Tõsised ja ühtlasi õrnad, nagu armastava isa testament
Tõsised ja ühtlasi õrnad, nagu armastava isa testament ja jumalagajätt, on meie Jumaliku Lunastaja sõnad oma esimesele asetäitjale maa peal: Confirma fratres tuos! (Lk 22:33) – Kinnita oma vendi!
Kinnita oma vendi! ei ole lakanud kõlamast Meie hinges ja Meie südames, sellest päevast, mil Tema oma äraarvamata tarkuses nõuks võttis Peetruse laevukese tüüri Meie nõrkadesse kätesse usaldada.
Need surematud sõnad, kustumatute tähtedega sügavale Meie südamesse kirjutatud, kõlavad veelgi tugevamalt iga kord, kui Meie oma apostliku ülesande täitmisel peame teatavaks tegema piiskoppidele ja kogu maailma usklikele õpetusi, eeskirju ja õhutusi, milliseid nõuab Kiriku päästemissiooni täielik läbiviimine ja millised, vaatamata nende põhiolemuse muutmatusele, siiski end võimalikult kohandama peavad alati muutlike olukordade ning aegade ja kohtade erinevustega.
Erilise meeleliigutuse ja jõuga aga tunneme Meie endis selle jumaliku käsu ulatust käesoleval silmapilgul, millel lähetame teile, kallid Maa pojad ja tütred, Meie jõululäkituse pärast neid kümmet aastat, millele inimliku ajaloo kestuses võrdseid ei leidu suurte sündmuste ja põhjalike muudatuste, raskuste ja murede, kibeduste ja valude poolest.
Möödunud aastal jõule pühitsedes küsisime teilt palvet ja kaastööd, väljendades soovi, et algav aasta 1948 oleks nii paljude lõhede all kannatavale Euroopale ja tervele inimkonnale tõhusa ülesehitustöö aastaks, aastaks, mis alustaks kiiret käiku tõelise rahu poole.
19
Täna, selle aasta lõpul, mis nii paljude lootustega algas, kutsub Meie isalik hääl teid veel kord üles, õiglased ja mõtlejad hinged, teid, ehtsad kristlased, kaalutlema, missugune on praegusel silmapilgul inimkonna ja kristluse seisukord ja missugused on vahendid kindla ja julge sammuga selle teeraja jälgimiseks, mille aegade raske surve, aga mitte vähem ka teie eneste südametunnistus teile kätte näitab.
Kellel jätkub selget pilku, moraalset jõudu ja julgust tõele otse silma vaatamiseks, ka siis, kui see valus ja alandav on, peab möönma, et see 1948. aasta, mis oma koidikul suuri ja põhjendatud lootusi andis, oma loojangul saatusliku punktina näib, kus tee, mis varem rõõmsaid ootusi sisendas, selle asemel paistab viivat kuristiku äärele, mille pahaendelisus ja hädaohtlikkus kõiki õilsaid ja suuremeelseid rahvaid kasvava murega täidavad.
Sellele vaatamata, vastupidi, just sellepärast, kallid pojad ja tütred, samal ajal kui argus ka julgete meeltes võimutsema kipub ja kahtlused kõige selgemaid ja otsusekindlamaid päid ründavad, tunneme Meie end enam kui kunagi varem kohustatud jumaliku käsu täitmiseks: Confirma fratres tuos, ja lähetame teile kõigile, ka kaugeimatesse maailma maadesse, Meie jõulutervitusena sõnad, millega Prohvet ennustas Kristuse lunastustööd ja Tema riigi lõplikku võitu: „Tehke tugevaks nõrkenud käsivarred ja vabisevad põlved kindlaks. Ütelge argadele: Olge julged, ärge kartke; vaadake, teie Jumal on ligi ... Tema ise tuleb ja päästab teid” (Js 35:3–4).
Selle järglasena, kellele anti jumalik tõotus: „Mina olen palunud sinu eest” (Lk 22:32), teame Meie väga hästi, et siis, kui võitlus pimeduse vaimude vastu ägedaim on ning oma otsustavasse – ja inimlikult rääkides – rahutukstegevasse järku jõuab, Issand oma Kiriku ja oma usklike juures on. Sügavasti veendunud ja teadlikud sellest jumalikust abist, tuletame Meie meelde kõigile neile, kellel au on kristlase ja katoliiklase nime kanda, kahekordset, püha kohust, möödapääsmatut inimühiskonna praeguse olukorra parandamiseks.
1) Vankumata ustavus tõe varandusele, mille Lunastaja maailmale toonud on.
