Maa Elu, 27. september 2018 by AS Eesti Meedia

PEETER VOLKOV: KOLINUD ON AMETIKOHAD, TÖÖTAJAD OLEME LEIDNUD KOHAPEALT. MUIDE, OLEME AVASTANUD, ET PÄRNUST ON PRAEGU VÕIMALIK VÄGA HÄID SPETSIALISTE LEIDA.

METSAOMANIKU ABC

TÄNASE MAA ELU VAHEL ON LISALEHT METSAOMANIKU ABC, MIS ON JÄRJEKORRAS JUBA VIIES.

772504

586014

ISSN 2504-5865

KA HOIDISTAMIST TASUB ÕPPIDA

TUNDUS, ET VAHEPEAL JÄI HOIDISTE TEGEMINE SOIKU, KUID NÜÜD ON KÄES UUS KULDAEG. INIMESED ON JULGEMAD PROOVIMA.

27. SEPTEMBER 2018 • NR 39 (172) • HIND 1 €

AJALEHT ETTEVÕTLIKULE MAAINIMESELE

2 || HOIDISED || MAA ELU

27. SEPTEMBER 2018

KOMMENTAAR Annely Meerbach Järvamaa külaülikooli projektijuht

„See, mida meie esivanemad omal ajal tegid, on taas tõusmas au sisse,” leiab Maire Vesingi. FOTOD: KUIDO SAARPUU

Järvamaal õpetati ülikooli tasemel hoidistamist kuido saarpuu Järva Teataja

üri vallas Kirna seltsimajas külaülikooli seitsmendal koolituspäeval osalejaid said näpunäiteid toiduainete säilitamiseks. Sügise tõttu oli fookus hoidiste tegemisel. Enne kui Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskooli koka eriala õpetaja Maire Vesingi võis esimesi kuulajaid tervitada, oli tal lektorina ettevalmistusi palju. Asi polnud ainult sülearvuti ja projektori ühendamises, palju suurem töö oli kaasatoodud hoidiste väljapanek, hulk kokandusraamatuid värvikirevatele purkidele taustaks. HOIDISTAMINE KOGUB TUURE Vesingi selgitab, et kuulajatele tuli ta andma ennekõike uusi ideid, mida koduses majapidamises puu- ja köögiviljadest valmistada. „Rääkisime, kuidas hoidiseid tervislikumalt teha, samuti sellest, kuidas hoidiste toiteväärtust tõsta. Ei pea olema nii, et liiter vett ja kilogramm suhkrut,” avaldab ta. „Meie hoidiseraamatus on näiteks hoidis, kus pole grammigi suhkrut. Üks selline on õunahoidis, mis ei vaja säilimiseks mitte mingisugust magusainet. Ka valmib see ahjus, seega keetmise ja segamisega ei pea vaeva nägema, kuid tulemus on väga hea.” Kuhu on hoidisemaailm liikumas? „See, mida meie esivanemad omal ajal tegid, on taas tõusmas au sisse,” leiab ta. „Omaaegsete retseptide kasutuselevõtt, kuid teatud maitsenüansside lisamine. See kõik on tänapäeval moes. Üldse tundub, et hoidiste tegemine on üha popim.”

Ka on Maire Vesingi seda meelt, et hoidiseid ei tasu teha purki seisma, vaid kasutada neid talvisel ajal toiduvalmistamiseks. „Meil on tänapäeval ju kõigil kiire. Hoidis ei peaks olema vaid hoidis, et avan purgi ja söön sealt lusikaga. Hoidisel võiks olla suurem tähendus, see võiks olla näiteks supi- või kastmepõhi, mida ühe komponendina kasutades saaks roog kiiremini valmis,” arutleb ta. Maire Vesingi on pannud tähele, et vürtsikus on omamoodi aja märk. Ta toob näiteks ühe praktilise õppepäeva, kui ta koos õpilastega Olustveres hoidiseid valmistas. Tulemus: igal kolmandal hoidisel oli tšilli sees. Tasub märkimist, et tooraine tuli kooli aiandist. „Eks kokale ole ikka oluline näha, kus ja kuidas tooraine kasvab, et ta teaks selle nii-öelda hingeelu.” Septembrikuise Olustvere hoidisemessi näitel julgeb Maire Vesingi öelda, et moes on ennekõike kodumaine tooraine ning põnev, igale hoidisevalmistajale omane nüanss. Ta toob näiteks 2012. aasta võiduhoidise – kõrvitsa-õuna-astelpajumoos.

MUL ENDAL ON SUVIKÕRVITS JA ASTELPAJU SELLISED, MIDA HÄSTI PALJU KASUTAN. SEE ON MÄRK, ET NEID ON KODUS PALJU JA TOORAINET KIPUB ÜLE JÄÄMA. „Tundub väga lihtne, aga natukene lisatud apelsinikoort ja -viljaliha ning tasuks oli parima hoidise tiitel enam kui saja hoidise seas. Fantaasial ei tohiks olla piire. Sellega seoses meenub mulle hoidis, kus oli korraga purki pandud kahte eri värvi moosi.” JUHUS TÕI EDU „Eks igaüks tahab teisi üle trumbata, maitsega üllatada,” jätkab ta. „Mõnikord toob hea tulemuse hoopis juhus. Meie

viimases raamatus „Tegusa pere hoidised” saab lugeda pirniastelpaju-ebaküdooniahoidisest. Selle valmistas üks meie Olustvere kooli õpilane ja see sai magusate hoidiste seas teise koha. Kuidas see valmis? Sidrunit sel päeval kasutada ei olnud, tuli võtta ebaküdooniat. Mangot asendas pirn ehk valmistaja läks tegevuse käigus üle kättesaadavatele toorainetele ja kõik õnnestus väga hästi. Selle hoidise nimeks sai „Pannkoogi unistus”, mis on väga tabav. Eks iga pannkook sellisest hoidisest unistabki.”

Katsetamisjulguse kasvatamiseks soovitab Maire Vesingi külastada hoidisemesse ja pakutavaid konkursitöid mekkides uusi ideid ammutada. Peaaegu igal konkursiaastal on juhtunud, et mõni tooraine domineerib, kusjuures täiesti juhuslikult. Lihtsalt on sattunud nii, et mõni aasta on kõrvitsahoidiste aasta, järgmine aasta midagi muud. „Mul endal on suvikõrvits ja astelpaju sellised, mida hästi palju kasutan. See on märk, et neid on mul kodus palju ja toorainet kipub üle jääma,” arutleb

Tundus, et vahepeal jäi hoidiste tegemine soiku, kuid nüüd on käes uus kuldaeg. Inimesed on julgemad proovima. Nad katsetavad uusi asju, küll ostavad poest, küll panevad aiamaale maha ja eks valmivad viljad tuleb kuhugi panna. Meie kliimagi on üha soojem ehk üha soodsam tooraine kasvatamiseks. Tunnistan ausalt, et ise olen suhteliselt vilets hoidisetegija. Hindan traditsioonilisi hoidiseid, kuid see ei tähenda, et ma uutest maitsetest ei huvituks. Uusi asju tuleb ikka proovida, pärast muidu kahetsed, et ilma jäid. Uus põlvkond paistab leidvat, et vana on küll au sees, kuid mööndustega. Hinnatakse kergust, tervislikkust, uudsust. Öeldakse, et noored on hukas, kuid mulle tunduvad nad vanadest ikka targemad. Seitsmes loengupäev pidi meil algselt olema augusti alguses, aga toona toimus üle Eesti väga palju konkureerivaid üritusi ja osalejaid meile eriti ei jagunud. Lükkasime loengupäeva edasi ja sel korral oli inimesi 15, tavapärane hulk. Järvamaa külaülikooli uus hooaeg algas eelmise aasta novembris. ta. „Suvi oli selline, et see, mida sai kastetud, andis saaki, muu eriti mitte. Nii ongi mul õunte asemel kasutusel seesama suvikõrvits, kusjuures noor suvikõrvits annab hoidisele juurde kreemisust ja tekitab mulje, justkui oleks kasutatud kookospiima. Seega ka tooraine omapära tuleb teada ja osata ära kasutada.”

MOOSILAADAL SAI MEKKIDA AADLIKULE MEELEPÄRASEID MAITSEID kuido saarpuu Järva Teataja

ülaülikooli loenguga samal ajal peeti Järvamaa teises nurgas, Koigi mõisas moosilaata, mis nagu ikka tutvustas aadlikule meelepäraseid maitseid. Üha tervislikumaks ja vürtsikamaks on need maitsed muutumas. Üks laadakaupleja ja moosikonkursil osaleja oli Koigi kooli kokana töötav Sirje Mehik. Soovijatele oli tal pakkuda kraami moosidest-mahladest letšodeni. „Sel aastal läks väga hästi peale vaarikas, olgu sellele lisatud valget šokolaadi või martsipani, ikka inimesed soovisid,” toob ta välja. „Olen päris kõva sissetegija,” tunnistab Mehik. „Pakun, et 99 protsenti hoidistest sai tehtud koduaia saadusest. Endal on kelder täis, omal ajal sai laadale tuldud just seetõttu, et sissetegemishobi kasvas liiga suureks ja asju jäi üle. Aastast aastasse olen pakkunud näiteks aeduba tomatis ja tomati-sibulasalatit. Esimest aastat pakkusin aga angervaksasiirupit. Minu enda lemmikud olid aga kirsstomatid tarretises, seda nii välise ilu kui ka hea maitse poolest.” Päinurmest tuli moosilaada-

„Omal ajal sai laadale tuldud just seetõttu, et sissetegemishobi kasvas liiga suureks ja asju jäi üle,” tõdeb Sirje Mehik. FOTO: KUIDO SAARPUU

le uudistama Lea Traks. Nõnda juba vähemalt neljandat sügist. „Otsin moosilaadalt huvitavaid maitseid, et isegi moosikeetmiseks inspiratsiooni saada. Loomulikult ostan alati midagi laadalt kaasa,” põhjendas ta oma väljatulekut. „Sel aastal ei olnud müüjaid kuigi palju, kuid moosilaud oli üpris mitmekesine.” Lea Traks arvab, et hoidisetegemine ja moosikeetmine ei kao Eestimaa sügisest kuhugi. „Pakun, et mida aeg edasi, seda tervislikumaks on hoidised muutumas. See on vast aja märk.” Sirje Mehik lisab, et veel on

tänapäeval omamoodi moeasi eri maitsetega katsetada. „Mulle tundub, et vürtsikust hinnatakse üha rohkem. Minu pere väga tuliseid asju ei soovi, seega mina teen mahedamaid asju.” Kõige vürtsikamaks kaasavõetud moosiks oli Sirje Mehikul gripimoos. Selle valmistamiseks kasutas ta tomatit, mädarõigast ja küüslauku. Päris tšillitooteid tal ei olnudki. Korraldaja Kaie Altmets selgitab, et moosilaada laiem eesmärk on ärgitada perenaisi kasutama moositegemisel kodumaist kraami.

MAA ELU || PIIM || 3

27. SEPTEMBER 2018

Kuidas luua piimasektoris

suuremat lisandväärtust riina martinson Maa Elu

änavune piimafoorum toimub 3. oktoobril Rakvere Aqva Spa konverentsikeskuses. Keskendutakse kolmele põhiteemale – kuidas luua piimasektoris suuremat lisandväärtust, antibiootikumiresistentsus ja karja tervis. Põllumajandus-Kaubanduskoja (PKK) juhatuse liige Tiina Saron räägib, et PKK korraldatavale foorumile on oodatud kõik piimandussektori esindajad: põllumehed, teadlased, loomakasvatajad, piimatööstuste esindajad, jaekauplejad ning teisedki piimandusega seotud ettevõtjad ja huvilised. „See on piimandussektori keskne sündmus, kus saadakse kokku ja arutatakse aktuaalsete teemade üle. Nii see on juba paarkümmend aastat olnud,” lisab ta. Iga-aastane foorum pole pelgalt jutustamise koht, vaid sellest tõuseb ka praktilist kasu. „On mitu asja, mis on alguse saanud just foorumis arutatust,” kinnitab Saron. „Näiteks eelmisel aastal rääkisime pii-

mafoorumil bioohutusest piimakarjade juures, millest haigused tekivad ja kuidas neid vältida. Sel aastal on mitu piimatootjat juba teada andnud, milliseid muudatusi nad on mullu kuuldu põhjal oma farmis teinud.” Selle aasta põhiteema on piima väärindamine. „Üritame vaadata sellise pilguga – mida teha, et raha jääks rohkem sektorisse,” nimetab Saron. Christophe Lafougère, kes esindab GIRAt (piimandustegevuse ülemaailmne nõustamisorganisatsioon) ja on varasematel foorumitel, mil keegi ei julgenud veel mõeldagi Eesti piimatoodetega Hiina turule minekust, julgustanud eestlasi seda sammu ette võtma. Ta annab seekord ülevaate globaalsest arengust piimaturul. Rahvusvahelisest Hiinakaubandusest kõneleb Ave Schank-Lukas Euroopa Komisjoni põllumajanduse ja maaelu direktoraadist. Väga tähtsa teemana, millega tuleb juba nüüd, aga kindlasti ka tulevikus tegeleda, nimetab Saron antibiootikumiresistentsust. „Sellega töötavad suured maailmaorganisatsioonid. Meie inimeste teadmised pole veel piisavad ja üritame pilti selgemaks teha,” seletab

ta. „Teada on, et Euroopa Komisjon hakkab lähiaastail seda valdkonna õiguslikult reguleerima.”

PRAEGU MURETSEME SELLE PÄRAST, ET OOKEAN KUBISEB PLASTIST, AGA TEGELIKULT ON OOKEAN TÄIS KA ANTIBIOOTIKUMIJÄÄKE, MIS OHUSTAVAD MEID ISEGI ROHKEM KUI SEE KILEKOTT. Antibiootikumidest inimese tervishoius räägib Tartu Ülikooli professor Tanel Tenson ja loomakasvatuses Birgit Aasmäe Eesti Maaülikoolist.

„Antibiootikume kasutatakse nii inimese kui ka looma tervishoius ja jäädaksegi kasutama. Küsimus on selles, milliseid ja milliste tõbede korral. Terves maailma kasutatakse antibiootikume ülemäära ja mikroobid on muutunud antibiootikumide vastu resistentseks,” tõdeb Saron. „Praegu muretseme selle pärast, et ookean kubiseb plastist, aga tegelikult on ookean täis ka antibiootikumijääke, mis ohustavad meid isegi rohkem kui see kilekott.” Veel räägitakse foorumil sellest, kuidas karja tervis mõjutab piima tootmist ja kuidas kuivaine osa piimas tõsta. Loomulikult ei saa foorumil mööda põuast. EPKK piimatoimkonna esinaine Pillerin Puskar räägibki söötmise strateegiast põua-aastal.

juhtkiri

peeter raidla

peatoimetaja

PÕLLUMAJANDUSE JA KALANDUSE ARENGUKAVAST

änavu sügisel peab valmima aastani 2030 koostatava põllumajanduse ja kalanduse arengukava esimene versioon, millele järgneb selle keskkonnamõjude strateegiline hindamine. Aasta pärast ehk sügisel 2019 esitatakse arengukava valitsusele heakskiitmiseks. Praeguse ametliku nimega põllumajanduse ja kalanduse valdkonna või ka valdkondlik arengukava (NB! koostajaile teadmiseks, et sõna „valdkond” on siin täiesti tarbetu) eelkäijaks on SAPARDi programm 2000−2003 ning aastaiks 2004−2006, 2007−2013 ja 2014−2020 koostatud Eesti maaelu arengukava ehk MAK. Ehk siis kogemusi niisuguse pikaajalise plaani koostamiseks peaks olema piisavalt. Kogemuste piisavust näitab ehk seegi, et juba käesoleva aasta juuli alguseks valmis arengukava tervikteksti mustand. Kel vähegi huvi, võib sellega ise maaeluministeeriumi veebilehel tutvuda. Vaatamata nimemuutusele – senise üldise maaelu asemel keskendub vähemalt pealkiri põllumajandusele ja kalandusele –, on hea meel tõdeda, et arengukava mustandis on pikemalt juttu ka maaelust ning eri piirkondade arengust. Tõsi, sõna „küla” esineb 72 leheküljele mahutatud tekstis kahjuks ainult kahes kohas. Samas pakub arengukava algtekst üsna tervistava tulevikuvisiooni: „Hea maaelu on selline, kus maal on hästi tasustatud tööd, puhkusevõimalusi ning väljakutseid.” Kas pole kena? Arengukava algses versioonis häirib kõige enam see, et liialt palju on pühendatud ruumi praeguse olukorra kirjeldamisele ning liialt vähe räägitud konkreetsetest tegudest, millele peaksime keskenduma sellisesse kenasse tulevikku jõudmiseks. Maa Elu juhtkirja formaat ei võimalda arengukava mustandi põhjalikku lahkamist. Küll on meie küljed avatud arvamusavaldusteks, et arengukava plusse ja miinuseid juba põhjalikumalt analüüsida.

