Paar puulatti, Bond ja priske ports polentat

Kui Tallinna-Treviso lend reisijad ühel talvisel pealelõunal maha puistab, kiirustab enamik kohe kuulsasse naaberlinna Veneetsiasse, samas kui mina kihutan otsejoones põhja, majesteetlike Dolomiitide poole, et täpselt päikeseloojanguks 1700 meetri kõrgusele Misurina järve äärde jõuda, just õhtusöögi ajaks.

Kui naaberlinnas, kuulsas Cortina d’Ampezzos 1956. aastal olümpiamänge peeti – need toimuvad seal mõne aasta pärast taas –, oli Misurina järv koht, kus leidsid aset kõik uisutamisvõistlused. Ühtlasi oli see ka viimane kord olümpiamängude ajaloos, kui need toimusid looduslikul jääl. Tänapäeval on järv hoopis teistsugune spordiareen – sellel peetakse talviseid polovõistlusi. Nende kõrghooaeg on jaanuari teisel poolel ja veebruaris, kui jää on piisavalt tugev, et mitukümmend hobust koos ratsanikega seal kapata võiks. Olen selgelt liiga vara kohale jõudnud, ent see teadmine ei takista mind igal hommikul esimese asjana akna juurde tormamast ja lootusrikkalt järvele vaatamast – ehk on treeningud siiski juba alanud? Ent ainus, keda näen, on restorani väliterrassile toole tassiv kelner.

Talv on siin särav. Dolomiidid moodustavad Alpides hingematvalt kauni lõigu, mille on tahunud ainulaadne mikrokliima – seal leidub sakilisi jääaja atmosfääri loovaid mäetippe; ümberringi kõrguvad paesed mäemürakad ja lumest paljastel nõlvadel mängivad roosakashallid toonid, millele lisavad salapärasemaid varjundeid kuusemetsad. Suvel sumisevad siin alpiaasad ja uljad matkajad mõõdavad varbaga vee temperatuuri nii ahvatlevana näivates mägijärvedes. Südatalvel sillerdavad lopsakuse asemel aga lumekristallid sellise innuga, nagu homset ei tulekski, suvest rääkimata, ning hiljemalt lõunaks täituvad kõik restoraniterrassid soojade jopede ja päikeseprillidega varustatud puhkajatega. Ehkki Dolomiti Superski piirkond, mis ühendab ühe mäepileti, (küll väga aeglaste) suusaliftide ja arusaamatu graafikuga suusabussidega kokku 12 väiksemat keskust, on maailma suurim ning kahtlemata ka üks maalilisemaid kohti suusatamiseks, on paljud siin lihtsalt talviseid jalutuskäike ja kohalikku toitu nautimas.

Aga sel esimesel õhtul ma seda kõike veel ei tea, sissejuhatuse Dolomiitide ellu teeb kohalik köök agriturismo Malga Misurinas – ja see on väga otsekohene. Teed küla peatänavast mõnisada meetrit eemal asuvasse farmi valgustab vaid kõhn kuu, ent äraeksimist ei ole vaja karta – aroom, mis viitab selgelt mitte pitsaahjule, vaid lehmalaudale, ja kellegi tasased ammuud juhatavad ilmeksimatult õiges suunas. Kunagi Como järve äärest sellist agriturismo’t otsides, kus keegi veel pisutki põllumajandusega tegeleks, jäi parimaks saavutuseks pisikese oliivisaluga talumajapidamise leidmine – loomi on võrreldes turistidega ikka väga tüütu pidada. Ent Dolomiitides on iga agriturismo aus talumajapidamine, kus oma maja juustu pakkumine on elementaarne.