2) Õigluse ja armastuse käskude teadlik täitmine, mis on vajalikuks eelduseks jumaliku Rahukuninga väärilise sotsiaalse korra lõppvõiduks maa peal.
Oleksime tänamatud Kõigevägevama vastu, kõige armu kinkija ja kõige hea andja vastu, kui me ei tunnustaks, et vaevaltmöödunud
20
aasta, hoolimata kõigist valudest ja muredest, ka pühade rõõmude ja lohutuste, rõõmustavate kogemuste ja julgustava edu poolest rikas on olnud. Aasta, tähendab, millel Kirik kõigis rahvastes ja rahvustes, kõigis maades ja maailmajagudes vaieldamatuid ja hiilgavaid tõendusi elust, jõust, töökusest ja kiirest arengust on andnud, mis üksi põhjust ei anna parimateks lootusteks vaimulikul alal, vaid ka nähtavat vilja on kandnud hiiglaslikkudes võitlustes, millesse on mähitud terve inimkond võitluses oma tervise ja rahu eest.
Suurepärane vaimulike pidulikkuste, euharistlike ja Maarjakongresside, tähtsate sajandiliste juubelite pühitsemiste ja suurejooneliste kokkutulekute sari on näidanud igale erapooletule vaatlejale, et ei sõda, pärastsõja-aeg ega Kristuse vaenlaste visadus nende lõhestus- ja hävitusplaanides pole olnud võimelised kuivaks laskma või mürgitama neid puhtaid allikaid, millest Kirik juba pea 20 sajandit oma elujõudu ammutab. Kõikjal tärkab ja lokkab uus elu, mis, eriti katoliku nooruse läbi, püüab Evangeeliumi tõdesid ja tema õpetuse tervendavat mõju kõigil inimlikel elualadel rakendada, ka nende kasuks ja päästmiseks, kes, iseenda suureks kahjuks, sellele heasoovlikule ettevõttele siiani oma südame on sulgenud.
Rasked katsumused, mida Kirikule sõda ja pärastsõja-aeg on toonud, valusad kaotused ja tõsised kahjud, mis on talle sügava kurvastuse põhjuseks, on tema energiale ja vastupanujõule vaid lohutuseks ja julgustuseks olnud; tormide ja lainete hoopide all on ta oma olemuse puutumatuna ja muutmatuna säilitanud; kõikide rahvaste keskel, kelle jaoks katoliku usu tunnistamine tegelikkuses sama tähendab, mis tagakiusamiste kannatamine, on alati leidunud ja leidub tuhandeid kartmatuid, kes, kohkumata ohvrite, küüditamiste ja piinade ees, värisemata ahelate ja surma ees, ei painuta põlve võimu ja jõu Baali ees (vrd. 3Kn 19:18). Nende enamuse nimed jäävad laiematele hulkadele tundmatuks; aga nad on kirjutatud kustumatute tähtedega Kiriku aastaraamatutesse. Meile on kohuseks ülistada neid usklikke ja neid tugevaid, neid väsimatuid ja neid vapraid, neid väljavalituid ja Jumala poolt õnnistatuid, kelle jaoks käesoleva aja kitsikused, hädad ja Kristuse Pruudi pisarad kõhklemise põhjuseks ega lausa rumaluseks ei ole, vaid juhuseks ja võimsaks tiivustuseks on oma tundmuste õigluse ja omakasupüüdmatuse, oma tingimusteta usu ja oma õilsa südametunnistuse avaldamiseks, mitte sõnade, vaid tegudega. Puuduvad väärilised tunnustussõnad, et ülistada teenete
21
kohaselt nende usklike seast usklikemate kangelaslikkust. Iga üksikuni neist jõudku Meie kiitus ja Meie tänu. Issand, kes on tõotanud oma taevase Isa ees nendele mõtelda, kes Teda inimeste ees tunnistavad (vrd. Mt 10:32), saab olema nende igavene tasu. Olgugi et nii paljude vendade püsivus ja kindlus usus Meile sügava rõõmu ja püha uhkuse põhjuseks on, ei tohi Meie kõrvale hoida kohustusest mainida ka neid, kelle mõtted ja tundmused ajavaimu ja -raskuste pitserit kannavad. Kui paljud on kandnud tõsiseid kaotusi usulisis küsimusis või koguni oma usus Jumalasse tõelise laevahuku läbi teinud! Kui paljud, mürgitatud ilmalikkuse ja kirikuvaenulikkuse tuultest, on kaotanud selle usu värskuse ja selguse, mis senini nende elule toeks ja valguseks oli! – Teised, ootamatult juurtega välja kistud kodumaa pinnast, eksivad ümber, kannatades, eriti mis noori puutub, vaimse ja kombelise languse all, mille hädaohtlikkust küllaldaselt hinnata ei osata. Kiriku emalik silm jälgib neid ajutiselt kadunud või hädaohus viibivaid hingi valvsa armastuse ja kahekordse hoolega. Ta ei ole vihane. Ta palub. Ta ootab: ootab nende poegade tagasipöördumist, hoolega otsides vahendeid, mis selle tunni saabumist kiirendada võiksid. Selle heaks ei kohku ta tagasi ühegi ohvri ees; selleks otstarbeks pole talle ükski vaev liiga raske. Ta on valmis kõigeks. Kõigeks, välja arvatud üks asi: ärgu küsitagu temalt, et tema minevikus või hiljuti lahutatud poegade tagasivõtmine tema valve alla usaldatud kristliku usuvaranduse ükskõik missuguse piiramise või tumestamise arvel sünniks.
