Naaber lae all

Naabri-Andrej katusel

Näen aknast oma naabri Andrej katusel kilega

kaetud puust raami. Sinna on kanad endale pesad teinud. Andrej tahtis ehitada uut korstnat, kui vana ära lagunes, aga ei. Kanadele meeldis katuselt avanev vaade sedavõrd, et nad kolisidki sinna. Igal hommikul viib Andrej neile teri ja veidi heina, et nad

saaksid teha pesa, kuhu muneda mune. Nad lasevad need nööri otsa seotud korvis alla kööki. Iga korsten

algab köögis või vähemalt kusagil köögi lähedal.

Kanad ei ole just kuigi rõõmsad, et peavad oma munad kööki saatma, ent mis teha. „Selline on elu,” ütlevad nad endale. Neljapäeva varahommikul koorus

ühest munast tibu ja kuna ta on ainus koorunud tibu, siis on ta nimi Fabian, kana Fabian. Kuigi ta on väga

väike, on ta väga haritud. Ta aitab mu naabril Andrejl

plaane teoks teha. Maja on vana ning Andrejl on palju

plaane, kuidas korrastada maja nii, et see oleks küll vana, aga samas ka uus.

Kana Fabian kasutab oma nokka, et plaane paberile joonistada. Ta joonistab lagesid ja kaari ja treppe ja duši vannituppa. Naaber Andrej ütles kord, et mõni teine tark kana võiks veel kooruda, ja sellest ajast peale

ei saatnud kanad mune enam kööki, vaid hoopis haudusid neid. Varsti oli maja kanu täis, ent mõned olid nutikad, mõned tuulepäised, mõned viisakad, mõned pätid – nii nagu ikka alati on. „Hmm,” ütles mu naaber Andrej endamisi, „paistab, et siin hakkab tekkima probleem. Tervest majast saab nii varsti kanala.“ Ta läks ja ostis klaveri ja pani selle kõige suuremasse tuppa.

Ta mängib seda hommikuti, et kanu maha rahustada, ja siis käituvad nad terve päeva viisakalt, loevad raamatuid ja nokivad teri. Seejärel lähevad nad õue, ja õhtul mängib ta neile veel, et nad rahulikult magama läheksid.

Kui kätte jõudis sügis, hakkas kanadel katusel külm.

„Kas sa ehitaksid meile korstna, Andrej?” palusid nad.

„Meil on külm.” Mu naaber Andrej ehitas korstna ja kanad kolisid tagasi kanalasse, kus nad enne elasid. Tibud on kasvanud suureks ja kodust lahkunud.

Mõned on professorid ülikoolis, mõned on veoautojuhid, teised jälle arstid, üks on suisa nina-kõrva-kurguarst, ja kahest tibust said kurikuulsad pätid Gameljnes.

Kanad soojendavad end nüüd elutoas pliidi ääres ning

mu naaber Andrej mängib neile klaverit.

Piccolissimo!

Lapsed olid teele kaevanud väikese augu ning mängisid koduteel klaaskuulidega. Samal ajal vuras

mööda teed buss. Bussis sõitis puhkpilliorkester.

Bussijuht ei pannud auku tähele ja KÕMAKI! kukkus

buss auku.

Muusikud tulid bussist välja ja vaatasid sirgeid seinu, mis nende kohal kõrgusid.

„Kuidas me siit välja saame?”

„Kui teeme iseendist torni, siis võibolla saamegi.”

Ei saanud. Teine ronis esimese otsa, kolmas teise otsa, ent siis hakkas torn nii ohtlikult kõikuma, et oli

mõistlik lõpetada.

„Kutsume päästeameti!”

„Või helikopteri.”

„Aga meil on heliredel!” hüüdis flöödimängija Ada

Vilepill.

Ta võttis oma flöödi ja mängis: do, re, mi, fa, sol, la, si, do, re, mi, fa, sol, la, si, do, re ...

Esialgu ei midagi.

Heliredel ei küündinud isegi mitte poole maani.

„Ahhaa,” ütles

Tõnu Toru, kes mängis tuubat. Kõik tuubamängijad on napisõnalised. Nad eelistavad pigem mängida: do, re, mi, fa, sol, la, si, do, re, mi, fa, sol, la, si ...

Ada Vilepill jätkas: do, re, mi, fa, sol, la, si, do, re, mi, fa, sol, la, si, do, re ...

Ikka vähe! Ikka vähe!

„Piccolissimo!” hüüdis Jaana Väike ning võttis välja oma pikoloflöödi.

Tõnu Toru alustas uuesti: do, re, mi, fa, sol, la, si, do, re, mi, fa, sol, la, si ... ja Ada Vilepill jätkas: do, re, mi, fa, sol, la, si, do, re, mi, fa, sol, la, si, do, re ... ja viimaks lõpetas Jaana Väike: do, re, mi, fa, sol, la, si, do, re, mi, fa, sol, la, si, dooooooooo!

Heliredel ulatus augu servani.

Milline rõõm!

Ükshaaval ronisid muusikud august välja.

Viimane oli trummar Aleks Pumpumm.

„Mis bussist saab?”

„Hoo,” ütles Tõnu Toru.

Ta vaatas ringi ja nägi pika mantliga koera.

„Siim Saba,” tutvustas koer end. „Kuidas saan aidata?”

Nad panid talle kaela ilusa rihma ja tõmbasid nõnda bussi august välja.

Buss oli šokeeritud ning läks jalgsi lähimasse tanklasse, et seal väike naftanaps võtta.

Puhkpilliorkester marssis mööda teed edasi.

Nad mängisid hetkekski peatumata ja Siim Saba haukus pauside ajal.

Mis sai aga lastest, kes augu kaevasid?

Nad mängisid päev otsa kuulidega ja ajasid pärast augu kinni. Seepärast polegi seal enam midagi.