MÕNUSAT JA TUJUKÜLLAST AASTAVAHETUST!
TÄNASES LEHES VÕTAVAD 2018. AASTA KOKKU JA HEIDAVAD LOOTUSRIKKA PILGU UUDE AASTASSE ILMAR LEMETTI, KRISTA HABAKUKK, ROOMET SÕRMUS, MAIT KLAASSEN, SIRJE POTISEPP, JAAN KALLAS, KERLI ATS, RAUL ROSENBERG JA TÕNIS KORTS.
9
772504
586014
ISSN 2504-5865
27. DETSEMBER 2018 • NR 52 (185) • HIND 1 €
AJALEHT ETTEVÕTLIKULE MAAINIMESELE
Tartumaalt Nõost leiab väikese Itaalia tiit efert Maa Elu
artumaal Nõo lähistel tegutseb Viinamärdi talu ja meierei, kus valmivad itaaliapärased juustud. Ettevõtte rajas Itaaliast pärit Denis Pretto. Esimesed Viinamärdi talu meiereis valminud itaaliapärased pehmed juustud on käsitsi valmistatud burrata ja stracciatella. Nende jaoks on kasutatud kohalikust farmist pärit puhast naturaalset lehmapiima. ITAALIA MAAPOISS ASUB TEGUTSEMA Denis on üdini maapoiss, pärit Põhja-Itaaliast Veneto maakonnast Vicenza linna lähistelt. Veneto maakonna keskus on Veneetsia, kus autoteede asemel looklevad kanalid. Esimest korda tuli Denis Eestisse 2010. aastal doktoriõpingute ajal. Ta tutvus siin oma tulevase abikaasa Annemariga, kes on Eesti Maaülikoolis toidutehnoloogia lektor. Nad abiellusid 2012. aastal, samal sügisel asus Denis Eesti Maaülikooli järeldoktorantuuri. Doktorikraadi oli ta omandanud kodukandis Padova ülikoolis. Teadustöös on ta keskendunud loomakasvatusele, täpsemalt lehmade aretusele piima kvaliteedi parandamise eesmärgil.
MÕTE PIIMALAMBAID KASVATADA TEKKIS DENISEL 2013. AASTAL, KUI TALU OSTETI, SEST SIIS EI OLNUD EESTIS ÜHTEGI PIIMALAMMASTELE SPETSIALISEERUNUD FARMI. Algul elati Tartus linnakorteris, aga Denisele ei passi linnaelu sugugi. Kuigi talle meeldib teha teadust, ei soovi ta is-
tuda hommikust õhtuni kontorilaua taga. Elu linnakorteris nelja seina vahel oli talle väga vastukarva. Asuti otsima talu Tartu lähistel, kus oleks rohkem maad kui kaks hektarit. See osutus üpris keeruliseks. Lõpuks leiti Nõo ja Luke vahel Veski-Viinamärdi talu. Talul on pikk ja põnev ajalugu ning Annemari kirjeldab seda värvikalt. Talukompleksi kuulub vana taluhäärber ning suur sõjaeelse Eesti Vabariigi aegne laudahoone. Hoovis on vesiveski varemed, veski lasid sakslased teise maailmasõja ajal õhku. Vana lauta kasutati mõnda aega loomapidamiseks, kuid peagi oli selge, et on vaja ehitada uus. PIIMALAMBAD Mõte piimalambaid kasvatada tekkis Denisel 2013. aastal, kui talu osteti, sest siis ei olnud Eestis ühtegi piimalammastele spetsialiseerunud farmi. Itaalias ja Prantsusmaal käidi piimalambatõugude ja juustumeiereidega tutvumas. Uue lauda planeerimine võttis samuti aega. See otsustati ehitada majapidamisest pisut eemale. Teine argument piimalammaste kasuks oli see, et lambapiimast saab juustu poole rohkem kui lehmapiimast: lehmapiimajuustu tehes saab 100 liitri kohta 10 kilogrammi juustu, lambapiimast tehes 20 kilogrammi. Juustutootmine dikteeris meiereivajaduse, sest lambapiima Eestis keegi kokku ei osta. Samuti on ju kasulik oma toorainet ise väärindada. Laut valmis tänavu kevadel, meierei hilissügisel. Denis on juustutegemist õppinud Itaalia meiereides. Ta tutvustab õhinal meierei seadmeid ja juustuvalmistamise tehnoloogiaid. Päris õigeks Itaalia juustumeistriks pole Denise sõnul pelgalt retseptist näpuga järge ajades võimalik saada. Näiteks rammusa ja kreemja burrata valmistamise
üks etapp näeb ette juustu venimise kontrollimist – kui see venib katkemata vähemalt meetripikkuseks, on juustumassi konsistents õige. Seni kuni oma lambakari veel piima ei anna, toodetakse juustu ostetud lehmapiimast. „Ei tahtnud ju, et ruumid seisavad tühjana. Pangalaen tuleb tagasi maksta igal kuul, vaja oli tegutseda,” räägib Annemari. Viinamärdi talu nimi tundus huvitav, see otsustati jätta oma toodete kaubamärgiks. „Oleme selle eest kiita saanud, see jääb inimestele meelde,” sõnab Annemari rõõmsalt. Peale juustude valmistatakse meiereis poolpehmeid provolone-juustusid. Kõige minevam on trühvlijuust. „See on eestlaste jaoks uus maitse, tundub, et täitsa meeldib.” Siiski, edaspidi soovitakse saada lambajuustutootjaks. Plaanis on toota pecorino’t, ricotta’t ja halloumi’t. Praegu on laudas üle saja lamba ja neid tuleb aina juurde, sest peenikest peret muudkui lisandub. Talled on ema nisa küljes esimese kuu, siis hakkab piima juustutootmiseks üle jääma. „Varem ei saa tallesid emapiimata jätta, sest kasv võib kängu jääda,” selgitab Annemari. Kahjuks pole aga kasvatajatel midagi peale hakata isaste talledega. Lihahuvilisi küll on, aga tapam a ja s i d
Denis on üdini maapoiss, pärit Põhja-Itaaliast Veneto maakonnast Vicenza linna lähistelt. fotoD: tiit efert
napib. Õigemini need on kaugel ja teenuse kasutamine kulukas. „Eks paistab, mis teeme,” on Annemari pisut nõutu. Villaga õnneks muret pole, need lambad on aretatud nii, et nad liiga palju villa selga ei kasvata. SIHIKUL EKSPORT Viinamärdi talu tooted on saadaval ettevõtte Italian Taste in Estonia müügilettidel Balti jaama turul ja Kvartali kau-
banduskeskuses, Lõunakeskuses Umami poes ja restoranis Jakobi Jalats. Kuuldavasti plaanib Italian Taste laieneda Riiga. Plaanis on kombata ka Helsingi turgu, kuid esialgu on Eestiski potentsiaali küllaga. Viinamärdil käib juustutegu kaks korda nädalas. Tuleb teha palju käsitsitööd, mida ei saa kuidagi mehhaniseerida. Põhitöö teeb ära Denis. Annemari on kahe lapse kõrvalt jõudumööda abiks ja jätkab ka maaülikoolis lektorina. Denis teeb teadust, mis võimaldab tal töötada seal, kus soovib. Ettevõtja elu pole kerge, eriti põllumajanduses. Tihtilugu alustab Denis tööpäeva hommikul kella seitsme ajal ja lõpetab õhtul üheksa paiku, tuleb ette pikemaidki päevi. Tööd on palju, aga seeeest on huvitav – ükski päev ei sarnane teisega ja iga päev pakub uusi võimalusi.
2 || eTTeVÕTja || maa elu
„Siin on hea äri ajada,” ütleb Andris Petersons oma kaheksa-aastasest Eestis töötamise kogemusest rääkides. foto: mailiis ollino / pÄrnu postimees
riina martinson Maa Elu
ui sõita mööda Via Balticat Lätist Pärnu suunas, siis pisut enne Lottemaad ahvatleb juba aasta aega peatust tegema lätlastele kuuluv pagarikodakohvik Pärnamäed. Pagariäri juht Andris Petersons räägib, et ettevõtte omanik Dagnis Čākurs käis omal ajal Pärnu-Jaagupis magusaid kõrsikuid ostmas. Siis jäi talle silma ilus koht maantee ja jõe vahel, kus seisis juba nõukogude ajal alustatud, aga pooleli jäänud motell. Lätis samuti teeäärset pagarikoda omaval mehel tekkis soov Reiu jõe äärde oma äri rajada ja 2010. aastal ostiski kinnistu ära. Paraku jõudis varsti kohale arusaamine, et kiiresti pole võimalik siin oma pagariäri avada. Asjaajamine võttis sedavõrd kaua aega, et vahepeal avati ajutiselt oma väike pagarikoda Pärnus. TEEÄÄRNE ASUKOHT Algusest saati siinset äri juhtinud Petersons seletab, et põhiline raskus oli Reiu külas asuva kinnistu puhul leida üksmeel Maanteeametiga, kuidas maan-
IGAL POOL ON KEERULINE JALGA UKSE VAHELE SAADA JA ERINEVUS KAHE RIIGI VAHEL POLE SUUR. RÄÄGIME KÜLL ERI KEELT, AGA SEDA KÜLL EI SAA ÖELDA, ET EESTIS OLEKS KEERULISEM.
