Käesolevasse – nüüd juba kolmandat korda samas formaadis välja antud lehenumbrisse, oleme kokku toonud valiku 2021/22 akadeemilise aasta jooksul
EKA sisearhitektuuri osakonnas valminud projektidest, lõputöödest ja erinevaid õpitasandeid ühendavatest teemadest.
EKAs saab sisearhitektuuri õppida nii bakalaureuse- ja magistriõppes. Kolm aastat kestev bakalaureuseõpe annab erialased algoskused ning võimaluse arendada oma loomingulisi ja tehnilisi oskusi, mis eelduseks tänapäeva projekteerimises kaasarääkimisel. Kaks aastat magistriõpet toetab individuaalse disaineri-profiili ja -positsiooni süvendamist, toetudes uurimuslikult faktipõhisele praktika ja teooria ühendamisele disainiprotsessi(de) juhtimiseks ja mõtestamiseks.
Bakalaureuseõpingute huvikeskmeks on inimene ja ruum. Stuudioprojektide eesmärgiks on erineval skaalal loodavate ruumiliste sekkumiste ja eksperimentide kaudu tundma õppida ruumi, konstruktsiooni ja materjalide seoseid ning võimalusi. Nii annavadki juba esimese aasta erialaprojektide käigus arendatud väikevormid ja -ehitised tudengitele võimaluse ühendada käelise tegevuse taktiilset kogemust konstruktsiooniharjutuste ja eksperimentidega, keha, kohaloleku ja vajaduspõhise ruumiloome kogemusega.
Tunnetuslikust ja isiklikust kogemusest algav õppeprotsess liigub järjest keerulisemate ruumitüpoloogiate poole: tudengid käsitlevad erialaprojektide käigus eluruumi, haridusruumi ja avaliku ruumi – pöörates lisaks muutuvatele vajadustele ja väärtustele ühiskonnas, perekonnas või indiviidi ja konkreetse ruumi kasutaja tasandil tähelepanu ka keskkonna- ja energiaprobleemidele.
Meie eesmärgiks on olla ka õppetöö käigus alati avatud reaalse maailma probleemidele lahenduste ja rakenduste välja pakkumises – nii on meie õppetöö sageli seotud koostööprojektidega, kus partneriks Eesti ettevõtted, organisatsioonid ja kogukonnad. Iga-aastaseks tavaks on ühendada esimese kursuse väikeehitise-projekt konkreetse asukoha ja sealse kogukonna reaalsete vajadustega. Selliselt koostööpartneritega ette võetud projektide väljundid ei piirdu üksnes väikeehitise asukohta, arhitektuurset vormi ja detaile kirjeldava jooniste pakiga: suvise ehituspraktika
käigus ehitavad projektis osalenud tudengid oma ühistööna sündinud lahenduse ka valmis.
Eranditult kõik viimaste aastate väikeehitise-projektid on pälvinud positiivset tagasisidet nii Eestis kui rahvusvaheliselt: ka käesolevas lehes tutvustatav Klooga ujuvsauna projekti on tunnistatud mitme preemia vääriliseks.
Bakalaureuse- ja magistriõpingute käigus hakkavad tudengid sõnastama oma disaineripositsiooni ja arendavad erialaseid oskusi, mida õpingute järel erialases tegevuses vaja läheb. Oma isikliku arhitekti-disaineri profiili kujundamisel ulatuvad valikud ruumi kui tervikut käsitlevast loojast kuni ruumiga seonduvatele elementidele ja objektidele (materjalid, installatsioonid, mööbel, valgustus) spetsialiseerunud sisearhitekti rollini.
Väljapoole suunatuna on käesoleva lehe üheks eesmärgiks avada sisearhitektuuri osakonna tegemisi neile, kes plaanivad just selle eriala kasuks otsustada. Samas –tagasi- ja sissevaates väljendame siin oma uhkust nii tudengite kui ka osakonna õppetöösse panustanud juhendajate, lektorite ja meistrite üle ja täname neid inspireeriva aasta eest. Õppekava juhile, külalisprofessor Tüüne-Kristin Vaiklale jäi see kokkuvõtvaks aastaks: suur ja soe aitäh talle ning kõigile teistele meie tegevust toetanud kolleegidele ja partneritele!
Professor Jüri Kermik
sisearhitektuuri osakonna juhataja ja bakalaureuse õppekava juht
Mis on, millal on, kuidas on ruum, arhitektuur, sisearhitektuur, disain, tarbekunst, kunst? Ruumiloojalt eeldatakse, et enne, kui ta midagi teeb, küsib ta endalt miks ja kuidas? Miks üldse uurida ja kuidas uurida? Millised on sisearhitektuuri uurimismeetodid? Mis on üldse meetod ja mis on teooria? Kuidas saab visandamine olla uurimus? Sissejuhatavad seminarid ja kohtumised oma eriala professionaalidega kutsuvad tunnetama ja kriitiliselt mõtestama nii sisearhitektuuri kui teisi distsipliine, millega EKAs õppides kokku puututakse.
Selle sissejuhatava kursuse ühe põhilise väljundina vahetame nutiseadmed päevikute ja visandiraamatute vastu, et luua ülejäänud õpinguteks ja professionaalseks eluks rütm, kus ideed, käsi, paber ja pliiats toimivad ühtse tervikuna, mille käigus visandamisest saab nii analüüsi- kui loomeprotsessi nurgakivi.
Juhendajad
Tüüne-Kristin Vaikla
Rasmus Jensen
Ott Kangur
Kätlin Kangur
1. kursus
Ruumilise sekkumise meistriklass on värskelt EKAs õpinguid alustanud sisearhitektuuri tudengite esimene kohtumine uue kursusena ja kokkupuude ruumi mõtestamisega. Meistriklass toimub väljasõiduna uudsesse keskkonda – sel korral Vilsandi saarele –et uurida valitud ruumi konteksti ja kogeda ruumimõju.
Rännakute-vaatluste ja vestluste tulemusena loovad tudengid dialoogis kohaspetsiifilise ruumilise sekkumise, millega kõnetada ise valitud, konkreetset asukohta, tabada ja tõlgendada probleemi. Tudengeid suunatakse reflekteerima ja oma valikuid põhjendama, salvestama ja teostatud ideed dokumenteerima – otsima viisi, mil oma ruumilist mõttekäiku esile tuua.
Joonised ELISABETH PERK
ROGER MATTIAS LAAS
Teostus
2. kursuse tudengid
Teise kursuse kevadsemestri erialaprojekti ülesandeks on korraldada rühmatööna näitus, läbides kõik tööetapid (kontseptsiooni loomine, eelarvestamine, teoste loomine või valimine, ruumi loomine, kujundamine, ekspositsiooni loomine, tekstide kirjutamine, vahendamine). 2022. aasta juunis kujundasid tudengid Põhjala tehase Sepikoja galeriis ruumilise terviklahenduse Annika Kaldoja ja Kärt Ojavee kureeritud rahvusvahelisele näitusele „Tseremoonia vetikatele“. Kujunduskontseptsiooni autoriteks olid Elisabeth Perk ja Roger Matthias Laas.
Näitus keskendus veekeskkonnale ja selle hapra ökosüsteemi lahutamatuks osaks olevatele vetikaliikidele. Sidudes olemasolevad teadmised veeorganismidest disainiuurimusega, käsitles näitus vetikaid hoolivalt ja austavalt, rituaale meenutavate žestide kaudu. Islandi, Soome ja Eesti ülikoolide õpilased esitlesid näitusel kohalikust kontekstist lähtuvaid töid, mis mõtisklesid inimese ja keskkonna sümbiootilisest koosmõjust – antropotsentristliku ajastu järgsest sümbiotseenist.
