Kuni surm meid lauhtab…või siis?

Kuni surm meid lahutab… või siis?

Kunagi varem pole elu olnud nii isikukeskne. Soodustatakse ja julgustatakse otsima isiklikku õnne ja pöörama tähelepanu oma isiklikule arengule. Kohustused ja ühiskondlik norm ei hoia enam paarilisi koos nii tugevalt kui varem. Miks nii?

TEKST: PSÜHHOTERAPEUT KATRIN SAALI-SAUL FOTOD: ADOBE STOCK, STANISLAV MOSHKOV Praegusel ajal lahutab inimesi valdavalt enam mitte surm, vaid elu. Jah, mõnikord lahkutakse suhtest liiga kiiresti. Enne minekut tuleks proovida suhte kallal tööd teha, eriti kui on laps(ed). Ent kui emotsionaalne side partnerite vahel on katkenud, polegi sageli midagi teha.

Lahutamine pole enam häbimärgistatud tegevus. Suhe ei ole vangla, kus peab oma 18-aastase või halval juhul eluaegse karistuse patustamise eest ära kandma, kuigi selles suhtes süda ei rõõmusta. Suhtest võib, ja mõnikord peabki lahkuma, kui see üldse rahuldust ei paku ja tekitab aina negatiivseid emotsioone.

Oluline arengus

Loovterapeut Ethel Espenberg ja gestaltterapeut Kaire Valgeväli sõnastavad väga tabavalt suhte olemuse: „Suhe on kahe üksteise arenguks olulise inimese vaheline energia- ja infovoog. Ja kui kaob olulisus arenguks või katkeb voog, siis ongi aeg ümber saanud. Kõik meie ümber ju sünnib millalgi, elab millestki ja samuti sureb, kui aeg on sealmaal.“

Suhte alguspäevil ei seo partnereid enamasti veel midagi peale emotsionaalse sideme ja usu ühisesse tulevikku. Siis, kui lahkuminekumõtted peas ringlevad, on elu jõudnud punkti, kus partnereid seovad lapsed, kinnis- ja vallasvara, laen, koduloom, sotsiaalne võrgustik ja ühine minevik, aga emotsionaalne side on kõige eelneva soetamise ja hoidmise käigus pihta saanud ning vähemalt ühel partneril on kadunud usk ühisesse tulevikku.

Emotsionaalne side lõdveneb

Sageli püsivad paarilised pärast emotsionaalse sideme lõdvenemist

Kui suhet ei õnnestu päästa

 Kui suhte päästmiseks on kõik tehtud või pole enam soovi suhet päästa, võiks suhtest lahkuda sooviga pidada kinni järgmisest:  Vali partnerile rääkimiseks selline aeg ja koht, kus laps teid ei kuule. Väldi tähtsat päeva, nt sünnipäev, jõulud, pulma-aastapäev. Ära alusta vestlust hilja õhtul, sest rohked emotsioonid rikuvad une.  Suhtu oma partneri emotsioonidesse mõistvalt. Neid võib tekkida väga palju. Sinul on olnud võimalus oma mõtteid juba pikalt seedida, aga partnerile võib su jutt tulla täieliku üllatusena. Jaksa kuulata ja taluda tema raskeid tundeid.  Juhul kui mängus on keegi kolmas, mõtle, kas ja kuidas informeerida oma elukaaslast uuest partnerist. Pole vist olemas valutut mudelit, kuidas teavitada nii, et see haiget ei teeks. Aga kindlasti ära pöördu oma elukaaslase poole hoiakuga, et ta on üks mõttetu inimene, kes sind õnnetuks teeb, aga see uus on ilus, tark ja hea ning seks temaga on jumalik. Ole taktitundeline, et sa koos teavitustööga enese lahkumissoovist ei hävitaks oma elukaaslase enesehinnangut. Juhul kui teil on ühised lapsed, on sul on vaja temaga edaspidises elus palju vanemlikku koostööd teha.  Kui vähegi võimalik, ära kipu last kohe uude suhtesse lõimima. Las laps toibub kõigepealt lahkuminekust.  Kehtestage üleminekuperiood, et lapsel poleks selle aja jooksul järske muutusi elukohta, lasteaeda või kooli vahetades. Korraldage elu, et lapsel oleks võimalik kohtuda iga nädal mõlema vanemaga.  Ärge kumbki halvustage teist vanemat lapse ees. Kohelge teist vanemat lugupidavalt. Kui te ei tule oma vihaga või kurbusega toime, otsige endale kiiremas korras nõustaja.  Ärge kumbki toetuge oma raskustes lapsele, leidke selleks sobilikud täiskasvanud sõbrad või nõustaja.