27. detsember 2018
Et Via Baltica ääres oma kohviku avada saaks, pidi ettevõte investeerima peaaegu pool miljonit eurot maanteel ohutuma liikluskorralduse väljaehitamisse. foto: urmas luiK / pÄrnu postimees
Pärnamäed meelitavad Via Balticalt alla keerama teelt kinnistu juurde nõuetekohane mahasõit ja parkla ehitada. „Väga-väga keeruline oli saada luba, et siin tiheda liiklusega maantee kõrval tegutsema hakata,” nendib mees. „Seitse aastat võttis see kokku aega.” Lõpuks pidigi pagarikoda oma raha eest välja ehitama maantee laienduse ja tänavavalgustuse. Petersonsi sõnutsi kulus selleks peaaegu pool miljonit eurot, euroliidu toetusena saadi tagasi 180 000 eurot. „Jah, see on suur summa, mille välja pidime käima, aga muud moodi polnud võimalik siin poodi ja kohvikut avada,” tõdeb ta. 5. jaanuaril 2019 saab täis aasta Reiu külas. Paraku pole teemure veel lõppenud, sest Via Baltica neljarealiseks ehitamise kava näeb ette, et uus tee läheks Pärnamägedest kaugemalt mööda. Seega jääks autovoog eemale ja külastajaid vähemaks. Lisaks tekib küsimus, miks oli siis vaja nõuda, et ettevõte praegu sadu tuhandeid eurosid maanteesse investeeriks, kui plaanis on uus tee hoopis mujale viia. Petersons on siiski lootusrikas. „Ma väga loodan, et leitakse ka selline võimalus, et meil väga halvasti ei läheks,” kõneleb ta. Huvitaval kombel ongi kogu meie jutuajamine eestlase jaoks harjumatult positiivne: igast raskusest rääkides ei kõla lõunanaabrist ettevõtja suust kriitikat siinse bürokraatia suhtes, vaid võimalike lahenduste otsimist-pakkumist. Kohvikus ringi vaadates tundub, et optimismiks on ka
põhjust. Maa Elu käis Pärnamägedes tavalise tööpäeva pärastlõunal ja maja oli külastajaid täis: kohvikus vaid mõni vaba laud ja müügisaali kassasabas pisike järjekordki. Peterson tõdeb, et asukoht tiheda liiklusega tee ääres on tõesti hea – möödasõitjad astuvad ikka sisse. Suvel on rahvast rohkem, talvel vähem. Enamik klientidest on küll möödasõitjad, aga on ka püsikliente. „Päris palju on nägusid, kes meelde jäänud, sest astuvad tihti sisse,” rõõmustab Petersons. „Aga kõvasti on veel tööd teha, et rohkem rahvast tuleks.” LEIB POODIDES Eestis on Pärnamäed oma leibade, pirukate ja küpsistega jõudnud juba umbes paarisaja poe letile. Jah, konkurents Eesti pagaritoodete turul on tihe, kuid Petersons usub, et nende suuresti käsitööna valminud toodetele on siin ruumi küll. Seni ongi saadud palju kiitust, mis julgustab aina suuremaid plaane tegema. Pärnamägede leib on keskmisest pisut kallim ega jõua suurte tootjatega hinnas võistelda, aga käsitööleibadelgi on oma ostjad olemas. „Mis parata, käsitöö juures on kõige kallim just tööjõud,” nendib Petersons. Poodidesse on oma toodetega pääseda keeruline nii Lätis kui ka Eestis. Oma kodumaal on nad tegutsenud juba 25 aastat ja nimi tuntud, Eestis aga alles 7–8 aastat. „Igal pool on keeruline jalga ukse vahele saada ja erinevus kahe riigi vahel pole suur. Räägime küll eri keelt, aga seda küll ei saa öel-
da, et Eestis oleks keerulisem,” seletab Petersons. Praegu valmivad hulgimüügi jaoks Pärnamägede kirja kandvad leivad Põhja-Lätis asuvas tehases, aga tulevikus on plaanis Eesti turu jaoks küpsetama hakata Pärnu külje all. „Leiba küpsetame öösel ja hommikul lähevad autod poodide poole. Eestis küpsetades jõuaks kaup natuke kiiremini kohale,” ütleb Petersons ja lisab, et siinne pagarikoda töötab praegu 30protsendilise võimsusega. Põhitakistus, mis segab laienemist, pole miski üllatus – tööjõupuudus. Pärnamägedes on praegu ametis 35 töötajat, aga täisvõimsusel tööle hakkamisel oleks vaja 60 inimest. Kuna pagarikoda ei asu Pärnus, vaid 13 kilomeetrit linnapiirist, oleks osal inimestest raske liikuda. Päeval on bussiliiklus hea, kuid öisel vahetusel oleks tülikas tulla. Aga Petersons usub, et nad leiavad lahenduse sellelegi probleemile. „Midagi ikka mõtleme välja,” kinnitab ta. OSTUTURISTIDE ÜLE RÕÕMSAD Kui jutt hindadeni jõuab, pole võimalik lätlaselt Eesti ostuturistide kohta küsimata jätta. Mida lätlased arvavad meie viinarallist? „Lätlased on selle üle väga rõõmsad,” kinnitab Petersons. „Meid see ei sega ja hea ju, kui raha meie juurde tuleb.” Palju ostavad eestlased Lätist ka ehitusmaterjale ja Valmiera Depoo esine on laupäeval-pühapäeval Eesti numbrimärkidega autosid täis. „Mulle
LIEPKALNI LUGU Janis Mendzinšele kuulus 1928. aastal rajatud suur talu Liepkalni, eesti keeles Pärnamäed. Liepkalni põldudel kasvasid rukis ja oder, maja kõrval sirgusid suured pärnapuud. Sügisel viidi vili veskisse jahvatada. Laupäeviti sidus perenaine valge rätiku pähe ja pani taina leivakünasse hapnema. Siis köeti suur leivaahi kuumaks ja perenaine tõstis puust leivalabidaga suured ümmargused leivapätsid ahju. Kolhoosiaastatel Liepkalni talu hävis. Kui 1990. aastate algul Janis Mendzini lapselaps Dagnis ja tema vend said tagasi Liepkalni talu maad, oli maja täiesti hävinud. Dagnise unistus, et põldudel kasvab jälle vili, täitus varsti. 1993. aastal, kui esimesed rukki- ja nisusaagid olid pekstud, taasalustas uus peremees omakasvatatud teraviljast leiva küpsetamist. Tema ise valmistas juuretise ja sõtkus tainast. Retsepte leidis mees vanaema märkmetest ja kuulis ümbruskonna naistelt. Leiba küpsetati ka ümbruskonna inimestele. Tasapisi tootmine kasvas ja praegu tegutsetakse juba viies pagariäris: Ruhjas, Valmieras, Klintaine vallas Liepsalas, Riias ja Pärnu külje all. on sealsed müüjad rääkinud, et on vaja hakata eesti keelt õppima,” kirjeldab mees. Iga päev Läti ja Eesti vahet sõitev Petersons ütleb, et mõni asi on Eestis, mõni Lätis soodsam. Näiteks tema ostab kohvi alati Eestist, siin on see hulga odavam. Piimgi tundub siin pisut soodsam. Petersons ise elab Lätis Ruhjas ja sõidab iga päev 80 kilomeetrit Pärnamägedesse tööle. „Tunnike sõita. Just paras aeg, et rahulikult tööplaanid peas selgeks mõelda,” kõneleb mees. „See maa polegi pikk. Tean, et mõned sõidavad siit Tallinnasse 120 kilomeetrit tööle.”
maa elu || 2018 ja 2019 || 3
27. detsember 2018
Maa Elu küsib
Maaeluministeeriumi kantsler
ILLAR LEMETTI Mis on need kolm asja, nii head kui ka halba, mis teie meelest 2018. aastat kõige enam mõjutasid?
2018. aastat iseloomustavad märksõnad on põud, arutelu põllumajanduse ja kalanduse üle ning Aafrika seakatku vaibumine. Riigisektoris toimunust väärib nimetamist SA Eesti Maaelumuuseumid käivitamine ja Tori tallide renoveerimise algus ning see, et ladusas koostöös Rahandusministeeriumi kolleegidega oleme leidnud võimaluse teha katsejaamadesse ja laboritesse mitu olulist investeeringut. Vastuvõetud 2019. aasta riigieelarves on eraldatud täiendavad vahendid sordiaretusele ja järelevalve tõhustamiseks – see peab meile tagama Eesti oludesse sobivate sortide aretamise jätkumise ning kindlustunde nii Eestis toodetava kui ka Eestisse sissetoodava toidu ohutuse ja kvaliteedi suhtes. Põud ja palavus. Põual oli
sel aastal põllumeeste tegemistele otsene negatiivne mõju. Tera- ja kaunviljade ning õlikultuuride saak jäi väikseks, rohusööda varumine oli raskendatud. Madalad liha- ja kõrged söödahinnad põhjustavad raskusi seakasvatussektorile. Ka mahesektoril on keeruline, sest puudujäävale mahesöödale on raske asendust leida. Teraviljavaru vähenes kogu maailmas, see tõi omakorda kaasa kokkuostuhindade tõusu. Kuumus, veepuudus ja haigused kimbutasid ka kalakasvandusi. Põllumajanduse ja kalanduse tulevik. 2018. aastat on mõjutanud mitu pikaajalist ja tulevikku vaatavat protsessi. Euroopa Liidus on jätkunud aktiivne arutelu ühise põllumajanduspoliitika ning kalandusja merendusfondi tuleviku teemal. Meile sobivalt on uutes ettepanekutes jäetud riikidele senisest rohkem ruumi otsustada, millised on neile olulise-
PRIA juhatuse esimees
JAAN KALLAS
Mis on need kolm asja (nii head kui halba), mis teie meelest 2018. aastat kõige enam mõjutasid?
PRIA klientide – põllumajandustootjate – jaoks oli aasta keeruline põua tõttu, mis mõjutas ka nende majandustulemusi. Et tootjaid meie võimalus-
te piires aidata, võttis PRIA endale ülesande alustada kõikide otsetoetuste väljamakseid võimalikult varakult. Seda me ka tegime – praeguseks on hektaripõhised otsetoetused, piimalehma otsetoetus ja üleminekutoetused välja makstud. ELi rahastatavate otsetoetuste eelarve ja kõigi otsetoetuste ühiku-
mad valdkonnad, mis vajaksid rahastamist. Riigisiseselt oleme sektori arengu suunamiseks aktiivselt tegelenud põllumajanduse ja kalanduse valdkonna arengukava koostamisega. Selles protsessis on aktiivselt osalenud erasektori, erialaorganisatsioonide ja riigiasutuste esindajad – mitukümmend organisatsiooni ja mitusada inimest. Oleme kõik koos paika pannud ühised eesmärgid, mille poole tuleks Eesti põllumajandust, toidusektorit, kalandust ja maaelu laiemalt järgneval kümnel aastal arendada. Väga tähtis on ka Riigikantselei ja Rahandusministeeriumi eestvedamisel koostatav strateegia „Eesti 2035”, kus meie valdkond peab leidma väärika koha. Aafrika seakatk. Esimest korda pärast 2015. aastat ei tuvastatud 2018. aastal üheski Eesti koduseafarmis seakatku – see andis võimaluse kaotada piiranguid ja tõsta sektori konkurentsivõimet. Sigade arv on hakanud kasvama. Samas tuleb sektoril jätkuvalt teha suuri kulutusi ennetavateks meetmeteks. Mis võiks olla see konkreetne tulem, mida enim 2019. aastalt loodate?
Kõige enam ootab kogu põllumajandussektor korralikku saagiaastat. 2017. aastal andis tagasilöögi vihmane koristusaeg ja 2018. aastal põud. Ilus sügis võimaldas aga sel aastal külvata tavalisest rohkem talivilja, mis on hea saagipotentsiaaliga. Kindlasti ootame sealiha hinnatõusu, teisedki kokkuostu-
määrad on seejuures kõrgemad kui eelmisel aastal. Tänavu toimus nende toetuste taotlemine esmakordselt ainult elektrooniliselt ePRIA vahendusel. Me täname ja tunnustame kõiki rohkem kui 15 000 klienti, kes selle kanali kasutamisega edukalt toime tulid! PRIA jaoks oli aasta erakordne ka seetõttu, et meid käis kontrollimas rohkem auditeid kui ühelgi varasemal aastal – kolm Euroopa Komisjoni poolt, kaks Euroopa Kontrollikojast, üks Euroopa Pettustevastasest Ametist OLAF. PRIAl on seni olnud Euroopa Liidu liikmesriikide seas eeskujuliku makseagentuuri maine ja usutavasti püsib see ka pärast tänavuste auditite lõpptulemuste saabumist. Mis võiks olla see konkreetne tulem, mida enim 2019. aastalt loodate?
