Elmo Nüganen: “Head mõtted tuleb kinni krabada ja ära teha.”

ELMO Nüganen:

„Head mõtted tuleb kinni krabada ja ära teha!“

TEKST: EVELIN KIVILO-PAAS l FOTOD: AIVAR KULLAMAA l STIIL: AULIKKI PUNISTE JUMESTUS: ARLIN SAAN l RÕIVAD: RESERVED, ERAKOGU l INTERJÖÖR: RAEAPTEEK

„Kiituseks, nagu keskajal öeldi!“ lausub Elmo Nüganen ja tõstab huulile pitsi Raeapteegi kuulsat klaretti. Mekilt glögi meenutavat klaretti juuakse jahutatult ja see pidavat tegema hüsteeriliselt rõõmsaks. Põhjust rõõmustamiseks on lavastajal ja režissööril küll.

Äsja on lõppenud „Apteeker Melchiori“ filmitriloogia viimased võtted. Kolm filmi 80 võttepäevaga ja kahe Eesti suure teatritrupi jagu näitlejatega korraga üles võtta tundus ka 33 aastat lavastajatööd teinud mehele esialgu täiesti hullumeelne ettevõtmine. „Tagantjärele on mul tunne, et kõik pakkisid selleks maratoniks seljakotti ühesuguseid asju – suure portsu kannatlikkust ja tolerantsi ning kamaluga huumorimeelt, puhuks, kui väga raske on,“ tõdeb režissöör. „Praegu olen ma aga väga põnevil, kuidas see kõik edasi läheb.“

Mis on üldse eeldus, et võtad ühe filmi tegemise ette? Kas hakkaksid tegema midagi, millesse usud kõigest 10–20 %?

Kõik algabki sellest, et esialgu ma võib-olla usungi 20% ja alles hiljem hakkab usk kasvama. Kui Kristian (Taska – „Apteeker Melchiori“ filmi produtsent) selle ettepanekuga tuli, siis ma kuulasin ta ära, mitte ainult viisakusest, sest eks ma olin ikka meelitatud ka, aga mulle tundus liiga mahuka tükina Hargla (Indrek Hargla, raamatute autor – toim) maailm filmi üle kanda. See ei ole päris nii, et jess ja lamp läheb kohe põlema. Kõik filmid on käivitunud lumepalliefektina.

Mis see sidusaine siis on, mis selle lumepalliks kokku seob? Eks see kujutlusvõime on, mis muud. Ühel hetkel ma tean, mida võiks vaataja filmi lõppedes kinosaalis tunda ja ma hakkan selle eesmärgi poole liikuma. Ja need on kõige õnnelikumad hetked, kui selleni jõuan.

Hea stsenaarium on õnnestunud filmi peamine eeldus. Kui keeruline oli „Apteeker Melchiori“ kriminaalromaanidest ette valmistada filmistsenaariumi?

Igal kunstiliigil on oma keel ja tehnika. Kirjanduses on kõige alus sõna, mis tekitab kujutluspilte ja seoseid. Filmivahendid ja jutustamise viis erinevad juba oma olemuselt kirjandusest.

Kirjutasime stsenaariumi neljakesi Indrek Hargla, Olle Mirme ja Kristian Taskaga, lisaks andis väga head nõu Theresa Väli, kes lõpuks oma naiseliku intuitsiooniga korrigeeris mõne koha peal meid kui mehi (naerab). Toimis hästi!

Kõige keerulisem on muidugi luua just sellele filmile ainuomane peategelane – Melchior. Õigem oleks isegi

Elmo tunnistab, et võttegrupp pugistas aeg-ajalt naerda, kui režissöör Nüganen võtteplatsil teatritermineid pilduma hakkas. „Aga kõik said õnneks aru ja lasid edasi,“ naerab Elmo.

öelda ekraani-Melchior. Ja siin ei saa üle ega ümber näitlejast, kes teda kehastab, tema isikupärast ja omadustest ehk kõigest, mida see näitleja eneses kannab. Meie ekraani-Melchiori kujundajaks ja inspiratsiooni allikaks oli Märten Metsaviir.

Ka kriminaalse süžee jutustamine ja järkjärguline avamine on paras pähkel. Kuidas teha seda nii, et vaataja oleks kogu aeg kaasas ja põnevil, ilma et kohe lõpplahendust teaks.