Eesti Kunstiakadeemia Jätkusuutliku Disaini Labor DiMa on ühe fookusteemana kohalike vetikatega tegelenud alates 2015. aastast. Katsetatud on siinseid vetikaid toormaterjalina erinevate bioplastikute valmistamiseks, toitaineterikka toiduainena kui ka võimaliku reoveefiltreeriva biomassina. Analüüsitud on Läänemere ökosüsteemi ja vetikate rolli selles tervikuna, kaasates eksperte ja ettevõtteid Eestist ja mujalt Põhjala-Balti regioonist.
Näitus toimus DiMa kaheaastase projekti Algae for Design-Led Transition towards a Blue Bio-Economy raames.
Vaatluspraktikal tutvuvad tudengid põhjalikumalt ühe põneva linnaga väljaspool Eestit. Fookusesse võetakse eelkõige linna ehitatud keskkond, mida püütakse erinevatel viisidel kogeda ning analüüsida. Vaatluspraktika käigus kannustatakse tudengeid kasutama erinevaid ruumipraktikaid, õppima märkama stereotüüpe ja neist loobuma ning leidma inspiratsiooni edaspidisteks loomingulisteks projektideks.
Ettevalmistus on põhjalik: enne praktikale suundumist tutvuvad tudengid erialase ning arhitektuuriajaloo ning -teooriaga. Kohapeal kogetakse linnaruumi nii ühiste ekskursioonide käigus kui omapäi; juhendajatega koos paika pandud teemadel peetakse objektidel nii rühmana kui ka individuaalselt ettekandeid ning muljete analüüsi põhjal kirjutavad tudengid kokkuvõtteks esseed.
Esmakursuslased läbisid kohe akadeemilise aasta alguses kahenädalase väikeobjektide kursuse Pavle Stamenovići käe all (Belgradi ülikool, Serbia).
Töötuba oli jagatud mitmeks etapiks: kõigepealt kutsuti tudengeid üles uurima konkreetset ruumi ja oma keha selles ruumis, eesmärgiga panna tähele ja jäädvustada seda, kuidas keha ruumis muutub ja kohaneb. Kõik asukohad leiti Linnahalli piirkonnast ja selle ümbrusest –trepid, käsipuud, liiklusvahendid, kitsad vahed hoonete vahel.
Teine etapp esitas tudengitele väljakutse selgitada läbi katsetuste välja materjali, antud juhul puidu, purunemispunkt – hetk, mil paindumisest saab murdumine. Kolmandas etapis ehitasid tudengid erinevatest materjalidest struktuure ning viisid läbi kuumusteste, et näha, kas ja kuidas materjalid sulavad või põlevad. Kogu protsessi vältel õppisid õpilased makettide, video või joonistamise abil oma avastuste lugu salvestama ja jutustama – kasutades seda meediumit parimal viisil oma isiklike kogemuste ja õpitu edastamiseks.
Sisearhitektuuriõppes lahendatakse sageli väga konkreetse eesmärgiga ruumiloome ülesandeid – „Entusiastlike struktuuride“ töötuba pakkus pisut teistsugust kogemust: sellist, kus lõpptulemus on väga lahtine ja sõltub sellest, millise suuna tudeng töö erinevates faasides valib. Töötuba suunas tudengeid katsetuste kaudu õppima ja rakendama katse-eksituse meetodit disainiprotsessis.
Mida on inimesel ühelt ruumilt elamiseks vaja? Ent mida on vaja siis, kui tegutsetakse ühiselt? Sel aastal oli teise kursuse bakalaureusetudengite tavapärase eluruumi-aine fookuses kogukondlik elamisviis. Projektile aitas n-ö kliendi vaadet pakkuda kinnisvaraettevõte Liven.
Tudengid said ülesandeks projekteerida eluruumid nõukogude ajast pärit garaažikompleksi, milletaolisi Tallinnas veel mitmel pool leida võib. „Tellija“ tuli igal tudengil valida kursusekaaslaste seast ning kogu kursus osales kogukonnana garaažikompleksi eluruumiks muutmise protsessis. Protsess algas kogukonna ühiste väärtuste, huvide ja ootuste kaardistamisega, mille käigus lahati koos märksõnu nagu ruumiline kvaliteet, materjalivalik, ruumi taaskasutus, keskkonnasõbralikkus, kohanemine ajas, kestlikkus, jagatud ja privaatne ruum. Projekti kestaks oli garaažide rida ning neisse eluruume kavandades kerkis kiirelt üles küsimus vana säilitamisest ja uue lisamisest, otsides kahe vahel head tasakaalu. Koostöös Liveniga võeti erilise tähelepanu alla pesuruum, kaaludes võimalikke lahendusviise ja keskendudes keskkonnateadlike lahenduste leidmisele. Grupitöö käigus lõid tudengid ridagaraaži keskkonda silmas pidades kireva, isegi pisut favela-liku keskkonna.
Iga-aastane sisearhitektuuri ja arhitektuuri osakonna esmakursuslaste ühisprojekt „Istemööbel“ paotab tudengite ees mööblimaailma ust, küsides: kui palju või kui vähe materjali on õigupoolest vaja, et inimkehale puhkevõimalust pakkuda?
Tudengitel on oma idee välja töötamiseks ja valmis ehitamiseks võimalus kasutada vaid väikest tükki vineeri, puupulki ja liimi, ning tulemus peab kandma autori raskust. Õppetöö käigus istutakse katki nii mõnedki esimesed katsetused. Kuidas haprast materjalist tugeva konstruktsiooni alge üles leida?
„Istemööbli“ projekti on juba mitu aastat juhendanud rahvusvaheliselt tuntud Soome disainerid Ilkka Suppanen ja Yrjö Wiherheimo. Toolide valmistamisel oli EKA puutöökojas abiks pikaajaline meister Avo Tragel ning ideede tehnilist vormistamist joonisteks juhendas Martin Merila.
Paralleelselt sügissemestri keskme moodustanud avaliku ruumi projektiga süvenesid bakalaureuseõppe 3. kursuse tudengid valgusest kui olulisest ruumielemendist kerkivate võimaluste uurimisele.
Projekti lähteülesanne püstitas eesmärgi luua siseruumis kasutatav valgusti või valgusinstallatsioon, VALGUS|KEHA, milles saavad kokku valgusallikas, keha (inimene, vorm) ja ruum.
Protsess idee arendusest prototüübini toetus joonise, maketi, valitud valgusallika, materjalikatsetuste ja tehniliste detailide vahelduvale täpsustamisele. Valikute tegemisel püüdsid tudengid liikuda disainiprotsessi käivitanud idee loetavuse ja sellest arendatud valgusobjekti funktsionaalse efektiivsuse, valguse, keha ja ruumi sidususe suunas.
Projekti esitluseks enne talvist pööripäeva sündis ühise väljapanekuna valgustitest koosnev installatsioon, kus töötavate prototüüpide kõrval eksponeeriti ka projekti käigus valminud jooniseid ja fotosid.
Projektigraafika kursus jaguneb kaheks: semestri alguses tehakse valdavalt mehaanilisi, kätt ja silma treenivaid harjutusi, milles on oluline vormiline korrektsus ja representatsiooni täpsus.
Semestri teine pool nõuab isiklikku sekkumist kujutatavasse ning uute reeglipäraste süsteemide loomist digitaalselt ja koodipõhiselt. Tulemuseks on reeglipõhised generatiivselt üles ehitatud graafilised teosed või valitud kaadrid animatsioonist. Tudengid loovad seeläbi ideid ja kujutelmi, mida teised ei ole näinud, veel ei tea. Kursuse jooksul valmib kaheksa 30 × 30 cm vatmanpaberil tööd, millest neli tehakse tušis (rapidograafiga või tindipliiatsiga) ja neli digitaalsete vahenditega. Tööd tehakse iseseisvalt, abiks tulevad iganädalased konsultatsioonid juhendajatega. Kõik üles anded nõuavad järjekindlat ja rohket iseseisvat proovimist, katsetamist ja valmis tegemist.
