hingeabi
Peidetud tunded,
mis piinavad Kes poleks kordki elus püüdnud halva mängu juures teha head nägu või üritanud naljaks keerata olukorda, mil hing pitsitab valust? Me surume negatiivseid emotsioone alla, et jääda viisakaks, näida meeldivana või teeme seda hoopiski hirmust. Mis juhtub, kui me pidevalt oma tundeid peidame ja neid vabaks ei lase? TEKST: MERLI UUSMAA, holistiline terapeut FOTOD: MARJE KÄRNER, ADOBE STOCK
V
iha, hirm, häbi ja kurbus on neli peamist tunnet, mida inimesed kipuvad kõige enam endas alla suruma. Viha eitavad inimesed tihtipeale ka siis, kui nad tulevad teraapiasse oma muredele lahendust otsima. „Mina ja vihane? Ei! Ma olen nii hea inimene. Ma ei ole küll kellegi peale vihane ja ma ei saa aru, miks minuga nii käitutakse? Kõik teised on ümberringi nii vihased.“ Selline mõttekäik annab aimu sellest, et inimese sees pulbitseb alla surutud viha, mida ta alateadlikult välja kiirgab. Ümbritsev maailm peegeldab meis toimuvat ja annab mõista, et tuleks endalt küsida: mis minu sees tegelikult toimub?
60
NAERATA SÜGIS 2021
Tunnetest ei räägita
Emotsioonide allasurumine saab alguse sellest, kui maast madalast pole lubatud tundeid tunda. Üks ehe näide tunnete eiramisest: laps kukub ja talle öeldakse: „Mis leidsid maast?“ või „Vaata, siga lendab!“ või „Mehed ei nuta!“ Selmet last lohutada, mõista ja väljendada armastust, juhib täiskasvanu lapse tähelepanu tema tunnetest eemale. Nii tehes ta aga piltlikult pillutab lapse laiali. Teine näide. Kui laps hakkab kisama või jonnima, sest ta tahab midagi, on ta tegelikult mingis tundes kinni. Vihane, jaurav ja jonniv laps teeb aga lapsevanemale häbi – teised arvavad, et ju on „raske“ laps. Vanemale oleks lihtsam, kui laps lihtsalt alluks. Piinlikkustundega võideldes aga ei saa hoopis lapsevanemad ise tihtipeale oma emotsioonidega hakkama.
Kui alati on teised tähtsamad
Keegi ei taha tunda häbi või näida rumalana. Need pole lood nõukaajast, mil õpetaja käskis pättust teinud lapsel üksinda klassi ees püsti seista ja mõnikord ka teistel klassikaaslastel pahanduse tekitajale häbi-häbi teha. See on juhtum tänapäeva koolist. Täiskasvanueas võivad taolised emotsionaalsed kogemused väljenduda selles, et inimene tunneb hirmu ja ärevust avaliku esinemise või rääkimise ees. On üsna tavapärane, et algklassides tekkinud hirm eskaleerub 30–40-aastaselt. Saskia (40) ei suutnud teraapiasse tulles sõna „positiivne“ isegi välja öelda. Vestluse käigus selgus, et tal on uskumus, et ta ei vääri õnne. Naise elu oli olnud raske, sest ta oli juba lapsena
