persoon
ELMO Nüganen:
„Head mõtted tuleb kinni krabada ja ä ra teha!“ TEKST: EVELIN KIVILO-PAAS l FOTOD: AIVAR KULLAMAA l STIIL: AULIKKI PUNISTE JUMESTUS: ARLIN SAAN l RÕIVAD: RESERVED, ERAKOGU l INTERJÖÖR: RAEAPTEEK
„Kiituseks, nagu keskajal öeldi!“ lausub Elmo Nüganen ja tõstab huulile pitsi Raeapteegi kuulsat klaretti. Mekilt glögi meenutavat klaretti juuakse jahutatult ja see pidavat tegema hüsteeriliselt rõõmsaks. Põhjust rõõmustamiseks on lavastajal ja režissööril küll.
Ä
sja on lõppenud „Apteeker Melchiori“ filmitriloogia viimased võtted. Kolm filmi 80 võttepäevaga ja kahe Eesti suure teatritrupi jagu näitlejatega korraga üles võtta tundus ka 33 aastat lavastajatööd teinud mehele esialgu täiesti hullumeelne ettevõtmine. „Tagantjärele on mul tunne, et kõik pakkisid selleks maratoniks seljakotti ühesuguseid asju – suure portsu kannatlikkust ja tolerantsi ning kamaluga huumorimeelt, puhuks, kui väga raske on,“ tõdeb režissöör. „Praegu olen ma aga väga põnevil, kuidas see kõik edasi läheb.“
Mis on üldse eeldus, et võtad ühe filmi tegemise ette? Kas hakkaksid tegema midagi, millesse usud kõigest 10–20 %? Kõik algabki sellest, et esialgu ma võib-olla usungi 20% ja alles hiljem hakkab usk kasvama. Kui Kristian (Taska – „Apteeker Melchiori“ filmi produtsent) selle ettepanekuga tuli, siis ma kuulasin ta ära, mitte ainult viisakusest, sest eks ma olin ikka meelitatud ka, aga mulle tundus liiga mahuka tükina Hargla (Indrek Hargla, raamatute autor –
10
NAERATA SÜGIS 2021
toim) maailm filmi üle kanda. See ei ole päris nii, et jess ja lamp läheb kohe põlema. Kõik filmid on käivitunud lume palliefektina. Mis see sidusaine siis on, mis selle lumepalliks kokku seob? Eks see kujutlusvõime on, mis muud. Ühel hetkel ma tean, mida võiks vaataja filmi lõppedes kinosaalis tunda ja ma hakkan selle eesmärgi poole liikuma. Ja need on kõige õnnelikumad hetked, kui selleni jõuan. Hea stsenaarium on õnnestunud filmi peamine eeldus. Kui keeruline oli „Apteeker Melchiori“ kriminaalromaanidest ette valmistada filmi stsenaariumi? Igal kunstiliigil on oma keel ja tehnika. Kirjanduses on kõige alus sõna, mis tekitab kujutluspilte ja seoseid. Filmivahendid ja jutustamise viis erinevad juba oma olemuselt kirjandusest. Kirjutasime stsenaariumi neljakesi Indrek Hargla, Olle Mirme ja Kristian Taskaga, lisaks andis väga head nõu Theresa Väli, kes lõpuks oma naiseliku intuitsiooniga korrigeeris mõne koha peal meid kui mehi (naerab). Toimis hästi! Kõige keerulisem on muidugi luua just sellele filmile ainuomane peategelane – Melchior. Õigem oleks isegi
