Peidetud tunded, mis piinavad

Kes poleks kordki elus püüdnud halva mängu juures teha head nägu või üritanud naljaks keerata olukorda, mil hing pitsitab valust? Me surume negatiivseid emotsioone alla, et jääda viisakaks, näida meeldivana või teeme seda hoopiski hirmust. Mis juhtub, kui me pidevalt oma tundeid peidame ja neid vabaks ei lase?

TEKST: MERLI UUSMAA, holistiline terapeut FOTOD: MARJE KÄRNER, ADOBE STOCK

Viha, hirm, häbi ja kurbus on neli peamist tunnet, mida inimesed kipuvad kõige enam endas alla suruma. Viha eitavad inimesed tihtipeale ka siis, kui nad tulevad teraapiasse oma muredele lahendust otsima. „Mina ja vihane? Ei! Ma olen nii hea inimene. Ma ei ole küll kellegi peale vihane ja ma ei saa aru, miks minuga nii käitutakse? Kõik teised on ümberringi nii vihased.“

Selline mõttekäik annab aimu sellest, et inimese sees pulbitseb alla surutud viha, mida ta alateadlikult välja kiirgab. Ümbritsev maailm peegeldab meis toimuvat ja annab mõista, et tuleks endalt küsida: mis minu sees tegelikult toimub? Tunnetest ei räägita

Emotsioonide allasurumine saab alguse sellest, kui maast madalast pole lubatud tundeid tunda. Üks ehe näide tunnete eiramisest: laps kukub ja talle öeldakse: „Mis leidsid maast?“ või „Vaata, siga lendab!“ või „Mehed ei nuta!“ Selmet last lohutada, mõista ja väljendada armastust, juhib täiskasvanu lapse tähelepanu tema tunnetest eemale. Nii tehes ta aga piltlikult pillutab lapse laiali.

Teine näide. Kui laps hakkab kisama või jonnima, sest ta tahab midagi, on ta tegelikult mingis tundes kinni. Vihane, jaurav ja jonniv laps teeb aga lapsevanemale häbi – teised arvavad, et ju on „raske“ laps. Vanemale oleks lihtsam, kui laps lihtsalt alluks. Piinlikkustundega võideldes aga ei saa hoopis lapsevanemad ise tihtipeale oma emotsioonidega hakkama. Kui alati on teised tähtsamad

Keegi ei taha tunda häbi või näida rumalana. Need pole lood nõukaajast, mil õpetaja käskis pättust teinud lapsel üksinda klassi ees püsti seista ja mõnikord ka teistel klassikaaslastel pahanduse tekitajale häbi-häbi teha. See on juhtum tänapäeva koolist.

Täiskasvanueas võivad taolised emotsionaalsed kogemused väljenduda selles, et inimene tunneb hirmu ja ärevust avaliku esinemise või rääkimise ees. On üsna tavapärane, et algklassides tekkinud hirm eskaleerub 30–40-aastaselt.

Saskia (40) ei suutnud teraapiasse tulles sõna „positiivne“ isegi välja öelda. Vestluse käigus selgus, et tal on uskumus, et ta ei vääri õnne. Naise elu oli olnud raske, sest ta oli juba lapsena

võtnud enda kanda vastutuse kogu oma perekonna, ka ema ja isa eest. Kõik teised olid alati tähtsamad, alles siis tuli tema.

Mare (45) oli nõus kolleegi eest tema tööülesande ära tegema, kuid pärast lubadust tundis, kuidas enda sees hullusti käärima jäi. Miks tundis naine selles rahulolematust? Miks ta oleks tegelikult soovinud ei öelda? Võib-olla oli see soovist kedagi päästa või hoopis saada tunnustust ja kiitust selle eest, et ta need asjad ära teeb.

