Eesti Kunstiakadeemia sisearhitektuuri osakond 2021

EKA sisearhitektuur • 2021

Sisearhitektuuri osakond AD 2020/2021 Habras, tundlik, kaduv ja vastupidav ruum Hoiad käes värskelt valminud meie osa­ konna ajalehte, mille kaante vahele sai kogutud valik olulisemaid erialastuudiote ja magistritööde teemasid – vaatame need koos läbi.

Hiljuti ostsin möödaminnes Loomingu Raamatukogu sarjas ilmunud Jan Kausi „Tallinna kaardi“. Need on lühikesed esseed, kirjaniku jalutuskäigud mööda linna, kus igal tänaval on oma lugu. Tegemist on isiklike, minevikust pärit kohtumispunktidega.

Muidugi jalutab ta linnatänavatel, kirjeldab Kungla tänava puumaja lõhna, mida ta kusagil mujal ei ole tundnud. Liigub Viru tänava kangialusest kunagise kinohoovi ülakorrusele, kust avaneb pariislik vaade.

Sõidab bussis, kus iga reisija on justkui omaette ruumis. Räägib valgusest ja lõhnadest, turistidest, kes otsisid Kadaka turgu. Kuuleb tuvide ja kajakate hääli ja selles ei ole midagi väga unikaalset.

Miks ma püüan kirjeldada, mida kirjanik „Tallinna kaardis“ meenutab ja joonistab?

See on tema teekond linnas – ruumis, mis on justkui kõigile avatud ja jagatud. Kuid pea igas loos jõuab ta siiski kohale, avab ukse, astub sisse ja trepist üles, kohtub teiste inimestega – ja siis sünnib lugu. Ent need toad, kuhu ta jõuab, ei oleks nii palju väärt, kui me ei oleks juba teekonda koos kirjanikuga ette kujutanud. Ta loob oma ruumi, mida ta meile kirjeldab. Kui teha läbi sarnane jalutuskäik samades paikades, siinsamas EKA lähedal Balti jaamas, siis tekib hoopis uus lugu, kus põimuvad juba teised, isiklikud mälestused, kohtuvad uued inimesed oma juttudega.

Sissejuhatus

2

vanavanemad mõnes väikelinnas, VäikeÕismäel või Meriväljal. Iga põlvkond teeb oma sammu, oma ruumi ja tajub seda omal moel. Igapäevaruum on meie ümber see, mida otseselt ei märka. Ent just märkamist me EKA sisearhitektuuri osakonnas õpetada püüame – mis teeb tavapärasest ruumist hea ja ahvatleva ruumi, et inimesed koguneksid just siia kokku – kõrvaltubadest ja -hoonetest, kohvikutest. *Loe magistritööd: „Kaduv sise­arhi­tektuur. Vello Asi kodumaja“, kus magistranti paelub sisearhitektuuri kaduvus ja väärtus. Merilini tundliku ruumiuurimuse eesmärk on millimeeter­ haaval koos autoriga maja saamislugu kirja saada.

Sisearhitektuur paigutub arhitektuurija disainimaailma kokkupuutepunkti, mida iseloomustab suhestumine kontekstiga ehk seoste loomine koha ja inimeste vahel ümbritsevas keskkonnas. Elame Eestis – mõistagi osana globaalsest maailmast – kus on oluline geograafiline mõõde nii kliima kui poliitilise taustana. Oleme mõjutatud nii neljast aastaajast kui oma naabritest igapäevase käitumismustrite mõistes, millest kokkuvõttes kujuneb eestlase identiteet. Kuidas see väljendub ruumis enne ja nüüd ja edaspidi? *Loe magistritööd: „Sotsiaalse kanga võimendamine gaidide laagriruumi näitel“, kus Kirke loob ühiskonna kokku­toomiseks ühiseid kogemusi, samastumistunnet ja keskkonda, kus saab edukalt luua väärtuslikke inimsuhteid.

*Loe magistritööd: „Otsinguline teatri­ ruum kogemisteks ja kohtumisteks Balti jaama endise ootepaviljoni näitel“, kus Annika otsib süsteemi, mis aitaks avada sündmust juhuslikule vaatajale ja suuremale osale publikust.

Arhitektuuril ja sisearhitektuuril on oma kopsakas keskkonna-jalajälg, mis paneb ruumi loojatele tänases maailmas väga suure vastutuse: me peame püüdma leida viise kuidas luua uut – ent ilma ilmtingimata tühjalt kohalt alustamiseta. EKA-s õpetame tudengeid peatuma ja märkama seda, mis on juba olemas ning otsima võimalusi, kuidas luua inspireerivat ruumi ümbritsevat võimalikult vähe kurnates – katsetame seda erinevates kohtades, olgu siis Vilsandil, Tallinnas, Kohtla-Järvel.

Ehk teisisõnu: oma ruumi loomisega tegeleb igapäevaselt igaüks. Avad ukse, süütad tule ahjus, keerad valguse maha ja muusika valjemaks, laskud tooli, haistad auravat teetassi, lased käega üle sileda lauapinna, jne – lood oma ruumi, muudad atmosfääri.

See kõik on päris erinev viisist, kuidas elasid

*Loe magistritööd: „Parandamine kui ajajälg: Tähendust koguva ruumi otsingul“, kus Kaarel vaatleb, kaardistab ja katsetab aja väljendustega ruumis.

Seda muutumist kannavad ajajäljed – kulumisjäljed, lagunemine, parandamised, lisandused jne. Otsingute käigus on

Koostanud ja toimetanud: Maria Helena Luiga, Triin Männik, Gregor Taul, Tüüne-Kristin Vaikla Fotod: Ardo Hiiuväin, Päär-Joonap Keedus, Tüüne-Kristin Vaikla, Sohvi Viik, autorid Kujundanud: Jaan Evart

Eesti Kunstiakadeemia Sisearhitektuuri osakond 2022 Põhja puiestee 7, 10412 Tallinn interior@artun.ee +372 6 443 949

EKA sisearhitektuur • 2021

ajajälgi dokumenteeritud, parandatud mööbliesemeid ning väljendatud ajalist muutust joonises, samuti eksperimen­ tee­ritud ajaliste muutuste võimalik­ kusega virtuaalses ruumis.

Erinevalt muust maailmast, kus spetsiali­ seerumine üha rohkem maad võtab, on Eestis hea töötada sisearhitektina, sest samaaegselt võivad sinu töölaualt läbi käia projektid avalikust kooliruumist koduse saunani või akadeemilisest raamatukogust uuenevate kohvitubade, keerukate haigla­ ruumide või moodsate pop-up lahendusteni.

Kuidas koha­neda uute koostöötamise, -elamise harjumustega, jagada erinevate põlvkon­dadega kaas­aegses linnas ruumilahendusi? *Loe magistritööd: „Mänguväljak kui tüpoloogia. Kohaliku ja ambivalentse versiooni otsing“, kus Kaisa tõukub kriitikast täna levinud mänguväljakute suhtes ning otsib neile alternatiivi. Läbi kolme etapi – avaliku mängustruktuuri ehitamise, arhiivifotode kogumise ning mängustruktuuride seeria kujundamise – püüab magistritöö leida viise, kuidas luua kohalikku, erinevatele kasutustele ja kasutajatele avatud, mängu toetavaid struktuure.

Tänane pööraselt muutuv maailm ootab.

Ruumiloojal on oluline teritada pilku enda ümber, vahet pole, kas linnaruumis või looduses. Ja seejärel pöörata pilk enda sisse: siis on lootust, et ka teised tunnevad end sinu ruumis ära – sisearhitektuur on väga loominguline eriala. EKA sees, koos teiste loominguliste inimestega on iseenesest mõistetav, et lennukad ideed ja teod suhtlevad omavahel. Ole osa sellest.

Sissejuhatus

muudab kujutust hirmuäratavamaks.

Prognooside kohaselt on 2100. aastaks maapinnalähedase kihi keskmine temperatuur vähemalt 1,5°C soojem kui praegu, mis tähendab, et merevee tase on tõusnud ~2 meetrit, kõrbestumine ulatub Kesk-Euroopani ning kliimast tulenevad inimränded on sagenenud.

Ruumi mõtestamise võimet ja oskust treenime tudengitega läbi väga erinevate ainete, terve akadeemilise aasta vältel.

Magistristuudio käigus võtame igal aastal kriitilise analüüsi luubi alla hetkel kõige enam valutavad, tuikavad, pakitsevad teemad, olgu selleks siis inimese ruumi­lised vajadused haiglas või poliitilise ruumi probleemid pandeemia loodud kriisi­ situat­sioonis. Sel aastal on vaatluse all unearhi­tektuur ja elamisviisid kahanemise tingimustes: mõlemad õpetavad märkama teiste inimeste vajadusi, ümbritsevat.

Looma keskkonda ruumis nii, nagu Jan Kaus teeb seda oma novellides sõnadega – tähelepanelikult, kriitiliselt, protsesse ja muutusi märgates.

Maailm ei tundu täna just palju rahulikum kui aasta tagasi eelmist ajalehte kokku pannes, kuid vaadates, kuidas meie tudengid oma rada otsivad, usun aina enam, et tähelepanelike ja tundlike loojate kunst sillutab teed uuele maailmale.

Aitäh tudengitele, juhendajatele, kolleegidele inspireeriva aasta eest!

Professor Tüüne-Kristin Vaikla EKA sisearhitektuuri osakonna juhataja sisearhitektuuri bakalaureuse ja magistriõppekava juht

*Loe magistritööd: „Parasiitruumidest sümbiootiliste võrgustikeni. Piirialade väärtustamisest sisearhitektuuris“.

Kaarin vaatleb piire ja perifeerseid alasid sisearhitektuuris ning üritab mõtestada piirialade olemust töö teoreetilises ja praktilises osas keskendudes EKA uuele hoonele.

Lahti lasta lakkamatu progressi illusioonist ja inimese raiskavast kõikvõimsusest ning hakata tunnetama selle asemel vastutus­ võimet ja seotust loodusega. Arendada empaatiat, arusaama sellest, kuidas inimene on tihedalt seotud mitteinimliku loodusega. Selleks peavad põlvkonnad iseenda hoiakuid ja käitumist ümber kujundama – mida see ruumi vaatenurgast tähendab? *Loe magistritööd: „Globaalne küla – kliimakatastroofi teekond. Milline on elu aastal 2100?“. Veel täna on see ennustamatu, kuid iga vale samm

3

*Kõik loetletud magistritööd leiad www.artun.ee/sisearhitektuur/loputood

Erialaprojekt

Juhendaja: Johanna Jõekalda 2. kursus

4

Sisearhitektuuri II kursuse tudengid tegelesid arhitekt Johanna Jõekalda käe all ruumi loomisega lähtuvalt erivajadusega kasutaja­ test. Tudengite ülesandeks sai kavandada omandatu põhjal näituseruumi projektid, mis arvestaks maksimaalselt erivajadusega külastajate kasutajakogemusega. Kursuse käigus õppisid tudengid mõistma kasutaja­ keskse disaini põhimõtteid ja looma kõiki kaasavat keskkonda. Ruumilahendused kavandati pidadades silmas ERMi näitust „Kaasav ELU“, kuhu on koondatud õppetööd ja puhkeaega toetavad vahendid, mis on mõeldud eelkõige erivajadusega inimestele.

