Tibu, tibu

„Kanadega juba igav ei hakka,“ naerab Valga Selveri apteegi proviisorjuhataja Kärt Kurvits. Hoovi murule laotatud suled ja kanakaka ning oma tibupered on lahutamatu osa tema iga kevadsuvisest kanateraapiast.

TEKST: EVELIN KIVILO-PAAS l FOTOD: AIVAR KULLAMAA

Kärdust sai kanapidaja esimesel kevadel pärast seda, kui ta oli maale mehele läinud ja Pärnu linnast Elva külje alla kolinud. Nüüd on sellest möödas juba seitse aastat ja Kärdu ind pole raugenud, vaid aina kasvanud.

Need võrratud tibud...

Oma esimesed 25 noorlindu ostis Kärt külamehelt. Hiljem selgus, et segukanadest 12 on hoopis kuked. Selline seltskond andis aga nii hea kogemuse, et naise isu hakkas kasvama. „Ei teagi, kas tingimused olid nii head, aga kaks-kolm kana hakkas peagi ka kenasti hauduma,“ ütleb Kärt. Nii avastaski naine end peagi interneti avarustest haudemune taga ajamast. „See on täiesti võrratu kogemus, kui oma

munadest tibud tulevad,“ õhkab kanaperenaine. „Nad on üliarmsad ja kanaema hoolitseb nende eest nii hästi. Ma ei saa siiamaani aru neist, kes tibud inkubaatorisse panevad. Tibud on ju palju tervemad ja nii vahva on vaadata, kuidas kanaema nendega õiendab.“

Kanaema juurde jäänud tibudele pole vaja lampi ega lisasoojustust. „Söök-jook tuleb ette anda ja ega ise rohkem eriti torkida saagi, sest kanaema ei lase hästi ligi,“ sõnab Kärt.

Üks „häda“ tibude isehautamisega muidugi on – kunagi ei tea, mitu kukke tuleb. Kukkede saatus on – teadagi – enamasti supi sees, kuid apteekri pere seda ei tee, ennem pakub müügiks. „Vahel olen küll mõelnud, et võiks neid vähendada, aga kuidagi ei raatsi. Meil ju laudas ruumi on,“ lööb Kärt lõbusalt käega. Kui kuked siiski isekeskis kanade pärast kiskuma kipuvad, paneb perenaine nad eraldi puuridesse.

Oma muna on oma muna

Huvi suurenedes saabusid kanakarja peagi ka esimesed tõukanad, kes olemiselt oluliselt õrnemad ja ka vähema munemisega. Kaks tõukana on Kärt isegi Tallinna inimeselt ostnud. „Tema oli pidanud kanu talvel keldris, aga liiga paljuks läks ja tuli osa maha müüa,“ sõnab ta.

Välimuselt on perenaise lemmiktõud Braama, Wayendott, siidikana, Favorelle ja Hollandi tanukana (paduaan). „Nüüdseks on juba tekkinud ka palju segatõugu kanu, kelle välimus on tihti ettearvamatu, aga seetõttu ka põnevam,” tõdeb Kärt. „Kanapidamine on üks väheseid põllumajandusliike, kust saab saaduse ka ilma hukkamiseta,“ sõnab Kärt. Enamasti annab kana ühe muna päevas.

Kärdu sõnul katavad pere munavajaduse ära 10–20 kana. Kana alustab munemist 4–5 kuu vanuselt ja esimesel aastal annab kana muna peaaegu iga päev, edasi aga umbes 2–3 muna nädalas. Vahel võtavad kanad ka munemisest puhkepause, näiteks hauduja ei mune 2–3 kuud. „Eks see kanapidamine on mul vahepeal ka natuke ülepea kasvanud,“ muigab Kärt, „eriti, kui võtsin munejaid korraga palju juurde – need on eriti aktiivsed ja ägedad.“ Hiljaaegu luges apteeker oma kanad kokku – kari on kasvanud umbes 100-pealiseks. Positiivse külje leiab perenaine suure karja juures siiski ka – pole vaja lisasoojustust, sest kanad kütavad ise nii hästi.

Õrrel, aedikus, kanatraktoris

Suurema osa infost kanapidamise kohta on saanud Kärt internetist, Facebooki gruppidest ja headest tõlkeraamatutest. Samuti on ta osalenud mõnel koolitusel.

