumis veidi vähem.

Kuna hind pole just madal, siis uusmigrandid seda siiski eriti ei tarbi, avaldab Beniaminov arvamust. Samas on see hakanud maitsema paljudele Euroopa rahvastele ja isegi Ameerikast on huvi tuntud. Ettevõttel läheb hästi ja toodangumahtu tahetakse kasvatada. Tootevalikut siiski pole plaanis suurendada.

Piima kulub sellise tööstusliku tootmise jaoks muidugi palju, kuni 50 000 tonni kuus.

Seda ostetakse kokku kohalikult E-Piimalt, Lätist ja Leedust ning isegi Poolast.

Juhi paremaks käeks olev tehnoloog Kadri Nokkur, kes puhuti töötab ka tõlgina, sest eesti keelt mees veel ei valda, kiidab oma ülemust väga. „Ta on ise kogu aeg kohal ja lööb käed igal pool külge. Meil on väga ühtne tiim ja mõnus tööõhkkond,” lausub ta. Airaaniga on Kadri juba harjunud, sest peab seda, enne kui kaup välja läheb, alati ka ise maitsma.

Ta on seda meelt, et Eesti inimesed võiksid jooki rohkem maitsta, sest sellega võib täiesti ära harjuda.

MIS ON AIRAAN?

H

apendamise käigus lisatakse piimale piimhappebaktereid sisaldavat juuretist, käärimise tulemusel tekib iseloomuliku maitse, lõhna ja konsistentsiga jook, millel on tervisele kasulikke omadusi.

Tootmisel ei lisata säilitusaineid.

Hapendatud piimatoodetes leiduv piimhape soodustab soolestiku talitlust ja tõhustab seedimist. Joogi bioloogiline aktiivsus on tagatud kogu säilivusaja jooksul ilma keemiliste lisanditeta.

Aitab hästi janu kustutada. Airaanis nagu ka teistes hapendatud piimatoodetes on laktoosisisaldus väiksem, mistõttu see sobib ini-

mesele, kellel on probleeme piimasuhkru seedimisega.

Lightfood toodab 3 sorti hapupiimajooki: 1% rasvasisaldusega airaan, 0,5% rasvasisaldusega Dietan ja 1% rasvasisaldusega airaan Mint, millele lisatud mündiaroomi.

Toodangut müüakse edasimüüjate kaudu juba peaaegu kõigis Euroopa Lii-

du riikides, etiketid on mitmes keeles.

Eestis on toode kõikide kaubanduskettide piimalettidel saadaval, v.a. Rimi, kust see huvipuudusel välja võeti.

Juuakse külmana, säilib hästi +2 kuni +6 kraadi juures. Enne tarvitamist tuleb korralikult loksutada ja avamisel gaas välja lasta.

äpselt nädal tagasi andis Rahvusringhäälingu uudisteportaal teada, et kevadise sula tõttu on Kagu-Eesti riigiteed kohati läbimatud, häiritud on ühistranspordi tegevus ja mõistagi ka tavaliiklus. Koolilapsi vedanud bussile pidi appi minema päästeamet. Võib arvata, et probleemseid teid on muudeski Eesti piirkondades.

Maanteeameti üks kommentaaridest tekitas masendust: Eestis on kokku ligi 4600−4700 kilomeetrit kruusateid, millega võibki kevaditi tekkida kandevõime probleeme. Tänavu lubas maanteeamet üle Eesti korda teha 286 kilomeetrit kruusateid. Ehk siis samas tempos jätkates kuluks probleemsete kruusateede remondiks veel 16 aastat. Seda eeldusel, et juba remonditud teed kogu selle aja jooksul korras püsivad, ehkki tegelikkuses see nii ju ei ole.

Päev hiljem võis lugeda, et 2019. aastal lubas majandus- ja kommunikatsiooniministeerium eraldada maanteeametile täiendavalt 1,5 miljonit eurot kruusateede hoolduseks. Praegu kulub selleks 8–9 miljonit eurot aastas.

Sel aastal peame paraku leppima sellega, et kruusateede olukord paraneb mullusega võrreldes märksa aeglasemalt.

Kui 2017. aastal remonditi 313 kilomeetrit kruusateid, siis tänavu 286. Kui eelmisel aastal sai kõvakatte 135 kilomeetrit kruusateid, siis tänavu vaid 80. Nii et kui ilmaolud on järgmisel kevadel sama kehvad kui tänavu, võib aasta pärast oodata veelgi hullemat seisu.

Igaks juhuks lisan, et kogu eelnev jutt käib nn riigiteede kohta. Vallasisesed teed on paraku veelgi kehvemas seisus. Oma panuse sellesse on andnud raskeveokid, mis langetatud puid metsast välja veavad.

Seda just kevaditi.

Sisuliselt sama olukord tekkis tänavu kevadel mandri ja Hiiumaa vahel, kus praamiühendus oli tõsiselt häiritud Rukki kanali süvendamata jätmise tõttu.

Kõige selle taga on regionaalpoliitika puudumine Eestis, millest Maa Elu on korduvalt kirjutanud. Paraku on meie sõnavõtud läinud teele kurtidele kõrvadele. Vahet pole, kes parasjagu valitsuse tüüri hoiab.

Kahjuks pole ükski praegune erakond pakkunud välja positiivset programmi meie sisuliselt olematu regionaalpoliitika reformimiseks, kusjuures riigikogu järgmiste valimisteni on jäänud alla aasta.

Kust leida abi?

Peatoimetaja Peeter Raidla peeter.raidla@maaelu.ee Toimetaja Riina Martinson riina.martinson@maaelu.ee Makett Jaanus Koov, küljendus Ain Kivilaan Keel ja korrektuur Reeli Ziius Reklaamitoimetaja Liisa Kaha liisa.kaha@eestimeedia.ee, telefon 739 0383 Müügiüksuse juht Jane Barbo jane.barbo@eestimeedia.ee Väljaandja AS Eesti Meedia Maakri 23a, 10145 Tallinn, www.maaelu.ee Maa Elu ilmub Postimehe, Pärnu Postimehe, Sakala, Virumaa Teataja, Järva Teataja ja Lõuna-Eesti Postimehe vahel igal neljapäeval (v.a riigipühad).

Tellimine, telefon 666 2525 Koos Postimehega levi@postimees.ee Koos maakonnalehtedega tellimine@ajaleht.ee Autoriõigused: Eesti Meedia AS, 2018

4 || maamess || maa elu

26. aprill 2018

Maamess näitas üllatavalt ki riiNA MArTiNSON Maa Elu

oomulikult on see turundustöö, oma toodete tutvustamine, mida me messile tegema tuleme,” nimetab Võrumaa Nopri talu peremees Tiit Niilo põhjuse, miks väiksemad ja suured ettevõtjad Maamessile pürivad.

Nopri talu käis peremehe sõnutsi messil 15 aastat, aga siis tegi pausi. „Olid rahalised põhjused ja muud ka,” mainib ta. Aga tänavu otsustati taas kohal olla, et tutvustada oma uusi tooteid. Et samm õige oli, andsid märku talu leti taga tihedalt külg külje kõrval juustutükikesi suhu pistvad külastajad. Ole sa juustusõber või mitte, aga kui letil kirjad, et tegu nõgese-, kuusevõrse- või kukeseenejuustuga, siis raske on vähemalt maitsmata mööda minna.

Messi suure toidutelgi üks sagedasem toode tunduski juust olevat, ka meie lehes ilmub tihti teateid järjest uutest tulijatest juustutootjate ridadesse.

MESSI SUURE TOIDUTELGI ÜKS SAGEDASEM TOODE TUNDUSKI JUUST OLEVAT, KA MEIE LEHES ILMUB TIHTI TEATEID JÄRJEST UUTEST TULIJATEST JUUSTUTOOTJATE RIDADESSE. „Nii nagu ostja soovib, nii turg reageerib,” sõnab Niilo. „Nopril olid samad juustuseadmed, millega täna toodame, olemas 10 aastat tagasi, aga töötasid need seni väikestel tuuridel – Eesti rahva juustuhimu oli tagasihoidlik ja meie juustutegemisoskus kasin. Nüüdseks on need mõlemad kõvasti arenenud.”

Eestlaste arenenud juustumaitset näitavad küsimused, mida tootjaile esitatakse. „Sedasi oskavad küsida vaid asjatundjad,” kiidab Niilo. Näiteks

päritakse laagerdusaja kohta ja kas tegu pastöriseeritud või pastöriseerimata piimaga. Küsimused viitavad, et inimesed teavad juustutootmisest palju. Ülisuure külastajate hulgaga mess on suurepärane võimalus ostjaid veelgi enam harida. „Keegi seda tööd meie eest ei tee, kui me ise tarbijat ei hari,” nendib mees.

Mai alguses kuulutatakse Eesti toidupiirkonnaks Pärnumaa ja sealseid maitseid oli tutvustamas meeskond Romantilise Rannatee ettevõtjatest. Riina ja Taivo Luik oma Luige puhketalu kaubaga olid ühed Romantiline Rannatee sildi all talukauba tutvustajaid. Nad mainisid, et enamik külastajatest polnud sellest mööda Läänemere turismipiirkondi kulgevast teest kuulnudki, neile oli hea kohe tutvustav brošüür pihku pista. On ju põnevaid toitudega seotud üritusi lähikuudel sealkandis rohkelt tulemas.

Luiged on Maamessil esimest korda ja Riina nendib, et väikesel tegijal on rahaliselt raske säärasele messile tulla, aga suurema tegija sildi alla ühinedes on see võimalik.

Lisaks Pärnumaale olid mitme teisegi maakonna tegijad leidnud tänuväärse võimaluse üheskoos piirkonna tootjaid tutvustada.

Et Maamess on suurepärane võimalus uusi kliente leida, kinnitab ka Eesti suurima metsataimekasvataja Forestplanter juhatuse liige Mait Laidvee. Tema sõnutsi on mess koht, kus oma vanade klientidega suhelda, ja igal aastal õnnestub messil ka uusi kliente leida. „On neid, kes teavad väga täpselt, mida tahavad, on neidki, kes ütlevad, et mets on maha võetud ja nüüd uurivad, mida edasi teha, milliseid taimi osta võiks,” kirjeldab Laidvee.

KARTULID JA PALMID Taimemüüjate kaup näitas ilmekalt kahte täiesti vastandlikku Eesti aiasõprade seas levivat suunda: esiteks pakuti müüa aastatega meie kliimas ennast tõestanud taimi, mida kohalikud puukoolid kasvatanud, ja teisalt eksootilisi Itaaliast sissetoodud põnevasse vormi lõigatud okaspuid, pukspuid ning lähiajal uueks hitt-taimeks tõusta tõotavat palmi. On ju positiivne kogemus, et siin-seal Eestis on

Tippkokk Joel Ostrat (vasakul) ja Nopri talumeierei peremees Tiit Niilo tutvustasid Maamessil ühistööna valminud uusi tooteid.

foto: kristJan teedema / Postimees

mitmel aiasõbral õnnestunud palmi juba aastaid õues kasvatada, julgustamas paljusid teisigi nendega katsetama.

Palme ja apelsinitaimi müünud Mileedi spetsialist Reta Poolak räägib, et esialgu inimesed käivad mööda, vaatavad, imestavad ja pildistavad, aga järjest enam julgetakse selliseid taimi oma koduaeda viia.

Kuna tegu eksootiliste taimedega, mis toodud siia lõunast, siis nemad soovitavad taimed talveks siseruumidesse viia, eriti hea kasvukoht oleks neile talveaed. „Palme tuleks meie kliimaga tasapisi harjutama hakata,” soovitab Poolak. Ahvatlevaid vilju kandvad

tsitrusepuud võib potiga suveks õue jätta, kuid sügisel külmade tulekuga tasub need kindlasti siseruumi tõsta.

Mess on haruldane koht, kus tavainimene saab kerge vaevaga nõu küsida oma ala kõige hinnatumate spetsialistide käest. Näiteks õnnestus see paljudel Eesti Taimekasvatuse Instituudi boksis. Köögiviljakasvatuse teadur Ingrid Bender tõdeb, et järjest enam tuntakse taas huvi kodumaiste kartuli- ja teiste köögiviljasortide vastu. „Tulime siia tutvustama oma köögiviljasorte, mis on pika aja jooksul Eestis katsetatud ja tuntud hea maitse poo-

lest,” ütleb Bender. „Meil poodides on tohutu seemnevalik ja algusaastatel, kui see kirev seemnevalik siia jõudis, keerati selg Eesti sortidele, aga nüüd jõutakse nende juurde tagasi.”

Just kaks viimast vihmast ja jahedat suve on toonud Eesti sortide head omadused välja.

Kui on väga soe suvi, siis annavad sissetoodud sordid korralikku saaki, aga kui säärased nagu mullu, siis ei jõua paljud neist valmida. „Üks inimene aga ütles, et tuli Maamessile otsima uut hernesorti Virges. See on meie uus varajane sort ja me pole suutnud toota selle seemet nii palju, kui ostjatel huvi on. Siit

L.EE.MKT.AH.01.2018.0043

flumetriin, imidaklopriid

Tähelepanu! Tegemist on ravimiga. Enne tarvitamist lugege tähelepanelikult pakendis olevat infolehte. Kaebuste püsimise korral või ravimi kõrvaltoimete tekkimisel pidage nõu arsti või apteekriga. Ainult veterinaarseks kasutamiseks.

maa elu || maamess || 5

26. aprill 2018

revat maaelu

Wile farmi peremees Imre Heinsaar võttis oma 28 alpakast messile kaasa kolm.

foto: sille annuk / Postimees

Kahtlemata püüdsid palmid ja apelsinipuud pilke, neid kasvatada võtavad aga kõige hakkajamad aiaomanikud. foto: sille annuk / Postimees

i­nimene sai soovitud seemned,” lisab Bender.

LAMBAD VÕI ALPAKAD Nagu tavaks, nägi messil lihaveiseid, lambaid ja teisi koduloomi.

Oma kolme alpakaga messile tulnud Wile farmi peremehel Imre Heinsaarel oli huvilistele palju seletamist, mis loomad need on ja kuidas pidada.

Mees kinnitab, et nii mõnelgi on tõsine huvi alpakasid võtta.

Tema tunneb sellest vaid heameelt, sest on võtnud südameasjaks alpakade kasvatusele Eestis hoog sisse anda.

Heinsaar räägib, et nende eksootiliste loomade kasvata-

mine pole sugugi keeruline, tegelikult on isegi lihtsam lambapidamisest. Toitugi vajavad alpakad lambast vähem. Neile on vaja ehitada korralik 1,5 meetri kõrgune aed ja talvelgi võiksid nad väljas olla. Tõsi, tema viib oma alpakad ööseks sisse ise-

MESSILE OLID ENNAST TUTVUSTAMA TULNUD MAAELUGA SEOTUD MUUSEUMID, NII OLI KÜLASTAJAIL HEA VÕIMALUS HANKIDA IDEID, KUHU EESTIS RINGI SÕITES SISSE PÕIGATA.

gi suvel. „Suside kartuses tuleb viia. Oma kodumaal saavad nad koiotid eemale aetud, aga ei tea, kuidas meil huntidega oleks. Ei taha olla esimene, kes seda teada saab,” seletab ta.

Alpakasid peetakse farmis villa pärast, aga Lõuna-Ameerikas süüakse nende lihagi. Hein­ saar pole alpaka liha maitsta saanud. „Kuni mul on igal loomal nimi, siis ei söö neid. Kui kunagi nii palju loomi saab olema, et enam nimesid kõigile ei jõua panna, siis saab ehk ka liha proovitud,” arvab ta.

MAAELU MUUSEUMID Messile olid ennast tutvustama tulnud maaeluga seotud

muuseumid, nii oli külastajail hea võimalus hankida ideid, kuhu Eestis ringi sõites sisse põigata.