Nopri talus Võrumaal on piimakarjal hea elu. FOTO: ARVO MEEKS / LÕUNA-EESTI POSTIMEES

Peatoimetaja Peeter Raidla peeter.raidla@maaelu.ee Toimetaja Riina Martinson riina.martinson@maaelu.ee Makett Jaanus Koov, küljendus Ain Kivilaan Keel ja korrektuur Reeli Ziius Reklaamitoimetaja Liisa Kaha liisa.kaha@eestimeedia.ee, telefon 739 0383 Väljaandja AS Eesti Meedia Maakri 23a, 10145 Tallinn, www.maaelu.ee Maa Elu ilmub Postimehe, Pärnu Postimehe, Sakala, Virumaa Teataja, Järva Teataja ja Lõuna-Eesti Postimehe vahel igal neljapäeval (v.a riigipühad). Tellimine, telefon 666 2525 Koos Postimehega levi@postimees.ee Koos maakonnalehtedega tellimine@ajaleht.ee Autoriõigused: Eesti Meedia AS, 2018

Seoses töömahu suurenemisega pakume tööd VÄLISTRASSIDE EHITAJALE ja EKSKAVAATORIJUHILE Tallinnasse ja Tartusse

4 || UUDISED || MAA ELU

27. SEPTEMBER 2018

sirje niitra Maa Elu

aaelu ministeeriu m k ä iv itas Eesti 100 ürituste raames koos Eesti Rahva Muuseumiga toidupärandi kogumisvõistluse „Minu pere sünnipäevalaud eile ja täna”, kuhu kõik saavad saata mälestusi kas iseenda või esivanemate tavadest pidulikul juhul lauda katta. Küsisime Maaeluministeeriumi põllumajanduspoliitika osakonna ekspordi ja turuarenduse büroo peaspetsialistilt Kerli Nõgeselt, kuidas selline vahva idee sündis. „Kui me iga aasta sügisel korraldame Eesti toidu kuud, siis püüame alati leida ühisosa väljakuulutatud kultuuriaastaga. Kuna tänavu on kõik suuremad üritused seotud vabariigi juubeliga, otsustasime meiegi kõik ettevõtmised sellega siduda. Kuna aga ühtegi sünnipäeva ei peeta ilma uhke pidulauata, siis see mõte meil koostöös büroo juhataja Kadi Raudsepaga, kellega koos oleme Eesti Toidu tegemisi vedanud üle 12 aasta, sel kevadel sündiski,” selgitab ta. Mõte meeldis ka Eesti Rahva Muuseumi teadurile Anu Kannikesele ja teistelegi Eesti Rahva Muuseumi töötajatele, kes olid samuti Eesti inimeste peolaua lugudest huvitatud. Üheskoos leiti, et neid tuleks jäädvustada ja tulevaste põlvede jaoks säilitada. See oleks kollektiivne kingitus Eesti Vabariigile. On ju teada, et oli aeg kui kehv tahes, sünnipäevalaud pidi alati lookas olema. Küsimusele, kas asi ei takerdu selle taha, et ammustest aegadest pole häid fotosid säilinud või kui neid tehti, siis pigem inimestest kui sellest, mis laua peal näha, vastab Nõges, et alati polegi toidulaua foto nii oluline. Tähtsam on lugu ja emotsioonid, mis ühe või teise sündmusega seotud. Samas on kindlasti mingeid pilte kusagil lauasahtlis või albumis tänaseni alles hoitud ja need võiks siis kindlasti lisada. Kuna üleskutses on mainitud pere sünnipäevalauda eile ja täna, siis on teretulnud ka kõik viimase aja meenutused. Oodatud on lood eri aas-

Peolaud aastast 1935. ERMI FOTOKOGU

Meenutame, mida vanasti sünnipäeval lauale pandi takümnenditest selle kohta, kuidas sünnipäevi tähistati ja praegugi tähistatakse, millised olid need road ja joogid, mis kunagi laualt ei puudunud, ja mis on aastatega lisandunud. Nõges räägib, kuidas tema peres oli vanaisa sünnipäev alati kartulivõtuga ühendatud ja kuidas laual olid värskelt valminud hoidised koduaias kasvanud ja metsast korjatud viljadest. Loodetavasti tulevad laekuvatest kirjeldustest esile ka piirkondlikud erinevused, sest väikese Eesti eri kandis on palju

isesuguseid toidu valmistamise ja laua katmise tavasid. Näiteks tehti 90ndatel laste sünnipäevaks morsiklaasidele siirupi ja suhkruga värvilised ääred, meenutab Nõges oma lapsepõlve. Selliseid armsaid meenutusi on küllap meil kõigil. Tänapäeval on paslik küsida ka, kust toidud sünnipäevalauale tulevad – kas teeb ema või isa või vanaema või ostetakse need hoopis poest. Oluline on seegi, millised on pidulaua nõud – kas tuuakse välja vanad ja ajalooga serviisid-klaasid või kae-

takse tänapäevaste moodsate anumatega. Lood kogub kokku Eesti Rahva Muuseum ja neist paremad pannakse üles näitusele. Korraldajad loodavad, et lugusid saadetakse Eesti eri piirkondadest, see peaks iseloomustama meie toidukultuuri rikkust ja mitmekülgsust. Oodatakse lugusid ka teiste Eestis elavate rahvuste esindajailt, need võivad olla vene keeles kirjutatud. Kogumisvõistlusel „Minu sünnipäevalaud eile ja täna” osalemiseks tuleb kirja panna:

• Milliseid toite ja jooke pakutakse teie pere sünnipäevadel, kes neid valmistab, kuidas neid tehakse või kust ostetakse. • Millised söögid-joogid olid teie vanavanemate ja vanemate peolaual minevikus. • Soovitatav on kirjutada konkreetsete sünnipäevade näitel, näiteks „Vanavanaisa juubel 1937. aastal Suure-Jaanis” või „Ema sünnipäev 1967. aastal Viljandis”. • Milliseid peoroogi teie kodus eriti armastatakse ehk mis ei puudu kunagi laualt. • Kust ja kuidas on tulnud

uued toidud ja retseptid, millised on pidulaua nõud. • Teretulnud on materjal nii paberil kui ka digiteeritud kujul. • Fotod saab üles laadida ja küsimustele vastata www.erm. ee/et/content/kogumisvõistlussynnipaevalaud-ankeet, paberfotosid võetakse vastu kingitusena või laenatakse koopiate tegemiseks. • Posti teel saab materjalid saata aadressil Eesti Rahva Muuseum, Muuseumi tee 2, 60532 Tartu, märksõna „Sünnipäevalaud”.

OLUSTVERES HINNATI HOIDISEID JA KÜNDJAID riina martinson Maa Elu

aupäeval toimus Olustveres hoidisemess ja rahvusvaheline koolinoorte künnivõistlus. Parimaks soolaseks hoidiseks valisid külastajad Redissa, magusatest troonis Hapoos (hapuoblikamoos), üllataja tiitliga pärjati Hõõgmahl. Ekspertidest ja tuntud hoidisesõpradest koosnev žürii valis enda lemmikuks peedihummuse. Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskooli (Olustvere TMK) direktor Arnold Pastak rõõmustab, et aina rohkem noori tunneb hoidistamise ja koduse toidu vastu huvi. „On hea meel, et igal aastal tullakse välja veelgi põnevamate maitsekombinatsioonidega. Uued ideed, nagu „Nohusurm” ja armasta-

HOIDISEMESSI PARIMAD Soolane hoidis 1. Redissa (Kõrveküla Maanaiste Selts Miina) 2. Seeneseljanka (Viivika Sarv) 3. Letšo (Tori Naisseltsing Lained) Magus hoidis 1. Hapoos (Kõrveküla Maanaiste Selts Miina) 2. Ebaküdooniakreem (Olustvetud porgandimoos, on tuule tiibadesse saanud just Olustverest. Ei näe põhjust, miks sama ei peaks juhtuma sellegi aasta parimatega,” usub ta. Kohaliku toidu laada raames oli väljas üle saja kaupleja, kelle käest said külastajad soetada igasugu joogi- ja söögipoolist.

re TMK) 3. Mannavahumoos (Källomäe Hobitalu) Hoidis kategoorias „Üllataja” 1. Hõõgmahl (Pärnumaa Kodukant) 2. Hapi (Kõrveküla Maanaiste Selts Miina) 3. Õunkond (Kõrveküla Maanaiste Selts Miina) EESTI NOORED KÜNDJAD TEGID PUHTA TÖÖ Nagu öeldud, toimus Olustveres neljas rahvusvaheline koolinoorte künnivõistlus, mis oli erakordselt edukas just eestlastele – esimesed viis kohta hõivasid võistluse lõppedes Eesti noored. Esikoha viis koju Mark-Hu-

bert Heil (Olustvere TMK). Parim välismaalane oli lätlane Ernsts Kilmajar, kes saavutas 6. koha. Võistluse võitja kiitis osalejate kõrget taset. „Mul on hea meel, et pikad treeningud on end ära tasunud ja muidugi rõõmustan väga esikoha üle. Osalejate tase oli kõrge ja võistlus väga tasavägine,” sõnas MarkHubert Heil. Sel aastal võistles 33 kündjat, neist 19 välisriigist: Lätist, Leedust, Austriast, Luksemburgist, Prantsusmaalt, Inglismaalt, Slovakkiast, Ukrainast ja Soomest. Eestlasi oli võistlustules 14, kellest noorim õpib alles Muuga-Laekvere põhikoolis. Võistlus korraldati kohapeal komplekteeritud tehnikaga ja masina said kõik endale loosi käigus.

Koolinoorte künnivõistluse võitjad: 1. koht Mark-Hubert Heil (Olustvere TMK), 2. koht Andres Tamm (Muuga-Laekvere kool) ja 3. koht Keit Uusen (Olustvere TMK). FOTO: SANDRA URVAK / OLUSTVERE TMK

MAA ELU || KESKKONNAINSPEKTSIOON || 5

27. SEPTEMBER 2018

Volkov: Kedagi Pärnusse kolima ei sunnita sirje niitra Maa Elu

eskkonnainspektsiooni juht Peeter Volkov kinnitab, et seoses asutuse Pärnusse kolimisega kedagi Tallinnast suvepealinna ümber kolima ei sunnita ja kõik kulgeb rahulikult. Kohtume Keskkonnainspektsiooni juhi Peeter Volkoviga tema uues Pärnu kabinetis Rohelisel tänaval endise Põllumajandusprojekti pikas uue kuue saanud hoones. Tunneme huvi nii inspektsiooni suvepealinna ülekolimise kui ka selle Keskkonnaametiga liitmise hiljutise otsuse vastu. Tallinnast ära kolimine on nüüd juba ammu kokku lepitud. Kui palju neid töökohti siis Tallinnast Pärnusse üle tuleb ehk kui palju inimesi asju pakkima peab?

Varasem valitsuse plaan nägi ette tuhande riigitöökoha väljaviimist Tallinnast aastatel 2017–2019, sealhulgas pidi Keskkonnainspektsioon pealinnast välja viima 19 töökohta. Tegelikult ma ei pööraks arvudele nii palju tähelepanu, sest tegu on riigiametite pealinnast väljakolimise suurema protsessiga, mis pidevalt täieneb.

ASUTUSTE ÜHENDAMINE ON VÕRRELDAV ERAFIRMA INVESTEERINGUGA. SIIS JU KA EI MÕELDA SELLELE, KUI PALJU ME TÄNA RAHA KOKKU HOIAME. Kui näiteks muutub asutuse juhtimisstruktuur ja leitakse võimalusi kokku hoida, muutub ka peakontori töötajate arv.

Juhi jaoks on tähtis, kui palju inimesi töötab, kes need on ja kuidas ta nendega määratud ülesandeid täita suudab. Kõik teiseneb – võetakse kasutusele uus tarkvaralahendus või mõtleb valitsus midagi välja – ja inimeste arv kohe muutub. Aga see ei toimu hetkega, vaid pikema aja jooksul. Möödunud sügisel otsustati, et Keskkonnainspektsioon võiks oma peakontori Pärnusse viia. Enamik meist oli nõus, mõni kindlasti ka vastu. Aga midagi ei muutu üleöö. Ei ole nii, et laseme kõik töötajad Tallinnas lahti ja võtame uued või sunnime olemasolevaid teise linna kolima. Inimestel on ju kodud ja perekonnad. Osa inimesi leiab aja jooksul endale uue töö ja mõned vahetavad ka elukohta. Alati on võimalik kohapeal uusi töötajaid värvata. Oleme leidnud, et peakontori saab Tallinnast Pärnusse üle tuua kahe kuni kolme aasta jooksul. Tingimuseks on, et mõned võtmeisikud jäävad Tallinna alles. Praegu on selliseid 12, kellest sõltub olulisel määral organisatsiooni võimekus ja kes saavad oma tööd Tallinnas paremini teha. Need on mõned nõunikud ja osakonnajuhatajad. Meie kolimine pidi toimuma sel kevadel märtsikuus. Hakkasimegi kolima ja tänase päeva seisuga on meil siin ehk Pärnus 11 inimest. Kolinud on ametikohad, töötajad oleme leidnud kohapealt. Muide, oleme avastanud, et Pärnust on praegu võimalik väga häid spetsialiste leida.

Keskkonnainspektsiooni juht Peeter Volkov endise Põllumajandusprojekti pika ja uue kuue saanud hoone trepil. FOTO: URMAS LUIK / PÄRNU POSTIMEES

leb lähikuudel, igal juhul veel selle aasta sees. Minu arust on tõenäoline, et säärane otsus tuleb. Seejärel tekib muidugi uus olukord. Kõike arvesse võttes ei ole meil mõtet praegu kolimisega edasi minna ja rohkem pole plaanis siia inimesi juurde tuua. Peame ära ootama, kuni uue ühendasutuse struktuur on paika pandud ja sellele juht leitud. On arvatud, et ka ühendasutuse juhtkond võiks olla Pärnus, kuid seda pole veel otsustatud. Igal juhul on lubatud, et need töökohad, mis juba Pärnus, jäävadki siia. Ajakirjanduses on juba ilmunud lugusid, kus öeldud, mille ja kelle arvel on lootust kokku hoida. Palju töökohti siis kaob?

Siin on olnud palju valesti mõistmist. Näiteks öeldi ühes leheloos, et hoitakse kokku sekretäride ja raamatupidajate pealt. See on täiesti asjatundmatu väide, sest meil pole juba praegu koosseisus ühtegi raamatupidajat ja mitu teistki funktsiooni on koondatud riigi tugiteenuste keskusse. Ütleksin, et asutuste ühen-

Keskkonnaministeeriumi kantsleri vahetuse järel tekkis ju uus idee ühendada Keskkonnaamet ja Keskkonnainspektsioon. Mil määral see varem tehtud plaanid segi lõi?

Praegu arutavad seda veel nii valitsus kui ka riigikogu keskkonnakomisjon, moodustatud on töögrupid. On lootus, et otsus, kas ja kuidas seda teha, tu-

Korralik talvekartul kartulisalvest! Kojuvedu tasuta! Sordid: Laura | Gala Vineta | Esmee

25 kg

12 € (0,48 €/kg)

Värske mesi

Hakkimine ja tasumine kiirelt. Pakume aastaringset koostööd.

Ostame hakkimiseks

VÕSA ja RAIEJÄÄTMEID Tel 528 5800, andrus@reinpaul.ee

Taliküüslauk “Ljubaša” ja Põlvamaa sibul

e-pood www.kartulisalv.ee

Müük üle Eesti! Harjumaal tasuta kojuvedu al 50 kg ja kaardimakse võimalus!

Info tel 513 2310

damine on võrreldav erafirma investeeringuga. Siis ju ka ei mõelda sellele, kui palju me täna raha kokku hoiame. Investeeritakse ikka tulevikku silmas pidades, et asjad läheksid paremaks. Praegu on kokku lepitud, et toimub mehaaniline liitmine. Järelevalve ja korralduse liinid jäävad eraldi, seda nõuab ka meie töö spetsiifika. Jutt on ainult tugiteenustest, mis on aastatega niigi juba suures osas mujale läinud. Lisaks oleme neid juba varem koomale tõmmanud. Uued osakonnad komplekteeritakse olemasolevatest töötajatest. Minu arust hoitakse kokku ainult ühe pealiku koht. Asetäitjad jäävad tõenäoliselt alles, sest ilma nendeta ei saa järjepidevust tagada. Eks paljugi sõltubki uuest juhist ja sellest, mida tema näha tahab. Olete öelnud, et ei kandideeri uue ühendasutuse juhiks. Miks? Teie kogemused kuluksid ju marjaks ära.

Minu leping lõpeb aastavahetusel. Olen selleks ajaks peaaegu 68 aastat vana ja enam ei kandideeri. Vahest puhkan natuke aega. Kui keegi mu nõu tu-

levikus vajab, olen valmis seda heameelega andma. Võimalik, et proovin kätt ettevõtluses. Variante on mitu. Kas lõi natuke jalad alt, kui kuulsite, et teile alluv asutus Pärnusse kolitakse, või oli see teile pärnakana lausa oodatud?

Ei löönud midagi, sest teadsin, et oleme pidevas muutumises. Ühel ajal oli kuulda, et Keskkonnainspektsiooni peakontor tuleb hoopis Võru linna ja Keskkonnaamet Viljandisse, seejärel leiti, et need peavad ikka ühte kohta minema. Nüüd siis otsustati need kaks ametkonda liita. Minu suurim mure on, kuidas säilitada seejuures järelevalve sõltumatus. Eks kõik tuleb läbi arutada. Võib ju uurimisosakonna baasil hoopis keskkonnapolitsei moodustada. See aeg on tegelikult juba olnud, kus politsei muu tegevuse kõrval ka keskkonda jälgis, aga tänapäeval poleks see enam otstarbekas. Olgu mainitud, et kogu praegune jutt käib peakontorist ja selle kolimisest Pärnusse – maakondadesse jäävad Keskkonnainspektsiooni kontorid kõik alles.

6 || LOOMASÖÖT || MAA ELU

27. SEPTEMBER 2018

VALMISTATAKSE ETTE UUT SORDIARETUSPROGRAMMI Läinud nädala esmaspäeval toimus Mulgi vallas Pollis uue perioodi sordiaretusprogrammi 2020–2030 koostamise avaseminar, kus arutati sordiaretuse seisu, seniseid tulemusi ja uusi suundi. Samuti vaeti tulevikuvajadusi, millega arvestada uue programmi väljatöötamisel. „Sordiaretus peab olema eesmärgipärane ja vajaduspõhine. See peab olema kiirem kui praegu, et suurendada meie põllumajandustootjate konkurentsivõimet,” ütles maaeluministeeriumi kantsler Illar Lemetti. „Kindlasti peab sordiaretusel olema ka majanduslik mõõde. Tulevikus võiks sordiaretus olla nõudluse kujundaja, muutes meie toidulaua mitmekesisemaks, ning aidata kaasa biomajanduse erinevate suundade arengule.” (ME)

KÄIB KALANÄDAL Sel esmaspäeval sai Eesti toidu kuu raames alguse kalanädal. Kaheksasse Eesti kaitseväe väeossa lähevad külla tippkokad, kes valmistavad kaitseväelastele kohalike kalakasvanduste saagist kalatoite. „Kalanädal toimub juba kolmandat aastat järjest ja sel korral püüame tähelepanu pöörata just kodumaiste kalakasvanduste toodangule, kaasates tunnustatud peakokki,” ütles kalanduse teabekeskuse juhataja Toomas Armulik. „Vabariigi juubelaastal tundus hea mõte premeerida korraliku kalalõunaga just Eesti kaitseväge,” lisas Armulik. (ME)

METSLOOMADE MARUTAUDIVASTANE VAKTSINEERIMINE Veterinaar- ja Toiduamet (VTA) lõpetas eelmise nädala laupäeval sügisese rebaste ja kährikute marutaudivastase vaktsineerimise Venemaaga piirnevatel aladel. Marutaudi taaslevimise takistamiseks Eestisse korraldab VTA kaks korda aastas metsloomade marutaudivastase vaktsiini külvamist ohustatud piirialadel. Marutaudivastast vaktsiini külvatakse 6100 ruutkilomeetri suuruses puhvertsoonis Venemaaga piirnevatel aladel. (ME)

PRIAT OOTAB SÜGISEL NELI EUROOPA AUDITIT Septembris ja oktoobris külastavad PRIAt kui Euroopa Liidu toetusi vahendavat makseagentuuri kokku neljal korral Euroopa Komisjoni ja Euroopa Kontrollikoja audiitorid, et selgitada, kuidas on Eestis korraldatud põllumajandustoetuste haldamine ja Euroopa Liidu finantshuvide kaitse. Vaatluse all on pindala- ja keskkonnatoetused, mõned aastaiks 2014–2020 koostatud maaelu arengukava investeeringumeetmed, riiklik ladustamine ning erakorralised toetused piimatootjatele ja seakasvatajatele. Kui Euroopa Komisjoni audiitorite eesmärk on kontrollida konkreetselt Eesti kui liikmesriigi tegevusi, siis Kontrollikoda teeb järelevalvet selle üle, kuidas on põllumajandustoetuste haldamise korraldanud Euroopa Komisjoni põllumajanduse peadirektoraat. (ME)

PRIA peakontor Tartus ootab Euroopast audiitoreid. FOTO: KRISTJAN TEEDEMA / POSTIMEES

Nii mõnigi loomakasvataja loodab saada rohumaalt silo kolmanda niite, et siis kuidagi kevadeni välja vedada.