Ka mõningate teravate väljenduste üle katoliku kiriku ja Paavsti vastu, pärit teatavate lahkusuliste suust, peame Meie kohaseks lühikest selgitust anda. Ei vähene ju meie kohus oma ligimest armastada ei kallaletungide ega ka laimu tõttu. Meie oskame vahet teha vabadusest ilma jäetud rahvaste ja meetodite vahel, mis neid valitsevad. Meile on tuntud orjalik sõnakuulelikkus, mida mõned teatava „õigeks usuks” nimetatud usutunnistuse esindajad üles näitavad õpetuse vastu, mille korduvalt kinnitatud lõppsihiks ei ole miski muu kui kogu ristiusu väljajuurimine. Meile pole teadmata see vaevarikas tee, mida paljud Meie armastatud poegadest ja tütardest käima peavad, keda avaliku vägivalla süsteem sundinud on end väliselt lahutama Emakirikust, millega neid nende sügavaimad veendumused ühendasid. Liigutatud südamega imetleme Meie ühtede kangelaslikku kindlameelsust; sügava kurbuse ja vähenematu isaliku armastusega
22
jälgime Meie teiste hingelist rõhutust, kelle väline vastupanujõud
ebaõiglase surve ülemvõimule järele andnud on ja kes on vastu võtma pidanud välise lahutuse, mida nende süda jälestab ja nende mõistus hukka mõistab.
Katoliikliku kristlase usk Kristuse poolt õpetavale Kirikule jäetud tõepärandusse ei kohusta teda mingil viisil – nagu mitte vähesed usuvad või näitavad uskuvat – umbusklikuks tagasihoidlikkuseks või külmaks ükskõiksuseks käesoleva hetke kiireloomuliste ja tähtsate kohustuste suhtes. Otse vastupidi: Issanda vaim ja eeskuju, kes tuli otsima ja päästma seda, mis kaduma läinud oli; armastusekäsk ja ühistunne, mis Heast Sõnumist välja kiirgab; Kiriku ajalugu, mis näitab, kuidas ta alati kõigile headele ja rahujõududele kindlaimaks ja püsivaimaks toeks on olnud; Rooma kirikupeade õpetused ja õhutused, eriti viimaste aastakümnete jooksul, ristiinimese käitumise suhtes oma ligimeste, ühiskonna ja riigi vastu; kõik see kinnitab uskliku kohustust, oma seisukoha ja võimaluste kohaselt, omakasupüüdmatult ja kartmatult nende küsimustega tegemist teha, milliseid meie kurnatud ja rahutu maailm sotsiaalse õigluse, mitte vähem aga ka rahvusvahelise õiguse ja rahu alal lahendama peab.
Veendunud kristlane ei saa piirduda mugava või iseka „isolatsionismiga”, kui ta oma vendade puuduste ja hädade tunnistajaks on; kui temani jõuavad majanduslikult nõrkade appihüüded; kui ta tunneb töötavate klasside püüet loomulikumate ja õiglasemate elutingimuste suunas; kui ta teadlik on selle majandusliku õpetuse kuritarvitustest, mis raha sotsiaalsetest kohustustest kõrgemale asetab; kui talle tundmata pole selle hoolimatu rahvusluse eksiteed, mis eitab või maha tallab ühtekuuluvustunnet üksikute rahvaste vahel, seda ühtekuuluvustunnet, mis igale neist mitmesuguseid kohustusi maailma rahvaste suure pere vastu peale paneb.