Rahastusperiood 2014–2020
juhtkiri
hinnad võiksid paremad olla. Lüpsilehmade arv võiks jõudsamalt kasvada. Väga soovime sel aastal Riigikokku jõudnud seaduseelnõu vastuvõtmist, mis käsitleb väärtusliku põllumajandusmaa kaitset. Loodame, et ennast hakkab ära tasuma suur töö, mida on tehtud eksporditurgude avamiseks – eksport peab hakkama kasvama. Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika strateegiakava koostamise käigus tuleb välja töötada kõigi muude meetmete kõrval välja parimad meetmed peretalude olukorra parandamiseks ja elurikkuse hoidmiseks põllumajandusmaastikel. Viimastel aastatel on näiteks halvenenud põllulindude olukord. Jätkame tööd selle nimel, et Eesti seisukohad jõuaksid Euroopa Liidu uue rahastusperioodi strateegiadokumentidesse. Loodame, et käivituvad või astuvad pika sammu valmimise suunas mitu ühistulist töötleva tööstuse projekti – kalajahutehas, õlikultuuride töötlemise tehas ja piimatööstus. Sel aastal algas meie hea koostööpartneri, Riigi Kinnisvara ASi eestvedamisel Eesti Taimekasvatuse Instituudi teraviljade aretuskeskuse ehitus Jõgeval – see kompleks peaks valmima 2019. aasta lõpuks. Tahame astuda järgmisel aastal samme, et Eestis toodetud mahetoit jõuaks senisest rohkem lasteaedadesse ja koolidesse.
hakkab liginema lõpule. Loodame, et ettevõtjad, kelle investeeringutoetuste taotlused oleme rahuldanud, viivad oma projektid edukalt lõpule ja PRIA saab määratud toetused kõigile välja maksta. See on ka maaelu arengukava ning Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi toetusmeetmete jaoks Eestile eraldatud eelarvete võimalikult täieliku ärakasutamise eeldus. Meie ülesanne on neid toetusi vahendades jälgida, et raha jõuaks õigete klientideni, kes toetuste saamise tingimusi päriselt täidavad. On alanud järgmise programmperioodi kavade koostamise arutelu – osaleme neis ettevalmistustes ise ja soovitame ka põllumajandustootmise, maaelu ja kalandusvaldkonna esindusorganisatsioonidel aktiivselt kaasa lüüa, et nende soovid ja vajadused aegsasti otsustajateni jõuaksid.
peeter raidla
peatoimetaja
UUELE AASTALE VASTU
T
änases Maa Elus võtavad lõppeva aasta kokku ja heidavad lootusrikka pilgu uude aastasse üheksa maaelu korraldamisega üht- või teistpidi seotud juhtivtegelast. Mõistagi on põhiline soov, et eelseisval aastal Eestimaa põllud korralikku saaki annaksid ning et liha ja muude saaduste kokkuostuhinnad tõuseksid. See sõltub paljuski sellest, milliseks kujunevad ilmaolud ja kuidas turg käitub. Aga parimat tasub alati loota. Maa Elu ühineb igati ka maaülikooli rektori Mait Klaasseni lootusega, et uuel aastal hakkavad otsused põhinema teadmistel, uuringutel ja faktidel ning et lärmakas vähemus ei määra enam riigi arengut. Otsustav roll on siin meil kõigil. Toimuvad ju märtsi alguses riigikogu valimised ning eelkõige meist ehk valijaist sõltub, millise suuna tulevane valitsus Eesti edasist arengut kavandades võtab. On see ikka kaugelevaatav ja Eestit kui tervikut käsitlev? Ja nagu külaliikumise Kodukant juht Krista Habakukk loodab, peaks uus poliitiline kurss tooma tervikliku ja läbimõeldud lähenemise maaelule ning tagama kogukondi kaasava ja koostööle orienteeritud otsuste tegemise. Või nagu toiduliidu tegevjuht Sirje Potisepp kinnitab: 2019. aastalt ootame eelkõige valitsuselt maksurahu, teatud aktsiiside tagasipööramist ja kaasatud poliitikat, mis arvestab kõigi osapooltega ja loob pinnase kodumaiste ettevõtete püsimisele, kes toodavad siin toiduaineid ja jooke, annavad tööd tuhandetele inimestele ja maksavad riigikassasse olulisel määral makse. Riigikogu valimiste kõrval ei saa kuidagi unustada sedagi, et 2019. aastal langetatakse kõik Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika järgmise finantsperioodi 2021–2027 tähtsamad otsused, nagu toonitab taluliidu tegevjuht Kerli Ats. Just Euroopa Liidu otsustest sõltub, milliseks kujunevad meie põllumeeste otsetoetused ning millal kaovad ebavõrdsed tingimused. Mõnusat aastalõppu kõigile Maa Elu lugejatele!
Peatoimetaja Peeter Raidla peeter.raidla@maaelu.ee Toimetaja Riina Martinson riina.martinson@maaelu.ee Makett Jaanus Koov, küljendus Ain Kivilaan Keel ja korrektuur Reeli Ziius Reklaamitoimetaja Liisa Kaha liisa.kaha@eestimeedia.ee, telefon 739 0383 Väljaandja AS Eesti Meedia Maakri 23a, 10145 Tallinn, www.maaelu.ee Maa Elu ilmub Postimehe, Pärnu Postimehe, Sakala, Virumaa Teataja, Järva Teataja ja Lõuna-Eesti Postimehe vahel igal neljapäeval (v.a riigipühad). Tellimine, telefon 666 2525 Koos Postimehega levi@postimees.ee Koos maakonnalehtedega tellimine@ajaleht.ee Autoriõigused: Eesti Meedia AS, 2018
4 || 2018 ja 2019 || maa elu
27. detsember 2018
Maa Elu küsib
Eesti PõllumajandusKaubanduskoja juhatuse esimees
Eesti Maaülikooli rektor
ROOMET SÕRMUS
Mis on need kolm asja, nii head kui ka halba, mis teie meelest 2018. aastat kõige enam mõjutasid?
2018. aasta peamiseks märksõnaks põllumajandussektoris kujunes põud, mis puudutas otseselt nii taime- kui ka loomakasvatussektorit. Suve lõpus oli loomakasvatajate seis rohusööda varumisel veel väga ärev, õnneks leevendas olukorda suhteliselt soe ja niiske sügis. Teraviljakasvatajatele oli kolmas keeruline aasta järjest. Tänavuse aasta saak kujunes põua tõttu üsna sarnaseks 2016. aasta väikese saagiga. 2017. aastaga võrreldes langes teravilja keskmine saagikus tänavu umbes kolmandiku võrra. Võrreldes 2016. aastaga kujuneb selle aasta üldpilt siiski paremaks, sest aasta teises pooles vilja hinnad paranesid. Tootjate lõikes on aga mitut moodi, sest põuakahju ulatus oli eri piirkondades isesugune. Kuigi 2017. aasta kogusaak kujunes lõppkokkuvõttes korralikuks, siis oli viljakoristus väga keeruline – vihmase ilma tõttu kannatas vilja kvaliteet ja märkimisväärne osa põllukultuuridest jäi koristamata. Raskustes olid möödunud aastal need põllumehed, kes panustasid rohkem kaunviljadele, kus jäi väga suur osa pinnast koristamata. 2017. aasta sügistööde hilinemise tõttu jäi tänavu taliviljade pind ootuspärasest tagasihoidlikumaks, mis omakorda süvendas tänavust põuaprobleemi. Möödunud aastale tagasi vaadates on põhjust tunnustada praegust valitsuskoalitsiooni, kes jätkas põllumeestele üleminekutoetuste maksmist ja leidis suvel kiiresti võimaluse eraldada põua tõttu enam kannatanud põllumeestele valitsuse reservist 20 miljonit eurot laenuprogrammi käivitamiseks Maaelu Edendamise Sihtasutuse kaudu. Detsembri keskpaigaks oli laenutaotluse esitanud üle 150 põllumehe, kes on kokku küsinud ligi 13 miljoni euro ulatuses laenu. Loodame, et see laenuprogramm aitab paljudel pingelises finantsolukorras olevatel põllumajandusettevõtetel raske aeg üle elada ja tootmist jätkata. Muidugi oleks lootnud, et ka Euroopa Komisjon aitab põuakahju leevendada, kui ilmselt oli probleem seekord sedavõrd suur, et komisjoni kasutuses olevad võimalused jäid napiks. 2018. aastasse jäi tulevikku vaadates väga tähtis sündmus – Euroopa Komisjon esitas ELi ühise põllumajanduspoliitika tulevikku käsitlevad
MAIT KLAASSEN määruste eelnõud, samuti tegi komisjon ettepanku ELi mitmeaastase eelarve kohta aastateks 2021–2027. On rõõmustav, et komisjon soovib jätkata Eesti ja teiste Balti riikide põllumajanduse otsetoetuste ühtlustamist teiste riikide toetustega. Võib öelda, et meie järjepidev selgitustöö on vilja kandnud. Samas pole me rahul sellega, et komisjoni kava kohaselt jõuab Eesti otsetoetuste tase 2027. aastaks vaid 77 protsendini ELi keskmisest. Eesti tootmiskulude tase on aga juba praegu tunduvalt kõrgem ELi keskmisest.
Mis on need kolm asja, nii head kui ka halba, mis teie meelest 2018. aastat kõige enam mõjutasid?
Head polnud ju üldse vähe. Käesolev aasta oli täis Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva üritusi, mis kokku moodustavad ühe suurepärase ürituse. Teiseks oli üle aastate meil tõeliselt soe suvi, kus kõik päikesekummardajad võisid rahuliku südamega loodust reosta-
vad lõunamaareisid ära jätta ja lõpuks ometi tutvuda lõpmatult rikka Eestimaa loodusega. Kolmandaks toon esile majandusarengu jätkuva stabiilsuse. Halvema poole pealt peab märkima Eesti ilmselget üleminekut teadmiste- ja tõenduspõhistelt otsustelt emotsioonidel põhinevatele otsustele. Silmanähtavalt on nihkutud selles suunas – kellel kõvem hääl, sel-
Mis võiks olla see konkreetne tulem, mida enim 2019. aastalt loodate?
Kõige enam soovime, et 2019. aasta kujuneb ilmastiku ja turgude poolest Eesti põllumeestele soodsaks. Loodame, et tänavune soodne sügis võimaldas põllumeestel taliviljakülvi näol laduda korraliku vundamendi, mis annab põhjust järgmisel aastal loota head saaki. 2019. aastasse jääb ka kaks olulist poliitilist sündmust – märtsis toimuvad Riigikogu valimised ja mais Euroopa Parlamendi valimised. Oleme valimisteks ka põllumajanduskojas põhjalikult valmistunud – oleme välja töötanud ettepanekud erakondadele põllumajanduse ja biomajandusega laiemalt seotud valdkondade arendamiseks ning kohtunud kõikide suuremate parlamendierakondade esindajatega. Loodame, et Riigikogu valmiste järel moodustatakse valitsuskoalitsioon, kes näeb ja aitab ära kasutada põllu- ja metsamajanduse suurt potentsiaali biomajanduse arendamiseks ja seeläbi kogu riigi majanduse edendamiseks. Loodame, et jätkub kodumaist toidutootmist soodustav poliitiline suund. Euroopa Parlamendi tulevasest koosseisust sõltub aga otseselt, milliseks kujuneb meie põllumajanduse tulevik pikemas vaates. Pooleli on nii ELi ühise põllumajanduspoliitika kui ka ühenduse järgmise perioodi eelarvekava käsitlemine. Saame rahul olla, kui järgmise aasta lõpuks suudetakse kokku leppida sellises ELi eelarves aastateks 2021–2027, mis viib Eesti põllumeeste otsetoetuste taseme võrreldes Euroopa Komisjoni ettepanekuga keskmisele tunduvalt lähemale. Samuti on tähtis, et omavahel viiakse tasakaalu ühise põllumajanduspoliitika raames kehtestatavad keskkonnanõuded ja eelarvevahendid.
Toiduliidu tegevjuht
SIRJE POTISEPP Mis on need kolm asja, nii head kui ka halba, mis teie meelest 2018. aastat kõige enam mõjutasid?