FOTO: ELMO RIIG / SAKALA

Loomade söötmisel käivitus säästurežiim silvi lukjanov Maa Elu

ogu lootus talv üle elada lasub kolmandal rohusilo niitel, kuid piimatoodangu säilitamise nimel tuleb panustada ka ostusöödale. See tähendab, et piima tootmine läheb kallimaks ja hind peab hakkama tõusma. Järva-Jaanis piima tootva Metstaguse Agro OÜ juht Teet Kallakmaa sõnab, et loomade ületalve pidamiseks on nüüd viimane lootus septembri rohusilo niitel. Teravilja ja rapsi saak oli poole väiksem, kuid see on siiski piimandust toetav haru. Oma tarbeks teraviljast piisab ja müügile ta tänavu ei mõtlegi. „Olgu selle teravilja põllult kättesaamisega kuidas on. Selle elab kuidagi üle, kuid nii nigelat seisu rohusiloga nagu tänavu pole mul üle 30aastase tööstaaži juures olnud,” nendib ta. KOLMANDIK SILO JÄÄB PUUDU Koos noorloomadega üle tuhandepealise karja ületalve pidamiseks on Kallakmaal vaja vähemalt 10 000 tonni silo, kuid puudu kipub jääma 3000 tonni ehk üks korralik niide. „Kaks niidet on tehtud, kolmas ei taha kuidagi tulla. Pole midagi lõigata, kui rohi ei kasva. Teen küll ka maisisilo, kuid kolmandik kogusest kipub puudu jääma,” lausub ta.

See tähendab, et loomade söötmisel on juba käivitunud säästurežiim – sööta tuleb varasemast rohkem põhku ja piimatoodangu languse vältimiseks ostusöötasid, milleks Kallakmaal on suhkrupeedi graanulid. „Pinguta kuidas tahad, kuid piimatoodang ikka langeb. Meil juba kümme protsenti. Samas piima tootmine läheb põllumehele märksa kallimaks. Ei taha rääkidagi, üsna masendav seis,” rehmab ta käega.

PÜSIKULUD JU LOOMADE ARVU VÄHENDAMISEGA EI MUUTU. NII ON KARJA KÄRPIMINE VAID NÄILIK TEE PAREMUSE POOLE. Kuigi piimaliitri hind on suvega justkui tõusnud kaks senti, 30lt 32 sendile, ei korva see tootmiskulusid. Kallakmaa hinnangul on praeguse piimatootmise tulusus põllumehele sama mõttetu kui piimahinna kriisiajal Vene turu kadudes. Tema arvutuse kohaselt peaks piimahind praegu olema vähemalt 35 senti liitri eest, siis oleks põllumehel motivatsiooni pingutada, sest tunneb toetust raskel ajal. On seis nii nutune kui on, loomade vähendamisele Kallakmaa ei mõtle. See viib mehe sõnutsi vaid piima omahinda kõrgemaks. „Püsikulud ju loomade arvu vähendamisega ei muutu. Nii on karja kärpimine vaid näilik tee paremuse poole,” selgitab ta. Kallakmaa läheb oma 1100pealise karjaga talvele vastu, murekorts kulmude vahel, kuid lootes parimat. Peaasi, et tervis pideva pinge juures vastu peab.

Järvamaal Sargveres piima tootva põllumajandusühistu juht Toomas Uusmaa sõnab kombainiroolis olles, et võtab veel viimastelt põldudelt rapsi. „Saak on tänavu poole väiksem kui mullu. Hõisata pole siin midagi. Kui midagi müüa, siis alles kevadel. Kõigepealt tuleb loomad ära sööta.” SÖÖTA TULEB JUURDE OSTA Samas räägib Uusmaa, et maisisilo hakkab ta veel tegema ja mais põllul annab lootust. Ka sai seda paarkümmend hektarit rohkem külvatud kui eelmisel aastal, kuid loomadele ületalve pidamiseks vajalikku silo sellest kätte ei saa. „Kui saan rohumaalt silo kolmandast niitest, siis vean ehk kuidagi kevadeni välja. Põhk on kõik ära korjatud ja aitab seegi, et loomad käivad siiani päeval karjamaal ja söögiks rohtu nüüd juba jagub.” Üle 30aastase põllumajandusettevõtte juhi kogemusega Uusmaa usub, et põllumees peab nurisemise asemel ise hakkama saama, teist väljapääsu pole. Nii tuleb mõelda ja arvutada ja veel mõelda. Uusmaa ostab tänavu esmakordselt juurde lisasööta. Ettevõttel on toita 1300pealine kari, neist 500 lüpsilehmad. „Kuna tänavune sööt annab loomadele vähem proteiini, ostsin piimatoodangu säilitamiseks rapsikoogile lisaks sojakooki,” teatab ta. Uusmaa lehmade piimatoodang on siiani stabiilsena püsinud. „Peaasi, et veaks loomade arvuga uude perioodi välja. Kui loomad lauta jäävad, siis toodang kindlasti kannatab, kuid piimahind peab

samuti tõusma hakkama,” kõneleb ta. Kuid seni piimahinna tõusu märgata pole. See tähendab turuseaduste järgi, et piima kogutoodang pole sedavõrd langenud. „Piima veel jagub ja meil, põllumeestel, tuleb selle eest antava hinnaga, 32 senti liitrilt, hakkama saama. Usun, et piimatoodangu langedes hakkab hind tõusma,” nendib ta. Tõusuruumi on Uusmaa hinnangul üle kümne sendi jagu. Seda võrreldes heade aegadega, mil Vene turg toimis. Siis oli piimahind mehe mäletamist mööda lausa 40–45 senti liiter. KA HOBUSEKASVATAJA MURETSEB Järvamaal Kirnas üle 30pealist hobusekarja majandav Maie Kukk tunnistab, et raskeks läheb tänavusel talvel temalgi, sest heina söötmine käib juba täie hooga. Karjamaal lihtsalt pole rohtu ja loomi ju näljas hoida ei saa. Nii on üle saja rulli heina juba söödetud, kuid talv pole ju veel alanudki. Silo ei looda Kukk hobustele tänavu saada, sest näeb ju, milline olukord sellega on. „Silo pole mul osta kelleltki. Hea, et on kokku lepitud mitmega, kes lubanud mulle heina müüa. Kui need kõik kenasti peavad, siis vean kevadeni välja,” lausub ta. Juurde tuleb osta ka lisasööta: hobuste graanuleid, et hobused treeningutel kenasti vastu peaksid. „Hobuste jaoks heina saada on paras katsumus olnud ka mõnel varasemal aastal. Eks neid kevadeid on pikisilmi oodatud varemgi. Päris esimene raske suvi see pole.”

MAIVE VAARPU: METSAMAJANDUSKAVAS ON KIRJAS IGASUGUSEID METSATÖID. VÕTAN HINNAPAKKUMISED JA SIIS IKKA JÕUAN SINNA, ET EI RAATSI RAIUDA.

TURBATOOTJA TEGELEB HAKKPUIDUGA

KUNA TURVAST EI PEETA TAASTUVAKS RESSURSIKS, PUITU AGA KÜLL, EELISTATAKSE MEIE KOOSTOOTMISJAAMADES JA KATLAMAJADES HAKKPUITU.

HALUD LÄHEVAD ÜLE PIIRI

SUUR OSA EESTI HALUMASINATEST TÖÖTAB SELLE NIMEL, ET TOOTA HALGUSID, SEALHULGAS KAMINAPUUD EKSPORDIKS.

Metsaomaniku ABC

27. SEPTEMBER 2018 • NR 5

Metsa pannakse sirguma

30 miljonit puud kristina traks Maa Elu

e t s a mahavõtmist on näha ja see ärritab paljusid, uuendamine aga tork ab palju vähem silma. Ometi on metsaistutamine viimase kümne aastaga hoogu kogunud. Sel aastal hakkab era- ja riigimetsades kasvama enam kui 30 miljonit uut puud. Erametsakeskuse juhatuse liige Jaanus Aun ütleb, et erametsades uuendatakse metsa aktiivselt. „Kümme aastat tagasi jäeti erametsades valdavalt langid looduslikule uuendamisele, kuid nüüd uuendatakse kolmandik istutamise teel. Samas kasvuruumi veel on. Peamine takistus on taimenappus, aga ka see, et investeering ei ole tagatud. Ulukikahju kartus hoiab nii mõnegi metsaomaniku uuendamisest eemale, eriti erametsaomaniku. Kultuuri hukkumise oht on suur, ulukikahju ära hoida on aga kulukas.”

ISTIKUTE VILGAS MÜÜK VIITAB, ET METSAOMANIKUD MAJANDAVAD METSI ARUKALT JA PERSPEKTIIVITUNDEGA. Koos sügisese istutamisega pannakse tänavu erametsadesse kasvama 10 miljonit noort puud. Võiks rohkemgi, jätkuks vaid taimi. „Viimastel aastatel oleme kogu aeg saanud teata-

da kasvust, kuid sel aastal mitte – taimenappus annab tunda,” nendib Aun. „Õnneks on kodumaised taimekasvatajad täiendavalt investeerinud, kuid impordist siiski pääsu pole. Metsaühistud on teinud tublit tööd taimede hankimisel, sest pole mõeldav, et väikemetsaomanik oma tagasihoidlikku taimekogust ise näiteks Leedust tooma läheks. Siin on vaja koostööd teha.” Aun sõnab, et taimede soetamise peale tuleb mõelda vähemalt pool aastat ette. „Juba aasta lõpu poole küsivad metsaühistud oma liikmetelt taimeostusoovi kohta. Kevadel taimede saamiseks ühistu poole pöörduda on lootusetult hilja – taimi pole enam saada.”

METSATAIMEKASVATAJA TAHAB LAIENEDA Võrumaal tegutsev Eesti suurim puukool Forestplanter OÜ kasvatab metsataimi, 20 aasta jooksul on istikute arv kümnekordistunud. Tänavu külvas Forestplanter 7 miljonit kuuse- ja männitaime, lähiaastatel jõuab aastane külv 10 miljoni piirile. Forestplanteri juht Mait Laidvee tõdeb, et aastal 2011 tundus 700 000 taime kasvatamine kõva sõna. „Nüüd teame, et ka 7 miljonit pole meie lagi. Kasvu on võimaldanud Eesti erametsaomanikud, kelle tarkus, aktiivsus ja pealehakkamine tõuseb iga aastaga, sellega koos kasvab vajadus kvaliteetsete istikute järele.” Istikute vilgas müük viitab, et metsaomanikud majandavad metsi arukalt ja perspektiivitundega. Eesti metsades kasvab Forestplanterist pärit taimi 10 000 hektaril. Suurema osa toodangust müüb ettevõte Eestis, sest siinsamas kasvatatud taim sobib meie keskkonda kõige paremini. Ostetakse nii näpuotsaga (1000–2000 istikut) kui ka hiigelkoguses (0,5–1 miljonit istikut). Metsataim ei sirgu iseenesest, nagu võib paista metsas

Forestplanteri juht Mait Laidvee tõdeb, et aastal 2011 tundus 700 000 taime kasvatamine kõva sõna. „Nüüd teame, et ka 7 miljonit pole meie lagi.”

ringi vaadates. Forestplanteris on taimede kasvatamiseks rajatud taristu: kasvuhooned, kastmissüsteemid, külmhoone. Seemned lähevad mulda külvimasinaga ja taimi kasvatakse pottides. Et ilma kastmissüsteemita metsataimi kasvatada ei saa, näitas hästi põuane suvi. „Meie taimed kasvasid tänavu väga kenasti, sest said piisavalt vett,” märgib Laidvee.

ENAMIK RIIGIMETSI UUENDATAKSE ISTUTAMISEGA Riigimetsa Majandamise Keskus (RMK) istutab tänavu 21 miljonit taime. Mände istutatakse 10 miljonit, kuuski 9,2 ja kaski 1,5 miljonit. RMK metsakasvatustalituse juhataja Toomas Väät mainib, et taimede arv on sama mis eelmisel aastal, kuid rohkem panustatakse taimede vastupidavusele. RMK raiub igal aastal ühel protsendil riigimetsamaal küpseks saanud metsa, kõik raiesmikud uuendatakse. Lageraie raiesmik uueneb nelja aasta jooksul. Looduslikule uuenemisele jäetakse 2000 hektarit ja looduslikule uuenemisele aidatakse kaasa 1600 hektaril. „Istutatud taimede arv ja pindala on kõigest üks näitaja,” sõnab Väät. Sama oluline on noore metsa eest hoolitseda. Riigimetsas käib usin metsauuenduse hooldamine: noorte taimede ümbrus puhastatakse rohust ja konkureerivatest puudest. Kokku hooldatakse metsauuendust 23 500 hektaril, enamik enne lume tulekut. Lisaks tehakse noore metsa kasvu parandamiseks ja liigilise koosseisu kujundamiseks 18 000 hektaril valgustusraiet. Iga metsakasvataja peavalu on kahjurid ja ulukid. „Tänavu paneme kasvama rekordilised 3,5 miljonit biovaha ja liimiga kaitstud männitaime, et

FOTO: KRISTINA TRAKS

hoida eemal noori puid ohustavaid männikärsakaid. Kaitseks sõraliste vastu pritsime sügisel 1500 hektaril noori männitaimi looduslike repellentidega. Need abinõud lasevad istutada ühele hektarile 3500 männitaime asemel 3000 ja uuendada laiemat pindala,” selgitab ta. „Pritsitakse lambarasval ja veel põhineva loodusliku vahendiga, mis peletab loomi taime söömast. Oleme katsetanud mitut vahendit, kuid see on andnud parima tulemuse. Pritsida saab kuiva ja sooja ilmaga, et repellent püsiks taimel ega hanguks pritsimisel. Tõrjevahendi toime kestab kuus kuni kaheksa kuud, kattes kõige ohtlikuma aja hilissügisest kuni varakevadeni.” METSA ISTUTATAKSE KA SÜGISEL Viimased seitse aastat istutab RMK metsa ka sügisel. Sel sügisel pannakse kasvama miljon noort kuuske. Sügisistutus on Väädi sõnul läinud ladusalt, sest kui osa töid teha sügisel, aitab see hajutada kevadist suurt töökoormust. „Kuuskede

istutamiseks on sügis soodne, jätkub niiskust ja pole kuuma päikest, samuti on taimi transportida ja hoida lihtsam.” Riigimetsa uuendamiseks vajaminevad taimed kasvatab RMK kaheksas taimlas üle Eesti ise. Praegune tootmismaht katab täielikult riigimetsa vajaduse, eratarbijatele taimi ei müüda. Igal aastal kasvatatakse 21–22 miljonit taime, see on maksimaalne maht. Taimlaid pole RMKl plaanis laiendada, seetõttu ei ole kavas ka taimi väljapoole müüa.

ISTUTATUD TAIMED Riigimetsa istutatud taimede hulk püsib sama Aastaga kasvama pandud taimede arv (mln tükki) 2015 19,3 2016 20,2 2017 21,2 2018 21 Tänavu uuendatakse riigimetsas metsa 11 600 hektaril. 7700 hektarit uuendatakse istutades, 320 hektarit külvates. Looduslikule uuenemisele jääb 2000 hektarit. Looduslikule uuenemisele aidatakse kaasa 1600 hektaril. Allikas: RMK

2 || METSAOMANIK || MAA ELU || Metsaomaniku ABC

27. SEPTEMBER 2018

Metsataimi tundes on rõõm m viio aitsam Maa Elu

iiumaa metsaomanik Maive Vaarpu sai tänav usel metsamaja ndajate konkursil erilise tunnustuse – taimetundjast metsaomaniku tiitli. Maive Vaarpu, kellel on Hiiumaal 29,6 ha metsamaad, jutustab, kuidas tal metsatööd käivad. Näiteks oli ühel aastal, kui puiduhinnad olid väga maas, plaan teha väike lageraie, et saadavast tulust rahastada käsitsi (st saega, mitte masinaga) tehtavat harvendusraiet suuremas metsaosas. Lageraiet ette valmistades lasi ta kõigepealt saemehel metsaosa alusmetsast puhastada. Siis läks ise sinna metsa alla kõndima. Avastas sellise koosluste mitmekesisuse, et otsustas ikkagi lageraie ära jätta ja harvendusraie lükata ajale, mil puiduhind võimaldab sellega plussi jääda.