Katoliikliku õpetuse aluseks riigist ja inimühiskonnast on alati olnud põhimõte, et rahvad jumaliku tahtmise järgi ühe ühiskonna moodustavad, millel on ühine eesmärk ja ühised kohustused. Ka ajal, mil selle põhimõtte kuulutamine ja selle praktilised tagajärjed ägedat vastutöötamist leidsid, ei nõustunud Kirik absolutistliku ja sotsiaalsetest kohustustest vaba ainuvalitsuse väärõpetusega.
Katoliiklik kristlane, veendumuses, et iga inimene on tema ligimene ja iga rahvas üheõiguslik liige rahvaste peres, ühineb kõigest südamest nende jõupingutustega, mille esialgsed tagajärjed on
23
võib-olla üsna tagasihoidlikud ja mille rakendamine põrkab tihtipeale tugevale vastuseisule ning takistustele, mis aga püüab üksikuid riike välja tuua teatavast kitsarinnalisusest, egotsentrilisest mõtteviisist; mõtteviisist, millel lasub peaosa vastutusest möödunud aegade kokkupõrgetes ja mis, juhul kui teda lõplikult ei võideta või vähemalt ei pidurdata, võib viia uutesse, võib-olla tervele inimlikule tsivilisatsioonile surmatoovatesse tulekahjudesse.
Veel kunagi pärast vaenutegevuse lõppu pole inimeste hinged nii rõhutud olnud nagu täna uue sõja luupainajast ja rahuigatsusest. Nad liiguvad kahe vastasseisva leeri vahel. Mõned võtavad üles vana ütluse, mis just ei ole täiesti vale, aga mida võib vääriti tõlgitseda ja mida on tihti kuritarvitatud: si vis pacem, para bellum – kui tahad rahu, valmistu sõjaks. Teised jällegi usuvad pääsmist peituvat väljenduses: rahu iga hinna eest! Mõlemad pooled soovivad rahu, aga mõlemad asetavad ta hädaohtu: esimesed umbusaldust äratades, teised nendele julgust andes, kes agressiooni ette valmistavad. Mõlemad kahjustavad niisiis tahtmatult rahuaadet, ja seda just ajal, mil inimkond, maha surutud relvade raskuse all, hirmutatud uute ja sügavamate lahkhelide eelaimusest, väriseb juba palja mõtte juures tulevale katastroofile. Sellepärast tahame Meie lühidalt kätte näidata, missugused on tõelise kristliku rahunõudmise iseloomustavad jooned.
1) Kristlik rahunõudmine tuleb Jumalast. Tema on „rahu Jumal” (Rm 15:33). Tema on loonud maailma rahu eluasemeks; Tema on andnud rahukäsu, selle „rahuliku korra” käsu, millest räägib püha Augustinus.
Ka kristlikul rahunõudmisel on omad relvad. Tähtsaimad neist on aga palve ja armastus: pidev palve Taevase Isa, meie kõikide Isa poole, vennalik armastus kõigi inimeste ja kõigi rahvaste, nagu ühe ja sama taevas asuva Isa laste vahel, armastus, millel koos kannatlikkusega alati korda läheb vastutulelik ja valmis olla kõigi mõistmiseks ja kõigiga kokkuleppele jõudmiseks.
Need kaks relva pärinevad Jumalalt, ja seal, kus nad puuduvad, seal, kus ei osata käsitseda muid kui materiaalseid relvi, ei saa olla tõsist rahutahet. Sest need materiaalsed relvad üksi äratavad tingimata umbusaldust ja nagu looksid sõjaõhkkonda. Kes ei mõistaks kõige selle põhjal, kuivõrd tähtis on rahvastele kristliku eluviisi säilitamine ja süvendamine, kuivõrd suur on nende vastutus nende
24
valimisel ja nende üle valvamisel, kelle kätesse nad usaldavad relvastuse otsekohese käsutamise.
2) Kristlik rahunõudmine on kergesti tuntav. Austades jumalikku rahukäsku ei tee ta rahvusliku väärikuse ja au küsimust kunagi sõja põhjuseks, ka mitte ainult sõja ähvarduseks. Ta hoidub kaugele relvajõust nende õiguste nõudmisel, mis, olgugi õigustatud, ei ole väärt, et riskeerida tulekahju süütamisega ühes kõigi selle kohutavate vaimliste ja aineliste kahjudega.
