Vello Asi tudengipreemia
Bakalaureusetööd
Kõiki kaasav ruum Ruumikunst Globaalne interjöör
Koostanud ja toimetanud
Jüri Kermik, Gregor Taul, Annamari Nael
Keeletoimetus
Kerli Linnat, OÜ FOCUS DATABASE
Fotod
Päär-Joonap Keedus, Gregor Taul, Tõnu Tunnel, Evert Palmets, tööde autorid
Kujundus
Jaan Evart
Trükk Printall
Toetaja
Sisearhitektuuri osakond 2022/2023
Sisearhitektuuri osakonnas Eesti Kunstiakadeemias oleme uhked selle üle, et meil on oma ajaleht. Tegemist on paberile trükitud väljaandega, mida võime juba traditsiooniks nimetada, ja sellisena püüame seda ka elus hoida – trotsides aega, mil ajalehti pigem suletakse või veebilehtedele kolitakse.
Meie ajalehe esmane ülesanne on jõuda nendeni, kes sisearhitektuuri eriala ja selle omandamise vastu huvi tunnevad. Lehenumbrid võtavad vaatluse alla avaldamisele eelnenud akadeemilise aasta olulisemad ja põnevamad projektid ning annavad ülevaate bakalaureuse- ja magistriõppekavade eriala lõpetanud värsketest lendudest. Sellisena on ajalehe koostamine meie jaoks ühtlasi tagasivaatava enesekirjelduse ja analüüsi harjutus – seda nii individuaalselt kui ka kollektiivselt. Loomingulises tegevuses, õppe- ja uurimustöös on sellise vaatepunkti loomine äärmiselt vajalik. Ajalehe pakutav lisaväärtus ongi anda meile põhjus kord aastas tagasivaateks peatuda.
Ajalehte koostades oleme saanud aru (selle) veel ühest täiendavast funktsioonist – perioodilise arhiveerimise, aastakäikude ja õppeaastate lõikes talletamise ja „meelde jätmise” kaudu süvendada ja samas värskendada õppekava mälu. Igas aastas on ju midagi erilist ja olulist – projektid, juhendajad, koostööpartnerid ja küsimusedteemad, mis erinevates stuudiokooslustes esile kerkivad. Ennast peegeldavas (tagasi)vaates saab ajalehe sisu illustreerivaks tõendusmaterjaliks meie erialal aset leidvatest muudatustest.
Kui alles mõni aasta tagasi oli materjalikeskne projektipüstitus uudseks ja põnevust tekitavaks lähtenurgaks arhitektuurse keskkonnaga suhestumisel, siis täna võime väita, et nendest erandlikest ja tihti omavahel sidumata ja järelloota ettevõtmistest on saamas õppekava erinevaid tasandeid ja ainegruppe ühendav katkematu arengujoon. Bakalaureusetudengi sissejuhatavatest harjutustest materjalide ja käelise tegevuse maailmas saab edasi liikuda magistritöödes süvitsi ette võetud materjalieksperimentide, uurimuste ja konkreetsete rakendusettepanekuteni.
käesolevasse lehenumbrisse koondatud projektid ja nende kirjeldused näitavad, oleme nende „oma” teekondade kirjeldamisel saanud palju avatumaks.
Bakalaureuse- ja magistriõpingute arenedes on tudengitel võimalik hakata sõnastama oma disaineripositsiooni ja arendada just nimelt neid erialaseid oskusi, mille abil ülikoolijärgses professionaalses karjääris edukalt kaasa rääkida. Individuaalse arhitekti-disaineri profiili kujundamisel ulatuvad valikud ruumi kui tervikut käsitlevast loojast kuni ruumiga seonduvatele elementidele ja objektidele (materjalid, installatsioonid, mööbel, valgustus) spetsialiseerunud sisearhitekti rollini.
„Sisearhitektuur 2023” sissejuhatuse lõpetuseks tahan väljendada uhkust nii tudengite kui ka osakonna õppetöösse panustanud juhendajate, lektorite ja meistrite üle. Aitäh kõikidele meie tegevust toetanud kolleegidele ja partneritele!
Professor Jüri Kermik
sisearhitektuuri osakonna juhataja ja bakalaureuseõppekava juht
Välja antud 2024. a. aprillis
Lisaks on meie viimaste aastate teadvustatud eesmärk olnud saavutada suurem sidusus õppekava elementide vahel. Seda nii vertikaalselt kui ka horisontaalselt. Eesmärk ei ole ainult leida jätkusuutlikke lahendusi meie eriala ees seisvatele teemadele ja probleemidele – lihtsalt keerulisema poole, otsides ja luues võimalusi süvitsi minekuks. Siit avanevas „oma” unikaalse narratiivi ja individuaalse teekonna kujundamise protsessis rikastub ka tudengikogemus. Nagu
1. kursus
Projektigraafika kursus koosneb kahest osast. Semestri alguses teevad tudengid valdavalt mehaanilisi, kätt ja silma treenivaid harjutusi, milles mängivad olulist rolli vaadeldavat objekti kirjeldava joonise vormiline-tehniline korrektsus ja visuaalse representatsiooni selgus. Kursuse teine pool kutsub tudengeid sekkuma visuaalseks analüüsiks valitud objektide-ehitiste vormi, kujundite ja struktuuri loogika manipuleerimisse, et nende põhjal õppida uute reeglipäraste süsteemide loomist digitaalsete ja koodipõhiste tööriistadega. Tulemuseks on eksperimentaalsed generatiivse ülesehitusega graafilised animatsioonid.
Projektigraafika kursuse jooksul valmib tervikuna kaheksa 30 × 30 cm graafilist lehte, millest neli teostatakse tušis ja neli digitaalsete vahenditega. Tööd tehakse iseseisvalt, abiks tulevad iganädalased konsultatsioonid juhendajatega. Kõik ülesanded nõuavad järjekindlust ja rohket iseseisvat proovimist, katsetamist ja valmis tegemist.
(Väike)vormist (väike)ehitiseni
Nagu pealkiri rõhutab, on esimese kursuse stuudioprojektid aasta vältel integreeritud. Aasta algab väikevormidega ja lõppeb suvise ehituspraktikaga, mille raames ehitatakse valmis stuudio võidutöö. Ühtne teekond, kus tudengitel on samad juhendajad, annab võimaluse uute projektidega kohe täistuuridel tööle hakata ning mitte kulutada enam aega tutvumisele. Tugevused ja nõrkused on välja selgitatud ning juhendamise põhirõhk on aine sisul.
Väikevormide erialaprojekti puhul on tegemist sissejuhatava eksperimentaalse ja kogemusliku harjutusega värsketele üliõpilastele, kes astuvad oma esimesi erialaseid samme sisearhitektidena. Aine fookus on materjalidel, käelisel tegevusel ja mahulisel mõtlemisel. Taolise lähenemise eesmärk on leida seoseid idee ja vormi vahel ning neid pidevalt kommunikeerida. Aine raames julgustame ja rakendame disainimeetoditena käsitsi tegemist ning õppimist katsetuste ja eksimiste kaudu. Väljundina on tudeng võimeline oma taipamisi, avastatud probleeme ja isiklikke kujunevaid huvisid jutustama maketeerimise ning arhiveerimise kaudu.
Projekt koosnes mitmest väljakutsest. Näiteks tutvuti puidu füüsiliste omadustega, kus tööprotsessi saatsid näiteks küsimused, kuidas viia materjal „viimase piirini“ ja millal materjal järele annab? Samuti uuriti, millisel viisil luua minimaalsete vahenditega puitkonstruktsiooni, arvestades sealhulgas materjali omaraskusega. Lisaks katsetati ka vedelate materjalidega, eesmärgiks valada õõnesvorme.
Järgmise sammuna astuvad esmakursuslased toidumaailma. Aine eesmärk on uurida ning mõtestada toitumise, toidukultuuri ja -ruumiga seotud kontseptsioone. Õpiväljundina mõistab üliõpilane üldjoontes toidu päritolu, käitlemise ja jätkusuutlikkuse põhialuseid ning loob toidukultuuriga seotud kontseptuaalse ruumi- ning disainilahenduse. Projekti peateema oli leib, sellega seonduv rahvapärimus ning valmistamise viisid erinevates piirkondades. Tudengid kaevusid otsingutel oma juurteni ning lähtusid narratiivi loomisel isiklikest lugudest ja avastustest.
Võttes arvesse iga tudengi isiklikud lood ja leiud, tuli kogu kursusel üheskoos disainida ja valmis ehitada pikk laud. Kui lauaplaat ja konstruktsioon olid ühised, siis kaksteist jalga olid isekeskis arendatud. Selle faasi olulisemateks õppetundideks said koosloome ning meeskonnatöö mõistmine. Nii nagu toiduvalmistamine ja söömine on tihedalt seotud kokkusaamise ja ühise sotsiaalse tegevusega, oli seda ka laua ehitamine. Kogu kursusel oli ühtne missioon esitleda hindamisel funktsionaalset lauda tosina isikliku loo ja leivaga.
„Väikeehitis“ on kahe eelneva stuudioprojekti loomulik jätk. Traditsiooniliselt teostub väikeehitise projekt koostöös tellijaga väljastpoolt EKAt ning seekord oli partneriks oli Antsla vald. Projekti asukohaks kujunes Tsooru alevik Võrumaal. Vald pöördus EKA poole ideega luua nende piirkonda midagi, mis seostuks „Tagurpidi-Antsla“ kontseptsiooniga. Nimelt on kohalik kogukond otsustanud edaspidi oma piirkonna identiteeti rohkem siduda Priit Pärna klassikustaatuses raamatuga „Tagurpidi“, mis julgustaks n-ö kastist välja mõtlema.