Oma ruumiliste ettepanekute väljatöötamisel kasutasid tudengid kasutajakogemuse mõistmiseks ja edasi andmiseks VR-tehno­ loogiaid, mis aitavad mõista erinevate kasutajate ruumikogemusi ja luua kaasavat keskkonda. Lähtuti põhimõttest, et ruum, mis on mugav erivajadustega inimestele, on mugav ka kõikidele teistele kasutajatele.

Projektide väljatöötamisel said tudengid tehnilist tuge paralleelselt kulgevast „Digitaal­sete tehnikate“ ainest, mis toimus EKA VR Laboris samuti Johanna Jõekalda juhendamisel. Kaasavast disainist käisid ainete raames kogemusi jagamas Daniel Kotsjuba (ligipääsetavus), Kärt Ojavee (mate­riaalsus), Artur Staškevitš (näituse­ lahendused) ning Paco Ulman (digitehnikad).

Täname Tallinna Ülikooli ja Eesti Rahva Muuseumit võimaluse eest olulisel teemal ruumilises võtmes kaasa mõelda!

LAURA MARIA TÕRU

Pehmetest rippuvatest kangaribadest tekib pehme loodusliku vormiga näituseruum, kus saab liikuda ilma end kuhugile ära löömata. Laura Maria pakub välja taktiilse ruumi, mis aitab vaegnägijal hõlpsamini iseseisvalt näituseruumis navigeerida, võttes liikuja teelt teravad nurgad ja barjäärid, mille otsa komistada – ent mis ergutab oma ootamatu orgaanilise, koopaliku vormiga ka tavakülastaja meeli. Kasutades kangast, loob Laura Maria ruumi, mille seinad ja

näitusemööbel on pehmed – tekstiil aitab ka ruumi akustikat mõjutada.

EKA sisearhitektuur • 2021

Asendiplaan 6 m kõrguselt ja 1,6 m kõrguselt

Erialaprojekt

5

Meistriklass

Juhendaja: Tüüne-Kristin Vaikla 1. kursus

6

Ruumilise sekkumise meistriklass on värskelt EKAs õpinguid alustanud tudengite esimene kohtumine uue kursusena ja kokkupuude akadeemilise väljakutsega ruumi mõtestamises. Meistriklass toimub väljasõiduna uudsesse keskkonda – 2020. aasta sügisel Vilsandile – et uurida valitud ruumi konteksti ja kogeda ruumimõju.

Rännakute ja vestluste tulemusena loovad tudengid dialoogis kohaspetsiifilise ruumilise sekkumise, millega kõnetada ise valitud, konkreetset asukohta, tabada ja tõlgendada probleemi. Tudengeid suunatakse reflek­ teerima ja oma valikuid põhjendama, salvestama ja teostatud ideed dokumen­ teerima – otsima viisi, mil oma ruumilist mõttekäiku esile tuua.

1. KURSUSE TUDENGID

EKA sisearhitektuur • 2021

Meistriklass

7

Erialaprojekt

Juhendaja: Janno Roos 3. kursus

8

2020. aasta sügissemestri alguses andis juhendaja Janno Roos tudengitele ülesande leida probleem, mida saaks lahendada täispuhutava eseme loomisega. Seejärel tuli pneumo-ese ka kavandada ning prototüübina valmis ehitada.

Milliseid probleeme saab lahendada täis­ puhutava esemega ja milliseid tüüpilisi küsimusi täispuhutava eseme valmistamisel ette võib tulla?

Erialaprojektiga „Ese“ tegelemine aitab tudengitel mõista disaineseme projekteerimisja arendusprotsessi kõiki etappe alates probleemi püstitusest, lähteülesande sõnas­ tamisest ja esmase idee väljatöötamisest kuni kontseptuaalse toote prototüübi loomiseni.

KRISTIINA PÜÜ SANNA-BETTY JAANIMAA

„Meie mõte teha täispuhutav uks sündis praktilisest soovist luua midagi, mille abil saaks kergelt sulgeda ukseava või eraldada ruumi, luues privaatsemaid ja hubasemaid soppe. Uks kui täispuhutav objekt teeb uksest midagi hoopis mänglevamat ja uudset kogemust pakkuva lahenduse kui standardne uks, mis asub vaid oma avas ja on üheti kasutatav.“

EKA sisearhitektuur • 2021

Erialaprojekt

9

Projektigraafika

Juhendajad: Paco Ulman, Mikk Meelak 1. kursus

LAURA PORMEISTER

Kujutatud on arhitekt Vilen Künnapu kavandatud eramut Maardus (2013).

10

Semestri esimesel poolel treenivad värsked esmakursuslased kätt ja silma käeliste harjutustega, üritades jõuda võimalikult täpse kujutise ja korrektse vormini. Semestri teine pool nõuab isiklikku sekkumist kujutatavasse ning uute reeglipäraste süsteemide loomist digitaalselt ja koodipõhiselt. Semestri lõpuks valmib kaheksa praktilist tööd, millest neli tehakse Paco Ulmani juhendamisel duššis – rapidograafiga või tindipliiatsiga – ja neli Mikk Meelaku juhendamisel digitaalsete vahenditega.

EKA sisearhitektuur • 2021

Projektigraafika

11

Erialaprojekt

Juhendajad: Malle Jürgenson, Eve Komp, Liina-Liis Pihu 2. kursus

12

Mis on kodu ja milline peaks olema mini­maalse eluruumi vajadus, kui selle rajamise lähtekohaks ja ühikuks on kindlate mõõtudega askeetlik, kõikjal kasutatud merekonteiner?

Ent miks üldse konteiner õppeülesandena?

Merekonteiner on taaskasutatud/-kasutatav, tema kohta ning asendit on vajadusel võimalik muuta, ruumi saab avada mõlemast otsast, seega on ruumi olemus paindlik.

Merekonteiner kui elamise moodul annab võimaluse keskenduda optimaalsete vajaduste otsimisele. Tudengite loodud merekonteineri-kodud on loodud silmas pidades ise välja mõeldud tellijaid.

TRIIN KAMPUS Kodu kolmele inimesele, Meeruse 9

Imaginaarne tellija: Pensioni-ealine paar: naine, kel on kergekujuline ärevushäire ja tema abikaasa, kel on äkiline temperament – nad vajavad rahulikku ruumi ja võimalust omaette olla. Pere kolmandaks liikmeks on täiskasvanud tütar, kes siiani pidanud mahtuma 10m2 tuppa. Igatseb jagatud korteri asemel oma ruumi, kus kehtiks põhimõte „oma tuba, oma luba“. Viimased 42 aastat on pere elanud kolmekesi 60m2 suuruses Lasnamäe korteris.

Idee: Aastakümneid korterit jagades muutub ühine aeg kohustuseks, mistõttu Triin seadis eesmärgiks pöörata koosviibimine tagasi vabaks valikuks, et seda hakataks taas hindama. Projekt liigendab ruumi privaat­ seteks sopistusteks, jättes samas ruumi sundimatult koos maha istumiseks või isegi külaliste võõrustamiseks. Kuna me elame muutnud maailmas, kus peame põhjalikult läbi mõtlema iga eseme soetamise vajalikkuse, ja pererahvas ise suhtub loodusesse suure

aupaklikusega, on projekti südameks soov, et maja jaoks ei toodetaks midagi täiesti uut – nii kasutatakse kapisüsteemide ehitamiseks leivakaste. Ent ruumi on ka pererahval mitmetele sentimentaalse väärtusega väärikatele mööbliesemetele.

Kasutatud on ühte 20-jalast ja kahte 40-jalast merekonteinerit. 1. korruse konteinereid on pikendatud 1.22 meetri võrra, avades konteineri uksed ja ehitades need kinni.

EKA sisearhitektuur • 2021

Erialaprojekt

13

Erialaprojekt

ANNI KÕRVEMAA ELLEN SEPP Saabumine lasteaeda

Anni ja Ellen tegelesid õuelasteaia projektis saabumisega, lahendades laste vastuvõtmise, vanematega suhtlemise, ootamise ja ärasaatmise ning ka kasvatajate saabumise ruumiliste küsimustega. Lisaks vaatlesid nad ala kasutamist lasteaia-välisel ajal. „Projekti ette valmistades kaardistasime saabumisel tekkivaid emotsioone: endasse tõmbumine, väljaelamine, hirm, ärevus, klammerdumine, segadus, pettumus,

14

Juhendajad: Alina Nurmist, Merilin Mandel 2. kursus

Haridusruumiga tegeleva stuudio eesmärgiks on õuelasteaia mängualale ruumilahenduse loomine. Protsessi käigus uurivad tudengid õppimise, õpetamise, õpikäsitluste ja kasvatusteooriaid – sel aastal keskendudes õueõppele ja sellega seotud spetsiifilistele vajadustele. Erialaprojekti tulemusel valmis igal grupil või tudengil töö, mis tegeleb sellise õuelasteaia loomisega, mis suudab lahendada võimalikult paljud vajadused täiesti ilma tavapärasesse lasteaiahoonesse sisenemata.

ootusärevus, jällenägemisrõõm ja uudis­ himu, ning proovisime neid kõiki oma lahendustesse kaasata.

Uurides lastevanemate ja kasvatajate koge­ musi leidsime, et lasteaeda jõudmisel on oluline, et laps saaks selge impulsi keskkonna muutusest: nüüd on aeg ümber häälestuda!“

Kõige olulisemaks pidasime seda, et saabudes toimub päevaks häälestumine: nii lastel, vanematel kui ka kasvatajatel. Arvestasime turvalisuse, ligipääsetavuse ja esmamuljega: möödujale on arusaadav, et tegu on lasteaiaga, vanemal tekib usaldus ja lapsel ootusärevus.