Sisearhitektuuri bakalaureuse õppekavas ühenduvad teoreetilised ained ja stuudioprojektidena vahelduvad praktilised ülesanded: kompositsiooni, projektigraafika ja esitlustehnika kõrval toetab isikupärase ruumikäsitluse ja abstraktse modelleerimise oskuste arendamist aine nimega „Arhitektoonika“. Ruumiliste struktuuride loomise protsessis üles kerkivate esteetiliste valikute ja rakendatavate materjalide tehniliste võimaluste jätkuvaks arendamiseks osalevad tudengid sellel kursusel kaks korda, oma õpingute esimesel ja kolmandal aastal.
Juhendajad
Margit Argus
Maris Kerge
Kadri Kerge
3. kursus
Konkursitöö „Taevavõlvi saal“
KÄTLIN-KARIN LOND
ELLEN SEPP LAURA MARIA TÕRU
Avaliku ruumi aine on bakalaureuseõppe mahukaim erialastuudio, mille sisuks on süveneda ühiskondliku ruumi erinevatesse tüpoloogiatesse sh suure saali loomise eripäradesse. Tudengid suhestuvad ühe konkreetse avaliku hoonega, otsides seoseid linnaehitusliku konteksti, hoone arhitektuuri ning uue kaasaegsete kasutajaga. Sel aastal kutsus Eesti Pank sisearhitektuuri tudengid tegelema „Pliiatsisaali“ nime kandva saaliga panga peahoones. Tudengitele püstitatud väljakutse oli keeruline, kuna tegemist on muinsuskaitse all oleva ajaloolise pangasaaliga, mille lagede kõrgus koguni 7,7 meetrit. Ajaloolised kihistused, millega tudengid arvestama pidid, pärinesid erinevatest kümnenditest: funktsionalistlikus stiilis peahoone, mida ilmestavad traditsionalistlikud elemendid, valmis 1935. a arhitektide Eugen Habermanni ja Herbert Johansoni ning insener Ferdinand Adoffi käe all; 1994. a kavandati peasaal ümber tööruumideks disainer Mait Summataveti julge ning innovaatilise lahenduse järgi, tänu millele säilisid pangasaali algupärased seinad, ruumimaht ning interjööri detailid. Panga sõnastatud lähteülesanne nägi ette, et saali tuleb planeerida kaasaegne büroo 40 inimesele, tuli luua kaasaegne büroomaastik, parandada valgustingimusi ning ajalooline peasaali ruumimaht visuaalselt avada.
Tudengid osalesid mitme meeskonna koosseisus ka Eesti Panga korraldatud võistlushankes; võitis töö „Krooni saal“ meeskonnalt, kuhu kuulusid tudengid Anet Lukas, Marit-Brit Tamme, Maria Uiboaid, Agota Maziliauskaitė (Vilniuse Kunstiakadeemia).
Ideekavand
SVEN SAMYN WARD OSTYN
LIIS SULGER
Projekt ja teostus
1. kursuse tudengid
Projekti juhendajad
Malle Jürgenson
Ülar Mark
Liina-Liis Pihu
Ehituspraktika juhendajad
Ardo Hiiuväin
Ahti Grünberg
Avo Tragel
Raido Hiiuväin
Insener
Raino Kivioja
Tellija Klooga kogukond
1. kursus
Sisearhitektuuri osakonna esimese kursuse tudengite kavast leiab juba väga mitmendat aastat järjest erialaprojekti „Väikeehitis“. Varem on selle käigus valminud Pähni metsakõlakojad, Tuhu raba vaatetorn, Noku lõkkeplatsi laavud, puidu paindepunkti uuriv installatsiooni Valgas ning Vilsandi kolumbaariumi tähistava installatsiooni „Pesa“. Need on kõik inimskaalalised objektid, mida kavandades läbivad tudengid ruumi loomise etapid lähteülesande mõtestamisest kuni ehituspraktikani. Sel aastal lisandus nimekirja ujuvsaun „Klooga Kosk“ – kolme tudengi ühistööna valminud idee valis kuue ettepaneku seast välja kogukonna liikmetest ja juhendajatest koosnev žürii.
Valitud töö eripäraks on pontoonidele koguni kahe ruumi loomine: leiliruumi ja riietusruumi katused suunavad vihmavee keskele kokku, luues kose efekti. Terve kursuse ja juhendajate suurte pingutuste tulemusena 11 päeva jooksul valmis ehitatud ujuvsaun on tänaseks pälvinud tiitli „Parim LEADER elukeskkonna projekt 2022“ Harjumaa aasta tegija 2022 konkursil, ja pääsenud nominentide sekka ka aasta puitehitis 2022 konkursil.
Igaaastase Vello Asi nimelise tudengipreemia värskeim laureaat on loominguline katsetaja, kelle avatud hoiak ja uudishimu on suurepäraseks uurimusliku protsessi käivitajaks. Ann-Katriin on tõsine ja süveneja tüüpi ruumilooja ja -mõtestaja, keda huvitab erialaprojektidega süvitsi minek. Ta võtab endale teemaga suhestumiseks ja ideede väljatöötamiseks aega – analüüsib, otsib, eksperimenteerib, kuulab tagasisidet, laiendab mõtet ja liigub lõpptulemusena kiirelt edasi. Lehitsedes Ann-Katriini isikupärast punast portfooliot võib tema autoripositsioonis tajuda polaarset loomust, mis balansseerib tasakaalu ja rahutuse piiril. Projektidest tõstab professor Vaikla esile Anni sakraalse ruumi otsinguid nii esmakursuslase kui magistrandina, kus sisuline tööprotsess väljendub maketeerides materjalist sõltumata – nii vineeri kui saviga oskab ruumi ja vormi mitmekesiselt uurida, tunnetada ja esitada. Ann-Katriin kaitses aasta varem sisearhitektuuri osakonnas edukalt bakalaureusekraadi ning jätkas sisearhitektuuriõpinguid magistrantuuris.
Mis on Vello Asi nimeline tudengipreemia?
Emeriitprofessor Vello Asi oli aastakümnete vältel sisearhitektuuritudengite koolitamise võtmepersoon, kes toetas tudengite isiksusteks ning oma ala professionaaliks kujunemist. Professor Asi põhimõtted, eetika ning suhtumine töösse ja loomingusse on väärtushoiakud, mida loodame näha ka tänaste noorte sisearhitektide juures. Just seetõttu annavad Eesti Sisearhitektide Liidu juhatus ja EKA sisearhitektuuri osakond tudengipreemiat välja Vello Asi nimelisena.
Bakalaureusetööd 2022
2022. a. lõpetas bakalaureuseõppe 9 noort ruumiloojat näitusega Kopli rahvamajas.
Finišisse jõudnud tudengid läbisid kolme aastaga tiheda teooriaja praktiliste erialaainete tsükli, omandasid kutsepädevusi praktikatel nii Eestis kui välismaal ning täiendasid end ülikoolides mujal Euroopas.
2022. a. lend oli eriala jaoks tähelepanuväärne, sest esmakordselt pälvisid õppekava lõpetanud ametliku kutsekvalifikatsiooni –Sisearhitekt, tase 6 –, mis tagab õiguse osaleda meeskonnaliikmena erinevate sisearhitektuuriprojektide juures ning annab ühtlasi hea võimaluse liikuda edasi kõrgemate kutsetunnistuste suunas.
Sisearhitekti „meistrieksam“ jagunes sel aastal portfoolioks ja näituseks.
Juhendajad
Roland Reemaa
Margit Mutso
Neeme Külm
Johannes Säre
Jaan Evart
Töö esimeses faasis panid tudengid kokku oma erialaseid kogemusi ja oskusi tutvus tava portfoolio. Projektide seast valiku tegemisel pidi iga õpilane reflekteerima enda kui sisearhitekti professionaalset taset, esitlema ruumilisi probleeme, protsesse, ideid ja lahendusi visuaalselt, kirjasõnas ja verbaalselt ning tõestama enda valmisolekut iseseisvaks loominguliseks tööks valitud erialal tulevikus.
