Sisukord Illustratsioonid 8 Vahelehed 12 Eessõna: ajaloolane ja võrgud 14 I. Sissejuhatus. Võrgud ja hierarhiad 23 1. Illuminaatide müsteerium 25 2. Praegune võrguajastu 32 3. Võrgud, võrgud igal pool 37 4. Miks hierarhiad? 43 5. Seitsmest sillast kuue sammuni 46 6. Nõrgad sidemed ja viraalsed ideed 52 7. Võrguvariandid 57 8. Kui võrgud põrkuvad 62 9. Seitse järeldust 66 10. Illuminaadid teise pilguga 69 II. Keisrid ja maadeavastajad 77 11. Hierarhia lühiajalugu 79 12. Esimene võrguajastu 85 13. Tehingukunst renessansi ajal 87 14. Maadeavastajad 90 15. Pizarro ja inkad 96 16. Kui Gutenberg kohtus Lutheriga 101
III. Kirjad ja loožid 109 17. Reformatsiooni majanduslikud tagajärjed 111 18. Mõttevahetus 113 19. Valgustusaja võrgud 119 20. Revolutsiooni võrgud 124 IV. Hierarhia taastamine 135 21. Punane ja must 137 22. Rahva võimust türanniasse 140 23. Kord jälle majas 144 24. Saksi-Coburgi ja Gotha dünastia 148 25. Rothschildid 152 26. Tööstusrevolutsiooni võrgud 159 27. Pentarhiast hegemooniasse 165 V. Ümarlaua rüütlid 167 28. Elu impeeriumis 169 29. Impeerium 172 30. Taipingi mäss 181 31. „Hiinlased välja!“ 185 32. Lõuna-Aafrika Liit 190 33. Apostlid 196 34. Viimnepäev 203 VI. Katkud ja vilepillipuhujad 209 35. Rohekuub 211 36. Katk 221 37. Suure juhi printsiip 229 38. Kuldinternatsionaali langus 233 39. Cambridge’i viisik 242 40. Saatuslik kohtumine 252 41. Ella pahade tüdrukute koolis 259 VII. Džungli peremehed 269 42. Pikk rahuaeg 271 43. Kindral 273 44. Komplekssuse kriis 279 45. Henry Kissingeri võimuvõrk 286
46. Mäetipust alla orgu 300 47. Nõukogude impeeriumi langus 307 48. Davosi rikkurite triumf 312 49. Kuidas Inglise keskpank nurka suruti 317 VIII. Paabeli raamatukogu 333 50. 11. september 2001 335 51. 15. september 2008 343 52. Haldusriik 349 53. Veeb 2.0 353 54. Koost lagunemine 362 55. Revolutsiooni säutsud 367 56. 9. november 2016 381 IX. Lõppsõna: Eesootav Kübeeria 391 57. Metropolis 393 58. Võrgukatkestus 396 59. FANG, BAT ja EL 411 60. Linnaväljaku ja raekojatorni kordus 418 Järelsõna: algne „Linnaväljak ja raekojatorn“ 424 Lisa: Nixoni ja Fordi valitsuse suhtevõrgud 431 Viited 437 Bibliograafia 491 Register 541
Eessõna: ajaloolane ja võrgud
Meelame võrgustunud maailmas – või nii pidevalt arvatakse. Kui enne 19. sajandi teist poolt kasutati ingliskeelses maailmas sõna „võrk“ vaid harva, siis nüüd räägitakse sellest isegi liiga palju. Ambitsioonikad noored insaiderid leiavad ikka, et käia tasub igal viimasel kui peol, sest seal saab ju tutvusi luua – magamine on küll lohutav, aga mahamagamine kohutav. Vanadele torisevatele autsaideritele jällegi on sellel sõnal teine maik. Nad kahtlustavad, et maailma kontrollivad võimsad siseringivõrgud: pankurid, riigiametnikud, „süsteem“, juudid, vabamüürlased, illuminaadid. Peaaegu kõik sellel teemal kirjutatu on jama. Vaevalt aga vandenõuteooriad nii visalt püsiksid, kui selliseid võrke olemas ei oleks.