Eesti Põllumajandusmuuseumi koguhoidja Marje Võsso on messil juba korduvalt käinud ja hindab kasu suureks – päris palju on inimesi, kes pole neist veel kuulnud ja just tänu messilt saadud kontaktile nende muuseumisse jõuavad. „Meie oleme need, kes põllumajanduse ajalugu jäädvustavad. Kui meie juurde satuvad põllumajanduses kaua tegutsenud inimesed, siis neil tekib tõeliselt mõnus nostalgiatunne,” nimetab Võsso.

Paljusid messikülastajad ül-

latas näiteks, et Võrtsjärve idakaldal tegutseb Akva:rium, kus näeb 20 avaras akvaariumis Eesti kalu. Akva:riumi perenaine Anu Metsar ütleb, et LõunaEesti inimesed teavad neid juba aastaid Järvemuuseumi nime all. „Aga meil soovitati nime muuta, sest muuseumi nimi tekitab paljudes pelgust, et tegu kohaga, kus tolmu käes igavusse ära surra, aga akvaarium paneb silma särama,” muheleb Metsar.

Lisaks akvaariumide uudistamisele saab seal osaleda töötubades ja suvel pakutakse võimalust järve peale minna ja kala püüda, lastele toimuvad kalastuslaagrid.

6 || puiDutööstus || maa elu

26. aprill 2018

Adler Puit – TOOMAS ŠALDA Maa Elu

u l e m e k h o R SINU AIAS

ee töökoda ei ole äriprojekt, vaid elulaad.

Ma ei mõtle pingsalt kulutõhususele ega vajadusele tõsta efektiivsust. Ja tööpäev ei kesta meil kaheksast viieni, vaid teeme nii nagu vaja, sageli kauem kui kaheksa tundi.

Oleme iseenda peremehed,” kinnitab Tõstamaa tööstuskülas täispuidust mööblit, treppe ja treidetaile valmistava osaühingu Adler Puit meister Ago Adler.

Adler Puidu taust ulatub üheksakümnendate algusse, kui Ago KEKis töötanud isa ja onu pidid hakkama endale uut tegevust ja leiba otsima ning leidsid lehekuulutuse, kus üks Pärnu mööblifirma otsis treitud taburetijalgade tegijat. Hakkajad mehed ehitasid ise valmis kopeer-treipingi ja asusid tootma. „Esialgu toimetasid nad koduses kõrvalhoones ja mina sain neid juba koolipoisina veidi aidata, meeldis.

Hakkasin neilt puidutööd õppima,” meenutab Ago. Võimaluse avanedes osteti vallalt endale töökoda praeguses Tõstamaa tööstuskülas. „Vend Alo tegi osaühingu, tema aitab asju korraldada, mina saan puidutööle keskenduda. Samuti on pundis onu Jüri, kes on küll juba pensionil, aga toimetab iga päev töökojas ja on meile kogemustega väga suureks abiks.”

ESIMESE TREPI VALMISTASIN PAARKÜMMEND AASTAT TAGASI, SEST ÜKS TUTTAV OLI KUULNUD, ET MIDAGI ME SIIN PUIDUGA TOIMETAME, JA TEMAL ON TREPPI VAJA. EI SOBINUD ÄRA ÖELDA.

Tutvu meie toodetega e-poes: pood.l asi ta.com

Kakskümmend tegevusaastat on Adlerite klientide ringi kõvasti kasvatanud. „Reklaami pole me teinud, kõik on läinud loomulikku rada pidi. Esialgu olid tellijad peamiselt kalurid ja metsamehed, üheksakümnendate lõpus ja kahetuhandendate alguses oli neil palju raha käes, mistõttu võib mereäärsetes külades praegugi palju meie tehtud treppe ja mööblit leida. Sealtmaalt on info meie kohta levinud, peamiselt elab meie klientuur Pärnu ja Tallinna kandis. Kodulehe kaudu tuleb ka päringuid, aga aktiivselt me ise kliente ei otsi. Viimastel aastatel on treppe ja mööblit tellitud enam-vähem võrdselt, treimise osakaal jääb neile veidi alla,” räägib Ago. ASTMETEST NUPPUDENI „Esimese trepi valmistasin paarkümmend aastat tagasi, sest üks tuttav oli kuulnud, et midagi me siin puiduga toimetame, ja temal on treppi vaja. Ei sobinud ära öelda. Enne esimese trepi kallale asumist tundus küll keeruline, arvutit siis veel polnud, tegin trepi

joonised 1:1 mõõtkavas tapeedile, aga tulemus sai korralik.

Poole aasta pärast tuli järgmine tellija ja buumi ajal oli tempo juba päris kibe. Praegu teen aastas keskeltläbi kuus treppi, materjaliks peamiselt saar. Vahel valmistan saarest astmed ja et hind soodsam oleks, ülejäänud osa männist.” Meeldejäävamatest treppidest toob Ago välja Pärnu restorani Edelweiss ja Taali mõisa paigaldatud trepid, Adler Puidu renoveeritud on ka Tõstamaa mõisas asuva kooli peatrepp. „Välismaale pole me murdma hakanud, aga Eesti ehitusfirmade tellimusel oleme nende esitatud mõõtude alusel kõik detailid valmis teinud, mõned trepid on Soome, Rootsi ja Norra läinud, aga paigaldamine jääb ehitusfirma teha. Eesti tellijate puhul algab minu ülesanne mõõtmisest ja lõpeb paigaldusega. Kahekümne aasta jooksul on vaid korra juhtunud, et mõõt ei klappinud ja tuli trepiga objektilt töökotta tagasi tulla,” jutustab Ago.

ADLER PUIDU SUUR EELIS TEISTE TREPITEGIJATE EES ON ASJAOLU, ET KASUTATAKSE AINULT ENDA FIRMAS TOODETUD TREIPULKI, -POSTE JA -NUPPE. Adler Puidu suur eelis teiste trepitegijate ees on asjaolu, et kasutatakse ainult enda firmas toodetud treipulki, -poste ja -nuppe. „Treialeid pole kuigi palju. Kui mõnel suuremal ettevõttel ongi korralikud kopeer-treipingid, siis väikest kogust tahtvat klienti ikka jutule ei võeta. Nii saame tööd teistegi trepitegijate käest: kui

maa elu || puiDutööstus || 7

26. aprill 2018

mitu põlvkonda puidumehi Osaühingu Adler Puit meister Ago Adler tööhoos.

foto: toomas Šalda

nõudlikum klient poepulki ei taha, siis tellitakse need meie käest. Meie treidetailid on küll kallimad, aga valik on palju suurem kui poes. Samuti saab meilt tellida just kliendi soovi ja jooniste järgi valmistatud treitud detaile. Ehituspoes pakutakse siiski ainult männist trepipiirdepulki ja neidki üsna piiratud valikus. Mina, kes ma iga päev seda tööd teen, näen kvaliteedivahet väga hästi, poekraam on karvane ja materjal ei ole tihti piisavalt kvaliteetne, kuskilt on ikka mõni kild ära tulnud või tuulelõhe sees. Eriti hästi näeb kvaliteedivahet siis, kui poepulk ära värvida. Meile on neid värvikambris värvimiseks toodud, aga need on nii karvased, et ilusaks ei saagi.”

Adler Puidu treppide hinna kohta kostab meister, et kui on ikka otsast otsani saarest täiskorrustevaheline trepp ja ülemisel korrusel augu ümber normaalne piire, tuleb arvestada vähemalt kahe kuni kahe ja poole tuhande euroga, aga kõik sõltub ikkagi konkreetse kliendi soovist. „Treppe teen üksinda ja ühele trepile kulub kuu aega. Kui praegu tellida, siis kõige varem jaanipäevaks saab kätte.”

MÖÖBEL JA TREIMINE Teine valdkond, kus Adler Puit end tugevalt tunneb, on eritel-

limusmööbli valmistamine. Ette ehk lattu ei toodeta midagi, iga ese läheb töösse alles siis, kui kliendi soov selge ja kaup koos. „Söögilauad, voodid ja kummutid on põhilised, aga nüüd olen mõned köögid ka teinud. Uksi ja aknaid ehk avatäiteid me ei tee, selleks tuleks kõvasti investeerida ja meil on niigi korralik tööjärg pidevalt ees,” selgitab Ago ja lisab, et uste-akende tegijaid oli vahepeal nii palju, et polnud mõtet nende mängumaale trügida.

Reeglina jätavad tellijad meistritele mööbli puhul üsna vabad käed. „Inimene tuleb ja tahab tugevat saarepuidust voodit, pilt on kaasas, ütleb, et võiks midagi sarnast olla. Kõva argument meie kasuks otsustamisel on tugevus, selliseid voodeid poest ei leiagi.

Isegi kui poevoodi on täispuidust, on see meie omast ikka vedelam. Mõõdud on meil siiski enamasti samad mis kaupluses, sest madratseid toodetakse standardmõõtudes. Tellitakse abieluvoodeid, lastevoodeid, isegi narisid oleme kämpingupidajatele teinud.”

Oma turg on treimisteenuselgi. Viis talve järjest on Ago koos onu Jüriga täitnud suuremaid tellimusi. „Sel talvel treisime ja viimistlesime ühe Soome laevasisustusfirma tarbeks massiivseid lauajalgu. Mõne kuuga tegime neid 1300 tükki. Jüri treis, mina tegin toorikud ja värvisin, ega muuks ae-

IAN DRUMMOND, KARA O’REILLY

„TAIMEDEGA KODUS”

Toalilled on moes ning loomingulist taimestatud interjööri on üha lihtsam kujundada. Sisehaljastus ei ole enam pelgalt mõne toataime kasvatamine. Taim on pigem aksessuaar, mis kombineerituna teiste objektidega loob kindla stiili ja meeleolu. Selles inspireerivas raamatus näitavad sisehaljastuse kujundaja, Kuningliku Aiandusseltsi Chelsea lillenäituse kuldmedalist Ian Drummond ja interjööridest kirjutaja Kara O’Reilly, kuidas oma kodu taimedega muuta, annavad nõu, missugused taimed erinevates kohtades kõige paremini mõjuvad, ning paja tavad, kuidas taimi hooldada.

akala, Müü gil S nu Pär Teataja, a a m u r i V Teataja, a v r ä J , e Postimeh sti Postimehe, Lõuna-Ee e Tallinna Postimeh kliendija Tartu ning ses teenindu oodides raamatup esti! üle E Tõlkinud Anu Kaur, Tallinna Botaanikaaia vanemaednik Kõva köide, 176 lk

ga jäänudki. Kui pikalt üht asja teha, hakkad vaheldust igatsema.”

MAHU NIMEL EI RABELE Kuigi Adler Puidu tootmist ja sissetulekut saaks kasvatada, siis kollektiivi siin suurendada ei kavatseta. „Ma ei taha üldse mingeid alluvaid, oleme onuga enamasti kahekesi, kumbki teab, mis teha vaja. Samas asume Tõstamaa tööstuskülas, kus on kümmekond ettevõtet ja võimalusel aitame üksteist,” on Ago rahul. „Kui on suurem punt, pead teisi passima ja kust neid oskajaid mehi tänapäeval üldse võtta,” kommenteerib onu Jüri. „Kui on juba kümme töölist, ei mängi Eesti turuga välja, siis peaks mina tegelema peamiselt tellimuste otsimise ja töö korraldamisega, aga mulle meeldib ise puiduga nikerdada. Me naudime oma tegemisi ega mõtle pingsalt käibekasvule. Oleme iseenda peremehed.

Pere on toidetud, maja soe, olen rahul. Krooniaja lõpus võtsime vastu ühe taanlaste mahuka riiulitellimuse, pidime leidma abitööjõudu, närvikulu oli suur, mulle selline asi ei meeldi. Parem ise teen, ise vastutan.”

Näiteid Adler Puidus valminud mööblist ja treppidest.

fotod: adler Puit

maa elu || etteVÕtJa || 9

26. aprill 2018

Põlised linnainimesed Reino Bürkland ja Maarja Lillemäe on püstitanud endale Kernu lähedale Linnumetsa talu maadele põhumaja ja asutanud Mõnuste Juustukoja.

Kuuldus Mõnuste maitsvast juustust on levinud suust suhu, erilist reklaami pole tehtud ja suurtes poodides seda ei müüda.

fotod: raul mee

Neljalapseline pere naudib Mõnustel mõnusat maaelu SirJE NiiTrA Maa Elu

õlised linnainimesed Reino Bürkland ja Maarja Lillemäe on püstitanud endale Kernu lähedale Linnumetsa talu maadele põhumaja ja asutanud Mõnuste Juustukoja, kus katsetavad käsitööjuustu tegemist ning tegelevad veel mitme muu asjaga, mida kõike kokku nimetavad oma elustiiliks.

Kui Linnumetsa tallu jõuame, on seal just lõppenud avatud talude päeva ettevalmistav Lääne-Harju Koostöökogu istumine. Selliseid kogunemisi on siin alatasa, sest pererahvas on hästi aktiivne ja nende uksed on alati kõigile huvilistele avatud. Ajakirjanikelegi pakutakse omatehtud värsket mozzarella’t koos musta küüslauguga, mis muidugi maitseb ülihästi.

Peremees Reino Bürkland ütleb, et juust tuleb iga kord isesugune, sest piim on erinev, olenevalt aastaajast ja sellest, kus ja mida lehmad söövad. Ta lisab, et tooraine tuleb naabrusest Sepa väiketalust, mille piim on kontrollitud ja kvaliteetne, lisaks teab ja tunneb ta karjatatavaid lehmi, nii et tervitab neid möödaminnes koguni nimepidi.

Loomulikult valmib Mõnuste juust ilma igasuguste kunstlike lisaaineteta ja on alati värske, sest seda tehakse just nii palju, kui on tellimusi. Eri mait-

sete saamiseks lisatakse köömneid, küüslauku, ürte, pipart ja sibulat. Juustust üle jäävast vadakust saab veel ricotta-määret, mida on pärast ürtide ja soola lisamist hea leiva või saia peale või näiteks lasanje vahele panna. Reino räägib, et neil on tuttav pere, kus laps ei saa piimatooteid tarbida, sest tal on piimavalgu ehk kaseiini talumatus, aga nende ricotta sobib talle väga hästi. Ise teevad nad sellest ka imemaitsvat toorjuustukooki.

HIINA MEDITSIIN VIIS KOKKU Kust see juustutegemine alguse sai, tunneme huvi. Kumbki pole toidutehnoloogiat õppinud ja tegu on seega harrastajatega. Reino on hoopis majandusmagistri kraadiga ja töötanud varem erasektoris finantsjuhina, aga kontoritöö ammendas ennast ning mees otsis midagi muud. Perenaine Maarja on erialalt bioloog ja kümme aastat ravimiäris töötanud.

Neid kaht viis aastal 2010 kokku Hiina meditsiin, mille tunnustatud guru Reino vend Rene Bürkland on. Nimelt osalesid mõlemad tervise parandamiseks Hiina meditsiini võimlemistrennis, kus nad teineteisele silma jäid. Reino õppis tollal Hiina meditsiini massööriks ja teeb seda tööd juustukoja pidamise kõrvalt siiani. Idee juustu teha saigi Reino ühelt kliendilt, kes oma lehmade piimast imemaitsvat kohupiima ja jogurtit tegi ning ükskord massaaži tulles oma toodangut kaasa tõi. Reino hakkas esialgu samuti jogurtit tegema, kuid see tundus talle liiga lihtne ja nii ta proovis vaikselt hoopis juustutegu. „Ta on selline, et

kui midagi huvitab, siis läheb teemasse sügavuti sisse,” märgib kaasa selle kohta, et mees võis tundide kaupa itaaliakeelseid videoid vaadata, kus juustu tegema õpetati.