Eesti toiduainetööstustele on lõppev aasta olnud väga keeruline, läbiv märksõna on ebastabiilsus. Enim mõjutasid ja teevad muret tõusvad kulud, mille põhjuseks on nii kehtestatud maksud kui ka mitme teise tootmissisendi hinnakasv. Oma osa mängib siin põuane suvi, mistõttu oli saagikus ligi 30 protsenti väik-
sem. Selle lõplikke tagajärgi saame tunda ilmselt alles järgmisel kevadel. Eesti ettevõtted on kaotanud konkurentsivõimet nii sise- kui ka välisturul. Hiljutisest värskest uuringust on näha, et eestimaise hoiakuline eelistus on langenud ja see on selgelt seotud hinnatõusuga. Eesti tarbija on endiselt hinnatundlik ja see peegeldub ka ostudes – kui kõrval on odavamad importtooted, langeb valik sageli ka neile. Suuremast
Head aastavahetust ja teguderohket uut aastat! Soovib Teet Elektritööde OÜ
lel õigus! Oli see nii tselluloositehase, Väimela kanala, metsaraie, Rail Balticu trassi, Saaremaa silla, Hiiumaa tuulepargi, rändeleppe, põlevkivienergeetika, maavarade uurimise, haiglate reformi, kliimamuutuste jne küsimuses. Faktid ja teadmised ei huvita enam kedagi, tähtis on usk, et nii asjad on, sest keegi kuskil justkui rääkis. Teiseks mainin väga pikka, aga siiski jätkuvat protsessi – rahvastiku vananemine ja sellest tulenev. Kolmandaks järsk kultuurituse kasv poliitilistes vaidlustes. Kui üksteise matslik ja kontrollimatu solvamine muutub normiks, siis kuidas üksteise solvajad saavad moodustada näiteks valitsuse? Mul on ettepanek: kingime kõigile poliitikutele käitumisõpiku ja kohustame selle ka läbi lugema. Siis vast saab ema-isa kunagi tegemata jäänud töö kuidagi silutud ja õhk saab puhtam. Mis võiks olla konkreetne asi, mida 2019. aastalt enim loodate?
Loodan, et uuel aastal hakkavad otsused põhinema teadmis-
alkoholiaktsiisist tingitud aina hoogustuv piirikaubandus Läti piiril ja soomlasest turistide osakaalu hüppeline vähenemine teeb eriti keeruliseks meie joogitööstuse olukorra. Teiseks tööjõupuudus ja sellest tulenev palgasurve, mis puudutab kõiki toiduvaldkonna ettevõtteid. On selge, et kui soovime teistest sektorites inimesi värvata, tuleb arvestada ligi seitsmeprotsendilise tööjõukulu kasvuga. Välistada ei saa ka seda, et sobivaid inimesi tuleb hakata otsima välismaalt. Kolmas, vahest kõige tähtsam murekoht on signaalid, mida riik oma käitumisega ettevõtjatele annab. Toiduainetööstuses on äärmiselt tarvilik stabiilsus, et oleks tagatud toiduohutus ja kvaliteet. Seda ei lisa aga põrmugi kavandatavad muudatused jäätmemajanduses, sealhulgas plasttoodete keskkonnamõju vähendamise direktiiv, mis praegusel kujul mitte ei vähendaks survet keskkonnale, vaid suurendaks seda ja paneks tootjate õlule ebaproportsionaalselt suured kohustused. Ma väga loodan, et nende otsuste langetamisel kuula-
tel, uuringutel ja faktidel ning lärmakas vähemus ei määra enam riigi arengut. Riik saab edeneda vaid kiiresti areneva majanduse baasil, aga majandus areneb üksnes tarkade inimeste kaasabil. Millal ometi jõuab inimesteni teadmine, et raha ei tule seinast, vaid tekib raske ja targa töö tagajärjel? Teiseks tahaksin, et Eesti Vabariik saaks endale teadust, haridust ja teadmisi hindava riigikogu ja valitsuse, kes suunaks kogu jõu majanduse arengu soodustamisse. Siis saaksime rahuliku südamega nautida järgmise suve üldlaulupidu ja vahest jätkuks rohkem vahendeid inimeste muude põhjendatud vajaduste rahuldamiseks. Lõpetuseks soovin, et uuel aastal jätkuks meil tarkust hoida ja armastada oma lähedasi, kuulata ära ka eriarvamusel olijad ja lihtsalt rääkida üksteisega, sest enamik arusaamatusi tuleb sellest, et inimesed ei räägi üksteisega. Ilusat aastavahetust, rahu ja armastust kõikidesse kodudesse!
takse ka tootjate arvamust ja leitakse lahendus, mis toetab nii loodus- kui ka majanduskeskkonda. Rõõmustav on see, et kõigest hoolimata on meie toiduainetööstused suutnud jalgele jääda, arendada välja uusi tooteid ja kasvatada eksporti. Samas ei ole väljaspool Eestitki olukord roosiline, sest konkurents on järjest rahvusvahelisem ja tihe, sest ka kõik teised Euroopa Liidu riigid soovivad eksportida. Mis võiks olla konkreetne tulem, mida 2019. aastalt loodate?
2019. aastalt ootame eelkõige valitsuselt maksurahu, teatud aktsiiside tagasipööramist ja kaasatud poliitikat, mis arvestab kõigi osapooltega ja loob pinnase kodumaiste ettevõtete püsimisele, kes toodavad siin toiduaineid ja jooke, annavad tööd tuhandetele inimestele ja maksavad riigikassasse olulisel määral makse. Tarbijatena saame aidata omamaiseid toidutootjaid ikka sellega, kui valime kohapeal toodetud tooted. Pühadelauale ikka oma sült, verivorst, kapsas ja liha!
maa elu || KalaPÜÜK || 5
27. detsember 2018
toomas šalda Maa Elu
K
alanduse korraldus jaguneb Eestis viie asutuse vahel – need on Maaeluministeerium, Keskkonnaministeerium, Keskkonnaamet, Veterinaar- ja Toiduamet ning Keskkonnainspektsioon. Kutselise kalapüügi korraldusega, sealhulgas kutselise kalapüügi lubade väljastamise, kalalaevade riikliku registri haldamise ja kalapüügiga seonduvate andmete kogumise ja arvestusega tegeleb Veterinaarja Toiduamet. Kuna kutselisi kalureid jagub meil mitmesse maakonda, on piirkondlikud keskused loodud Tallinnasse (vastutusalad Soome lahe kutseline püük: Harjumaa, Lääne-Virumaa, IdaVirumaa ning kogu traalpüük, kaasa arvatud kaugpüük), Jõgevale (Peipsi, Lämmijärv ja Pihkva järv, Narva jõe ülemjooksu, Jõgevamaa, Tartumaa, Põlvamaa kutseline kalapüük, sh kalapüük Suur-Emajõel), Pärnusse (Pärnumaa kutseline kalapüük), Saaremaale (Saaremaa ja Läänemaa kutseline kalapüük), Hiiumaale (Hiiumaa kutseline kalapüük) ning Viljandisse (Võrtsjärv ja Võrumaa kutseline kalapüük). Maa Elu külastas Veterinaar- ja Toiduameti kalapüügi ja turukorralduse osakonna Pärnu piirkondlikku keskust ja küsis ülevaadet selle tegemiste kohta sealselt peaspetsialistilt Margus Ljubimovilt. KÄED-JALAD TÖÖD TÄIS „Iga päev tegeleme koos teise peaspetsialisti Ilona Milleriga lubade väljastamise, kalapüügi aruandluse kogumise, kalalaevaregistri, püügisertifikaatide kinnitamise, esmakokkuosturaamatute väljastamisega jne, kokkuvõtvalt kogu Pärnumaa kutselise rannapüügi dokumentatsiooniga. Traalpüügiküsimused saavad lahenduse meie Tallinnas asuvas Harjumaa keskuses. Meie jaotame kutselise kaluri lube merele Pärnumaa mandriosas, Kihnu ja Manija rannakaluritele, kusjuures Kihnu ja Manija puhul peab taotleja olema saare püsielanik. Siseveekogudest toimub jõgedel silmupüük silmutorbikute ja silmumõrdadega. Ka Ermistu
Ajaloolist püügiõigust hinnatakse kõrgelt järvel on mõningal määral kutselist kalapüüki. Kui siseveekogudest püütakse enim kala Peipsist, on kalakoguse mõttes mere rannapüüki arvestades kindlalt esikohal Pärnumaa: räime 6757,7 tonni, meritinti 280,05, ahvenat 373,2, koha 59,9 ja vimba 49,2 tonni – selline oli 2018. aasta rannapüük maakonniti 30. septembri seisuga,” kirjeldab Ljubimov oma igapäevatööd, mis kõrghooajal on üsna pingeline. Pärnumaal on 323 ettevõtet, mis on saanud 2019. aastaks loa tegeleda kutselise kalapüügiga. Selle arvu sisse mahuvad nii füüsilisest isikust ettevõtjad, osaühingud kui ka aktsiaseltsid. Neist 246 on Pärnumaa mandriosa ettevõtted, kes teevad kutselist kalapüüki merel. Tendentsina võib välja tuua, et järjest enam FIEsid on hakanud end ümber vormistama osaühinguks. Kalurite keskmine vanus tõuseb, praegu on see Ljubimovi hinnangul veidi üle viiekümne eluaasta. Uusi tulijaid küll on, aga mitte massiliselt. „Kui sul on palju püügivahendeid, on võimalik kenasti teenida. Kui neid on vähevõitu, käiakse kala nõudmas muu töö kõrvalt. Ainult kalapüügist elavad ära vähesed kutselised kalurid, aga ega mina nende rahakotti pole piilunud.” Igapäevast suhtlemist kaluritega VTA kalapüügi ja turukorralduse piirkondlikes keskustes jagub. „Kui on vaja luba vormistada, käiakse enamasti ikka meilt läbi, kuigi sama asja saaks korda ajada ka elektrooniliselt. Vanemad mehed on lihtsalt harjunud siin käima, see on neile justkui rituaal. Saavad meilt arve, lähevad panka maksma, tagasi tulles saavad loa kätte. Loa saadame ka e-postile, kui kalur on meile meiliaadressi teatanud. Sageli ei ole nende aruannetes korrektselt esitatud püügiööpäevad, vajadusel aitame vigu parandada. Eks oma osa on suhtlemisel ja murede hingelt
VTA kalapüügija turukorralduse osakonna Pärnu piirkondlikku keskuse peaspetsialisti Margus Ljubimovi sõnul kuulub muu hulgas tema tööülesannete hulka kutseliste kalurite murede ära kuulamine. foto: toomas ŠalDa
ä r arääkimisel. Just täna üks mees kirus jälle hülgeid, kes tema võrgust kala nahka panid. Omajagu meelepaha põhjustavad kutselistele kaluritele kormoranid. Tuleb ette, et kurdetakse jää puudumist, aga sedagi, et jääd on liiga palju. Mõni kiidab inspektoreid, teine on vihane. Mehi on igasuguseid, ka kalurite seas – on selliseid, kes elu ja loomusega alati rahul, ja vastupidi.” PABERID OLGU KORRAS Et üldse kutselise kalurina tegutseda, peab olema ajalooline püügiõigus. Seda saab ka võõrandada. Eelmisel aastal pärandati, müüdi või kingiti Pärnumaal 44 ajaloolist püügiõigust. Väga sageli hakataksegi kutse-
liseks kaluriks isa eeskujul, mis tähendab, et ametit ja püügiõigust pärandatakse põlvest põlve. Võõrandamise sooviga tuleb taas pöörduda VTA kalapüügi ja turukorralduse piirkondliku keskuse poole, kus dokumendid korda aetakse ja notariaalsed võõrandamislepingud registreeritakse.