Vandenõuteoreetikute probleem seisneb selles, et mossitavate kõrvalseisjatena ei saa nad üldse aru, mismoodi võrgud tegelikult toimivad. Eelkõige kipuvad nad eeldama, et igasugused ladvikud kontrollivad salaja ja vaevata formaalseid võimustruktuure. Mu enda teadustöö ja ka isiklik kogemus viitab aga sellele, et nii see ei ole. Vastupidi, mitteametlikel võrkudel on olemasolevate ja väljakujunenud institutsioonidega tavaliselt väga ambivalentne ja mõnikord isegi konfliktne suhe. Kutselised ajaloolased seevastu on veel vii-
masegi ajani võrkude tähtsust eiranud või vähemalt alahinnanud. Isegi tänapäeval kaldub enamik kutselisi ajaloolasi uurima institutsioone, mis loovad ja säilitavad arhiive, just nagu need, millest ürikuid ja materjale maha ei jää, ei olegi olulised. Mu enda töö ja isiklik kogemus on õpetanud, et arhiivide türannia suhtes tasub olla ettevaatlik. Ajaloo suurimad muutused on sageli hoopis mitteametlike
14
inimrühmituste saavutus ning nende kohta on vähe dokumentaalseid tõendeid.
See raamat räägib inimajaloo ebakorrapärastest tõusudest ja mõõnadest. Ma eristan selles pikki epohhe, mil inimeste elu valitsesid hierarhiad, ning harvemaid, kuid dünaamilisemaid ajastuid, kui eelis oli osaliselt tänu tehnika arengule võrkudel. Lihtsustatult: kui valitseb hierarhia, on igal inimesel võimu ainult vastavalt sellele, millisel pulgal ta oma organisatsiooni redelil seisab, olgu selleks riik, firma või mis tahes muu vertikaalselt korraldatud institutsioon. Kui aga valitseb võrk, võib inimesel olla võimu vastavalt sellele, milline on tema positsioon ühes või mitmes horisontaalselt korraldatud ühiskondlikus rühmas. Nagu ma veel näitan, on hierarhiate eristamine võrkudest ülelihtsustamine. Alustuseks peaks aga sellest piisama, toon selle kohta paar näidet isiklikust elust.
Ühel 2016. aasta veebruarikuu õhtul, kui ma kirjutasin valmis selle eessõna esimese mustandi, osalesin ma ühe raamatu esitlusel. Selle oli korraldanud New Yorgi endine linnapea ning raamatu oli kirjutanud üks Wall Street Journali kolumnist ja presidendi endine kõnekirjutaja. Mind oli esitlusele kutsunud Bloomberg Newsi peatoimetaja, keda ma tundsin sellepärast, et me mõlemad olime üle veerandsaja aasta tagasi käinud samas Oxfordi Ülikooli kolledžis. Esitlusel tegin lühidalt juttu ligi kümne inimesega, nende seas mõttekoja Välissuhete Nõukogu president, Ameerika suurimate tööstusettevõtete hulka kuuluva Alcoa Inc.-i peadirektor, Wall Street Journali arvamustoimetaja, Fox Newsi saatejuht, New Yorgi naisteseltsi Colony Club liige abikaasaga ja üks noor kõnekirjutaja, kes ütles mulle jutu alustuseks, et on üht mu raamatut lugenud (mis on professori tähelepanu võitmiseks kahtlemata ainuõige viis).
Ühelt poolt peaks selge olema, miks ma sellel üritusel olin. Fakt, et ma olen töötanud järjest tuntud ülikoolides – Oxfordis, Cambridge’is, New Yorgis, Harvardis ja Stanfordis –, teeb mind automaatselt mitme ülikoolivilistlaste võrgu liikmeks. Kirjaniku ja professorina kuulun ma ka mitmesse majanduslikku ja poliitilisse võrku, nagu näiteks Maailma Majandusfoorum ja Bilderbergi grupp. Ma olen kolme Londoni ja ühe New Yorgi klubi liige. Ja lisaks kuulun ma kolme asutuse nõukogusse: üks on globaalne varahaldusfirma, teine Briti mõttekoda, kolmas New Yorgi muuseum.