EKA sisearhitektuur • 2021

Erialaprojekt

15

2450

1260 1115 840 555 275 0

1560

TRIIN KAMPUS VIKTORIA UGUR Laste ja täiskasvanute õue-WC ning kuur-abiruum

1915 6950

5305

Erialaprojekt

Juhendajad: Ardo Hiiuväin, Tõnu Kalpus, Ahti Grünberg Insener: Tõnis Agasild Tellija: MTÜ Vilsandi Külaselts 1. kursus Tudengitöö: „Pesa“ Idee: Trine Tõniste Teostus: Harold Kiisler, Auli Vaino, Laura Pormeister, Hanna Loora Arro, Roger Matthias Laas, Elisabeth Perk, Aurelia Minev, Markus Sirg, Karl August Johannes Pedoson, Hanna Maria Kruusmaa, Trine Tõniste

16

Väikeehitise-kursuse raames tegutsesid EKA sisearhitektuuri osakonna esmakursuslased 2020. aastal vilsandlasest sisearhitekti Ardo Hiiuväina ja mitmete teiste juhendajate käe all väikesaarele kolumbaariumi rajamisega.

Vilsandlasi on aastakümneid maetud Saare­ maale, kohalik kogukond tahab aga uue urni­matuse-paigaga saare vana surnuaia taas kasutusele võtta.

Projekti ette valmistades viisid tudengid end matusetavadega süvitsi kurssi, kuulates EELK peapiiskop Urmas Viilmad rääkimas matustest ja tavadest, emeriitprofessor David Vseviovit elust ja surmast, arhitekt Tomomi Hayashit idamaiste kultuuride matmistavadest ja -kommetest, arhitekt Sille Pihlakut aga puidu väärindamisest.

Koos Vilsandi kogukonna esindajatega valiti tudengite erinevate ideearenduste seast välja töö pealkirjaga „Pesa“. Idee autori Trine Tõniste sõnul on pesa motiiv inspireeritud Vilsandi rohketest merelindudest – Vilsandi lähedal Vaika saartel loodi juba 1910. aastal Vaika linnureservaat, mis on ühtlasi ka Baltimaade vanim looduskaitseala, tänase Vilsandi rahvuspargi eelkäija.

EKA sisearhitektuur • 2021

Erialaprojekt

17

Erialaprojekt

Juhendajad: Jan Skolimowski, Hanna Karits 1. kursus

18

Mis on avalik ruum? Kellele on vaja avalikku ruumi? Kuidas avaliku ruumi olemus muutub aeg-ruumis? Avalik ruum puudutab meid linnakodanikuna, see on nii liikumise kui olemise ruum, mis hõlmab ja peegeldab ühele linnale igiomast vaimsust. Sisearhitekti töölaual võtab avaliku ruumi projekt ühis­ kondliku ruumi tähenduse, millel on füüsiline mõõde ja sotsiaalne sisu. Tänases tarbimisele kohandatud linna- ja kultuuripildis on väga oluline suhestuda igapäevaselt ruumidega, mis ei eelda rahakoti kergendamist. Kuidas on avalik ruum muutunud viimase kahe aasta jooksul, mil mõneks ajaks suleti pea kõikide avalike ruumide uksed? Siiski pakkusid kirikud Roomas ja raamatukogud Tallinnas, kauem kui paljud teised paigad, alternatiivset võimalust tunda end sotsiaalse olendina.

Avaliku ruumi aine annab EKA sise­arhi­tektuuri õppes võimaluse suurelt mõelda ja avaralt unistada. Erialastuudio sisuks on süveneda erinevatesse ruumitüpoloogiatesse (sh suure saali sisearhitektuuri eripäradesse) ja kriitiliselt mõtestada nende toimimist kaasaaegses ja tulevases aeg-ruumis. Semestri käigus suhestuvad tudengid ühe konkreetse avaliku hoonega, otsides seoseid hoone arhitektuuri, linnaehitusliku konteksti ning uute kaas­ aegsete kasutajatega. Viimased avaliku ruumi erialastuudiod on võtnud vaatluse alla Tallinna olulised maamärgid arhitekt Raine Karbilt – linnahall ja rahvusraamatukogu – mille kasutuse ümbermõtes­tamise ja uudse ruumi planeerimise käigus arendati mitmekihilisi ideid ja värskeid loovaid ruumilahendusi, mis vastaksid 21. sajandi ootustele nii linna­ inimeste kui linnaruumi kontekstis. Fookuses olid olemasoleva interjööri väärtused, valgustuse ja ruumi­akustika põhitõed nii teoorias kui praktikas. Sündisid ideed raamatukogust kui loome­residentuurist, väikesest külast, aktiivsest liikumisruumist, linnadžunglist, mälupaigast, jne.

REGINA KAASIK

EKA sisearhitektuur • 2021

GERMO AUSIN

GRETE-LOVIIS SAAR

Erialaprojekt

19

Vello Asi tudengipreemia

20

Vello Asi nimelise tudengipreemia viis 2020. aasta Eesti arhitektuuriauhindade tseremoonialt koju 1. kursuse magistrant Semele Kari. Semele ütleb, et talle meeldib luua seoseid oma eriala ja eraelu vahel, olla katsetuslik ja provotseeriv. Tänavune tudengipreemia laureaat seab oma loomingulisi eesmärke intuitiivselt, aga lahendusteni jõudes naudib hästi struktu­reeritud töö­protsessi. Semele südamelähedasteks teemadeks on väikeasulate kultuuriline areng, eri kooseluvormide ruumiline väljendus ja Eesti raudteemaastikud koos raudteeäärse arhitektuuriga.

Semele kevadel kaitstud bakalaureusetöö „Tühistatud ootus – tähistatud aeg. Ooteala ruumiline lahendus raudteeäärsel maastikul“ näitab oivaliselt kuidas ühendada kolme bakalaureuse-aasta jooksul omandatud teoreetilisi ja praktilisi teadmisi ning osata leida tulemusele poeetilist vormi. Semele uuris reisijate rongiootamise tingimusi ja pakkus välja ruumilise lahenduse Lehtse rongipeatusele: sekkumise üsna minimaalsel moel, luues aga hea hüppelaua edasiseks diskussiooniks vanade jaamahoonete tuleviku teemal. Magistriõpingutes jätkab Semele tööd nii, et võib aimata tugeva tulevase ruumilooja ja mõtestaja sündi.

Vello Asi oli aastakümnete vältel võtme­ persoon sisearhitektuuritudengite kooli­ tamisel, nende kujunemisel isiksuseks ning oma ala professionaaliks. Tema põhimõtted, eetika ja suhtumine töösse ja loomingusse on väärtushoiakud, mida loodame näha tänaste noorte sisearhitektide juures ning nii kannabki igal aastal välja antav tudengi­ preemia Vello Asi nime.

Tudengipreemiat antakse alates 2018. aastast välja Eesti Sisearhitektide Liidu juhatuse ja Eesti Kunstiakadeemia sisearhitektuuri osakonna koostöös.

EKA sisearhitektuur • 2021

Bakalaureusetööd

Bakalaureusetööd 2021 2021. aasta kevadel kaitsesid tudengid sisearhitekti bakalau­reuse­­kraadi kahest osast koosneva tööga. Esiteks valmis igal tudengil oma loomingut tutvustav portfoolio ning sellele lisaks kavandas iga tudeng näituseprojekti / sündmuse, mis esitleks ühe kaastudengi portfooliot. Kahe päeva jooksul astus portfoolio ning näituseprojektiga komisjoni ette 16 tudengit.

Portfoolio koostamisel pidi tudeng reflekteerima enda kui sise­arhitekti professionaalset taset, valmisolekut iseseisvaks loominguliseks tööks valitud erialal.

Näitus/sündmus pidi arvestama kaastudengi portfoolio sisuga, suhestuma esitletava materjaliga ja seda võimendama, lisama sündmusele ruumilise mõõtme, tõlgendades portfoolios sisalduvat kuraatoripositsioonilt. Ruumilahendus võis olla installatiivne, kuid pidi kätkema kõiki inimmeeltega tajutavaid aspekte (valgustus, heli, materiaalsus, jt).

21

Bakalaureusetööd

Juhendajad: Joanna Hoffmann, Alina Nurmist, Jaan Evart

22

EKA sisearhitektuur • 2021

Bakalaureusetööd

23

Bakalaureusetööd

Juhendajad: Alina Nurmist, Joanna Hoffmann

24

Kolme aasta jooksul on sisearhitektuuri õpingud toonud sissevaate täiesti omaette maailma, oleme õppinud ära justkui uue keele ja kombed. Näitusega soovin külastajatele pakkuda samuti väikest sissepõiget sise­arhitektuurimaailma ning seda läbi kaastudengi Karolin Kulli tööde. Sealjuures kajastades tema isikut – keskendumist detailidele ja lihtsatele vormidele, avastuslikku, süvenevat ja tundlikku lähenemist. Külastaja saab ruumi sisenedes osaks töödest, näha neid elusuuruses ning mööda avausi ja treppe liikudes kogeda neid erinevate nurkade alt.

Paneelide vahel liikujad moodustavad olulise osa sisearhitektuuri olemusest, milleks on inimesekesksus.

EKA sisearhitektuur • 2021

Bakalaureusetööd

25

Bakalaureusetööd

Juhendajad: Mihkel Masso, Sandra Pihlak, Alina Nurmist, Joanna Hoffmann, Jaan Evart

CELINE-CATHY RAAGA Isiklik portfoolio ja Germo Ausini portfooliost kureeritud näitus Kaastudeng Germo Ausinile kureeritud näitus „Saunajutud Germoga“ toob külastaja kogema tema portfoolios olevate lemmikprojektide tagamaid. Näitus algab laest alla rippuvast rätikust, mille seest kostub sissejuhatus podcastist Germoga.

Seal räägib ta, mida ta kolme aasta jooksul õppis; oma projektide eredamatest mälestustest ning miks on saunaruum talle südamelähedane. Seejärel jätkub näitus edasi saunamõõtmelises ruumis, kus on kolm erineva kõrgusega istumisalust, mis meenutavad saunalava. Iga istumispinna kohal asetseb kõlar, mis projitseerib heli täpselt kindlale alale – istumisalusest eemal olles ei kostu midagi, kuid istudes kõlab kindel podcasti osa. Esimene osa – esimesel istumisalusel – räägib Germo istemööbli projektist, teine osa, teisel istumispinnal, eluruumist ning kolmas, viimasel alusel, väikeehitisest.

GERMO AUSIN Isiklik portfoolio ja Celine-Cathy Raaga loomingu põhjal kavandatud sündmus Germo kavandatud näitus toob optiliste vahendite abil vaataja ette kaastudeng Celine-Cathy Raagale omase tunnetusliku ruumi. Sündmus leiab aset pimikus, mis on ülejäänud maailmast justkui ära lõigatud: pimedusest ilmub esile Celine-i looming.