KALURITE KESKMINE VANUS TÕUSEB, PRAEGU ON SEE LJUBIMOVI HINNANGUL VEIDI ÜLE VIIEKÜMNE ELUAASTA. „Ajalooline püügiõigus reeglina ripakile ei jää, pigem on see väga hinnatud. Isegi kui
EDUKAT UUT AASTAT!
www.pyrocom.ee
on ainult üks õngejada, mis ei ole ju kuigi atraktiivne, kasutatakse see ära. Riigile tuleb selle pealt maksta vähe (95 senti aastas) ja sellega seotud asjaajamine tehakse ära. Kui juhtub, et mingit õigust ära ei kasuta, läheb see osakuprotsendi järgi jagamisele. Et järgmiselgi aastal püüda, peab esitama avalduse ja panema sinna lisaks oma ettevõtte andmetele kirja, keda soovid kaluritena ettevõttes kasutada, kõik püügivahendid, püügil kasutatava paadi numbri. Taotlemise ajaks on ajavahemik septembrist novembri lõpuni. Meie registreerime kõik avaldused, paneme süsteemi üles ja detsembri alguses tulevad otsused, kus on kirjas, kui palju keegi püüda saab. Tavaliselt on see sama, kui on ajalooline püügiõigus, rohkem ei saa anda, sest valitsus limiteerib püügivahendite hulka. See püsib ühtlasena. Aprillis algab kastmõrra lubade väljavõtmine, siingi on igaühel oma kindel kvoot, kui palju räime püüda võib,” annab Ljubimov ülevaate. Seda, et kutseline kalandus Pärnumaal lähitulevikus suurettevõtete kätte koonduks, Ljubimov ei usu. „Peipsil on see paljuski nii läinud, traalpüük on samuti koondumas, aga meie rannakalurid püüavad rohkem ise hakkama saada. Muidugi, kes on suuremad, neil on rohkem raha, et näiteks ajaloolist püügiõigust kokku osta, aga samas tuleb kutseliste kalurite sekka ka päris uusi nägusid, kes ei tahagi ehk rohkem kui kümne võrgu luba.” Sellest, kuidas kutselised kalurid ja harrastuspüüdjad üksteist ei salli, on ikka ja jälle räägitud. Vastastikku näidatakse üksteise peale näpuga ja tehakse etteheiteid. Kutselised kalurid on veendunud, et Pärnu lahel trollijad püüavad liiga palju koha, sealhulgas alamõõdulist kala välja. Samas pole saladus, et alamõõdulise kalaga on Keskkonnainspektsioonile vahele jäänud kutselisedki kalurid, aga tagajärjed on siis karmid: lisaks rahalisele karistustele toob kaks tõsist rikkumist kaasa püügiloast ilmajäämise. Püügiloast võib ilma jääda, kui kolme aasta jooksul üldse ühegi vahendiga ise ei püüa. „Ajaloolist püügiõigust saab rendile anda, aga seda ei tasu teha kolm aastat järjest. Seadus nõuab, et kasutad oma õigust ka ise,” kommenteerib Ljubimov.
Osta, müü ja rendi targalt!
Metsa raie - Põllumaa - Metsamaa
Soovid müüa edukalt? Meie teame, kes maksab kõige rohkem
Lisa kuulutus või oksjon
TASUTA
* Tasuta hinnakalkulaator
Suurim maa ja metsa müügiportaal Eestis Müügiinfo jõuab hetkega enam kui 800 ostjani
maa elu || TORI HOBuNe || 7
27. detsember 2018
Tori hobusekasvanduses jagati õnneraudu silvia paluoja
Pärnu Postimees
T
ori hobusekasvanduses tipnes jõulueelne nädal tallihoone number kuus avamisega. Sündmus oli sedavõrd tähtis, et pealinnast sõitis kohale maaeluminister Tarmo Tamm, kes ei tulnud tühja taskuga, vaid võttis sealt leivaviilud, astus Linoldy ja Hestia latri juurde ning kostitas vastse katusealuse esimesi Tori tõugu märasid. Tallihoones on 18 boksi märadele ja varssadele, vajadusel on saab kaks boksi juurde kohandada. Planeeritud on veterinaarboks, kuivatiga ruum hobutekkide pesemiseks ja ruum hobuste pesemiseks. Töötajate kasutuses on olmeruumid. Veterinaarruumi ja 12ruutmeetrise põrandapinnaga hobubokside ehitamisel võtsid tellija ja töötegija eeskuju Eesti Maaülikooli loomakliinikust. Kõnealune ajalooline tall Tori rahvamaja naabruses süttis 25. augustil 2016 hooletu suitsetaja tikust ning on taastatud riigi rahaga, tublisti üle poole miljoni euroga. Talli restaureerimise ja üldehitustööde lepingu sõlmisid SA Eesti Maaelumuuseumid ja Pärnu REV
Ehitus OÜ tänavu 10. juulil, sarikapidu peeti 9. oktoobril. Tori hobusekasvandus kuulub sihtasutuse Eesti Maaelumuuseumid koosseisu. Sihtasutuse direktor Merli Sild tänas osaühingu DIVI Projekt projekti järgi ülesehitatud talli valmimise eest hea seisnuid, töö tegijaid ja muinsuskaitseametit ning omanikujärelevalvet teinud osaühingut Ehitusagentuur. Tänukiri ja puitalusel päris hobuseraud sõnaga „Aitüma!” jäävad asjaosalistele meenutama 19. detsembrit 2018. Ehitaja esindaja, osaühingu Pärnu REV Ehitus juhatuse liige Alar Jürisson tunnistas, et nende töömeestele oli paras pähkel esimene tall põrandast katuseni maakivimüüride vahele kergitada. „Saime uue ja huvitava kogemuse, ühegi muu hoonega ei anna seda võrrelda, tulest kahjustatud müüride juures oli palju nikerdamist, aga fassaaditöö ongi väga aeganõudev käsitöö,” kõneles Alar Jürisson.
AJALOOLISE HOBUKOMPLEKSI KUI RAHVUSKULTUURI PÄRANDI HOONETE RENOVEERIMISEKS ON RIIGIEELARVEST ERALDATUD LIGEMALE KOLM JA POOL MILJONIT.
Minister Tarmo Tamm püüdis uuenenud tallis leivaviilu abil hobusega sõbraks saada. foto: urmas luiK / pÄrnu postimees
Merli Sild ütles, et Tori hobusekasvanduse arendamine jätkub. 2020. aastaks on planeeritud hoonete, taristu ja rajatiste rekonstrueerimine, et 2021. aastal avada hobumajanduskeskus. Saabuval aastal alustatakse kompleksi vee-, kanali- ja elektrisüsteemi rajamist ning kompleksi kuuluvate hoonete renoveerimist, nende hulgas ponitall, ratsutajate maja ja sepikoda. „Projektdokumentatsioon on koostatud ja muinsuskaitseametiga kooskõlastatud, ehitusluba olemas,” märkis Merli Sild. Muu hulgas restaureeritak-
Otsime oma tiimi:
tehnikuid tootespetsialiste paigaldustiimide juhte mehhatrooniku abi välispartnerite koolitusjuhti pakiautomaadi koostajaid kontoriassistenti Tahaksid meiega maailma muuta? Uuri lisa: www.cleveron.eu/toopakkumised ja liitu, kui Sind motiveerib osalemine uue loomisel. Kandideerimine 6. jaanuarini 2019
se 1856. aastal rajatud hobusekasvanduse peavärav ja müürid, kompleksi alal rajatakse haljastus. Treeninguraja detailplaneeringu algatamiseks on koostamisel muinsuskaitse eritingimused ja keskkonnamõjude eelhinnang. Hobutreeningute ja võistluste korraldamiseks korrastatakse välirajatised ja ringrada. Tallihoones number üks ehk tõllakuuris plaanib SA Eesti Maaelumuuseumid koostöös Tori hobusekasvanduse, Tori muuseumi ja vallavalitsusega avada Tori muuseumi ja ajaloolise nelja täku talli. Ajaloolise hobukomplek-
si kui rahvuskultuuri pärandi hoonete renoveerimiseks on riigieelarvest eraldatud ligemale kolm ja pool miljonit eurot. Merli Sild lisas, et toetusraha tuleb lisaks taotleda erinevatest fondidest, et kavandatu saaks tehtud. „Toris pakutavate hobutreeningute, hariduslik-kultuuriliste hobuprogrammide „Saa tuttavaks – Tori hobune” ja teiste teenuste vastu tuntakse elavat huvi. Usume, et kompleksi renoveerimine on Eesti Maaelumuuseumide põhikirjast lähtuvate eesmärgiliste, kultuuripärandit väärtustavate teenuste
väljaarendamise ja jätkusuutliku osutamise eeldus,” ütles Merli Sild. Eesti Hobusekasvatajate Seltsi aretustöö juht ja tulihingeline Tori tõugu hobuste eest seisja Andres Kallaste ütles talli avamisel, et 30. novembril 1918 andis Eesti Vabariigi Ajutine Valitsus käskkirjaga Tori hobusekasvanduse üle Pärnu maakonnavalitsusele. „Tori hobune on väga suursugune ja nõuab selliseid suursuguseid talle nagu see siin,” sõnas ta ja kinkis maaelumuuseumile komplekti hobuharju ja -kamme.
maa elu || 2018 ja 2019 || 9
27. detsember 2018
Maa Elu küsib
Eesti Külaliikumise Kodukant juhatuse liige
Eesti Jahimeeste Seltsi tegevjuht
KRISTA HABAKUKK Mis on need kolm asja, mis teie meelest 2018. aastat kõige enam mõjutasid?
Lõppemas on maaelu jaoks oluliste küsimuste aasta. 2017. aastal alanud haldusreform mõjutas tugevalt kogu Eestit, seoses sellega on kerkinud esimesed teravad küsimused: kuidas saab kulgema uue kohaliku omavalitsuse ja kaugemate külade koostöö, missugused on külade vajadused ja soovid muutunud olukorras ning milline on või peaks olema selles külavanema roll. Milline üldse on külavanema kui institutsiooni olemus, mis peaks olema kirjas külavanema statuudis ja kuidas toimub legitiimne külavanema valimine – kõik need on külaliikumise jaoks tähtsad teemad. Paljudes külades on näha koostöö aktiviseerumist, teistes jällegi kogukondade kaugenemist võimust ja murekohtade süvenemist. Külaliikumises on väga oluline, kuidas suudavad kogukonnad ise olla eestvedavam pool, luua kontakte, oma vajadustest märku anda. Praegu alles katsetatakse sobivaid koostöömudeleid ja parima lahenduse leidmiseks võiksid kohalikud kogukonnad ka ise omavalitsusele abikäe ulatada, leida koostööpunkte. Haldusreformist möödunud aasta näitab küll murekohti, kuid nende väljatoomine aitab tulevikus parimad lahendused leida. Tasuta ühistransport ja postkontorite sulgemine seadsid teravalt fookusesse teenuste kättesaadavuse tõmbekeskustest väljaspool. Külaliikumine on võrgustikus korraldatud küsitluste abil toonud avalikkuse ette külaelanike seisukohti. Seda kavatseme uuel aastal jätkata, ikka selleks, et kohalike inimeste vajadused jõuaksid ka nendeni, kes meid kõiki puudutavaid otsuseid teevad.
TÕNIS KORTS Koostöö on kindlasti üks lõppeva aasta märksõna, sest Eesti Külaliikumine Kodukant, Eesti Leader Liit ja Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda kirjutasid alla maaelu ühise ja tervikliku arendamise koostööleppele. On märgilise tähendusega, et kolm maaelu suurt organisatsiooni on valmis võtma suuremat vastutust kohaliku elu, kogukondlike teenuste ja ettevõtluse korraldamisel. Ühiste kavatsuste lepe näitab eelkõige seda, et maaelu arendavad organisatsioonid pole konkurendid, vaid koostööpartnerid.
Mis on need kolm asja (nii head kui halba), mis teie meelest 2018. aastat kõige enam mõjutasid?