Kuid hoolimata sellest, et mul on suhteliselt palju tutvusi, ei ole mul peaaegu üldse võimu. Tollelt ürituselt jäi meelde üks huvitav
15
seik. New Yorgi endine linnapea kasutas oma lühikeses tervituskõnes võimalust vihjata mitte just suure entusiasmiga sellele, et kaalub ülesastumist järgmistel presidendivalimistel sõltumatu kandidaadina. Suurbritannia kodanikuna mina aga nendel valimistel häält anda ei saaks, nagu ma ei saaks teda (ega üldse ühtegi kandidaati) toetades talle kuidagi abiks olla. Põhjus on selles, et enamik ameeriklasi eeldab, et teadlasena ei tea ma lihtsate inimeste tegelikust elust mitte midagi. Erinevalt ekskolleegidest mu Oxfordi-päevilt ei ole mul mingit kontrolli selle üle, keda ülikooli vastu võetakse ja keda mitte. Harvardis õpetades võisin ma oma tudengitele panna häid või kesiseid hindeid, kuid sellegipoolest ei saanud ma ära hoida isegi seda, et lõpetavad ka kõige kesisemate õpitulemustega tudengid. Ka doktorikandidaatide valimisel oli mul ainult üks hääl paljude teiste kõrval – seega ei mingit võimu. Teatav võim on mul inimeste üle, kes töötavad mu nõustamisfirmas, kuid viie aasta jooksul olen ma seal vallandanud kokku ainult ühe inimese. Mul on neli last, kuid piisavalt mõjuvõimu – võimust
rääkimata – on mul neist kõige rohkem ainult kolme üle. Isegi mu noorim, kes on praegu viiene, on juba hakanud mulle vastu hakkamist
õppima.
Lühidalt: ma ei ole lihtsalt väga hierarhiline inimene. Pigem pean ma end võrguinimeseks. Tudengiajal meeldis mulle, et ülikoolielu ei olnud kihistunud ja et saadaval oli palju juhtumisi kokkuklopsitud seltse. Liitusin neist paljudega ja osalesin ebakorrapäraselt mõne tegevuses. Tollest ajast on jäänud kaks parimat mälestust. Mängisin ühes džässikvintetis kontrabassi (see ansambel kiitleb tänaseni sellega, et neil ei ole liidrit) ja osalesin ühe väikse konservatiivse väitlusklubi nimega Canning koosolekutel. Teadlaseks saada otsustasin sellepärast, et 20ndate eluaastate alguses pidasin vabadust rahast tunduvalt tähtsamaks. Mu eakaaslased töötasid oma isadega traditsioonilistes vertikaalselt korraldatud süsteemides ja see mõjus mulle eemaletõukavana. Mu Oxfordi õppejõud – keskaegse organisatsiooni liikmed, vana õpetlaste vabariigi kodanikud, oma raamatuid täis kabinettide suveräänid – tekitasid minus vastupandamatu tungi järgneda neile nende nahkköidetega täidetud jälgedes. Kui teadlaseelu osutus vähem tasuvaks, kui mu elust läbi käinud naised seda paslikuks pidasid, püüdsin ma raha juurde teenida ilma end päris tööga alandamata. Ajakirjanikuna eelistasin jääda vabakutseliseks, parimal juhul osalise tööajaga koosseisuliseks, eelistatavalt varukolumnistiks. Ringhäälingus koostasin
16
1.