SILVIA INGVER Isiklik portfoolio ja Kertu Kuusemetsa loomingut tutvustav näitus “Inspiratsioonijuga Kuusemetsas” „Installatsioonis üritan välja tuua Kertu töödes esile tulevaid elemente, luues uue vaatenurga kunstilistele töödele, samas säilitades tema loomingu. Soovisin tuua esile Kertu loomeisiku ja tema inspiratsiooni alguspunkti, lähtusin minimalistlikust lahendusest ja detailsusest töödes. Soovisin näidata esile kerkivaid ümaraid ja voolavaid vorme, mis läbivad Kertu loomingut, seadsin endale esmärgiks tõlgendada autori inspireerivat keskkonda tema hinges ja sellest tulenevalt toetada Kertu loomingut portfoolios.“

KERTU KUUSEMETS Isiklik portfoolio ja Silvia Ingveri portfooliot avav installatsiooniprojekt Installatsiooniprojekti eesmärk on anda edasi Silvia portfoolio sisu erinevate tajumeelte abil väikesel viljapõllul. Sisuks on neli tööd Silvia portfooliost, mis iseloomustavad teda mitme nurga alt. Viljapõllus on neli väikest ruumi, mille mõõtmed ja kõrgus maapinnast on erinevad, et tunnetada näitusel liikudes avaramaid ja kitsamaid ruume. Näituse tunnetamiseks tuleb pista käsi keset ruumi seisva viljakasti sisse ning tunnetada seal asuvat objekti. Iga teose juures on kõlar, kust kostab heli, mis iseloomustab antud eseme/objekti valmistamist. Heli annab kompimise teel tunnetatud pinna kujutluspildile juurde järgmise mõõtme. Kogu näituseteekonda saadab vaikne tuules õõtsuvate viljakõrte sahin. Kaugemalt vaadates näib see ühtlase põlluna, aga lähemale liikudes avastad teeraja.

LOVIISE TALVARU Isiklik portfoolio ja kaastudeng Sanna-Betty Jaanimaa töödel põhinev sündmus Kivi+Köis+Kaabel on sündmus sellest, kuidas saavad isiksus objektiks ning 2D-projekt ruumiliseks. Näitus põhineb Sanna-Betty Jaanimaa töödel, mis on välja pääsenud tema portfooliost ning nüüd saavutanud lihtsustatud vormidena ruumilise mõõtme.

Sündmus on planeeritud kureeritava meelispaika, Merivälja rannale, kus kujutised tekivad mereteemalise köie ja traadi omavahelisest põimumisest ümber kivide. Lõpuks jõuavad skulptuurid teekonnaga kivide peale – sinna kust neid kõige paremini näha võib. Kivi sümboliseerib omakorda ka kureeritava olemust. Nagu ta ise ütleb, siis küsimusele: „Kui sa oleksid objekt, siis mis?“, sain vastuseks kivi. Sel moel moodustub ühtne tervik merepinnal, kus Sanna-Betty hoiab kivina valminud projektide sisu ja protsessi keerdkäikude tagamaad endale. Täieliku tunnetuse saamiseks ei piisa ainuüksi rannalt möödumisest, vaid minnes ise vette, saades üheks näitusest ning samas seda iga külje alt uurides.

KRISTIINA PÜÜ Isiklik portfoolio ja kaastudengi Mari Uibo loomingul põhinev valgusinstallatsioon Kureeritud sündmus on eelkõige kokkuvõte kaastudengi Mari Uibo portfooliost ja tema isiksusest. Loodud taju kaasav valgusinstallatsioon toob välja kureeritava isiksuse, loomingu tuuma, Mari loomingu alguspunkti ja karakteri. Ühtlaselt pime ruum elavdab tajusid ning juhib tähelepanu ruumi lisatud lõhnale, mis on inspireeritud Mari kohvimorfooside tööst. Laest alla projekteeritud installatsioon on mänguline liikuv kardin, kuvades Mari värvilisi fantaasiarikkaid töid. Näitus tervikuna sisaldab kõike, mida võib leida Mari portfooliost ja tema töödest: aspekte, mis on Mari jaoks olulised.

KELLI PUUSEPP Isiklik portfoolio ja näitus/sündmus „Kild“ Kristiina Sofia Püü portfooliole „Loo ise sümbioose ja sobita omavahel kokku fragmente erinevatest projektidest. Lahendusi on mitmeid ning mängureegleid pole. Tahukaid kokku ladudes … üksteise otsa … teineteise kõrvale … näeb seoseid kõrvutiseisvates detailides.“

26

EKA sisearhitektuur • 2021

Bakalaureusetööd

KAROLIN KULL Isiklik portfoolio ja kaastudeng Linda-Maria Urke portfooliot tutvustav näitus/sündmus „Portaal“ Portaal on näitus/sündmuse projekti raames loodud installatsioon, mis põhineb kaastudengi, Linda-Maria Urke portfooliol, autoripositsioonil, intervjuul ning nende analüüsil.

Tuules õõtsuvad projektilehed tekitavavad helide- ning valgusemängu ning kõrge kuid kitsas ruum loob külastajale intiimse kogemuse. Sisenedes ei jää vaatevälja objekti lagi, laiuvad vaid ruumi vertikaal ning mere horisontaal. Kergelt üles vaadates või pikali heites muutub ruumi olemus ning külastaja satub ise portfoolio sisse. Erinevad perspektiivid ning meditatiivne ruumikogemus värskes õhus on installatsiooni pidepunktid Linda-Maria portfoolio ning isiksuse väljendamises.

REGINA KAASIK Isiklik portfoolio ja kaastudeng Kelli Puusepa loomingut avav näituseprojekt Näituse tuumaks on kogemused, mida kaastudeng selle viimase nelja aasta jooksul õppetöö kõrvalt kõige olulisemaks peab.

Kuna inimesed mõistavad üksteist kõige paremini läbi lugude, nendega samastudes, siis just läbi nende jutustamise Kellit avades toongi ta inimestele lähemale. Interaktiivsel kiigel kiikumine lükkab käima kogu näituse ülejäänud protsessid. Tema kogemused koonduvad fotode näol lugudena järk-järgult kokku Hiiumaa, Nasva maakonna mustriks, mille tagamaaks on Kelli side sealse kohvikuga. Teiseks väljendab muster temale omast korrektsust ning süstemaatilisust, mida õhkab ka tema enda portfoolio. Ruumi ovaalne kuju toetab näituse kogemist kiikumise pealt, ning tekitab vaatajale mulje nagu ta oleks osa jutustatavast loost.

GRETE-LOVIIS SAAR Isiklik portfoolio ja kaastudeng Regina Kaasiku portfooliole loodud näitus „Teekond“ „Teekond“ on näitus, mis kujutab endast kaastudengi Regina Kaasiku portfoolio põhjal tehtud ruumilist lahendust. Kureeritava portfoolio on kokkuvõte tema loomingust 2018–2021 aastatel tehtud sisearhitektuursetest projektidest ja kavanditest. Näituse alguspunkt on EKA 1. korruse D-ala ja liigub läbi maja viienda korruse katuseterrassile.

Näituse kontseptsioon koosneb Regina töödest võetud fragmentidest, mis on kolmemõõtmelisteks installatsioonideks ümber mõtestatud. Näituse asukohaks on EKA õppehoone, sest see sümboliseerib kureeritava kasvamist ja teekonda läbi õpingute.

Installatsioone ühendab teejuhina sinine lõng, mis on inspireeritud Regina Kaasiku oksa maketist. Sinine lõng annab võimaluse riputada installatsioonide vahelisele teekonnale kirjalikke väljavõtteid kureeritava autoripostsioonist.

SANNA-BETTY JAANIMAA Isiklik portfoolio ja Lovisse Talvaru portfooliot avav näituseprojekt „Näituseprojekti kontseptsioon tulenes Loviise Talvaru portfooliost. Lähtudes Loviise loomingust, olen tema tööde seast valinud erinevad detailid. Kasutades klaasi- ja peeglitükke, pannud valitud elemendid ruumi rippuma ning tekitanud valgustite abil varjud ja peegeldused seintele ning lakke. Idee on näidata väikeseid detaile valitud töödest, mis üksinda ei oma tähtsust, aga suuremas perspektiivis läbivad tervet portfooliot.“

MARI UIBO Isiklik portfoolio ja Grete-Loviis Saare portfooliot avav näituseprojekt Planeeti vallutav viirus vähendab võimalusi olla teineteisele lähedal. Kas taevas on sinisem VR maailmas?

LINDA-MARIA URKE Isiklik portfoolio ja kaastudeng Maria Jõgi loomingu põhjal loodud näitus/sündmus Marie Jõgi portfooliost loodud näitus/sündmus, mis annab edasi Marie süvenemisvõime, sisearhitekti mõtete rägastiku ja segadusest detailideni jõudmist.1500×1500 mm Marie Jõgi portfoolio projektidest koosnev mandala vaip.

ANN KATRIIN KELDER Isiklik portfoolio ja kaastudengi töid esitleva näituse/installatsiooni projekt Helga Aliis on teinud elu jooksul kõike – sisearhitektuuri, grimmi, siidimaale, hüpanud langevarjuga, õpetanud Lavakunstikoolis, reisinud üle maailma. Ta on kogenud avastaja, kellel on ainulaadne oskus rääkida lugusid, mis lummavad kuulaja esimese hetkega.

Nõnda ka oma loomingus. Poeetilise, ent konkreetse struktuuriga tehtud tööd põhinevadki autorile olulisel kogemusel või uurimusel.

Helga Aliisi on läbi tema värvikate lugude, oskusliku vormitunnetuse ning voolavate joonistuste keeruline iseloomustada või kokku võtta. Nagu tundlik valgusvihk, kelle kirjeldamatu olemus kipub sõnatuks lummama.

Näituse raames sündis installatsioon, mille valgusmäng kõneleb autori tundlikust ning ainulaadsest karakterist.

27

Magistritööd ja magistrantuur

28

Sisearhitektuuri magistriõpe Sisearhitektuuri magistriõpe on ühelt poolt loomulikuks jätkuks bakalaureuseõpingutele, kus tudengid saavad põhiliste ameti­ oskuste omandamise järel keskenduda oma kontsep­tuaalsete ja teoreetiliste tööriistade ja arutlemisoskuse arendamisele.

Teiselt poolt on sisearhitektuuri magistriõpe avatud juba varem õppekava lõpetanud, kuid vahepeal erialast või mõnda muud tööd teinud professionaalidele, kes soovivad nii oma praktilised kui teoreetilised oskused, teadmised ja hoiakud viia järgmisele tasemele. Lisaks oleme magistriõppesse oodanud aktiivseid ruumihuvilisi sisearhi­tektuuriga külgnevatelt erialadelt – inter­ distsiplinaarne lähenemine on tõestanud end rikastavalt nii tudengite kui juhendajate perspektiivist.