Projekti sissejuhatavas faasis pidas Priit Pärn loengu, kus jagas meiega TagurpidiAntsu tekkelugu. Samuti külastasime tudengitega Antsla valda, et õppida tundma kohalikku kogukonda, luua parem kontakt piirkondlike traditsioonidega ja tunnetada kohaspetsiifilisi väljakutseid. Individuaalse töö käigus pakkusid tudengid välja ideemakette, mille märksõnaks oli „tagurpidisus“. Ehkki tudengid pakkusid välja ideid paadisildadest veetaksodeni, tõusid esile visioonid ujuvsaunadest. Siit koorus omakorda välja meile huvipakkuv tüpoloogia – ujuv suitsusaun. Sellise lahenduse kasuks rääkis tõsiasi, et 2023 oli ametlikult sauna-aasta ning Võrumaa suitsusaun on kantud UNESCO maailmapärandi nimekirja.
Tudengite väljapakutud projektidest valiti välja töö nimega „Püha viha“, autoriteks Linda Marie Zimmer, Caitlyn Kesa, Simona Aleksandra Porta. Kogu erialastuudio kulmineerus suvise ehituspraktikaga, mille raames tudengid võidutöö ka valmis ehitasid.
Juhendajad Ilkka Jaakko Suppanen
Yrjö Wiherheimo
Avo Tragel
Oliver Kanniste
Martin Merila
1. kursus
Iga-aastane sisearhitektuuri ja arhitektuuri osakonna esmakursuslaste ühisprojekt „Istemööbel“ paotab tudengite ees mööblimaailma ust, küsides: kui palju või kui vähe materjali on õigupoolest vaja, et inimkehale puhkevõimalust pakkuda?
Tudengitel on oma idee välja töötamiseks ja valmis ehitamiseks võimalus kasutada vaid väikest tükki vineeri, puupulki ja liimi, ning tulemus peab kandma autori raskust. Õppetöö käigus istutakse katki nii mõnedki esimesed katsetused. Kuidas haprast materjalist tugeva konstruktsiooni alge
üles leida?
„Istemööbli“ projekti on juba mitu aastat juhendanud rahvusvaheliselt tuntud Soome disainerid Ilkka Suppanen ja Yrjö Wiherheimo. Toolide valmistamisel oli EKA puutöökojas abiks pikaajaline meister Avo Tragel ning ideede tehnilist vormistamist joonisteks juhendas Martin Merila.
Anni Kärmik
Arnold Zagurski
Emily Ann Marin Villem Reimann
Juhendajad
Malle Jürgenson
Liina-Liis Pihu ja koer Shanti
Eve Komp ja väike Pelle
2. kursus
Teise kursuse sügissemestri erialaainetest võtsime integreeritud stuudioprojektis paralleelselt vaatluse alla Eluruumi ja Trepi projekti.
Projekteeritav elamu asub Saaremaal Tornimäe külas ning on osa Tornimäe kiriku kompleksist mis ehitat 1873. aastal Ajalooliselt oli hoone kasutuses preestri elamuna. Kaksikvennad kolivad oma peredega linnast eemale, maale, ühe katuse alla elama. Kokku kolimise ajendiks on lähedased suhted nii vendadel omavahel ui ka lapsepõlvesõbrannadest perenaistel paljud ühised väärtused elustiilis ning armastus looduse vastu Majas on kokku kaheksa elanikku - neli täiskasvanut ja neli last. Arhitektuurse kontseptsiooni keskmes on tasakaalu leidmine kahe pere koos elamisel ja toimimisel. See hõlmab erinevate isiksuste, avatud ja privaatse ruumivajaduse ning uue ja vana ajastu õrvutamist. Inspireerituna hoone ajaloolisest taustast ja seosest avara ja valge kirikuga mis on inimesi kokku utsuv koht ja küla süda, on projekteeritava hoone keskmesse kavandatud avatud aatrium - heleda siseviimistluse ja hoone algupärase puitkonstruktsiooniga, mida tasakaalustab jõuline must lehtmetall avatud ala piirde ja hoone keskmes asuva läbi kogu maja kulgeva trepi näol Hoone teised ruumid on aga privaatsemad ja asuvad maja otstes.
Kontseptsioon Lõige 3-3
Eluruumi projekti sisu, eesmärkide ja temaatika kavandamisel oli meie taotlus luua sidus töökeskkond, kus erialaste oskuste omandamine toetaks individuaalset loovat arengut (välja)kutsega luua elulisi ja ruumilisi narratiive lähtuvalt tänastest vajadustest linna- ja maaelu vastuolude lepitamisel. Bakalaureuseõppe teise kursuse semestreid ja erinevaid projekte koordineeriv juhendaja Malle Jürgenson kirjeldab projekti tausta:
Tere, armas ema
Sügis jälle käes. Ikka päris mitmekümnes juba. Juhendan selgi semestril EKA-s koos kahe noore arhitekti, Liina-Liisi ja Evega, eluruumi stuudiot. Sel korral on see aga pisut teisiti. Evel sündis poeg ja me läheme koos tudengitega „maale elama“. Saaremaale, Tornimäele. Üliõpilased mõõtsid suvel seal koos arhitekt Tiidemanniga üht vanaks saanud ja tühjaks jäänud preestrimaja. Ja selle maja me nüüd aluseks ja lähteks võtamegi. Ja hakkame rõõmsas määramatuses sumbates otsima küsimusi, kaardistama väärtusi ja võimalusi, uurima kohta, maja, seoseid ja suhteid. Ikka täitsa teistmoodi olukord. Enamik tudengitest on linnalapsed (nagu me isegi), mis teeb selle ülesande veel eriti huvitavaks. Nende tavalisemate küsimuste kõrvale, et mis on kodu, kus on kodu, kus on kodukoht, asetuvad uued. Kas mugavusedebamugavused on maal ja linnas ühesugused? Kas ja kuidas mõjutavad valikuid külakogukond, maja asukoht kiriku külje ja koguduse silma all, eelmiste elanike (preestrite ja nende perede) jäljed, elatud elud, vanad õunapuud ja juurdunud mustrid? Ja mida teha suurte sipelgatega, kes on oma elamise sisse seadnud saunamajja nii, et pool pesast on sauna eesruumis ja teine pool õues?
Seekord rohkem ei kirjuta. Varsti võib-olla näeme. Loodan, et sul on kõik hästi ja soojad sügisilmad lasevad mõnusaid pikki jalutuskäike teha. Kallistan. Malle
Teise kursuse kevadsemestri erialaprojektina kujundavad tudengid rühmatööna näituse. Kui varasematel aastatel on tudengid kavandanud ja üles ehitanud ruumilise terviklahenduse mõne galerii või kuraatori koostatud näitusele, siis sel korral asetas kogu kursus ennast nii kunstniku kui ruumilooja rolli, vormistades oma näituseprojekti „Katarsis“ performance’i ja ruumiinstallatsiooni EKA vastas asuvas mahajäetud hoones.
Tudengid ise kirjeldasid oma lähenemist järgmiste sõnadega: „Pidev paranoia, mahajäämine ja paanika, aga seda kõige rahulikuma näoga. Ma tean, kuidas mul läheb, aga kas neil läheb sama halvasti kui mul, kas teistel läheb paremini? See kõik on üks suur lõputu nõiaring, mida iga sess meie ümber keerutab. Hommikune kohvitass muutub lõunaseks redbull iks ja siis veiniks ja siis sama tiir homme jälle. Katarsis on emotsionaalsete pingete maandamine kunsti abil. Üheksa stressis sisearhitekti läbivad puhastustule ja sina oled osa sellest, tahad sa seda või mitte. Saa osa meie keerisest ning tule sellest uuena välja. Me ei luba, et see kedagi paremaks inimeseks muudab ja me ei garanteeri midagi peale kordumatuse. Lühikese aja jooksul ilmuvad teie ette pinge, stress ja teadmatus. Mis saab edasi? Mitte muretseda, sest meie ka ei tea. Kas sa oled valmis jälle uueks saama?”
Juhendajad: Malle Jürgenson Garaaž49 (Margus Tammik, Mari Möldre, Ulla Alla ja Merilin Kaup)
2. kursus
Et leida teine viis arhitektuuri praktiseerimiseks, peame olema valmis avardama oma arusaamu sellest, mis on arhitektuur ja mida arhitektid teha saavad. Paljudest inimestest, paikadest ja aegadest pärit eripalgeliste lähenemiste kogumist kerkib esile teine arhitekt, kes otsib erinevaid tegutsemismudeleid, sihib koostööstrateegiaid, tutvustab kummalisi kontseptsioone ja katsetab uut tüüpi tööriistu.
Giovanna Borasi (toim.), The Other Architect: Another Way of Building Architecture (CCA/Spector Books, 2015)
Juhendaja Malle Jürgensoni sõnul oli projekti keskmes „omaharidusruum“ ehk milline võiks olla ruumilooja töökodaraamatukogu-garaaž-muuseum-arhiivpööning või puuriidatagune.
Projektis osalenud keskendusid käelistele ja kontseptuaalsetele väljendusoskustele ja otsisid uurimuste, tegevuste, katsete, dokumenteerimise, lugemise, sõnastamise ja mõtestamise kaudu omaharidusruumi võimalusi ja väljendusi. Fookuses olid materjalid ja tööriistad, käeline osavus ja eksperimendid, oma väärtuste kirjeldamine ja sõnastamine, nende väljendamine (käsi)töös, tegemistes ja suhtluses.
Lugesime tekste (koos ja eraldi), rääkisime, joonistasime ja kirjutasime. Näppisime, käppisime, silitasime, käsitsesime, kätlesime… Otsisime maa alt ja maa pealt, omade ja võõraste seast. Semestri esimesel poolel uurisime ja katsetasime erinevaid materjale, dokumenteerisime ja süstematiseerisime neid nii poeetiliselt kui matemaatiliselt.
Semestri teisel poolel jätkasime kõike seda ja läksime ruumi – võtsime lähema vaatluse alla sisu ja vormi otsiva residentuuri Valgas, endises vanas koolimajas.