Illuminaatide müsteerium
Kunagi ammu, ligi kaks ja pool sajandit tagasi, tegutses üks salavõrk, mis üritas maailma muuta. See organisatsioon sündis Saksamaal kõigest kaks kuud enne seda, kui Suurbritannia 13 Ameerika kolooniat kuulutasid end iseseisvaks, ja sai tuntuks nimega Illuminatenorden ehk Illuminaatide Ordu. Ordul olid kõrgelennulised eesmärgid. Selle asutaja oli teda seepärast ka algselt nimetanud Bund der Perfektibilisten ehk „Täiustumisvõimeliste Liit“. Ordu ühe liikme mäletamist mööda olnud selle asutaja öelnud, et ordu on
ühendus, mille eesmärk on tagada võimalikult rafineeritud ja kindlate võtetega vooruse ja tarkuse võit rumaluse ja kurjuse üle; ühendus, mis teeb tähtsaid avastusi kõigis teadusvaldkondades, mis paneb oma liikmeid saama nii üllaks kui ka suureks, mis lubab neile nende täieliku täiuse eest selles maailmas teatavat tasu, mis kaitseb neid tagakiusamise, kurja saatuse ja rõhumise eest ning mis seob despotismi käed kõigis selle vormides.1
Ordu ülim eesmärk oli „valgustada arusaamist mõistuse päikesega, mis hajutab ebausu ja eelarvamuse pilved“. „Minu eesmärk on anda ülemvõim mõistusele,“ teatas ordu asutaja.2 Ordu meetodid olid ühes mõttes harivad. Tema põhikiri (1781) nägi ette, et tema „ainus mõte on harimine ja mitte ilukõnedega, vaid voorust soosides ja selle eest kiites“.3 Ometi pidid illuminaadid oma tegevuses jääma täielikku saladusse. Ordu liikmed võtsid endale varjunimed, sageli Vana-Kreeka või Rooma kultuurist. Asutaja ise nimetas end „vend Spartacuseks“.
25
Liikmed jagunesid kolme järku – noviitsid, minervlased* ja valgustatud minervlased –, kuid alamatele järkudele tohtis ordu eesmärkide ja võtete kohta jagada ainult väga üldisi teadmisi. Uute liikmete vastuvõtmist tähistati keeruliste riitustega. Muu hulgas pidid uued liikmed andma saladusvande teadmisega, et selle rikkumise korral ootab neid surm. Uued liikmed moodustasid raku, mis oli teistest isoleeritud ja allus ülemale, kelle päris nime nad ei teadnud. Alguses oli illuminaate vähe. Olid vaid mõned asutajaliikmed, enamik neist tudengid.4 Kaks aastat pärast asutamist koosnes ordu kõigest 25 liikmest. Ka 1779. aasta detsembri lõpus oli neid veel ainult
60. Pärast seda aga kasvas liikmeskond kõigest mõne aastaga enam kui 1300ni.5 Alguses oli ordul liikmeid ainult Ingolstadtis, Eichstättis ja Freisingis, mõned ka Münchenis.6 1780. aastate alguseks aga kattis illuminaatide võrk suurema osa Saksamaast. Lisaks oli orduga liitunud muljetavaldav hulk Saksa valitsejaid, nagu Braunschweigi-LüneburgiWolfenbütteli vürst Ferdinand, Hesseni-Kasseli prints Karl, SaksiCoburgi-Altenburgi vürst Ernst II ja Saksi-Weimari-Eisenachi suurhertsog Carl August,7 ning kümneid muid tähtsaid tegelasi, nagu Franz Friedrich von Ditfurth ja Rheinlandi usuringkondade tõusev täht Karl Theodor von Dalberg.8 Kõige kõrgematel illuminaatidel olid oma nõunikud.9 Illuminaatidega liitus ka intellektuaale, nagu polühistor Johann Wolfgang Goethe, filosoofid Johann Gottfried Herder ja Friedrich Heinrich Jacobi, tõlkija Johann Joachim Christoph Bode ja Šveitsi koolireformaator Johann Heinrich Pestalozzi.10 Näitekirjanik
Friedrich Schiller küll orduga ei liitunud, kuid lähtus näidendi „Don Carlos“ (1787) ühe protagonisti, markii Rodrigo de Posa puhul illuminaatide ühest juhtivast liikmest.11 Illuminaatide mõju on arvatud olevat ka Wolfgang Amadeus Mozarti ooperis „Võluflööt“ (1791).12
Ometi anti 1784. aasta juunis Baieris välja esimene kolmest käskkirjast, millega illuminaadid pandi sisuliselt põlu alla väitega, et nad on „reetlikud ja usuvaenulikud“.13 Moodustati uurimiskomisjon, mille eesmärk oli ordu liikmed teadusringkondadest ja ametnikkonna seast välja juurida. Mõned põgenesid Baierist. Teised kaotasid töö või saadeti maapakku. Vähemalt kaks pandi vangi. Asutaja ise pages Gothasse. 1787. aasta lõpuks oli illuminaatide tegevus
* Vana-Rooma tarkusejumalanna Minerva järgi (vanakreeka mütoloogias Athena). Ka Illuminaatide Ordu märk oli selle jumalanna kaaslane öökull avatud raamatu taustal.
