Traumast ja sõltuvusest

TEKST: PAMELA MARAN, jooga ja meelerahu õpetaja l FOTO: ERAKOGU

Olin äsja kolmeaastaseks saanud, kui vend sündis. Mäletan ähmaselt esimest kohtumist Viljandi haiglas, kus ema väikse beebiga taastus. Mäletan seda armukadeduse ja kõrvalejäetuse tunnet, kui järsku ei olnudki mina enam maailma naba.

Liftiga tagasi alla sõites pakkus keegi mulle lohutuseks kamašokolaadi. Muud ma sellest päevast ei tea. Küll aga mäletab seda sündmust mu aju, mis iga pisima stressi peale maiustustest ajutist lohutust otsima läheb.

Kanada-Ungari arst Gabor Maté on pühendanud oma elu trauma ja sõltuvuste uurimisele ning on aidanud tuhandetel aru saada trauma ja sõltuvuse suhtest.

Gabori definitsiooni järgi pole trauma mitte valulik sündmus, vaid hoopis võimetus valuga olla, ja kannatus pole mitte valu kogemine, vaid vastupanu valule. See vastupanu saab alguse lapsepõlvest.

Suurim vajadus – ühendus vanemaga

Juba kõhus arenev loode võtab omaks vanemate emotsioone ja üleelamisi, millega nood toime ei tule ja millest moodustub trauma ebateadlikul tasandil.

Küsimus pole selles, et vanemad ei armasta last piisavalt, vaid vaimses ja emotsionaalses stressis, mida me kogeme, sellega ei ühendu, ning seda peitusemängu edasi pärandame.

Vastus aga peitub kohalolus. Kohaloluga luuakse ühendus, kus laps võib tunda, et kõik tema tunded on turvaliselt hoitud ja lubatud.

Mina ootasin lapsena turvatunnet emalt, kellel polnud seda võimalik sünnitusjärgses stressis pakkuda, sest ka temale ei osatud seda lapsena rasketes sündmustes pakkuda.

Ilma kohaloluta tekib lõhe – see, mida ma tunnen, pole normaalne, soovitud, miski minus pole armastatud. „Mu ema ei pööra mulle tähelepanu, sest ma olen paha laps, mul on pahad tunded.“ Laps on äärmiselt nartsissistlik ning tema arusaamised niivõrd lihtsustatud. Tema suurim vajadus on ühendus vanemaga. Kui teda jäetakse sellest ilma, tekibki traumaatilisest sündmusest trauma.

Kannatus kui vastupanu valule

Me ei pääse traumaatilistest sündmustest, kuid me võime pääseda traumast, kui meil on ühendus ja turvatunne tunda kõiki tundeid, mis on raskes olukorras loomulikud kerkima.

Lapse reaktsioon tunda armukadedust on loomulik. Kui tal pole turvalist ühendust vanemate kaudu tunda oma tundeid, loob laps kaitsemehhanismi, et valuga toime tulla. Olgu selleks tuimaks muutumine, tähelepanu kõrvalejuhtimine, kalgistumine, lohutuse otsimine. Vahel aitavad kaitsekihi loomisele kaasa ka teised kaitsekihis elavad vanemad. Nii, nagu minu haavumist raviti kamašokolaadiga – peaasi, et see „halb“ tunne ära läheks.

Gabor on öelnud, et trauma on kombinatsioon ülitundlikkusest ja jäikusest. Kui keegi puudutab taas haava, näiteks „sa pole enam oluline“, kaasneb sellega ülereageering või vastupidi – ignoreerimine, vältimine.

Tihti tõmbuvad need kaks äärmust. Naine, kes on äärmiselt tundlik olukorras, kus ta tunneb, et ta pole oluline, ja mees, kes üritab valusaid tundeid vältida. Ammune traumaatiline sündmus kordub ja kordub pidevalt, põhjustades vahel lõputuna näivaid kannatusi. Kannatus on vastupanu valule, sest mitte keegi pole seda endas vastu võtnud ja veel vähem oskaks seda teha teises.

Magusam kui šokolaad

Taasühenduse loomise võti tundub liiga lihtne – tunne kõiki tundeid ja ära peida nende eest. On loomulik tunda valu, kui lähedane sureb. On loomulik tunda viha, kui keegi ütleb halvasti. On loomulik tunda kaitsetust, hüljatust, kui pole ühendust lähedaste inimestega.

Igas meelelahutuses, arutus ostlemises, peos, veiniklaasis, snäkkimises, ekstaaside jahtimistes on peidus soovimatus olla valuga.

Valus on valuga olla, sest mitte keegi ei tahtnud seda jagada, kui ma olin väike ja nõrk, et seda kanda. Keegi ei tahtnud mu valu – kuidas siis minagi peaks tahtma?

Panen kamašokolaadi käest, kuigi on tugev tung edasi näksida. Meeletult tahaks ajutist rahuldustunnet ja naudingut. Meeletult tahaks... ühendust.

Panen kõik ebatarviliku käest ja liigun vaikusesse. Luban endal olla. Luban valul olla. Luban kõigel olla, kerkida ja minna.

Tekib ühendus. Magusamgi kui šokolaad.