1. Koostöö maaomanikega. Sel aastal oli hästi, et meie koostöö maaomanikega sujus ladusalt. Suutsime koos ette valmistada kaks seadusemuudatust metskitse- ja hirvejahi aja kohta. Mõlemad muudatused jahiaja pikendamise kohta on mõeldud jahimehele pigem lisavõimalusena kui kohustusena. Iga uue muudatuse juures tuletame meelde, et võimalus ei ole kohustus ja talupojatar-
kus on endiselt au sees. Hundid söönud, lambad terved – see on ideaal, mida vast kunagi sada protsenti ei saavuta, aga on eesmärk, mille poole püüelda. Tore on tõdeda, et maaomanikega on jõutud ühisele arusaamale, et põtra ei tohi üle küttida ja edaspidi peab selles osas tähelepanelik olema. Ütlen veendunult kokkuvõtteks, et nii head koostööd maaomanikega ei olnud isegi koostöö teemaaastal. Selle eest suur lugupidamine ja tänu maaomanikele. 2. Tubli tulemus võitluses Aafrika seakatkuga. Sel aastal
suutsime tagada, et Eestis ei sattunud seakatk metsast farmi. Eelmistel aastatel see kahjuks nii ei olnud. Naabritel lätlastel, leedukatel ja poolakatel see ei õnnestunud. See on võit, mida saab soovi korral ka rahaliselt mõõta ja summa on väga suur. See kiiduväärt tulemus saavutati jahimeeste ja riigi koostöös. Meie koostöö on ära märkinud ka Euroopa Liit. Maaeluminister Tarmo Tamm tunnustas selle töö eest meie seltsi presidenti Margus Puusti teenetemärgiga. 3. Halvasti oli see, et aasta lõpp tõi meile mitu kurba uudist jahil juhtunud õnnetuste kohta. Kas oli halb tähtede halb seis või olime liialt lohakad, kuid niimoodi see jätkuda ei saa. Õnnetused juhtuvad halbade asjade kokkulangemisel. Alati on mitu põhjust, miks üks või teine jahiõnnetus juhtub. Meil tuleb see kurb jada lõpetada. Eelkõige peame endale veel kord teadvustama, et relv on suurema ohu allikas ja moodsad jahirelvad on tunduvalt suurema tulejõuga ja ohtlikumad kui varem. Kuul lendab palju kaugemale, kui meie suudame näha. Kuul ise on rumal, tark
peab olema mees. Kui hoiame puhta oma tänavapoole ehk teeme kõik meist oleneva, et õnnetus ei juhtuks, siis olemegi teinud parima. Kui sedasi teevad kõik, siis tõenäosus, et õnnetus ei juhtu, saab reaalsuseks. Mis võiks olla see konkreetne tulem, mida enim 2019. aastalt loodate?
1. See ongi seotud jahiõnnetustega. Iga probleem kannab endas lahenduse sõnumit. EJSi juhatus nimetas järgmise aasta jahiohutuse aastaks. Suuname tegevuse ja jõu sellele, et teemat tähtsustada. Kui suudame jahimeestele küsimuse olulisuse taas selgeks teha ja parandada enesekontrolli, siis oleme andnud parima. Eelkõige on päevakorral jahirelvad, ohutustehnika, senisest enam jahilaskmine – lasketiiru külastamine. Tähtis on teha kvaliteetne ja ümbritseva suhtes ohutu lask. Vahel on olulisem see lask tegemata jätta. 2. Samuti loodan, et käivitub esmatöötluskohtade meede. See on nii jahikultuuri kui ka toidukäitlemise teema. Oleme seda ammu oodanud ja selleks valmistunud.
Mis võiks olla see konkreetne tulem, mida enim 2019. aastalt loodate?
Poliitilises mõttes põnev aasta seisab ees kogu Eestil, sest 3. märtsil selgub, millisele poliitilisele kursile järgmiseks neljaks aastaks, aga perspektiivi mõttes ka palju kauemaks asutakse. Loodan, et see toob tervikliku ja läbimõeldud lähenemise maaelule, kogukondi kaasava ja koostööle orienteeritud otsuste tegemise. Eesti külade 2017. aasta maapäeva manifestis on kirjas, et tuleb tagada kogukondade esinduste kaasamine elukeskkonda mõjutavate otsuste ettevalmistamisse ja parima lahenduse otsimisse. Samuti usun, et kolm maaelu mõjukat organisatsiooni lähevad sõlmitud leppe raames koostööga edasi. Külavanema roll saab selgemaks räägitud 26. jaanuaril 2019 Eesti Külaliikumise Kodukant korraldatud külavanemate foorumil, sinna oodatakse külavanemaid üle Eesti. Juulis kogunevad külad Põlvamaale maapäevale, samuti toob 2019. taas Eestimaa aasta küla valimise – tegusaid külasid jagub ja aktiivseid inimesi samuti.
foto: margus ansu / tartu postimees
foto: meelis meilbaum / virumaa teataja
Maaelu Edendamise Sihtasutuse juhatuse esimees
Eesti Talupidajate Keskliidu tegevjuht
RAUL ROSENBERG
KERLI ATS
Mis on need kolm asja, nii head kui ka halba, mis teie meelest 2018. aastat kõige enam mõjutasid?
Mööduv aasta räsis Eesti põllumajandust erakordselt raskete ilmadega. Positiivsena mainin, et Eesti põllumehed oskavad nüüd paremini riske hinnata. Põllumajandus on väga riskitundlik ettevõtlusharu, näiteks ilmastiku eest ei ole me kunagi kaitstud, samuti on põllumajandustoorme turg äärmiselt heitlik. Veel teeb rõõmu, et Vabariigi Valitsus jätkas meie põllumeestele siseriiklike otsetoetuste maksmist Euroopa Liidu poolt lubatud maksimaalses määras. Kui saaksin anda 2018 aasta. persooni tiitlit, annaksin selle Talunikele, kes erakord-
sest põuast ja muudest raskustest hoolimata olid tegusad ja positiivsed ning toitsid meie rahvast kvaliteetse ja puhta toiduga. Mis võiks olla see konkreetne tulem, mida enim 2019. aastalt loodate?
2019. aastal langetatakse kõik Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) järgmise finantsperioodi 2021–2027 tähtsamad otsused. Kindlasti ootame ELi põllumajanduse otsetoetuste kiiret võrdsustamist, et tagada Eesti põllumeestele õiglased konkurentsitingimused. Samuti ootame otsuseid ÜPP teise samba kohta, mis võimaldaksid Eesti talunikele investeeringutoetusi ja edendaksid noortalunike tegevust.
Mis on need kolm asja (nii head kui halba), mis teie meelest 2018. aastat kõige enam mõjutasid?
Hea oli: 1. Valitsus otsustas kiiresti eraldada põua tõttu kannatanud põllumeestele laenuraha 20 miljonit eurot. 2. Alustatud on arutelu ülereguleeritud ühiskonna teemal. 3. Maaelu Edendamise Sihtasutus ehk MES sai 25aastaseks. Halb oli: 1. Pikk ja kuiv periood, mis tekitas põllumajanduses suure kahju. 2. Tselluloositehase eriplaneeringu lõpetamine ilma uuringuid tegemata. 3. Ühiskonnas on ebaproportsionaalselt suurt tähele-
panu saanud emotsioonidel ja paljuski isiklikel tõekspidamistel (mitte teadusel) põhinevad väikesearvulised liikumised, mille soov on eelnevatel aastakümnetel väljatöötatud aluspõhimõtteid eirata. Rohelised näiteks võiksid saada valimistel ühiskonnalt mandaadi ja parlamendis oma esinduse, et keskkonnateemadel seadusandja tasemel kaasa rääkida. Mis võiks olla see konkreetne tulem, mida enim 2019. aastalt loodate?
Oleme MESi initsiatiivil alustanud Maaettevõtlusfondi loomise idee tutvustamist. Loodame, et järgmisel aastal saame pensionifondidega läbirääkimised peetud ja fondi asutatud.
10 || Ilma- ja TaImeTaRK || maa elu
jüri kamenik
ilmatark
RÄÄKIDES KORSTNAPILVEDEST
F
umulus ehk korstnapilv (pilvede põhivormiks ehk -liigiks enamasti kihtrünkpilved) on pilved (veetilkade nähtav kogum), mis tekib korstnast tuleva veeauru sisaldava kuuma gaasi jahtumisel, laiemas tähenduses – mistahes nähtav „ollus” korstna kohal. Vaiksete ja külmade ilmadega – isegi praegu, kui nii vaikne ei pruugi olla –, on korstnapilved aktuaalne teema. Püüan seda nähtust lähemalt tutvustada. Korstnapilv – Fumulus – on sulandsõna kahest sõnast fume ja Cumulus, tähistades kuni 2017. a.-ni mitteametlikult pilvi, mis tekivad soojuselektrijaamade ja katlamajade korstnatest väljuvast veeaurust. Kui kuum gaas atmosfääri jõuab, jahtub see tunduvalt ja seetõttu veeaur kondenseerub (Fumulus’t peetakse Pyrocumulus’e vormiks). Seetõttu nimetatakse seda eesti keeles ka korstnapilveks. Millised võivad olla korstnapilved? Nii võib vaikse ja jaheda ilmaga, kui temperatuur kõrgusega kiiresti langeb (näiteks mõnel külmal vaiksel märtsi keskpäeval), korstnapilv ulatuda sadade meetrite kõrguseni ja ülevalt isegi laieneda ning moodustada rünkpilve või kihtrünkpilve, mis ongi tavalisem märtsis. Kui on pakaseline ilm ja tugev inversioon, siis võib see moodustada „vulkaanipurskepilve”, mis võib väga kaua, isegi tunde püsida. Seega kuulub see põhimõtteliselt vertikaalselt arenevate pilvede hulka. Just inversiooni- ja isotermiakiht on sageli see, mis hoiab korstnapilve koos, kuid samas peab valitsema tuulevaikus. Inversioonikiht tähendab seda, et õhukihis püstsuunas liikudes õhutemperatuur tõuseb, vastupidiselt tavalisele olukorrale, mille puhul temperatuur samas olukorras langeb. Isotermiakihti iseloomustab aga õhutemperatuuri muutumatus vertikaalsuunas. Mõlemad kihid takistavad pilvede arengut kõrgusse ja sunnivad neid laiali valguma. Seega näitavad püsivad ja ülalt lamedad korstnapilved stabiilset kihistust – inversioonikihti, mis piirab pilve arengut püstsuunas. Kui on kindlasuunaline õhuliikumine, siis võib moodustuda korstnapilvetekk, millel on vahel ribiline või lainjas ehitus. Tuulevaikuse korral on korstnapilv luuakujuline, vulkaanipurskesarnane või lihtsalt üks kogum miskit, mis võib näida väga räpane ja atmosfääri saastav. Kui isotermia- ega inversioonikihti ei ole, võib näha ühtlast kõrgusesse kerkivat sammast või „juga”, mis vahel isegi laieneb ülemises osas. November lõppes ja detsember algas talviselt, kuid siis läks tunduvalt soojemaks ja lumi sulas. Uuesti taastus talvine ilmastik pärast 10. detsembrit ja on püsinud tänaseni. 26. ja 27. detsembril eemaldub madalrõhkkond Karjala kohale ja loode poolt lisandub külmemat õhku, nii et õhutemperatuuri foon langeb uuesti kõikjal miinuspoolele. Siin-seal on sajuhooge märja lumena. Edasist ilmastikku on nii M. Kaasik kui NOAA prognoosinud pigem soojaks, kuid huvitava asjaoluna võib märkida, et Alatskivi legendaarse ilmavaatleja Einar Laretei kalavaatlused näitavad kevade poole külma, sest ahvenauimed on piisavalt tumedad – NOAA on teinud veebruari kohta järsu muutuse, et tulevat pigem külm veebruar (allikad on sõltumatud). Nii et elame-näeme!