26
igas mõttes lõppenud. Nende kuulsus püsis aga neist palju kauem. Preisimaa kuningat Friedrich Wilhelm II hoiatati, et illuminaadid õõnestavad Saksamaad edasi. Tuntud Šoti füüsik John Robison avaldas 1797. aastal artikli „Proofs of a Conspiracy against All the Religions and Governments of Europe, carried on in the Secret Meetings of the Free Masons, Illuminati, and Reading Societies“ („Tõestus vandenõu kohta, mida peetakse vabamüürlaste, illuminaatide ja lugemisseltside salajastel kohtumistel Euroopa kõigi religioonide ja valitsuste vastu“), kus ta väitis, et „teatav ühing on 50 aasta jooksul maailma filosoofiatulega valgustamise ning kodanliku ja religioosse ebausu hajutamise valelikul ettekäändel tegutsenud nii agaralt ja süstemaatiliselt, et temast on saanud vastupandamatu jõud,“ mille eesmärk olla „KÕIGI USUNDITE VÄLJAJUURIMINE JA KÕIGI PRAEGUSTE
EUROOPA VALITSUSTE KUKUTAMINE“. Robisoni väitel viis selle ühingu tegevus ei millegi vähemani kui Prantsuse revolutsioonini. Prantsuse eksjesuiit Augustin de Barruel väitis samal aastal ilmunud „Memuaarides jakobinismi ajaloost“ sama. „Isegi Prantsuse revolutsiooni ajal toime pandud kõige koledamate tegude puhul oli kõik ette nähtud ja läbi mõeldud, kavatsetud ja tahetud [---] sügavalt läbi mõeldud kurjuse tagajärg.“ Barrueli väitel olid jakobiinid ise illuminaatide järeltulijad. Need väited, mis võitsid Edmund Burke’i poolehoiu,14 jõudsid kiiresti USAsse, kus neid hakkas tunnistama muu hulgas Yale’i Ülikooli president Timothy Dwight.15 Peaaegu kogu 19. ja 20. sajandi jooksul arvati, et illuminaadid on Ameerika poliitikas tekitanud nähtuse, mida Richard Hofstadter on tabavalt nimetanud paranoidstiiliks ja mille esindajad väitsid nagu ühest suust, et kaitsevad illuminaatide käest pääsenuid „hiiglasliku, kurja, üleloomulikult tõhusa ja rahvusvahelise vandenõuvõrgu eest, mille eesmärk on panna toime kõige kuratlikumaid tegusid“.16 Et tuua vaid kaks näidet: illuminaatidest rääkisid kommunismivastase John Birchi Seltsi väljaanded ja ka kristliku konservatiivi Pat Robertsoni raamat „New World Order“ („Uus maailmakord“, 1991).17
Illuminaatide müüt on püsinud tänase päevani. Mõned ordu teemal ilmavalgust näinud teosed on muidugi ilmne fiktsioon, nagu näiteks 1970. aastatel Robert Shea ja Robert Anton Wilsoni sulest ilmunud triloogia „Illuminatus!“, Umberto Eco romaan „Foucault’s Pendulum“ (1988; eesti keeles: Umberto Eco, „Foucault’ pendel“ (tlk Mailis Põld). Tallinn: Varrak, 2014), film „Lara Croft: Tomb Raider“
27