Esialgu oli plaan parmesani teha, kuid kuna selle valmimine võtab ligi aasta, siis ei tundunud see väga huvitav. Mozzarella peale jäädi pidama seetõttu, et see on hästi värske maitsega, valmib kiiresti ega vaja spetsiaalseid ruume. Nimelt on see juust kõige parem 24 tundi pärast valmimist. Kuuldus Mõnuste maitsvast juustust on levinud suust suhu, erilist reklaami pole tehtud ja suurtes poodides seda ei müüda. Kui uus laar valmimas, paneb peremees kodulehele teate üles ja kogub tellimused kokku. Mis üle jääb, kulub oma perele ära. Nädal näeb välja nii: esmaspäeval kogub peremees tellimused kokku, teisipäeval teeb juustu ja kolmapäeval veab värske kauba ise laiali. Neljapäeval võtab ta Riisiperes vastu Hiina meditsiini ja massaaži soovijaid ja reedel toimetab kodus maja juures, kus tegemised ilmaski ei lõpe. Maarja meenutab, et kui massaaž veel Reino põhitegevus oli, oli ta koju tulles nii füüsiliselt kui ka energeetiliselt läbi, mistõttu oligi vaja seda koormust vähendada. Nüüd hakkab ka juust juba üha rohkem aega nõudma.

KÕRVALTEGEVUSEKS JUUSTUKOOLITUSED Tootmist suurendada ja suurtootmisega konkureerida perel siiski kavas ei ole, küll aga katsetatakse uute sortidega. Lisaks teeb Mõnuste Juustukoda huvilistele juustukoolitusi. „Minu soov on näidata inimes-

tele, mida Eesti heast piimast saab teha. See on meie elustiil, mis võiks sobida teistelegi, ja seda me tahamegi propageerida,” ütleb peremees. Perenaine lisab, et kuna peres kasvab neli last, siis on kavas hakata ka lastele tutvumispäevi tegema. „Meie mõte on sisendada lastele, et nad hakkaksid varakult tegelema sellega, mis neid huvitab. Nii on võimalik kaugele jõuda ja õnnelikku elu elada.”

TOOTMIST SUURENDADA JA SUURTOOTMISEGA KONKUREERIDA PEREL KAVAS EI OLE, KÜLL AGA KATSETATAKSE UUTE SORTIDEGA. LISAKS TEEB MÕNUSTE JUUSTUKODA HUVILISTELE JUUSTUKOOLITUSI. Kuhu edasi? Mõned korrad kuus katsetab Reino erinevate juustudega ja kavas on ehitada selleks spetsiaalne tootmisruum. Mõttes on teha ikka midagi sellist, mis erineks tavalisest Eesti juustust ja oleks pikantse maitsega. Esimesed kangid provolone-tüüpi juustu on katsetusena juba juustukapis valmimas. Ka juustukultuuri tõstmisega on kavas edasi tegeleda ja siingi on uusi ideid.

Juustutegemise juured asuvad lõunamaades, kus sooja ilma tõttu oli vaja piim ruttu millekski ümber töödelda. Legend räägibki, et esimesed juustumeistrid oli karjused, kes lüpsid piima lähkrisse, mis oli valmistatud looma maost. Mõne aja pärast avastasid nad, et piim oli kalgendunud ja teistsuguse, pikantsema maitsega.

Nii sündisid laabijuustud. Ees-

tis on pigem kõrge võikultuur, nii et inimeste käsitööjuustu tegemise kirega nakatamise tööpõld seega väga lai. Peale juustutegemise nippide kättejagamist on avatud juustumeistrite hädaabiliin. Pealtnäha justkui lihtne, aga kui hakata ise tegema, on mozzarella valmistamine alguses täis üllatusi, selgitab Reino. Väike temperatuuri või pH muutus võib sama protsessi korral anda nii kivikõva pärja kui ka täiesti vormimatu vedela olluse. Igav küll ei hakka!

Tihti on osalejad pärast koolitust jaganud, et tühja sest juustust, nad tunnevad ennast inspireerituna tegelemaks valdkondadega, mis neile südamelähedane on. Kellel leivategu, kellel roosid, mõnel hoopis mesilased. Pererahvas kinnitab, et kui teha midagi rõõmu ja kirega ning pühenduda, ei lase edu ennast kaua oodata. Tänapäeval on lihtne interneti vahendusel oma tegemistest suuremale seltskonnale teada anda.

Samuti toimivad hästi kohalikud laadad, kus kliendid saavad käsitööliste väiketoodangut maitsta, hiljem aga juba kodulehelt tellida.

Pere elab põhumajas, mis on omaette vaatamisväärsus ja valminud samuti otsast lõpuni oma kätetööna. Ka kogu omapärane ja kaunis sisekujundus on perenaise enda tehtud.

Kui küsin, miks Reino tasuva finantsjuhi ameti praeguse elu vastu vahetas, vastab ta: „Vanas ametis oleksin kindlasti raha poolest kümme korda rikkam, aga siin olen sama palju kordi õnnelikum.” Ta on elanud mitmes riigis ja teab sedagi, et Eestis on kõik olemas ja pole vaja minna mujale õnne otsima.

10 || etteVÕtJa || maa elu

26. aprill 2018

KESKKONNAPROJEKTID SAAVAD 400 MILJONIT EUROT

E

elmisel nädalal avati LIFE-programmi 2018. aasta taotlusvoor. Keskkonna-, looduskaitse- ja kliimaprojekte toetatakse sel korral ligi 400 miljoni euroga. „Hea uudis on see, et nüüdsest on projektide taotlemine lihtsam kui varem.

Keskkonna allprogrammi uus, kaheetapiline taotlemise süsteem annab positiivse vastuse korral taotlejale ka kindlust idee sobilikkuse ja rahastamise võimalikkuse kohta,” ütles keskkonnaminister Siim Kiisler. Nii tuleb esimeses etapis esitada kuni 10 lehekülje pikkune kontseptsioon ning hiljem, positiivse vastuse korral täistaotlus.

Programm katab suure hulga keskkonnateemasid ning tänu paindlikkusele ei ole projekti eelarve, kestus, mastaap ja sisu toetuse andja poolt fikseeritud. Oluline on, et projektiga lahendatakse või proovitakse lahendada olulise mõjuga keskkonnaprobleemi ning see peab aitama kaasa mõne Euroopa Liidu direktiivi või strateegia eesmärkide täitmisele.

Keskkonna- ja kliimaprojektide puhul toetatakse eelkõige innovaatilisi piloot- ja katseprojekte, mille eesmärk on katsetada või edasi arendada tehnoloogiaid, tehnikalahendusi ja meetodeid, mis aitavad kaasa keskkonnahoiule.

Looduskaitseprojektide puhul toetatakse nii pari-

maid praktikaid kui ka uusi ja innovaatilisi meetodeid, mis aitavad parandada kaitsealuste ja ohustatud liikide kaitsestaatust või elupaiga seisundit. Samuti toetakse LIFE-programmist projekte, mille eesmärk on suurendada inimeste teadlikkust keskkonnaprobleemide ja ohtude suhtes.

Taotleda võivad kõik Euroopa Liidus registreeritud juriidilised isikud (riigiasutused, mittetulundusühingud, ülikoolid, ettevõtted jt). Tegemist on otsetoetusega, mida vahendab Euroopa Komisjon ning taotlemine käib läbi e-taotluse süsteemi.

Taotluste esitamise tähtajad 2018. aastal on teemati järgmised: keskkond ja ressursitõhusus (eeltaotlus 12. juuni, täistaotlus oktoober 2018); loodus ja bioloogiline mitmekesisus (eeltaotlus 14. juuni, täistaotlus oktoober 2018); kliimaprojektid (täistaotlus 12. september 2018) Programmi võimaluste ja tingimuste tutvustamiseks korraldab keskkonnaministeerium kaks tasuta infopäeva: 2. mail Tallinnas ja 3. mail Tartus. Vajalik on eelregistreermine. (ME)

METSAKINNISTUD JA METSAMATERJAL Hea metsaomanik!

Kui te vajate professionaalselt metsandusalast nõu, siis küsige julgelt meie käest. Leiame üheskoos parima lahenduse ja teeme teile sobiliku pakkumise!

Esialgse hinnangu teeme enamasti olemasolevate inventeerimisandmete, kaardimaterjalide ning omanikult saadud informatsiooni põhjal. Seega tuleb igasugune lisainformatsioon kinnistu kohta kasuks. Lõpliku pakkumise koostamiseks käib meie ettevõtte taksaator kinnistul kohapeal ning teostab välitööd, et anda hinnang tegelikule olukorrale metsas.

Meie ettevõtte näol on tegemist professionaalse, kogenud ning turvalise koostööpartneriga. Olete oodatud julgelt meiega ühendust võtma, ükski küsimus ei jää vastuseta! Vaatame kõik müügisoovid üle ning anname teile kindlasti tagasisidet.

Kui teil ei ole aega või soovi metsa ise majandada, on mõttekas seda müüa, sest metsakinnistute ja metsamaterjali hinnad on tõusnud kõrgemale kui kunagi varem. metsamaaostud24@gmail.com

Tel 5396 4395.

Heas mõttes hullu TOOMAS ŠALDA Maa Elu

apla külje all Valtu külas Türile viivast maanteest sadakonna meetri kaugusel tegutseb osaühing Puraviku Tuuleveski, millel pole hinnatud söögiseenega muud ühist kui noort puravikku meenutav välimus ja ega siin keegi midagi enam jahvata kah. Rohkem kui kahe sajandi vanuses veskihoones toimetavad hoopis kaks tegusat seppa, Harri Riim ja Lauri Laiapea, kel tööd üha juurde tuleb. Veel teevad nad veskis ekskursioone, aitavad korraldada pulmi, peavad poodi, käivad firmaüritustel meenemünte vermimas ning mõtlevad auväärt veskihoone arendamisele.

PALGATÖÖLT ÄRA „Olime mõlemad Harriga tööl ühes Rapla sepikojas, tema kümme, mina viis aastat ja ülemus soovis, et jätkaksime FIEna. Läksime siis Rapla ettevõtluskeskusse uurima, et mida see meie jaoks muudab ja kas me nõnda vastu pükse ei saa. Sealse juhatajaga veeretatud jutt viis küsimuseni, et kas me päris enda sepikoda ei tahaks asutada. Kui oleks kohe mõni klient ka võtta, tasuks proovida. Hakkasime mõtlema sepatööks sobivate ruumi-

NÜÜDSEKS JUBA POOLTEIST AASTAKÜMMET VALMIVAD PURAVIKU TUULEVESKI SEPIKOJAS METALLAIAD, SEPISVÄRAVAD, PIIRDED, KÄSIPUUD, VARIKATUSED, UKSE- JA AKNAHINGED, KAMINA- JA AHJUTARBED, AUHINNAD, MEENED, ÄRIKINGID JA PALJU MUUD.

de peale,” meenutab Lauri. Kuna tol ajal olid sepikojad reeglina sisse seatud mõne suurema töökoja osana, otsitigi esialgu tööstushoonet, mille nurgas tegutsema asuda. Lauri ja Harri sellist ei leidnudki. „Aga töökoja aknast, kus töötasime, paistis meie praeguseks asukohaks olev vana räämas tuuleveski. Ühel hetkel jäi pilk sellele pidama. Selgus, et veski oli endise sovhoosi esimehe järeltulijate oma, kes olid nõus selle ära müüma. Hakkasime tühja kesta korrastama, esimese korruse põrandad näiteks olid poolemeetrise huumusekihi all. Kuus kuud korrastasime ja ehitasime veskit teises sepikojas töötamise kõrvalt, aga kui sealne ülemus lõpuks kuulis, et tegelikult on meil hoopis oma plaanid, läksid meie teed lahku.”

Alustades kaasnes veskihoone taastamisega ainult kulu, mis aga eesmärgikindlaid mehi ei heidutanud. Lauri oli pikalt kogunud raha auto ostmiseks. „Mida rohkem kokku sain, seda paremat autot ihkasin ja kogusin aina edasi. Lõpuks läks see raha kogu täiega veskihoone ostmisele ja ehitusele, lisaks tuli laenu võtta. Kui ruumid ja isegi esimesed tooted olid juba valmis, taotlesime alustava ettevõtte toetust ning saime ka: osa tööriistu, uue ahju jms saime juba toetusraha eest hankida.” Ideest rajada 1815. aastal ehitatud Hollandi tüüpi kulunud veskisse korralik sepikoda kulus meestel täpselt pool aastat. „Ehitamist tegi keerulisemaks ja kulukamaks asjaolu, et ootamatult saabus meie õuele tegus proua muinsuskaitseametist. Selgus, et välitööd tuleb kõiki detaile arvesse võttes kooskõlastada ja kasutada ainult täpselt ette nähtud materjale ja ehitusfirmasid, kel muinsuskaitse tunnustus taskus.”

Igal juhul said Lauri ja Harri asjaga hakkama ja on järgnevatel aastatel veskihoonet seestpoolt üha edasi kõpitsenud. Kui alustaval osaühingul tellimusi nappis, kasutati aega ehitamiseks. „Veskiosas olid alles ainult kuue tasapinna vahetalad, aga põrandad tuli uued teha. Sees on kõik oma kätega tehtud. Tulevikus tahaks veski kõrgemad tasapinnad ka korda teha, praegu on kasutuses

1. mail ootavad maapiirkonna turismiettevõtted külastajaid, et tutvustada oma ettevõtet ja tegevusi!

Kes uksed avavad?

Maapiirkonna turismiettevõtjad, loodusturismi ja seikluste pakkujad, kitsefarmid ja juustutalud, siidritalud, veinimõisad ja veinivillad ning mitmed talud ja väiketootjad.

Sekka muuseume, külastuskeskusi, käsitöökeskusi, vaatamisväärsusi ja muid põnevaid kohti.

Toimuvad ettevõtteid tutvustavad ekskursioonid.

Olete oodatud!

AVATUD USTE PÄEVA täpsem info ja põnevad pakkumised www.maaturism.ee

kaks korrust, aga muudkui nuputame, mis kõrgemal võiks olla, see peaks olema midagi turistidele huvipakkuvat. Ümberringi laiub puhas loodus, millele ülevalt uhked vaated avanevad,” kommenteerib Lauri.

MÜÜVAD ILMA VAHENDAJATETA Nüüdseks juba poolteist aastakümmet valmivad Puraviku Tuuleveski sepikojas metallaiad, sepisväravad, piirded, käsipuud, varikatused, ukseja aknahinged, kamina- ja ahjutarbed, auhinnad, meened, ärikingid ja palju muud, näiteks rasked kaheteralised dekoratiivmõõgad. Restaureeritakse ka vana sepist ja pakutakse üritustele müntide vermimist. Kõik sepised valmivad kliendi soovi järgi tellimustööna, kasutades vanu sepatöövõtteid või tänapäevasemaid võimalusi. Väiksemad tarbesepised, nagu naelad, nagid, koputid, küünlajalad, ahjuroobid, leiab huviline sepikoja väikesest käsitööpoest, kus pakutakse ka Raplamaa käsitööliste vitraaži, keraamikat, ehteid, vildist tooteid ning käsitöökommi Minna Sahvrilt.

Kõige meelsamini täidavad Lauri ja Harri suuremaid tellimusi, kus tahetakse näiteks renoveeritavasse majja täiskomplekti sepiseid: trepi- ja rõdupiirded, varikatused jms. Sellised tellijad on tavaliselt renoveerimisega tegelevad ehitusfirmad või majaehitajatest eraisikud. „Meie juurde tulevad inimesed, kes tahavad asju, mida teistel ei ole, ma ise olen samasugune. Kindlasti on sellised käsitöötooted vastupidavamad. Eks on neidki, kes leiavad, et meie kaup on kallis, aga rohkem on vastupidi imestajaid, et kuidas me nii soodsalt müüa saame.

Siin on põhjuseks asjaolu, et pakume oma tooteid n-ö tehaseehk sepikojahinnaga, ilma vahendajateta. Kui viiksime sepised müüki mõnda Tallinna vanalinna poodi, oleks sama ese müügis mitmekordse hinnaga.

Nii arvavadki paljud asjatult, et sepis on hirmkallis,” selgitab Lauri.