Juhendajad
Bakalaureusetöö teise etapi ülesandeks oli koostada ühe oma kaastudengi portfoolio põhjal näitus. Väljapaneku aluseks tuli üliõpilasel valida kaaslase portfooliost välja üks disainiprojekt või meelismotiiv, mille ümber ehitada näitus kui terviklik ruumikogemus.
„Galeriiks“ sai 1937. a avatud Kopli rahvamaja, kirju ajalooga sopilise kultuuri- ja haridustempli, mis nõukogude ajal teenindas sõjaväge ja 90ndatel erakõrgkooli, kuid mis täna kuulub Salme kultuurikeskuse haldusalasse ja tasahilju taas linlasi kokku toob. Näituse koostamine ja kujundamine sedavõrd nõudlikus ajaloolises interjööris on suur väljakutse, mis annab aimu paljudest teemadest, millega sisearhitektidel tuleb tulevikus rinda pista. Lisaks uute ruumide kujundamisele oodatakse sisearhitektidelt üha enam jätkusuutlikku panust olemasoleva ruumipärandi ümbermõtestamisel ja hääbuvate kohtade uuele elule äratamises.
KARMEN ELLER
Mind köidab mängulisus, materjalidega maketeerimine. Inspiratsiooni saan inimeste intervjueerimisest. Näiteks paeluv vestlus Eesti Panga töötajatega andis sädet, et luua sisearhitektuuri lahendus, mis lisab pangaruumi asjalikkusele värskendavat voolavust. Mind paelub ka loodusfenomenide analüüsimine. Nii innustas erinevate optimaalsete ja kergete ämblikuvõrkude struktuuride vaatlemine väikevormi lahendamisel kasutama kolmnurkset struktuuri. Tulevikus soovin veelgi enam katsetada materjalidega ning leida keskkonnasõbralikke lahendusi vanade asjade uuel kujul ringlusesse saatmiseks.
KÄTLIN-KARIN LOND
Olen uudishimulik maailmas toimuva vastu ning otsin alatasa uusi väljakutseid. Erinevates keskkondades toimetamine on toetanud minu sisearhitektiks kujunemist. Õpingud kunstiülikoolides Hollandis ja Eestis ning praktika Veneetsia arhitektuuribiennaalil on andnud nii analüüsioskuse, kriitilise mõtlemise kui ka võime sukelduda abstraktsesse loomeprotsessi. Samuti olen omandanud baasteadmised sisearhitekti tööks. Minu suur huvi arhitektuuri vastu tuleneb soovist töötada erinevates kontekstides ja dimensioonides. Sisearhitektuur annab lõpmatu võimaluse nendes piirides tegutseda – alates väiksemast skaalast (materjalist ja tootedisainist) kuni ruumi loomiseni välja, nii sise- kui ka väliskeskkonnas.
ANET LUKAS
Ma soovin muuta hoone sisearhitektuuri kogemise inimese jaoks põhisündmuseks, mille käigus külastaja kogeb ruumi selliselt, et tahab sinna tagasi tulla. Veel enam –ta tahab sinna tuua ka oma sõbrad, tutvustada Eestis loodud funktsionaalseid ja silmapaistvaid interjööre. Kaasaegses kultuuriruumis ei piisa ainult funktsionaalsusest, oluline on olla ka silmapaistev. Ruumiloome puhul on tähtis ka objekti funktsionaalsus, see peab aitama lahendada kliendi soovid ja pakkuma lisaks mugavust, nutikaid lahendusi ning ka üllatama.
MONICA MUSTJÕGI
Omandatud hariduses hindan kõige kõrgemalt variatiivsust ja laiapõhjalisust. Mulon olnud võimalus katsetada ja proovida ennast väga erinevates valdkondades. Sisearhitektuuri defineerin enda jaoks skaalapõhiselt, see on miski, mis suhestub inimesega lähedasemalt kui arhitektuur. Pean oluliseks põhjalikku uurimistööd projekti alguses. Tähtis on eksisteeriva olukorra kaardistamine, probleemide ja vajaduste määratlemine. Teatud projektide raames tuleb kasuks ka ajaloo uurimine, et mõista, millist atmosfääri kohast hõngub ning kas seda oleks tähtis säilitada.
MARIT-BRIT TAMME
Mind huvitab ruumi mõju inimesele, kuidas hea disainiga saab elukvaliteeti tõsta ning kuidas kunst inimest tundma paneb. Minu jaoks tähendab sisearhitekt inimest, kes suudab läbi ruumi käsitleda ja lahendada ühiskondlike probleeme, hindan väga kui ruumi või disaini loomisel on mõeldud taaskasutusele ning hetke olukorrale maailmas. Mõtlen endast kui disainerist, kes ei jää hätta nii ruumiga tegelemisel kui tootedisainis. Ma ei ole veel enda stiili leidnud, kool on olnud suuresti katsetamise aeg. Olen teinud oma töid võimalikult erinevate tehnikatega (kollaažid, renderid, käsitsi joonised, tindijoonistused jne). Viimasel ajal huvitab mind nii-öelda „maksimalism“, seda on ka natuke tunda minu valguskehast Wonky. Maksimalism väljendub minu jaoks erksates värvides ja vormi külluses. Tahan luua elujõulist ja ainulaadset kunsti.
LAURA MARIA TÕRU
Mind on alati julgustatud olema loominguline. Juba väiksest peale oli minu parimaks kaaslaseks kujutlusvõime. Mu lapsepõlv oli täis vihjeid sellest, kelleks ma tulevikus saan: ehitasin losse jääpurikatest, joonistasin ajakirjadest maha interjööre ja kujundasin neid ümber, üks põnevamaid kohti oli ehitusplats. Isegi oma esimese armi sain nukumaja ehitades. Vaatan maailma läbi lapse silmade, mistõttu olen kergesti lummatud ja inspireeritud. Oskan näha kõiges midagi head, eriti sütitavad mind mahajäetud majad, varemed või kohad, kus kunagi on seisnud midagi arhitektuurset. Usun, et tunde või mälestuse tõlkimine loominguks hingestab seda – lugu on see, mis annab väärtust.
VIKTORIA UGUR
Mind huvitavad sisearhitektuuris sellised lahendused, mis muudavad ruumi kasutamise funktsionaalselt mugavaks. Ma pole veel leidnud enda stiili ja võibolla see ei tekigi, sest maailm on pidevas muutumises ning ajaga tuleb kaasas käia. Seeläbi saame küsida oma erialal õigeid küsimusi ja kaasata protsessi tulevasi kasutajaid. Olenemata, milline on loodava ruumi stiil, oma loomingus pean oluliseks vaimset ja füüsilist turvalisust, paiga vaimu ning kasutajakogemust. Arvan, et meelihaaravad lahendused sünnivad tihti mõnest üle- või puudujäägist.
MARIA UIBOAID ELIISABET VALMAS-ROMANOV
Ruumi loojana köidab mind tegelemine selle erinevate tahkude ning skaalaga. Näiteks ajaloolise arhitektuuri taaskasutus eeldab sügavat analüüsi selle kunagise kasutusviisi osas ning ümberkohandamist millekski uueks. Mulle oluliseks märksõnaks on inimese kohalolu ruumis. Inspireeriva ruumi loomisel on oluline mõelda kellele, milleks, kauaks ning kuidas. Inspiratsiooni enda loominguks leian palju kunstist. Maalimine on alati olnud miski, mida olen väga nautinud. Tihti avastan selles peidetud nüansse, mis ühel või teisel moel võivad hiljem minu sisearhitektuuri projektidesse välja jõuda.