Seetõttu me filmisme mõned stseenid üles kolmes versioonis. Näiteks kõigepealt sai näitleja ülesande valetada nii, et see tunduks nagu täielik tõde, seejärel nii, et mõned tähelepanelikumad nopiksid ära, ja lõpuks, et vale oleks kohe aru saada. Montaažis otsustame, millist Lego klotsi on parasjagu vaja.

Me teame ette, et see on triloogia. Kas see paneb esimese osa linastumise eel peale ka teistsuguse pinge? Publik on vaja ju ka järgmisteks osadeks kinosaali tuua.

Eks see pinge võib tulla, aga see on vist rohkem produtsendi kui režissööri probleem. Minu enda kõige suurem soov on näha kolme filmi korraga, sest need on mõeldud moodustama tervikut.

Loomulikult võib vaadata iga osa eraldi, sest igas osas lahendab Melchior mingit kriminaaljuhtumit, kuid on läbiv suur intriig, mis saab alguse esimeses osas. Mis see on, ma ütlema ei hakka (naerab).

Suure osa kolmest filmist võtsite üles eelmisel aastal pandeemia ajal. Kas koroona jättis teid puutumata?

Mulle meenuvad võttepäevad ühes Linnateatri Aida tänava majas, kus on filmitud apteek. Ruumis suurusega 5 x 3 meetrit oli apteekri töölaud, riiulid, söögilaud, toolid, põlev kamin ja 25 inimest. Väljas oli 30 kraadi sooja, kõik olid maskides, välja arvatud näitlejad. Kui üks suund sai tehtud, tuli teha suunavahetus – mööbel, kaamerad, mikrofon, valgus ja rekvisiidid tõsteti pea kohale kõik muutsid ruumis oma asukohta.

Vaatamata, või just tänu sellele jättis koroona meid puutumata. Elasime nagu kogukond. Õhtul hilja jõudsime koju ja hommikul vara jälle platsile.

Melchiori unistuse, raeplatsi-äärse apteegi ees.

Produtsent Kristian Taska on tunnistanud, et kõige keerulisem on teha ajaloolisi filme, kuna need on kunstilises mõttes töömahukad ja kallid. Miks sa oled valinud filmidest just selle keerulisema tee?

On niisugune ütlemine, et inimesed jagunevad kaheks: ühed jagavad inimesi kaheks ja teised ei jaga. Mulle see ütlus väga meeldib, sest mulle ei meeldi jagada inimesi kaheks. Kui mult aga keegi küsiks, kas ma kuulun nende hulka, kes tahaks rännata minevikku või hoopis tulevikku, siis ma valiksin mineviku.

Olles mõnes ajaloolise hõnguga linnas või ruumis, hakkab mul nagu paljudel teistelgi kohe kujutluspilt tööle. Ma kujutlen sellele ajale omaseid helisid, lõhnu. Ma tahaksin kogeda ühte päeva keskajast, muidugi ohutult, et ma ei satuks kohe timuka kätte või ei lõpetaks kusagil orjaturul(naerab).

Võib-olla tuleb ajaloohuvi aga sellest, et olin pikka aega üksik laps (mu õde on minust 11 aastat noorem) ja mängisin palju üksi– muuseas nukkudega – ja ma lugesin palju. „Seiklusjutte maalt ja merelt“ oli ju lemmiklektüür, mis sai kapsaks loetud.

Kas siiski ka mõni tulevikuteema köidab nii palju, et selle võiks lavale tuua?

Mul on üks idee, aga ma ei tahaks sellest rääkida (muigab). Meil lavastajatel on ju tundlad püsti, me tajume kohe, kui midagi uut on õhus.

Pakun mõned teemad: suurandmed, bio ja infotehnoloogia revolutsioon, algoritmid, ökoloogiline kriis, tehisintellekt. Kas need kõnetavad?

Kõnetavad-kõnetavad, eriti infotehnoloogia revolutsioon, ökoloogiline kriis ja tehisintellekt. Minu viimane lavastus Linnateatris Lucy Kirkwoodi kirjutatud „Lapsed“ inspireeris mind samuti mõtlema, mis meid ees ootab.