Kursuse raames sai iga tudeng arhitektuuriresidentuuri VARES ühes (või ka mitmes) ruumis sisse seada koha – tekitada esimesed värsked jäljed majamuuseumis, luua jupikese mina-muuseumist ning küsida, kuidas see ruum saaks olla kellegi teise oma-haridusruumi algus, kuhu edasi ja mis mind päriselt huvitab. Elasime nädal aega Valgas, selles samas vanas koolimajas, tegutsesime, otsisime ja katsetasime, kütsime ahjusid ja olime (enamasti) rõõmsad.
3DL Stuudium on aine vormiõpetusest, vormi sisemise loogika ja ülesehituse arendamisest. Eksperimentaalsete vormide loomine toetub siin digitaalsetel meetoditel ja töövahenditel – alates
3D disaini tarkvara kaasamisest kujundamisprotsessi kuni vormi (eseme, objekti) teostamiseni digitaalsete vahenditega.
Juhendaja Ville Lausmäe kokkuvõtvalt avaliku ruumi projekti sisust, lähteülesandest ja eesmärkidest kursuse läbiviimisel:
Nagu nimigi ütleb, tegeleb see projekt avaliku ruumiga seonduvate probleemidega. Kursuse alguses süvenesime analüüsi. Üksteisega siit kerkinud leidusid ja tähelepanekuid jagades proovisime avada silmi avaliku (sise)ruumi seisust Eestis. Üks ehmatav avastus tudengite jaoks oli see, et seda avalikku siseruumi, mida arvasime otsivat, suurt polegi.
On vaid à la kuuest vanast rongitoolist koosnevad ooteruumid Balti jaamas ja kogu avalik siseruum on koondunud pigem kommertshuvide ümber ehk siis kaubanduskeskustesse jms. Väitsime oma kursusega, et kohvik või muu kommertsteenindusasutus ei ole avalik ruum selles lähenemises, mida meie otsisime. Seega oli kursuse peamine mõte avardada silmaringi ja panna tähele, et meie avalik (kõiki teenindav) siseruum on üsna kasin ning kui teda on, siis üldreeglina ärihuvidele allutatud vormis. Kas võiks teisiti olla?
Välisruumiga on seis tunduvalt parem, aga just siseruumiga on tüpoloogiaalast arenguruumi kõvasti. Kuna õppuritena ja oma igapäevaelus ei pane me siin valitsevat puudulikkust isegi tähele, siis julgen ka väita, et sellega ollakse harjunud ning seetõttu ei teki ka väga visioone ja suuremaid ootusi, et asjad võiksid teisiti olla.
Projekti mõtestamise oluline täiendav osa oli mõtteviisi murdmine, et teeme midagi „ilusat“ või „endale“. Teiste sõnadega, avalik ruum on (peab olema) demokraatlik, mõeldud ja avatud „teistele“ – meile kõigile. Ehk siis, isegi endale ei pea meeldima, aga peab uskuma, et oled tegemas õiget asja, just seda, mida sinu meelest võiks olla tarvis ühiskonnas, linnas, linnaosas ja kogukonnas.
Objektiks valisime mahajäetud endise kohtumaja Liivalaia tänaval Tallinnas –koha, mis suhestub Tatari, Südalinna, Sibulaküla ja Veerenni asumite ning seal elavate, töötavate ja tegutsevate
Erialaprojekti „Ese“ raames kavandasid tudengid toote, selle detailid ning ümbritseva konteksti. Iga tudeng valis endale meelepärase teema, mis võis olla nii valgusti, mööbel kui ka sisekujunduse element. Ühe semestri jooksul läbiti tootearenduse erinevad etapid: materjalide valik, funktsionaalsus, tootmisvõimalused, 3D visualiseerimine, tehnilised joonised, detailide näidised, materjalide viimistlus.
Kursuse eesmärk on tutvustada tooteja esemedisainis vajalikku detailsusastet. Mööbli ja valgustite kasutajakogemust saab defineerida väga väikeses skaalas. Igapäevaste esemete juures tajub kasutaja erinevate pindade tekstuuri. Mööbli nurkade juures peab joonisel viimistlust kirjeldama 0,1 mm täpsusega. Tegemist on skaalaga, kus iga millimeeter muudab asja olemust. Samas peab detailides läbiprojekteeritud ese suhestuma ka ümbritseva ruumiga. Töö jaguneb kolmeks osaks:
1. eseme üldise kuju ja funktsiooni kirjeldus
2. detailide projekteerimine
3. 3D visualiseerimine ja tehnilised joonised.
Vello Asi oli aastakümnete vältel võtmepersoon sisearhitektuuritudengite koolitamisel, nende kujunemisel isiksuseks ning oma ala professionaaliks. Tema põhimõtted, eetika ning suhtumine töösse ja loomingusse on väärtushoiakud, mida loodame näha ka tänaste noorte sisearhitektide juures. Seetõttu kannab tudengipreemia Vello Asi nime. Tudengipreemia on žüriiväline ning see antakse välja Eesti Sisearhitektide Liidu juhatuse ja Eesti Kunstiakadeemia sisearhitektuuri osakonna koostöös.
Kätlin-Karin Lond tõusis 2022. aastal bakalaureusekraadini jõudnud sisearhitektuuritudengite seast esile stabiilselt kõrge akadeemilise profiiliga. Samuti on Lond olnud aktiivne väljaspool õpinguid: osalenud konkurssidel, disaininäitustel ja -üritustel. Kätlin-Karin Lond läbis praktika Veneetsia biennaali Eesti paviljonis, viies ennast ühelt poolt põhjalikult kurssi kaasaegse arhitektuuri uusimate praktikatega ning teisalt huvitudes sügavalt selle linna arhitektuuripärandist. Londi huvitavad just ajaloolised ruumid ning pärandiga tegelemise on ta valinud ka oma magistriõppe fookusesse. Portfoolio puhul tuleb kenasti esile, kuidas autoril on välja kujunenud oma tugev käekiri, mis seob väga erinevad projektid ühtseks tervikuks.
Autoripositsioon portfooliost
Olen uudishimulik maailmas toimuva vastu ja otsin alatasa uusi väljakutseid. Eri laadi keskkondades toimetamine on toetanud mu kujunemist sisearhitektiks. Õpingud kunstiülikoolis Hollandis ja Eestis ning praktika Veneetsia arhitektuuribiennaalil on andnud nii analüüsioskuse kui ka võime sukelduda abstraktsesse loomeprotsessi. Samuti olen omandanud baasteadmised sisearhitekti tööks.
Minu suur huvi arhitektuuri vastu tuleneb soovist töötada erinevas kontekstis ja dimensioonis. Sisearhitektuur annab lõpmatu võimaluse nendes piirides tegutseda – alates väiksemast skaalast, materjalist ja tootedisainist kuni ruumiloomeni välja, seda nii sise- kui ka väliskeskkonnas.
Loomeprotsessi alustan alati mikrotasandil konteksti uurimisest ja vajadusel objekti ajalooga tutvumisest. Eeltöö annab loomingule vundamendi, edasi jätkan selle ülesehitamist mitme teise skaala ja valdkonna koosmõjul. Lisaks sellele, et sisearhitektina on võimalik luua midagi uut või parandada vana, paelub mind ka võimalus selle kaudu tekitada väärtusi ühiskonnas laiemalt. Maailma pidev areng kujundab paralleelselt ümber ka inimese heaolu ja vajadusi ruumi mõttes. Sisearhitektina on mu roll käia sellega kogu aeg kaasas ning kohandada ka ruum vastavalt muutunud vajadustele. Seetõttu pean loomingus alati tähtsaks inimese ja kontekstikesksust.
Graafiline disain on mu loomingu oluline osa, sest sellega annan projektile või teosele iseloomu. Samuti aitavad visuaalid jutustada töö sisu.
Kätlin-Karin Lond
Bakalaureuseõpingute viimase õppeaasta keskmes on sügissemestri avaliku ruumi projekt. See on ühelt poolt kulminatsiooniks kolme aasta jooksul omandatud erialaste oskuste arendamisele, teiselt poolt annab see tudengitele võimaluse oma sisearhitekti profiili ja personaalseid loovaid huvisid sihipäraselt sõnastada.
Kevadsemestril portfoolio formaadis koostatud lõputöö eesmärk on need huvid nähtavaks teha enesereflektsiooni ning õpi- ja loometegevuse näidete kaudu. Paralleelselt portfoolio koostamisega jätkub kevadsemestril avaliku ruumi projektist lähtuva isikliku disainiprojekti arendamine. Valminud projektidest panid tudengid kokku näituse EKA maja kolmandal korrusel, kus esitleti installatiivseid ruumilisi sekkumisi, materjalieksperimente ning ruumi- ja esemelahendusi, mis moodustasid integreeritud osa nende lõputöödest.
Juhendajad Anna Kaarma
Ville Lausmäe
Veiko Liis
Grete Tiigiste
„Vimka“ on laud, mis kujundati eeskätt enda kodu jaoks. 1200 mm läbimõõduga söögilaud on inspireeritud 1930. aastatel toodetud EW-aegsetest funkstiilis laudadest. Nendel on oma spetsiifiline visuaalne identiteet, nad on tuttavad ja usaldusväärsed objektid, mis siiani paljusid eestlasi kodus tänuväärselt teenivad. „Vimka“ kujunduslik taotlus on neid väärtusi säilitada, tuues aga sisse paar uut kujunduslikku vingerpussi.
Ühtlasi oli „Vimka“ loomise protsess isiklikust huvist kantud vahend, et uurida füüsilist tööd ja sellest välja kujunevaid inimsuhteid. Kuidas koos tööd tehakse ja miks töö käigus teistmoodi lähedaseks saadakse? Kas töö võiks olla vahend, millega mõtestatud ja kohaliku tootmisprotsessi kaudu kogukondi kokku tuua?