Laias laastus jaguneb magistri­õpe kaheks: esimesel õppeaastal läbivad tudengid üldõppe teooriaained (nt filosoofia, arhitek­tuuri­ teooria, loome­ettevõtlus) ning eriala teooria- ja praktilised ained (stuudiod nagu Eetiline ruum, Tehnoloogi­line ruum või seminaridest näiteks keskkonnapsühholoogia ja ruumisemiootika). Need tugeva teoreetilise suundumusega ained aitavad toetada uuriva ja mõtes­ tava sisearhitekti kujunemist, kes on valmis looma isikupäraseid ruumilisi keskkondi, arvestades nii arhitektuuri, kunsti, tehno­loogia, funktsio­naalsuse kui jätkusuutlikkuse põhimõtetega. Teise õppe­ aasta keskmes on magistritöö, millega tudengid töötavad läbi kahe semestri iganädalaste erialastuudiote raames. Sisearhitektuuri magistritööks on loovuurimus, millega kaasneb kas sisearhi­tektuuri-, mööbli- või näituse­projekt. Magistritöö toetab sisearhitektuuri küsimuste mõtestamist nii erialasel rahvuslikul kui rahvusvahelisel väljal.

Viimastel aastatel on sisearhitektuuri teise aasta magistriõpe jagunenud kahte stuudiosse, mis eristuvad teineteisest aasta jooksul ettevõetavate projektide ja magistritöid raamiva temaatika ning valitud uurimusliku metodoloogia poolest. Stuudiod peegeldavad nii tudengite isiklikke huvisid ja arenguplaane kui ka juhendajate loomingulist-uurimuslikku tausta ja ekspertiisi.

Mõlemad stuudiod tegelevad ruumiga ja ruumiloomest kerkivate küsimuste püstitamise, sõnastamise ja analüüsiga. Magistriprojektides välja pakutud ruumiliste sekkumiste keskmes on inimene ehk kasutaja – indiviid või ühiskonnagrupp oma vajaduste, väärtuste ja eesmärkidega. Ruumiliste sekkumiste iseloom, ulatus ja põhjenda(ma)tus leiab kinnitust töö käigus tehtava uurimustöö kaudu. Teooria ja praktika (uurimuse- ja disaini­protsessi) maksimaalne ühildamine on eesmärgiks mõlema stuudio puhul.

Mõtteliseks teljeks stuudiotesse jagunemisel on kontekst, mille tähistamiseks on appi võetud sõnapaar kesk­­kond ja objekt. Ruumi ja ruumiprobleemidega suhestuvalt võib sellist jagunemist tinglikult kirjeldada lähtepunkti valikuga määratletud liikumis­ suunana – ühelt poolt keskkonna (väljast sisse) ja teiselt poolt objekti (seest välja) kontekstis.

EKA sisearhitektuur • 2021

Magistritööd ja magistrantuur

29

Stuudio „Keskkond ja ruum“ lähtub olemasolevast ruumilisest kontekstist ehk teisisõnu ehitatud keskkonnast, käsitleb ruumi funktsionaalset ümber­mõtestamist ja ruumi taaskasutust, kus rakenduvad teoreetilised ruumiuurimused ja praktikapõhised disainiette­panekud nii suures kui väikeses skaalas. Eesti kontekstis muudab teema aktuaalseks meie hoonete pärand – Eestis on oma­ valitsusi, kus on üle kuue hoone elaniku kohta. Kuidas mõtestada maalist ja linnalist Eestis – kas neid peaks eristama, kuidas väärtustada elukeskkonda ja hajaasustust? Mida see tähendab eelkõige sisearhitektuuri jaoks?

Stuudio „Objekt ja ruum“ lähtub objektist ruumis. Vaatluse all ei ole objekt kui muutumatu tähendus iseeneses, vaid eelkõige kui suhete algataja – objekt kui ruumi aktiviseeriv element ja osaline uute sekkumiste ja tähenduste süsteemis. Väljakutseks on uurida ja (ümber)mõtestada sisearhitektuuri kui ruumiloomega seonduvaid protsesse, tehnoloogiaid ja materjale, nende alternatiivse­test kombinatsioonidest avanevaid võimalusi. Stuudio­tööd aitavad raamistada neli tegurit, mille ümber keerleb sisearhitekti ja tema objekti vaheline ühistöö: autor, ruumi­elemendid, kasutaja ja materjaliuuringud.

Nagu ikka, sünnib stuudiote lõplik sisu tudengite, õppejõudude, erinevate arvamuste ja eriilmeliste ideede vastastikusel põrga­ tamisel. Stuudio on ühelt poolt ümarlaud ja eksperimen­teerimis­ruum, kuid kuna kaalul on edukad ja tulevikku vaatavad magistriprojektid, on see ka kogemuste, nõu ja usalduse jagamise koht.

Gregor Taul Lektor

Magistristuudio

30

Juhendajad: Tüüne-Kristin Vaikla, Alina Nurmist, Silver Sternfeldt, Mari Põld, Kadi Karman 1. kursus

Uni loeb – et jaksata õppida, töötada, suhelda, peab inimene saama korralikult magada ja eriti oluline on kvaliteetne uni lastele. Katkendlik ööuni mõjutab lapse päevast enesetunnet, käitumist, õpitulemusi, sotsiaalset toimetulekut ja peresuhteid. Unehäireid esineb lastel juba alates imikueast, need võivad olla nii meditsii­ nilised kui mittemeditsiinilised. Kui lapsel on uneprobleem, siis tähendab see tihti, et terve perekonna uni on häiritud.

Tüüne-Kristin Vaikla: „Unenäod on osa meie kontrollimatust minast ja unevõlg ülikooli­ päevilt on tudengile tuttav teema, mis pärsib loovust ja inspiratsiooni. Isikliku kogemuse kaudu unearhitektuuri (sleep architecture) uurides saab avastada inimese ja ruumi toimimise koos- ja vastastikmõju, kus prakti­ listele lahendustele lisandub teoreetiline kihistus. Otsisime laste unekabineti projektiga laiemat teadmist – kuidas saaks ruum toetada rahutu magaja und.“ Laste unehäireid uuritakse Tallinna Laste­ haiglas, ent ruumid, kus uneuuringuid läbi viiakse, on aegunud ega vasta enam ei laste, nende saatjate ega haiglatöötajate vajadustele.

Lastehaigla ja haigla toetusfondi kutsel said sisearhitektuuri magistrandid suurepärase võimaluse võtta unearhitektuur üksipulgi osadeks lahti, mõtestada uneuuringuid toetavat ruumi ja pakkuda välja lahendused, kuidas luua uus unekabinet nii, et abi saaks pakkuda võimalikult sujuvalt.

Lastehaigla uneuuringutega tegelevad arstid ja toetusfondi meeskond andsid tudengite ideedele mitmes etapis põhjalikku tagasisidet.

Et patsiendikogemust paremini tabada, veetis üks tudengitest öö haiglas, et mõista, millistest osadest uneuuringud koosnevad ning milliseid emotsioone sihtotstarbeline haiglas magamine tekitab.

Tudengite projektide seast valisid partnerid teostamiseks välja Ardo Hiiuväina projekti – Tallinna Lastehaigla uus, EKA sisearhitektuuri­ tundegite osalusel kavandatud unekeskus avatakse 2022. aastal.

Täname partnereid usalduse eest!

1. Peretuba 2. Suur protseduurituba 3. Väike protseduurituba 4. Personali tööruum 5. WC 6. Koridor/ühisala 7. Köök 8. Puhketuba

5 6

1

4

2 3

ARDO HIIUVÄIN

7

8

EKA sisearhitektuur • 2021

JUSS HEINSALU, SEMELE KARI

Magistristuudio

31

Meistriklass

Juhendaja: Jüri Kermik 1. kursus

Sügissemestril 2020/21 osalesid sise­ arhitektuuri magistriõppe esimese aasta tudengid Jüri Kermiku istemööbli meistri­ klassis. Projekti pealkirjaks valitud sõnas ’istumine’ ilmneb selle kaheks lahutatud ja peegeldatud variatsioonides projekti täiendav eesmärk – leida ja sõnastada istumisega kaasnev aktiivne (mittepassiivne) alge, omamoodi koha- ja käitumisjuhend, millele ideed arendades toetuda.

32

Meistriklassi fookuses oli seega iste ja istumise kohavalikust hargneva narratiivi loomine. Kohaspetsiifiliste tõukepunktidena tulid vaatluse alla materjal, detail, konstruktsioon, aga ka kohamälu, – märgid ja nende tõlgendamise võimalused.

Projekti areng toetus töövahendite (joonis, makett, prototüüp) vahelduvale kasutamisele – ideed saatvas kontekstis nähtavaks saavate seoste analüüsile ja (ümber)mõtestamisele narratiiviks. Meistriklass, mille keskmes oli intensiivne prototüüpimise nädal, lõppes ühisväljapanekuga, kus iga osaleja jutustas oma ISTU|MISE loo kasutades kolme väljundit – prototüüpi, joonist ja fotot.

EKA sisearhitektuur • 2021

LINDA ZUPPING ARDO HIIUVÄIN VEERA GONTŠUGOVA PÄÄR-JOONAP KEEDUS SEMELE KARI EEROS LEES

Meistriklass

33

Magistristuudio

34

Juhendaja: Flo Kasearu 1. kursus

TUNNISTAJA 1: „AASTATE JOOKSUL TÄNAVA ÜMBRUS MUUDKUI MUUTUS. TAAMAL KARJAMAALE KERKIS HULGI KORTERELAMUID. KALMISTUD HÄVITATI. SUUREMAT HAKKAS KATMA PARK KOOS LÕBUSTUSPARGIGA, VÄIKSEMA PEALE EHITATI ELEKTRIALAJAAM. NEED PUIDUST AIAPIIRDED, MIS VAREM OLID EHITATUD, NEED HAKKASID LAGUNEMA.“

Oli kord üks vana ja suur kalmistu, mille kõrval veel teine, väiksem. Ümberringi laius suur karjamaa. Sinna kõrvale ehitati tänav 28 majaga. Igal hoonel oli suur aiamaa.

Varem ei olnud aiapiiretel tarvidust, need ehitati hiljem, nii 50. aastatel. Krunt läks pea täielikult kasutusse tarbeaiana. Kasvatati köögivilju, saialilli, tubakat … Ilu- ja mängu­ aiad tekkisid hiljem, nii alates 80. aastatest edasi.