Itaalia ja Austria köögi sõpruskohtumine

Need, kel Itaalia köögile mõeldes kerkivad silme ette rohelistest salatitest ja mereandidest lookas lauad, lajatab Dolomiitide reaalsus hetkeks oimetuks. Polenta praetud juustuga, polenta speck ’iga, polenta juustu, praetud seente ja speck ’iga ning veel paar samas vaimus kirja pandud lehekülge vaatavad vastu peaaegu iga söögikoha menüüst. Pole ime, et pizzeria’de ukse taga on väikesed järjekorrad juba mõni minut enne seitset, kui siin õhtusöögiks uksed avatakse. Muu Itaaliaga võrreldes süüakse siin õhtust harjumatult varakult. „Kas lisandiks on võimalik ka köögivilju saada?“ uurin optimistlikult ettekandjalt. „Muidugi!“ aitab ta mul menüü õige leheküljeni lapata. „Friikartulid näiteks?“ pakub ta abivalmilt välja.

Itaalia köögi klassikaks kvalifitseeruvad siin piirkonnas ka vorstid hapukapsaga, ent veinikaart räägib siiski itaalia keelt. Et natukenegi tasakaalustada raskena kõlavaid roogi, tellin alustuseks Proseccot. Seda valatakse mulle helde klaasitäis ja kui hind – 3 eurot pokaal – teeb mind alguses väga ettevaatlikus, leevendab juba esimene lonks igasugused kahtlused ja stressi. Huviga joogikaarti edasi lehitsedes saan aru, et õllekelder on siin veini omast kindlasti veelgi suurem. Lisaks juustule teeb iga majapidamine ka oma schnaps’e, mille valik on kohalikele nii pähe kulunud, et seda ei pea joogikaardile kirja panemagi.

Seal kusagil sakiliste mäetippude taga ongi juba Austria, mille köögi võidukäiku kusagil mujal maailmas, eriti veel Itaalia territooriumil, on oma silmaga nägemata tõesti raske uskuda.

Praetud juust, mille piima andnud lehm kõrvalmajas juba uniselt kõrvu liigutab, on aga kõige imelisem, mida kunagi maitsnud olen. Grillimiseks kasutatakse spetsiaalset kõva juustusorti Piave. Ka speck, mille paradiisiks olen alati Austria Alpe pidanud, on perfektne. Kõrvallaudades õlut rüüpavad turistid näivad oma roogadega täpselt sama rahul olevat ja mõni tellib isegi lisaportsjoni polentat. Pilt on äravahetamiseni sarnane sellega, mis avanes mu silme ees mõni nädal varem Austrias Ischglis – kui ainult poleks seda polentat.

Maailma üks vanimatest roogadest

Proovin seda ollust ettevaatlikult kahvliotsaga. See ei saa olla väga hirmus, paljud gurmaanid selle pärast siia sõitnud ongi, ent mu umbusk püsib. Polenta on üks pikema ja väärikama ajalooga toite maailmas. Seda peetakse üldse üheks esimeseks küpsetatud toiduks. See pole tegelikult pärit ei Itaaliast ega Austriast, vaid Mesopotaamia aladelt, polentat oskasid valmistada juba iidsed sumerid. Ent seda tunti ka vanas Roomas ja aastaks 1550 oli see Itaalias korralikult kanda kinnitanud. Polenta valmistamine pole mingi molekulaarkulinaaria: tuleb keeta jämedalt jahvatatud jahu (selleks on läbi ajaloo ja eri regioonides kasutatud erinevate teraviljade jahu) soolaga maitsestatud vees. Dolomiitides sõid talupojad seda kolm korda päevas, heal päeval killukese juustu kõrvale haugates. Polentas peab midagi tõeliselt erilist olema, et see on toidulaual vastu pidanud kõigi kaasaegsete hõrgutiste kõrval, ent kogu lugupidamise juures (toidu)ajaloo vastu suundun ma siiski juba järgmisel päeval Cortina d’Ampezzot avastama.

Cortina d’Ampezzo, mis Misurina kõrval mõjub suurlinnana, näitab palju mitmekülgsemat palet. Linnakese tähelend algas 1901. aastal esimese kiirlaskumise võistlusega, kus tänapäevaste suuskade kõrval kahe tavalise puulatina mõjuvatel

Jälle nuputad, mida süüa teha?