Ühelt poolt küsin alati esmalt, kas seda on üldse tarvis disainida-toota-ehitada? Maailm on keerukas ja mina tahan olla lihtne. Tunnen väga suurt vastutustunnet, mida siia ilma loon. Tihtilugu kogen halvavat hirmu teha kellelegi mõtlematult haiget või jätta kedagi välja. Kord maalitunnis järjekordse uuelt lehelt alustamise käigus ütles Jaan Elken, et mul on eluterve kogus enesekriitikat. Eluterveks ma seda ei nimetaks, aga oma töös kasutan seda julgelt.
Roger Matthias Laas
Töö uurib seenekasvatamise meetodite näitel ruumisümbioosi, milleks on tootmisruum ja toode. Tekib kahe tegelasega narratiiv, kus ühel pool on seen ning teisel pool inimene. Loo kulmineerudes areneb seenest mööbliese.
Sisearhitekt kui ruumiteadlane: keegi, kes uurib ruumiseoseid. See on roll, millega ma ise suhestun. Seetõttu pean tihti eemalduma oma ruumiga seotud mõtetest ning vaatama neutraalse pilguga, et leida uusi mõttekilde, mida panna ruumiga suhestuma.
Markus Sirg
Portfoolios võib ette tulla luuletusi, kritseldusi, huligaansust ja arvamusi, mis kirjeldavad minu kolmeaastast teekonda sisearhitektuuri osakonnas. Üritan alati olla iseenda suurim inspiratsioon. Kui tänaval elav puu loob mulle vaimusilmas arhitektuurse pildi, siis võib sellest puust saada midagi enamat.
Sisearhitektuur lahendab inimeste ruumilisi probleeme. Nagu endal vähe probleeme oleks, mida lahendada, siis tuleb veel teiste inimeste probleemidega tegeleda. Ütlen ausalt, et see ongi eriala puhul kõige võluvam. Teiste probleemidest saab alati (ette) õppida, et neid siis hiljem elus võimalusel vältida. See ei tähenda, et ma ei salli eksimist või riskimist. Pigem vastupidi, olen arvamusel, et eksima ja proovima peab, et isiklikult ja loominguliselt areneda.
Laura Pormeister
Kui hoone lammutatakse, siis ta ei kao siit maailmast, temast saab pinnatäide või läheb põletisse. Aga tegelikult on võimalik kaardistada, demonteerida, sertifitseerida, taasväärtustada. Ma ei proovigi oma projektiga luua midagi uut siin maailmas, pigem juhin tähelepanu olulisele ja sellele, mis mind huvitab. Toon mängu sellise ametikoha nagu materjali audiitor ja mängin selle Liivalaia 24 endise kohtumaja peal läbi. Tema ülesanne on tulla mahakantud objektile enne lammutamist ning kaardistada materjalid ja elemendid, mida võiks uuesti samal või mõnel teisel objektil kasutada. Sean endale kui sisearhitektile lähteülesande neid elemente uuesti kasutada ja loon ruumi.
Varasemalt olen loonud pigem ajutisi ruume — ürituste korraldus, festivalid, üritusturunduse kampaaniad. Nendes valdkondades puutusin pidevalt kokku kiirmoe probleemiga, sest sündmus luuakse vaid paariks päevaks. Nägin, kui palju tehti mõtlematuid materjaliotsuseid pelgalt selleks, et oleks ilus. Olles nüüd rohkem kursis sisearhitektuuri- ja ehitusvaldkonnaga, näen sarnaseid probleeme. Nimetan seda võltstoreduseks, mida keskmine inimene mõtlematult tarbib. Usun, et sisearhitekt saab erialaselt tööprotsessi mõjutada ja tähelepanu olulisele juhtida.
Elin Kenzie Kornav
Projekti käigus disainisin ruumikogemust toetava helilahenduse, mis reageerib kasutajate aktiivsustasemele. Inimtegevus ja liikumine tekitavad paratamatult helisid. Nende helide põhjalt on tuletatud parameetrid, mis loovad helitausta, et toetada ruumis viibimist. Aktiivsustaseme mõõtmiseks kasutan ultraheliandureid. Andurid paiknevad ruumis 50 cm vahega ristuvates seintes, et tekitada ruudustik, milles liikudes mõõdavad andurid inimese liikumiskiirust ning -distantsi.
Inimese liikumise kiirust saab teisendada muusikalistes terminites tempoks. Helitempo määramine keskmise liikumiskiiruse abil toetab ruumis tegutsemist. See toimib näiteks lasteaiarühmas palli mängides, mil tempo saab olla kiirem, et tegevus oleks aktiivsem. Käsitöö ning loovtegevuste puhul on helitempo rahulikum, luues keskendumist võimaldava keskkonna. Inimese kaugus andurist on muusikaliselt teisendatav omavahel kooskõlas nootideks. Selleks lõin 50 cm vahega ristuvate ultrahelikiirte vahel skeemi, kus noot muutub iga 50 cm tagant ning noodi mängimine sõltub sellest, milliselt kauguselt inimene ultrahelikiirt läbib. Nii on ruumis mängitav meloodia iga kord erinev, sõltudes kasutajate aktiivsusest.
Oluline on silmaringi avardada. Leian, et disainerina on esmatähtis end pidevalt arendada ning maailmas aktuaalsega kursis olla. Sisearhitektuuri perspektiivist ehk esmapilgul ebaolulised muusika ja loodus inspireerivad mind enim. Mu loomingus on loodusest tingitud ümarad vormid ja voolavus. Siseruumides, kus veedame suurema osa päevast, on esmatähtis luua loomulik ja mugav kesktee, tuues igapäevaruumi looduslähedased ja orgaanilised vormid ja tekstuurid.
Hanna Loora Arro
Töö eesmärk oli analüüsida avalikus ruumis asuvaid objekte, nende omadusi ja kasutust. Erinevates ruumides tehtud analüüsid viisid põnevate järeldusteni, mis suunasid edasist töökäiku. Kõige huvitavam avastus oli post kui privaatsuse pakkuja ning erinevad võimalused, kuidas linnaruumis postide abil paremat keskkonda luua. Töö lõpptulemus on eelnevat uurimistööd arvesse võttes disainitud post, millega pakkuda inimestele privaatsust, turvatunnet ja paremat keskkonda. Postile on lisatud käetoe element, mis läheb üle toruks ja tekitab posti ümber privaatse nurga, kuhu inimene saab ennast eraldada ja isikliku ruumi ümber piiri tekitada.
Sisearhitektuur paelub mind oma võimaluste ja mitmekesisusega. Soovin oma loomingus mitte piirduda üksnes ruumiloomega, vaid pöörata pilk erialast kaugemale ning tegeleda sisearhitektuuri kaudu mitmete oluliste teemadega. Mulle meeldib oma projektides leida lahendusi probleemidele, kus sisearhitektuur saab panustada ruumikasutaja heaolusse loomulikkuse kaudu, olles vahel isegi märkamatu, aga tekitades viibijale mõnusa keskkonna. Naudin loometöö uurimuslikku osa, mille jooksul tutvun olukorra, ümbruse ja ajalooga. Igal kohal, hoonel ja ruumil on oma lugu ja sisearhitektina töötan projektides selle nimel, et seda lugu säilitada.
Aurelia Minev
KOIKU on magamisboks Tallinna avalikus ruumis, mis pakub ajutist ja turvalist peavarju. Peamine soov on pakkuda lisavõimalust sundolukorrale ning leevendada Sotsiaaltöö Keskuse öömajadele langevat survet. „Kodutud Tallinnas 2020“ järgi on pealinnas 82 kodutut, kuid öömajades vaid 60 voodikohta. Seetõttu on talvisel perioodil keskused ülekoormatud ning paljud ei saa ega soovi öömajadesse minna. KOIKU pilootprojekti käigus paigaldatakse Tallinnasse 22 magamisboksi, paarikaupa eri linnaosadesse. Arhitektuurselt ilmestavad boksid linnaruumi oma diagonaalselt nurgelise fassaadiga. Boksid pakuvad talvel sooja ja suvel jahedust, on valgusküllased ja avarad. Seest on need kompaktsed ja lihtsasti kasutatavad. Kuna linnakeskkond on pidevas muutumises, saab magamisbokse tänu väikesele mahule vajadusel lihtsasti transportida. KOIKU ühendub linnavõrku, mis tagab sise- ja välivalgustuse, voolupesad ning põrandakütte. Kuigi KOIKU prioriteet on leevendada kodutute probleemi, saavad magamisbokse kasutada kõik vajajad, kes leiavad end ootamatust olukorrast. Kasutust reguleerib vastav lukusüsteem.
„Segadus vajab korda ja kord segamini löömist” – see mõte käivitab minus tihti loomingulised protsessid. Olen arhitektuurselt mängelnud orgaaniliste vormide ja range geomeetria vahel. Peale kompositsioonilise ekstaasi on sisearhitektuur ka vahend, millega käitumismustreid kujundada. Tööde keskseteks peategelasteks on loodus, ligipääsetavus ja tulevikuga arvestamine. Loon kontraste, millega probleeme esile tuua, kuid paralleelselt pakun välja ka lahendusi.
Anni Kõrvemaa
Mida tähendab sulle kodu? Millest on tehtud koduseinad? Kus on need käinud? Võttes arvesse tänapäeva nomaade ja nende suhestumist ruumiga, soovisin luua lähteülesande, mis annaks aluse edaspidisele töötamisele ruumiga. Et jõuda eesmärgini, oli minu fookuses rändajate intervjueerimine. Vestlesin projekti käigus tänapäeva nomaadielu elavate inimestega ning uurisin nende arusaama kodust, kogemusi ning mälestusi saabumisest ja lahkumisest.