Aia taga kulges kitsas ja veidi salajane käik. See ühendas omavahel tänava ja suure kalmistupargi. Kõrgete puude ja vanade lagunevate puitpiirete vahelt käis igapäevaselt ikka inimesi mööda, igat laadi kohalikke. Kalamehed käisid koos labidatega, kuna aia taga oli hea vihmausse otsida. Osadel olid näpus pudelid ja nad tõttasid parki oma meelispaika seltskonda nautima. Mõned käisid urineerimas, mõned niisama uudishimustamas. Oli ka õunakorjajaid, sest aias kasvasid kenad viljapuud. Oli veel paar, kes tulid labidatega, aga ussikorjamise asemel otsustasid nad hoopis midagi maha matta. Päevasel ajal oli kiirustaval sammul poekottidega inimesi, kes soovisid kiiremini läbi pargi koju jõuda. Õhtusel ajal ei olnud käiguskõndijate tegevusi väga näha, tumedaid siluette oli vaevu aimata. Ju vist oli käik väga kitsas, kuna jalutajatel oli tihti vaja ka aeda siseneda ja seal veidi ringi vaadata …

Aias oli väga palju põõsaid. Need moodus­ tasid kokku erineva suurusega ansambleid, gruppe, hekke – ruutmeetrite viisi põõsakäike ja -tunneleid. Pikad põõsaread olid kasvanud ka aiale piiriks ette ja varjasid seda tänava eest. Puitpiirded olid juba täielikult lagunenud, kuid kõrge ja tihe põõsastik jättis illusiooni korralikult piiritletud hoovist. Need põõsad ei petnud siiski mitte kõiki ja ükskord ronis nende vahelt aeda sisse üks naine.

Ta otsis aias enesele kohta, valis välja ühe põõsastest ja heitis selle alla pikali. Möödus paar päeva, ehk lausa nädal. Keegi ei teadnud, kus naine oli. Tema lähedased olid väga mures. Ka elanikud selles aias olevas majas mõtlesid naise peale, silmitsesid meedias avaldatud portreed kadunukesest ja nukrutsesid.

LINDA ZUPPING

TUNNISTAJA 2: „KÄIGUST OLI HEA VAADE NII AIALE KUI KA KRUNDI EESOSAS ASUVALE MAJALE. PUUDE JA PÕÕSASTE VAHEL SAI NAUTIDA MAJAELANIKE ELU JA TEGEVUSI. LAMPIDEST VALGUSTATUD AKNAD REETSID LIIKUMIST LÄBI TUBADE JA MÖÖDA TREPPE. ÜKS MEES KÄIS SEAL REGULAARSELT UURIMAS…“

Tagaaias kasvas armas kuusehekk, nii kaksteist väikest kuuske reas. Kuused muudkui kasvasid ja kasvasid, ometi nende rea pikkus kahanes. Nimelt tekkis aia­ külastajatel traditsioon Jõulude hakul üks kuusk koju kaasa haarata. See kestis mõned aastad, kuni kuused saavutasid sellise pikkuse, et neid ei olnud enam nii mugav kesklinna korterisse püsti ajada. Kuusepere jäi lõpuks neljaliikmeliseks.

Ühel aastal toodi aeda viis tulbisibulat. Need toodi Amsterdamist kaasa, kingiks. Taimed istutati maja juurde köögiakna alla, kuna oli arvata, et muidu keegi võõras võib aeda tulla, tulpide kaunist õitsemist märgata ja lilled enesega kaasa korjata. Nii ka läks, ent veidi jahmataval moel – taimed eemaldati oma aiast terviklikult, täielikult, koos sibulatega.

Nüüd ei olnud aias jälle mitte ühtegi lille.

TUNNISTAJA 3: „EELMISE SAJANDI KESKEL KASVAS KESET AEDA ILUS ÕUNAPUU, MILLEL ERILISELT MAITSVAD VILJAD KASVASID. AEDA HOOLDAS TOONA SIIS ÜKS VANAEMA, KES OMA ÕUNAPUUST VÄGA HOOLIS. ÜHEL ÕHTUL JUHTUS MIDAGI OOTAMATUT – AIAS KÄIDI ÕUNARAKSUS. JÄRGMISEL ÕHTUL VALMISTAS VANAEMA ENESELE PUU ALLA ASEME, VÕTTIS OMA TEKI JA PADJA NING SÄTTIS ENNAST AEDA SÄNGI ÕUNAKESTE JÄRELE VALVAMA.“ TUNNISTAJA 4: „ÜKSKORD MÄRKASIN, ET KUUSEVÕRA ALLA ON MINGID MUSTAD KUHJAD KOGUNENUD. PAARI PÄEVA JOOKSUL NEED MUUDKUI KASVASID, VÕRA ALLA TEKKIS SUUR HUNNIK MUSTADEST PRÜGIKOTTIDEST, SEKKA MÕNED MÄNGUASJAD. KUIDAS NEED KOTID SINNA KÜLL SAID? ÜHEL KEVADISEL VARAHOMMIKUL ERAKORDSELT KAUNI PÄIKESETÕUSU AJAL AVASTASIN, ET TAGAAIAS TOIMETAB KEEGI … MUSTA MANTLIGA VANEM NAISTERAHVAS. TAL OLI VÄRVILINE RÄTIK PEAS. MANTLI TASKUTEST RIPPUSID VÄLJA VILKUVATE TULEDEGA MUUSIKAT MÄNGIVAD LELUD, MIDA MEMM SIIS LUGUDE LÕPPEDES TAAS AKTIVEERIS. TA ASKELDAS OMA KOTTIDEGA TÖISELT, KUNI ENESEL MINU SILMI MÄRGATES SÕBRALIKULT PÄIKESE POOLE OSUTAS, NAERATAS, JA SELETAS: „BОГ … БОГ … “. MÕISTES MINU SEGADUSES PILKU, MUHELES TA, VÕTTIS VIRGALT ÜHE OMA KOTI ENESEGA JA SAMMUS MINEMA.” Selles aias mängis alati palju lapsi. Erinevaid jooksu- ja pallimänge, peitust, ukakat …

Lapsed ajasid üksteist taga ja tõmbasid mängeldes teineteist põõsastesse. Mõned poisid olid juba vanemad ja kord võttis üks neist ühel tüdrukul talje ümbert kinni, tõmbas enesega põõsa alla ja hakkas teda suudlema ning kätega neiu keha kontuurima.

Tüdrukule meenus aga Henri, lasteaiast.

Henri oli üks selline poiss, kes lasteaias regulaarselt magas selle tüdruku kõrval voodis lõunauinakut ja ei suutnud kunagi uinuda enne, kui oli näinud tütarlapse suguorganeid. Igal päeval hakkas pihta sama trall: Henri tahtis näha tussut ja vastu pakkus vaadata enda nokut ja ta ei rahunenud enne, kui see rituaal oli läbitud.

Tüdruk just alati ei viitsinud ja tundis end tihti ka ebamugavalt, aga poiss oli järeleandmatu ja väga tüütu, lisaks oskas ta tüdrukut juustest valusalt sikutada. Õhtusöögi ajal võttis tüdruk julguse kokku ja läks rääkis kasvatajale kuidas Henri ei lase tal rahulikult lõunaund nautida. Ta seletas nii hästi kui oskas, ent kasvataja vaid muheles ebalevalt ja ei näinud eriliselt reageerivat.

Tagaaias kavas neli pikka kuuske. Neil oli seal taga üpris mõnus privaatne nurk, sest vasakut kätt jäi kõrge plank ja nende taga alajaam oma piirdega. Kuna aed ise oma mõõtmetelt oli väga suur ja piklik, siis pererahvas kuuskede sekka tihti just ei sattunud, pigem nautisid eemalt. Nii said kuused omakeskis paar aastat oma kõrgustesse püüdlevat argipäeva nautida. Ühel päeval oli märgata, et heki juurde on veidi prügi tekkinud. Kas tuul ehk puhus?

Prügikogus kippus kasvama, kuni ühel päeval oli selge, et kuuskede alla on kolinud elama kaks inimest. Nimeks said nad Tipp ja Täpp. Nende eluviis oli hämmastav ühteaegu nii majas elavale perele kui ka külla tulnud veini rüüpavatele külalistele. Pokaalid käes imestasid nad, et kuidas siis novembris nõnda aias elatud saab ja miks ei kolita ümber lähedal asuvasse varjupaika. Kuud möödusid kiiresti, ehk lausa aastad. Mupo ähvardas trahvi teha, et tagaaed nõnda korrast ära. Kuidas sa siis seletad, et kuuskedel on külas veidi pikaks jäänud pidulised? Ühel päeval olid kontvõõrad kadunud ja kuused jäid taas neljakesi.

TUNNISTAJA 5: „SIIN KÄIS ÜKSKORD ÜKS VÕÕRAS MEES. TA NUTTIS VEIDI, PISARAD KUKKUSID MINU SISSE.“

EKA sisearhitektuur • 2021

Presenteerimise meetodid

Juhendajad: Laura Linsi & Roland Reemaa 1. kursus

VEERA GONTŠUGOVA

35

Joonistega töötamine on oluline samm projekteerimise protsessis, mis võimaldab erinevaid arhitektuurseid lahendusi läbi katsetada. Seega pole joonistega töötamine ainult reflekteeriv, mõtlemisele järgnev projekti peegeldav protsess, vaid ka generatiivne, projekti loov protsess. Aine eesmärk on arendada magistrandi loovat mõtlemist joonise valmimise käigus.

Kolme päeva jooksul läbitakse ülesandeid, kus arhitektuurne plaanijoonis, visand ja atmosfäär on nii töövahend kui ka representatsioon.

Presenteerimise meetodid

Juhendajad: Laura Linsi & Roland Reemaa 1. kursus

36

Aine on seotud Ida-Virumaa eluaseme valdkonnale keskenduva magistristuudioga.

Intensiivse nädalapikkuse töötoa käigus eksperimenteerisid tudengid suuremõõtmelise maketi ehitamise ning selle võimalikult realistlikult jäädvustamise meetodiga.

Valitud meetod on korraga nii arhitektuurne kui ka stsenograafiline, kutsudes tudengeid mõtlema ruumilisele detailile projekteerijana (millised on materjalid, ruumiline ülesehitus, valguse langemine, värvid, mööbel), ent lisaks ka loo jutustamise vaatepunktist: milline on meeleolu kujutatavas ruumis, millist olmet sealt leiab, kes seal elada/olla/ tegutseda võiks? Millisesse olukorda ta toa jätnud on? Nii õpivad tudengid kujutama ette võimalikke tulevikustsenaariume ühe kasutaja vaatepunktist nende väljapakutava laiema strateegia raames. Ruumile ning kasutajatele tuleb mõelda läbi detailse skaala enne, kui pannakse paika ning projekteeritakse kogu üldpilt. Tudengid töötasid paaridena.