Nüüd on toidu valmistamine imelihtne!

Telli meilt peakoka retseptidega toidukomplektid ja naudi kiirelt valmivat tasakaalustatud toitu iga päev!

Tervislik toitumine on lihtsam kui kunagi varem.

Tunne rõõmu heast toidust!

Toidureis

sõiduvahenditel kihutati. Need kaks puulatti ja esimeste suusatajate kirg panid aga aluse suusakultuurile, mis lõpuks viis olümpiamängudeni 1956. aastal, kus slaalomirajal tegi puhta töö austerlane Toni Sailer, kes viis koju kolm kulda. Ja muidugi pani see aluse arvukatele suurepärastele restoranidele, mida pealtvaatajad sportliku hasardiga külastasid. Esimesed fantastilised peakokad olid kohal tegelikult juba enne seda, sest 1800. aastate keskpaigast alates olid Cortinat külastanud esimesed jõukad anglosaksi, saksa ja vene reisijad, et avastada ning uurida selle kauneid mägesid ja loodust ning muidugi süüa polentat. Praegune Cortina d’Ampezzo restoranimaailm uhkeldab Michelini restoranide, hõrkude kohvikute ja arvukate vinoteekidega.

Ühe Michelini tärniga restorani Tivoli (ristorantetivolicortina.it) terrassilt ja söögisaalist avanevad kaunid vaated külale, ent sama kaunis on ka pilt taldrikul. Ehkki tooraine on sama kohalik kui Malga Misurinas, on road graatsilised ja kerged, tihti väikese lilleõiega kaunistatud. Sama ausalt on oma tärni välja teeninud SanBrite

Kogu

(sanbrite.it). Siin on vähe laudu ja interjööris domineerib kogu Corina ajalugu mäletav puit. Õhtusöögi algus on meeldejääv: kelnerid saabuvad kreemja või mägedega, mida serveeritakse koos võrratu tekstuuriga leivaga. Omanik-peakokk Riccardo Gaspari kasutab koduseid ja piirkondlikke tooraineid, ent värskendab mägede traditsioone kaasaegse lähenemisega nii lisanditele kui ka portsjonite suurusele.

Kogu see meisterlik lähenemine toorainele ei käi ainult tärnidega ehitud restoranide kohta – Dolomiitide mägede restoranid ja vinoteegid ongi klass omaette. Ehkki just viimastele mõeldes jääb mõistatuseks, kuidas kõik pärast mäest alla saavad, mõjubki Cortina d’Ampezzo elu nagu stseen mõnest filmist, kus kõik on võimalik.

Mis ilmselt oli ka põhjus, miks see üheks filmi „For Your Eyes Only“ võttepaikadest kujunes.

Ehkki võimalus kihutada alla mööda olümpiamängude slaalomirada ahvatleb paljusid, on suusastaaride pööretest hulga lihtsam järele teha James Bondi (Roger Moore) omi. Nii et läbi metsa kulgevad rajad Col Druscièst Cortina küla poole, kus Bond filmis kihutas, on legendaarsed ja arusaadavalt ka kõige populaarsemad. Stseenid filmiti mitmes kohas, sealhulgas jäähallis, bobikelgurajal, observatooriumis ja ohtrate tärnidega hotellis Miramonti Majestic Grand. Seetõttu on see koht paadunud Bondi fännide seas väga nõutud, mis kajastub ka hinnas. Ent Booking.comi reiting 7,2 tekitab kahtlusi, et pettunud arvustajal, kelle meelest on hotell oma viiest tärnist vähemalt kolm saanud mingi kohutava eksituse tõttu, võis isegi õigus olla. Kõik pole kuld, mis filmis hiilgab. Ent toidus on seal raske niimoodi pettuda.