Olen pidanud õppima kohanema paljude erinevate ruumide ja keskkondadega, neid kiiresti enda omaks muutma, et siis taas lahti lasta. See on õpetanud ruumi paremini mõtestama, teisalt seda täiesti hülgama. Eristades end igasugusest seintega piiritletud „oma“ ruumist, keskendun töödes rohkem kasutaja mäluruumile. Kuidas ruumi mäletame ja miks me seda üldse mäletame? Paigakiindumuse ja rändamise vaheline suhe paelub mind praeguses kiiresti muutuvas maailmas väga. Me ei hoia enam kinni põlvest-põlve pärandatavatest esemetest ning suudame kiiresti kohaneda uute ruumiolukordadega. Soovin oma töös käsitleda pidevast liikumisest ja ümberkohastumisest tingitud ruumivajadusi ja -probleeme.
Auli Vaino
Helisummutavad paneelid on mõeldud kasutamiseks kodudes, kus esineb palju akustilisi probleeme, millele ei pöörata piisavalt tähelepanu. Idee on inspireeritud puukoore mustrist ja tekstuurist. Seinapaneelid on kui maal, nad mõjuvad dekoratiivselt ning muudavad minimalistlikke interjööre huvitavamaks, ent parandavad ühtlasi ka akustilisi probleeme. Ideevälgatusest said alguse katsetused toidust loodud materjalidega. Toit seetõttu, et see on lihtsasti kättesaadav. Parim lahendus on riis, mis erinevate sidusainete koosmõjul on tugev ja murenev materjal ning visuaalselt puukoorelaadse välimusega. Praegune tulemus piirdub seinapaneeli esteetilise väljanägemise ja disainiga, mis arvestab siiski akustika printsiipe.
Minu siht on luua ajatut ja kestvat disaini. Mis see on ja kuidas seda saavutada? Võtmesõnaks on inimesed. Oluline on mõista inimesi ja nende sügavamaid mustreid – miks inimesed käituvad ja mõtlevad just nii, nagu nad seda teevad? Projektide algusfaasis kasutan antropoloogilist lähenemist. Kompan erinevaid meetodeid – vaatlen, vestlen, analüüsin. Püüan jõuda inimeste sügavama tuumani. Inimesed on justkui hoone vundament, mille peale seinu ehitada. Tähtis on mõista tellijat ja teha koostööd.
Anna Aleksejeva
Installatsioon „Suhestuv ruum“ on koht, kus külastaja saab kogeda erinevaid emotsioone sensoorse kogemuse ja disaini kaudu. Ruum on mõeldud külastamiseks ühele inimesele korraga. Omaette olemine viib meditatiivsesse seisundisse. Kõik sõltub külastaja isiklikust kogemusest. Installatsiooni on võimalik kogeda terviklikult – kuulda helisid ja tajuda neid pimedas ruumis. Objektiga kaasneb juhend, millega saab tutvuda kohapeal.
Sisearhitektuur on mu elus teadlik valik. Minu taustal on tootedisain. Terve elu on mul olnud huvi arhitektuurivaldkonna vastu ning mingil perioodil tekkis tõeline soov avardada oma teadmisi sisearhitektuuris. Kui astusin Eesti Kunstiakadeemia sisearhitektuuri erialale 2019. aastal, oli see tähtis sündmus. Suurim kavatsus oli end professionaalselt arendada. Tahaksin kombineerida varasemaid oskusi uutega, sooviksin töötada mitte ainult väiksema vormiga, vaid ka suurema mahuga –nii sise- kui väliruumiga.
Ühes 1990. aastal ajalehele Sirp antud intervjuus rääkis sisearhitekt Mait Summatavet oma
õpetajate kohta niimoodi: „Suurim mõju ehk on olnud Väino Tammel, Vello Asil ja Bruno Tombergil. Väga suurt erialakooli on andnud head Eestimaa tislerid ja metallitöömehed. Muidugi ka muusikud, kirjanikud, kolleegid-kunstnikud. Olen õppinud oma eriala kümme aastat, kuid sügavama mõistmise oma erialast – nii imelik kui see ka ei ole – on andnud muusika ja puutöö.“
Tõepoolest, hariduse puhul võime rääkida kolmest põhielemendist, milleks on tudeng, kool, elu. Tudengil on missioonitunne ja tööõhin. Kool hoolitseb selle eest, et õpetaksid parimad loovisikud. Elu pakub omalt poolt vintsutusi ja inspiratsiooni, sõpru ja kolleege, aga dikteerib ka konjunktuuri: mõni ajastu soodustab traditsiooniliste oskuste säilitamist ja arendamist, mõne teise puhul on fookuses uute süsteemide loomine. Ent ajastust hoolimata on sisearhitekti roll arendada kõigi inimeste ruumilist ilumeelt ning ausat keskkonnataju.
Bologna protsess, mille järgi ühtlustati kogu Euroopa kõrgharidusväli 3+2 mudeli põhjal, sai alguse 1999. aastal. Veerand sajandit on sobiv intervall, mille põhjal hariduses järeldusi teha. Üles on kasvanud põlvkonna jagu loovisikuid, kelle sisearhitektiks kujunemise koolitee võib suures plaanis jagada neljaks või viieks etapiks: bakalaureuseõpingud, vahetusaasta välismaal, esmane töökogemus, magistriõpingud ning välispraktika (tulevikus tõenäoliselt üha enam ka kõrgkoolijärgne täiendõpe või doktorantuur). Sisearhitektuuri magistriõppesse tullakse otse nii sisearhitektuuri kui teiste erialade bakalaureuseõppest, kuid paljud veedavad enne magistrantuuri mõne aasta tööturul. Ehkki arhitektuurikool on suurepärane koht tehniliste oskuste omandamiseks, ei asenda miski päris töökogemust büroos, kus tudeng saab töötada päris projektide kallal, päris inimeste (ülemused, kolleegid, projektijuhid, insenerid, ehitajad, ametnikud jne) ja tõeliste tähtaegade ja eelarvete tingimustes. See kogemus annab täpsema ettekujutuse sellest, milline on elu pärast magistriõppe ja sisearhitekti kutse Tase 7 saavutamist.
Seega, magistritudeng on tehniliste oskuste poolest juba vilunud ning keskendub õpingute käigus oma disaineriprofiili väljakujundamisele. Magistriõpingutes peegeldub, kes tudeng on ja kes ta tahaks olla. Ülikooli teooriaained annavad talle väga hea üldkultuurilise teadmistepagasi, mida täiendavad teaduskonna pakutavad arhitektuuriajaloo- ja teoreetilised kursused. Magistristuudiote lähteülesanded ja projektide asupaigad on mõnevõrra komplekssemad kui bakalaureuseõppes ning nõuavad
eksperimentaalsemat lähenemist ja suuremat intellektuaalset pingutust. Et grupid on väiksemad (kuus kuni kaheksa tudengit), on arutelud nüansseeritumad, kuid ka kollegiaalsed.
Magistriõpingute juurde käib mahukas kirjalik lõputöö – õpingute jooksul kujuneb tudengist teadlik ning võimekas looja, kes valdab nii oma eriala tehnilist kompetentsi kui sisulisi küsimusi. Tihti puhkevad tudengid tõeliselt õide just stuudiumi viimastel kuudel, kui on saavutatud professionaalne enesekindlus, mida toetab proaktiivne, mänguline ning loominguliselt särtsakas autoripositsioon. Seetõttu ei ole üllatav, et paljud magistritööd loobuvad konventsionaalsematest sisearhitektuuri projektidest ning otsivad viise tegemaks erialaseid otsuseid ootamatutes situatsioonides, olgu selleks siis maa-alused kortermajad või mahajäetud naftapuurtornid. Selline katseline lähenemine nõuab ühelt poolt kahtlemist status quos, spekuleerimishimu ja valmidust eksida, kuid ka pragmaatilist meelt nende utoopiate „kodustamisel“. Sisearhitektuuri magistritudeng on kriitilise mõtlemisega kapten, kellele juhendajad on võrdseks vestluspartneriks oma ideede põrgatamisel.
Gregor Taul
sisearhitektuuri osakonna magistriõppekava juht
„Kõiki kaasav ruum“ on erialastuudio, mille raames teeb osakond traditsiooniliselt koostööd partneritega väljastpoolt ülikooli. Eesmärk on anda tudengitele võimalus töötada reaalse kliendiga (eelistatavalt avalikust sektorist), aidata neil paremini mõista partnerorganisatsiooni institutsionaalseid ja ruumilisi vajadusi (s.t üheskoos sõnastada projekti lähteülesanne) ning pakkuda välja lahendusi igapäevatöö hõlbustamiseks. Et tulemus oleks „kõiki kaasav“, demokraatlik ning tervislik-terviklik nii kasutaja kui looduse vaatepunktist, toimub see kursus paralleelselt teooriaainega „Keskkonnapsühholoogia“, kus tudengid õpivad tundma seda, millistel viisidel ruum inimpsüühikale mõjub ning kuidas ruumipraktika saab seda mõju paremaks muuta ja ruumikogemust rikastada.
2022. aasta sügisel oli partneriks Eesti Pank, kes otsis oma kvartali ruumikasutusele uut paradigmat. Koroonapandeemia järel on inimeste tööviisid muutunud ning riigiasutustes läbi viidud uuringute põhjal ilmneb, et kolmandik töötajatest eelistaks töötada kodus, kolmandik tööl ning kolmandik hübriidselt. Pangahoone ise koosneb kuuest plokist, mis ei ole omavahel kuigivõrd ühendatud. Institutsioonis töötab kokku 350–400 inimest ning ehkki palju tööd tehakse distantsilt, kummitab asutust ruumipuudus. Kuidas programmeerida aega ja
KÄEURG
„Arhitektuur kui omadussõna“ on eksperimentaalstuudio, mille käigus arutletakse selle üle, mida tavaliselt tähistatakse sõnaga „arhitektuur“ ning mida võiks tähistada adjektiiviga „arhitektuurne“. Lingvistilises plaanis omadussõna kas modifitseerib või kirjeldab nimisõna (nt punane õun).
Omadussõna semantiline roll on tähendust nihutada või suurendada.
Sõnu, mida kasutatakse nimisõna „arhitektuur“ täiendina, on palju (näiteks elamu-, tsiviil-, maastiku- jne).