Mis saab inimesest, kui tehisintellekt edestab meid üha enam meie oskustes ja ka inimlike emotsioonide äratundmises? Mis juhtub, kui tehisintellekt hakkab lavastama?

See, et tehisintellekt lavastab – see juba käib. Hollywood on parim näide sellest. Ka meie lavastajatena lavastame läbi käidud radasid, klišeesid ja mõttemustreid pidi – selle järgi on väga lihtne teha tehisintellektil üks lavastus. Aga me ju ootame hoopis midagi muud, värsket ja originaalset mõtlemist.

Minu jaoks on ulmetehnoloogiast ja selle arengust palju huvitavamad eetilis-moraalsed küsimused.

Andmed andmeteks, aga kui omistatakse sinu moraalsed väärtused ja asendatakse need teistega nii, et sa ise aru ei saagi, ja seda teeb tehisintellekt – vaat see on tõeline ulme. Hirmus tulevik.

Kui tegelased ekraanil ja teatrilaval räägiksid seda, mida nad sel hetkel tunnevad ja mõtlevad, oleks tegu väga tüütu filmi või teatrilavastusega.

Inimesed ju armastavad lugusid. Kas on nii, et mida lihtsam lugu, seda parem?

Me ei oskagi teistmoodi, kui lugude kaupa elada. Kui paluda inimesel kirjutada üles kümme omavahel täiesti seostamatut sõna, on see kõige raskem ülesanne. Mingil moel on järgmine sõna ikkagi esimesega seotud. Oleme tunnetuslikult nii loodud, et näemegi kõike seostes.

Ma ei arva, et lihtne lugu on parem. Ikka tahad, et stseenidel, tegelastel ja tekstidel oleks alltekst ja teine plaan. Kui tegelased ekraanil ja teatrilaval räägiksid seda, mida nad sel hetkel tunnevad ja mõtlevad, oleks tegu väga tüütu filmi või teatrilavastusega.

Oled öelnud, et soovid oma loominguga panna vaataja kõigepealt naerma ja siis nutma. Mis on sulle endale viimasel ajal suurt elamust pakkunud?

(Pikk mõttepaus). Olen kogenud oma elus hetki, kui ma ei saa pärast etendust saalist välja mindud. Midagi katarsise sarnast. Ja huvitav – enamasti on see lõppenud sellega, et ma hakkan naerma. Naer pole ju midagi muud kui ootamatu äratundmisrõõm. Tekib eufooria, olen nagu midagi täis, vaimustunud.

Esialgu hullumeelse ettevõtmisena tundunud idee — kolm filmi ühekorraga üles võtta— on teoks saanud.

Millisele filmile kuulub sinu enda vaatamisrekord?

Kui aeg-ajalt telekast „Viimne reliikvia“ tuleb, siis ma viskan pilgu peale küll. Võib-olla on see sellest, et juhtusin seda vaatama õrnas teismeeas ja siis see loomulikult avaldas kustumatu mulje, aga ka praegu – see on ikkagi hästi tehtud film.

Iga kell võiksin uuesti vaadata Chaplini filmist „Suurlinna tuled“ tema enda kui režissööri välja visatud episoodi, kus Charlie üritab rentsli võrede vahele jäänud pulka auku ajada. Ta tegeleb selle jamaga kaheksa minutit! Pööraselt naljakas!

Ütlesid hiljaaegu, et sooviksid läbi lavastada kõik Eesti teatrid. Start on juba antud?

(Naerab). Eks see natukene liigse aplombi ja pooleldi huumoriga öeldud sai, aga mu sees on see mõte küll. Ma tõesti tahaks.

Esimene töö on Tartus Vanemuises, kus lavastan Mozarti „Don Giovanni“, Vene draamateatris tuleb Gogoli „Surnud hinged“, veel on räägitud Draamateatri ja Rakverega. „Surnud hingede“ mõte tekkis juhuslikust ettepanekust, kui Vene draamateatri näitleja Aleksandr Kutšmezov kutsus mind osalema ETV+ sarjas, kus Vene teatri näitlejad räägivad oma unistuste rollist.

Kuna Ilja Nartov soovis mängida Tšitšikovi „Surnud hingedest“, rääkisin sellest, milline võiks olla tänapäeva Tšitsikov siin ja praegu. See küsimus tundus mulle nii intrigeeriv.