Laatadele Puraviku veskisepad ei panusta. „Võtame vastu tellimusi ja teeme kohapeal valmis, vajadusel saadame postiga kohale. Laadal peaks müüma

Sepp Lauri Laiapeale sobivad rohkem kunstilised esemed, millel on ümaraid vorme ja sepistamist, erinevaid detaile ja vidinaid.

fotod: toomas Šalda

maa elu || etteVÕtJa || 11

26. aprill 2018

ud Puraviku veskisepad Puraviku tuuleveskis käivad ekskursioonil koolid, lasteaiad, pensionäride ja välismaalaste grupid, firmade ja sõprade seltskonnad.

masstooteid. Anname oma sepiseid küll vahel mõnele teisele sepale kaasa, aga ise kohal ei käi.”

Lauril ja Harril on omamoodi tööjaotus. „Mulle sobivad rohkem kunstilised esemed, millel on enam ümaraid vorme ja sepistamist, erinevaid detaile ja vidinaid, Harri eelistab konstruktsioone: aiad, väravad, piirded, aga vajadusel teeme mõlemad kõike. Lattu teeme vähesel määral tarbeesemeid, nagu uksekäepidemed, ahjuroobid, aga näiteks uksehinged valmivad reeglina eritellimusena, sest uksed on eri suurusega, omanik tahab hin-

gedele erinevaid otsasid, kinnitusvõimalusi on palju.”

Väga nõudlik ja riskantne töö võib olla renoveerimine. „Mõne eseme suhtes on väga suur aukartus. Meile toodi üks igivana amb, millele omanik tellis juurde vinnastamismehhanismi. Sellist eset ei taha väga kuskilt kangutada, sel on oma pinged sees, peab väga ettevaatlik olema, et mitte ära lõhkuda. Hoiad hinge kinni ja teed.”

KONKURENTS JA TEENUSED Kui vanasti oli seppasid palju, siis ega nüüdki konkurents kuhugi kadunud ole. Seda tunne-

tavad Puraviku veskisepad eriti selgelt siis, kui küsitakse pakkumist mõnele suuremale objektile. „Hinnapäringuid tuleb üsna sageli. Kui konkurentsi poleks, saaks ju kõik tööd omale. Vahel tuleb ühe objekti kohta päringuid mitmest firmast, ju panevad nemadki oma pakkumisi kokku,” kommenteerib Lauri.

Peale otsese sepatöö pa-

KÕIK SAAKS JU ILMA SEPATA HAKKAMA, AGA MEIL IKKA TÖÖD JAGUB JA TULEB JUURDEGI. SEE ON NAGU LUKSUSKAUP.

kuvad Puraviku mehed mitut teenust. Nende veskis käivad ekskursioonil koolid, lasteaiad, pensionäride ja välismaalaste grupid, firmade ja sõprade seltskonnad. „Alguses korraldasime ekskursioone tasuta, mõtlesime, et see on meile hea reklaam ja ehk külastajad ostavad kaasa ka midagi. Meil on siin väike pood, kus müügil konksud, nagid, riiulikandurid, mõõgad, küünlajalad ja teised väiksemad sepised, aga millegipärast grupis tulijad ei osta. Meie aga samal ajal tööd teha ei saa.

Seetõttu kehtestasime mõistliku tasu ja palume külastajatel end registreerida,” põhjendab Lauri. „Firmade soovil teeme valmis soovitud kujundusega matriitsi ja siis saab nende üritusel kohapeal või meie juures igaüks oma käega meenemündi lüüa.”

Iga aastaga üha enam leiavad Puraviku tuuleveski üles pulmalised. „Noorpaarid otsivad erilisi meeldejäävaid kohti, kus lasta endale sõrmus sõrme pista. Õues on veskikivi ja maakividest ring, kaunis loodus, linnulaul, suur tuuleveski, sepp taob kohe kõrval õnnerauda või münte, kuhu kõik noorpaari soovitu peale kantakse – igati romantiline ja ilus. Väiksemaid pulmasid on peetud ko-

hapeal, aga tavaliselt liigutakse meie juurest peopaika edasi.”

SEPPA AUSTATAKSE Sepaks olemise teeb Lauri jaoks atraktiivseks töö iseloom. „See on mõnus, kuni ei ole kiire ja keegi ei sega. Töötan enda jaoks mugavas tempos, kiirustamine võib muuta lohakaks ja turvalisus kaob. Sepatöös on vaheldust ja rahumeelset toimetamist. Inimesed suhtuvad meisse tunnustavalt, vanasti tuli ju kõik, mis rauast, sepa käest tellida ning praegugi vaadatakse meid respektiga. Oleme heas mõttes natuke hullud.

Kõik saaks ju ilma sepata hakkama, aga meil ikka tööd jagub ja tuleb juurdegi. See on nagu luksuskaup. Sama on teiste seppadega – plekksepa valtskatus on alati kvaliteetsem ja kindlam kui kruvidega kokku lastud plekk, puusepa voodi ei lagune nagu poe oma jne. Käsitöö ei ole ainult sõnakõlks, vaid annab asjale kestvuse. Aga noortele, kes mõtlevad sepa ameti peale, soovitan väga tõsiselt järele mõelda. Mitmes koolis neid õpetatakse, aga ametile truuks ei suuda paljud jääda. Üks asi on töövõtted, aga sa pead oskama ilusaid ja tugevaid esemeid ka välja mõelda, kujundada ja lõpuks maha müüa.”

VIHMAUSSISÕNNIK

(kontsentreeritud lõhnatu biohuumus ehk vermikompost) Vihmaussisõnnik on valmistatud veisesõnnikust. Sobib kõikidele taimedele, millel on juured. Soovitav on segada 1:3–1:5 kasvupinnasega või lisada istutusauku. Istutatud taimedele panna sentimeetrine kiht taime juurekrooni peale. Parandab pinnase agrokeemilisi omadusi. Kiirendab idanemist, juurdumist ning suurendab saagikust. Vähendab põllumajandustoodete nitraadisisaldust ja taimede haigusi. Ei ole inertne ega sisalda patogeenseid organisme. Üledoseerimise ohtu ei ole. Soovitav tarbida 5 aasta jooksul. Saadaval 2 l, 5 l, 20 l, 50 l ja 1000 l pakendis.

Metsamaterjali hinnad www.metsaraha.ee

UNIVERSAALNE TOITEVEDELIK

Universaalse toitevedeliku kontsentraat on valmis- immuunsust, saagikust ja idanevust. Parandab tatud vihmaussisõnnikust (vermikompostist). Toite- kasvupinnase agrokeemilisi omadusi. Seemnete lahus on tasakaalustatud toiteainete kogum, mis on idandamisel teha segu 1:10, kastmisel 1:50 ja ökoloogiliselt puhas ja naturaalne. See sisaldab taimede välispidiseks (varre ja lehe kaudu) vihmaussisõnnikus olevaid humiinaineid, fulfo- ja kastmiseks 1:100. Üledoseerimise ohtu ei ole. Kontaminohappeid, vitamiine, looduslikke fütohormoo- sentraat on ohutu keskkonnale, loomadele ja mesine, mulla mikroorganismide eoseid, mikro- ja makro- lastele. Saadaval 0,5 l, 1 l, 5 l ja 1000 l taaras. Soovitav elemente. Sobib toa- ja välitaimede kastmiseks, aed- kasutada 2 aasta jooksul. ja puuviljade kasvatamiseks. Aitab tõsta taimede Meie tooted saadaval: Magaziinis, Hortese Aianduskeskuses, Hansaplanti Aianduskeskuses, Jardini Aianduskeskuses, Agricenteris ja teistes hästi varustatud aiandus- ja lillepoodides.

TOODETUD EESTIS anno 2010

www.okomuld.eu

e-post okomuld@gmail.com 88209 Pärnumaa, Lääneranna vald, Hõbesalu küla. Tel +372 518 5433

12 || pagaritööstus || maa elu

26. aprill 2018

Ökoleib kogub populaarsust Tiit Efert Maa Elu

kopagarikoda Pagar Võtaks kasutab niipalju kui võimalik kodumaist toorainet.

Meie kliimas siiski kogu vajalik tooraine ei kasva ning mõnikord seab piirangud ka hind.

Va na-Lõuna tänav Tallinnas lõhnab kevadisel päikeselisel hommikul leiva järele. Siin tegutseb hubane pagarikoda Pagar Võtaks. Pagarikoja teeb Eestis ainulaadseks see, et kogu kasutatav tooraine on mahe ja kõik tooted kannavad vastavat märgistust.

Pagarikotta tuleb jahu Koksvere veskist, külmutatud marjad, peet ja porgand Kopra Karjamõisast, munad Äntu mõisast, piim Pajumäelt ja kohupiim Saidafarmist. Kõik retseptid on tooraine spetsiifika järgi paika timmitud. Pagarikoja Pagar Võtaks asutaja Reet Rum räägib, et proovis ükskord kasutada teise tootja piima. „No ei tulnud Napoleoni kook välja,” sõnab ta. Sama on kohupiimaga, mille sõmerus on eri tootjatel isemoodi. „Saida kohupiimaga tuleb kohupiimakook kõige parem.”

Samuti tuleb just Koksvere veskist õige jahvatusastmega jahu. Aga näiteks kolmeviljahelbeid tellime Lõuna-Eesti toiduvõrgustiku vahendusel Lauri-Jaani talust. Reet on oma töötajatega tarnijatel ka külas käinud. „Hea on teada,

kust tooraine tuleb. Kliendid tunnevad ka selle vastu huvi, siis oskame täpsemalt rääkida,” sõnab ta.

KALLIS TOORAINE Aga näiteks šokolaad, rosinad ja roosuhkur tuleb osta hulgimüüja vahendusel kaugematelt turgudelt. Samas mahevõi tuleb Lätist, sest Eestis tehtud või on kolm korda kallim ja küpsetamiseks hästi ei sobi. Samuti tuleb välismaalt moos. „Ostsime Eestist kirsimoosi, mis oli kaks korda kallim,” räägib Reet.

Ta teeb südame selles osas kõvaks, sest kliendid pole alati nõus kodumaist kallist toorainet kinni maksma. Pealegi tähendab sertifitseeritud ökomärk, et ka kaugemalt tulnud kraam on kontrollitud, usaldusväärne ja kvaliteetne. Reeda sõnul on ökotooraine laias laastus

KAUBAVALIK ON KUJUNENUD OMA IDEEDE JA NÕUDLUSE PÕHJAL. NÄITEKS PAGARIKOJA ÜHTE ESIMESTEST, KUID TÄNASENI MENUKAT NAPOLEONI KOOKI VALMISTATAKSE REEDA VANAEMA RETSEPTI JÄRGI. kolm korda kallim. „Eestis on peale suurte leivatööstuste tekkinud palju väikseid pagarikodasid, ent ökoleiba ei valmista neist minu teada keegi peale meie,” selgitab Reet. Öko on Reeda jaoks missioon, võimalus pakkuda klientidele puhast toitu. Pagar Võtaks pood jääb kiviviske kaugusele Ida-Tallinna Keskhaig-

Teine üle-eestiline

last. Reeda sõnul saadavad arstid sinna patsiente, kellel on soovitatud loobuda gluteenist ja tarbida ilma lisaaineteta toitu. Kuigi mahe ei tähenda automaatselt ei gluteeni- ega laktoosivabu tooteid, pakutakse gluteeni piirata soovivale leivasõbrale tatraleiba.

Pagar Võtaks rukkileib valmib aga vanade traditsioonide järgi kääritatud juuretisega ilma igasuguste lisaaineteta.

Kuigi ettevõtte nimi viitab mänglevalt kõnekeeles levinud leebele sajatusele, juhib see tähelepanu tõsiasjale, et valmistaja ise sööks omatehtud toodangut. See on üpris tugev argument toote kvaliteedi osas.

Maiuseid katsetab Reet oma lastelaste peal. „Neile meeldivad,” sõnab ta rõõmsalt.

„Eestis on peale suurte leivatööstuste tekkinud palju väikseid pagarikodasid, ent ökoleiba ei valmista neist minu teada keegi peale meie,” ütleb Reet Rum.

MAHETORT IDEAALNE LASTEPEOLE Kuuendat aastat tegutseval ettevõttel läheb tõusvas joones, iga-aastane kasv on viis kuni kümme protsenti. Välja on kujunenud oma klientuur ja edasimüüjate kett on lai. Tooteid leiab Selverist, Rimi Talu Toidab osakonnast, Delicest, Solarisest, Kaubamaja Tallinna ja Tartu Toidumaailmast, Biomarketi kauplustest ja teistest ökopoodidest.

Vana-Lõuna tänaval asub ka tehasepood, kus saab ahjusooja toodangut osta ja kohapeal maitsta. Tegemist pole küll kohvikuga, ent üks laud on kliente ootamas ning pagaritoodete kõrvale võib rüübata ökokohvi.

Suurimad müügiartiklid on leib ja küpsised. Lisaks koogid ja muud pagaritooted. Uusim

fotod: Tiit Efert

toode on martsipanikattega kohupiima-vaarikatort, mis sobib lastele. „Kevad on tulemas, lasteaiapeod ja koolilõpud,” loetleb Reet. Ta teab, kuidas käib üldlevinud tortide valmistamine. „Segatakse pulbrist kokku, mina aga tahan pakkuda midagi ehedat ja koduselt head. Kasutame puhtaid piimatooteid ja kodumaiseid vaarikaid,” sõnab Reet. Lapsevanemad õnneks hindavad järjest rohkem puhast toorainet, mida hakatakse võsukestele pakkuma juba maast madalast. Pagar Võ-

taks valmistab näiteks Salvestile küpsisemassi, mis läheb lastetoidu sisse.

KAKS PAGARIKODA Läinud aastal avati Balti Jaama turul Biomarketi poe juures teine pagaritöökoda, kus küpsetatakse kohapeal müügiks leiba, sepikuid ja saiakesi. Kahe pagarikoja peale kokku on töötajaid 10, kes tööaega vahetuste kaupa jagavad.

Kindlasti ei saa ettevõtte ainsaks argumendiks lugeda mahetooraine kasutamist

Vaata kohe: avatudsadamad.ee

Osalevad sadamad: Ristna, Leppneeme, Hara ja Tallinna Kalasadam (Harjumaa); Salinõmme, Roograhu ja Tärkma (Hiiumaa); Dirhami ja Puise (Läänemaa); Kolkja, Räpina ja Varnja (Peipsi); JAPSI KAI, LINDI, VÕISTE JA SAUGA KALURIKÜLA (Pärnumaa); Nasva ja Ringsu (Saaremaa); Toila, Võsu ja Eisma (Virumaa); Jõesuu ja Oiu (Võrtsjärve).

#avatudsadamad

maa elu || pagaritööstus || 13

26. aprill 2018

KOMMENTAAR

Priit Mikelsaar Biomarketi tegevjuht Vaadates ettevõtte Pagar Võtaks toodete müügikasvu Biomarketi poodides, võib küll öelda, et kliendid on need tooted ilusti üles leidnud. Ökopagaritooted lähevad inimestele korda ja on muutumas järjest igapäevasemaks. Tähele võib panna sedagi, et kliendid loevad ja küsivad varasemast rohkem toodete koostisainete kohta. Näiteks kui suur on leiva suhkrusisaldus ja milliseid allergeene tooted sisaldavad.

Meie kogemuse põhjal võib Pagar Võtaks küll oma toodete retseptide ja koostisainete üle uhkust tunda. Lisaks leibadele kogub hoogu ökoküpsiste müük ja siin on tavapärase nisujahu asemel meil müügiedetabelis kaera- ja tatrajahutooted, mis samuti näitab klientide kasvavat terviseteadlikkust. Pagaritoodete valdkond on väga põnev ja arenev ning näen ettevõttel Pagar Võtaks ja ökopagaritoodetel tervikuna suurt kasvupotentsiaali.

ega tervislikkust. Need tooted lihtsalt maitsevad samuti hästi.

Kaubavalik on kujunenud oma ideede ja nõudluse põhjal.