Esmalt näen ma ennast kunstnikuna, sellest natukene vähem arhitektina, aga üks ei välista kindlasti teist. Tahan, et minu kunstist sünniks disain, millest lõpuks saab toode. Mul on hoiak, et absoluutselt kõik on siin maailmas võimalik, usun, et see aitab toetada ka teisi ja lahendada probleemid. Tunnen, et see, mille annan maailmale, tuleb ringiga tagasi. Olen ümbritseva suhtes väga tundlik – tunnen valu, kurbust, rõõmu ja ka õnne mida teised kogevad, elan seda läbi koos nendega. Isegi kui see on vahel väga raske, tahan olla just selline, sest see aitab märgata rohkem inimest ja tema probleeme. Neist teadlikuna saan enda energia ja ideed suunata õigesse kohta, olla seeläbi abiks.
Sisearhitektuuri magistriõppe üks peamisi eesmärke on arendada tudengite analüüsivõimet ning kriitilise mõtlemise oskust. Esimese aasta tihedale teooria- ja praktiliste ainete plokile järgneb teisel aastal magistritööle keskendumine, mis kätkeb endas ühelt poolt loovat uurimistööd ning teisalt praktilise suunitlusega lõputööd, mille väljundiks võib olla nii sisearhitektuuri projekt, disainiobjekt, näitus või eri formaate lõimiv kontseptuaalne lahendus.
Et sisearhitektuur seisab erialana mitmete distsipliinide kohtumispunktis, siis nähtub ka lõputöödest, et meie lõpetajad on tugeva sotsiaalse närviga ning on püüdnud oma magistritöödega otsida vastuseid aktuaalsetele probleemidele nii kogukondlikul kui globaalsel tasandil.
Viimaste aastate lõputöödest on välja joonistunud mõningad põhilised teemad, millega üliõpilased oma lõputöödes tegelevad ning mis peegeldavad ka nende juhendajate huvialasid ja ekspertiisi. Esiteks haridus. Eesti õpilased kuuluvad oma teadmiste poolest juba praegu maailma tippu, kuid väikese riigina sõltub meie kõigi käekäik sellest kui paindlikud ja konkurentsivõimelised on meie õppeasutused. Seetõttu on haridusinnovatsioonil ja nutikatel ruumilistel lahendustel suur tähtsus targa ja solidaarse ühiselu loomisel.
Lisaks on mitmed magistritööd lõputööd kompinud ja mõtestanud sisearhitektuuri piire, kasutades erialale omast ruumitundlikkust ja detaili nägemise oskust linnaehituslikus plaanis. Eriala intiimsele mõõtmele omaselt on mitmed magistriuurimused võtnud aluseks ruumipsühholoogia teoreetilise võttestiku. Ent eksperimentaalsed uurimused hiliskapitalistlikust ruumikultuurist, feministlikust ruumiloomest, parandamisest, istumisest ja virtuaalsusest annavad märku sellest, kuidas sisearhitektuuri magistrandid huvituvad kõige laiemalt sellest, mis on praegu maailma ruumikultuuris kesksed küsimused.
Kuhu ja kuidas edasi? Ühelt poolt on paratamatult meie kõigi huvi keskmes nii ökoloogilised kui geopoliitilised väljakutsed ning sellest tulenevad ruumilised küsimused. Ent nende nn nurjatute probleemide kõrval koosneb inimese elu ja heaolu tuhandetest detailidest, millele sisearhitektid oskavad tähelepanu pöörata –seda nii kodu-, naabruskonna-, linna-, riigi- kui globaalsel skaalal paremaid lahendusi välja pakkudes.
Gregor Taul
Juhendaja
Tom Callebaut
Sisearhitekt Tom Callebauti ja prof TüüneKristin Vaikla kaasjuhendamisel toimunud magistristuudio „Püha ruum“ käigus analüüsisid tudengid pika ajalooga püha ruumi, uue püha ruumi loomise ning püha ja profaanse ruumi üksteisega läbi põimimise näiteid ja problemaatikat, mõtestasid sisearhitekti rolli püha ruumiga töötamisel ning küsisid, milline on aastal 2021 püha ruumi roll ja roll Eestis – ning küsisid, mis neid endid liikuma paneb ja liigutab. Õppemeetodiks valitud research by design ehk teisisõnu praktikapõhine uurimus aitas tudengitel disainprotsessi läbi tehes uusi vaatenurki avastada.
Magistristuudio praktiline osa oli jagatud kaheks: Esna mõisa tundlikus atmosfääris mõtestasid tudengid oma privaatset ruumi, otsides sisemist motivatsiooni ehk tõukejõudu, mis igaüht isiklikult puudutab ning mille abil saaks mõisa kabeliruumi taaselustada. Teine pool magistristuudiost tõi tudengid tagasi linna. Tallinnas otsiti koos paika, kus õnnestuks kokku põimida püha ja profaanne ruum, et luua uute väärtustega helde ruum. Tudengid visandasid ideid joonistades õhku ja õhuga ning töötasid lõpuks savis, mis andis piirideta vabaduse unistada.
Kursuse sisuks on etteantud ruumi lahendamine eskiismahust kuni tööprojekti tasemeni, mis põhineb erinevate ideelahenduste sobival liitmisel ühtseks tervikuks tihedas koostöös tellijaga ideede väljatöötamise staadiumis. Aine eesmärgiks on arendada magistrandi loovat mõtlemist joonise valmimise käigus. Joonistega töötamine on oluline samm projekteerimise protsessis, mis võimaldab erinevaid arhitektuurseid lahendusi läbi katsetada. Seega pole joonistega töötamine ainult reflekteeriv, mõtlemisele järgnev projekti peegeldav protsess, vaid ka generatiivne, projekti loov protsess.
Ruumikunsti kursus kutsub magistrante mõtestama ruumi- ja kunstikultuuri kokkupuutepunkte, kasutades selleks vabade kunstide erinevaid loomingulisi tööriistu. Valides juhtumiuuringuks Sakala keskuse, tuli tudengitel sel aastal kirjeldada ja representeerida hoonet ja interjööri, mida enam algsel kujul täna enam ei eksisteeri. Tudengid õppisid tundma Sakala keskuse arhitektuurikeelt ning modernistliku ehituspärandi tähenduse muutumist ideoloogiliselt teisenenud ühiskonnas.
Lõpplahendusena tuli igaühel luua kontseptuaalselt ja tunnetuslikult isikupärane teos, mis mitte lihtsalt ei reprodutseeriks tänaseks hävinud objekti, vaid looks kunstilise terviku, mis lisaks kirjeldamisele ka kommenteerib, nihestab või õõnestab seda hoonet, selle üht ruumi või mõnda sisekujunduselementi.
Sakala keskus oli märkimisväärse arhitektuuriga kultuuriasutus, ent hoolimata sellest, et hoone osalisele lammutamise eel tõstis rahvas häält, langes kaks kolmandikku Karla katedraalist kapitalistliku klaaskuubiku ohvriks. Aastaid hiljem seisab osake Sakala keskusest – linnaruumis nähtamatuna –edasi. Eelnevast tõukudes soovin panna vaataja empaatilisse olukorda, kus sama saatus on tabanud ka teisi Tallinna olulisi
kultuurihooneid. Mängin situatsioone läbi järgnevatel hoonetel – Tallinna Kunstihoone, Raadiomaja ja Rahvusooper Estonia. Liigub „Solarise legend“, mis kasvajalikult ahmib järgmiseid ohvreid ja vaigistab väärikat arhitektuuri ostukeskuste vangu. Kõikidelt hoonetelt on eemaldatud mahult sama palju kogumahust kui Sakala keskuselt, 73%. Kõik maketid on skaalas 1:130. ANN-KATRIIN KELDER
„Linna mudelite“ nime kandev stuudio ja selle lõpuprojekt „Hoolime Ida-Virust? Kahanemise eesliini jälgi ajades“ uuris erinevaid Ida-Viru maakonna elamise materiaalsete ja mittemateriaalsete aspektidega seotud küsimusi. Fookuses olid Ahtme, Järve ja Kiviõli linnad ja linnaosad, kus vajadus tegeleda inimeste väljarändest tingitud elamispindade ülejäägiga on viinud uute poliitikate ja linnajuhtimise viiside otsimiseni. Linnauuringute, arhitektuuri ja sisearhitektuuri üliõpilased tegid koostööd kahanemise, kohanemise ja taaskasutamise lähenemisviiside uurimisel, taasleiutamisel ja ümbermõtestamisel. Osad tudengitest püüdsid jälile saada lugudele, mis Ida-Virumaa tööstuslikult mürgises õhus peituvad, teised proovisid heita pilgu ajas tardunud igapäevaellu.