Kas leidsid Tšitšikovi?

(Veidi kavalalt ja ettevaatlikult). Gogoli lugu baseerub intriigil, et imperaatorliku Venemaa seadused olid ebatäiuslikud, need olid vastukäivad või ei viidud neid läbi saksaliku täpsusega. Tšitšikov oli endine ametnik, kes töötas piirilinnas tolliametis, sai pistist ja lasti lahti ning siis tekkis tal idee hakata surnud hingi kokku ostma.

Hakkasin mõtlema, kas meil saab ka olla siin selline ametnik ja leidsin, et saab küll olla. Ka Eesti ja Euroopa Liidu seadustes on teatud hallid tsoonid, mida on võimalik kuidagi ära kasutada. Mulle näiteks meenus lugu, kui üks mees sai PRIA kaudu toetust, kuid pidi selle tagasi maksma, sest PRIA teadis, et tal on lehmad, kuid tegelikult olid lehmad ammu maha kärvanud. Surnud lehmad!

Hiljem avasin raamatu ja esimene lause, mis mulle sealt vastu vaatas, algas sõnadega „Kubermangu linnas N…“ ja siis mulle kangastus „Gorod Narva, eta naša karma“.

Narvas maabub üks sule sappa saanud euroametnik, kes teab väga hästi Euroopa ja Eesti seaduste vahet ning hakkab linna kodanike suureks üllatuseks selles sfääris tegutsema.

Kas Eesti teatrites on piisavalt kõike?

Minu meelest on vabakutselised näitlejad natuke ülekohtuselt lohakile jäetud võrdluses riigiteatri näitlejatega, kes kohati on üle hoitud. Ma näeksin rohkem vastastikust solidaarsust, riigi toetust või korrigeerimist turul.

Žanriliselt ja pildiliselt on minu arvates seis üsna hea, ei ole üheülbaline ega ühepoolne nagu hambahari (muigab).

Sellest on viis aastat, kui viimati ise näitlejana uues rollis üles astusid. Millal võib sind taas laval näha?

Kui ettepanek tehakse, siis ma kaalun kindlasti (naerab). Hiljuti tegi mulle Vene teater ettepaneku, aga ajaliselt ei klappinud.

Äkki mõni lavastaja mingil hetkel näeb mind ja kui ei näe, siis pole ka hullu, loodan, et mul tööd ikkagi jätkub.

Tänapäeva üks suuremaid mõtlejaid Yuval Noah Harari on märkinud, et mitte keegi ei saa 21. sajandil endale lubada püsikindlust. Kuidas sa reageerid voolule, kus ainus kindel asi on see, et miski pole kindel?

Ma ise olen kogu aeg arvanud, et ma olen kohanemisvõimeline, aga vahel ma märkan – see tuleb ilmselt vanusega –, et mõnest asjast ei taha loobuda. Kui oled millegagi harjunud, siis alateadlikult tahad, et nii võikski see jääda.

Inimene tahab turvatunnet. Nagu elu lapseeas annavad turvatunde korduvad asjad, näiteks õhtul loetud muinasjutt. Kõige tormilisem on keskmine, kõige pikem iga, kus pole hool ega hoobil vahet. Sa ei teagi, mida tähendab uute asjade ja oludega harjumine, sest sa teed seda pidevalt. Vanemas eas aga tahame taas neidsamu asju, mis kindlustavad meile turvatunde. Me ei arene enam seitsmepenikoormasaabas-

tega. Et areneda ja muutuda, on vaja end sundida.

Kuidas sulle tundub, kas selline teatrilik küsimus „Kes ma olen?“ on muutunud tänapäeval valdavamaks ja paneb inimestele mingi suurema pinge peale?

See võib generatsiooniti nii olla küll. Ma ei usu, et näiteks minu emal, kes on sündinud enne Teist maailmasõda ja sõja üle elanud, on selle küsimusega probleeme. Mul (otsib sõnu) võib-olla tekib vahel mõte, et on see ikka nüüd õige või õigesti läinud.

Kunstnik võib sellele küsimusele kuidas iganes vastata, sellest ei muutu midagi. Maailm ei seisa kunstnike najal, kui aga need, kelle peal maailm seisab, hakkavad esitama endale selliseid küsimusi kes ma olen? või kas ma olen piisavalt kaugel? või kas peaksin olema juba ammu rongi peal? – vaat siis on lood kehvad.