KUIGI ETTEVÕTTE NIMI VIITAB MÄNGLEVALT KÕNEKEELES LEVINUD LEEBELE SAJATUSELE, JUHIB SEE TÄHELEPANU TÕSIASJALE, ET KA VALMISTAJA ISE SÖÖKS OMATEHTUD TOODANGUT.

Näiteks pagarikoja ühte esimestest, kuid tänaseni menukat Napoleoni kooki valmistatakse Reeda vanaema retsepti järgi. Suhkruvabaleib on tootevalikus tänu terviseteadlikele klientidele, kelle soovile vastu tulles maitsev ja energiavaesem leib välja töötati. Tootevalik muutub paar korda aastas.

Pagari jaoks on oluline jõulueelne piparkoogiralli, aga ka hiljutine vastlakukliaeg. Need on kristlikust kalendrist tingitud õnnistused neile pagaritööstustele, kes suudavad õigel ajal tul-

la välja toodetega, mis ristirahvale korda lähevad. Aga pingutama peab aasta läbi. „Katsetame palju,” kinnitab Reet. Menukamad tooted, nagu tatrakakud šokolaadiga ja kaeraküpsised, on püsinud sortimendis algusest peale. Samas on tooteid, mis on kadunud ning asendunud uutega.

Leivaretsept on seevastu püsinud algusest peale muutumatuna. Selle autor on kogenud pagar Vaike Kilvits, kes on olnud pagarikoja Pagar Võtaks nõuandja.

LEIVATEGU KESTAB KAKS PÄEVA Kõigepealt valmistatakse eeltainas, mis läheb kerkima.

Järgmisel päeval lisatakse jahu ja muud komponendid, millest valmib põhitainas, mis omakorda nõuab veel seismist.

Ettevõttel on pagarikojas kaks ahju, kummaski saab valmistada 80 leiba korraga. Praegu küpsetavad ahjud kolm partiid päevas. Leiva realiseerimisaeg on viis päeva. Kui midagi jääb kätte, tehakse sellest populaarseid kuivatatud leivakesi.

Uus teetähis lüpsmises

Küsi pakkumist: Toomas Rüütel, tel 521 6455

Avastage uus Lely Astronaut kodulehelt lely.com/gb/milestone

Lely Center Estonia LINERY OÜ Kaare tee 4, Imavere 72401 Järva vald, Järvamaa www.linery.ee

The Lely Astronaut A5 Peale enam kui 25 aastat peale esimese Lely Astronaut lüpsiroboti tutvustamist seab Lely uue teetähise lüpsmises: Lely Astronaut A5. See tuhandete kasutajate kogemusel arendatud säästlik süsteem ületab kõik teised lehma mugavuse, kasutuslihtsuse ja investeeringu tasuvuse poolest - see on loodud piimakarjakasvatajatele hiilgavate tulemuste saavutamiseks.

atud on av üha t l u g i s võ k-jär t. Jär e jahimee likud ja e s v i i n t posi ihoid pära va palju n see sala nud tagas ga kohuta d u t l i on a kes o atkeb rääg na o d ja ud teada, sinimeste Ühiskond odusest k Tihti u t a t " u n o isele loodu ega l s kirj idest. n saa eedia hiskond o tüüpiliste nda müüm maldumis t protsess õi kasvam t stes ed ikes a ee ssi v st i ja ü da "e himee imetamis n jahimeh ud nii-öel ühiskonn ja loodusl era või ka s on selle a j n jal o vaseid to maani o panustan as. Koos tervikust es ko õistmisek gemusi ja e sel a imust m ia o i Viima este igapä iskütt. Si sja ja pole ale kihuta dusest ku astes ting imimise m , et oma k s ja koolia a o s e o d t t n m i o u a d m l e e k n a e jahi ini ka , teinud om odusest e arusaam rrusmaja ga loodus hed mõist lasteaed m a d s o a a e o . e a sag vatiivsed mas ja l a kaob k etakse k uväärt, jahim kse jagam ada saada n d r e o g i u i e p t e a k l i s e s on kon ga linna ga ja sel seks, ku . Tän misi käia rohkem t e d a e kõik e indus kiirus te side ma oodusinim i taime. Se eal on jah a. Oma tea etsaelust l p d m s õ t a e v a b s i inim kse enna da puud sega sin istega jag es soov u n a il ,k arvat potis mõ s olla lood kõigi huv ud igaüks e k n i u s l l l t k u a tata ks võim t on mõis res teret Ü s u vähe. si looduse imeeste ju i h m a j tead muti on a des. S jahiseltsidele.

Nende alusel saab teha õigeid otsuseid ulukite hoidmisel ja majandamisel.

EJSi kõige kõrgema organi, volikogu poolt on vastu võetud Eesti jahinduse hea tava. Selle järgi on oluline jätta järeltulevatele põlvedele võimalus jahti pidada ning lubada loomade järeltulijatel elada.

Jahimehed kasutavad moodsaid rajakaameraid, mille abil on võimalik loomade arvukust väga täpselt teada saada. Mõnes hoolsamas seltsis on kaameravaatluspaiku üle kogu territooriumi. Kuna korralikud kaamerad on kallid, siis paigutatakse neid igal nädalal regulaarselt erinevatesse kohtadesse.

Nii on võimalik ulukite arv väga täpselt määrata.

Suvel tullakse looduses kokku

Jahimehed aitavad uurimismaterjali

Mis see tähendab, et jahimehed on metsa silmad ja kõrvad?

Seda iseloomustab ilmekalt kolumnist Toivo Valgu sõnum 11. aprilli Saarte Hääles, kes ütles, et jahimehed on just sageli need, kelle kaudu jõuab teave looduse saastajatest keskkonnainspektorite kõrvu. Toivo omab ka sellist kogemust, kus jahimehe teada antud prügisokutaja päevavalgust kartev tegu jõudis menetluseni ja kellelgi tuli sellest aru anda. Siinkohal kutsun sarnaselt Toivoga jahimehi veel kord sellist infot alati jagama.

Põhiliselt tegelevad jahimehed siis metsloomade populatsioonide majandamise ja nende eest hoolitsemisega. See, mis on sihipärane ja töömahukas tegevus. Aasta ringi vaadeldakse loomi ja täidetakse vaatluskaarte metskitse, põdra, punahirve, metssea, hundi, ilvese ja karu kohta.

Vaatluskaardid esitatakse ulukiuurijatele, kes selle alusel teevad teadust ja annavad jahimeestele enne jahihooaega küttimissoovitusi.

Jahimehed teavad kõige täpsemini, kes metsas

elavad

Iga aasta 1. aprillil esitavad jahimehed riigile jahistatistilise aruande, kus on kirjas metsloomade arv ja küttimisettepanek ning eelmisel hooajal kütitud isendite arv soolises lõikes.

Väikeulukite (rebane, kährikkoer, nugis, šaakal jt) kohta antakse aruandes hinnang arvukuse muutuste kohta.

Seakatku tõttu esitavad jahimehed iga kuu 10. kuupäevaks keskkonnaametile aruande küttimise kohta. Igal kevadel veebruaris-märtsis korraldatakse ruutloendusi aladel, mis on riigi poolt kindlaks määratud, aruanne esitatakse kümme päeva pärast loendust keskkonnaametile.

Ulukite loendamine ja andmete kogumine on oluline mitte ainult riigile, vaid eelkõige

koguda

Üks osa jahimeeste tegevusest on teadusmaterjali kogumine. Aktiivselt osaletakse marutaudi järelkontrolli uuringutes ja kogutakse rebaste ja kährikute biomaterjali, igal aastal mitu tuhat proovi. Eelmisel aastal võtsid külalisjahtide korraldajad 200 proovi kütitud lindudelt linnugripi uuringute tarbeks. Tuhandeid proove kogutakse kütitud ja surnuna metsast leitud metssigadelt sigade Aafrika katku uurimiseks. Sellel aastal käivitus veterinaar- ja toiduametiga projekt, mille käigus kogutakse proove teedel hukkunud põtradelt, hirvedelt ja metskitsedelt, et uurida põhja poolt liginevat hirvlaste kurtumushaigust.

Suviste kokkutulekute traditsioon saab sellel aastal 50-aastaseks. Igal aastal tullakse kokku mõnes Eesti looduskaunis paigas, et veeta aega oma perede, sõprade, koostööpartnerite, külaliste ja koertega. Kokkutulekutel on

Kui loom on hädas Ehkki metsloomad on kohanenud eluks metsas, satuvad nemadki hätta. Vahel juhtub see inimeste süül või metsa jäetud prügi tõttu. Nii näiteks päästis jahimees mõnda aega tagasi kährikkoera, kellel oli klaaspurgiserv ümber kaela.

Pärnumaa jahimehed vabastasid aastaid tagasi noore kogenematu põdrapulli, kes oli Soomaal Kuresoos laukasse vajunud ega saanud enam omal jõul välja. Viljandimaal päästsid möödunud talvel jahimehed jõge ületanud metssead uppumissurmast. Mitmed linnavalitsused kasutavad jahimeeste oskusi, et linna sattunud metsloomi tagasi oma keskkonda toimetada.

Jahimehed on koondunud seltsidesse Eestis on ligi 330 jahipiirkonda, mille keskmine suurus on 10 000–12 000 ha. Neid majandavad valdavas osas mittetulundusühingud, kes on koondunud Eesti Jahimeeste Seltsi (EJS). EJS kaitseb oma liikmete huvisid, annab välja üht suuremat loodusajakirja Eesti Jahimees, esindab Eestit Euroopa ja maailma katusorganisatsioonis, arendab eesti jahindust ja praktilist loodushoidu.

EJSi liikmed on kõik need seltsid, kes väärtustavad koostegemist ja mõistavad, et jõud ühendades ollakse tugevad nii vaimult kui ka võimult. Jahimehed on seisukohal, et ulukid ei ole ainult ressurss, vaid ka suur loodusväärtus. Seda on kõige parem ja läbipaistvam hoida, kaitsta ja kasutada läbi kolmanda sektori organisatsioonide. See tagab laialdase ja toimiva ühiskondliku kontrolli ja hoiab vaos inimliku ahnuse ja omakasu, mis võiks metsloomi ohustada.

alati koolitus, erialane ja sportlik mõõduvõtt seltside vahel ning pakutakse meelelahutust. Kokku tullakse kolmeks päevaks. Eelmisel aastal kohtuti Raplamaal Toosikannul, kus osales 5300 inimest. Sellel aastal peetakse kokkutulekut Pärnumaa kaunil rannikul Pärlseljal.

Kes on need metsa silmad ja kõrvad?

Me oleme täiesti tavalised inimesed. Oleme läbilõige ühiskonnast. Paljud meist tegutsevad põllul ja metsas, samuti büroodes ja tehastes, koolides ja kauplustes.

Mõned meist on Riigikogus, paljud on sportlased, on näitlejaid ja kirjanikke, kunstnikke ja autojuhte. Oleme mehed ja naised, isad ja pojad, emad ja tütred. Aga üks on meil ühine: armastus looduse vastu ja soov selle hoidmiseks, kestmiseks ning mitmekesisuse tagamiseks midagi praktilist ära teha. Tunneme loodust ja loomi, oskame seda väärtust kaitsta ja kasutada. Nimetasime 2018. aasta teemaks „Jahindus on looduskaitse“. Meile on parim viis loodust kaitsta seda säästlikult kasutades.

Looduse kaitse on meie jaoks praktiline tegevus, mitte tegevusetus. Oleme jahimehed - metsa silmad ja kõrvad.

Tõnis Korts EJSi tegevjuht

maa elu || HOBuseKasVaNDus || 15

26. aprill 2018

LiNNUVEErG

Tori tõugu varsa sündimine tekitas üleriigilise elevuse SiLViA PALUOJA

Pärnu Postimees

Kui emasel rootsiitsitajal (vasakul) on pruunikirju sulgrüü, siis isase rootsiitsitaja tunneme ära mustast peast ja valgest kaelusest. fotod: WikiPedia

ROOSTIK ON NENDE LINDUDE LEMMIKPAIK olav renno linnuteadja

E

estis on leitud 11 liiki tsiitsitajaid, kellest meil regulaarselt pesitseb 3 liiki: talvike, põldtsiitsitaja ja rootsiitsitaja. Viimane on nende seas kõige laiema levilaga: haudelinnuna leidub teda enamjao Euroopa ja suure osa Aasiagi märgaladel, ka Põhjala tundrates. Viimase 30 aasta kestel on Euroopas, kus pesitsejate koguhulka hinnatakse neljale kuni seitsmele miljonile paarile, olnud märgata rootsiitsitaja asurkonna hõrenemist.

Rootsiitsitaja on umbes varblasesuurune. Sugupoolte eristamine on hõlpus: isaslindudel on must pea ja kurgualune ning lai valge kaelus, turi on mustatriibuline, tiivad pruuni-mustatriibulised, selg hall ja alapool valkjas, emaste pealagi ja põsed on mustjaspruunid, tugev silmatriip hele ja haberiba valge, ülapool pruunikirju, alapool hele, küljed triipudega.

Märtsi lõpuks on Lääne-Eesti asurkonna põhiosa kohale jõudnud ja kuivanud roostikust võib kuulda mahedaid langeva lõpuga kutsehüüde siü ja isaste ruttamata tempos laulu stipp stipp sria srisrisirr.

Sisemaa pesapaigad hõivatakse vastavalt lumikatte sulamisele aprillikuu jooksul.

Rootsiitsitajaid arvatakse Eestis pesitsevat 60 000 kuni 120 000 paari. Kuna see tsiitsitaja on lähirändur, talvitades Euroopas suhteliselt mahedamate talvedega aladel, siis võib mõni pakaseline talv teha suurt laastamistööd. Pehmema talve võib üle elada kuni sadakond isendit meilgi, eeskätt roostikes. See linnuliik valib pesitsemiseks mõne märjapoolse elupaiga, nagu hõreda roostiku sisejärve või mereranniku ääres, pillirooga õõtsik-madalsoo, madala pajustiku või lopsaka kõrge rohukasvuga jõelammi. Äsja ilmunud Eesti haudelindude levikuatlase andmetel leidub rootsiitsitajaid kolmveerandis 5 x 5 km atlaseruutudes. Võrreldes varasemate andmetega on rootsiitsitaja arvukus Eestis pisut suurenenud ja levikupilt tihenenud.

Aprilli lõpus muneb emane enda poolt maapinnale rohukulu varju ehitatud pessa 4–6 kreemikashalli tausta ja mustjaspruuni mustriga muna, mida ta haub peaaegu kaks nädalat, isane aga aina laulab ja kaitseb pesapaika liigikaaslaste eest.

Pojad saavad lennuvõimeliseks 15 päevaga. Juuni keskel soetatakse teinegi pesakond. Poegi toidetakse putukate ja ämblikega, keda nopitakse nii maapinnalt, rohttaimedelt ja põõsaste alumistelt okstelt, aga püütakse ka lennult. Ei põlata ära pisitigusidki. Enamiku aastast toituvad rootsiitsitajad kõrreliste ja muude taimede seemnetest, lisaks hangivad end rookõrtes peitvaid putukaid.

Sügisrändele asutakse septembris ja oktoobri lõpupoole on rootsiitsitajad juba talikortereisse jõudnud. Paljud hukkuvad teekonnal, ka poegade üleskasvamisel on kaod suured – kuni 70%, ent mõnel isendil on elupäevi jätkunud 8 aastaks.

T

ori hobusekasvanduses läheb esmaspäev, 16. aprill ajalukku kui esimese Tori tõugu hobuvarsa ilmaletulek seitsme aasta järel. Varsakese ristiisa on ETV operaator Verner Vilgas, kes pakkus talle nimeks Aurelia. Hobuhooldaja Tuuli Rätsep uuris seejärel nime tähendust ning kui sai teada, et see on tuletatud sõnast aurum ehk kuld, jäigi mära Parii esiklapsele see külge. „Ta on ju meie kuld,” ütleb Rätsep, kes toob kevadet sõõrmetesse tõmbava pikajalgse varsakese koos teda turvava emaga iga päev esialgu vaid pooleks tunniks õue jalutama.