LOVIISE TALVARU
Aine esimeses osas maketeerisin Kiviõlis, Võidu 10 aadressil asuvat kortermaja, milles asuva hüljatud korteri valisin välja magistristuudio aine raames juba kevadsemestri algul. Vana hruštšovka hõlmab endas erinevat materiaalsust ning hõngu, mida soovisin maketis edasi anda. Seejärel tuli teha valik ühe kortertoa kasuks, mida taaskord, kuid veel detailsemalt 1:10 skaalas maketeerida. Sel korral jäljendada võimalikult hästi olemasolevat olukorda.
Juhendajad
Laura Linsi & Roland Reemaa ning
Laura Linsi
Mariann Drell
1. kursus
Joonistega töötamine on oluline samm projekteerimise protsessis, mis võimaldab erinevaid arhitektuurseid lahendusi läbi katsetada. Seega pole joonistega töötamine ainult reflekteeriv ehk mõtlemisele järgnev projekti peegeldav protsess, vaid ka generatiivne, st projekti loov protsess.
Aine teises osas tuli terve hoone ulatuses mõelda välja uus kontseptsioon, mis toetaks olemasolevat olukorda, kuid lisades uut ja ajakohasemat väärtust, mis sobituks Kiviõli keskkonda. Soovisin, et kortermaja pakuks elamispinda võimalikult erinevas vanuses ja eri suurustes (ka koduloomi omavatele) peredele, muuhulgas ka üksikutele eakatele. Laiendasin korterpindu läbi maja, lisades lõunakülge avanevaid hoovipoolseid
sissepääse, et kergendada liikumist ja ühendada väliruum siseruumiga. Läbivaks jooneks on roheluse integreerimine siseruumis. Hommikukohvi, muusikat või õhtuseid lauamänge saab nautida kütmata vaheruumides, mis on jagatud korterite vahel. Siseneda saab nii hoone põhja- kui ka lõuna- ehk sisehoovipoolsest küljest, luues sujuvama koosluse. Olemasolevast viiest klassikalisest hruštšovka-maja korteritüübist lõin viis uut, kuid suuremat ja avaramat
korteri tüüpi. Hetkel külma põhjakülge jäävad ühisrõdud riiete kuivatamiseks on asendunud hubase siseruumiga. Vaheseinte eemaldamisel ja plaanilahenduse uuendamisel lisandus hoonele talveaedade kontseptsioon, mis toetab sise- ja väliruumi ühenduvust.
Eerose magistritöö suunab tähelepanu istumisele kui tegevusele, mille diapasoon jääb seismise ja lamamise vahele: töö lähtub arusaamast, et istemööbel on eelkõige kehapikendus ning ümbritsev keskkond ja loodav disain peab toetama inimese valikuja otsustusvabadust nii liikumisel kui ka asendite asendamisel.
Põhiline fookus väljendub isiklikul kontseptsiooniarendusel, mis on omavahel põimunud lugu kuuest aktsioonist. Alguspunktiks on keha kui meie esimene tehniline töövahend protsessi algatamisel, läbiviimisel ning lõpptulemuse vahetul kogemisel.
Kuus aktsiooni jagunevad kolmeks labidaning lusikatäieks:
I LABIDATÄIS on minu teekonna esimene kaevamine Heimtalis, kus läbi füüsilise pingutuse rullub lahti läbiv töömeetod. Ühtlasi otsin vastust küsimusele – Kuidas istuda maas mittemaas?
II LABIDATÄIS on Audrus läbiviidud kaevetöö, mis lähtub põhimõttest, et parim asend on alati järgmine. Selle faasi lõpus tekib taipamine, et kaevamise tulemusel pinnases se tekkiv negatiiv ja selle taastäitmine loob võimaluse ilmutada positiivne vorm läbi muldvalu meetodi.
I LUSIKATÄIS on esimene materjalikatsetus muldvalu meetodiga, kus proovin männivaigu valamise teel objekti luua.
II LUSIKATÄIS on esimese materjalikatsetuse edasiarendus, mille tulemusel sünnib materjal, millest saab minu lõpliku disainilahenduse oluline osa.
III LABIDATÄIS on Vilsandi välitööde käigus valminud kaevetöö lumega, mis tegeleb aja, ajutisuse ning olemise ilu teemadega.
III LUSIKATÄIS on kõikide eelnevate aktsioonide kulminatsioon, mille lõpptulemusel valmib disain, mis presenteerib istemööblit kui tööriista, mida on võimalik vastavalt kasutaja asendisoovidele ning otstarbele valada, üles sulatada ning taas valada.
Semele magistritöös esitatud ettepanek on Tondi 57 kasarmu vahekasutus, mis sisustab hoone ooteaega ajutise sisearhitektuuri kui meetodiga. Autor peab protsessi käigus oluliseks leida endale sobivaim meedium probleemi ja lahenduse esitamiseks, katsetab nii vanu kui ka uusi tehnikaid, kuid kõige meelepärasemaks peab kollaaži, sest selle korduv kasutatavus ja olemasolevast lähtumine sarnaneb meetodile, mida peaks tema nägemuses rakendama ka ruumi sekkudes.
Töö pealkiri viitab hüljatud ruumi ajutisele taotlusele ja loodava kontseptsiooni rändavale formaadile: Semele esitatud nägemus (sise) arhitektide üks-ühele kavandamise protsessist on oluline samm ruumi praktiseerimiseks, et maksimaalset tulemust luua ka hoonele renoveerimisprojekti koostades.
Hüljatud hoonetesse sekkumise eesmärk on pakkuda arhitektidele ja sisearhitektidele alternatiivset töökeskkonda kui ka uut metoodikat hoone kavandamisel. Vahekasutus kui meetod võimaldab hoone tulevikukasutuse projekteerijatel olemasoleva ruumiga paremat kontakti luua ning seejuures pakub rikastavat vaheldust tavapärasele tööruumile. Hoone hõivamise jooksul toimib vahekasutus kui meetod hoonesse sekkuda ja sekkumise läbi teostatud ajutine sisearhitektuur kui meetod ruumiloomeks – ajutine sisearhitektuur on vahekasutuse vili, mis pakub sisendit hoone projekteerimiseks.
KADRI BENROT
Puhkealad kontoris. Puhkuse ja töö tasakaalu leidmine töökeskkonnas
Juhendajad
Tüüne-Kristin Vaikla, Kaja Pae
Alateadlikult kiputakse puhkuse väärtust ja mõju alahindama, arvates, et edukuse taga peitub raske töö ning eneseohverdused. Paraku on erinevad teadusuuringud näidanud, et sageli tekivad tööalaste probleemide lahendused hoopis puhates, mitte pidevalt töötades. Kadri eesmärk on välja selgitada pausi ja puhkealade vajalikkus ning väärtus töökeskkonnas ja kujundada saadud analüüsile töine keskkond koos puhkeala väärtustava kasutusega. Analüüsitakse erinevaid meeli ergastavaid pausi vorme, mis aitavad kaasa töö produktiivsusele ja selle kestvusele tööpäevas. Keskendutakse individuaalsetele ja koospuhkamise variantidele. Disainprojektis katsetab Kadri, kas väiksema kontoriruumi sihtotstarvet annaks muuta selliselt, et kaetud oleksid nii eri laadi tööde tegemise kohad kui ka puhkepausi võtmise nurgad, ja kuidas seda teha, pidades silmas ala väiksust? Töö on suunatud eelkõige töötajatele ning nende tööpäeva paremaks kujundamisele, kuid kui töötajad on rahulolevad ja õnnelikud, on kogu protsessist võitnud ka tööandjad. Kokkuvõtvalt: see on mõlema osapoole võit.