MUIDUGI PEAB HOOLDUST IKKAGI TEGEMA, VAHEL KA MÕNED HAIGED PUUD VÄLJA RAIUMA, AGA SEDA TEAN KINDLALT, ET LAGERAIET MINU METSA EI TULE. „Mul juhtub nii alalõpmata,” tunnistab Maive Vaarpu. „Metsamajanduskavas on kirjas igasuguseid metsatöid. Võtan hinnapakkumised ja siis ikka jõuan sinna, et ei raatsi raiuda. Muidugi peab hooldust ikkagi tegema, vahel ka mõned haiged puud välja raiuma, aga

Maive Vaarpu oma metsas tänavu suvel sel päeval, kui seal oli ka Eesti Erametsaliidu ja Erametsakeskuse korraldatud metsamajandajate konkursi žürii. FOTO: SA ERAMETSAKESKUS

seda tean kindlalt, et lageraiet minu metsa ei tule.” VANAEMA JÄLGEDES Esmased taimetarkused sai Maive Vaarpu vanaemalt, kelle juures Hiiumaal veetis lapsena kõik koolivaheajad. „Igal suvel kolm kuud keset metsa. Nägin neid taimi ja tahtsin neid tunda. Sain selgeks, kuidas vanaema neid nimetab, ja õppisin ametlikke liiginimesid. Said tuttavaks määrajad ja lõikasin ajalehtedest taimede kohta kirjutatud artikleid välja,” räägib naine. Teine, mida ta meenutab, on üks kooliaegne loodussõprade telklaager Lahemaa rahvuspargis. Õpilasi juhendas ja õpetas laagris Hendrik Relve, keda Maive Vaarpu nimetab oma esimeseks metsalooduse õpetajaks. „Varahommikul kell kuus

läksime metsa linnulaulu õppima, järgmisel päeval uurisime looduse märke ja näiteks sai selgeks, kuidas eristada põdralehma ja -pulli pabulaid. Veel õppisime liblikaid, teisi putukaid ja taimi ning kõige lõpuks oli eksam,” jutustab naine. Ta meenutab pealekauba, kui hea oli Hendrik Relve tehtud tammetõrujahust kook, millest iga laagriline sai sõrmkübarasuuruse tillukese tüki. Hilisemast ajast mainib Maive Vaarpu orhideeliste asjatundjat Tarmo Piknerit, kellelt ta on saanud nende taimede kohta ohtralt tarkusi. Maive on mitu korda osalenud Saaremaa orhideefestivalil. Mets, mille omanik ta praegu on, jaotub kaheks. Kurisu küla Seljametsa kinnistule jääb lapsepõlvemets või õieti pool sellest, kui arvestada, et omandireformis tuli teine pool loo-

vutada inimestele, kes kolisid tallu siis, kui vanaema tervise halvenedes Jõeranda vendadele lähemale kolis. Jõeranna küla Sillaotsa kinnistule jääv mets on erastatud, kusjuures kindla sihiga säilitada kodu ümbruses looduskeskkond ja võtta kinnisvaraarendajatelt ära võimalus seda Hiiumaa magusat maad kruntideks mõõta ning maju täis ehitada. Maive Vaarpu elas Hiiumaal kohapeal seitse aastat, kuid nüüd on lapse kooli ja oma töö pärast kolinud Tallinna. „Suurema osa ajast olengi praegu linnas, aga pidevalt seal olla ei kannata. Pean vahepeal Hiiumaale saama, et hoida oma hingerahu. Tunnen, et mulle on mu mets eksisteerimiseks vajalik.” AVASTUSED JA KOOSOLEMISE RÕÕM Ta jutustab, kuidas tunneb

suurt rõõmu oma metsas jalutades. See, et ta taimeliike tunneb, muudab rõõmu justkui suuremaks. „Mulle meeldib, kui ma tean neid nimepidi, ja näen, kuidas neil on hea mu metsas olla.” Kui millegi nimi on meelest läinud või kui ta kohtab mõnda seni tundmatut liiki, teeb ta tavaliselt sellest pilti ja koju jõudes tuletab pildi järgi nime meelde või püüab uue liigi ära määrata. „Väga suur üllatus oli näiteks see, kui sealsamas metsas, kus lasin alusmetsa puhastust teha, avastasin lehterkukeseened. Minu metsas sellised seened!” jagab Maive Vaarpu muljet. Samasugune suur üllatus oli talle hübriidne orhideeline, lääne-sõrmkäpa liiki kuuluv Hiiumaa sõrmkäpp, mille kooslus on tänaseks peaaegu hääbunud. Orhideelised teatavasti

Metsaomaniku ABC || MAA ELU || METSAOMANIK || 3

27. SEPTEMBER 2018

metsast suurem paksus metsas ei kasva, vaid lagendikel, kõrgepingeliini alusel sihil või mere ääres niitudel. Nendele on Maive Vaarpu ekstra oma tähelepanu keskendanud: kui Jõeranna külas peeti külapäevasid, oli temalt seal üleval orhideeliste fotonäitus ja ta tegi huvilistele väikese orhidee-ekskursiooni. Naine kahetseb, et Hiiumaa sõrmkäpp, mille määramise õigsust Tarmo Pikner pildi järgi kinnitas, jäi Pikneril looduses nägemata, sest taimed, mis olid kolm-neli aastat samal kohal kasvanud, olid ühel aastal äkki kadunud ja pole uuesti välja ilmunud. Arvatavalt võib põhjus olla selles, et kas on keegi inimene taime välja kaevanud või sonkisid selle üles metssead.

KÕIK ON KOKKU LEMMIK Maive Vaarpu ütleb, et tal ei ole lemmiktaime, vaid ta vaatab neid tervikus, kus igaühel on oma koht ja igaüks on omamoodi ilus. „Eriti ainulaadne on mu meelest mets nendel aegadel, kui päike läbi puulatvade metsa alla valgust heidab. Mis värvid, mis lõhnad ja mis valgus! Ühes ja samas kohas võivad eri aegadel olla täiesti isesugused valgusefektid. Loodus on kunstnik ja ma käin nagu tasuta kunstinäitusel. Vaatan ja tunnen, kuidas minusse rahu voolab. Siis mõtlengi, kuidas oma mets on eriline rikkus, mida ei kaalu üles mingi rahasumma.”

Oma juttudesse poetab naine aeg-ajalt üksikute taimede kirjeldusi. Näiteks räägib ta sügisesest kanarbikust, harilikust küüvitsast, millel imeilusad väikesed roosad õied, kurerehadest ja kibuvitsadest, mis on ilusad alati. Ilus taim on ka ohakat meenutav harilik keelikurohi või rohelise värvita pruunikas pesajuur, viimane eriti siis, kui on värskelt end maast välja ajanud. Armas taim on harilik laanelill õiealuse leherosetiga. Tõeline lapsepõlvetaim on ööviiul ehk kahelehine käokeel, aga samas ka üsna sarnane rohekas käokeel, mida saab kõige paremini eristada teistmoodi tolmukate järgi. Maive Vaarpu naudib oma metsaga kooseksisteerimist ja taimede ilu, aga ravimtaimede rida teda väga pole tõmmanud. „Põdrasamblikku ikka korjan köharohuteeks ja siin pidevalt elades sai korjatud veel ühteteist, aga üldiselt pole ma väga kõva ravimtaimede korjaja kunagi olnud. Teine asi on seened. Neid korjan küll, peamiselt riisikaid ja puravikke, ja nende hulgas on mul lemmik ka – männiriisikas.” IGAÜHE VÕIMALUS Mida Maive Vaarpu soovitaks metsaomanikule, kes oma metsa taimi ei tunne, aga tahaks paremini tunda? Ta ütleb, et lihtsalt tuleks otsast pihta hakata. Kõige parem, kui on olemas fotoaparaat või mobiiltelefoniga pildistamise võimalus.

„Tuleb teha pilt ja hakata siis otsima, mis liigiga tegu. Esialgu piisabki, kui võtta plaani õppida igal korral ära üks taim. Võin kinnitada, et see rõõm, kui su oma tehtud pilt ja raamatus olev pilt kokku langevad ning saad liigi teada, on väga suur. See innustab edasi tegutsema. Määramisega võib kergesti tekkida hasart ja see annab isemoodi adrenaliini.” Taimede määramiseks on Maive Vaarpu hinnangul Eestis määrajaid ja teatmikke piisavalt palju. On ka väikeväljaandeid, mille saab metsa minnes tasku pista, rääkimata internetimäärajatest. Keerulisem on määrata näiteks putukaid, kelle kohta on teatmematerjali napilt. Teine moodus, mida Maive Vaarpu algajale taimehuvilisele soovitab, on loodusretked. Eestis korraldatakse neid mitmel pool ja sageli just looduse teatud liigirühmade tundma õppimiseks. See, kui asjatundja on liiki looduses näidanud, annab sageli just märkamisoskust. „Jälle rõõm, kui üksi oma metsas liikudes äkki märkad, et sinulgi kasvab seesama taim, millest õpperetkel räägiti.” Kes otsast on pihta hakanud, võib üsna pea kogeda tuntud reeglipärasust: mida rohkem oled liike märganud ja tundma õppinud, seda rohkem hakkad neid nägema. Sageli kaasneb veel see, et huvi kasvab kogu aeg suuremaks.

Soo-neiuvaip (Epipactis palustris) FOTOD: MAIVE VAARPU

Kaunis kuldking (Cypripedium calceolus)

Hiiumaa sõrmkäpp (kuulub lääne-sõrmkäpa liiki)

Vööthuul-sõrmkäpp (Dactylorhiza fuchsii)

www.metsaru.ee | info@metsaru.ee | Tel 5809 7401

Teeme lõppraieid

Ostame kasvava metsa raieõigust ja metsamaterjali

Virnastatud raiejäätmete ost

Hooldusraie

Materjali ost Uuendusraie Raieõiguse ost Metsaistutus Kompleksteenus Põllu- ja metsamaa ost

OÜ Landeker ostab metsa ja maad, sobib ka läbiraiutud ja hüpoteegiga maa, ettemaksu võimalus!

info@landeker.ee

Metsamajandamiskavade tegemine

METSAKINNISTUID KASVAVA METSA RAIEÕIGUST PÕLLUMAAD KOOS METSAGA

Konsultatsioon

GRYN GRUPP OÜ + 372 513 1240 info@gryngrupp.ee www.gryngrupp.ee

4 || HAKKPUIT || MAA ELU || Metsaomaniku ABC

27. SEPTEMBER 2018

Tootsi Turvas on hakkpuitu eelis lest saadava energia müük, esikohal on ikkagi kasvuturvas,” avaldab 2002. aastast Soome VAPO OY kontserni kuuluva aktsiaseltsi Tootsi Turvas juhataja Matti Puuronen.

toomas šalda Maa Elu

esti vanim ja suurim turbatootja aktsiaselts Tootsi Turvas on suutnud oma tegevusalad kohandada riigi ja turu nõudmistele vastavaks. Kuna turvast ei peeta taastuvaks ressursiks, puitu aga küll, ja toetusi makstakse ainult taastuvenergia tootmise eest, eelistatakse meie koostootmisjaamades ja katlamajades hakkpuitu. „Alustasime kümmekond aastat tagasi tänu sellele, et mitmel pool olid valmis saanud uued koostootmisjaamad ja sinna oli võimalik haket müüa. Olukorda analüüsides mõistsime, et ainuüksi turbale panustada ei ole tark. Praegu moodustab meie 15miljonilisest aastakäibest kolmandiku just hakkpuidu, õigemini sel-

KUI VÕHIKULE NÄIB, ET HAKMETOOTMINE VIIB KIIRELT HALJALE OKSALE, SIIS SAMA KIIRESTI VÕIB SEE HOOPIS PANKROTTI AJADA.

HINNAD KÕIGUVAD Tootsi Turvas on viimastel aastatel tootnud keskmiselt pool miljonit kuupmeetrit hakkpuitu aastas. Turg aina kasvab, sest uusi hakme tarbijaid tuleb juurde, lisandub tootjaidki. Kui võhikule näib, et hakmetootmine viib kiirelt haljale oksale, siis sama kiiresti võib see hoopis pankrotti ajada. „Eelmisel sügisel hakkas toorme hind järsult tõusma, aga müügihind olid kokku lepitud juba enne seda. Kuna puitu metsast kätte ei saanud, ostsime seda isegi kallima hinnaga sisse, et oma kohustusi täita,” meenutab Puuronen. Ettevõtte puidudivisjoni juht Jaak Raid täiendab, et lepingute täitmise nimel toodi hakkimiseks tarvilikku puitu Pärnusse isegi Paldiski sadamast. Sellise tegevuse majanduslikust tasuvusest mehed rääkida ei taha, kuid ei salga, et hakkpuidutootmine tekitas vähemalt mullu pigem kahjumit kui kasumit. Miinuse leevendamiseks müüdi ära osa turbatootmistehnikast, mida otseselt ei kasutatud, vaid hoiti nii-öelda varus. Igatahes said lepingud maksimumilähedaselt täidetud. Ajaloolise tõe huvides täpsus-

tab Raid, et üks leping siiski katkes, aga põhjus polnud hind. „Meil ei olnud kuskilt võtta nii kuiva materjali, kui see konkreetne klient nõudis.” Samal ajal, kui toorme hind tõusis, langes hakkpuidu tootja jaoks müügihind. Katlamajad surusid hinda alla, sest hakme pakkujaid oli juurde tulnud ja turule sisenejad tegid „soodustusi”. Varsti aga selgus, et nende hindadega ei suudetud lepinguid täita. „Praegu ei ole hakkpuidu tootmine ikka veel kasumlik, aga selge on, et müügihind peab tõusma, sest alla omahinna ei saa kuigi kaua toota. Olukorda ühtlustab asjaolu, et Eestist, Lõuna-Soomest ja Rootsist on hakkpuidu mõttes kujunemas üks turg, ja see loksutab hinna paika. Ka meie hakkame eeloleval talvel pärast pikka pausi haket Soome ja Rootsi eksportima,” avaldab Puuronen. Raidi hinnangul mõjutab turgu muu hulgas asjaolu, et turule sisenejad ostavad kalleid puiduhakkureid toetuste abil. „Kui uus hakkur maksab üle viiesaja tuhande euro, siis on firmasid, mis saavad tänu toetusele hakkuri kätte paarisaja tuhandega. Nii saabki ju odavamat hinda pakkuda. Makstes ära kõik riigimaksud ning tasudes omanikule tooraine eest korrektselt, on omahind ja müügihind teineteisele väga lähedal, küll ühtja teistpidi. Teame reaalseid kulusid ega suuda mõista, kuidas

METSATEHNIKA MÜÜK JA HOOLDUS Tel 5303 1642 • www.ts-hydraulic.ee

SAMPO ROSENLEW HARVESTER HR46x

optimaalne lahendus harvendus- ja hooldusraieks • ökonoomne ja töökindel • hea manööverdusvõimega • mugav, vaikne, ohutu kabiin • mootori võimsus 124 kW • suurem kütusepaak ja õlipaak • hüdropump 140 cc • Motomit-mõõtesüsteem • uus rotaator • uus piduriga riputi

SAMPO ROSENLEW FORVARDER FR28 väike kerge harvendusraie forvarder • ei kahjusta metsapinnast • mootori võimsus 124 kW • pöördenurk kuni 45° • kandevõime 10 tonni • 10meetrine tõstuk • max koorma pikkus 4,4 m • ergonoomiline kabiin

• HÜDRAULIKASÜSTEEMI DIAGNOSTIKA JA REMONT • MÕÕTESÜSTEEMID JA METSATARVIKUD

UUED SUUREMAD MUDELID TULEKUL!

Hakkpuit on Tootsi Turbas suures osas välja vahetanud kütteturba müügi. FOTO: TOOTSI TURVAS

on võimalik seda pakkuda järjest madalama hinnaga. See tuleb millegi arvelt. Meil mängumaa puudub, sest kasutame alltöövõtjaid ja nii nemad kui ka maaomanikud hoiavad rangelt silma

peal, et kõik õiglaselt tasustatud saaksid. Jaamad eelistaksid küll kindlat ja usaldusväärset partnerit, aga kui teised pakkumised on märkimisväärselt odavamad, ei ole neil põhjust keelduda. Nüüd on hakatud

Metsaomaniku ABC || MAA ELU || HAKKPUIT || 5

27. SEPTEMBER 2018

stava turuga kohanenud

täpsemalt kontrollima ja jälgima varude olemasolu.” LAOS OOTEL REKORDKOGUS Kuigi Tootsi Turbal on hakkpuidu varu varemgi soliidne olnud, on see eelmise aasta kogemuse-

le tuginedes tänavu rekordsuureks kasvatatud. „Meil on ka päris uusi laoplatse, nelja kuu jagu haket on varus,” kinnitab Puuronen. Rekordmahus toodeti tänavu ka tükkturvast. Hak-

me müügihind on tõusmas ja klient, kelle katlamajas saab kasutada ka turvast, võiks selle peale mõelda, saab palju odavamalt läbi. „Usun, et kütteturba tarbimine kasvab,” on Puuronenil põhjust olla optimistlik. „Juba eelmisel talvel juhtus, et mõne koostootmisjaama hakmetarnija ei saanud kohustusi täidetud ja selle asemel osteti turvast, sest sooja oli vaja toota. Meie enda katlamajades kasutame turvast täies mahus, sest see on kõige odavam ja suurema kütteväärtusega. Hakkpuitu toodame ainult müügiks. Igal juhul on meil nüüd nii hakme kui ka tükkturba varu eeskujulik ja lepingupartnerid ei pea pelgama, et ilma kütuseta jäävad. Ladude pidamine tekitab muidugi lisakulu, aga peame seda vajalikuks.” Konkurents on tihe ka hakmeks vajaliku toorme hankimisel. „Iga aastaga on see karmistunud. Paar aastat tagasi oli rebimine, sest ostuhind oli nii odav, et omanikul ei tasunud müügiga jännata. Müüdi siis, kui oli vaja igal juhul võsast lahti saada. Täna on hakme kuupmeetri ostuhind 6,5–7 euro kandis, lisandub käibemaks. Kui arvestada, et võsa ülestöötaja võtab sellest neli ja pool kuni viis eurot kantmeetri eest, jääb omanikule ikkagi kaks eurot kätte. Näiteks lageraiel

EDU ALGAB MAAST MADALAST KORRALIKUD REHVID SAAD

VEOAUTOREHVID | TÖÖSTUSREHVID | VALUVELJED | REHVITÖÖD Veoautode ja rasketehnika rehvide müük ja montaaž Valuvelgede sirgestamine ja keevitus VILJANDIS Riia mnt 54c, tel 5647 5342, viljandi@aalux.ee RAKVERES Pikk 63a, tel 5562 4789, rakvere@aalux.ee TARTUS Võru 53, tel 5648 8878, tartu@aalux.ee TALLINNAS Peterburi tee 1a, tel 5684 2174, tallinn@aalux.ee

www.aalux.ee

ei jäeta oksi langile vedelema, vaid tehakse enamasti rahaks, sest seal on reeglina ülestöötamiskulu väiksem. Kõrgel on kõik puiduhinnad ja nii tekib hakkmaterjali rohkem. Praegu ongi rekordnõudlus ja -konkurents korraga,” kommenteerib Raid. KÜTTETURVAS EI KAO Puidu hakkimistehnikaga on Tootsi Turvas heal järjel. Ettevõttel on kolm hakkurit, kännupurustaja ehk haamerveski. Hakkureid vahetatakse uute vastu välja viie aasta tagant, nende mõistlikuks tööajaks arvestatakse 7000 tundi.

