Kuidas luua ja hoidaMEELERAHU

Raseduse ajal ja pärast seda toimuvad naise kehas suured muutused. Puutumata ei jää aga ka meel.

Kuidas hoida elu ühel kõige tundlikumal perioodil meelerahu ja vaimset tasakaalu?

Kliiniline psühholoog ja peaasi.ee e-nõustaja Karmen Vool ütleb, et tulevase emarolliga on beebiootel naistel tihti keeruline kohaneda – tuleb ju „mina“ asemel tähelepanu suunata hoopis kõhus kasvavale elule. „Naine, kel oli oma karjäär, hobid, tegevused ja sotsiaalne elu, peab tõenäoliselt juba lapseootuse ajal hakkama oma aega ning mentaalset ressurssi jagama uuele elule ja kõigele sellega kaasnevale. See on loomulikult ka meeldiv ja põnev, kuid siiski võtab fookuse endalt ning oma tegemistelt vähemaks. Vahel juhtub ka, et kõige uue sees ei märkagi naine, et tal on endiselt ka endal oma „mina“. Teisalt võib ette tulla, et senise elu (ja enda) mõnevõrra kõrvale jäämine mõjutab enesetunnet ja -kindlust. See on normaalne. Rasedus ja emadus on paljuski ümberkasvamine, täienemine, muutumine. Hea on meeles hoida, et fookuse kadumine endalt on ajutine ja samas pakub ka uus väike inimene selliseid senikogematuid positiivseid tundeid, mida ei oskagi ette teada. Mida suuremad ja idealistlikumad on ootused emadusele ning lapsega koos kasvamisele, seda suurem on tõenäosus, et mingi frustratsioon või pettumus ikka tekib, sest paraku ei lähe tavaliselt kõik täiesti muretult ja suures idüllis. Enda heaolu hoidmiseks tuleb seda aktsepteerida.“

Ilmselt nõustuvad paljud emad, et raseduse üks tüütumaid osasid oli see, et ühtäkki oli kõigil õigus sinu keha kommenteerida. Kui tavapäraselt ei peeta viisakaks kellegi kosunud vööjoonele viidata, siis mitte nüüd! Nii mulle vähemalt tundus, kui ise beebiootel olin.

Ühele sellisele kommentaarile vastasin muiates, et kuule, aga ma ju olengi rase – ja see vastus pani kommentaari lausuja omamoodi kohmetuma. Nojah. Teisisõnu, paks nahk tuleb muidugi alati kasuks, aga eriti raseduse ajal. Isegi kui oma muutuva kehaga võib olla endalgi keeruline rahu teha ...

„Inimesed küsivad kummalisi küsimusi ja kommenteerivad lapseootel naist sageli seepärast, et nad on varem kuulnud, et nii tehakse. See justkui käiks „rasedaga suhtlemise diskursuse“ juurde, kuigi tegelikult pole ju tõepoolest kuidagi okei teise keha pidevalt kommenteerida. Samuti ei mõelda enamasti sellega midagi halba, inimesed on uudishimulikud ja/või eeldavad, et nii see kommunikatsioon lihtsalt lapseootel naisega käib. Seesugustele mõttevälgatustele võib vastata stiilis: „Ahah, pole ise märganudki!“ või „Aga milline ma siis välja nägema peaks?“. On ka täiesti normaalne öelda, et seesugune kommenteerimine valmistab ebamugavust, ja teha ettepanek teema vahetamiseks. Ka soovimatutele puudutustele on okei ei öelda. Tahetakse ju sageli näiteks beebikõhtu katsuda, aga lapseootel naise keha on endiselt tema enda keha, mille üle on otsustusõigus ainult temal endal,“ soovitab Karmen. Psühholoog nendib, et paljudel naistel on keeruline harjuda oma uue ja muutuva kehaga. „See on normaalne. Hea on endale meelde tuletada, et keha muutub põhjusega – rase naine kasvatab enda sees uut inimest! Keha peab toime tulema väga suure koormusega ja teeb tublit tööd. See võib olla keeruline, kuid tasuks proovida olla oma kehale tänulik. Ta ei ole kuidagi halvem lihtsalt seepärast, et on nüüd suurem või mõne armi võrra rikkam. Vastupidi – ta on kogenum ja vaeva näinud ning pikaks ajaks koduks uuele ilmakodanikule. See on ju võimas!“

Ka paarisuhe muutub

Naise rasedusaegse kehaga koos muutub beebiootuse ajal paratamatult ka paarisuhe. Kuidas hoida suhe tugevana ka hormoonide möllu keskel või kui libiidost pole enam jälgegi alles?