ARDO HIIUVÄIN
Asukohapöhine materjalikasutus matmiskultuuris — Vilsandi tampsavist kolumbaarium
Juhendajad
Gregor Taul, Jüri Kermik
„Köik sai alguse minu tihedatest sidemetest Vilsandi saarega. Huvitavate jutuajamiste tulemusel sain ülesandeks saare kalmistu arendamine enda ölule vötta. Eesmärgi täitmiseks tutvusin ja analüüsisin eestlaste matmiskombeid ja tavasid, pöhilise röhuga tuhastus- ja urnimatustel, nende ajalool ja arengutel Eestis, ning eriti kolumbaariumi kui tüpoloogia tutvustamisel. Olulise osa tööst moodustasid materjalid ja katsetused tuha ja tampsaviga. Löpptulemusena välja pakutav tampsavist kolumbaariumi lahendus Vilsandi olemasoleva kalmistu laiendusele on keskkonnasöbralik ja minimalistliku disainiga ning arvestab olemasoleva looduse ja väärtustega.“
TRIIN JUHANSON
Metahall. Privaatsusvajaduse tähendus, probleemistik ning ruumiline väljendus
Tallinna Linnahalli näitel
Juhendajad
Tüüne-Kristin Vaikla, Kaja Pae, Paco Ulman
Triin uurib privaatsusega seonduvaid probleeme ja selle seoseid enese eksponeerimisega. Samuti seda, mida kujutab endast privaatsusvajadus ja kuidas see väljendub digitaalses ruumis. Igal inimesel on olemas nn digikaksik, tema andmete, eelistuste, tegevuste ja oskuste kogum virtuaalses ruumis. Digikaksikuid on loodud ka (eriti väärtuslikele) hoonetele. Metahall on ühe Eesti kultuuriruumis olulise hoone – Tallinna Linnahalli – digikaksik. Sellise ruumi tingimustes on oluline privaatsuse kaitsmise küsimus, kuna privaatsus on ohus just digitaalses keskkonnas. Metahall ei ole Linnahalli koopia, vaid selle digitaalne peegeldus. Privaatsuse probleemiga tegeletakse seal läbi õpetlike ruumiliste etüüdide, mis võtavad vaatluse alla ühelt poolt Linnahallile omaseid elemente ja teiselt poolt püüavad neid ära kasutades suurendada privaatsust.
MIRELL ÜLLE
Tervislik ruumiloome materjalivaliku ja aktivismi kaudu
Juhendajad
Jüri Kermik, Gregor Taul
Mirell käsitleb siseruumi kehvadest materjalidest tulenevaid tervise- ja keskkonnaprobleeme ning analüüsib ruumiloomega seonduvaid harjumuspäraseid mõtte- ja käitumismustreid, otsides vastust, kuidas vabaneda sissejuurdunud mõttemallidest ja jõuda tervisliku ruumiloomeni. Ainult heast materjalivalikust ei piisa, sama oluline on teadlikkus, mis tõstaks vastutulelikkust muutustele. Magistritöö raames loob Mirell prototüübi veebilehele, mis keskenduks teadlikkuse tõstmisele ning aitaks orienteeruda, kuidas vältida tervisele kahjulikke mööbli- ja siseviimistlusmaterjale.
KAIDI ORG
Kogukonna lõimimine — ruumist välja ja väljast ruumi Keila noorte näitel
Juhendajad
Tüüne-Kristin Vaikla, Kaja Pae
Magistritöös püstitas Kaidi endale eesmärgi uurida Keila Mäe ja Liiva kortermajade piirkonna elanike ja ala kasutavate noorte vahelist lahkheli ja leida lahendus, kuidas vähendada tänavaruumi müraprobleemi ilma osapooli valimata.
Uurimistöö käigus kogus ta noorte ja Keila linna kohalike arvamusi kvartali kasutusvõimaluste kohta ning leidis, et piirkond (tänavaruum, hooned ning sisehoov) koos Keila Noortekeskusega on ideaalse kasutustihedusega ala, mida on võimalik arendada kogukonna tegevusteks.
Magistritöö väljundiks on pakkuda Mäe ja Liiva kvartali tänasele suletud alale uus mõtestatud ruumiline lahendus, et sellest saaks kogukonna keskus, mitmekülgseteks tegevusteks mõeldud paindlik ruum, mida saab kasutusele võtta eri vanuses inimeste vajadusi silmas pidades.
Hoonete iseärasusi arvesse võttes oleks võimalik lisaks juba olemasolevale noortekeskusele luua juurde õppekeskus, infokeskus, ühiskontor, mängumaa, restoran, siserulapark ning tulevikus garaažiboksidest kujundada erinevatele huvigruppidele mõeldud kogukonnamaja.
MARTIN SAAR
Õppemööbli rekonstrueerimine: liikumist soodustava klassiruumi suunas
Juhendajad
Gregor Taul, Jüri Kermik
Martini eesmärk on õppida tundma Eestis praegu algklassides kasutusel olevat koolimööblit, analüüsida selle tugevusi ja nõrkusi, arutleda võimalike alternatiivide üle, korraldada sekkumisi klassiruumis ning visandada selle põhjal põhimõtted, mille järgi võiks tulevikus kavandada paremat koolimööblit. Heimtalis ja Vilsandil toimunud stuudiote käigus mõtestas Martin kohapealset ruumi kooliruumina ümber, otsides juba eksisteerivas ruumis väärtusi, mida õppimise ja õpetamise juures kasutada saaks. Lisaks mõtles ja ehitas Martin valmis „õpimasinaid“, mis mõtestasid õppimiseks vajalikku ruumi installatiivses vormis. Läbi installatsioonide ja kooliruumidesse sekkumiste saabub magistritöös mõistmine kohaspetsiifilisuse, ruumi eripära, õppemetoodika ning muude kultuuriliste nüansside olulisusest, mis vajavad samaaegset tõlgendamist ja läbitöötamist hea tulemuse saavutamiseks.
KADRI KALLASTE
EKA sisearhitektuuri magistrisse tõi mind aastaid väldanud töö ajaloolistele interjööridele keskendunud restauraatorina. Tundsin vajadust end selles valdkonnas täiendada, et osata väärtuslike ajalooliste keskkondade seisukohalt oma sisearhitektidest kolleegidega koostöös parim võimalik tulemus saavutada.
EKA magistri esimese ja teise kursuse vahel oli mul võimalus õppida aasta Erasmus+ üliõpilasena Aalto Ülikooli sisearhitektuuri osakonnas. Sinna viis mind soov vaigistada ajalooliste stiilide virr-varri, mis minu restauraatori peas valitses ja üles leida mulle omane joon disainerina. Soome kaine õpetamisviis ja disaini askeetlik vormikeel aitasid sellele palju kaasa.
Magistritöö viis mind keskkonnapsühholoogia radadele. Oma lõputöö raames uurisin ja mõtestasin ajaloolist arhitektuurset ruumi, kui vaimset tervist toetavat ja taastavat keskkonda. Selgus, et ehituspärandil on sarnaselt muuseumidele ja looduslikule keskkonnale suur lõõgastav potentsiaal Magistriõpingute lõpus asusin tööle Tallinna Tehnikaülikooli muuseumi juhatajana. Seal on mul võimalus kasutada seni kogunenud ekspertiisi nii pärandi säilitamise kui ka disaini valdkonnast. Väikese meeskonnaga muuseumis tuleb teha peaaegu kõike – muuseumi eelarve planeerimisest näituste installeerimiseni. Kõike aga loomulikult üksi ei jõua. Näituste väljatöötamisel kaasan alati disainereid, tehnikuid, restauraatoreid ja uurijaid väljastpoolt. Õpingud EKAs ja mujal ning aastate pikkune töö on loonud arvestatava kontaktibaasi ja andnud hea oskuse erineva valdkonna esindajatega ühine keel leida.