Vahel mul on tunne, et äkki on noortel liigne surve peal, mõeldes näiteks oma kolme lapse peale. Mitte et meie Annega (abikaasa Anne Reemann – toim) survestaks

„Naer pole muud kui ootamatu äratundmisrõõm,“ ütleb Elmo Nüganen.

neid, vaid äkki noored ise ja ühiskond nõuab neilt, et tuleb olla (otsib sõnu) särav, vaimukas, ilus, käia trennis, olla vegan, roheline ökoinimene jne. Lõpuks pead veel ema ka olema, ja soovitatavalt mitmele lapsele, ja edukat karjääri tegema.

Loomulikul mõtlevad noored teistmoodi kui meie, kes me oma nooruspõlves olime paljudest asjadest ilma jäetud. Meie mõtleme kindlasti asjakesksemalt. Meie ideaalmaailmas on linnas korter, maal maja ja kaks autot.

Noored mõtlevad pigem selle, missugune planeet meile jääb. Et miks meie oma majade ja autodega risustame seda planeeti. Vanemad, tulge mõistusele!

Mis sind käivitab?

Kui tulevad uued head mõtted, mis võivad midagi muuta. Jätkuks vaid oidu siis kohe võimalusest kinni haarata ja see kohe realiseerida, mitte jääda heade mõtetega kosmosesse hõljuma.

Mis sind kõige paremini taastab?

Mulle väga meeldib magada. Anne räägib mulle Tallinnas olles, et meri on siinsamas, mine ujuma. Mina (äraolevalt): jah, jah. Nüüd ma tema mahitusel hakkasingi suvel käima ja pean ütlema, et see on väga suur kaif. Lisaks pole ma külmakartlik ja kui nii jätkaks, käiks kuni oktoobrikuuni välja ja saaks talisuplejate liidu presidendiks. Aga kuidas tegelikult läheb? Ma ikka mõtlen arstide soovituste peale ka, et järsku ei tohi sportima hakata (naerab südamest).

Millises maailmas sa soovid hommikul ärgata?

Sellises maailmas, kus ma tahaksin ärgata. Kindlasti tahaksin ärgata (täie veendumusega). Tahan niimoodi magama minna, et ootan homset päeva ja hommikul ärgates mõtlen esimese asjana: ah, SEE asi ootab mind täna ees!

***

Elmo hüppab rattale, seljakotis hommikusest meres ujumisest niiske rätik. Ta tõttab montaaži.

Pool järgmisest suvest on režissöör Nüganenil igaks juhuks broneeritud. Krimisaaga võib jätkuda.

5 hetke filmist

„Apteeker Melchiori“ filmi sündmused rulluvad lahti keskaegses Tallinna vanalinnas, kuid filmivõtted toimusid üle Eesti – Tallinnas, Narvas, Saaremaal ja ka Lätis. Näiteks Toompea sisehoov on filmitud Saaremaal Kuressaare linnuses. Filmi kunstimeeskond, eesotsas Matis Mäesaluga käis koos operaator Mihkel Soega enne võtteid kõik kohad läbi. „Lähtekoht oli, et kasutame arvuti järeltöötlust ainult nii palju, kui hädapärast vaja on,“ räägib Elmo Nüganen.

„See on kõige magusam asi, kui näed, kuidas näitlejal hakkab sündima roll,“ ütleb Elmo Nüganen. Märten Metsaviir oma esimeses filmirollis apteeker Melchiorina ja Alo Kõrve Wentzel Dornina.

Filmi kostüümikunstnik Kristine Jurjane oli kuni aluspesuni ajastuomased rõivad läbi mõelnud. Rollides Franz Malmsten ja Henessi Schmidt. Mitu meest lasi filmivõtete ajaks endale spetsiaalselt munga tonsuuri lõigata.

„Apteeker Melchiori“ filmi monteeris Marion Koppel. Viimane võttepäev sel suvel. Rootsi vetes hansakoge pardal filmiti „Apteeker Melchiori“ avastseen. Siim Kelner, Elmo Nüganen ja Maarja Johanna Mägi.