Siin ilmneb ka rahvaste vastutus nii tähtsates küsimustes, nagu seda on noorte kasvatamine ja avaliku arvamuse – mille moodsad meetodid ja vahendid teevad tänapäeval nii kergesti mõjutatavaks ja muutlikuks – moodustamine rahvusliku elu kõigil aladel. Selle aktsiooni läbiviimine peab aga tõhus olema, et tugevdada kõikide riikide üksmeelt rahu kaitsmiseks. Iga õiguste rikkuja mõistetagu rahuohustajana häbistavale üksiklusele inimühiskonnast väljasaatmise läbi. Saagu Ühendatud Rahvaste Organisatsioon selle rahvusvahelise rahusolidariteedi täielikuks ja ehtsaks väljenduseks, kustutades oma seadustest ja statuutidest iga jälje oma algusest, mis – vajadusest tingituna – oli sõjasolidariteet.
3) Kristlik rahunõudmine on praktiline ja realistlik. Tema vahetuks sihiks on kõrvaldada või vähemalt pehmendada nende pingete põhjusi, mis moraalselt või aineliselt sõjaohtu suurendavad. Nendeks põhjusteks on, muuhulgas, peamiselt rahvusliku territooriumi kitsus ja toorainete puudus. Miks mitte selle asemel, et saata suuremate kuludega toiduaineid põgenike hulkadele, kes on koondatud kuhu ja kuidas juhtub, miks mitte kergendada perekondade sisse- ja väljarändamist, suunates neid paikadesse, kus nad kergemini leiaksid toiduaineid, mida nad vajavad? Ja selle asemel, et kitsendada, tihti õiglase põhjuseta, toodangut, miks mitte anda rahvale võimalust oma loomulike võimete kohaselt toota ja sel viisil teenida oma igapäevast leiba oma töö viljana, selle asemel et seda kingitusena vastu võtta? Lõpuks, selle asemel et vastastikku takistusi ehitada toorainete hankimisel, miks mitte vabastada nende tarvitamine kõigist mittevajalikest takistustest, eriti nendest, mis loovad kahjulikku majanduslike olude ebavõrdsust?
4) Kristlik rahunõudmine on jõud ja mitte nõrkus või järeleandmine väsimusest. Ta on üks igavese ja kõigeväelise Jumala rahunõudmisega. Iga sõjaline agressioon nende väärtuste vastu, mille tingimusteta austamiseks ja tagamiseks, järelikult ka hoidmiseks ja
25
kaitsmiseks jumalik rahukäsk kohustab, on patt, kuritegu, atentaat Jumala vastu, maailma looja ja korraldaja majesteedi vastu. Ähvardatud või juba ebaõiglase kallaletungi ohvriks langenud rahvas, kes kristlikult mõtelda ja teotseda tahab, ei tohi tegevusetusse ükskõiksusse jääda; seda enam keelab rahvaste pere solidariteet teistel käituda lihtsate pealtvaatajatena hoolimatus neutraliteedihoiakus. Kes oskaks kokku arvata neid kahjusid, mida juba minevikus on põhjustanud niisugune ükskõiksus agressiooni vastu, mis on nii võõras kristlikule mõtteviisile? Ja eks ole see eriti selgesti näidanud kindlustunde puudumist „suurte” ja eriti „väikeste” juures! On see võib-olla vastutasuks toonud mõningaid eeliseid? Vastupidi: see ei ole toonud muud kui kindlust ja julgust kallaletungi algatajatele ja soodustajatele, üksikutele, iseenese hooleks jäetud rahvastele aga vajadust lõpmatuseni oma relvastust täiendada.
Jumala ja Tema poolt seatud korra peale tuginev kristlik rahunõudmine on niisiis tugev nagu teras. Ta on hoopis teist laadi kui lihtne inimsõbralikkuse tunne, mis pahatihti koosneb ainult vaadetest ja kohkub sõja eest tagasi ainult selle koleduste ja tooruste, purustuste ja tagajärgede, mitte aga selle ebaõigluse pärast. Sellel eudaimonistlikku ja utilitaarset värvingut kandval ning materialismist pärineval tundel puudub siduva ja tingimusteta kohustuse kindel alus. See tunne loob pinna, milles võivad juurduda viljatu kompromissi enesepettus, katse end teiste kulul päästa ja eelkõige kallaletungija heakäekäik.
See kõik on nii tõsi, et lõppude lõpuks ei sõjast tulenevate vaevade ja hädade tundmisest üksi ega ka töö ja palga õiglasest jaotamisest ei piisa kallaletungijale jõuga vastuastumise otsustamiseks siis, kui see on moraalselt lubatud või, teatavates olukordades, nagu siis, kui võidulootus on põhjendatud, on otseselt kohustuslik.