OLUKORDA ÜHTLUSTAB ASJAOLU, ET EESTIST, LÕUNA-SOOMEST JA ROOTSIST ON HAKKPUIDU MÕTTES KUJUNEMAS ÜKS TURG, JA SEE LOKSUTAB HINNA PAIKA. „Uuel aastal saame taas uue ja täiustatud hakkuri, vaja oleks veel hakkurit, mis pääseb autoga läbitavatest teedest kaugemale, aga siin tuleb hoolikalt rehkendada, paistab, et tänaste müügihindadega ei tasuks see end veel ära,” tõdeb Raid. Kännupurustaja hangiti poolteist aastat tagasi Keskkonnainvesteeringute Keskuse kaudu Euroopa Liidu meetme

„Ettevõtete ressursitõhusus” rahalisel toel. Kui varem jäid kännud turbatootmise kõrvalproduktina raba kõrvale hunnikusse, siis nüüd saab neist väärtuslik hake. Hakitakse klientidegi kände. Aastaga tuli haamerveski lõugade vahelt 100 000 ja enamgi kuupmeetrit haket. „Alguses oli sel tööd rohkem, sest purustada tuli aastaid seisnud suuri kännuhunnikuid, aga nüüd oleme nendest jagu saanud ja veskil on tööd selle võrra vähem,” selgitab Puuronen. Eelneva põhjal saab ta kinnitada, et Tootsi Turba puidudivisjon ehk hakkpuidu tootmine toimib tõhusalt. „Kui meil haket ei oleks, oleksime hädas. See on suures osas välja vahetanud kütteturba müügi. Kasutasime selle võimaluse ära. On hea, et tegeleme nii turba kui ka puiduga. Põhiosa kasumist teenime nagunii aiandusturba müügist, aga kütteturbal on samuti oma roll täita. Eelmisel talvel oleksid kunded ilma selleta lihtsalt hätta jäänud, sellega sai hakkpuitu asendada. Nüüd on ka katlamajades lubatud kuni pooles ulatuses kasutada kütteturvast, ilma et toetused kaoks. Tegelikult aitab kütteturba olemasolu hakkpuidu hinda stabiilsemal tasemel hoida. Muidu juhtuks, et keerulisel aastal hüppaks hakme hind lakke ja kõik oleksid hädas. Stabiilsus on kõige parem.”

Metsanduslik nõustamine Metsatoetuste taotlemine Metsamajanduskavade tellimine Metsakasvatus Metsa majandamine ja hooldamine FSC–sertifikaatide haldamine RAKVERE METSAÜHISTU Kunderi 6, 44307 Rakvere Tel 322 7845 Lahti igal tööpäeval kell 9−15

6 || HALUPUUD || MAA ELU || Metsaomaniku ABC

27. SEPTEMBER 2018

Küttepuidu hinna tõus on pannud halumasinad ägedamalt tööle viio aitsam Maa Elu

mbes kakskümmend aastat tagasi oli halumasin Eestis veel üsna haruldane, aga nüüd on neid üle maa igal pool. Osa neist on otse erakasutuses, osa nende väikeettevõtjate käes, kes toodavad halgusid või käivad perest peresse ja saevad-lõhuvad küttepuitu teenuse korras. Suur osa Eesti halumasinatest töötab aga selle nimel, et toota halgusid (sealhulgas kaminapuud) ekspordiks. Ühe me staažikama halumasinate maaletooja OÜ Metsaomanik juht Enn Kiilaspea jutustas, kuidas käis USAs sugulastel külas ja märkas võõrustajate käes paberit halupuuinfoga, kus kirjas, et kaup, kase kaminapuud, on pärit Eestist. „See oli üks Peipsi ääres tegutsev ettevõte. Tean, et näiteks ekspordib oma toodangut USAsse ka üks Viljandimaa suuri tegijaid OÜ Benexon,” rääkis Enn Kiilaspea. Eesti ettevõtted ekspordivad halupuud nii Euroopa Liidu kui ka kolmandatesse riikidesse ja tootjad on öelnud, et see turg on põhjatu.

Rannu Saeveski OÜ ostab

SANGLEPA SAEPALKI Info tel 520 7140. www.rannusaeveski.ee

KOHATI ON TELLIMUSI ROHKEM Mõne märgi järgi saab öelda, et küttepuidu pikalt odavana püsinud hinna nüüdne tõus on piirkonniti pannud halumasinad ka Eesti turu jaoks kiiremini tööle. „Ma ei tea, kas üldiselt niimoodi on, aga oma kogemuse põhjal tundub, et tellimist on rohkem,” ütles Tartumaa Tammepäeva talus kõrvaltegevusena halumasinateenust pakkuv Raido Tamm. Valmishalg on turul kallim ja seetõttu on rohkem neid tarbijaid, kes ostavad kütte ära kolmemeetriste nottidena ja tellivad siis halumasina endale õuele. Raido Tamm käib oma masinaga teenust tegemas vaid lähikonnas ja ta tellijad on kas eraisikud või näiteks omavalitsus. Ida-Virumaa väikeettevõtja Toomas Kuslapi kogemus veel tellijate kasvu ei näita. Kuslap teeb oma halumasinaga teenust kogu Eestis ja talle on see põhitegevus. Töö on aga hooajaline, põhilised tellimused tulevad märtsist juunini. Muu aeg on vaiksem ja talvesse jääb ka paar tellimustühja kuud. „Leiva toob lauale, kuid päris äraelamiseks tuleb kõrvalt ka muud teha. Talvekuudel tuleb nagunii kõrvaltegevust leida,” rääkis Toomas Kuslap, kes on oma halumasinaga turul juba kuuendat hooaega. Peale eraisikute küttepuu „halutamise” käib ta mõnikord oma masinaga abiks ka halgude eksportijail, kui neil on suured tellimused. MASINATE MÜÜGI KÄIVE KASVAS „Tänavu on halumasinate müügi käive kasvanud, muu hulgas

Klassikalise n-ö tavakasutushalumasina demonstreerimine metsaomanike kokkutulekul. FOTO: VIIO AITSAM

ka Eestis,” märkis OÜ Metsaomaniku läbimüügi kohta Enn Kiilaspea. OÜ Metsaomanik esindab Eestis soomlaste ettevõtet Laitilan Rautarakenne OÜ ja Japa kaubamärki juba aastast 1996. Nüüdseks on osaühingu esindusõigus laienenud kõikidesse Balti riikidesse, Valgevenesse ja Venemaale. Algusega võrreldes on palju muutunud ka halumasinad ise, mis on üle viidud hüdraulikale ja mille täiustamine jätkub pidevalt. Kõige uuematel profimasinatel käib näiteks kogu juhtimine nottide etteandmisest halgude väljutamiseni ühe juhtkangi abil ja rakendada saab automaatset süsteemi, mis tähendab, et masin ise otsustab, kuidas puunotti järgata ja halgudeks lõhkuda. Paljude muude täienduste kõrval on need masinad varustatud elektroonilise süsteemiga, mis andurite abil mõõdab reaalajas ära kõik töönäitajad. Neid saab vaadata halumasina enda puutetundlikult ekraanilt, aga ka tööandja arvutist, mis on halumasinaga ühendatud. Toodangu kohta saab andmeid kuupmeetrites, ruumimeetrites või puistekuupmeetrites ja masin fikseerib eri aegade toodangumahu. KODUMAISEID UUDISEID Seda, kui mitu halumasinat Eesti peale kokku töötab, ei ole

Kohilas toodetud kodumaise giljotiin-halumasina saab panna traktorile sappa ja sõita halutama, kuhu tahes. FOTO: FORSTMAN BALTIC OÜ

võimalik selgitada, kuna neid on ostetud mitme kanali kaudu. Peale muu on ELi toetuste abil halumasinaid hankinud nii metsaühistud kui ka talumehed. Enn Kiilaspealt püüdsin uurida, kui palju on erinevate halumasinate maaletoojaid. „Neid ikka on, aga mina kokku lugenud ei ole. Kümmekond on kindlasti,” pakkus Enn Kiilaspea. Halumasinatega on seotud veel kaks liini. Esiteks on üksikud Eesti masinaehitajad tootnud turule ka oma mudeleid. Teiseks on mitmel pool üle riigi nutikad mehed endale ise koju oma masina ehitanud. Mitu aastat tagasi oli Tartu maamessil väljas Kohila Lemate OÜ tootjad oma halumasinaga, mis klassikaline saagija-lõhkuja. Kui nüüd sellesama masina müüginäitajate kohta tahtsin küsida, selgus, et mudeli tootmine on lõpetatud. „Sein tuli ette. Oleks saanud masinat küll

EESTI ETTEVÕTTED EKSPORDIVAD HALUPUUD NII EUROOPA LIIDU KUI KA KOLMANDATESSE RIIKIDESSE JA TOOTJAD ON ÖELNUD, ET SEE TURG ON PÕHJATU.

veel täiustada, aga see oleks läinud liiga kalliks ja tundus seetõttu mõttetu,” ütles asja eestvedaja, ettevõtja Marko Luts. Nüüdseks on jõud ühendatud varasema koostööpartneriga, kes tootis Eesti oma giljotiin-halumasinaid, mille põhiline erinevus muudest on, et saagimine-lõhkumine toimub korraga. „Toodame neid nüüd Kohilas ja uue ühise ettevõttena, mis on OÜ Forstman Baltic. Näen sellel halumasinatüübil palju suuremat perspektiivi, kuna see ei raiska ressurssi ja hoiab kahe töö ühte tsüklisse toomise tõttu tohutult aega kokku. Suurim pluss on parem tootlikkus, peale selle on masin väga lihtne, pole ei hüdraulikat ega elektroonikat,” rääkis Marko Luts. Giljotiinmasin on Lutsu sõnul populaarne näiteks Soomes ja Saksamaal, kuid üldiselt kaasneb stereotüüp, nagu räsiks giljotiin halgusid liialt. „Turg on konservatiivne, Eestis veel eriti, aga mina räägin siis neile, et tegelikult on see mõnetine räsimine hoopis pluss – kui puidu kiud ja poorid jäävad lahti, kuivab halg kiiremini,” ütles Luts. Kas keegi veel kirvega ka puid lõhub? „Eks kindlasti oma tarbeks ja ehk ka füüsilise trenni mõttes. Suuremad tööd teevad siiski nüüd masinad ära,” sõnas Enn Kiilaspea. Ettevõtjad pakkusid, et nooremad mehed vast enam kirvega puid lõhkuda ei oskagi.

Japa uusim proffide halumasin, millega töötades saab puutetundlikult ekraanilt pidevalt jälgida töödeldud puidu mahtu. FOTO: METSAOMANIK OÜ

Metsaomaniku ABC || MAA ELU || TÕRVATEGU || 7

27. SEPTEMBER 2018

„Ahjust lugemine pole see, kui töötavat masinat ise näha,” põhjendab Aleksander Leppik, miks nad aeg-ajalt tõrvaahju tule alla teevad.

Praegune miniatuurne tõrvaahi valmis 1997. aastal ja on paar korda aastas kasutusel siiani. FOTOD: KUIDO SAARPUU

Tõrvaahi nõuab kannatlikku meistrit kuido saarpuu Järva Teataja

ärvamaa metsade vahel Rassi külas peetud Tõrvaaugu matkaja metsapäeval pandi ühe põnevaima eksponaadina tööle tõrvapõletusahi. Kahte vahetusse jagatud 24 tundi kannatlikku kütmist ja kolm liitrit tõrva käes. Ei mingit keemiatööstust, traditsiooniline meetod ja ehe kraam. „1837. aastal ehitas Kabala mõisnik siia suure tõrvaahju,” alustab Rassi külaseltsi liige Elor Ilmet kaugemast ajaloost, enne kui praeguse ahju juurde huvilisi viib. „Kui tõrvaaeg otsa sai ja puulaevad raudlaevadeks muutusid, lõppes ka suurem tõrvaajamine, kuid koht jäi alles. Ka Tõrvaaugu nimi pärineb sellest ajast.” Esimene Tõrvaaugu tõrvaajaja olnud Tõrvaaugu Mihkel. Teda meenutab praegu-

se tõrvaahju kõrval puukuju. Omaaegne tõrvaajaja hoiab sealt praegu sündmustel silma peal, kuid ülemäära põnevat elu pole saatus talle pakkunud. PUUKLOTSID HIGISTAVAD Praeguse tõrvaahjuga ajavad külastajad tõrva üks-kaks korda aastas. Tõrvaahjuga opereerib Tõrvaaugu-Sass, kodanikunimega Aleksander Leppik. Tõrvaajamine käib nõnda: pisikesed vaigused männiklotsid pannakse õhukindlasse tünni, ahju tehakse tuli ja tünni hakatakse ringlõõri kaudu kuumutama. Tulemuseks on tõrv ja hea hulk grillsütt (vanasti kasutati saadud kraami näiteks sepatööl). Kuumutamise käigus nimelt „higistavad” puuklotsid suurema osa vedelikust välja. Leppik selgitab, et tünni mahub klotse kümme ämbritäit. Kütab ta tõrvaahju 24 tundi, 12tunniste kütmisvahetuste kaupa. Sellise töö tulemus on kolm liitrit tõrva. Kui otsest tuld all ei ole ja ahi maha jahtub, ei nirise ka tõrva. Grillsöe korjab meister tünnist välja paari-kolme päeva pärast.

Tõrvaahju operaatorina läheb Sassil juba 22. aasta. „See on päris tüütu töö. Lööd aga ahju täis, siis teed korraks oma tööd (Sassi puutöökoda on sealsamas lähedal), tuled tagasi ja jälle lööd ahju täis,” kirjeldab ta. Selle töö vastu pole mehel aga midagi. Aleksander Leppik ongi ise puutöömees ja vajadusel saab ta tõrvaajamiseks välja valida just sobivad puuklotsid. Ei mingit niisama ärapõletamist. VÄÄRT KRAAM KAOB KIIRESTI Vähendatud mõõtmetega, kuid muidu autentse tõrvaahju valmistamiseks võttis Elor Ilmet omal ajal ette teekonna ajalooarhiivi. Sealt leidis aastakümnetetaguse skeemi, selle alusel ehitati kunagise tõrvaaugu juurde endisest kümme korda väiksem suveniirahi. Täiesti toimiv. Kuigi kõik teavad tõrvalõhnalisi leiliaroome ja tõrvaseepi, siis tõrv, mis on tulnud ajaloolise ahjuga tõrvaajamisest, on tänapäeval eksootiline kraam. Ei ole tänapäeva mood tõrvata puupaate või puukatuseid, kuid Elor Ilmet kinnitab, et jä-

rele pole neil seda väärt kraami kunagi jäänud. Seda, et kraam on hinnas, näitab tõrva saamise protsess ja selleks kuluv pikk aeg. Muudkui küta ja küta. Praegune miniatuurne tõrvaahi valmis 1997. aastal ja on paar korda aastas kasutusel siiani. Siit saab ka vastuse küsimus, miks peab Tõrvaaugu Mihkli puukuju enamasti igavust kannatama. Tänavu töötas tõrvaahi suvel ja sügisel. „Ahjust lugemine pole see, kui töötavat masinat ise näha,” põhjendab Aleksander Leppik, miks nad aeg-ajalt tõrvaahju tule alla teevad. Leppik on Tõrvaaugul elanud 28 aastat. Elor Ilmet on samuti vana olija. Metsa- ja matkapäeva kui küla sügisese tippsündmuse auks kandis Ilmet oma kunagist nõukogudeaegset metsaülema vormikuube ja -mütsi. Alustas ta metsameheteed (praegu on Ilmet RMK Viljandimaa metskonna metsaülem) mitukümmend aastat tagasi, 1983. aastal toonase Ka-

TÕRVAAJAMISE AJALOOST Vanimad andmed tõrvakaubanduse kohta Eestis pärinevad 14. sajandist. Eestis tegelesid tõrvatootmisega peamiselt mõisnikud, kel oli selleks toorainebaas. Talupojad ajasid tõrva oma tarbeks ise, kuid olid kohti (näiteks Viru-Jaagupis), kus talupoegadel tõrvaajamine keelati, sest tõrv tuli osta mõisas töötavast tõrvaahjust. Eestis on tõrva põletatud kolmel moel: tõrvaaukudes ehk -haudades, kummulikeeratud pajas ja spetsiaalsetes tõrvaahjudes. Suuremat tõrvakogust aeti

tõrvaahjus. Tõrvaahjusid valmistati kividest, savist, aga ka miinikeredest ja laevakateldest (viimased müüriti kiviahju sisse). Tõrva aeti tavaliselt kevadel ja vaikse ilmaga, sest tuulega „sõi” tuli tõrva ära. Kui tõrv põlema läks, siis tuulevaikse ilmaga oli kadu väiksem. Ka ehitati ahjud alati metsaserva ja elumajadest kaugemale. Tõrv on tuntuim rahvapärane puidukaitsevahend. Tõrv oli omal ajal ka hinnatud ravim, seda määriti nahale ja kasutati isegi hambavalu vastu.

bala metskonna metsaülemana. Nüüd on kodugi aastakümneid sealsamas tõrvaajamise traditsioonidega külas. Metsapäeva on juba 25. korda metsatöötajate päeva tähistamiseks ja küla tavade hoidmiseks korraldatud. Lisaks tõrvaajamisele sai osaleda metsan-

dusvõistlustel ja metsamatkadel. Ei puudunud ka seeneretk ja seenenäitus. Omaaegseid metsamehi tuli metsapäevale hea mitukümmend. Kolmandik kõigist. Keskmisel aastal võtab Tõrvaaugu matkaja metsapäevast osa 100–150 inimest.

Allikas: Tõrvaaugu küla infostendid

TÕRVAAUGU METSA- JA MATKAPÄEVALISED KORJASID NÄITUSE JAGU SEENI kuido saarpuu Järva Teataja

õrvaaugu 25. metsaja matkapäeval oli üles seatud seenenäitus. Lisaks andsid teadjad nõu, milliseid seeni korjata. Seenetundjaks oli Tartu Ülikooli Loodusmuuseumi loodushariduse spetsialist Külli Kalamees-Pani. Tunniajase metsaskäiguga sai kokku mitmekümnest seenesordist näitus. Kalamees-Pani pani seentele juurde

infolipikud. Rohkem jõudis näitusele söögiseeni. „Seeneaasta on päris hea. Nüüd hakkavad juba hilissügisesed seened peale tulema,” sõnab ta. „Samas kitsemamplid olid vanaks läinud ja pilvikuid polnud peaaegu üldse. Sellest hoolimata on siinkandis häid seenekohti küllalt. Näiteks Tartu ümbruses on seeni napilt ja seeneaeg jõudis hiljem kätte. Metsas oli palju valget kärbseseent. Selle surmava seene oma silmaga nägemine tekitas paljudes ohoo-efekti. Muidugi oli

kukeseeni, neid sai endale koju kaasa korjata.” Seeneaeg kestab öökülmadeni. „Kui kukeseeni saab korjata detsembri alguseski, siis enamik seeni läheb külmadega ära. Seentel on ilmastikumälu: oktoobri esimese nädalal, vähemalt Mandri-Eestis, nii-öelda otsustab suurem osa seeni: aitab küll, külm tuleb ja talv hakkab saabuma,” selgitab ta. „Praegu on väga hea seis. Minge metsa ja muudkui korjake. Kui keegi on juba selles kohas käinud, otsige uus korjekoht.”