SASHKO ja TRIIN

SEMELE KARI ja ANDRI LUUP

MIRELL ja MIRA

JUSS HEINSALU ja JANOSH HEYDORN

EKA sisearhitektuur • 2021

Magistristuudio

Juhendajad: Keiti Kljavin, Kristi Grišakov, Laura Linsi

37

Mastaapne magistrituudio viis tudengid uurima ehitatud keskkonna muutuste tagajärg-seoseid ning küsima millisel viisil ja kuidas käsitleda elamist seda kujundavate ehitatud keskkonna poliitikate kaudu.

Stuudio fookuses oli Ida-Virumaa, üks Eesti mitmetest kahanevatest omavalitsustest, kus viimaste kümnendite üleminekuühiskond ning tööstuse teisenemine on viinud turu­tõrkeni: elamisruumi on rohkem, kui kasutajaid.

Stuudio seadis tudengitele eesmärgiks vaadelda elamist kogemuse kaudu, otsida vahetust kogemusest mitte-empiirilist teadmist, et märgata, millised arhitektuuri, maakasutuse, elamuehituse ning -õiguse tingimused on piirkonnale omased. Ida-­­ Viru­maal kohtuvad kliimaneutraalse tuleviku ettekirjutised aegunud taristu ja ilmajäetu hetkeseisundiga, pakkudes palju viise lõppemiseks, kuid vähe uue alustamiseks.

On oht, et regionaalse ebavõrdsuse kasvuga koos kaob piirkonnas järjest enam teenuseid: tulevikku ei saa luua ilma kohaliku tööstuse ümberkorraldamiseta.

Tudengite stuudiotöö algas enda koostatud lähteülesandest. Eesmärgiks seati arendada eksperimentaalseid loovuurimuse meetodeid ning esitleda tulemusi küsival ja avastaval, mitte neid lahti seletaval viisil. Osana eksperi­ mentaalsest ning üldisemast strateegilisest lahendusest sai tudengitele ülesandeks projekteerida üks konkreetne ruumilahendus, mis moodustaks selge osa suuremast projektist. Stuudio lõppes ühisnäitusega.

Magistritööd 2021

Juhendajad: Tüüne-Kristin Vaikla, Kaja Pae, Jaan Tiidemann

38

Kaarel vaatleb, kaardistab ja katsetab aja väljendustega ruumis. Oma magistritöös pöörab ta tähelepanu ruumi omadusele olla pidevas muutumises ning kujunemises.

Seda muutumist väljendavad ajajäljed – kulumisjäljed, lagunemine, parandamised, lisandused jne. Otsingute käigus on ajajälgi dokumenteeritud, parandatud mööbliesemeid ning väljendatud ajalist muutust joonises, samuti eksperimenteeritud ajaliste muutuste võimalikkusega virtuaalses ruumis.

EKA sisearhitektuur • 2021

Magistritööd 2021

39

Magistritööd 2021

Juhendajad: Kaja Pae, Tüüne-Kristin Vaikla, Jaan Tiidemann

40

Polariseerunud ühiskonna tundemärgiks on inimeste vastandumine üksteisele, mille üheks põhjustajaks ja süvendajaks on sotsiaalmeedia disain. Üksteisest kaugenevad inimsuhted viivad konfliktideni füüsilises maailmas. Ühiskonna kokkutoomiseks on vaja ühiseid kogemusi, samastumistunnet ja keskkonda, kus saab koos eksisteerida.

Tugeva sotsiaalse kanga loojana tutvustab Kirke gaidide laagriruumi, kus saab edukalt luua väärtuslikke inimsuhteid. Töös üritab ta leida laagrikeskkonnas võimalusi, kuidas võimendada sotsiaalset kangast ning läbi ruumi pakkuda liitvaid kogemusi. Disaini­ lahenduses vaatab Kirke lähemalt paikasid, mille vahel liigutakse ning planeerib ruumi, et ka paigad ise väärtuslike inimsuhete arenemisele kaasa aitaksid ning inim­ mõõtmele omaseid ruumikogemusi pakuksid.

TALLINN RAPLA

TARTU

EKA sisearhitektuur • 2021

Magistritööd 2021

41

Lasteaed

Infopunkt All-laager 2

Pesulad

Tegevus väli

Kätepesukohad

All-laager 4

M agala värav

Nõudepesu

Lipu väljak

Juhtide all-laager

Söömisala

Tegevus väli

Turgutla

Tegevus väli Väli käimlad

WC

All-laager 3 All-laager 1

Väliköök

Parkla Jäätmepunkt

WC M etsahiis

Tegevus väli IST all-laager

M 1:100

Magistritööd 2021

Juhendajad: Gregor Taul, Andrea Tamm, Jüri Kermik

42

Merilini magistritöö võtab vaatluse alla Vello Asi pärandi läbi tema kodumaja uurimise. Üheskoos Vello Asiga 2015. aasta lõpus tööd alustades oli Merilini eesmärk koostada Kõivu tee 12 elumajast monograafia – millimeeterhaaval koos autoriga maja saamislugu kirja saada. Kahjuks lahkus Vello Asi 2016. aasta novembris ning töö jäi mitmeks aastaks pausile. Töö puhul on tegu juhtumiuuringuga, mis püüab avada ja avastada interjööri omas ajas ja läbi aja ning aidata sel püsida, otsida ja leida vihjeid erinevatest mõjutajatest. Leida võimalus jäädvustamiseks ning muuta Vello Asi pärand kättesaadavaks nii sisearhitektuuri eriala tudengitele kui ka laiemalt. Merilini paelub sisearhitektuuri kaduvus ja väärtus. Mis loob väärtuse – asjad, ruum, inimene – kas ja kuidas muutub väärtus, kui üks nendest kolmest ära kaob. Mis on väärtuslik, kuidas see tekib ja kuidas oleks võimalik seda väärtuslikku säilitada nii, et see ajas kaduma ei läheks. Aeg on see, mis ühelt poolt kasvatab väärtust, teisalt aga võtab võimaluse lasta sel püsida.

EKA sisearhitektuur • 2021

Magistritööd 2021

Juhendajad: Kaja Pae, Tüüne-Kristin Vaikla, Jaan Tiidemann

43

Magistritöö tõukub kriitikast täna levinud mänguväljakute suhtes ning otsib neile alternatiivi. Läbi kolme etapi – avaliku mängustruktuuri ehitamise, arhiivifotode kogumise ning mängustruktuuride seeria kujundamise – püüab magistritöö leida viise, kuidas luua kohalikku, erinevatele kasutustele ja kasutajatele avatud, mängu toetavaid struktuure.

Magistritööd 2021

44

BIRGIT ÕIGUS Maskita teekond maskiruumis.

Mööblikollektsioon pandeemiajärgsele Tallinna Lennujaamale

LILIAN MÄNNIKUST Globaalne küla – Kliimakatastroofi teekond

ANNIKA LINDEMANN Otsinguline teatriruum kogemisteks ja kohtumisteks Balti jaama endise ootepaviljoni näitel

Juhendajad: Jüri Kermik, Gregor Taul, Andrea Tamm

Juhendajad: Tüüne-Kristin Vaikla, Kaja Pae, Jaan Tiidemann

Juhendajad: Andrea Tamm, Gregor Taul, Jüri Kermik

Birgit tegeleb tänapäeva terminaliruumi Covid-19-st tingitud muutuste uurimisega, ruumi tarbe muutuste analüüsi ja mõtestamisega. Kuidas on koroonaviiruse levik mõjutanud lennujaamu üle maailma? Ühtlasi analüüsib Birgit magistritöös kuidas on pandeemia mõjutanud seda, kuidas ühiskonnas tajutakse suhet individualismi ja kollektivismi vahel. Oma magistritöös on Birgit uurinud teemasid läbi teekonna metafoori, käsitledes ruumikasutaja teele sisenemist, teelolekut ning -väljumist. Uuring on läbi viidud pidades silmas kohustuslikku füüsilise distantsi hoidmise nõuet, ent samas võttes arvesse ka inimesele loomuomast soovi – mitte olla täiesti eraldatud. Töö teoreetiline osa toidab magistriprojekti disainilahendust, milleks on Tallinna lennujaamale mõeldud mööblikollektsioon.

Milline on elu aastal 2100? Veel täna on see ennustamatu, kuid iga vale samm muudab kujutust hirmuäratavamaks.

Prognooside kohaselt on 2100. aastaks maapinnalähedase kihi keskmine temperatuur vähemalt 1,5°C soojem kui praegu, mis tähendab, et merevee tase on tõusnud ~2 meetrit, kõrbestumine ulatub Kesk-Euroopani ning kliimast tulenevad inimränded on sagenenud. Utoopilise hoiatusprojekti võtmes, püüab antud töö pakkuda leevendust korraldamata laagrite kuhjumisele, samaaegselt taaskasutades aeguvaid vorme. Loomaks ülemaailmselt toimivat põgenikelaagrite süsteemi, on nende kestadeks juba olemasolev laia katvusega naftaplatvormide võrgustik. Ühendades globaalse probleemi allika – naftaplatvormi ning selle all ühe jõuetuima kannataja – kliimapõgeniku, moodustub kontrast, mis võtab kokku kogu kliimasoojenemise – samaaegne põud ja uputus.

Annika otsib oma magistritöös süsteemi, mis aitaks avada sündmust juhuslikule vaatajale ja suuremale osale publikust.

Eesmärk on luua loominguline keskkond ning laiendada etendus ja prooviprotsess avalikku ruumi. Ta pakub välja avatud etendusruumi Balti jaama ootepaviljoni näol, mille juurde loob hoonet ja väliskeskkonda ühendava elemendina liigendatava tellingute süsteemi, mille elustavad juhuslikud inimesed ja lavastatud sündmused. Hoone on kest eksperimendile, mida täidaksid kuus erinevat etenduskunsti truppi ühe aasta jooksul ja tooksid välja kuus erinevat lavastust ning kasutaksid hoonet, kätte antud mooduleid ja ümbritsevat keskkonda ka prooviprotsessis. Moodulid moodustavad raamistiku erinevatele materjalidele ja tasapindadele, mis muunduvad vastavalt vajadustele ja on võimelised pakkuma erinevaid ruumikogemusi ning jutustama erinevaid lugusid.