Üks on aga kindel: rahukäsk kuulub Jumala seaduste hulka. Tema sihiks on nende inimkonna varanduste kaitsmine, mis on ka Looja varandused. Mõned nende väärtuste hulgas on aga inimliku kooselu jaoks niivõrd tähtsad, et nende kaitsmine ebaõiglase kallaletungi vastu on kahtlemata täiesti seaduspärane. See kaitse langeb osaks rahvaste solidariteedile, mille kohuseks on mitte hüljata kallaletungi ohvriks langenud rahvast. Kindel teadmine, et seda kohustust täitmata ei jäeta, hajutaks kallaletungija julguse ja hoiaks ära sõja, või vähemalt, halvemal juhul, lühendaks selle kannatusi.
26
Nõnda tuleb parandada nii ütlust „si vis pacem, para bellum ” kui ka väljendust „rahu iga hinna eest”. Oluline on otsekohene ja kristlik rahunõudmine. Selle omamiseks annab meile kahtlemata
põhjust pilk viimase sõja varemeile, vaikiv hukkamõist, mis tõuseb suurtest surnuaedadest, kus reastuvad tema ohvrite lõpmatud kalmukünkad, vangide ja põgenike siiani rahuldamata koduigatsus, paljude ebaõiglasest jälitamisest väsinud poliitiliste vangide mahajäetus ja hirm. Aga veelgi enam peaks meid tiivustama jumaliku rahukäsu võimas hääl, sõimes lebava jumaliku Lapse õrn ja kõikemõistev pilk.
Kuulake, kuidas kõlavad öös nagu jõulukellad Paganate Apostli sõnad, tema, kes ise algul oli rassilise ja rahvusliku uhkuse väiklaste eelarvamuste ori, mis aga ühes tema enesega Damaskuse teele maha
langesid: „Tema (Jeesus Kristus) on meie rahu, tema, kes kahest rahvast üheainsa on teinud ... surmates iseendas iga vaenu ... Ja on tulnud rahu kuulutama teile, kes teie kaugel olite, ja neile, kes ligidal olid” (Apostel Pauluse kiri Efesose rahvale 2:14, 16, 17).
Sellepärast, kogu meie hääle jõuga, vannutame teid sellel silmapilgul, kogu maailma pojad ja tütred: töötage rahu eest meie Lunastaja vaimus. Tegutsege koos kõigi õiglaste meeltega, ka kui nad teie ridades ei võitle, keda aga sama aade teiega ühendab, kristliku rahunõudmise levimise ja lõppvõidu heaks.
Erilise usaldusega pöördub meie hüüe katoliku nooruse poole. Möödunud mihklikuu unustamatud sündmused ühendasid Roomas ennenägematul hulgal kõige mitmekesisemate rahvuste katoliku nooruse esindajaid. Nad andsid hiilgava tunnistuse oma rahutahte solidariteedist.
Tookord, Meie patriarhaalse Vatikani basiilika astmestikul, vaimustatud noorte juuresolekul, õnnistasime Meie ehitatava Domus Pacis ’e – Rahu Maja – esimese kivi. Rahu Maja, mis oma vaatega Püha Peetruse kiriku kuplile on määratud andma kogu maailma katoliku noorusele tunnet, et kuulume ühteainsasse suurde perekonda, mis ümbritseb kõiki oma lapsi ühesuguse armastusega. Teile, noored, kes teie oma parimates aastates nii ebakindla homse eest vastutust kannate, ütleme Meie: ärge rahulduge Domus Pacis’e ehitamisega Aurelia tänaval. Ta saab olema ainult teie rahutahte võrdkujuks; küsimuses on aga kõigi teie andumuse ja visaduse aarete rakendamine, et teha tervest maailmast üks Domus Pacis, mille kohal
27
Petlemma vaim ja tõotused rahuloluga lehvida võiksid ja kus piinatud inimkond lõpuks ometi rahu leiaks.
Selles lootuses palume Kõigekõrgema abi kõigile rahvastele, eriti neile, keda enam kui teisi ähvardavad sõda, rahutused ja hävitamine. Ja kuidas võiksime Meie täna, Püha Sündimise eelõhtul, jätta mõttes veel kord külastamata seda Palestiinat, kus, hoolimata vaenutegevuse lõpetamisest, veel ei ole kindlat alust rahule. Leitagu lõpuks ometi üks õnnelik lahendus, mis, vastu tulles nii paljude tuhandete põgenike vajadustele, rahuldaks samal ajal ka terve kristluse soove
Pühade Paikade hooldamise suhtes, neid rahvusvahelise režiimi maksmapanemise läbi kaitstes ja vabalt ligipääsetavaks tehes. Samuti palume jumalikku abi kõigile neile, kes end oma palvete ja aktiivse kaastööga rahu kindlustamisele ja ülesehitamisele pühendanud on; riigijuhtidele; neile, kes omavad tõhusat mõjuvõimu avaliku arvamuse mõjutamiseks, nagu üldiselt kõigile neile, kellelt rahvas on valmis otsekoheseid rahuüleskutseid kergemini vastu võtma; sõjaohvrite arvututele hulkadele; ja paljudele teistele, kelle vilets seisukord iga päevaga seda valusamaks muutub, mida kauem kestab väljakannatamatu lõpliku rahu ootus, moraalselt õiglase ja kestva, kõigist vere ja rassi eelarvamustest või ebauskudest vaba rahu ootus. Soovides, et jumalik arm neid palavaid soove teostaks, anname Meie kõigest südamest teile, kallid pojad ja tütred, kes teie usu ja armastuse läbi Meiega seotud olete, Meie isaliku, apostliku õnnistuse.