Tallis oma latris ootab jalutuskäiku tänavuse esimese varsa, 22. märtsil Eesti tõugu hobuste Elke ja Viksi järeltulija, märavarss Veeda. Hobusekasvanduse pere ootab lähiajal veel ühe Eesti tõugu hobuvarsa ilmaletulekut ning seejärel jätkub viljakas kevad kaheksa Tori tõugu varsakesega.

Eesti Hobusekasvatajate Seltsi aretustöö juht Andres Kallaste rõõmustab Tori tõu järelkasvu üle seda enam, et Aurelia isa, täkk Aldermanni kodutall on tema enda hobusekasvanduses Päriveres. „Et Tori tõug säiliks, on vaja vähemalt 100 varssa aastas, aga kui tahame tõugu mitte ainult säilitada, vaid ka seda, et see oleks majanduslikult kasulik ja vastaks meie nõuetele, siis oleks vaja varssade arvu aastas kahe-kolmekordistada,” väidab Kallaste.

Veerandsada aastat tagasi ehk 1993 registreeriti 196 ning 2011. aastal vaid 76 Tori tõugu varsa sünd, nende hulgas Tori hobusekasvanduses enne sellekevadist sündmust viimane hobulaps. „Eks iga uue ilmakodaniku sünd, olgu ta inimlaps või varsake, on suursündmus peres ja veelgi suurem rõõm, kui riik oskab sellele tähelepanu pöörata,” möönab SA Eesti Maaelumuuseumid juhatuse liige Merli Sild.

Silla sõnade kohaselt on sihtasutusel hea koostöö Eesti Hobusekasvatajate Seltsiga, tõuaretuse juhi Andres Kallaste ja aretuskomisjoni liikmetega, kes andsid soovitusi Eesti ja Tori tõugu märade tiinestamisel neile sobiva täkuga. Nõusoleku andis ka maaeluministeerium. „Järelikult tuli meil tegutseda selles suunas, et Tori hobusekasvanduses sünniksid varsad, kes jätkaksid nii Eesti kui ka Tori tõugu,” märgib Sild.

Kallaste nimetab Tori tõugu väga ohustatuks, sest seltsi andmetel on Eestis ligikaudu 1100 Tori tõugu hobust, kellest väheseid kasutatakse aretuses, ning aastas sünnib keskeltläbi poolsada varssa. Tori

Tori hobusekasvanduse hobuhooldaja Tuuli Rätsep jalutab õues seitsme aasta järel ajaloolises kasvanduses jälle sündinud varssa ja tema ema, kelle esiklapse nimi on Aurelia. foto: urmas luik / PÄrnu Postimees

tõug on tuntud universaalsusega ja laia kasutusalaga põllumajandusest ratsaspordi ja turismini. Põllumajandusministri määrusega kanti Tori tõug 2003. aastal ohustatud tõugude nimekirja.

Seejuures ei saa silmi kinni panna tõsiasja ees, et põllumajandusreformi ajal erastatud Tori hobusekasvanduses kandus

„ET TORI TÕUG SÄILIKS, ON VAJA VÄHEMALT 100 VARSSA AASTAS, AGA KUI TAHAME TÕUGU MITTE AINULT SÄILITADA, VAID KA SEDA, ET SEE OLEKS MAJANDUSLIKULT KASULIK JA VASTAKS MEIE NÕUETELE, SIIS OLEKS VAJA VARSSADE ARVU AASTAS KAHEKOLMEKORDISTADA,” VÄIDAB KALLASTE.

aretustöö põhiraskus erasektorisse ja nii-öelda turg nõudis ratsatüübilist Tori hobust ning 150 aasta pikkune kahesuunaline aretustöö sattus ohtu.

Uus struktuur annab Kallaste arvates kindluse Eesti hobusekasvatuse visiitkaardile, Toris 1856. aastal tegevust alustanud hobusekasvandusele.

Seos ulatub üle-eelmise sajandi keskelt tänapäeva, sest hobuste sugupuus on nii, et perekond läheb märade ja liinid täkkude kaudu ehk siis rõõmsalt veel pool aastat ema Parii tissist kasvujõudu saav Aurelia pärineb esiema Pääsukesest, kes osteti Tori hobusekasvandusse selle tegevuse esimesel aastal. „Vaat see on Tori kasvanduse järjepidevus, see on Tori tõu kõige pikaajalisem perekond, kelle varsakesest kõik nüüd rõõmu tunnevad,” rõõmustab ka Kallaste.

Tori hobusekasvandust haldab 16. detsembrist 2016 Eesti

PAKUME SERTIFITSEERITUD SEEMNEKARTULIT: «Laura», «Arielle», «Marabel», «Agria», «Constance», «Concordia», «Anuška», «Milva», «Teele».

Broneeri või osta kohe veebist

www.kartuleestist.ee E-post info@kartuleestist.ee Tel 515 9244

Põllumajandusmuuseum. Hobusekasvandus on 28. augustil 2017 asutatud SA Eesti Maaelumuuseumid üks kolmest üksusest Carl Robert Jakobsoni talumuuseumi ja Eesti Põllumajandusmuuseumi kõrval.

Jürikuu keskel pidasid asjaomased isikud aru Tori hobumajanduskompleksi väljaarendamise üle sihtasutuse koosseisus, ettekande tegi SA Eesti Maaelumuuseumid nõukogu esimees, maaeluministeeriumi asekantsler Marko Gorban. Tõdeti, et kompleksi infrastruktuur koos hoonetega on halvas olukorras ja vajab ajakohastamist.

Sihtasutuse eesmärk on hobusekasvanduse arendamine hobumajanduskeskuseks, see tähendab hoonete ja taristu rekonstrueerimist ning teenuste arendamist, sealhulgas ohustatud tõu staatuses Tori ja Eesti tõu ning Eesti raskeveohobuste kui meie kultuuripärandi tutvustamist.

16 || pÕleVKiVituHK || maa elu

AiN ALVELA Maa Elu

H

iljuti said kaante vahele üle aasta kestnud põlevkivituhast tehtud mullaparendaja Enefix katsetulemused, mis kinnitavad põlevkivituha positiivset mõju saagile ja mulla pH neutraliseerimisele.

Enefixi katsetati nii tavakui ka mahepõllul. Selgus, et see sobib hästi ka mahepõllumajanduses kasutada. „Kuigi põlevkivituha mõju saagile ja mulla pH neutraliseerimisele on varemgi palju mõõdetud ja kaardistatud, puudus just viimaste aastate jooksul tehtud põllukatse, mis oleks jälginud lendtuha mõju saagile,” märgib Eesti Energia kütuste portfellihaldur Lauri Laanemäe.

Et Enefixi mahelubiväetisena registreerida, on lisaks lubiväetise kasulike omaduste kirjeldusele tarvis tegelikest põllukatsetest saadud infot. „Oleme koostöös Mahetootjate Nõu- ja Jõukojaga teinud katsed, mille tulemused lubavad edasi liikuda ja registreerida põlevkivituhk mahepõllunduses lubatud lubiväetisena,” lisab Laanemäe.

Mahekoda alustas põllukatseid 2016. aasta novembris, nende tegemisel võeti arvesse mahepõllumajanduse eripära ja katsemetoodikasse toodi sisse võimalikult palju uut lähenemist.

Eesti mahetootjaid ühendava organisatsiooni Mahetootjate Nõu- ja Jõukoja juhatuse liige Margus Ess näeb põlevkivituhast Enefixi mullaparendajal perspektiivi mahepõllumajanduses. „Eri suurusega katsealad paiknevad Jõgeva maakonnas Lilastveres ja Ida-Virumaal Ulvis. Suurimal katsepõllul kasvas 2017. aastal väga korraliku

26. aprill 2018

Põlevkivituha kasutamisvõimalusi on aastaid uuritud TTÜ inseneriteaduskonna materjali- ja keskkonnatehnoloogia instituudi anorgaaniliste materjalide teaduslaboris.

Seal on leitud näiteks tuha granuleerimise võimalusi, et põllule viidav tuhk ei tolmaks ja püsiks pinnases kauem n-ö aktiivsena. foto: ain alVela

Katsed tõestasid põlevkivituhast tehtud mullaparendaja headust agrofooniga tavakanep,” selgitab Ess, „väiksemal katsepõllul järgisime pärast põlevkivituha laotamist mahenõudeid ja midagi muud me põlluga teistmoodi ei teinud. Väiksemal põllul kasvas 2017. aastal suvinisu ja põldhernes ning saagilisa moodustas 150–830 kg/ha.

Katsed näitasid, et Enefixi looduslik päritolu, rikkalik mineraalainesisaldus ja mulla happelisust neutraliseeriv aluseline koostis teevad mullaparendajast vajaliku ja sobiliku toote ka mahepõllumajandusettevõtetele.”

Eesti Energia pakub põllumeestele katsetamiseks kolme põlevkivituha sorti: normidega 1, 2 ja 3 t/ha, samuti mõn-

nüüd kõigile avatud!

da suuremate normidega erivarianti. Kui Enefix ja Enefix Pluss on põllumeestele tuttavad tooted, siis kolmandas katses kasutatud põlevkivituhk on nn uudistoode ja peaks põllumeesteni jõudma alanud kevadel. Tegemist on Eesti Energia uute katelde tuhaga, kus põlemistemperatuur on madalam.

Ka uus toode sai katsetes häid tulemusi.

Põlevkivist elektri tootmisel eraldatakse suitsugaasidest suure kaltsiumisisaldusega lendtuhk, mis on keskkonnale ohutu ja sobib muldade lupjamiseks. Põlevkivituhka on Eesti põldudel kasutatud alates 1960. aastatest. Eesti Energia alustas 2016. aastal Enefixi

28. APRILLIL A LG U S E G A K E L L 9 / VA R N JAS , P E I P S I Ä Ä R E S

-20%

Registreerijatele kõik tavahinnaga tooted

akkumist

1000 superp

GA! LE HINNA O O P A S U LA

K A L A L A AT

2018

• KALA- JA KALATOODETE MÜÜK • ERINEVAD ÕPITOAD • MEELELAHUTUST SUURTELE JA VÄIKESTELE • KÄSITÖÖ JA LAADAKAUP • KOHALIK PEIPSI TOIT • MEELEOLU LOOB ANSAMBEL PARVEPOISID

Aia s lem õbra ost mi k uk oh t!

Ent kes tuhka kord proovinud, on sellele truuks jäänud.

Nii leiab Põlvamaal tegutseva OÜ Hurmi Agro juhatuse liige Marek Kruusla, et tänu põlevkivituhale on õnnestunud saada kuni kaks tonni taliteravilja ja tonn rapsi hektarilt rohkem.

A g rono om i h a r idu se ga Kruusla on seda meelt, et põlevkivituhk ehk siis põldude lupjamine on iseäranis Eesti lõunaosas asendamatu mulla happesuse vähendaja, millele palju alternatiive pole. Tema sõnul võib tõmmata Eesti kaardile mõttelise joone läbi PärnuVõhma-Mustvee ja kõik põllud, mis jäävad sellest n-ö allapoole, vajavad lupjamist nagu õhku, vett ja päikest.

Ka Eesti Taimekasvatuse Instituudi agrotehnoloogia osakonna vanemteadur Valli Loide hindab põlevkivituhka väetisena kõrgelt ja innustab põllumehi seda agaralt kasutama, kinnitades, et Eesti mullad on liialt hapud ja kiiresti toimiv põlevkivituhk aitaks neid neutraliseerida.

PÕLEVKIVITUHK VÄETISENA

Pakkumine kehtib kuni 2.05.2018

Lisaks

kaubamärgi all põlevkivituhast mullaparendaja hulgimüüki põllumajandus- ja aiandusettevõtetele. Tänavu märtsis müüs ettevõte viimase viie aasta rekordkoguse tuhka: üle 20 000 tonni, millest 11 000 tonni läks põllumajandusele ja ülejäänud kogus ehitusvaldkonda.

Põlevkivituha senisest suurem taaskasutamine aitab suurendada põlevkivist saadavat väärtust ning kasutada energiatootmisel tekkivaid kõrvalsaadusi efektiivselt ja keskkonnasäästlikult. Siiani on farmerid põlevkivituhka suhtunud teatud umbusuga, sest kuigi energiatootmise käigus tekib Narvas aastas üle seitsme miljoni tonni põlevkivituhka, pole põllumeeste teadlikkus selle kasulikest omadustest veel teab mis suur.

Takistus tuha hoogsama kasutuselevõtu teel on transport, sest kui kellelgi tekibki huvi põlevkivituhka põllule panna, ent ta asub Narvast mitmesaja kilomeetri kaugusel, tuleb kohe mängu kohaleveo maksumus.

INFO JA REGISTREERIMINE: peipsitulevik@gmail.com +372 5181125

• Kaltsiumivaesed ja väga happelised mullad on väheviljakad.

• Harimise ja sademete tõttu kaob igalt hektarilt põllumaalt kuni 300 kg kaltsiumi aastas.

Et seda tagasi saada ja mulla happesust vähendada, tuleb põllumulda segada lupja või tuhka (CaCO₃).

• Õigel lupjamisel paranevad taimede toitumistingimused.

• Tuleks eelistada mitmekülgseid lubiväetisi, mis sisaldavad lisaks kaltsiumile teisi taimetoiteelemente (K, Mg, S, P jne).

• Meliorant peaks sisaldama ka tolmjaid lubiväetisi (klinkritolmu ja põlevkivituhka) ning dolomiitjaid lubiväetisi (magneesiumirikast lubjakivijahu).

• Tuhk tuleb laotada põllule enne külvi. Kui põldu küntakse, siis künni alla.

• Lubjata võib ka talvel, kui lu-

mekihi paksus ei ületa viit sentimeetrit. Talvel tasubki seda teha, sest tuhk on raske, traktor koos haagisega võib kaaluda kuni 40 tonni. Talvel ei sõtkuta lubjaringe tehes nii palju põldu kui soojal ajal.

• Lubiväetise keskmine kulu on 3 t/ha. Kui mulla happesus küünib 4,0 või 4,5 pH kanti, siis võib hektarile laotada 5–6 tonni.

• Muldade taashapestumise tõttu tuleb põldude lupjamist teha iga 4–7 aasta järel.

• Pärast lupjamist muutub mullareaktsioon soodsaks: huumusesisaldus tõuseb. See parandab viljakust.

• Eestis toodetakse põlevkivituhast melioranti Enefix.

Allikas: Eesti Maaülikool, MESi nõuandeteenistus

maa elu || peipsimaa || 17

26. aprill 2018

Peipsi maitsete aasta lõpeb suure peoga TiiT EfErT Maa Elu

P

eipsimaa maitsete aasta lõpeb pühapäeval, 29. aprillil Peipsi toidu suure peoga, kus külalised saavad osa Peipsimaa ettevõtjate pakutavast heast ja paremast.

Tegemist on teise Peipsi toidu peoga. Esimene toimus eelmisel aastal Peipsimaa maitsete aasta avaüritusena Alatskivi lossi esisel väljakul. Peipsimaa maitsete aasta lõpeb 1. mail, 4. mail võtab toidupiirkonna tiitli üle Pärnumaa. „Sel aastal tähistame Peipsimaa maitsete aasta lõppu, ent tulevikus võiks kujuneda sellest traditsiooniline kevadpidu, mis rändab mööda Peipsimaa eri paiku ringi,” räägib MTÜ Peipsi maa Kogukonnaköök projektijuht Triinu Akkermann.

Eelmisel aastal käis peol umbes 5000 külalist. Vähemalt sama palju oodatakse neid kohale tänavu.

