Ligipääsetavus suureneb, kuid arenguruumi jätkub

Ligipääsetavus on nagu mosaiik. Hõlpsasti läbitavad „ruudukesed“ vahelduvad sellistega, millest erivajadusega inimene ei saa minna üle ega ümber.

Tekst: Anne-Mari Alver

Ligipääsetavusest on saanud üks moesõnu. Sel teemal peetakse koosolekuid ja workshop 'e, kirjutatakse projekte ja aruandeid.

Tõde ligipääsetavuse kohta on aga alati ja ainult nende hinnata, kel seda reaalselt vaja läheb. Inimeste vajadused on aga teatavasti väga erinevad …

„Parema ligipääsetavuse tagamine ühiskondlikele hoonetele ja avalikele teenustele on oluline, et tagada kõigile ühiskonnagruppidele võrdsed võimalused ühiskonnaelus osalemisel ja avalike teenuste tarbimisel,“ saab lugeda tarbijakaitse ja tehnilise järelevalve ameti kodulehelt.

Nägemispuudega inimese teekond jääb toppama

Katrin on nägemispuudega naine, kes valget keppi ei kasuta – osa nägemist on alles. Ta nendib, et elu Tallinnas on läinud oluliselt paremaks: „Foorid teevad häält, ühissõidukites on suurepärane häälteavitus, millal mis peatus tuleb. Aga on ka probleeme – näiteks sellega, kui linnatänavaile paigutatakse justkui jalakäijate kaitseks ja autode vältimiseks betoonist poolkerad või mingid kujud. Need on madalad ja teega sama värvi, seega justkui loodud selleks, et kehvema nägemisega kõndija neile otsa koperdaks.“

„Viimastel aastatel olen ühistransporti kasutanud minimaalselt ja mul on sellest kohati isegi kahju. Olen näinud madalaid linnaliinibusse ja tramme, need tunduvad olevat väga ratastoolisõbralikud,“ märgib Tiia ning meenutab, et vanasti, kui madalatest sõiduvahenditest siin veel juttugi polnud, sai ühistranspordiga sõidetud küll. Samas märgib ta, et ega siis madal buss ole hea ainult ratastooliga liikudes, lapsevankri või

Ratastooliga liigeldes on auto mugavaim

Ratastooli abiga liikuv kunstnik Tiia Järvpõld tunnistab, et elu on ta kohati küllalt mugavaks muutnud – selle asemel et iga oma samm ülipõhjalikult läbi mõelda ja vajadusel sotsiaaltransport tellida, on palju lihtsam liikuda isikliku abistaja autoga. Enamikul on auto olemas ja sellega saab kiiremini kohale.

res – aga väga paljud ratastoolikasutajad ei saa eskalaatoriga sõita. Mina saan, kui mul on seljataga tugev ja oskuslik inimene.“

Tiia on erk ja uudishimulik ning aldis katsetama. Rongisõit meeldis talle juba „taevatrepi-aegadel“, praegu kiidab ta väikelaevandust. „Nende kaptenid ja meeskonnad on olnud hästi abivalmid,“ nendib Tiia ning sedastab, et tegelikult algabki liikuma pääsemine inimeste särast – sellest, kas nad on valmis kaasa aitama või mitte.

„Kui taksojuht aitab ratastooli kokku panna, olen ka väga tänulik ja rõõmus,“ lisab Tiia.

Sotsiaaltransport aitab liikuma ja tööturule

Igapäevaselt pakub erivajadusega inimestele sotsiaaltransporditeenust AS

Tallinna Linnatransport. Viimase kahe aastaga on juhuveo sõitude arv tõusnud ligi 300%, mis teeb päevas keskmiselt üle kahekümne sõidu.

Tallinna abilinnapea Betina

Beškina sõnul on linna eesmärgiks tagada kõigile liikumis- või nägemisvaegusega linlastele mugav ja turvaline ligipääs haridus-, tervishoiu- või töökohale. „Sellega toetame ühtlasi kõigi nende inimeste elukvaliteeti, ühiskonda kaasamist ja eneseteostusvõimalusi,“ räägib Beškina. „Aastatega on sotsiaaltranspordi kasutajate arv üha kasvanud ja selleks, et teenus vastaks ka sõitjate ootustele, panustab linn sellesse iga-aastaselt üha enam. Tänavuses linnaeelarves on sotsiaaltransporditeenuse eel arve kasvanud 2,9 miljoni euroni, mis on eeskätt tingitud kütuse hinna tõusust ning teenuse saajate arvu ja teenuse vajaduse kasvust.“

Tegelikult algabki liikuma pääsemine inimeste särast –sellest, kas nad on valmis kaasa aitama või mitte.

Möödunud aastal kasutas Tallinnas sotsiaaltransporditeenust enam kui 1500 inimest, ühtekokku oli sõidusoove 17 873.