Kui aga omadussõnana kasutada arhitektuuri ennast, toimuvad huvitavad transformatsioonid. Tavalised objektid, lihtsad struktuurid ja isegi tegevused muutuvad pärast arhitektuurilisteks tunnistamist mitmetähenduslikeks, meeldejäävateks, kasulikeks ja potentsiaalselt isegi võrgutavateks.
Paljusid ehitamise ja ruumiloome vorme saab hõlpsasti määratleda arhitektuurina (näiteks hoone, kus te praegu viibite).
Paljud teised ehitised – nimetagem neid arhitektuuri lähisugulasteks – on aga arhitektuuriga vaid riivamisi seotud ja seega võib neid pidada arhitektuurseteks.
Kursuse raames võeti need arhitektuuri sugulased ja hõimlased – ajutised varjupaigad, onnid, loomapesad, maketid, karkassid, prototüübid, võtteplatsid jms – uurimise alla ning loodi nendest inspireerudes oma projektid.
Skaala ehk mõõde on ülioluline mõiste nii sisearhitektuuri, arhitektuuri kui kogu ilmaruumi mõistmisel. Kui rääkida elukeskkonna inimlikust mõõtmest, siis ei ole interjööril ja eksterjööril põhimõtteliselt vahet. Keskendudes ruumi taktiilsetele ja emotsionaalsetele aspektidele, võib öelda, et mets on siseruum ja vastupidi. Igal pool on sisemaastik, kui tema mõõde vastab meie heale sisetundele. Samuti võime tänapäeva võrgustunud globaalses ühiskonnas väita, et igal kohaliku tasandi tegevusel on oma globaalne mõju ja vastupidi – kõik üleilmsed tendentsid mõjutavad meie lähimat ümbrust. Me elame globaalses interjööris nii tunnetuslikult kui ühiskondlikult.
1969. aastal pakkus Archizoomi grupp välja raevukalt iroonilise idee „No-Stop City“, milles kogu Maa kaeti ühe hüpoteetilise kordustel põhineva võrgustunud (sise)ruumiga. „Globaalse interjööri“ kursus küsib, kas me ehk juba ei elagi sellises liitreaalsuses, milles meie omaruum ei piirdu ainult kodumajaga, vaid on tegevuste, andmete ja objektide maastik, mis laotub üle terve maailma. Mida tähendavad sellises uues kontekstis sõnad kohalik, loomulik või looduslik? Kuidas suhestuvad omavahel linn ja loodus? Kursuse raames sekkuvad tudengid väikesemahuliste disainiettepanekutega Tallinna linnaruumi ning mõtestavad selle taustal inimmõõtmelisust, kohaliku ja globaalse vahekorda ning füüsilise ja virtuaalse ruumi kokkupuutekohti.
Stuudios võeti vaatluse alla sisearhitektuur antropotseeni ajastul ning õpiti omal käel tundma ehitusvaldkonnas igapäevaselt kasutatavaid materjale, nende materjalide päritolu ja keskkondi, kus neid hangitakse, töödeldakse ja kasutatakse. Vastukaaluks ekstraktivismile (selle terminiga tähistatakse laiamahulist toorainete ja looduslike materjalide kaevandamist, et see minimaalse töötlemise järel eksportida või muul viisil kapitaliseerida) püüti kursuse raames leida kohalikke alternatiive ning arutleda nende võimaluste rakendatavuse üle arhitektuuri- ja disainipraktikas.
Kursus toimus neljas faasis, kus iga plokk oli üles ehitatud eraldiseisva töötoana, mille fookuses olid vastavalt materjali-, objekti-, konteksti- ja ruumitasand. Esimese töötoa raames külastasid tudengid Mooste mõisakompleksis asuvat ökoloogilise ehituse kompetentsikeskust Eestimaaehitus. Tudengid said võimaluse ise valmistada oma modelleerimissegusid ning luua makette, kasutades ka teisi looduslikke materjale. Teises faasis viis Hannah Segerkrantz läbi kanepibetooni kasutamise töötoa, kus fookus ei olnud niivõrd tulemusel kui materjali tundmaõppimisel. Kursuse kolmas töötuba leidis aset Heimtalis, kus valmisid kohalikest materjalidest loodud ruumilised sekkumised Anu Raua loomekompleksis. Stuudio viimases etapis pakkusid tudengid välja oma ruumilised lahendused ülesandele, mille eesmärk oli enda poolt valitud esemete, ainese või tundmuste säilitamine.
Tulemusi eksponeeriti eraldiseisva näitusena 2023. aasta EKA lõputööde festivali TASE raames ning sama aasta sügisel Disainiöö väljapanekul Krulli kvartalis.
Magistritöös analüüsin sünnituskeskkondi Eestis ning selgitan välja, kuidas luua võimalikult sünnitajakeskset ja privaatsethubast ruumi, millel oleks positiivne mõju sünnituskogemusele. Sünnitustube ja -osakondasid puudutavaid teemasid ning probleemistikku on Eestis vähe uuritud. Olemasolevad ruumid on halvas seisus ning uutes lahendustes on näha korduvaid ja ühetaolisi projekteerimispraktikaid, mis on vananenud ja tuginevad üldistele haiglapalati printsiipidele.
Sünnitus ei ole haigus: sünnis ruum –sünnitusruum – ideaalne sünnituskeskkond on koht, kus saab alguse uus elu. See peab kasvama seestpoolt välja ehk tuginema sünnitaja, tugiisiku ja ämmaemanda vajadustele, olema loomulik, kaasaegne ja vaba keskkond. Ideaalse sünnituskeskkonna paremaks teostamiseks olen koostanud uue juhendi sünnitustubade renoveerimiseks ja projekteerimiseks üheskoos sünnitusruumi elementidega. Lisaks lahendasin juhendis välja toodud põhimõtteid silmas pidades ühe sünnitustoa Eesti neljast suurema sündimusnäitajaga haiglast. Võrdluseks lõin sama pindalaga ruumi nii-öelda puhtasse keskkonda, näiteks uue haigla või sünnituskodu rajamisel, ning viimaks prototüübid sellest, milline võiks välja näha ideaalse sünnitusruumi alade planeeringud.
Veera Gontsugova
Ruumi metamorfoosid: fügitaali asustamine
Juhendajad
Mariann Drell
Jüri Kermik
Gregor Taul
Uute tehnoloogiate kasutuselevõtust ja metamaailma futuristliku nägemuse ootusest mõjutatuna otsustavad loojad füüsilise interjööri kujundamisel jäljendada digitaalset ruumi. Sellised disainiprojektid hägustavad piire digitaalse ruumi ja selle ruumi vahel, milles me elame. Lõputöö eesmärk on uurida nende kahe ristumiskoha peamisi punkte ja seda, kuidas digitaalne mõjutab ruumi füüsilises maailmas.
Lõputöö on jagatud kolmeks osaks. Digitaalses peatükis käsitlen kolme erinevat tüüpi virtuaalseid ruume: kommertslikke, hariduslikke ja meelelahutuslikke. Vaadeldes ja analüüsides, kuidas need ruumid on ehitatud, sain teada, millised omadused võivad inspireerida füüsilisi kujundusi. Digitaalsed ruumimaailmad pole veel mugavalt elamiskõlblikud ega täielikult uuritud. Seega on neis arhitektidele ja ruumikujundajatele tohutut potentsiaali, kuivõrd pakuvad võimalusi testida ideid ja luua ruumilisi stsenaariumeid, mida päriselus ei saaks luua. Et see oleks tõhusam, tuleb õppida arvutimängude loojatelt, kuna viimased on selliseid ruume juba mõnda aega ehitanud.
Kristiina Puusepp
Tervendav ruum –Tartu Ülikooli Kliinikumi neuroloogiaosakonna ravipalati näitel
Juhendajad
Mariann Drell
Jüri Kermik
Gregor Taul
Teemapüstitus sai alguse isiklikust kogemusest, kui aastaid tagasi sattusin pikemaks ajaks haiglasse. Täiesti normaalselt ja tervelt kulgenud rasedus lõppes väga valesti läinud sünnitusega. Ühel hetkel avastasin ennast üksikpalatist, peotäie rahustite ning valuvaigistitega, teadmata, kas või kui kaua mu laps veel elab. Meid eraldati ja koos iga järgneva ravimidoosiga soovitasid arstid lihtsalt palvetada ja parimat loota. Toona ei leidnud ma ennast ümbritsevas keskkonnas selleks midagi toetavat või julgustavat. Kuna meil läks ühel hetkel kõik hästi ja tervenesime imekombel ilma tüsistuseta, olen sellele perioodile tagasi vaadates saanud mõtiskleda ruumi mõju üle inimese füüsilise ja vaimse tervise kontekstis. Oma magistritöös olengi uurimise aluseks võtnud küsimuse, kuidas sisearhitektina luua inimest toetav ja tõstev ning hoidev keskkond raviteekonna vältel ehk tervendava iseloomuga ruum.
Ljudmila Funika-Müür
Haridusruum. Ukraina ja Eesti kooliõpilaste mänguline lõimumine koolis, kooliõuel ja linnaruumis
Juhendajad
Mariann Drell
Jüri Kermik
Gregor Taul
Minu kui ruumiuurija jaoks oli oluline analüüsida lõimumise ja keeleõppe defitsiiti põhjustavaid faktoreid ja lõimumist Eesti koolides ning ühiskonnas laiemalt. Pidasin oluliseks tegeleda laste integratsiooni küsimusega ruumiloome võtete kaudu, nii et fookuse keskmes on eri emakeelega laste sotsialiseerumine.
Magistritöö pealkiri viitab koolilastele loodud mängulisele integratsiooni kontseptsioonile haridusruumis, mille keskmes on Ukraina sõjapõgenike laste lõimumine naabruses olevate koolilastega. Selleks on uuritud materjale alates keeleteadlaste soovitustest kuni riikliku lõimumiskava ja sihtgrupi aruanneteni. Lisaks teoreetilisele ja antropoloogilisele uurimusele tuginesin läbiviidud vaatluspraktika käigus omandatud infole, küsitlustulemustele ning intervjuudele.