VAHVA PIDU Müüjate leidmiseks saadeti info mitmele nimekirjale, näiteks Peipsi Toidu võrgustik, Jõgevamaa Maitsed, Kääpa OTT, IdaViru Toit, Sibulatee, Eesti Toidutee, aga teavitati ka Peipsimaa piirkonna omavalitsusi. „Müüma on oodatud Peipsimaal toimetavad toidutootjad ja -kasvatajad, väiketalud, kalurid ja kalatootjad, pereettevõtted, kohvikud, restoranid ja need, kes tunnevad, et toidupisik on neid nakatanud, ent veel ei tegele ettevõtlusega,” loetleb Triinu.

KUI EELMISE AASTA PIDU PEETI ALATSKIVI LOSSI ÕUEL VALGETES PEOTELKIDES, SIIS SEL AASTAL KOLITAKSE MÄETAGUSE MÕISA VANASSE MAAKIVIKÜÜNI, MILLE ALUTAGUSE VALD JUST RENOVEERIS NING ANDIS KASUTADA SELLE ÜRITUSE TARBEKS. Müüjad pakuvad kaasaostmiseks hoidiseid, kuivatatud loodussaadusi, küpsetisi, jooke, juustu, kalatooteid, mett, vorsti. Kohapeal teevad toitlustajad süüa: saab nautida kalasuppi, pelmeene, pliine, praekala, suitsutatud kala, kalakotlette, pirukaid, sõira ja palju muud. Ühel toitlustajal on lausa oma bänd.

Kui eelmise aasta pidu peeti Alatskivi lossi õuel valgetes peotelkides, siis sel aastal kolitakse Mäetaguse mõisa vanasse maakiviküüni, mille Alutaguse vald just renoveeris ning andis kasutada selle ürituse tarbeks, et tuua Mäetagusele madalhooajal külalisi. „Et tuua Peipsimaa kokku,” lisab Triinu.

AASTA LÄKS HÄSTI Peipsimaa maitsete aasta läks Triinu hinnangul edukalt. „Peipsimaa tootjad ja toidupakkujad said suuremat tähelepa-

nu. Ettevõtjad ja tootjad olid aktiivsemad, et luua uusi üritusi ja kaasata meediat,” räägib Triinu.

Aasta käigus tekkis uusi algatusi, nagu Peipsi toidu suured peod. Augusti lõpus pannakse püsti Peipsi toidu tänav, 175 km.

Selle raames avatakse Vasknarvast Värskani kahel päeval ajutised restoranid, mis pakuvad roogasid ja jooke vaid Peipsimaa puhtast toorainest.

Veel toimusid ERMis Peipsimaa seminar ja õpitoad. Võrgustik Peipsi Toit liikus rohkem ringi ja käis väliüritustel, messidel, piirkonda tuli mitu tunnustust.

Kauksi Puhkemaja, gurmeetalu Lammas ja Roos ning Alutaguse Juust pälvisid Ida-Virumaa aktiivsemate ettevõtete tiitli. MTÜ Peipsimaa Kogukonnaköök eestvedamisel esindati EV100 presidendi vastuvõtul Ida-Virumaad.

Peipsimaa maitsete aastal osalenud ise on saanud koolitusi ja ennast arendada, sest kord kuus toimub ühine seminar. „Ettevõtjatel on tekkinud uusi tooteid ja toidusuveniire, kuna huvi piirkonna ja tegijate vastu on elavnenud,” kiidab Triinu. „Peipsi Toidu võrgustiku hea sünergia on toonud aktiivseid liitujaid Peipsimaalt.”

KIRJU RIDA ÜRITUSI Triinu Akkermanni hinnangul on selliseid piirkonda tutvustavaid üritusi väga vaja. „Toidu kaudu tutvustatakse piirkondi kõige paremini nii Eestis kui ka välismaal. Toit on number üks,” räägib ta. „Vaja on näidata, milliseid toredaid ja maitsvaid tooteid meie väiketalud, tootjad, pereettevõtted, kohalikud kalatöötlejad pakuvad. Nad saavad maal eluga hakkama. Nad ei löö käega kohalikule toormele, traditsioonidele, vaid puhuvad elu sisse ja tutvustavad oma juuri.”

Samuti on tore, kui kliendid harjuvad käima seal, kus päris toit valmib. „Sai selgeks, et Eestimaa on piisavalt suur, et ühest otsast teise sõit mõjuks välismaal käiguna, ja piisavalt väike, et kõik päris asju tegevad päris inimesed saaksid ühiselt pingutades rõõmu loovat koostööd teha,” leiab Triinu.

Kui peaks sarnast projekti uuesti vedama, siis Triinu ei teeks midagi teisiti. „Oleme kasutanud kõiki võimalusi, et olla nähtavad ja realiseerinud oma mõtteid jooksvalt. Tulevikus teeme sama,” sõnab ta.

Kuigi Peipsimaa maitsete aastale võib joone alla tõmmata, jääb alles Peipsi Toidu võrgustiku ühine tegevus, üritused, koolitused. Samuti jätkub Peipsi Toit kohaliku kraami tutvustamist Eestis ja välismaal. Alles jääb ühine Facebooki leht „Peipsimaa maitsed” ning kaasatus välisprojektidesse kala töötlemise meetodite ja vähem kasutatud kalaliikide osas. Oma kogemusi antakse edasi uutele toidupiirkondadele.

Sügisest alustab taas Peipsi Toidu söömingute sari, kus Peipsimaa eri paigus toimub kohalikus stiilis sööming koos sealse tooraine, retseptide ja tegijatega. Esimene üritus oli läinud sügisel Kauksi Puhkemajas.

Sibulad on kujunenud Peipsimaa sümboliks.

fotod: eero VaBamÄGi / Postimees; sHutterstoCk

Kampaania kestab kuni 30.06.2018. Finantsteenuseid pakub Swedbank AS. Tutvuge tingimustega www.swedbank.ee/business ja vajadusel konsulteerige pangatöötajaga.

18 || ilma- Ja taimetarK || maa elu

JÜri KAMENiK

ilmatark

MÜSTILINE SEOS APRILLI ÄIKESELISUSE JA SUVE VAHEL

A

eg-ajalt tuleb ette teravaid arutelusid teemal, milline on suvi, kui talv ja kevad on niivõi naasugune. Üks huvitav, kuid müstiline aspekt on suve iseloomu (kuiv või märg, soe või jahe, äikeseline või äikesevaene jne) ja aprilli äikeselisuse vahel.

See teema tõstatus eriti teravalt hiljutiste äikesepuhangute tõttu: nii läks 5. ja 9. aprillil võimas äikesevöönd üle Leedu ja Läti, 9. aprilli äike riivas järgnenud ööl ka Eesti kaguserva. Eestis oli äikest 16. aprilli hommikul soojal frondil ja 21. aprilli öösel mitmel pool põhjamaakondades. Viimane juhtum oli seotud kiiresti süveneva ja ittaliikuva tsükloniga. 21. aprillil puhkes Lääne-Venemaal äikesepuhang, milles sai vigastada 17 ja surma 2 inimest. Niisiis on paslik sellest seosest juttu teha.

Esimest korda liikus mõte selles suunas, et selline seos võiks olemas olla, 2008. a märjal suvel, sest eelnenud aprillis oli Eestis päris rohkelt ja isegi tugevaid äikeseid, millest kirjutas teiste hulgas Svea Randmaa Tihemetsas. Lõplikult õnnestus hüpotees sellest seosest formuleerida 2015. a, kui oli tarvis minna Vilniusesse, et äikesevaatlusandmeid digitaliseerida (Leedu vaatlused olid enamasti digitaliseerimata Vilniuses sealse ilmateenistuse arhiivis, maja oli sel hetkel remondis ja töötingimused üpris ebameeldivad).

Niisiis õnnestus Leedu vaatlusandmeid sirvides üsna ühemõtteliselt märgata, et kui aprill oli äikeseline (jaamas üle 2 äikesepäeva), siis suvi oli peaaegu alati väga äikesevaene ja tihtipeale lisaks veel jahe ja sajune. Kui mais oli palju äikest (jaamas üle 5 äikesepäeva), siis juuni kippus olema äikesevaene, kuid suvi siiski äikeseline, sageli ka palav. Juunis oli vastav seos nõrgem. Tegu on siiski kvalitatiivsete hinnangutega, st et mingit täpsemat statistikat ei teinud.

Praeguseks on tekkinud arvamus, et vastavate seoste kindlakstegemine muutub põhja poole minnes keerukamaks ja see seos/seaduspära, kui see on ikka olemas, raskemini jälgitavaks.

Mida siis lähiminevikust võib leida?

Esiteks tuleb teha juttu 27. aprilli äikestest, sest just 27. aprilli kuupäeval on huvitav äikese lähiajalugu. Üks varajane, kuid tugev äike oli 27.04.1999, millest Sven-Erik Ennol on artikkel Eesti Looduses [http://www.loodusajakiri.ee/eesti_ loodus/EL/vanaweb/0004/el0004.html, kättesaadav vaid trükis ehk raamatukogudest]. Teine varajane ja tugev äike oli 27.04.2001, samuti Järvamaal. Järgmises ilmajutus täpsemalt sellest, mida need juhtumid tähendavad, milline on aprilli äikeste lähiajalugu Eestis ja kuidas siis ikkagi on lood selle küllaltki hüpoteetilise seosega.

Suur soe on mõneks ajaks minevikku jäänud. Viimasele, 20. aprilli suurele soojale (ligi 20 kraadi) järgnev võimas äikesepuhang ja järgmine päev oli külm ja tormine, kuid selgineva ilmaga. 23. aprilli hommikul oli sisemaal, eriti ida pool (Peipsi lähedal) kuni –6 kraadi. Nii külmi öid enam pole, sest ilmad on pilviseks ja sajuseks muutunud. Ka edasine toob nii vihma kui kevadsooja ehk öösiti valdavalt üle 0 ja päeviti 10…12, mai alguseks ehk kohati kuni 15 kraadi.

Kevad katab

looduse pidulaua KATriN LUKE fütoterapeut, Karepa Ravimtaimeaed

L

õpuks on ta ikkagi saabunud, see kauaoodatud rohekevad, mil saab koguda esimesi rohelisi taimi. Ninad on välja pistnud karulauk, naat, võilillelehed, mõne nädala pärast põdrakanep, kortsleht, maajalg, vesihein, põld- ja aaskannike, põldosi, hapuoblikad.

Metsa alt võib varsti leida kogritsaid, mürkleid, jänesekapsast. Praegu jookseb kasemahl, mis on neerude tööd parandava ja organismi puhastava toimega. Hiljem tulevad võililleõied, mida saab kasutada smuutides, toidukaunistuseks, võilillesiirupi ja -veini valmistamiseks.

Kuuskede noored rohelised võrsed, mis samuti on söödavad, sobivad nii mikseris joogi valmistamiseks kui ka suhkru või agaavisiirupiga toormoosiks.

Kõiki neid taimi saab hakkida salati sisse, põdrakanepi noori võrseid saab praadida või vokkida. Põldosja eosepead sobivad samuti vokkimiseks ja praadimiseks. Ka põldosja juuremugulad on söödavad.

Kevadistes taimedes on palju klorofülli, mineraalaineid, karotinoide ja vitamiine, mis turgutavad ja toidavad keha, samuti fenoole, saponiine, limaaineid ja antioksüdante, mis kaitsevad haiguste eest.

Veel enne võilillede õidepuhkemist tasub salatites kasutada värskeid võilillelehti.

foto: miHkel mariPuu / Postimees

Veel võib naati kasutada omletis: praadida 1 sibul, panna peotäis hakitud naati, segada ja lisada kohe 3–4 lahtiklopitud muna. Maitseks soola ja pisut pipart. Maitseb hästi ka lahtise piruka täidises koos paprika ja muna-koorehüübega.

SALATISSE JA SUPI SISSE Karulauk, kõrvenõges, hapuoblikas ja naat sobivad salati ja supi sisse, võileivakatteks, pestoks, omletilisandiks, pirukatäidiseks. Kel soovi talveks varuda, saab taimi hakkida ja sügavkülma panna.

Naat sobib pestoks koos küüslaugu, murulaugu või karulauguga, kes soovib, lisab pipart või tšillit, seemneid ja loomulikult head külmpressiõli.

Oliiviõli asemel saab kasutada Kreeka pähkli, kanepi, seesami jpm huvitavaid õlisid. Pesto sisse kuulub ka hea juust või pähklid.

KEVADISTES TAIMEDES ON PALJU KLOROFÜLLI, MINERAALAINEID, KAROTINOIDE JA VITAMIINE, MIS TURGUTAVAD JA TOIDAVAD KEHA.

Põldosja eosepäid, mis ilmuvad mais, saab õliga praadida või vokkida. Kel soovi, võib ka juuremugulaid koguda ja toiduks kasutada. Põldosjas on palju räni ja kui kasutada ürti, siis tuleb seda 30 min keeta.

Viimane aeg on koguda kevadisi maapirnimugulaid, enne kui need kasvama hakkavad.

Maapirnis olev suhkur ei imendu verre ega tõsta veresuhkrut, ent annab toidule hea magusa maitse. Magus maitse tekib keetes või praadides. Kuivatatuna on magusa pähkli maitse, toorena sobib salatitesse ja niisama söömiseks. Kuivatami-

seks puhastada, lõigata õhukesed viilud (seda saab teha ka köögikombaini viilutajaga) ja kuivatada kiiresti toidukuivatis. Hea on lasta natuke aega närbuda, siis ei muutu lõikepind pruuniks. Maapirn sobib organismi puhastamiseks, sisaldab palju kiudaineid ja mineraale.

Põdrakanepivõrsed sobivad vokkimiseks ja supi sisse. Ise teen alati kevadel noorest põdrakanepist, kortslehest ja murulaugust hapukoorega salatit, lisan soola ja suhkrut. Muidugi võib seda salatit valmistada ka õlikastmega.

Samuti sobivad salatiks noored pärnalehed ja karulauk, ka õlikastmega (õli, sidruni vm hapu mahl, mesi või agaavisiirup). Kui pole karulauku, sobib ka sibul või murulauk. Võililleõied sobivad kaunistuseks võileibadele, salatitele, samuti muna-jahutainas praadimiseks.

Võilillelehtedest olen teinud salatit palsamiäädika, õlikastme ja juustuga. Aga neid saab kasutada ka smuutides. Kõrvenõges sobib suppidesse, hakituna kotletitainasse, muffinitesse, pannkookidesse, keeksidesse.

Jänesekapsas annab metsasalatile hapukat maitset ning sobib võileibade ja salatite garneeringuks. Põldkannike ja aaskannike passivad garneeringuks ja salati sisse. Vesiheina saab kasutada salatites, smuutides. Maajalg on hea salatite, suppide maitsestamiseks, õied ka kaunistuseks.

Kui saaki üle jääb, võib seda kuivatada ja läbi sõela peenestada, et teha talveks rohejahu ja ürdisoola. Või sügavkülma panna, et talvel oleks võtta, selleks tuleb taimed hakkida ja vaakumpakendada.

LIIALDADA EI TASU Kõrvenõgesega ei tasu valgel ajal, maist-augustini liialdada.

Küll sobib see aga pimedal ajal.

Valgel ajal toodab organism ise serotiini. Veel ei tohi nõgest koguda lautade ja kompostihunnikute lähedusest. Nitraadisisaldust saab vähendada, kui nõgesed enne toidu sisse panekut korraks kuuma veega üle valada, kurnata ja siis kasutada.

Hapuoblikas, jänesekapsas ja vesihein sisaldavad oblikhappeid. Noored taimed küll vähem, aga pole hea liiale minna. Maajalg sobib ainult lisandiks, kuna on mürgine, samas on sel põletikuvastane toime.

Kogritsat on soovitatav kupatada kuni kolm korda lahtises nõus, kuna on mürgine.

Maitselt on kogrits väga hea, näiteks Soomes tehakse sellest vahukoorega kastet, mida peetakse delikatessiks.

Head maitsete kevadet!