Kasvava metsa ja metsakinnistute ost Info tel 5667 8631

info@marrekpuit.ee

www.marrekpuit.ee

8 || REKLAAM || MAA ELU || Metsaomaniku ABC

27. SEPTEMBER 2018

OSTAME:

kasvava metsa raieõigust, metsamaterjali, metsaja põllumaad PAKUME:

Puhastame võsast, kraavid, põllud ja heinamaad. Tel 489 0696, 506 9966

priimo.mets@priimo.ee

TEEME PARIMA PAKKUMISE!

head hinda, kvaliteetset metsa ülestöötamise- ja veoteenust Tiit Reitel tiit@artiston.ee, tel 5O6 O288 Taavi Saar taavi@artiston.ee, tel 5O8 9955

Sulle sobib vahetustega töö? Oskad kasutada arvutit? Tahad olla tähtis osa meeskonnast?

Otsime oma meeskonda

www.apmets.ee

SAEMATERJALI SORTEERIMISLIINI OPERAATOREID TÕSTUKIJUHTE

MEIE USUME ENDISELT, ET METSATEHINGUTES ON OLULINE OSTJA USALDUSVÄÄRSUS

Ostame üle Eesti raieõigust, metsaja põllumaad Tel 504 8545, 5556 7840 Volupuu@gmail.com www.ostanmetsa.ee

Viiratsi Saeveski AS pakub Sulle: Sul puudub • stabiilset töökohta ja häid töötingimusi puidutöö • konkurentsivõimelist töötasu kogemus? • sportimise kompensatsiooni ja ühisüritusi Pole probleemi! • väljaõpet • huvitavat ja mitmekülgset tööd Me õpetame! Kandideerida saab CV Keskuse kaudu või saada oma sooviavaldus Raili.Kiin@nordwood.ee hiljemalt 17.10.2018

OSTAME

METSAKINNISTUID Tel 503 2325, Tõnu Sepp sepp@metsakohin.ee

Ökomets OÜ Mäe talu 62033, Vana-Kuuste Tartumaa, Eesti Telefon 5664 1413 info@treeservice.ee

Pakume koostööd aasta läbi.

www.metsakohin.ee

MAA ELU || ARVAMUSPLATS || 7

27. SEPTEMBER 2018

Digilahendused põllumajanduses saavad tuule tiibadesse tarmo tamm maaeluminister

uigi põllumajandust tajutakse ühiskonnas sageli konservatiivsena ja pigem vanamoelisena, on põllumajandus Euroopa Liidus digitaalse arengu osas kiiresti edasi liikunud. Uued tehnoloogiad, tark põllumajandus, nutikad lahendused – need märksõnad on tänapäeva põllumajanduses väga aktuaalsed. Juba üle kümne aasta on Eesti põllumehed kasutanud kõrgtehnoloogilisi lahendusi: GPS-seadmetega kombainid ja traktorid ning digitaliseeritud laudatehnoloogia. Üks tulevikulahendus on täppisviljelus, mis laseb kasutada eri andmeid ja saadud sisendi põhjal teha õigemaid otsuseid, näiteks väetiste ja taimekaitsevahendite ka-

ÜKS TULEVIKULAHENDUS ON TÄPPISVILJELUS, MIS LASEB KASUTADA ERI ANDMEID JA SAADUD SISENDI PÕHJAL TEHA ÕIGEMAID OTSUSEID, NÄITEKS VÄETISTE JA TAIMEKAITSEVAHENDITE KASUTUSVAJADUSE KOHTA.

sutusvajaduse kohta. Täppisviljelus on oluline ka keskkonnahoiu seisukohalt, seeläbi saab põllumees muldasid ja keskkonda säästvamalt kasutada. Astume lähiaastatel järgmise sammu põllumajanduse suurandmete projekti käivitamises. Selle eesmärk on veelgi sujuvamalt siduda ühtseks tervikuks mullastikuandmed, väetamissoovitused, taimekaitsevahendite säästliku kasutamise võimalused jne. Kindlasti tuleb riigil teha andmebaas paremini kättesaadavaks, soodustada erasektori rakenduste arendamist ja koolitada põllumehi. Oleme aastaid panustanud riigi teenuste digitaliseerimisse, riigi ja ettevõtjate omavahelisse suhtlemisse. Suurt osa toetusi saab taotleda elektrooniliselt e-PRIA kaudu. E-PRIA süsteem teeb automaatseid kontrolle ja pärib andmeid teistest registritest taotleja eest. Näiteks kontrollitakse, kas kliendi ettevõtlusvorm vastab meetme tingimustele. Lisaks pärib e-PRIA andmeid kliendi eest teistest avaliku sektori andmebaasidest, klient ei pea neid ise taotlusele käsitsi sisestama. Nii lihtsustame põllumajandustootjatel toetuste taotlemist, samuti ametnike tööd toetustega seotud nõuete kontrollimisel. PRIA on pilootprojektina katsetanud satelliitside info-

süsteemi, mille abil kontrollitakse rohumaade niitmist ilma kohapealset kontrolli tegemata. Satelliitseirega saame teada, kas rohumaa on niidetud ja millal niitmine tõenäoliselt toimus. Süsteemi peaeesmärk on vähendada kohapealsete kontrollide arvu. Kalanduses on uus lahendus PERK ehk püügiandmete esitamise rakendus, mis võimaldab kaluritel esitada kohustuslikud kalapüügiandmed mitmele ametiasutusele korraga. Andmed, mis varem tuli edastada telefoni teel ja paberil, saab nüüd esitada ühe teenuse kaudu. Eesti on esimene riik Euroopas, kus sellist püügiandmete esitamise täislahendust pakutakse. Kuna rakendust kasutada on lihtne ja see sisaldab kõiki vajalikke andmeid, on paljud ELi liikmesriigid, näiteks Rootsi, Soome, Suurbritannia, Hispaania, Poola, Rumeenia, Taani ja Saksamaa, samuti huvitatud rakenduse kasutuselevõtust. Järjest aktiivsemalt rakendame digilahendusi ettevõtete suhtlemisel Põllumajandusameti ning Veterinaaria- ja Toiduametiga. Nende ametkondade uued digiteenused vähendavad nii ettevõtjate kui ka ametkondade

halduskoormust. Niimoodi saame vabastada ressursse, et teha sisulist riskipõhist järelevalvet. Digitaliseerimine ja e-lahendused loovad põllumajandussektorile ja maapiirkondadele kasvamisvõimalusi. Need aitavad põllumajandusel ja toidutootmisel saavutada paremat kvaliteeti, tõhustada tööd ja kasutada loodusressursse säästlikumalt. Suur ülesanne on aga eri andmebaasides oleva info parem liikuvus ja andmete ühildatavus. Väga tähtis on põhimõte, et ettevõtja ei pea oma andmeid sisestama korduvalt, vaid andmebaasid tõesti suhtleksid omavahel. Näiteks tuleks senisest enam kasutada riigi kogutavaid

põllumajandusandmeid tehnoloogiate arenduses ja tehnoloogiat põllumajandusettevõtetes efektiivselt rakendada. Tuleb luua põllumajanduse suurandmete elektrooniline süsteem, milles saab andmeid omavahel seostada, siduda analüütiliste mudelite ja praktiliste rakendustega. Seeläbi on võimalik analüüsida ettevõtte ja kogu põllumajandussektori olukorda ning teha teadmistepõhiseid majandamisotsuseid. Põllumajanduse digilahendused on tulevikus kasvav osa ekspordist. Meil on juba näiteid, kus Eestis loodud lahendusi kasutatakse ulatuslikult teisteski riikides, näiteks eAgronom ja Vitalfields.

Eestis loodud eAgronomi lahendusi kasutatakse teisteski riikides. FOTO: EAGRONOM.EE

N SHAR K , YOU CA ... TO ST TR U

Vaata ka:

8 || LUPJAMINE || MAA ELU

Korralikult lubjatud vähehappelise mullaga põld peab põuale paremini vastu. FOTO: KRISTINA TRAKS

27. SEPTEMBER 2018

Põldude lupjamine leevendab põuakahju makro- ja mikroelemente, teiste seas kaaliumi ja fosforit. Viimase abil suudavad taimejuured tungida sügavamale ja saavad vett paremini kätte. Kaalium aga on tähtis bioelement, muudab rakud tugevamaks ja elujõulisemaks.

ain alvela Maa Elu

uigi teaduslikult pole seda veel tõestatud, siis subjektiivselt hinnates tundub loogiline, et korralikult lubjatud vähehappelise mullaga põld peab põuale paremini vastu ja annab kopsakama saagi kui liighapu mullaga põld. Kui põllumeest tabab kuiv ja kuum suvi nagu tänavu Eestimaal, siis on selge, et tuhkkuivas mullas ei taha ükski kultuur kasvada. Suurte põllumassiivide kastmine pole Eestis levinud ja kergitaks saagi omahinda veelgi kõrgemale, kui see praegu on. Kui tuhkkuiv muld on ka liiga happeline, on taimedel toiteelemente omastada topeltraske, need kiduvad ega anna loodetud saaki. Kui aga mulla happesus (pH) on põllule laotatud lubja või lubiväetise abil neutraliseeritud (pH = 5,7–5,8), on ka kuival ajal saak parem. Lubiväetis mitte ainult ei neutraliseeri aluselise kaltsiumoksiidi (CaO) abil põllumulla happesust, vaid sisaldab ka

VÄÄRT TULEMUS SILUB KALLI HINNA ASi Scandagra Eesti seemnete ja väetiste tootejuht Mikk Tagel on seda meelt, et kui taimedel on mullas piisavalt toitaineid ja mulla happesus neutraalne, siis peavad need põuale paremini vastu. „Mõni põllumees räägib, et kui põllul on mõni koht, kus aastaid pole suurt midagi kasvanud, siis pärast lupjamist on sealgi hakanud vili kasvama,” kõneleb Tagel. „Ju siis selles on tõetera, et kui mulla happesus saab tänu lubjale korda ja mulda rikastatakse toiteelementidega, siis saak paraneb.” Eesti põldude lupjamisvajadust on tõestanud Eesti Maaviljeluse Instituudi teadusuuringud. Põlluväetiste müüjad on hakanud lubiväetisi pakkuma, näiteks otse Eesti Energia uuest Enefiti jaamast tulevat põlevkivituhka, samuti Enefixinimelist lubja n-ö komplekslahendust. Scandagral tähendab kompleksteenus, et koos partneritega pakutakse täislahendust: põlevkivituha veost kuni tuha põllule laotamiseni. „Kuna lõviosa lupjamisest moodustab transpordikulu, siis

loomulikult peame põllumeestele pakkuma paindlikke maksevõimalusi,” kinnitab Mikk Tagel. Veo kauguse ja kalli hinna taha tihtilugu lupjamine jääbki. Näiteks kui tellida lubiväetis Narvast Lüganuse valda, kus veokaugus on 60–70 km ja lubja kulu 3 t/ha, tuleb ühe hektari Enefixiga katmise hinnaks 70–75 eurot.

KUI TUHKKUIV MULD ON KA LIIGA HAPPELINE, ON TAIMEDEL TOITEELEMENTE OMASTADA TOPELTRASKE, NEED KIDUVAD EGA ANNA LOODETUD SAAKI.

PÕLEVKIVITUHK „TUGEVDAB” MULDA • Kaltsiumivaesed ja väga happelised mullad on väheviljakad. • Harimise ja sademete tõttu kaob igalt hektarilt kuni 300 kg kaltsiumi aastas. • Et kaltsiumi tagasi saada ja mulla happesust vähendada, tuleb põllumulda segada lupja või tuhka (CaCO3). • Õigel lupjamisel paranevad taimede toitumistingimused. • Tuleks eelistada mitmekülgseid lubjaväetisi, neid, mis sisaldavad lisaks kaltsiumile teisi taimetoiteelemente (K, Mg, S, P).

• Meliorant peaks sisaldama tolmjaid lubiväetisi (klinkritolmu ja põlevkivituhka) ning dolomiitjaid lubiväetisi (magneesiumirikast lubjakivijahu). • Tuhk tuleb laotada põllule enne külvi. Kui põldu küntakse, siis künni alla. • Lubjata võib ka talvel, kui lumekihi paksus on kuni viis sentimeetrit. Talvel tasubki seda teha, sest tuhk on raske, traktor koos haagisega võib kaaluda kuni 40 tonni. Talvel ei sõtkuta lubjaringe tehes nii palju põldu kui soojal ajal.

• Lubiväetise keskmine kulu on 3 t/ha. Kui mulla happesus küünib 4,0 või 4,5 pH kanti, võib hektarile laotada 5–6 tonni. • Muldade taashapestumise tõttu tuleb põldude lupjamist teha iga 4–7 aasta tagant. • Pärast lupjamist suureneb huumusesisaldus, mis parandab viljakust. • Eestis toodetakse põlevkivituhast melioranti Enefix. Allikas: Eesti Maaülikool, MESi nõuandeteenistus

Kui lupjamise tellib talunik 250 km kauguselt Valgamaalt, peab ta arvestama hinnaga 110–115 €/ha. Hinnavahe on vähemalt 40 eurot hektari kohta. Kui lubjata on tarvis näiteks sada hektarit, kuhu kulub 300 tonni lupja, siis teeb see kogukuluks esimesel juhul Lüganuses 21 000 eurot, teisel juhul koguni 33 000 eurot. Kuna lubajata soovitatakse põlde vähemalt iga kümne aasta tagant, siis on tegemist regulaarselt korduva püsikuluga. HAPU MULD EI ANNA SAAKI Siiani toodetakse lubiväetist valdavalt lahtise tuha kujul, mis on väga lenduv (tolmav) ja mida ei saa pikemalt hoiustada. Seega koorem tuleb enamvähem kohe, kui see talumehe hoovile veereb, põllule vedada. Samas sõltub lupjamine palju ilmast. Olemas on granuleeritud lubiväetised, kuid siiani otsitakse sellele õiget sidusainet, mis seoks kõik komponendid, kuid lahustaks need pärast mulda sattumist õigel ajal. Kuigi graanuliteks vormitud lubiväetise hind kerkiks tavalise põlevkivituhaga võrreldes, tasub seda kaaluda – graanuleid on parem pakendada ja hoiustada, neid saab lattu varuda ja kasutada, kui on õige aeg. Tolmuvaba graanuli põllule laotamine ei vaja eritehnikat. Mulda viidud graanulid lahustuvad teatud aja jooksul.

Teatavasti hapestavad muldasid mineraalväetised, iseäranis ammooniumsulfaat, teatud määral ka orgaanilised väetised. Ilma nendeta tänapäeval hakkama ei saa, aga tark põllumees oskab kõiki väetamismooduseid omavahel kombineerida ja enda jaoks optimaalse leida. „Et sisendite kulusid kontrollida, võiks mineraalväetisi ühel aastal tavanormist vähem põllule viia ja panustuda lupjamisele. Sest kui muld on happeline, ei omasta taimed korrali-

kult ka väetiste toiteelemente,” soovitab Mikk Tagel. Mulla omadusi saab jälgida iga viie aasta tagant võetavatest mullaproovidest. Tagel siiski usub, et kui mulla happesus on väga suur (pH < 5), tuleb optimaalse kulunormiga (3 t/ha) lubjates see kõigepealt korda saada, alles seejärel võib hakata kogust optimeerima. Hapus keskkonnas põllukultuurid, eriti raps ja liblikõielised, ei kasva ja neutraliseerimisega viivitades tuleb lihtsalt kehva saagiga läbi ajada.

Põlevkivituhka on Eesti põldudel kasutatud 1960. aastatest. FOTO: EGERT KAMENIK / POSTIMEES

PÕLEVKIVITUHKA TUNTAKSE AASTAKÜMNEID ain alvela Maa Elu

õlevkivist elektri tootmisel eraldatakse suitsugaasidest suure kaltsiumisisaldusega lendtuhk, mis on keskkonnale ohutu ja sobib muldade lupjamiseks. Uuringud kinnitavad, et selline tuhk aitab taimedel pinnasest toiteelemente omastada, vähendab taimehaigustesse nakatumist ja pärsib samblakasvu. Teadlased on leidnud, et põlevkivituhk sisaldab palju kaltsiumkarbonaate, see aitab mulla pH-d kiiremini neutraliseerida ja seda mikroelementidega rikastada. Eesti Energia uute energialahenduste juht Alo Kelder ütleb, et ettevõttel on keskkonna kompleksluba, mille

põhjal toodetakse osast tuhast lubiväetist ja seda tohib Eestis põllule viia. Tasub siiski meeles pidada, et põlevkivituhk pole väetis, vaid lubiväetis või meliorant. Väetise- ja lubiväetise kasutamise nõuded ja reeglid erinevad. Põlevkivituhka on Eesti põldudel kasutatud 1960. aastatest. Eesti Energia alustas 2016. aastal Enefixi kaubamärgi all põlevkivituhast mullaparendaja hulgimüüki põllumajandus- ja aiandusettevõtetele. Põllumeestele pakutakse kolme põlevkivituha sorti normidega 1, 2 ja 3 t/ha, samuti mõnda suurema normiga erivarianti. Tegemist on Enefit-tehnoloogia uute katelde tuhaga, kus põlemistemperatuur on madalam, seetõttu tuha koostis varasemast erinev.

MAA ELU || VARIA || 9

27. SEPTEMBER 2018

Säilitusõuna on vähe, mahlaõuna jagub kuido saarpuu Järva Teataja

itu sügist on Triinu Schneider vähemalt üheks päevaks ette võtnud teekonna Hiiumaalt Türile, et kohaliku kultuurikeskuse sisehoovis mobiilne „õunamahlatehas” püsti panna. Nii ka tänavu. Mida muud kui tehas saab Triinu suure õunamahlapressi kohta öelda. Veab ta seda haagisele monteeritud monstrumit ringi väikebussiga. Press ise on aga täitmatu, vala sinna kottide kaupa õunu sisse ja varsti on kolu taas tühi. Õunad saavad purustatud, purustatud massist mahl pressitud, mööda voolikuid anumatesse juhitud ja kuivaks pressitud õunamass loomasöödana oma kogujasse suunatud. OMA ÕUNAD, OMA MAHL Triinu Schneideri masina töövõimsus on 2000 liitrit mahla päevas, milleks kulub olenevalt sordist 4000 kg õunu. Poole tunniga hekseldab masin läbi 200 kg õunu ja pressib neist välja 100 liitri ringis mahla.