Vello Salo isikuarhiiv, käsikirjaline tõlge paavsti jõululäkitusest „Tõsised ja ühtlasi õrnad, nagu armastava isa testament”.
(25.12.1948)
28
Vatikani Eesti Raadios kõlanud teadaanded ning teemakäsitlused 1949. aastal
Paavst Pius XII jõululäkituse kokkuvõte (12.1.1949)
Oma jõululäkituses kutsus paavst kõiki usklikke üles töötama rahu kaitseks ja kindlustamiseks, korduvalt toonitades rahu hädavajalikkust käesoleval silmapilgul.
Läkitus algas Jeesus Kristuse sõnadega Luuka evangeeliumist: Kinnita oma vendi, mis Püha Isa kohustavad kristlastele õige tee kättenäitamiseks. Ta avaldas kahetsust, et nii paljude lootustega alanud aasta 1948 tegelikkuses tõelise rahu heaks on nii vähe korda saatnud, ja väljendas seejuures oma jõulusoovi prohvet Jesaja sõnadega: Tehke
tugevaks nõrkenud käsivarred ja vabisevad põlved kindlaks! Ütelge argadele: Olge julged, ärge kartke; vaadake, teie Jumal on ligi... Tema ise tuleb ja päästab teid.
Kõiki üles kutsudes järele mõtlema inimkonna ja kristluse seisukorra üle praegusel hetkel, et vahendeid leida kristliku elu süvendamiseks ja uue sõja hädaohu vähendamiseks, märkis Tema Pühadus käesoleva poliitilise olukorra pahaendelisust ja kriipsutas alla kõigi kristlaste otsusekindla väljaastumise vajalikkust iga inimese ja rahva põhiliste õiguste kaitseks. Selle otsusekindla väljaastumise alusena mainis ta iga kristlase kahekordset püha kohust: vankumatu ustavus meie Lunastaja poolt loodud tõevarandusele ja Tema armastusekäsu ustav ja teadlik täitmine Taevase Rahukuninga väärilise sotsiaalse korra kehtestamiseks maa peal.
Möödunud aasta sündmusi kokku võttes märkis paavst usulise
elu aktiivsemaks muutumist, mis Kiriku elujõust tunnistust annab, ning seda mitte üksi puhtvaimulikul alal. Nii nimetas ta selle aasta
29
kiriklikke suursündmusi, eriti aga seda kangelaslikku kindlameelsust, millega tuhanded katoliiklased nende tagakiusamistele kirikuvaenulike valitsuste all olevates maades on vastu astunud.
Ta avaldas sügavat kurbust nende raskete kaotuste üle, milliseid Kirik selles võitluses on kandnud, samuti ka oma rahulolu tõsiasja üle, et need katsumused paljusid usklikke nende usus vaid kinnitanud on. Edasi mainis ta katoliku nooruse elujõudu ja püüet Evangeeliumi tõdede otseseks rakendamiseks kõikidel elualadel. Ta tuletas meelde ka neid, kes välise surve või ajavaimu mõjul Emakirikust eraldunud on ja et kogu Kirik nende eest palub.
Edasi kõneles Tema Pühadus rahu ja koostöö vajadusest üksikute riikide ja rahvaste vahel; ta mõistis teravalt hukka iseka neutraliteedipoliitika, mis agressiooni algatajatele ja soodustajatele on ainult julgustuseks nende õigusvastaste kavade teostamisel.