Kuna turvalised suletavad ruumid olid Kärdul kohe olemas, oli kanadele vaja ehitada vaid väliaedikud. Kanamaja ja õuepuurid said tehtud just tibuperede jaoks. „Ega üks kanaema teist kanaema koos tibudega salli,“ tunnistab Kärt. „Kanad võivad teineteise vastu ikka õelad olla, kohe äsavad nokaga.“ Tibudega kanakarja jaoks ehitas peremees ise ka kanatraktori. See ühendab kanamaja ja võrkaia ning seda saab ühest kohast teise liigutada. Sellises liikuvas puuris saab ka linnas kanu pidada. „Kanadele meeldib, kui õrred on kõrgel, sest nii on neil turvalisem,“ teab Kärt. Kõige rohkem meeldib kanadele aga vabadus ja õues ringi siblides igasugu ussikesi otsida. „Aga mida suurem vabadus, seda rohkem ohte kanadele,” tõdeb Kärt.

Mida suurem vabadus, seda rohkem on kanade jaoks ka ohte.

Kärt soovitab alustavale kanapidajale

 MÕTLE põhjalikult oma plaan läbi – iga looma ja linnu võtmine on vastutus, sest ta vajab hoolt.  TAGA lindudele soodsad elutingimused ja turvalisus. Talvel vajavad kanad kerget soojust ja suvel varjualust. Kana ei talu väga kuuma.  ARVESTA ka mustema tööga! Kõik, mis nokast sisse, tuleb ka välja ja vajab koristamist. Kana üldiselt ei vali kohta, kuhu laseb.  UURI JÄRELE, kust saab vajaliku kanasöögi, allapanu jms.  LOE Herve Hussoni „Kõik kanadest“ ja Axel Gutjahri „Suur kanapidamise käsiraamat“.

Ohtudeks tuleb valmis olla

Koduloomadest on ilmselt just kanadel kõige rohkem vaenlasi – rebane, kull, tuhkur, nugis... Et kanu ohtude eest kaitsta, laseb Kärt nad õue peale lahti ainult siis, kui keegi on kodus.

Rebane on Kurvitsatelt palju kanu ära viinud. Ühe korra on Kärt kana ka rebase käest ära võtnud. Abi on olnud ka tõhusamast aiasüsteemist. Õnneks on õue peal ka kaks tiiki, mis lõikavad rebasel otsetee ära.

Kull on tekitanud suurt peavalu kevadel ja sügisel rändeajal. Selle vastu on veidi olnud abi kullipallide riputamisest. Kärdu hea sõbranna, kes peab kanu Peipsi ääres, on aga hädas merikotkaga. Too lind on looduskaitse all ja talle ei tohi midagi teha. Nii ei saagi nemad kanu õuele lahti lasta, sest kotkas haaraks nad hoobilt küünistega kaasa. Ka toonekurg võib tulla tibusid nokkima, kui võrku peal pole.

Kõige hullemast kanade vaenlasest – tuhkrust–on Kurvitsate kanakari õnneks pääsenud. Tõenäoliselt tänu laudakassidele, arvab Kärt. Tuhkur ründab öösiti, kui on mingigi avaus ööruumidesse jäänud ja kahjuks tapab ta (imeb vere välja) hulgi.

Hea söök ja korralik allapanu

Kanad on küll üsna iseseisvad, ent Kärt käib nende juures kindlasti hommikul ja õhtul. Kontrollib, et veenõud oleksid puhtad ja söök ees. „Kord nädalas tuleb vahetada allapanu, muidu kasvab see üle pea,“ teab perenaine. Allapanu peab olema kanadel kuiv, märjaks minnes tuleb see välja viia.

Kõige paremini sobib Kärdu meelest kanadele allapanuks odrapõhk, aga ka põhupellet. Ka saepuru on ta proovinud, kuid seda on märgudes raske välja viia. Heinu jällegi kipuvad kanad sisse sööma ja siis tekib neil puguummistus. Ühe kanaga on Kärt käinud ka operatsioonil pugu lahti lõikamas. Kana elab siiamaani.

Vähetähtis pole kanade elupaiga õige valgustus, et lindudel oleks päeva ja öö režiim paigas.