KESKMISEL MAHLAHUVILISEL OLI UBINAID KAASAS NII PAARISAJA KILOGRAMMI JAGU. HINNAKS 30 SENTI VÄLJATULEVA LIITRI KOHTA. „Neid, kes arvavad, et neil on õunauputus ja tulevad kohale saja kilo õuntega, on päris palju. Tegelikult on see nii väikene kogus, et mul ei maksa masinat töölegi panna, rää-

kimata kodusaarelt väljasõitmisest,” räägib Triinu Schneider. See on Triinule kuues kord Türil õunamahla tegemas käia. Kui varem olid reisid ajastatud Türi õunafestivaliga samale ajale, siis viimastel aastatel on ta Järvamaa tuuri ette võtnud varem. Sel korral oli ta laupäeval ühe sõpruskonna kutsel Paides ja pühapäeval Türil. Nädala sees elab ja töötab naine Hiiumaal, kuid nädalavahetused kuluvad töisteks väljasõitudeks Põhja- ja Kesk-Eestis, ikka väikebussi roolimas, mahlapress taga. Lõuna-Eestis on omad tegijad olemas, ka on lõunasse aja- ja sõidukulu Hiiumaa poolt vaadates ülemäära suur. Türil said huvilised end kirja panna ja sedasi tekkis tööjärjekord. Tööd jätkus hommikust õhtuni. Sinna ajavahemikku mahtus 20 soovijat. Keskmisel mahlahuvilisel oli ubinaid kaasas nii paarisaja kilogrammi jagu. Hinnaks 30 senti väljatuleva liitri kohta. Arvutage ise! Üks Türi õunamahlasoovija oli Aino Simson. Triinu suure mahlapressi teenust on ta kasutanud kaks-kolm korda. Ikka sadakond kilogrammi õunu ühes. Tänavu mahutas ta oma pisikesse punasesse sõiduautosse 90 kg õunu ja lahkus Türilt 68 liitri mahlaga. „Nüüd kuumutan mahla ära, panen purki ja keldrisse. Joodud saab seda terve talve,” avaldab ta. „Pisut joome õunamahla ka toormahlana, aga ega mahl sedasi väga pikalt ei seisa.” Sellist mahlateovõimalust peab Simson väga heaks, kiireks ja mugavaks. Ta meenutab, et vanasti kulus mahlateoks terve päev ja mässamist oli ülemäära palju, tunnid kulusid õunte purustamise, pressimise ja vahendite pesemise rütmis. „Korraldus on Triinul ladus: helistad ette, saad aja ja tuled kohale. Hindan teenust väga, seda enam, et tegija tuleb kohale lausa Hiiumaalt,” märgib ta.

Mida muud kui tehas saab Triinu Schneideri suure õunamahlapressi kohta öelda. FOTO: KUIDO SAARPUU

Aino Simson arvab, et õunamahlahuvi east ei küsi. „Arvestades seda, millise suhkrusisaldusega on poemahlad, tasuks omatehtud õunamahla igal juhul rohkem hinnata,” ütleb ta. MAHLATEGU KUNI MIINUSKRAADIDENI Sellisel suurel masinad tööd ja teenistust jagub ning Triinu Schneidergi võib sügiseste pressimispäevade näitel kinnitada, et õunamahl ja õunadest mahla tegemine on taas populaarsust kogumas. Saadavat õunamahla kasutatakse nii mahlana kui ka õuna- ja veinisiidri valmistamiseks. Suur osa õunamahlahuvilistest on Triinu Schneideri tähelepanekut mööda noored pe-

linnuveerg

IKKA, IKKA LÕUNA POOLE olav renno linnuteadja

ooduse sesoonsel ehk aastaajalisel muutumisel on oma akordid. Üks nendest on lindude ränne, mida me kevadel ja sügisel märkame eri vaatenurgast. Kevade edenemist tunnistab lindude saabumine, kus üks või teine liik annab oma ilmumisega märku, kuidas seis on. Sügisel ei panda linnuliikide kadumist meie ümbrusest eriti tähele, küll aga suuremate koondiste ilmumist ja ära- või ülelendu. Varem otsustati lindude järgi maatööde tegemist ja ilmamuutusi. Näiteks kui augustis kohalikud sookurepesakonnad rabadest põldudele ilmusid, öeldi nende kohta külvikured ja rutati rukkikülviga. Nende minek tõi kurjad ilmad, hanede ja luikede ränne kuulutas hallade ja lume tulekut. Rändlindude saabumis- ja lahkumisajad on viimase 60 aasta kestel märksa muutunud, ilmses seoses kliima soojenemisega. Matsalu rahvuspargi lin-

nuteadlane Eve Mägi analüüsis eeskätt Läänemaal kogutud ornitofenoloogilisi andmeid ja leidis, et 1950. aastatest saadik on varasemate rändelainete liikide kevadine saabumine läinud keskmiselt 17 päeva varasemaks. Sügisel aga lahkuvad hilisemad rändlinnud paar nädalat hiljem kui eelmise sajandi viimasel kolmandikul. Mitu liiki on hakanud Eestis vähesel hulgal talvitamagi, näiteks loorkullid, hallhaigur, rooruik, isegi põldlõoke. Lindude jaotus paiga-, hulguja rändlindudeks pole päris asjakohane. Paljud seni paigalindudeks arvatud liikide meiegi asurkonnad on üsna liikuvad. Näiteks rasvatihased on osutunud mitte üksnes Eestis ringi uitajateks, vaid on koos mitut teist liiki tihastega rännanud talveks Kesk-Euroopani. Ka meie hallvaresed rändavad sadu kilomeetreid lõuna poole, peale selle rändab siit läbi kümneid tuhandeid kirdepoolseid vareseid. Rändlinnud jaotuvad laias laastus kaug- ja lähiränduriteks. Kaugrändurid lahkuvad

Sookurgede kogunemine eelmisel nädalal Lääne-Virumaal. FOTO: MEELIS MEILBAUM / VIRUMAA TEATAJA

sügisel üsna varakult, osalt juba augustis, ja nende rändetee viib enamasti Kesk- ja LõunaAafrikasse, mõnel liigil aga kagusse, isegi Indiani. Viimaste näiteks on karmiinleevike, rohe-lehelind, väike-kärbsenäpp ja mõned teised. Tänu kliima ja toiduolude muutumisele on mitme kaugränduri talvituspaigad teisenenud – näiteks varem eranditult Aafrikas talvitanud valge-toonekurgi võib nüüd talviti kohata Portugalis ja Itaalias, kuid põhiosa suundub ikka senistesse paikadesse. Kui lähirändureid võib pidada ilmade järgi kodureisi alustajateks, siis kaugrändurid oma Sahara-tagustest ja eriti Lõuna-Aafrika talikorteritest hakkavad kodu poole liikuma instinkti ajel.

Lindude rändefenomenide uurimise metoodika ja tehnika on järjest täienenud ning toob selle loodusnähtuse tundmisesse ja mõistmisesse igal aastal mõndagi uut. Praegu püsivad nii meilt kui ka kirde poolt Läänemaale kokku lennanud sookured veel siinmail, et paari nädala pärast võtta tuul tiibade alla pikaks reisiks „ikka, ikka lõuna poole” Kirde-Aafrikani. Sookurg on võetud eelmisel nädalal juba 16. korda peetud Matsalu loodusfilmide festivali sümboliks. Filmipidu külastanud inimesed võisid hommikuti ja õhtu eel Läänemaa põldudel ning madalas meres ja rannaniitudel olevate puhkepaikade vahel lendamas näha kümneid tuhandeid kurgi.

red, kes väärtustavad oma aia õunu ja neist saadavat mahla. „Oma õun ja oma mahl, see kõik on tähtis,” lisab ta. „Mujalt korjatud või ostetud õuntega käiakse minu juurde ikka vähe. Kui endal ei ole, siis tulevad need pigem kasvõi naabrinaise käest kui ostma minnakse.” Õunamahla tegemisel on kõige olulisem komponent ikka tooraine ehk õun ise. „Õunaaasta oli tänavu nii ja naa. Kevadel õitsesid õunapuud väga rikkalikult, vahepeal tundus, et kuivaga ei saa puudelt suurt midagi, enamik õuntest koitab ära või ei kasva täismõõtu, kuid nüüd on jälle õunapuud täis,” räägib Aino Simson. „Mahlaõunad korjasime kokku ilma suurema valikuta, sealt, kus need kätte saime.” Triinu Schneider hindab tä-

navust õunaaastat tänu soojusele päris heaks. „Säilitusõuna on vähe, kuid mahlaõuna jagub,” selgitab ta. „Ega koitanud õuna talviseks säilitusõunaks ei pane, kuid mahlategemiseks sobib see ikka. Päris pehmet ja üleküpsenud õuna ma kliendilt muidugi ei oota, ootan kõva sügisest mahlaõuna. Vähene mustus pole ka probleem.” Usin mahlategu kestab oktoobri keskpaigani. Seda mitte seetõttu, et huvilised või õunad selleks ajaks otsa saaksid, vaid sel põhjusel, et suure mahlapressi juures on palju veega süsteeme ehk miinuskraadidega mahla ei pressita. Olgu öeldud, et tänavune, arvult juba kaheksas Türi õunafestival toimub 6. oktoobril kesklinna pargis.

10 || ILMA- JA TAIMETARK || MAA ELU

jüri kamenik

ilmatark

MIS ON ÖÖKÜLM JA KUIDAS SEDA TÕRJUDA?

uur ja võimas, osaliselt rekordiline suvi leidis oma lõpu 22. septembril, kui öösel oli õhutemperatuur veel 15…21 °C, kuid juba hommikuks langes 14…19 °C-ni, andes teed sügisele. Et suvi on alla andnud, siis tuleb silmitsi seista muus osas ka öökülmadega. See igikestev huvi- ja murekoht põllumeestele ja -naistele, aiapidajatele jt – öökülm – mis see on ja kas seda saab ka tõrjuda? Öökülmadest räägitakse pigem soojal poolaastal, kuigi tinglikult võiks seda nähtust esineda mistahes ajal olenevalt kokkuleppest. Täpsemalt on öökülm määratletud agrometeoroloogiliselt: põlluja aiakultuuride kasvuperioodil õhu, maapinna või taimede vahetu ümbruse temperatuuri langus alla 0 °C – see tähendab, et öökülmast võib selles kontekstis rääkida enamasti maist oktoobrini. Öökülmad jagunevad advektiivseteks ja radiatsioonilisteks. Advektiivne öökülm on tavaliselt seotud külma (arktilise) õhumassi sissetungiga. Aprillis, mais ja sügise hakul (septembris, oktoobris) on tüüpiliseks saabumise ilmakaareks põhi ja kirre, aga juunis pigem loe. Säärase öökülmaga võib olla ilm tuuline, vahel isegi pilvine, ja selline öökülm haarab suure territooriumi. Võib sadada lund ja tekkida ajutine lumikate. Öökülm võib esineda mitu ööd järjest. Radiatsiooniline ehk kiirguslik öökülm on seotud vaikse ja selge ilmaga: sel juhul on õhu jahtumine öösel soodustatud, sest soojuskiirgus lahkub ilmaruumi – nii võib maapinnal ja selle lähedal langeda õhutemperatuur miinuspoolele. Jahtumiseks eriti soodne on väga kuiv õhumass, mida iseloomustab madal kastepunkt: juba madalama kui 5 °C kastepunkti korral on selge ja vaikse ilmaga öökülma võimalus olemas. Radiatsiooniline öökülm on sageli laigutine ja oleneb tugevasti pinnamoest. Palju on räägitud öökülma tõrjest. Selle võib jagada väikese- ja suuremastaabiliseks. Väike mastaap hõlmab potipõllundust, verandasid, väikeseid põllulappe jms. Sellisel juhul aitab öökülma tõrjuda uduvaniku tekitamine – kui suhteline niiskus on üle 80%, tuleks õhku lisada tihenemispihuseid (kondensatsioonituumakesi), nagu soolakübemed jms hüdrofiilsed osakesed, et udu tekiks ja pidurdaks vabaneva kondenssoojuse abiga õhutemperatuuri langust; suitsukatte tekitamine (need kaks võimalust mõeldavad tuulevaikse ilmaga), taimede piserdamine päikeseloojangu paiku veega, taimede sissetõstmine, kui see võimalik. Suuremastaabilise tõrjega on keerulisem, kuid üritatud on tõsta piirkonna turbulentsust (väheefektiivne) või paigutada põldude servadele (pindala mitte üle 1 ha) infrapunakiirgurid (-lambid). Viimast on peetud üsna tõhusaks, kusjuures infrapunalambid peavad olema võimsad ja suure hajuvusega, et pinda katta. Viimased päevad on „ehmatanud” kõleda ilma ja isegi tahkete sademetega, mis esialgu on tulnud veel rahe ja jääkruupidena. Ilm paraku ei leebu ja öökülmaoht püsib, eriti järgmistel päevadel; reedel (28.09.) on koguni võimalik märg lumi, sest Eesti võib jääda osatsükloni eriti külma põhjaserva, suurem oht on ilmselt Virumaal. Tormised, sajused ja muutlikud sügisilmad jätkuvad lõputult (vist). Elame, näeme!

Viirpuu ravib südant ja veresooni

Kuna nii õied kui ka viljad on raviomadustega, tasub viirpuud koduaias kasvatada.

katrin luke fütoterapeut, Karepa Ravimtaimeaed

iirpuu on asteldega kuni viiemeetrine põõsaspuu, mis kasvab meil looduslikult peamiselt Lääne-Eestis ja saartel, aga ka parkides ja koduaedades heki- ja ilupuuna. Armastab valgusküllast kasvukohta. Viirpuid on üle tuhande liigi, neid on aretatud ja need on ka ise looduses segunenud, seega neid tekib pidevalt juurde. Eestis on aretatud kaks liiki, mis kasvavad ainult meil: Viidumäe ja Saaremaa viirpuu. Aretatud on viljadega õun-viirpuid, et saada suuremaid vilju söögilauale, ja kauneid roosade topeltõitega ilu-viirpuid, mis on õitsemisajal aia ehteks. Vii-

masel küll raviomadused puuduvad. Koduaedades on enim levinud harilik ja verev viirpuu. Aeda kaunistavad aga teisedki viirpuuliigid, nii juunikuus õitsemise ajal kui ka septembris punaste õunviljadega. Minu aias kasvab verev viirpuu, mis annab suuremaid marju, ja harilikud viirpuud, mis on õitsemise ajal nagu lumemäed. Neilt ma õisi kogungi. Marjad on harilikul viirpuul väiksemad, aga tumedamad ning sobivad siirupiks ja teeks. Raviks kasutatakse üheemakalise, viieemakalise, hariliku, altai, vereva ja dauuria viirpuu õisi ning vilju.

VIIRPUU ÕITEL ON ROHKEM SÜDAMERÜTMI KORRASTAV, VILJADEL AGA VERESOONI PUHASTAV ANTIOKSÜDANTNE JA TUGEVDAV TOIME.

FOTO: ELMO RIIG / SAKALA

Kuna nii õied kui ka viljad on raviomadustega, tasub viirpuud koduaias kasvatada. Viirpuu õitel on rohkem südamerütmi korrastav, viljadel aga veresooni puhastav antioksüdantne ja tugevdav toime. Viirpuust tehtud ravimid laiendavad aju ja südame veresooni, alandavad kolesterooli, korrastavad südametegevust, aitavad südame rütmihäirete korral, vähendavad närvisüsteemi ärrituvust, suurendavad südame ja aju hapnikuvarustust, kaotavad ebameeldiva tunde südamepiirkonnas, aitavad üleminekuea häirete, neuroosi, unetuse, kilpnäärme ületalitluse vastu. Sobivad ennetavaks ja järelraviks südame- ja veresoonkonnahaiguste ravis. Viirpuu õitele ja marjadele võib lisada melissi või aedmonarda lehti maitseks ja toime parandamiseks. Teed saab keeta ka viljadest ja õitest koos. Õied sisaldavad flavonoide (kvertsitriin, rutiin), oligomeerseid proantotsüanidiine,

orgaanilisi happeid, eeterlikke õlisid, trimetüülamiini. Viljades on karotiine, saponiine, parkaineid, koliini, fütosteriini, glükosiide. Õisi kogutakse juuni alguses, Põhja-Eestis 3.–6. juuni paiku. Kogutakse koos lehtedega, mis koos õitega kaasa tulevad, ja kuivatatakse kiiresti kuivatis või soojas ruumis 35 kraadi juures. Droog imab niiskust, seepärast tuleb kohe pärast kuivatamist panna purki või õhukindlasse kotti. Saadud droogist võib teha tinktuuri ja teed. Tinktuuri valmistamisel võetakse 1 osa õisi ja 5 osa alkoholi, lastakse seista pimedas 2−3 nädalat. Tarvitatakse 1–2 korda päevas 20 tilka. Alkoholitõmmist võib valmistada ka toorestest õitest: valada õitele sooja alkoholi ja lasta seista 2–3 nädalat. Kurnata ja säilitada tumedas pudelis või kapis. Lihtsam on valmistada teed ja ega alkohol pidevaks tarvitamiseks hea olegi. Kuid alkoholiga jõuavad toimeained kiiremini vereringesse, leevendamaks rütmihäireid ja halba enesetunnet. Tugeva valu korral tuleb ikka kiirabi kutsuda. Tee valmistamisel võetakse 1–2 tl droogi ja valatakse üle 200–300 ml veega, lastakse tõmmata 10 min ja juuakse päeva jooksul lonksudena. Marju kogutakse septembris, tihti on neid puudel näha veel talvelgi, kui linnud pole neid nahka pistnud. Marju võib samuti kuivatada ja teed teha, aga neid tuleb tee valmistamiseks keeta 30 min, seejärel lasta tõmmata 30 min. Võib panna ka ööseks termosesse tõmbama. Lihtsam on nendest kohe sügisel siirup, moos, marmelaad või kompott keeta. Seemned saab läbi sõela hõõrudes eemaldada. Maitseks ja säilivuse parandamiseks võib lisada hapusid vilju: ebaküdooniat, astelpaju, sidrunit. Marjadest võib kisselli ja pastilaad valmistada. Suuremaid marju saab kuivatada ja jahuks jahvatada, kui hea mikser on käepärast. Sügavkülmas säilitatud marju saab smuuti sisse panna. Lisaks raviomadustele on viirpuul muidki häid omadusi, neid armastavad ka rästad ja siidisabad. Aga vilju on palju ja jagub kõigile. Puit on kõva, sestap on viirpuud nimetatud kont- ja luupuuks. Puidust on valmistatud väiksemaid käsitööasju. Puidu ja lehtedega saab kollast värvi riiete ja villa värvimiseks. Hekitaimena võib viirpuu kasvada aga nii tihedaks – pealegi on tal on teravad astlad −, et väikesed värvulised võivad sinna lõksu jääda. Hekk paraku ei õitse ega anna marju.

külvikalender: september-oktoober 28. R

Juur

29. L

Juur, alates kl 16.26 õis

30. P

Õis

1. E 2. T 3. K 4. N 5. R

07.26 18.54

Õis, alates kl 21.01 leht 12.45

Istutusaeg

ilmatark

27. SEPTEMBER 2018

Leht Leht Leht, alates kl 00.12 vili Aiatöödeks sobimatu päev Vili KUUKALENDRI KOOSTAJA SIGNE SIIM, 2018

MAA

TULI

VESI

ÕHK

MAA ELU || AED JA KODU || 11

27. SEPTEMBER 2018

Aeg ilulaukude sibulad mulda panna säde lepik Maa Elu

änavu juuni alguses sattusin Tallinnas Kristiine Aiakeskuses laugupäevale. Seal paistis, et uhkete purpurlillade ja violetsete õisikupallidega hollandi laugu sordid ‘Globemaster’, ‘Purple Sensation’, ‘Ambassador’, ‘Gladiator’ jt püüavad juba kaugelt pilku ning on ostjatele suureks ahvatluseks. Eks nad peavadki olema! Umbes poolemeetrisel õisikuvarrel paikneva ‘Globuse’ purpurlillasid kuue õielehega tähtjaid õisi täiendavad tillukesed punased tolmukapead, kerajas sarikõisik on 10 cm läbimõõduga. ‘Globmaster’ on aga umbes meetrikõrgune ja tema õisikupallid 15 cm läbimõõduga. Lilla ‘Ambassador’ oli kasvatanud lausa 120 cm õisikuvarre.