Rääkides uue sõja hädaohust, toonitas Püha Isa kristliku rahunõudmise olemust, seda neljas punktis lühidalt kokku võttes: 1) kristlik rahunõudmine tuleb Jumalast, kes kogu maailma rahu eluasemeks loonud on; 2) tema äratundmine on lihtne: kristlik riik hoidub relvajõu tarvitamisest küsimustes, mis ainult tema prestiiži puudutavad; 3) ta on jõud, sest ta kaitseb rahu iga agressiooni vastu; 4) ta on eluline ja realistlik, sest tema vahetuks sihiks on sõjaohu kõrvaldamine või vähendamine.
Seoses viimase väljendusega mainis ta mõningaid otsest lahendust nõudvaid probleeme. Nii märkis ta esijoones valusat põgenike küsimust, mis pole siiani sobivat lahendust leidnud, ja väljendas soovi vähemalt emigratsioonitingimuste parandamiseks. Samuti toonitas ta hädaohte, mis nii kombelisel kui ka ainelisel alal ähvardavad juurtega kodupinnast välja kistud põgeniknoorsugu ja mille kardetavust küllaldaselt hinnata ei osata. Teiseks märkis ta suurvõimude majanduspoliitika varjukülgi, eriti mõnede maade toodangu kunstlikku piiramist ja üksteisele takistuste tegemist toorainete hankimisel, mille tagajärjeks on majanduslike olude ebavõrdsus ja üldise heaolu kahjustamine.
Mõne sõnaga lükkas paavst ümber süüdistused, mis teatavate kirikuvaenulikkude valitsuste mõju all seisvate lahkuskude esindajad on Kiriku vastu tõstnud.
Pärast kahe üldiselt valitseva vaate, nimelt kui tahad rahu, valmistu sõjaks ja rahu iga hinna eest ning nende erapoolikute tõlgitsuste
30
käsitlemist rõhutas Püha Isa veel kord otsekohese, kristliku rahunõudmispüüde tähtsust, tuues eeskujuks apostel Pauluse, kes algul ise oli rassi- ja usueelarvamuste ori, ning tema sõnad: Tema, Jeesus Kristus, on meie rahu, tema, kes kahest rahvast üheainsa on teinud, surmates iseendas iga vaenu, ja on tulnud rahu kuulutama teile, kes te kaugel olite, ja neile, kes ligidal olid.
Erilise rõhuga pöördus paavst katoliku nooruse poole, väljendades soovi, et Domus Pacis – Rahu Maja –, mille ehitamisega ülemaailmne katoliku nooruse kongress Roomas möödunud septembris algust tegi, noortele tiivustuseks oleks kogu maailma muutmiseks
Rahu Majaks, mille kohal Petlemma vaim ja tõotused rahulolemisega lehvida võiksid. Sealjuures kriipsutas Püha Isa alla koostöö vajadust rahu heaks, vaatamata usutunnistuste erinevusele.
Puudutades Palestiina küsimust, kus kõigile pingutustele vaatamata veelgi rahu ei ole, väljendas ta soovi lahenduse leidmiseks, mis rahuldaks nii paljude tuhandete põgenike ootusi ja kõigi kristlaste soove Pühade Paikade hooldamise suhtes.
Tema Pühadus lõpetas oma läkituse palvega rahu, kõigi selle heaks töötajate, viimase sõja ohvrite ja praegusel silmapilgul ülekohtu all kannatavate rahvaste eest, andes lõpuks kõigile usklikele oma apostliku õnnistuse.
Ungari kirikupea vangistamine1
Kurva järelkajana Püha Isa jõululäkitusele saabus Budapestist teade
Ungari kirikupea, kardinal József Mindszenty vangistamisest, mis näib olevat esimeseks suuremaks sammuks selles „riigi ja kiriku suhete revideerimises”, mida Ungari president Szakasits2 ühes oma hiljutises kõnes ette kuulutas.
1 Kardinal József Mindszenty (1892–1975) – Esztergomi peapiiskop, Ungari katoliku kiriku juht oktoobrist 1945 kuni detsembrini 1973, esindas 50 aastat kompromissitut opositsiooni fašismile ja kommunismile. Teise maailmasõja ajal vangistas ta Nooleristlaste partei. Pärast sõda vastustas ta kommunistlikku võimu Ungaris, mille eest teda piinati ja mõisteti 1949. a. näidiskohtuprotsessil eluks ajaks vangi. 1956. a. Ungari revolutsiooni ajal ta vabanes ja sai poliitilise varjupaiga Budapestis USA saatkonnas, elades seal järgmised 15 aastat. 1971. a. lubati tal maalt lahkuda ja ta suri eksiilis Viinis. – Siin ja edaspidi toimetaja märkused.
Árpád Szakasits (1888–1965) – Ungari sotsiaaldemokraatlik, hiljem kommunistlik poliitik, riigipea 1948–1950.
31
2