Need näited on sageli esinevad mustrid, mil inimesed oma tegelikud tunded, vajadused ja soovid alla suruvad. Ole viisakas, kannata ära, muidu teised vaatavad ja arvavad sust halvasti (kui sa oma tundeid tunned) – see uskumus saadab paljusid ja jätab inimesesse tundetaaga, et kõik teised on tähtsamad. Kaas lendab vales kohas pealt

Sageli võivad alla surutud emotsioonid olla inimestes peidus kihiti. Annikal (36) oli suur hirm oma isa ees, kelle käest ta oli saanud lapsepõlves füüsiliselt karistada. Pärast seda, kui ta koos terapeudiga oli tegelenud oma hirmuga, koorus selle tunde alt välja ka viha isa vastu, et too oli temaga niimoodi käitunud.

Ka ärevustunde all võib peituda hirm – kartus eksida, saada eitav vastus või tõrjutud.

Negatiivsed emotsioonid võivad anda endast märku moel või teisel. Teraapias ütlevad inimesed sageli, et tunnevad viha kõhus. Paljudel lõpeb viha hammastes: nad suruvad hambaid kokku, millest läheb kogu keha pingesse. Mõnel hakkavad hirmust käed higistama, teisel läheb nägu ja dekolteepiirkond laiguliseks. On ka neid, kes ei tunnegi, et midagi oleks valesti, kuid keha on püsiva pinge all.

Mis juhtub, kui pidevalt negatiivseid tundeid alla suruda? Alustuseks saavad rikutud inimsuhted. Inimene, kes on saanud kuskilt haava, kipub seda välja veritsema teiste peal, kes ei peaks tema viha, häbi või muud maha surutud emotsiooni taluma. Tihtipeale lendab kaas pealt vales kohas ja siis võib emotsioonidega pahuksis oleval inimesel olla pärast ebamugav. See võiks olla üks väga hea motivatsioon oma tunnetega tegeleda, et hoida häid inimsuhteid ning mitte elada ennast välja oma laste, partneri, töökaaslaste või sõprade peal.

Holistiline terapeut Merli Uusmaa tõdeb, et pidevalt alla surutud tunded võivad lõpuks väljenduda füüsilistes vaevustes.

Keha saab kannatada

Allasurutud viha nõrgestab pikapeale immuunsust. Samas võib vihal olla ka edasiviiv jõud, mis paneb mõnda inimest hoopis tegutsema. Ah või tema ütles nii, ma näitan talle, mida ma tegelikult suudan. Nii võidki teha endale hoopis midagi suurepärast. Mõni inimene aga kannab pigem elu lõpuni endas viha ja sureb ka selle kätte, aga tunnet vabaks ei lase. See on kurb ja sellega kahjustab ta vaid iseennast.

Pikalt maha surutud emotsioonid kipuvad lõpuks väljenduma kehas – tekivad pea- , kaela- ja seljavalud, lastel kõrvapõletikud ja kurguvalu, mis võib olla märk väljaütlemata sõnadest.

Ka vähk võib olla üks neist haigustest, mida kaua aega ja järjepidevalt endasse surutud tunded tulevad meile näitama. Paljud naised tulevad teraapiasse seksuaalteemadega, nad ei koge orgasmi või on vahekorrad füüsiliselt valulikud – ka need mured võivad viidata alla surutud tunnetele.

Kõik tunded on lubatud!

Tänapäeval on väga levinud viis peita oma tõelisi tundeid ka võltspostiivsust tootes. Ma olen rõõmus! Mul on kõik kõige paremas korras! Ma olen positiivne! Taolisi positiivsed sõnumeid võib loomulikult enda toetamiseks ja meeleolu parandamiseks peegli ees iseendale lausuda, sest teatud olukordades need töötavadki väga hästi, kuid nende pideva

rakendamise juures on ka ohukohad.

Kui sa ei luba tunda endal emotsioone, mis sinus parasjagu on ja energeetiliselt ennast alla surutud tunnetest ei puhasta, ei kipu ka positiivsed afirmatsioonid tulemust andma. Vastupidi, sa võid teha endale sellega karuteene, sest end positiivsusega pettes lukustad päris tunded oma kehasse. Kõik tunded on lubatud ja meil on vaja need lasta endast läbi.

Ennast hävitada või vabastada?

Inimesed on erinevad ja palju on ka tunnete vabastamise viise. Kõige esimene samm on teadvustada oma emotsiooni – jah, ma olen vihane; jah, ma olen kurb ja luban seda endale. Alles seejärel on võimalik tunne endast vabastada.