TLT juhatuse esimees Kaido Padar selgitab, et ettevõte pakub igapäevaselt erivajadusega inimestele transporti 42 väikebussiga, neist 40 on kahe ratastooli vedamise võimekusega. „Teenindusettevõttena soovime pakkuda kõrgetasemelist teenust. See tähendab, et peame pöörama rohkem tähelepanu kvaliteedile ja turvalisusele, aga ka sotsiaaltranspordijuhtide väljaõppele.

Seda teeme koostöös nii linna spetsialistidega kui ka erinevate puudega inimestega tegelevate organisatsioonidega,“ kirjeldab Padar.

Praegu käivad Tallinnas ettevalmistused uute invasõidukite soetamiseks. „2021. aastal soetas ettevõte 16 uut invabussi. Tegemist on nüüdisaegsete ja turvaliste sõidukitega, milles on vajalik invavarustus, sealhulgas Euroopa Liidus sätestatud nõuetele vastav kolmepunkti turvavöösüsteem kõikidel istmetel ja ratastoolis istujale. Tänavu plaanime läbi viia hanke, et välja vahetada vanemad sõidukid, ja kuna juhuveo mahud näitavad kasvutrendi, siis on vajalik autoparki mõnevõrra suurendada, arvestades siinjuures juhuvedude eripära,“ räägib Padar.

Uuring kaardistas sõlmpunktide ligipääsetavuse

Kõikidest ühistranspordipeatuste liikidest on parima ligipääsetavusega raudtee- ja trammipeatused, jaamahoonetest on ligipääsetavusega probleeme bussi- ja raudteejaamades, mõnevõrra paremas seisus on lennujaamad, selgub sotsiaalministeeriumi ning majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi tellitud transpordi ja tehiskeskkonna ligipääsetavuse analüüsist, mis valmis aastal 2020. Hiljem nii suurt ligipääsetavuse uuringut tehtud pole.

Kaasav disain toetab ka teisi ühiskonnagruppe

Üha enam hakkavad meie keelepruuki jõudma sellised mõisted nagu „universaalne ligipääs“, „kaasav disain“ või „universaalne disain“. Tegemist on viimastel aastatel aset leidnud paradigma muutusega suhtumises puudega inimeste vajadustesse, aga ka meid ümbritsevasse elukeskkonda laiemalt. Arhitektid ja insenerid lähtuvad oma loomingus üha enam võimalikult laia kasutajagrupi vajadustele sobiva avaliku ruumi kujundamisest ehk n­ö universaalsest ruumidisainist. On mõistetav, et ratastooli jaoks kohandatud kaldtee ja madala lävepakuga sissepääs on mugavad kasutada ka lapsevankrit lükkavale emale või reisikohvriga turistile. Kõiki arvestavast ruumidisainist võidavad seega kõik hoone kasutajad, mitte ainult erivajadustega inimesed.

Allikas: Tarbijakaitse­ ja Tehnilise Järelevalve Amet

Ratastooli jaoks

Bussipeatuste ligipääsetavus erineb regiooniti – parimad lahendused on suuremates linnades, nagu Tallinn, Tartu ja Pärnu, maapiirkonnas on peatuste üldine seisukord linnadega võrreldes halvem.

Uuring näitas, milline on Eesti ühistranspordipeatuste ja jaamahoonete olukord ning kas ja mil määral on peatuste juures arvestatud erinevate kasutajate vajadustega. Iga sõlmpunkti ja objekti osas hinnati, millistes aspektides on need ligipääsetavad erivajadustega inimestele, eakatele, lapsevankriga liiklejatele, lastele ja paljudele teistele, kel on avalikus ruumis liiklemiseks tarvis abivahendit või kelle füüsiline võimekus või nägemis- või kuulmistaju on langenud, millised kohandused on vajalikud ligipääsetavuse tagamiseks ning milline oleks kohanduste eeldatav maksumus. Analüüsi tulemused on olulised põhjusel, et ühistransport on ühenduslüli inimese teekonnal ning selle halb seisukord võib katkestada paljude inimeste igapäevase teekonna kooli, tööle, kauplusesse või mujale.

Analüüsi käigus kaardistati Eesti olulisemad ühistranspordi sõlmpunktid ehk kohad, kust sõidavad läbi eri liiki transpordivahendid, sealhulgas peatused, mis võimaldavad inimestele ligipääsu spetsiifilistele teenustele. Lisaks kaardistati jaamahooned ja nende juures olevad invaparkimiskohad ning põhilistele liikumissuundadele jäävad ülekäigud sõlmpunktide aladel. Kokku kaardistati analüüsi käigus 767 erinevat transporditaristu objekti, mille asukohaandmed on kättesaadavad Google Mapsi avalikus kaardirakenduses.