Disainkavandis pakun vastloodud Ukraina kooli õuele välja ruumilise lahenduse mängulise ja jagatud ühisruumi loomiseks. Ideekavand näeb ette väikevormide rajamist ja püstitamist kolmele koolihoone alale. Loodud modulaarsed ja eri suurusega väikevormid võimaldavad mitmesugust käsitlemist ja ruumilist kasutust ning sisaldavad integreeritud keelekümblusmänge.
Kelli Puusepp
Kahanemisega kohanemine ääremaal –Orava küla näitel
Juhendajad Mariann Drell
Jüri Kermik
Gregor Taul
Mitmed Eesti väiksemad ja kaugemad piirkonnad on elanikest tühjaks valgumas. Magistritöö käsitleb ääremaade kahanemise problemaatikat ja läheneb teemale kohaspetsiifiliselt, võttes vaatluse alla Võrumaa kaugeima piirkonna, Orava küla. Orava Kooli õpilaste arvu järjepidev allakäik on viinud aruteludeni koolimaja osaliselt sulgeda.
Uurimistöö eesmärk oli leida koolihoonele üks võimalik uus kontseptuaalne ruumilahendus, mis aitaks hoida kodulähedast haridust esimeses kooliastmes ning säilitada elu sealses piirkonnas.
Triin Juhanson
Olen leidnud endale töökoha ja laiema tegutsemiseesmärgi Riigi Kinnisvaras ruumilahenduste projektijuhina. Minu ülesandeks arendusprojektides on tagada, et projekteerijate nägemus ja klientide vajadused oleksid täidetud ja valmivad ehitised omaksid nii ruumilist kui ka esteetilist kvaliteeti. Suureks väärtuseks oma töö juures pean asjaolu, et näen igapäevaselt üsna palju väga erinevaid ja erinevas olukorras hooneid ja ruume.
empaatiline. Proovin mõista oma kliente või lõppkasutajat, ning arvestada ja analüüsida nii nende soove ja vajadusi kui ruumide võimalusi parimal viisisil. Igapäevaselt kasutan õpingutest saadut kindlasti päris palju „autopiloodil”, kuid aeg-ajalt aitavad magistritöö läbi tulnud teadmised teaduslikult põhjendada ka disaini puudutavaid otsuseid töös.
visuaalse disaini raamistiku muutudes poeetiliseks keeleks, kus mõte ning analüüs on kõrgelt hinnatud.
18. sajandil kujunes Euroopas populaarseks nn grand tour mille võtsid enamasti ette noored aristokraadid, kes pärast kõrgkooliõpinguid rändasid läbi Itaalia ja Kreeka ning tutvusid antiikaja mälestistega. Sellised ringreisid olid iseäranis olulised arhitektuuri- ja kunstitudeerijatele, kes õppisid tundma klassitsistlikke iluprintsiipe kohapeal pärandit tunnetades, mõõdistades ja joonistades-maalides. Hilisematel sajanditel laienesid sellised huvireisid ka teiste eluvaldkondade ja ühiskonnaklasside esindajateni, kuniks 20. sajandi teisel poolel kujunes rohkest tuuritamisest omaette fenomen massiturismi näol. Reisitakse palju, mugavalt, aga ka kiiresti ja pinnapealselt. Õpireisidel püüame sellele pigem vastanduda, reisides aeglaselt ning püüdes sügavamalt mõista erinevaid kultuurikontekste. Kogu 20. ja 21. sajandi vältel on kunsti-, disaini- ja arhitektuuriideede leviku juures mänginud suurt rolli õpireisid. Inimeste ja ideede liikumise tõhustamine on ka Euroopa ühise identiteedi alustala, mis väljendub kõige paremini Erasmuse programmis. Ilmselt ei leidu EKAs enam ühtegi tudengit, kes oma õpingute jooksul ühest või teisest rahvusvahelisest projektist või tudengivahetusest osa ei võtaks. Nii ka sisearhitektuuri osakonnas. Meie tudengid on viimastel aastatel käinud vahetusõpingutel nii Soomes, Saksamaal, Itaalias, Prantsusmaal, Hispaanias kui ka Austraalias ja Tai kuningriigis. Samamoodi tulevad meile õppima vahetustudengid kõikjalt Euroopast.
Lisaks tudengite enda välisõpingutele ja -praktikatele, osalesid sisearhitektuuri tudengid 2022.–2023. õppeaastal ka mitmetel grupireisidel: teine kursus süüvis oktoobris Riia arhitektuuriellu, esimene kursus osales veebruaris töötoas Budapestis ning kolmas kursus õppis kevadel tundma Berliini ja Dessau Bauhausi. Välismaa sihtpunktide kõrval ei unusta me ära ka Eestit, sest usume siiralt, et klassiruum ei piirdu koolimajaga, vaid laotub haridusmaastikuna laiali üle terve maa. Seetõttu tegime välja sõite ja korraldasime töötubasid nii Antslas, Heimtalis, Narvas, Valgas kui Vilsandil, rääkimata kõikvõimalikest objektikülastustest Tallinnas ja selle ümbruses.
EKAs magistriõpingute ajal uurisime ruumi ja unistasime, et mis võiks sellest saada ja kuidas seda mõtestada, olemasolevates oludes sekkuda ning kasvõi natuke maailma muuta. Nüüd tööelus on võimalus ja ka kohustus unistamisest kaugemale minna, proovida päriselt muuta mitte ainult ruumi ennast ja selle kvaliteeti vaid ka inimeste mõtteviisi. Hea meel on näha, et üha enam väärtustatakse ka riiklikul tasandil vana säilitamist ja renoveerimist ning sobitamist ruumi kasutajate uute vajadustega. Magistriõpinguid alustades arvasin, et soovin uurida inimeste töökeskkondi ja seda, kuidas tööruum töötajate heaolu mõjutab. Nüüd tööelus saan sellega süvitsi tegeleda – kuidas tagada, et inimestel on töötamiseks ruum, kus on hea olla. Idealistlik vaade muidugi päriselt ei tööta ja arvestada tuleb riigi kui omaniku huvidega ja ruumi asukate sissejuurdunud vanade arusaamadega. Iga piirang on teisest küljest võimalus innovatsioonile ja surve sunnib otsima moodsaid lahendusi ja häid näiteid väljaspool Eestit. Mind on alati huvitanud nn suur pilt ja võimalus töötada üheaegselt paljude erinevate objektidega on viinud mind omamoodi kiirendisse, mis võimaldab lühikese ajaga õppida väga paljudest kogemustest, mida ruumiloome pakub.
Sandra Goroško
Lõpetasin EKA Sisearhitektuuri magistri 2020. aasta kevadel. Magistrantuuriõpingud laiendasid oluliselt mu arusaamu arhitektuurist, aga ka selle puutepunktidest teiste valdkondadega psühholoogiast sotsiaalteadusteni välja. Selle eriala juured hargnesid kaugemale ja sügavamale, kui arvasin neid olevat enne. Magistrantuuri läbimine ja lõputöö kirjutamine andsid mulle juurde enesekindlust, distsipliini, süvenemis- ja süvitsi minemise võimet, aga kõige olulisemalt – vastutustunnet oma töö ees. Sisearhitektuuri mõju on palju laiem ja olulisem, kui see kõrvalt vaadates võib tunduda. Sisearhitektina mõjutad läbi oma töö otseselt inimeste kogemust ja heaolu.
Peale lõpetamist tegin enda disainistuudio ja tundsin, et olen võimeline vastu võtma kompleksemaid projekte, kui enne õpingute alustamist. Täna töötan nii eraklientide kui ka avalike ruumidega. Võtan oma tööd tõsiselt ja suure vastutusega, püüdes olla alati
Kätlin-Karin Lond
Erasmus Milanos oli sümbioos Itaalia eluolust, disainist ja mitmekesisest loodusest. Sihtkoha mõjutajaks oli Veneetsia praktikakogemusest tulnud igatsus Itaalia järele ning soov katsetada õppimist ühes arhitektuuri- ja disaini tippülikoolis. Õpingud tõid esile aga terava kontrasti koduülikooliga – sealne osutus palju tehnilisemaks ning tundsin, et puudu jäi värskusest ja individuaalsusest. Sellest hoolimata sain olulisi teadmisi sisearhitektuuri projekti ülesehitusest ning kõneainest magistritööks. Itaalia keele õppimise võimalus rikastas kogemust.
Milano võlus sujuva ühendusega erinevate linnade ja looduse vahel – valikus nii mäed kui ka meri. Lähedal asuvad järved pakkusid linnamelust pausi, hingematvad vaated olid garanteeritud iga kord. Väikelinnade avastamine ja looduse nautimine muutusid meeldivaks rutiiniks.
Milano tänavatel jalutades avanes võimalus juhuslikult sattuda lemmikarhitektide disainitud showroomidesse. Disaininädal oli nagu riigipüha, pakkudes nädalast puhkust õppetööst, mille õhtud möödusid disainibrändide kokteilipidudel. Sõbralikud inimesed ja avatud suhtlus võõrastega oli tavapärane osa.
Üllatusena avastasin, et Milano on palju väiksem, kui esialgu arvasin – kümme minutit jalgrattaga viis kuulsate vertikaalsete metsatornide või Duomo katedraali juurde. Kokkuvõttes rikastas Erasmus Milanos mitmekülgset õpikogemust, avades silmad Itaalia disainile ja avatud elustiilile.