Psühholoog soovitab nii last ootaval naisel kui ka tema kaaslasel võimalikest muutustest teadlikud olla.

ostmise või muu tulevase rolliga seonduva. Paar peaks saama ka edasi toimida paarina, mitte vaid lapsevanematena. Seega oleks hea käia koos kinos, jalutamas, õhtustamas. Ühine aeg lähendab.“

Igapäevased ohumärgid

Kui paljudele naistele seostub rasedus millegi õndsustunde sarnasega, siis vähemalt sama palju on neid, kes kannatavad ka sel tundlikul perioodil depressiooni all. Psühholoog loetleb rasedusaegse depressiooni sümptomitena muu hulgas selliseid emotsioone nagu kurvameelsus ja tühjusetunne, apaatsus, väsimus- ja kurnatustunne, huvi puudus, lootusetus. „Sageli võib märgata negatiivseid mõtteid enda kui tulevase ema, lapse ja eesootavate elumuutuste kohta. Lisanduda võivad une- ja isumuutused. Kuigi mõned kirjeldatud sümptomid on nii või naa rasedusest tingitud hormonaalsete muutustega kaasnevad nähtused, siis on siinkohal oluline tähelepanek see, kuivõrd intensiivsed, häirivad ja pidevad need on. Kui naine kogeb nimetatud emotsioone pea iga päev ja enam kui kaks nädalat järjest, siis võib see olla meeleoluhäire, mis vajab sekkumist.“

„Nii mõistavad nad mõlemad paremini, mis naisega toimub ja miks mõned suhte aspektid võivad sel ajal muutuda. Mees, kes teab rohkem naisega raseduse ajal toimuvast, saab enam ka teda mõista ja talle toeks olla. See on ka see, mida lapseootel naine väga vajab. Seetõttu olekski suurepärane, kui ka laste isad loeksid rasedusteemalist kirjandust, käiksid kaasas korralistel ämmaemanda vastuvõttudel ja/või osaleksid perekooli loengutes.“

Lisaks peab psühholoog lausa hädavajalikuks endiselt koos aja veetmist ja ühiste tegevuste tegemist. „Koosveedetud aja sisu võiks olla ka muud peale beebiasjade

Esimese olulise toena toob Karmen välja lähedased, kellele oma mõtteid usaldada ja kellega neid arutada. „Kindlasti soovitan pöörduda ka raseduskriisinõustaja või psühholoogi poole. Spetsialist saab pakkuda erapooletut tuge ja õpetada erinevaid toimetulekutehnikaid.“

Rasedusaegse depressiooniga peaks kindlasti tegelema, sest see võib edasi kujuneda sünnitusjärgseks depressiooniks. Psühholoog nendib, et depressioon on sünnitusjärgsel perioodil üks levinumatest probleemidest. „See võib avalduda juba raseduse ajal, aga ka esimeste nädalate jooksul pärast sünnitust. Samuti pole välistatud, et sümptomid saavad alguse lapse esimese eluaasta jooksul. Sünnitusjärgsele depressioonile viitavad meeleolulangus, energiapuudus, rõõmutunde vähenemine, uneprobleemid, sage muretsemine, kiire ärritumine, enesekriitilised või negatiivsed mõtted lapse või emaduse kohta, aga ka keskendumisraskused, teotahtetus, süü- või väärtusetusetunne ning raskematel juhtudel ka surma- või enesetapumõtted,“ loetleb spetsialist. Samuti võivad emad kogeda sundmõtteid oma lapse vigastamise kohta. Kui sümptomid on kestnud üle kahe nädala, on suure tõenäosusega tegemist sünnitusjärgse depressiooniga.

„Abi saamiseks võib pöörduda näiteks raseduskriisinõustaja või kliinilise psühholoogi poole. Raseduskriisinõustajad töötavad naistekliinikutes, pöörduda saab kuni lapse aastaseks saamiseni ja abi on tasuta. Psühholoogid tegutsevad nii

MEES, KES TEAB

ROHKEM NAISEGA

RASEDUSE AJAL

TOIMUVAST, SAAB

ENAM KA TEDA

MÕISTA JA TALLE haiglate psühhiaatriakliinikutes kui ka erapraksistes. Haiglasse vastuvõtu saamiseks tuleb esmalt aeg broneerida vaimse tervise õe või psühhiaatri juurde, kes siis omakorda psühholoogile edasi saavad suunata. Selleks saatekirja tarvis pole ja see teenus on samuti tasuta. Erapraksistes saab pöörduda otse psühholoogile ja tavaliselt saab sinna aja kiiremini kui haiglatesse. Küll aga tuleb teenuse eest ise tasuda. Makstavat summat aitab oluliselt vähendada perearsti saatekiri. Mõningatel juhtudel võib tarvis olla ka koostööd psühhiaatriga, seda eelkõige siis, kui vaja on ka ravimravi. Lisaks võib toetust ja abi saada kogemusnõustajatelt.“

TOEKS OLLA.

Psühholoog rõhutab, et häire märkamisel ja sellega toimetulekul võib väga oluline roll olla lähedastel. „Selleks et sünnitusjärgset depressiooni kogev naine võimalikult kiirelt vajalikku abi ja tuge saaks, võiksid pere ja sõbrad olla tähelepanelikud värske ema enesetunde suhtes ning pigem küsida temalt selle kohta rohkem kui vähem. Lähedased saavad aidata ka mõistva ja toetava kuulamise ning igapäevastes toimingutes