ILULAUKUDE SIBULAVALIK ON IGA AASTAGA AIANDUSKAUPLUSTES JÄRJEST PAREM, KUID NENDE KASVATAMISEST TEAME ALLES ÕIGE VÄHE. Ilulaukude sibulavalik on iga aastaga aianduskauplustes järjest parem, kuid nende kasvatamisest teame alles õige vähe. Paljud näiteks küsisid laugupäeval, kui kaua see õieilu nüüd kestab ja mis sellest taimest siis edasi saab. Õpetus lasta lehtedel kuivada, siis sibul(ad) potist välja võtta, hoida kuivas ja soojas, kuni saab need augustis-septembris maha panna, isegi üllatas mõnda – tundus, et lauke millegipärast ei seostata eriti sibullilledele vajaliku suvise puhkepausiga. ILULAUKE IGALE MAITSELE Laugupäevaks oli väga hea valiku pottides ette kasvatanud Anu-Kristin Tara. Oli suuri ja kõrgeid pilgupüüdjaid ja keskmisi, nt purpurpunane lauk (Allium atropurpureum) ja suure natuke hõredama õrnlillaka õisikuga pisut hiljem õitsev turkmeenia lauk (A. cristophii), või väikest kasvu armsaid liike (nt kollaste õitega kuldlauk (A. moly), erkroosade õitega mäestikulauk (A. oreophilum) ja kahvaturoosa karatau lauk (A. karataviense, sel liigil on ka valgete, nt ‘Ivory Queen’, ja lillakate õitega sorte). Oma taimeaias Kõrs ja Lauk lubaski Tara eelkõige pühenduda ilulaukude, kõrreliste ja putkede kasvatamisele ja tutvustamisele. Pottides olid suve alguses õitsevad laugud seepärast, et neid saaks üritustel välja panna ja kogu ilus esitleda. Kuid ega laugud peagi ainult lillepeenras või kiviktaimlas kasvama, kasvuanumais efektsed laugud võivad ju ka näiteks funkstiilis villa terrassi ehtida.

Laukude tutvustaja tööpõld on lai, sest sibultaimede hulgas polegi teist perekonda, kus oleks nii palju (u 880) eriilmelisi ja eri tingimustega kasvupaikadest pärit liike, lisaks kasvatatakse veel sorte ja vorme. Õisikuvarre kõrgus võib laukudel ulatuda 5–10 sentimeetrist 1,5–2 meetrini ja õisiku läbimõõt 20–30 sentimeetrini. Mõne liigi õisik on hoopis poolkerajas või eri pikkusega õieraagudega. Purpurlilla õietoon on kõige levinum, kuid leidub ka valgete, roosade, kollaste, mitut tooni siniste, roheliste ja pruunide õitega liike. Tihti on tolmukad õielehtedest pikemad ja ulatuvad õisikust põnevalt välja. Õisik ei koosne alati väikestest tähekujulistest õiekestest, nt sitsiilia laugul (A. siculum), pärsia laugul (A. tripedale) ja toredal laugul (A. insubricum) on hoopis õiekellukad. Mõne liigi õisikutes märkab ka sigisibulaid. Kuigi ruttu kuivavate lehtedega lauguliike soovitatakse kasvatada koos hostade, helmikpööriste jt ilusate lehtedega taimedega, võivad ka laugulehed olla üsna dekoratiivsed, näiteks karatau laugul on kaks või kolm laia halli või purpurse tooniga lehte. Hea ülevaate laukudest, mida on võimalik ka Eestis kasvatada, saate bioloog Tiia Jaanuse mullu ilmunud „Maalehe lauguraamatust”. Tallinna Botaanikaaias on ta ilulauke kasvatanud juba üle 20 aasta ja laugud meeldivad talle just mitmekesisuse pärast. Raamatust saate lisaks liikide kirjeldustele teada, kust ükski huvipakkuv lauk pärit on. See määrab taime kasvusoovid ka koduaias.

Potis kasvanud laugud laugupäeval. FOTOD: SÄDE LEPIK

KeskAasiast pärit madalakasvulisel karatau laugul on ka ilusad lehed.

PÄRITOLU MÄÄRAB SOOVID Paljud ilutaimedena levinud lauguliigid ja nende sordid (nt varrekas lauk (A. stipitatum), tegelikult Iraanist pärit eksitava nimega hollandi lauk (A. hollandicum), jazdi lauk (A. jezdinum), turkmeenia lauk, karatau lauk jt) on üsna suure keraja või munaja sibulaga ning kasvavad looduslikult Kesk-Aasias, Kaukasuses, Iraanis, Türgis jm, kus suved on kuumad ja põuased.

PURPURLILLA ÕIETOON ON KÕIGE LEVINUM, KUID LEIDUB KA VALGETE, ROOSADE, KOLLASTE, MITUT TOONI SINISTE, ROHELISTE JA PRUUNIDE ÕITEGA LIIKE. Sellised kuivadelt kiviklibustelt mäestikualadelt pärit laugud hakkavad kevadel, kui niiskust on piisavalt, varakult kasvama ja õitsevad suve alguses. Sibulasse kogutud varu aitab neil üle elada põuase suve ja õitseda järgmisel aastal. Maapealse osa kuivades algab taimel puhkeaeg. Niiskete suvedega piirkon-

dadest pärit lauguliikidel, nt rauklauk (A. senescens), mugullauk (A. tuberosum), on väiksed piklikud sibulad, mis kinnituvad kimpudena risoomidele. Sellised liigid õitsevad meil alles juulis või augustis. Jagada ja ümber istutada võiks neid vajaduse korral maikuus. Kuivadelt mäenõlvadelt pärit suvise puhkeperioodiga lau-

guliigid vajavad koduaias päikeselist ja väga hea drenaažiga kuivema mullaga kasvukohta. Niiskuspelglike liikide sibulad võib kindluse mõttes suvel pärast lehtede kuivamist välja kaevata ja sügisel maha panna. Sibulad võivad meie tujukal ja vesisel talvel kergesti mädaneda. Seepärast peabki muld vett hästi läbi laskma ja istutusaugu põhja võiks lisada kruusa või jämedat liiva. Eriti tarvilik on see raskemal mullal. Kosutavaks kaasavaraks andke komposti või sügisväetist. Et sibul väetisega otse kokku ei puutuks, puistake nende vahele liivakiht. Kevadel turguta-

ge kasvu alustanud lauke lämmastikku sisaldava väetisega. Istutussügavus ja vahekaugus olenevad sibula suurusest, paras on istutada sibula kolmekordse kõrguse sügavusele, nt 4 cm kõrgune sibul 12 cm sügavusele. Suurte sibulate vahekauguseks võiks jätta 20 cm, väikestel 5–10 cm. Kui kasvukoht on sobiv, pole tarvis laukude sibulaid igal aastal välja kaevata. Liiga tihedaks kasvanud ja kehvalt õitsev taimekogum ootab kindlasti ümberistutamist, seda tuleks teha 3–5 aasta tagant. Sibulad kaevake siis välja pärast lehtede kuivamist. Kui mõni uhke pildiga lauk teile aiapoes meeldima hakkab, ärge jätke koju toodud sibulaid kappi kuivama. Praegu on õige aeg need mulda panna.

12 || TEHNIKA || MAA ELU

27. SEPTEMBER 2018

NORCARI VÄIKETRAKTOR SOBIB NII FARMI KUI KA METSA ain alvela Maa Elu

orcari väiketraktorid, millele raame toodetakse Eestis Kohila lähedal, on tõhusad abimehed nii farmis kui ka metsas, masin saab hakkama kõikide talutöödega. Soome kapitalile kuuluval Norcar Eestil on kaks peamist tegevussuunda: kõikvõimalike maatööde jaoks mõeldud väiketraktorite Norcar kandvate metallosade tootmine ja karusloomafarmide söödajagamismasinate Minkomatic raamide tootmine. Peamine, mis Norcari väiketraktorit teistest analoogidest eristab, on asjaolu, et sel on rauast tehtud mitu sellist osa, mis teistel soodsama hinna saavutamiseks on valmistatud plastmassist. Näiteks porikaitsmed, kapotikaaned, iluplekid. See teeb Norcarist küll hinna poolest veidi kallima, ent selle eest kauem kestva masina. See on väga laia kasutusotstarbega traktor, millele leiab rakendust alates ehitusest ning lõpetades haljastuse ja muude kommunaalmajanduslike töödega. Traktor on väike, kuid küllalt suure jõudlusega, hea näiteks farmis manööverdada. Eestisse müüdutest peaks kõige vanem olema juba 15 aastat ühes farmis ametis. Norcari toodangu põhiline turg on küll Norras ja Rootsis, aga traktoreid müüakse mujalegi, näiteks on huvi suurenemine tuntav Iisraelis. Minkomaticu söödatraktoritele tehakse Norcar Eestis raam ja söödapump. Soomes varustatakse traktor n-ö pealisehitusega, mille hulka kuulub söödamahuti. Aastas toodab Norcar umbes 500 mõlemat sorti traktorit. Uuel, kõige võimsamal roomikutega varustatud Norcaril on väga hea läbivusvõime, nii et sellega saaks teha väiksemaid metsatöid. Roomikute lisamisega kirjutatakse masina hinnale küll peaaegu 20 000 eurot otsa ja kokkuvõttes maksab kalleim variant ligikaudu 60 000 eurot.

VÄIKETRAKTOR Norcar 7545 4T • Tootja – Soome. • Edasimüüja Eestis – OÜ Aiatäht. • Väga hea läbivusega minitraktor, suudab kanda-vedada kuni 1,5 tonni kaaluvat koormat. • Soojendusega kabiin. • Peale laadurfunktsiooni on võimalik kasutada laia valikut lisaseadmeid. • Võimsus 45 hj. • Kiirus kuni 10 km/h. • Tõstevõime 1650 kg. • Tõstekõrgus 3640 mm. • Kaal 2200 kg. Allikas: Oy Norcar-BSB Ab

Roomikutega varustatud Norcar 7545 4T on tänu oma heale maastikuläbivusele tõhus abimees kõikidel talutöödel, sest noole otsa saab haakida palju masinaid, alates frontaallaadurist ja lõpetades puuriga aiapostide aukude puurimiseks. FOTO: NORCAR AB

Iseliikuval kartulikombainil noppijaid ei kasutata, sest juurviljahoidlas lähevad põllult korjatud mugulad niikuinii sorteerimisse. Sestap saavutab selline kombain tõhususe nii, et masin ise suudab mulla ja prügi mugulatest välja separeerida ja eraldi noppijaid pole tarvis. FOTO: GRIMME

Iseliikuv kartulikombain – võimas, tõhus ja kallis ain alvela Maa Elu

uigi Eesti on minetamas oma kunagist kartulivabariigi mainet, kasvatatakse meil kartulit ikkagi 3500 hektaril, lisaks hulgaliselt muid juurikaid. Kui juurvilja on maas juba mitukümmend hektarit, siis selle käsitsi või n-ö poolkäsitsi ülesvõtmisele loota ei saa. Tõhus tootmine on tähtis nii põllumajanduses tervikuna kui ka juurvilju kasvatades. Enamjaolt tagab tõhususe ajakohane tehnika. Peaasjalikult on Eestis levinud järelveetavad kartulikombainid. Kui kaherealist järelveetavat kombaini sarnase iseliikuvaga võrrelda, siis töö kiiruses polegi suuremat vahet, küll aga ei nõua iseliikuv masin enda ette eraldi traktorit. Selles osas on kokkuhoid ja sujuvam töö muidugi kindlustatud. Samas on iseliikuv kombain poole kallim kui järelveetav, kuigi ka viimane pole just odavate killast – tänapäeval maksab uus järelveetav kaks vagu korraga üles võttev kartulikombain koos käibemaksuga 200 000 eurot kindlasti. Iseliikuva hind küünib aga juba 300 000 euroni. Rääkimata kõige võimsamatest, mis võimaldavad korraga koguda mugulaid neljast vaost. Selliseid Eestimaa pinnal ei olegi. Põhimõtteliselt sõltub koristamiskiirus põllust ja selles osas pole suuremat vahet, kas

kasutada järelveetavat või iseliikuvat kombaini – keskmiselt saab mugulaid üles võtta ikkagi kiirusega 3–5 km/h. Valdavalt on mõlemad mõeldud kartulite, peetide ja teiste juurviljade koristamiseks. Küll aga on vahe põllupinna tallamises – iseliikuv kombain, et efektiivsus mõjule pääseks, eeldab küllaltki tasase pinnaga suurt põldu, samuti pinnast, mis tallamist talub. Sest kaherealise kombaini punker võib mahutada kuni 7 tonni, neljarealisel kuni 15 tonni kartuleid. Kui sellisele masinale lisada separaator koos kivikorjepunkriga, võib kogu kupatus täislastis kaaluda rohkem kui 30 tonni. Põllupinnale avaldatava surve vähendamiseks kasutatakse sellistel masinatel üha rohkem roomikuid.

ISELIIKUV KOMBAIN, ET EFEKTIIVSUS MÕJULE PÄÄSEKS, EELDAB KÜLLALTKI TASASE PINNAGA SUURT PÕLDU, SAMUTI PINNAST, MIS TALLAMIST TALUB. Iseliikuva kombaini tööorganite juhtimine on suures osas automaatne, ühendatav arvukate andurite ja jälgimiskaameratega. Masinad puhastavad kartuli hoolikalt mullast ja pealsetest, selleks on kombainil tavaliselt kolm separaatorit, mille lindi varraste vahed muutuvad sellevõrra, kuidas mugulad masinas edasi liikudes ahtamaks muutuvad. Tööjõudlust tõstab nn nonstop-mahalaadimine – kombain saab punkri tühjaks laadida kõrval sõitva traktori haagisesse, ise samal ajal kartulikoristust jätkates.

KARTULIKOMBAIN Grimme Varitron Terra Trac MS • Toodetud Saksamaal. • Neljarealine iseliikuv kartulikombain, vagude vahe 90 cm. Vaod võetakse masinasse otse eest eesmise rippsüsteemi kaudu. • Kuuesilindriline 12,8liitrine reasmootor Mercedes Benz 490 hj, Tier IIB/Tier 4. Nimipöörded 1650 p/min, transpordipöörded 1250 p/ min. • Kaks eesmist kitsast juhtratast rehvidega 300/95R54, kaks laia roomikut masina tagaosas (800 x 2990 mm) kontaktipinnaga 2000 mm. • Kaheksa hüdraulilist vedrustatud ketaslõikurit.

• Pealsete eemaldaja koos ristkonveieriga, sissevõtu laius 580 mm. • Sissevõtuelevaatori laius 3600 mm. • Automaatne juhtimine, muudetav eesmiste rataste vahekaugus. • Punkri maht 7 tonni, otseväljalaadimine. • Esirataste pöördenurk 63 kraadi, lintide pöördenurk 15 kraadi. • Kütusepagi maht 800 l, Ad Blue paak 85 l. • Videojälgimise süsteem. • Töökiirus 0–8 km/h, transpordikiirus kuni 25 km/h. • Tühikaal 27 000 kg. Allikas: Stokker, Grimme Landmaschinenfabrik GmbH & Co

ESIMENE ISELIIKUV KARTULIKORISTAJA TULI LAHEOTSALE ain alvela Maa Elu

seliikuvaid kombaine on viimastel aastatel ostetud vaid kasutatud peast. Aga esimene päris uuena ostetud kartulikombain saabus meie maile 2003. aastal. Selle soetas Eesti toonane suurim juurikakasvataja Laheotsa talu oma 165 hektarile mahapandud kartuli koristamiseks. Viisteist aastat tagasi tähendas 4,6 miljonit krooni maksnud kartulikombaini soetamine suurimat investeeringut, mis põllumajandustehnika ostuks siinmail kunagi tehtud. Saksamaal toodetud iseliikuv kartulikombain Dewulf R3000 Me-

ga osteti Soome firma R. Laaksonen Oy kaudu. Tegemist oli erakordse sündmusega põllumajanduses, sellest kirjutasid peaaegu kõik suuremad ajalehed. Laheotsa mail käis seda tehnika ilmaimet oma silmaga kaemas tolleaegne põllumajandusminister Tiit Tammsaar. Tegemist oli siis ja on praegugi siiski suhteliselt vähe kasutust leidva põllutöömasinaga, sest isegi Soomes öeldi 2003. aastal olevat vaid 16 iseliikuvat kartulikombaini. Põhjuseks kallis hind juba kasvõi järelveetava analoogiga võrreldes, samuti üleüldine kartulikasvatuse siirdumine lõunapoolsematesse riikidesse.