ja katkemist ikka veel päris kaua koos. Harjumusest, kohustusest, abielutõotuse pärast. Aga tihti ka selle pärast, et inimesel pole usku, et ta leiaks mujalt endale selle tõelise, rahuldust pakkuva suhte. Kui suhe ei toonud pikka õnne, siis kus on garantii, et järgmine kord paremini läheks? Ikka kuuleb ju ümberringi, et pikast kooselust kaovadki soojad suhted ja hellus. Või kui ka usk helgemasse tulevikku on südames olemas, mõeldakse nii mõnigi kord, et püsin siiski omas suhtes, kuni ehk mõne ime läbi kogen midagi erilist. Küll siis vaatan.

Mõnikord on tõepoolest armastus asendunud vastastikuse ükskõiksuse ja totaalse huvipuudusega, aga väga tihti valitakse lahkumineku tee ka siis, kui lihtsalt ei osata enam midagi ette võtta. Emotsionaalne side pole lõplikult veel katkenud, aga tülid hävitavad mõlemat.

Vahel tunnevad tõesti mõlemad partnerid ära, et suhe ei toimi ning pole huvi ja tahtmist seda parandada. Sagedamini otsustab aga vaid üks partner edasi liikuda.

Kas lapse pärast peaks jääma kokku?

Paljud arvavad, et lapse pärast peaks siiski koos elama. Üks rahvajuttki pajatab, et vanapaar, kes koos elanud seitsekümmend aastat, läheb abielu lahutama ja ametniku üllatuse peale, et miks küll ometi, kui nii pikk ühiselu seljataga ja surm ilmselt peatselt neid endale nõudmas, vastab paar üksmeelselt, et nad ei tahtnud lapsi traumeerida. Aga nüüd on kõik lapsed vanadusse surnud ja nad ei pea enam kellegi pärast koos püsima ja koos ei taha nad juba ammu olla.

Lapsed ei võida suhtest, kus kliima on külm. Kus nad ei näe soojust, hellust, koostööd, hoolimist. Nii tekib neilgi arusaam paarisuhtest kui vaid pragmaatilisest majandus-logistilisest liidust, mitte armastavast arengulavast, kus kõigil on hea olla; kus suhe on soe, tähelepanelik ja arvestav; kus ollakse üksteise jaoks olemas, pakutakse abi ja hoolt; kus tuleb ette tülisidki, ent kus ka andestatakse, lepitakse, mõistetakse.

Kui üks või mõlemad vanemad on õnnetu suhte pärast kurvad ja vihased, ei pruugi nad olla enam ka parimad vanemad. Paratamatult vähendab rahulolematus suhtega elurõõmu ja seeläbi väheneb energia, mida lapsele jagada. Kui suhtes kaob mehe ja naise vahelt austus ja hoolimine, ei anta sellega lapsele head eeskuju.

Hämmastav, aga eluline tõsiasi on see, et kui vanemad tülitsevad, on nad oma emotsioonidest nii haaratud, et ei märka läheduses viibivaid lapsi. Juhtub sedagi, et vanemad tülitsevad lapse juuresolekul just lapse pärast. Psühholoogiline selgitus, miks vanemad ka laste ees tülitsevad, on järgmine: tugevas stressis inimene ei suuda hoida kaht

fookust. Kui inimene on üdini kurb või vihane oma partneri peale, siis ta seda ka väljendab. Sageli ei pane ta tähelegi, et laps on lähedal, ega suuda aduda, kui õudne on lapsel sellise emotsioonitulvaga hakkama saada. Paljud vanemad arvavad, et lapsed ei tea nende tülidest ja jahedatest suhetest midagi. Laste jutud räägivad vastupidist – nad on enamasti vägagi teadlikud vanemate suhtes toimuvast ja on ammu kaalunud võimalust, et vanemad võivad lahku minna.