Fenkol toetab söömisralli ajal seedimist
Fenkol aitab ravida köha ja hingamisteede põletikke.
maret makko apteekertaimetark
F
enkolit ehk apteegitilli on väga õige tarvitada koos külluslike pühaderoogadega või isegi mõnd neist asendades. Fenkolit on maitsetaimena kasutatud läbi aegade kala- ja liharoogade maitsestamiseks, selle pikk ajalugu ulatub tagasi vanade kreeklaste, roomlaste ja isegi hiinlasteni. Lisaks põnevale maitsele on fenkolil hulk tervisele kasulikke omadusi. Salatifenkol ehk mugulfenkol on kerge aniisimaitsega mugulakujuline köögivili, mida armastatakse eriti Itaalias. Mugula külge kasvavaid õrnu lehti saab kasutada maitseürdina, seemneid tervelt või jahvatatult küpsetistes. Fenkol on tuntud likööride ja aperitiivide maitsestaja. Rahvameditsiinis tarvitatakse fenkolit laialdaselt, sest rohked eeterlikud õlid lubavad fenkolit edukalt pruukida köha ja hingamisteede haiguste vastu.
foto: sHutterstoCK
Fenkolitõmmist kasutatakse soolespasmide ja gaasivaevuste korral. Fenkol parandab pühadeaegse söömisralli ajal seedimist. Samas tuleb valida õige kogus, ülemäärane pruukimine võib tekitada allergilisi reaktsioone ja naistel östrogeenide ületootmist. Võrsemugul sisaldab suhkruid, tärklist, valke, mineraalainetest kaltsiumi-, kaaliumi-, fosfori- ja rauasooli, vitamiinidest provitamiini A, B1-, B2-, C- ja E-vitamiini. Viljad ja lehed sisaldavad eeterlikke õlisid, rasvõli, valkaineid ja veidi suhkrut. Kogu taimel on tänu eeterlike õlide sisaldusele aniisi meenutav maitse, fenkolit kas armastatakse või vihatakse, külmaks ei jäta see kedagi. Tarvitage toorest võrsemugulat ja
KOGU TAIMEL ON TÄNU EETERLIKE ÕLIDE SISALDUSELE ANIISI MEENUTAV MAITSE, FENKOLIT KAS ARMASTATAKSE VÕI VIHATAKSE, KÜLMAKS EI JÄTA SEE KEDAGI.
noori lehevarsi salatites (sobib hästi näiteks peedi, porgandi, kurgi ja tomati juurde) ja toortoitudes või siis hoopis puuviljasalatis koos õunte, pirnide, apelsinide, kiivide, avokaado või muu suupärasega. Peeneks hakitud roheline on väga hea lisand liha- ja kalaroogade, kastmete, võiete, majoneesi juurde. Seemned sobivad suurepäraselt köömnete asemel toitude hapendamisel ja soolamisel. Mugulaid võib keeta, hautada, küpsetada, praadida ja sügavkülmutada. Fenkolist ei lähe kaotsi midagi: nii juure, lehtede kui ka seemnetega saab toitudele uusi ootamatuid maitsenüansse anda. KASUTA MÕISTLIKUS KOGUSES Raseduse ja imetamise ajal soovitan fenkolit eriti hoolikalt doseerida ja jälgida individuaalset taluvust. Aitab hästi halva hingeõhu vastu, närige pärast sööki nätsu asemel hoopis paar fenkoliseemet. Seedimise kergendamiseks lisage seemneid toidule või jooge paar korda päevas neist valmistatud teed. On hea diureetikum – jooge regulaarselt fenko-
liteed, et väljutada kehast üleliigne vedelik. Fenkol kiirendab seedimist ja põletab rasvasid, võib vähendada soolevähi riski, kuna aitab sooltest kantserogeenseid aineid välja viia. Fenkol reguleerib menstruaaltsüklit, vähendab selle valulikkust, tõhustab imetava ema piimaeritust. Kaitseb südamehaiguste eest, alandab vererõhku. Tugevdab mälu ja aju tööd. Fenkolit valides tuleb meeles pidada, et varred oleksid tihedalt kõrvuti, mitte laiali vajunud. Varred ja sulgjad lehed olgu erkrohelised. Kodus hoiustage fenkolit külmkapi köögiviljasahtlis kuni üks nädal. Kindlasti tuleb arvestada, et seistes apteegitilli maitse halveneb ja aroom väheneb. Seepärast on fenkolit mõttekas süüa kohe pärast kojutoomist. Apteegitill on väga maitsev toorelt, eriti paberõhukesteks viiludeks lõigatuna. Kui te pole suur aniisi- ja lagritsasõber, siis võib apteegitilli kuumtöödelda. Apteegitill maitseb väga hästi, kui see ahjus vähese parmesani, pecorino vm kõvema juustuga krõmpspehmeks küpsetada. Sobib ka praadida, hautada, aurutada või grillida.
külvikalender: detsember-jaanuar 28. R
Juur, alates kl 22.23 õis
29. L
Õis
11.34
30. P 31. E 1. T 2. K
Õis 09.19 15.30
Istutusaeg
ilmatark
27. detsember 2018
Õis, alates kl 03.23 leht Leht Head uut aastat!
Leht, alates kl 10.59 vili
3. N
Vili
4. R
Vili, alates kl 20.55 juur KuuKalenDri Koostaja signe siim, 2018
MAA
TULI
VESI
ÕHK
maa elu || aeD ja KODu || 11
27. detsember 2018
toivo niiberg
Räpina Aianduskooli õpetaja
ui külmetus kipub kallale või soovite luua pidulikku meeleolu kuuma joogiga, siis on hea valik hõõgvein või glögi, milles võib alkoholi asendada oma aias kasvanud marjadest tehtud mahlaga, millele lisada tervist turgutavaid maitseaineid. Esimese hõõgveini olevat valmistanud Hippokrates ja ta propageeriski seda kui ravimit. Kitsamas mõttes hõõgveini ja laiemas tähenduses glögi maitsestamiseks kasutatakse mitmesuguseid aromaatseid maitsekomponente, millest paljud mõjuvad ka ravimina, kas otseselt või lõhna kaudu (lõhnravi). Euroopas tõusis hõõgveini joomine taas au sisse 16. sajandil Saksamaal. Saksakeelsest sõnast glühwein tuleneb ka eestikeelne sõna hõõgvein. Glögi eestikeelne nimetus aga tuleb rootsikeelsest fraasist glödgat vin, mis tähendab hõõguvatel sütel kuumutatud veini. Sellist jooki juues täitub soojusega mitte ainult keha, vaid kogu kodu mähkub lõhnalummusse. Kõige sagedamini kasutatakse hõõgveini ja glögi vürtsina nelki, kaneeli, musta pipart, roseepipart, muskaati, ingverit, kardemoni, aniisi, lagritsat ja tsitruseliste sukaadi. Ära ei tasu põlata ka kodumaiseid kuivatatud kadakamarju. Vürtside paremaks segunemiseks ja lõhnaainete säilitamiseks tuleks keeta eraldi väikeses kinnises nõus valmis vähese veega vürtsitõmmis: vürtsisegu läbi uhmerdada, asetada puhtast linasest või puuvillasest riidest kotikesse ja valada peale vesi, nii et see kotikest veidi kataks. Segu keetke kaane all tasasel tulel mõni minut, laske vähemalt kümme minutit tõmmata. Tõmmist tilgutage hõõgveiniklaasi põhja ja valage peale pruuni suhkruga maitsestatud kuum hõõgvein. Või lisab igaüks pruuni suhkrut pärast oma maitse järgi.
KÕIGE SAGEDAMINI KASUTATAKSE HÕÕGVEINI JA GLÖGI VÜRTSINA NELKI, KANEELI, MUSTA PIPART, ROSEEPIPART, MUSKAATI, INGVERIT, KARDEMONI, ANIISI, LAGRITSAT JA TSITRUSELISTE SUKAADI. ÄRA EI TASU PÕLATA KA KODUMAISEID KUIVATATUD KADAKAMARJU. Hõõgveini serveerige spetsiaalsetest hõõgveini jaoks mõeldud klaasidest, veiniks sobivad täiesti kodumaised puuvilja-marjaveinid. Enne hõõgveini väljavalamist pange klaasi põhja mõni sidruni-, laimivõi apelsiniviil, rosinaid või jämedalt purustatud kooritud mandleid. Kõige sagedamini tehakse hõõgveini punasest (har-
Hõõgvein mähib kodu lõhnalummusesse
Kõik hõõgveini sisse pandavad maitseained on ka tuntud terviseturgutajad.
vem valgest) veinist, Ameerikas ka õunasiidrist. Hõõgveinid on peaaegu alati magusad – kasutada võib nii valget kui ka pruuni suhkrut, siirupit või mett. Lisada võib apelsini- ja sidrunimahla, brändit, konjakit, viina või portveini. Kui kuuma veini on tembitud kangema alkoholiga, nimetatakse saadud jooki punšiks. Punši kodumaaks loetakse Indiat. Sanskriti keelest tõlgituna tähendab paňs number viit: arrak, vesi, tee, suhkur ja sidrunimahl. Teadagi on kõik hõõgveini pandud maitseained ka ravimid. Kaneelil on suurepärane higistama ajav ja röga lahtistav toime külmetuse, bronhiidi ja gripi korral. Leevendab hambavalu. Tugevdab südant, soojendab neere, parandab vereringet ja vähendab seedehäireid. Ingver soodustab rögaeritust ja tugevdab immuunsüsteemi. Maandab vaimset ja füüsilist stressi, vähendab seedehäireid ja kõhugaase, ravib kõhulahtisust, reumavalu, leevendab merehaigust. Pidavat tõstma libiidot. Kardemon tugevdab sa-
muti immuunsüsteemi, eriti koos kaneeliga. Vähendab köha, nohu ja reumavaevusi. Ergutab maitsekeskust ja suurendab seega heast toidust saadavat maitseelamust. Muskaat parandab nägemist, vähendab depressiooni, tugevdab südant ja parandab neerude tööd. Aniis on hea looduslik bronhiidiravim, vähendab vere kolesteroolisisaldust, alandab vererõhku ja peletab depressiooni. Vähendab lihasekrampe, tugevdab südant, vähendab südamekloppimist, parandab seedimist, korrastab menstruatsioonitsüklit, aitab naistel kergemini kliimaksiga toime tulla. Nelgil on ammu tuntud ja aktsepteeritud kahjulikke baktereid hävitav ja valuvaigistav toime. Nelgi eeterlikud õlid pidid lõhustama isegi gripiviiruse ja mõjuvad surmavalt tuberkuloositekitajale. Must pipar lahtistab röga, mahendab kähisevat häält, teeb kõhu korda ja väljutab organismist liigset vett. Lagrits on ammu tuntud köharohi, rögalahtisti ja immuunsüsteemi tugevdaja.
foto: sHutterstoCK
KÜLMETUSHAIGUSTE VASTU • 150–200 g vett, 50–100 g punast veini, 1 sl suhkrut, 5 g musta teed, 0,1 g kaneeli ja nelki. Vesi ajada keema, lisada maitseained ja keeta kaane all tasasel tulel 2–3 minutit. Lisada must tee ja kuumutada uuesti keemiseni. Tõmmis kurnata, magustada, segada juurde vein. Serveerida kuumalt koos sidruniviiluga. • 100–120 g vett, 100 g punast portveini (olen kasutanud ka Põltsamaa Tõmmut), maitse järgi kaneeli, muskaati, nelki ja suhkrut. Vesi ajada keema, lisada maitseained ja keeta kaane all tasasel tulel 2–3 minutit. Lasta 5 minutit seista, kurnata, segada juurde vein ja magustada. Serveerida kuumalt koos sidruniviiluga. • 100 g vett, 100 g punast veini, 1 kuh-
jas tl kuivatatud kadakamarju, noaotsatäis jahvatatud muskaati, maitse järgi pruuni suhkrut. Veele lisada jahvatatud muskaat, vesi ajada keema, lisada kadakamarjad ja lasta 5 minutit kaane all tõmmata. Segada juurde vein ja maitsestada suhkruga. Soovi korral võib keeduse kurnata, aga kadakamarjad võiks siiski ära süüa. • 150 g pihlakaveini, 50 g vett, noaotsatäis musta jahvatatud pipart ja nelki, maitse järgi suhkrut. Valmistada nagu eelmist hõõgveini. • 150 g õunaveini, 50 g vett, 1 tl aniisiseemneid, noaotsaga muskaati ja jahvatatud ingverit, maitse järgi suhkrut. Vesi ajada keema koos maitseainetega, lasta 5 minutit tõmmata, kurnata ja segada veiniga.