MARIA LUIGA
Lõpetasin sisearhitektuuri eriala 2019. aastal. Pärast kolme aastat akadeemiat tundsin vajadust ebakonvenstionaalsema töö järele ning leidsin rakendust skulptor Edith Karlsoni assistendina ning näituste installeerijana Valges Kuubis. Kaks poole kohaga tööd pakkusid vaheldust ning töö sisu varieeruvus mõjus värskendavalt.
Poole aasta pärast tundsin endas taas valmidust vaadata erialase töö poole ning tegin aastase sisearhitektuuri büroo praktika, saades sealt olulised oskused iseseisvaks projekteerimiseks. Kuna töötasin büroos poole kohaga jäi aega ka vabakutseliste sisearhitektuursete projektide tegemise jaoks.
Pärast aastast praktikat ning kaheaastast pausi koolist tundsin soovi edasi õppida ning valmistuda magistriõppesse astumiseks. Samal ajal kaas-asutasin ma ka lihttehnoloogilise disainistuudio kuidas.works, mis tegeleb keskkonnasõbralike ehitustehnoloogiate ja materjalide uurimise ning propageerimisega. Soovitan värsketel lõpetajatel uurida oma eriala võimalusi ning mitmekesisust, luues interdistsiplinaarseid seoseid ja katsetades erinevate vormidega oma kutsest. Sisearhitektuuri eriala teeb minu meelest huvitavaks just selle vahepealne skaala, mis ühendab disaini ja arhitektuuri. Erialaselt annab see palju vabadust ja vaheldust, liikudes erinevate skaalade vahel, kuid omades lähtepunkti just inimmõõtmelisuses, mille juurde alati tagasi tulla. Just inimeseinimlikkuse mõõde annab olenemata lõplikust skaalast projektile detailsuse, mõtestatuse ja pidepunkti.
ARDO HIIUVÄIN
Minu bakalaureuse öpingud algasid 2014. aasta sügisel. Kolm aastat, iga uus projekt kui vette viskamine tundmatus kohas, arenemine ja enese koha leidmine. Ääretult inspireeriv, kuid samas ka mönusalt keeruline aeg.
Möned aastad töömaastikul olnud, tekkis möte ära teha ka magistriöpingud. Nii astusingi 2020. aastal uuesti kooli, nüüd juba uude majja, hing täis ootusi. Kohe palju intensiivseid ja sisukaid projekte, eriliselt on meelde jäänud Lastehaigla Uneuuringute Keskuse ruumide lahendamine ja Flo Kasearu juhendatud naistevastase vägivallale suunatud stuudio, millest valmis väike luulekogu „Appikarje“.
Magistriöpingute ajal sattusin juhendama ka bakalaureuse esimese kursuse Väikeehitise erialastuudiot. Tegelesime Vilsandi kolumbaariumi ala mötestamisega, mille tulemusel valmis maamärk „Pesa“ Juhendamisest kujuneski löpuks välja magistritöö teema, kus tegelesin matuste ja materjalidega. Töö löpptulemusena valmis tampsavist kolumbaariumi prototüüp „Tuhaankur“.
Praegu juhendan koos Ahti Grünbergiga esimese kursuse ehituspraktikat, mille raames ehitame ujuvsauna Klooga järvele. Sellest sügisest suuname oma mötted jälle kooli poole, kui alustame uute värskete bakalaureuse tudengite Väikevormide stuudioga. Pönevus säilib ja ideed pulbitsevad!
Bakalaureuseastme üliõpilased
Anet Lukas, Kätlin-Karin Lond, Monica Mustjõgi, Karmen Eller, Marit-Brit Tamme, Laura Maria Tõru, Viktoria Ugur, Maria Uiboaid, Eliisabet Valmas-Romanov, Anna Aleksejeva, Hanna Loora Arro, Triin Kampus, Alvin Kanarbik, Harold Kiisler, Elin Kenzie Kornav, Anni Kõrvemaa, Roger Matthias Laas, Anna Aurelia Minev, Elisabeth Perk, Laura Pormeister, Hannele Saagpakk, Ellen Sepp, Markus Sirg, Trine Tõniste, Auli Vaino, Marleen Armulik, Katarina Ild, Hanna Kruusma, Tuuli Kurvits, Kristiina Theresa Kuusik, Lotta Meet, Laura Movits, Karl August Johannes Pedoson, Getter Pihlak, Elle Marie Randoja, Jaan Repnikov, Sven Christian Arthur Samyn, Liis Sulger, Mirjam Vaht
Magistriastme üliõpilased
Kadri Benrot, Ardo Hiiuväin, Triin Juhanson, Semele Kari, Eeros Lees, Kaidi Org, Mirell Ülle, Martin Saar, Ljudmila Funika-Müür, Veera Gontšugova, Juss Heinsalu, Päär-Joonap Keedus, Andri Luup, Kelli Puusepp, Kristiina Puusepp, Karen Isabel Talitee, Loviise Talvaru
Tüüne-Kristin Vaikla, Jüri Kermik, Gregor Taul, Riin Alatalu, Margit Argus, Tom Callebaut, Brigitta Davidjants, Mariann Drell, Ave Eero, Liina Einla, Maarin Ektermann, Jaan Elken, Jaan Evart, Maria Freimann, Kristi Grišakov, Ahti Grünberg, Taavi Hallimäe, Lilian Hansar, Vassil Hartšuk, Eik Hermann, Hilkka Hiiop, Ardo Hiiuväin, Sven Idarand, Aleksander Jakovlev, Rasmus Stenager Jensen, Triin Jerlei, Tarmo Johannes, Malle Jürgenson, Aadam Kaarma, Anna Kaarma, Gerda Kaasik, Annika Kaldoja, Mart Kalm, Tõnu Kalpus, Juhan Kangilaski, Kätlin Kangur, Ott Kangur, Maris Karjatse, Flo Kasearu, Jass Kaselaan, Gertrud Kasemaa, Maris Kerge, Mart Keskküla, Keiti Kljavin, Eve Komp, Larissa Kondina-Sokolova, Björn Koop, Paul Kuimet, Kalevi Kull, Katrin Kullasepp, Riin Kõiv, Neeme Külm, Andrus Laansalu, Epp Lankots, Veiko Liis, Elina Liiva, Eva-Erle Lilleaed, Laura Linsi, Toomas Lott, Liisa-Helena Lumberg-Paramonova, Riin Magnus, Ülar Mark, Mikk Meelak, Epp Meisner, Martin Melioranski, Martin Merila, Triin Metsla, Margit Mutso, Nelly Mäekivi, Koit Ojaliiv, Andres Ojari, Kärt Ojavee, Ove Oot, Oliver Orro, Kaja Pae, Hannes Palang, Birgit Palk, Teele Pehk, Tõnu Peipman, Madli Pesti, Mele Pesti, Liina-Liis Pihu, Tarmo Piirmets, Anneli Porri, Liisa Põime, Jaana Päeva, Roland Reemaa, Tiit Remm, Helena Rummo, Tiina Saar-Veelmaa, Feliks Sarv, Marge Sassi, Janek Siidra, Maria-Kristiina Soomre, Pavle Stamenović, Silver Sternfeldt, Marek Strandberg, Lembit-Kaur Stöör, Ilkka Jaakko Suppanen, Johannes Säre, Kaisa Sööt, Triin Talk, Mary-Ann Talvistu, Teet Tark, Jaan Tiidemann, Avo Tragel, Kaarel Truu, Triin Tulgiste-Toss, Polina Tšerkassova, Paco-Ernest Ulman, Liina Unt, Joonas Vaabel, Urmo Vaikla, Toomas Vaimann, Veronika Valk-Siska, Siiri Vallner, Vitali Valtanen, Urmas Viik, Ekke Väli, Mait Väljas, Yrjö Wiherheimo