Lahutuse läbi elanud lapsed ütlevad täiskasvanuna enamasti, et nad poleks soovinud, et vanem oleks jäänud suhtesse, kus ta ei tundnud end õnnelikuna.

Ideaalne lahkuminek versus tegelikkus

Ideaalsel juhul astuvad lahutajad esimese sammuna suhtest välja. Puhkavad ja kosuvad, enne kui nad uude suhtesse astuvad. Et tormid ja tungid jõuaksid raugeda ja vesi saaks settida, et ekspartnerid saaksid uue olukorraga harjuda ja laps(ed) vanemate siseheitluse tulemustega kohaneda.

Lõpeb ju vaid paarisuhe, naise ja mehe vanemlik suhe jääb kestma. Nii kauaks, kuni laps elab. Ideaalsel juhul asendab paarisuhet edaspidi sõbralik, hooliv vanemlus, kus mõlemal on endiselt kohustused ja õigused lapse suhtes ning hoolitakse ka teisest partnerist kui kaasvanemast. Hea lahkumineku korral on emotsionaalne pettumus ja tugev seotus ekspartneriga läbi ning iseenda terviklik minapilt toredast ja hakkamasaavast inimesest taastunud.

Paljukest aga neid ideaalseid lahkuminekuid on, mille järel puhatakse jalga enne uude suhtesse sukeldumist ning lahkutakse sõpradena?

Sageli annab põhjuse lahkuminekuks just uus suhe, mis tõotab ühele partnerile rohkem õnne. Väga sageli pole teine paariline lahkuminekust üldse huvitatud ja kaotab aastateks pinna jalge alt, hoolimata sellest, et suure tõenäosusega olid neil suhted juba enne mõnda aega keerulised.

Kriisil on nii mõnigi kord potentsiaali viia suhe uuele tasandile. Kui on mingigi lootus, et kriis võiks tuua teie suhtesse murrangu, ärge visake püssi põõsasse. Arutlege, miks võõrandumine on toimunud ja mida võiks muuta, et suhted uuesti toimima saada.

Puuduoleva taastamine terapeudi abiga on paljusid paare tagasi rajale aidanud. Kui see ei õnnestu, on teil vähemalt teadmine, et te proovisite siiski enne lahkuminekut veel kokku jääda.

Sageli annab põhjuse lahkuminekuks just uus suhe, mis tõotab ühele partnerile rohkem õnne.

Isiksuslik kasv, mitte mudamülgas

Pereterapeudid on viimasel ajal isekeskis arutanud, et lahkuminevaid inimesi võiks aidata lahkuminemisrituaal, mille käigus öeldakse teineteisele viisakalt head aega, lõpetatakse partnersuhe ja lubatakse edaspidi olla toimiv vanemlik liit. Vihaselt ja ummisjalu lõpetatud suhe jätab alati jälje lapse ellu.

Kuidas mitte kibestuda, kui partneril armastus otsa saab ja ta tahab minna? Kuidas jääda lahku minnes teineteise suhtes lahkeks, hoidvaks ja suuremeelseks? Kuidas jätkata koostööd vanematena?

Suur eneseületamine? Vaieldamatult. Eneseületamine ja -areng käivad käsikäes. Pereterapeutide must huumor ütleb: tahad areneda – abiellu. Tahad veelgi rohkem areneda – mine lahku. Saad palju teada nii enda, teiste inimeste kui ka elu kohta. Lapsevanemaks olemine on vaieldamatult üks hiiglaslik enesearendusprojekt. Kombinatsioonis lahutusega on potentsiaali nii lõputuks masendavaks mudamülkaks kui ka isiksuslikuks kasvuks.