KAARIN PENDER Parasiitruumidest sümbiootiliste võrgustikeni. Piirialade väärtustamisest sisearhitektuuris

MERLIN KUUSEMETS Valguse vorm – „Wave“ otsides tervislikku ja loomulikumat kunstlikku valgust siseruumis

Juhendajad: Andrea Tamm, Gregor Taul, Jüri Kermik

Juhendajad: Gregor Taul, Andrea Tamm, Jüri Kermik

Uurimustöö vaatleb piire ja perifeerseid alasid sisearhitektuuris ning üritab mõtestada piirialade olemust läbi juhtumiuuringute.

Konkreetsemalt keskendub töö teoreetilises ja praktilises osas Eesti Kunstiakadeemia uuele hoonele ning pakub välja disainiettepanekud, mis toimivad olemasoleva hoone suhtes ühelt poolt parasiitsetena, teisalt aga uue sümbiootilise võrgustikuna. Läbi selle üritab Kaarin rikastada perifeersete alade ruumiprogramme ning välja tuua kohale omased tugevused ja nõrkused ning ka laiemalt perifeersetele aladele omase potentsiaali.

Tänapäeva ühiskond veedab ligi 90% ööpäevast siseruumis, milleks võib olla kodu, kool, kontor, kaubanduskeskus või muu asutus. Isegi ühistransporti ja autosalongi loetakse siseruumiks. Dmitrijs Astašonoks toob oma artiklis välja lisaks hirmutava fakti, mis selgus YouGov raportist, et pea iga kuues vastaja ei viibi ööpäeva jooksul kordagi värske õhu käes. Selle põhjal võib oletada, et keskmine töötav inimene, kelle päev möödub sisetingimustes, viibib väljas vaid ligikaudu 15 minutit. Olukorda aitaks parandada inimeste suunamine ruumist õue, kuid see ei lahenda siseruumi puudutavaid negatiivseid tegureid, mis meie tervist igapäevaselt mõjutavad.

Merlini eesmärgiks on uurida lisaks valguse füüsikalisele poolele selle mõjusid inimese tervisele, eriti mis puudutab LED valgusteid, sest need on üha kasvav trend siseruumi valgustuses. Magistritöö üheks fookuseks on leida seos ruumi ja keha vahel ning pakkuda välja lahendus, millisel moel on võimalik seda seost rakendada disainis.

EKA sisearhitektuur • 2021

Magister

MARIANN DRELL Õppimiskogemus ja hilisem töö RKASis

ELIN-HARRIET HELEMÄE Velvet, wayfinding

Enne praegust ruumi oli sooline ruum, kus sees mees ja naine ja mina. Pärast meest ja naist ruumis aga sai ruumist hoopiski ruumi­lahendamine ja minust hoopiski ruumilahendaja. Akadeemia asemele kerkis mõõtmatute köidetega excel ja projek­ teerimis-, tootmis-, ja sooneutraalne autocad.

Naine ja mees kasvasid kliendiks ja tellijaks, kelle ruumivajaduste lahendamise puhul pöörduti ruumilahendaja, minu, poole, et ma valmistaks ruumiprogrammi.

Ruumi­programmi joonestamisega (Ruumi­programm_25102021; Ruumiprogramm_25102021_2; Ruumiprogramm_25102021_valmis; Ruumiprogramm_25102021_lõplik jne) oleme naise ja mehega ruumis ühenduses lihtsalt (vahepeal keeruliselt) natuke teistmoodi. Ruum ei ole kunagi valmis või selge, programm ei lõppe ise vaid aeg saab otsa, suhe ruumilahendaja, tellija ja kliendi vahel on lõppematu õppeprotsess. Ruumi­ lahendamine vist ongi nagu akadeemilise töö kirjutamine – võtan vastu otsuseid, kirjutan üle palju, tagasi pööran harva.

KAAREL KUUSK Minu kolm aastat väldanud magistri­ õpingutesse mahtus seikluslikke kogemusi kaaskursuslastega aga ka kuudepikkust introvertset süübimist. Muu hulgas tooksin välja leilivõtu Vilniuse vanalinna jalutajate vahel, nelja päevaga kerkinud saunas, teras­ torude painutamise harjutamise Espoos, mobiilist kostuva distantsõppekursuse hindamise saatel neljakümnekraadises Tel Avivis jalgrattaga autode vahel sõelumise, EKA puutöökojas Marianni ja Avo seltsis prototüüpimise, aga ka tundide kaupa oma kodus, oma toas savi tükki käes hoides aja ja materjali omavahelistele seostele mõtisklemise. Eelnenud aastatel kogutud kogemustest ja mõtetest sulas kokku ka minu magistritöö parandamisest ja ajajälgedest.

Praegu, vabakutselisena, projekteerin treppe, ehitan eritellimustööna riiuleid, paigaldan kunstinäitusi, sätin eramajade põhiplaane, disainin mobiilseid saunu ja pirnikorjamistorne.

Pärast EKA õpinguid asusin tööle Kadri Tamme Sisearhitektuuri büroos, kus koostöös Kadarik Tüür Arhitektidega sai toimetada eri iseloomu ja skaalaga projektidega, milleks oli ka näiteks kavandatav uus telemaja.

Puutudes projektides põgusalt kokku ka hoone graafika loomisega, olgu selleks funktsionaalne infokiht või hoopis brändi kohalolu ruumis, taipasin, et see vajab põhjalikumat tähelepanu. Kuna ka EKAs õppides olid erialaprojektid alati mitme­ tahulised, siis ei kahelnud ma vaadata oma erialast kaugemale ning alustada kitsamalt liikumisteede disainiga Velveti disaini­ agentuuris. See on põnev väljakutse tegutseda erinevate valdkondade ristumisja kohtumispaikades. Wayfindingus kohtuvad kasutaja, arhitektuur, sisearhitektuur, graafiline disain, tootedisain ja ka keskkonna­ psühholoogia. Hästi lahendatud liikumisteede disain on lahutamatu osa terviklikust keskkonnast ning aitab luua meeldivat ruumikogemust.

45

SIIM KARRO Pariis, Erasmus+, Myceen startup Kui bakalaureuseõppes omandasin oskused, siis magstriprogrammi jooksul lootsin leida suuna. Tegelikult uue suuna, mida soodustas ka selleaegne otsiv lähenemine. Esimese ja teise kursuse vahepeal õppisin aasta Kuninglikus Taani Kunstiakateemias Spatial Designi programmis ning paralleelselt olin ka praktikal Hotel Proformas. Ütleksin, et selle aja jooksul õppisin ehk linnalt rohkemgi kui koolist.

Pärast EKA lõpetamist kasutasin Erasmus+ krediiti ja töötasin Didier Faustino Pariisi büroos nooremarhitektina. Kuigi eelnev büroo kogemus oli mul olemas, mõjus sealne aeg nagu uus kool. Tagasi Eestisse tulles osalesin Artishoki biennaalil ning Arhitektuurimuuseumi juubelinäitusel. 2021. aasta alguses kaasasutasin seenematerjalide arendamisega tegeleva ettevõtte Myceen, millele kulub hetkel ka kogu minu aeg.

EKA sisearhitektuuri osakonna üliõpilased 2020/21. õppeaastal: Bakalaureuseastme üliõpilased: Anna Aleksejeva, Hanna Loora Arro, Germo Ausin, Karmen Eller, Silvia Ingver, Sanna-Betty Jaanimaa, Marie Jõgi, Regina Kaasik, Triin Kampus, Alvin Kanarbik, Ann Katriin Kelder, Harold Kiisler, Hanna Kruusma, Elin Kenzie Kornav, Tuuli Kurvits, Karolin Kull, Kertu Kuusemets, Anni Kõrvemaa, Roger Matthias Laas, Kätlin-Karin Lond, Anet Lukas, Anna Aurelia Minev, Monica Mustjõgi, Karl August Johannes Pedoson, Elisabeth Perk, Laura Pormeister, Kelli Puusepp, Kristiina Püü, Celine-Cathy Raaga, Hannele Saagpakk, Grete-Loviis Saar, Ellen Sepp, Markus Sirg, Loviise Talvaru, Marit-Brit Tamme, Trine Tõniste, Laura Maria Tõru, Viktoria Ugur, Mari Uibo, Maria Uiboaid, Linda-Maria Urke, Auli Vaino, Eliisabet Valmas-Romanov Magistriastme üliõpilased: Kadri Benrot, Veera Gontšugova, Juss Heinsalu, Ardo Hiiuväin, Triin Juhanson, Kirke Kalamats, Semele Kari, Merlin Kuusemets, Kaarel Kuusk, Eeros Lees, Annika Lindemann, Andri Luup, Lilian Männikust, Kaarin Pender, Kaisa Sööt, Merilin Tee, Birgit Õigus, Mirell Ülle

EKA sisearhitektuuri osakonnas õpetasid 2020/21. õppeaastal: Riin Alatalu, Grete Arro, Mariann Drell, Liina Einla, Jaan Elken, Jaan Evart, Kristi Grišakov, Ahti Grünberg, Lilian Hansar, Vassil Hartšuk, Hilkka Hiiop, Ardo Hiiuväin, Sven Idarand, Joanna Hoffmann, Aleksander Jakovlev, Triin Jerlei, Tarmo Johannes, Johanna Jõekalda, Malle Jürgenson, Gerda Kaasik, Mart Kalm, Kätlin Kangur, Ott Kangur, Tõnu Kalpus, Kadi Karmann, Flo Kasearu, Jass Kaselaan, Gertrud Kasemaa, Jan Kaus, Hanna Karits, Päär Joonap Keedus, Mart Keskküla, Keiti Kljavin, Eve Komp, Larissa Kondina-Sokolova, Martin Kukk, Kalevi Kull, Laura Linsi, Riin Magnus, Merilin Mandel, Mihkel Masso, Mikk Meelak, Margit Mutso, Nelli Mäekivi, Alina Nurmist, Oliver Orro, Ove Oot, Kaja Pae, Teele Pehk, Tõnu Peipman, Sandra Pihlak, Liina-Liis Pihu, Joonas Plaan, Mari Põld, Rasmus Rask, Roland Reemaa, Tiit Remm, Janno Roos, Feliks Sarv, Janek Siidra, Jan Skolimowski, Silver Sternfeldt, Marek Strandberg, Peter Stumbur, Lembit-Kaur Stöör, Ilkka Suppanen, Valdu Suurkask, Triin Talk, Andrea Tamm, Tarmo Tammekivi, Margus Tammik, Teet Tark, Jaan Tiidemann, Avo Tragel, Kaarel Truu, Paco-Ernest Ulman, Joonas Vaabel, Urmo Vaikla, Siiri Vallner, Vitali Valtanen, Urmas Viik, Ekke Väli, Mait Väljas, Yrjö Wiherheimo

Sisseastumisavalduste vastuvõtt 2022/2023. õppeaastaks 13.– 27.06.2022