KÜLViKALENDEr: APriLL–MAi 27. R

Juur, alates kl 04.13 õis

28. L

Õis

29. P 30. E 1. T

05.25 21.13

03.58

Istutusaeg

iLMATArK

26. aprill 2018

Õis, alates kl 10.12 leht Leht Leht, alates kl 18.20 vili

2. K

Vili

3. N

Vili

4. R

Vili, alates kl 05.06 juur kuukalendri koostaJa siGne siim, 2018

MAA

TULI

VESI

ÕHK

maa elu || aeD Ja KODu || 19

26. aprill 2018 SÄDE LEPiK Maa Elu

J

uuni lõpul ja juuli alguses sööme ja kiidame kõik muidugi värsket kartulit. Minu peenramaa staariks on sel ajal aga ka naeris. Redised on siis otsas, salatitest ja spinatist on isu täis, aedoad, porgandid ja peedid alles kasvavad. Naeripeenar tuleb aga iga paari päeva tagant üle vaadata, sest äkki saab sealt mõne taime veel vähemaks harvendada.

Minu arvates ongi just suve algul välja tõmmatud väikesed naerid (juurvilja läbimõõt on siis selline, et midagi jääb juba hamba alla) kõige mahlasemad ja maitsvamad. Noori naereid ma ei koori, need on väga head lihtsalt puhtaks pestult süües või siis riivitult toorsalatites. Naeri väikeste karvakestega kaetud lehti ärge samuti ära põlake, needki sobivad salatitesse või kuumutatud roogadesse spinati asemel.

Kui tekkis tahtmine naerist maitsta, siis tasub neid kindlasti endal kasvatada: poest naereid ei saa ja väikeseid naereid kohtab suvel turulgi väga harva.

VARANE VÕI HILISEM KÜLV Paljude aiapidajate jaoks on naeris (Brassica rapa subsp. rapa) unustusse vajunud juurvili. Teame, et enne, kui kartul Eestis levima hakkas, tarvitasid meie esivanemad talvel juurviljadest kõige rohkem toiduks just naerist. Kevadisel külviajal, kui igatsed eelkõige värskeid maitseid ja lõhnu, ei tundu mõte ahjus kuuma tuha sees või pannil mitu tundi küpsevatest naeristest aga vist kuigi ahvatlev.

Erinevalt oma lähisugulasest kaalikast ei säili naeris talvel hästi ja minu arvates tasubki seda eelkõige kasvatada hoopis suviseks värskelt tarbimiseks. Suureks kasvanult muutub naeris puisemaks ja kiulisemaks ning kui te piisavalt ei kasta, siis teeb põuane suvi selle juurvilja maitse kibedamaks.

Kui tahate aga naerist siiski mõne aja säilitada, siis külvake juuni lõpus või juuli alguses uuesti.

Naeris ei talu ümberistutamist. Seetõttu ei saa taimi ette kasvatada ja varast saaki lootes tuleb seeme peenrale külvata kohe, kui maa on piisavalt tahenenud: naeri seeme hakkab idanema juba paari plusskraadi juures ja taimed tärkavad umbes nädalaga. Naeris on kiire-

Suve lõpul sobivad oma esimese värskuse küll juba minetanud naerid paljudesse roogadesse.

foto: sÄde lePik

Kasvatage naerist,

et nautida seda suve alguses kasvuline ja nii saabki aprilli lõpus külvates väikeseid naereid juuni lõpust juuli lõpuni süüa.

Naerile meeldib kergem saviliiv- või liivsavimuld, raskel mullal kasvanud juurviljad muutuvad väidetavalt samuti kibedamaks. Leidke naerile kasvukoht (sobib ka kerge poolvari), kus eelmisel aastal ei sirgunud naerid ega teised ristõielised, nt redis, kapsad jt. Head eelviljad on seevastu kartul, kurk, sibul ja kaunviljad. Sügisel võib järgmise aasta naerimaale segada komposti või kõdusõnnikut, kuid naeris ei vajagi kuigi rammusat mulda ja varase suvise saagi saate kätte ka lahjalt mullalt.

KUIDAS HARVENDADA? Külvake seemned 1–2 cm sügavustesse vaokestesse ja katke

• Dekoratiivne • Looduslik, valmistatud rebitud puidust • Kauakestev värv • Värvainena on kasutatud keskkonnasõbralikku muldvärvi • Saadaval mitmes toonis: värvitu, kuldne, oranž, punane, pruun ja must

need mullaga. Ridade vaheks jätke 25–30 cm. Paras taimede vahe on 10–15 cm.

Nii täpselt külvata ei õnnestu ja naereid tuleb nagunii harvendada. Kui seda ei tee ja külv oli liiga tihe, siis kasvatab naeris lehti ja ilusaid juurvilju ei moodustu. Kaja Kure raamatust „Peenramaa spikker” leidsin soovituse, kuidas seda tööd on lihtsam teha. Ta soovitab esimest korda harvendada idulehtede

ERINEVALT OMA LÄHISUGULASEST KAALIKAST EI SÄILI NAERIS TALVEL HÄSTI JA SEDA TASUBKI EELKÕIGE KASVATADA SUVISEKS VÄRSKELT TARBIMISEKS.

faasis ja jätta siis tõusmed 3–4 kaupa punti. Kui taimel on juba 3–4 pärislehte, jätke igast pundist alles kõige tugevam taim.

Väga täpne pole ma harvendades olnud, sest väikseid värskeid naereid armastades teen peenral nagunii tihedalt järelülevaatusi ja mõnesentimeetrise läbimõõduga juurviljad kõlbavad juba süüa. Mullu jäi mul külv hiljemaks. Külvasin 14. mail, esimest korda harvendasin kuu lõpus ja juuli algul sain peenramaal käies sealt alati peotäie naereid võtta.

Olen kasvatanud kollase koorega ‘Petrowskit’, mis peaks olema vana Vene pärandsort.

Olen selle maitsega väga rahul ja paremat ei otsigi, kuigi huvitav oleks ju katsetada nii seest kui väljast valge õrna maitsega sordiga ‘Snowball’. Väga ilusa välimusega on ‘Purple Top Milan’: lehtede all on sel sordil justkui lai lillakaspunane krae,

juurvilja alumine pool on aga valge.

Jälgige, et naeris kasvu alguses kuivale ei jääks. Otse peenrale külvatud ristõieliste kurjad vaenlased maakirbud võivad naeritõusmed ruttu nahka panna. Et seda ei juhtuks, raputage pärast külvi naeripeenar üle 0,5–1 cm paksuse puutuhakihiga. Tuhk on ka väetiseks ja parandavat isegi naeri maitset. Tõusmeid pritsige küüslauguleotisega ja korrake pritsimist 3–4 päeva pärast.

Hilisemaks tarbimiseks mõeldud ja suvel külvatud naereid esimesed öökülmad veel ei ohusta, kuid tugevam külm rikub juurvilja maitset. Enne nende saabumist tuleb naerid üles võtta ja keldrisse liiva sisse hoiule panna.

MAITSEV JA KASULIK Naerist on kasulik süüa, sest sealt saame B-grupi vitamiine

ja C-vitamiini (seda on kaalikas küll rohkem), mineraalainetest kaltsiumi, kaaliumi, magneesiumi, naatriumi, fosforit, rauda.

Naeris sobiks muidu väga hästi kaalujälgija toidulauale, paraku on aga märgatud, et eelroa või salatina pruugitud naeris sisalduvad eeterlikud õlid parandavad söögiisu. Rahvameditsiinis on naerist soovitatud süüa viletsate igemete tugevdamiseks ning ka kõhukinnisuse ja liigesepõletike korral. Naerimahlaga on tohterdatud vistrikke ja haavu ning võideldud isegi juuste väljalangemise vastu.

Tänapäeval tundub, nagu sööksid ja kiidaksid naerist peamiselt põhjapoolsetes piirkondades elavad rahvad, teistel on muidki maitsvaid vilju. Naeris on ammu kultuuristatud ja esmalt hakatud selle metsikut eellast hindama ja kasvatama siiski Lähis-Idas.

Vana-Kreekas ja Vana-Roomas oli naeris lihtrahva igapäevatoit ja väidetavalt levis see taim mujale Euroopasse siis Rooma vägedega.

Kuulus Prantsuse köök hindab naerist siiani, tuntud ja hinnatud roog on näiteks part naeristega. Terve part pruunistatakse hautamisnõus, lisatakse maitseroheline, 1 kl puljongit, ½ klaasi valget veini ja hautatakse, kuni liha on pehme.

Teises nõus hautatakse või ja pardirasva segus aga lisandina pehmeks naeriviilud ja terved pärlsibulad. Prantslased glasuurivad väikseid naereid: varasuvised juurviljad aurutatakse või keedetakse natuke pehmemaks ning seejärel pruunistatakse neid pidevalt segades pannil või ja suhkru segus.

Või ja rasv sobivat eriti kollase koorega naeristega, rasv aitab meil omandada naeri karotenoide. Araabia maades, Koreas jm hinnatakse marineeritud naerist. Hiinas aga süüakse päikesekuivatatud naeriribasid sojakastmega.

Igasugused hautiseid, suppe, ühepajatoite, pannkooke ja vokiroogi, kuhu naeris sobib, tehakse küllap rohkem sügisel.

Suvel proovige naerist toorsalatis või röstige riivitud naerist koos sibula ja soovi korral ka küüslauguga pannil. Väga hea on näiteks salatikooslus ribadeks hakitud kapsast, riivitud naerist ja hakitud petersellist, mida täiendab õunaäädikast ja õlist kaste. Maitse järgi lisage soola ja pipart. Salatis on naerile head kaaslased ka hapud õunad, soovi korral lisage sidrunimahla ja mett. Naeri-õunasalatit võiks serveerida näiteks leibjuustuviilul.

Edasimüüjad: • Edelgran Tartu • Juhani Puukool Tartu ja Jõhvi • Espak Kuressaare • E-Ehituskeskus Paide ja Põlva

Telefon 520 1274 www.estmulch.ee

Veerme 23, hoone 5 (end Tähetorni 100a), 11625 Tallinn www.edelgran.eu | Tel 5690 6996 | edelgran@edelgran.eu

20 || NaHatööstus || maa elu

26. aprill 2018

Lambanahkade kõrval on parkali käes ka püüton ja ninasarvik SiGriD KOOrEP Sakala

T

aas populaarseks muutunud lambakasvatus on tööd toonud ka Jõgevale nahavabrikusse Skineks. Lambanahkade parkimine ongi põhitöö, kuid käsi on valgeks saadud ka hulga eksootilisemate nahkadega. „Populaarne on lambanahk, mida ostetakse beebidele vankrisse ja hälli,” märgib ettevõtte juhatuse liige Ingmar Baida. Algust on tehtud veekindla lambanaha parkimisega: tarvitatakse spetsiaalset parkainet, mis takistab veel läbi naha imbuda. „Näiteks kasutatakse selliseid nahku talvistel spordivõistlustel lumel istumise alla panemiseks,” ütleb ta.

Lambanahkadele järgneb kohe vasika- ja lehmanahkade taimparkimine ning ulukinahkade tegemine jahimeestele.

NINASARVIK, TIIGER, JÄÄKARU JA PÜÜTON Siiski kõige erilisemaks tööks, mida Skineksi seinad on näinud, on Tallinna loomaiast toodud ninasarviku, tiigri ja jääkaru nahk. „Isegi ühe püütoni naha oleme parkinud,” lausub ta. Nii-öelda loodusest tuuakse aeg-ajalt hülgenahku, ka kala nahka on toodud. Viimasel paaril aastal on tavapäraseks muutunud šaakali nahk, millega varustavad tehast jahimehed. Väga pehmed on ettevõtja sõnul aga Eestis kasvatatud alpakade nahad.

Just seda kodumaist asja osatakse nahatööde puhul Ingmar Baida sõnul hinnata.

Eks eestimaised lambanahadki jõuavad laatadele nii, et lambakasvatajad toovad need kõigepealt vabrikusse parkida. Ettevõtja kinnitab, et lambakasvatust osatakse efektiivselt ma-

jandada: nahka ei visata kraavi, vaid tuuakse see parkida ja müüakse maha või kasutatakse enda tarbeks. Lambanaha parkimine maksab üle paarikümne euro ja müügihind algab sageli 40 ja 50 eurost. „Inimesed on hakanud uuesti hindama lambanaha soojust,” tõdeb Baida ja teab oma tööst tulenevalt öelda, et tõesti on jõutud tagasi selleni, mida vanasti väärtustati. „Nahku soovitakse lapsevankrisse, istumise alla, voodisse ja nii edasi. Lambanahk on hea liigesehädade vastu, sest vill on raviomadustega. See on tõhus temperatuuri hoidja ja reguleerija.” Lambanahku on ostnud ka hooldekodud, et voodihaigetel ei tekiks lamatisi.

ÜLE SAJA AASTA PARKIMISTÖÖD

N

ahavabrik on Jõgeval tegutsenud alates 1913. aastast ja töötab tänini. Algupärasest on säilinud tehase nii-öelda vana osa, kuid hiljem on nahavabrikut suuremaks ehitatud. Ettevõtte juhatuse liige Ingmar Baida teab rääkida, et vahepealse riigikorra muutusega töötas tehas suisa 24 tundi järjest ja töölisi oli toona ligi 120. Siis toodeti seal nahka ka Tartus asunud jalatsitehase jaoks. Praeguseks on Skineksisse töötajaid jäänud vaid neli ja sellega saab tänapäeval hakkama. „Eelmise riigikorra ajal toodeti nahka riiklikul tellimusel. Tapamajade nahad jõudsid Jõgevale, kus need siis pargiti jalatsinahaks. Nüüd pole enam sellist nõudlust ja tootmine on läinud efektiivsemaks,” räägib Baida.

5000 LAMBANAHKA Aastas pargitakse nahavabrikus umbes 5000 lambanahka, lisaks tuhatkond metsloomanahka. Viimastel aastatel on tehasesse leidnud tee ka Soome põhjapõdrakasvatajad, kes lasevad siin nende loomade nahku parkida.

Nahad toob tavaliselt tehasesse klient, kuid väiksema koKuigi lambanahku pargitakse guse korral on Skineksis kõige sagedamini, on kasutatud kulnendeni Tallinna loomaaiast leri teenust. jõudnud ka ninasarviku ja püütoni nahk.

LAMBAKASVATUST OSATAKSE EFEKTIIVSELT MAJANDADA: NAHKA EI VISATA KRAAVI, VAID SEE TUUAKSE PARKIDA JA MÜÜAKSE MAHA VÕI KASUTATAKSE ENDA TARBEKS.

foto: sHutterstoCk.Com

Vabrikus nahad märgistatakse ja lähevad töösse. Kuna naha parkimist ei saa eraldi õppida, siis Baida sõnul toimub neil uute töötajate väljaõpe kohapeal, eelduseks on ikka hea füüsiline vorm ja tehniline taip. „Meil on töötajaid, kes on siin olnud üle 35 aasta,” lausub ta. Aja jooksul on parkimine muutunud küll kiiremaks ja modernsemaks, kuid tänini tehakse palju tööd käsitsi.

„Põhimõtteliselt kõik metsloomad tehakse käsitsi,” kinnitab ta.

Metsloomadele on jäetud käpad, pea ja muu selline külge, mis tähendab, et neid ei saa masinaga puhastada, sest see lõhuks nad ära. Üldiselt pargitakse nahku partiikaupa. Näiteks korraga läheb töösse 120 lambanahka ja nende tegemiseks kulub kaks kuni kolm nädalat. Õigupoolest kulub see

aeg ära ükskõik millise naha tegemiseks, kuid kõige pikemat parkimist nõudis ninasarvikunahk. Selleks kulus suisa kolm kuud. „Muidugi võttis aega ka naha õhendamine, kuna toornaha paksus oli pealt kaks sentimeetrit ja lõpuks oli nahk kõigest kuus millimeetrit,” selgitab ettevõtja.

Nahavabrik on Jõgeval tegutsenud üle saja aasta. Praegu töötab seal neli meistrit, kuid on olnud aegu, mil nahaparkaleid oli üle saja.

foto: siGrid kooreP