Harold Kiisler
RMIT on innovatiivne tippülikool Austraalias, kus õpilased ise valivad oma õppekava, erinevad valdkonnad on läbimõeldult integreeritud ning on näha, et juhendajad armastavad juhendamist. Disaini käsitletakse läbi erinevate vaatenurkade ning skaalade – tudengid õpivad tundma nii sõnade, objektide, hoonete kui ka linnade tähtsust ja mõju ning kursustel loodud artefaktid ületavad
Ka Melbourne linnana on analüüsimist väärt ning tudeng ei saa eraldada kultuuri ja linna tundmaõppimist oma õppekavast. Kui esmapilgul tundub, et linn on massiivne betoonist džungel, linnaplaneerimise katastroof, siis seda tundma õppides avaneb suurepärane disain ja loogika, kuidas nii jalakäijad kui ka autod suudavad eksisteerida samas linnaruumis, üksteist segamata.
Kui RMIT suundumus on luua maailmaklassilist disaini, ümber mõtestades ja uuendades selle tähendust, siis minu teine vahetusõpingute sihtpunkt – Aalto ülikool – on minu arvates praktilisem ning sealses koolis on au sees sõnad äri, jätkusuutlikkus ning inseneeria. Aaltos käsitletud disaini peamiseks fookuseks on tihtilugu selle funktsioon – inimeste vajadused, teekonnad ja teenused ruumis ning läbimõeldud põhjendused ja küsimused jätkusuutliku ehitamise kohta. Disain ja jätkusuutlikkus peavad käima käsikäes, kuid Aalto ülikooli puhul on näha, et arhitektuur kui kunst on muutumas arhitektuuriks kui inseneeriaks.
Mõlemad kogemused on mind muutnud ning harinud. Kuigi minu süda ja mõtteviis käib kaasas Melbourne’iga – selle disainirohkuse, multikultuurse linnaruumi ja disaini ning kunsti tähtsuse mõtestamisega, siis saan aru ka Aalto ülikooli veendumusest vaadata arhitektuuri läbi praktiliste prillide, mille käigus mõeldakse süsteemide loomisele, maailmale ning selle päästmisele.
Laura Maria Tõru
Erasmusele mõeldes põksus aastaid mu süda Pariis-Pariis-Pariis. Naljakas mõelda, et kui aeg käes, siis kõlas see rohkem nagu riis-riis-riis ehk minu päevane toidukava Tais. Oma esimese vahetusõpingute semestri tegingi Tais, Silpakorn Universitys, alustades juulis ning lõpetades novembris. Ise õpin küll sisearhitektuuri, aga tõlkes läks kaduma see, et nad pakuvad ainult ehtekunsti. Niisiis, viisad-piletid olemas seadsin sammud Aasiasse, kus polnud kunagi käinud.
Kool oli minu üllatuseks Bangkokist kahe tunni logiseva rongisõidu kaugusel, Nakhom Pathomi linnas, kus asub maailma suurim stuupa. Ülikooli kampus oli suur, tehniliselt poleks pidanud selle piiridest välja jalutamagi – seal oli kõik olemas. Mind võeti vastu erakordselt hästi. Tundsin end hoitult. Kõik aitasid ja abistasid, isegi kui keegi väga inglise keelt ei osanud. Tunnidki olid tai keeles, kuid õnneks praktilised ehk lihtsalt jälgisin midagi õpetaja tegi ning pärast kordasin järele.
Õppisin tegema sõrmuseid, käevõrusid, kellukesi, erinevad tai metallipunumistehnikaid ja klaashelmeid, metalli lõikama, sulatama. Teoreetilised ained olid mulle tehtud individuaalse tunnina, kus pidin siduma õpitu + tai kultuuri +
sisearhitektuuri. Õnneks oli mul ka piisavalt aega, et Bangkokis kõik läbi kammida, Tais ringi sõita, ja ka mujal Aasias pärast õpingute lõppu. Kui juba nii kaugele tuldud, siis miks juba tagasi minna? Korralik Aasia kultuuris uputamine igatahes.
Algus oli raske, tahtsin koju nii väga, kuid kui mu aeg oli lõppemas, siis ei kujutanud elu enam kodumaal ette. Kasvasin inimesena tohutult. Võibolla isegi muutusin täielikult kellekski teiseks. Aja tähendus muutus samuti –aeg lendas, nagu oleks maandunud Bangkokis esimest korda alles eile, aga samas selline tunne nagu elasin seal viis aastat. Minu elu kõige intensiivsemad, õnnelikumad ja harivamad kuus kuud. Elu parim elu!
Soovitan 100% Erasmuse huvilistel minna Euroopa piiridest välja. Sama raha eest vähemalt 3x rohkem elamist.
Elisabeth Perk
EKA sisearhitektuur avas mulle uksedaknad aastal 2020, mil alustasin õpinguid bakalaureuses. Pärast kahte aastat ja mitmeid eriilmelisi projekte leidsin end hingamas uute väljakutsete poole, millest kõige kõnekam oli välisõpingute võimalus Erasmus+ programmiga. Alustasin 2023 kevadsemestrit Lyoni linnas, mis tutvustas mulle Prantsusmaa tundlikke disainivõtteid ning pani märkama erinevusi ja sarnasusi põhjamaise ja prantslasliku elustiili ja kultuurikonteksti vahel.
Teise kultuuri sisenemine ja selle läbi iseenda disaineri-mina avastamine ning sellega mängimine oli üliväärtuslik kogemus. Otsustasin kohe jätkata vahetusõpingutega ja sedakorda Berliinis. Seal avanes võimalus kaasa lüüa arhitektuurikonkursil, mis andis meie grupile ka olulise praktikakogemuse, sest arvestada tuli erasektori soovidega. See oli mõnus kogemus keset kooliaastaid.
Vahetusõpingud on kindlasti olnud omapärane etapp. Minu puhul on see toonud sisse hulga värskeid hoiakuid projektide koostamisel. Oskan nüüd ka paremini orienteeruda ning enda kasuks tööle panna disainiajalugu. Nüüd ootab mind ees lõputöö tegemine, mis seob kokku kogu õpingute ringi. Suur rõõm on olnud kõik need sammud läbi teha ja neist palju õppida. Järgmiste väljakutseteni!
Bakalaureuseastme üliõpilased
Anna Aleksejeva, Marleen Armulik, Hanna Loora Arro, Katarina Ild, Triin Kampus, Anni Kärmik, Marcus Kask, Caitlyn Kesa, Harold Kiisler, Elin Kenzie Kornav, Anni Kõrvemaa, Hanna Kruusma, Tuuli Kurvits, Kristiina Theresa Kuusik, Roger Matthias Laas, Kairi Mändla, Emily Ann Marin, Lotta Meet, Anna Aurelia Minev, Laura Movits, Karl August Johannes Pedoson, Elisabeth Perk, Getter Pihlak, Laura Pormeister, Simona Aleksandra Porta, Elle Marie Randoja, Villem Reimann, Jaan Repnikov, Christine Rõõm, Sven Christian Arthur Samyn, Ellen Sepp, Markus Sirg, Nelelis Tasa, Trine Tõniste, Susann Vahe, Mirjam Vaht, Auli Vaino, Arnold Zagurski, Linda Marie Zimmer
Magistriastme üliõpilased
Piret-Liis Carson, Ljudmila Funika-Müür, Veera Gontsugova, Päär-Joonap Keedus, Ann-Katriin Kelder, Ville Lausmäe, Kätlin-Karin Lond, Andri Luup, Kelli Puusepp, Kristiina Puusepp, Karen Isabel Talitee, Loviise Talvaru, Krete Tarkmees, Laura Maria Tõru, Anni Truu, Viktoria Ugur, Eliisabet Valmas-Romanov
Juhendajad/õppejõud 2022/23. õppeaastal:
Riin Alatalu, Ulla Katariina Alla, Alari Allik, Masayo Ave, Brigitta Davidjants, Mariann Drell, Maarin Ektermann, Maria Freimann, Helen Geršman, Liisa Hagelberg, Taavi Hallimäe, Lilian Hansar, Vassil Hartšuk, Eik Hermann, Hilkka Hiiop, Ardo Hiiuväin, Sven Idarand, Mihkel Ilus, Aleksander Jakovlev, Triin Jerlei, Johanna Jõekalda, Malle Jürgenson, Anna Kaarma, Gerda Kaasik, Marten Kaevats, Mart Kalm, Juhan Kangilaski, Oliver Kanniste, Flo Kasearu, Jüri Kass, Merilin Kaup, Päär-Joonap Keedus, Jüri Kermik, Mart Keskküla, Eve Komp, Anna-Grete Konsap, Katrin Kullasepp, Andres Kurg, Andrus Laansalu, Kaido-Allan Lainurm, Epp Lankots, Ville Lausmäe, Eeros Lees, Veiko Liis, Elina Liiva, Eva-Erle Lilleaed, Laura Linsi, Maria Helena Luiga, Kais Matteus, Mikk Meelak, Martin Melioranski, Martin Merila, Indrek Mesikepp, Triin Metsla, Mari Möldre, Agnes Neier, Ove Oot, Oliver Orro, Heleriin Ots, Margus Ott, Kaja Pae, Jaana Päeva, Hannes Palang, Henri Papson, Teele Pehk, Tõnu Peipman, Mele Pesti, Madli Pesti, Liina-Liis Pihu, Anu Piirisild, Kärt Puusepp, Rein Raud, Roland Reemaa, Maiu Rõõmus, David Ross, Helena Rummo, Tiina Saar-Veelmaa, Marge Sassi, Hannah Caroline Segerkrantz, Janek Siidra, Kertu Sillaste, Maria-Kristiina Soomre, Pavle Stamenović, Silver Sternfeldt, lIkka Jaakko Suppanen, Triin Talk, Mary-Ann Talvistu, Margus Tammik, Teet Tark, Gregor Taul, Nele Marie Tiidelepp, Jaan Tiidemann, Grete Tiigiste, Avo Tragel, Kaarel Truu, Polina Tšerkassova, Triin Tulgiste-Toss, Marko Uibo, Liina Unt, Liina Unt, Joonas Vaabel, Mart Vainre, Ekke Väli, Mait Väljas, Veronika Valk-Siska, Vitali Valtanen, Toivo Varjas, Yrjö Wiherheimo