Söögiks sobib kanadele korralik jõusööt – kõik muu (nisu, kapsas, söödapeet, keedetud kartul, pudrud, toidujäägid) on juba maius. Seedimiseks on kanadele vajalikud munakoored ja kergliiv. Kanadele tohib söögiks anda peaaegu kõike, ainult avokaado ja kakaotooted on neile mürgised.

Millised on kana lemmikloomana?

Kärt: Kanad on väga huvitavad tegelased. Neid võibki vaatlema jääda! Nad tegelevad kogu aeg millegagi, seejärel kogunevad gruppi ja tšillivad koos.

Kanadel on huvitav häiresüsteem – kui oht läheneb õhust, tunnevad nad selle ära ja on hetkega õue pealt varjunud. Rebast nad nii hästi ei tunneta, kuna ta hiilib.

Kana tunneb ära perenaise hääle. Öeldakse, et kana pidi oskama eristada 70 sõna. Nii paljut ma pole kontrollinud, piisab mõnest – koju-koju ja sööma. Osal kanadel on ka nimed ja nad saavad aru, kui neid kutsun. Kui ma õhtul töölt koju tulen, siis nad kuulevad seda ja kogunevad karja.

Hädalised saavad üles putitatud

„Mind on kõige rohkem üllatanud see, kui õrnad kanad tegelikult on,“ sõnab perenaine. „Nad võtavad kergesti külge haigusi, samuti teevad parasiidid palju pahandust.“

Kuna Kärdu senise kogemuse põhjal tõstavad loomaarstid tihtipeale käed nõutult üles, kui kuulevad, et tegu on kana tervisemurega, on ta ise häda korral teadmisi ja oskusi hankinud. „Olen putitaja, ravin alati lõpuni,“ sõnab Kärt.

Seitsme aasta jooksul on tal tulnud teha 1–2 hädatappu, kui olukord on olnud tõesti kehv. Oma kanu on perenaine ka ravimtaimetee ja küüslauguga turgutanud.

Talviti annab Kärt kanadele vitamiinivett – iga kuu nädal aega. See on andnud ka tulemust, sest kanad on tõepoolest olnud siis tervemad. „Kana jaoks on külm stress ja kuum stress, nad kipuvad igasuguseid asju sisse sööma, ka penoplasti, mida maja ümbruses leida võib,“ sõnab Kärt.

Õnneks näitab kana kohe välja, kui tal midagi häda on – ta pole enam elav ja kobib nurka kössitama. Konutajad viib Kärt eraldi puuri jälgimisele, vajadusel ka tuppa.

Hiljaaegu oli ühel kanal jalaluumurd. „Ükspäev vaatasin, kanal jalg löntis all. Mõtlesin, et mida ma temaga teen – muidu ju terve olekuga. Tõstsin ta siis eraldi puuri. Nüüd istub seal teist nädalat, sööb hästi, vahepeal tõuseb ühe jala peale ning toetab juba pisut ka teisele. Mõni ütleks küll, et mida sa jamad, löö pea maha. Mina aga putitan,“ räägib Kärt. „Viin aga pihuga naati ja annan juustu.“

Keerulisem lugu on aga parasiitidega – väivide ja kanalestadega – nende pärast tuleb olla väga hoolikas ja pidevalt kanu jälgida. „Punane kanalest on üks õudsemaid tegelasi laudas, ta varjub päeval ja öösel imeb kanade verd,“ teab Kärt. „Lahti saada kulukas ja tööd palju. Väivide puhul aitab mingil määral liiva-tuha vann.“

Vahel, porisel sügisel ja külmal talvel mõtleb Kärt küll, et milleks seda kõike vaja, aga kui on oma linnukesed juba võetud, on nad ikkagi lemmikud. Tuleb jälle kevad ja kanad saavad õue ning siis on rõõm jälle mitmekordne. Tõeline kanateraapia!

PAABU KANADE SEAS.

India sinist paabulindu hakkasid Kurvitsad pidama hea tuttava julgustusel. Algus oli keeruline, sest need linnud on tundlikud. Paabulinde tuleb pidada vähemalt paarina. Kuigi paabud said eraldi puuri, kolisid nad ikkagi kanade juurde. Vahel, eriti pulmatantsu ajal kipuvad nad kiusama mõnd kana või kukke ja hanesid. Isaslinnu värvigamma on aga kordumatu ja võimas! Korra aastas vahetab paabulind oma sulestikku. Siis kogub Kärt kõik suled ilusti kokku ja paneb vaasi.