Kuivatatud tsitrusviljaliste koor ja nendest eralduvad eeterlikud õlid parandavad meeleolu ja lõdvestavad, sobivad hästi sügis- ja talveväsimuse all kannatajale. Kadakamarjad aitavad taastada hingelist tasakaalu, tõrjuda stressi ja hirmu. Stimuleerivad vereringet, lümfitalit-
lust, tugevdavad immuunsüsteemi. Hoiavad ära hingamisteede põletikke, väljutavad vedelikke ja lima. Kui hakkate tegema külmetushaigusi peletavat hõõgveini, võite maitseained siduda kokku ühte kotikesse, et neid oleks hiljem hõlbus potist välja võtta, aga neil võib ka lahtiselt hulpida lasta.
12 || KÄSITÖÖÕlu || maa elu
27. detsember 2018
Väikesed õllepruulijad võitlevad ellujäämise nimel sirje niitra Maa Elu
S
eda lugu ajendas tegema ühe väikese käsitööõlle pruulija kurb teade, et tema lõpetab pärast viie aasta pikkust tegutsemist tootmise, kuna aktsiisitõusu ja kaupmeeste suhtumise tõttu käsitööõllesse pole rabelemisel enam mõtet. Tallinna külje all väikeses külas kvaliteetlinnasest, sordihumalast, veest ja pärmist ilma säilitusainete ja maitseparandajateta pastöriseerimata käsitööõlut pruulinud mees ei soovi oma nime avaldada, kuid rääkis pikalt, kuidas tema viis aastat kestnud pingutusel pole enam mõtet. On üldteada, et poes müüdavast kümnest õllest on üheksa pastöriseeritud ja filtreeritud ehk elutud ja need on hinnalt palju soodsamad. Ühe põhjusena mainibki mees, kes peab nüüd oma 300 000 euro suuruse investeeringu korstnasse kirjutama ja perele uut tegevust otsima, suurtootjatega konkureerimist. On selge, et käsitööõlut pole võimalik sellise hinnaga toota, nagu teevad Saku või A le Coq. Teiseks ei soovi kaupmehed neid tooteid kõrgema hinna ja lühema säilivusaja tõttu, mis eeldab madalamat temperatuuri, müüki võtta. Ka Raasiku Õlletehases valmib üksnes elav õlu, millel kõik kasulikud ained sees. Tehase juhataja Oksana Bandura sõnul valmib näiteks nende meeõlu nii, et mesi, mis on kohalikku päritolu, lisatakse juba käärimisel. Sellega saadakse joogile tugev meelõhn, aga maitselt on tegu ikka õllega ja see pole liiga magus. Lisaks õllele on Raasikul tehtud kaligi oma naturaalse maitse tõttu väga hinnatud. TOODETU TULEB KA MAHA MÜÜA Ega Raasiku Õlletehaselgi pole kerge olnud ja on tulnud pingutada, kuid praegu ollakse tänu ilusale suvele kerges plussis. Talv on muidugi raskem ja tuleb kõvasti müügitööle panustada. „Kliente on palju, mis ei tähenda aga, et kõik ostavad palju ja maksavad hästi,” lausub Bandura. Hoolimata aktsiisitõusust pole hinda tänavu tõstetud, kuid on tulnud uusi kliente otsida. Kaasa aitab see, et rohkem müüakse vaadiga erinevatesse söögikohtadesse ja vähem pudelites. Uutes ja poppides kohtades on müük muidugi parem. Tallinna vanalinna suveniiripoed võtavad pudeliõlut kast või paar korraga, kuid ka seal on turunduse mõttes tähtis kohal olla. Lisaks tegutseb Raasiku Õlletehasel oma maja all pubi, mis nädalavahetustel rahvast täis. Koduste tähtsündmuste või firmapidude korral-
damiseks saab sealt ka liikuva õllebaari kohale tellida ja selleks vajalikke seadmeid rentida. Teenustööna ja eritellimusel saab tellida omanimelisi õllepudeleid nii juubelite kui ka firmapidude tarvis. Pastöriseerimata õlle pudeleid on kaubakettidesse Bandura sõnul väga raske sisse saada, sest neid tuleks säilitada külmas letis teatud temperatuuri juures, tavariiulil võivad kergesti hapuks minna. Kauplustest, kus pole nende õllele soovitud kohta leitud, on tulnud see müügilt ära võtta. Praegu lähevad Raasiku õlled vaid Tallinna ja Stockmanni kaubamajja ja Kaupmehesse ning Rimi „Talu toidab” külmkappi. Need, kes on aru saanud, et tegu on gurmeetootega, müüvad üsna hästi. Peale õlle läheb väga hästi Raasiku naturaalselt kääritatud kali, mis näiteks Stockmanni kaubamajas kipub kogu aeg otsas olema. Tulevaks aastaks on sihikule võetud mõned uued suured kliendid, näiteks tervislikku toitu pakkuvad kiirsöögikohad. Müügitöö on Bandura sõnul ülitähtis, sest üksi sellest, et teed hea toote, jääb väheks – see tuleb ka edukalt maha müüa. Selleks on meeskonda tugevdatud mitme uue energilise müügiinimesega. Küsimusele, miks kõik väiketootjad välja ei vea, vastab naine, et paljud pruulivad sageli mingi erilise maitsega kibedat õlut, mida võib küll nautida, kuid mille tarbijaid kuigi palju ei ole. Seevastu Raasikul valmiv hele pilsner on klassikalise maitsega, mis läheb hästi paljudes maades. Samas on selle valmisaeg 30 päeva pikk ja see avaldub ka joogi maitses. Bandura sõnul oli Eestis suvel 52 ametlikku pruulikoda ja seda on tema hinnangul liiga palju. Näiteks Soomes oli samal ajal 39 õlletootjat. Nii on loomulik, et osa proovivad, aga neil ei tule välja. JÄRSUD MAKSUMUUDATUSED MUSERDASID Keilas tegutseva Lehe Puulikoja omaniku Tarmo Tali sõnul on Eestis miljoni elaniku kohta rohkem pruulikodasid kui Saksamaal ja Belgias kokku ning see pole jätkusuutlik. „Eks iga äri tegemisel tuleb võtta riske ja teha oletusi selle kohta, mida tulevik toob. Järskude maksumuutuste tõttu märgatavalt kahanenud alkoholiturg on kindlasti kõigile osalistele paras proovikivi. Kui Eestis tegutsevale rahvusvahelisele suurettevõt-
LEHE PUULIKOJA OMANIKU TARMO TALI SÕNUL ON EESTIS MILJONI ELANIKU KOHTA ROHKEM PRUULIKODASID KUI SAKSAMAAL JA BELGIAS KOKKU NING SEE POLE JÄTKUSUUTLIK.
Käesoleva aasta alguses pruulis Tarmo Tali koos Pihtla pruulikojaga ühe õlleteo iidsete Eesti tavade järgi. foto: eraKogu
tele on see väike ebamugavus, siis kohalikule väikeettevõttele võib selline muutus saatuslikuks saada,” selgitab ta praegust olukorda. Lehe Pruulikoda oli eelmistel aastatel väikeses kahjumis, kuid selle aasta lõpetab kas väikese plussi või nulliga. „Kuna tegemist on kiirelt areneva pere-ettevõttega, siis kasum ei ole meie jaoks kõige olulisem arv. Finantsnäitajatelt on meie jaoks tähtis, et EBITA oleks suurem intressikulust, sest see tagab vaba rahavoo ettevõtte arendamiseks,” räägib ta. Pruulikojas on iga päev täiskohaga tööl neli inimest, lisaks veel neli, kelle teeneid vajatakse aeg-ajalt. Lehe Pruulikoda kuulub Eesti kolme suurima käistööõlle tootja hulka ja on konkurentsitult suurim ja edukaim pere-ettevõtte selles valdkonnas. „Üsna raske on öelda, mis on need konkreetsed tegevused, mis meid siia toonud on. Kindlasti aitas see, et olime ühena esimeste seas, kes oma pruulikojaga välja tulid. Kui nii
pruulikoja juhatus kui ka üldkoosolek saab igal õhtul söögilaua ümber kokku, siis on kiirem ja lihtsam põnevate ja eriliste õlledega välja tulla. Lisaks
erilistele õlledele oleme algusest peale suurt tähelepanu pööranud sellele, et kliente avatult ja austusega kohelda,” selgitab Tali püsimajäämise põhjusi.
Aktsiisitõusu mõju on olnud ka tema hinnangul väga tugev. Kuigi käsitööõlle hinnast ei moodusta aktsiis väga olulist osa, lõi maksutõus segi nii turismi- kui ka jaekaubandussektori. „Kui kodus on külmkapp Lätist odavalt toodud õlut täis, siis ei satu inimene niisama lihtsalt käsitööõlle leti ette, et uusi ja põnevaid pruule otsida. Eemale peletatud turistid on avaldanud väga suurt mõju Eesti restoranidele ja pubidele ning nende kaudu ka meile,” kirjeldab ta toimunut ja lisab, et järgmise aktsiisitõusu ärajätmine hoiab ehk ära järgmise suure languse, aga juba lätlastele maha mängitud positsioone see tagasi ei too. Käsitööõlle jaekettidesse sisse saamine ei ole Lehe pruulikoja omaniku hinnangul kuigi lihtne. Nõuded on ranged ja tihti väiketootjale ebasoodsad. „Oleme peamiste jaekettidega ikka ühise keele leidnud. Kord juba müüki võetud tooted on reeglina hästi esitletud, küll aga kipub käsitööõlle kiiresti muutuvale hingele piiranguks jääma see, et suuremad ketid vaid paar korda aastas oma sortimendi üle vaatavad. Selgelt on näha, et kauplused, kes saavad ja tahavad paindlikult uusi tooteid müüki võtta, on käsitööõlut müües edukamad,” selgitab ta. Keskmiselt müüakse pudelisse villituna umbes 80 protsenti Lehe Pruulikoja tehtud õllest, ülejäänu läheb vaatidega pubide ja restoranide kraanidesse. Eksport on umbes 15 protsenti ja peamised sihtmaad on Soome, Saksamaa ja Holland. Küsimusele, kuidas on käsitööõlle populaarsus viimasel ajal muutunud, vastab Tali: „Käsitööõlu on tulnud selleks, et jääda. See on osa üldisemast ja suuremast liikumisest, kus inimesed eelistavad kohalikku, isikupärast ja värsket kaupa. Käsitööõlu on muutumas osaks tavalisest igapäevaelust ning seda ei eelistata enam selle pärast, et see on moodne teema. Ühekordsete katsetajate asemel tekib rohkem neid, kes on otsustanud mahu maitse vastu vahetada ja kelle ostukorvis on kuuspaki asemel väike pudel käsitööõlut.” Jõulud ja aastavahetus on oodatud pühad, kus peolauale jõuab tavalisest rohkem ka käsitööõlut. Samas on õlle pruulimine pika vinnaga protsess, jõuludeks hakatakse õlut pruulima juba augustis ja töö uute jõuluõlledega hakkab kohe, kui ühed jõulud läbi on saanud.