Üsna sageli kiputakse aga eirama negatiivseid tundeid nii kaua, kui vähegi saab. Sageli näiteks summutatakse emotsioone söömisega – pole probleemi pakk jäätist või kommi ühekorraga endale sisse ahmida. Mõni avab venipudeli ja kui ühest pudelist ei piisa, siis tuleb teine samuti käiku lasta. Mõni spordib ennast- unustavalt. Osa leiab võimaluse narkootikumidega valu peita. Igaühel on aga valida, kas hakata ennast kogunenud tundeportsu alt vabastama või hävitama.

Ütle lahti rõhuvatest tunnetest!

Teraapiasse jõudvad inimesed ütlevad tihtipeale, et nende elust on kadunud õnne- ja rahulolutunne. Nad näevad oma ümber õnnelikke inimesi, aga ise ei tunne seda tunnet. Sageli on nad jäänud oma elus justkui millessegi kinni ja nad ei saa aru, mis toimub. Lihtsalt öeldes – neil on midagi hinge peal.

Positiivsuse ja elurõõmu toob tagasi see, kui tegelda endas peidus olevate negatiivsete emotsioonidega ja need piltlikult enda seest välja rookida.

Viha väljalaskmiseks tasub kuulata, mida keha ütleb. Mõni jõuab tulemuseni, kui peksab patja, teine tahab seda väänata, kolmas röögib ja trambib jalgu. Lähtudes mõttest, et meri võtab, võib näiteks minna mere äärde kive loopima. Võta maast kivi, kujuta ette, kuidas kogud viha kivi sisse ja viska see röökides endast välja.

Häbi hakkab lahustuma, kui jagada seda mõne inimesega. Selleks, et endast kurbust välja saada, on täiesti normaalne nutta.

Kui inimene saab negatiivsed energiad (häbi, hirmu, viha, ärevuse vms) kehast ära, kogeb ta kergust, nagu oleks raske seljakoti maha pannud, mõni ka õnnejoovastust. Iseendaga tööd tehes võtavad inimesed vastutuse iseenda heaolu ja õnne eest.

4 TÕHUSAT TEHNIKAT emotsioonide vabastamiseks

1|Kui tunned, et sinus tõuseb üles viha, kurbus või muu

tunne, ütle kõva häälega: „Mina

kogen viha (seda tunnet). Sa võid öelda nii näiteks olukorras, kui näiteks lapsed on läinud üle käte ja tunned ärritust. Kui me sel moel oma tundeid teadvustame, lahustuvad need üsna kiiresti.

2|Hinga emotsioonid endast välja, ära suru neid alla! Tihtipeale hingavad inimesed pindmiselt või unustavad šokiseisundis olles sootuks hingata. Teadvustades oma tunnet ja hakates sügavalt hingama, hakkab negatiivne emotsioon lahustuma. Öeldakse, et kurbus ja lein on kopsudes, sel juhul on eriti tõhus kasutada hingamist. Hingamisharjutusi on palju, kuid sageli piisab, kui teadvustatult hingata sügavalt, kuni alakõhuni 5–10 korda sisse ja välja. Hingamise ajal rakendada ka mõtte jõudu ja öelda: hingan välja kõik selle, mis mulle ei kuulu ja mis minusse ei panusta.

3|Muusika ja plaksutamine tõstavad inimese sagedust. Kontsertidel käimine, hea muusika kuulamine ja selle rütmis enda liigutamine (hüppa, tantsi) on üks suurepärane viis ennast teadvustamata tervendada.

Õpi selgeks üks emotsionaalse vabastamise tehnika – koputamine. Koputamise tehnika leevendab stressi ja ärevust ning stabiliseerib meeleseisundit.

4|Kui tunned, et üksi ei saa hakkama, pöördu terapeudi poole. Üks võimalus on regressiooniteraapia, mille käigus tehakse tööd minevikuga, probleemide, emotsioonide, käitumismustrite ja hirmu algetega. Jõudes algpõhjusteni, on võimalik muuta elu ja vabaneda ebavajalikust.