See võib olla ELU

„Kas sellest kõigest

tasub rääkida? Nüüd juba arvan, et jaa. Kui kasvõi mõni naine läheb pärast minu lugu end õigel ajal kontrollima, on see suur asi. See võib olla elu.“ Kaks aastat tagasi saadud diagnoos on Hilje

Savolaineni (45) jaoks kui uks teise reaalsusesse.

TEKST: EVE KALLASTE

FOTO: TRIIN MANGUSSON, ERAKOGU

Kell on 10.48. Minu emal peaks kell 11 PERHis algama operatsioon kasvaja eemaldamiseks. Mida toovad järgmised tunnid, veel ei tea. Istun kontoris, klapid peas ja hakkan läbi kuulama vestlust Hiljega. Kohtusime mõni nädal varem ühes Tallinna kohvikus keset hoogsat lõunasöögimelu. Polnud sest midagi, et lärmati, meie kahe ümber oli justkui klaassein. Enamasti rääkis tema. Kuulasin, mõtlesin emale, endale, meie perele, Hilje perele ja kõigile, keda see teema ühel hetkel puudutab. Vähk.

„Kui näiteks lapsed on haiged, siis emad ju jooksevad mööda arste ja otsivad viise, kuidas neid ravida, aga ise ... sõbrannad mul kõik tublid ärinaised ja olen nii nende kui ka enese pealt näinud, kuidas naine jätab iseenda viimasele kohale. Teiste eest hoolitsemine on esmatähtis. Töö on tähtis.

Mees on tähtis. Pere. Jah, ma tean, et elu aktiivsel perioodil kogutud stress kasvatab hüppeliselt haigeksjäämise riski, aga mulle meeldis mu niiväga tegus elu. Ehk oleks pidanud juba varem kõiges rohkem tasakaalu otsima?“ ta. Hilje tunnistab, et kui SEE teade saabus, keeldus mõistus esimesel hetkel kõige hullemaid stsenaariume vastu võtmast. „Suunasingi siis esimese hirmu juuste kaotusele. Arst lohutas, et tänapäeval ei pruugi nii juhtuda, et kukuvad peast ja jääd kiilaks, ravimine on kaasaegsem. Teine arst uuris karmilt, et kas see on tõesti minu suurim mure.“ Äsja vähidiagnoosi saanud naise suurim mure pole muidugi tema kiharad. Küsimused, mis saab edasi, mis saab lastest, on endassevõtmiseks lihtsalt liiga suured. Juuksed mahuvad.

Hilje ei teagi, millal kõik täpselt algas

Võib-olla siis, kui saabus koroonaaeg. „Mina olin ju üks nende hulgast, kes esimesena sealt Mulli festivalilt koroona sai. Ja siis tunduski, et see võõras enesetunne, mis ka tükk aega hiljem kõhust ei kadunud, võib olla ka uue viiruse tagajärg.“ Aga Hilje soolevalu ei läinudki üle. Esmased testid näitasid, et veri on täiesti korras ja edasisi uuringuid tal saada ei õnnestunud. „Mõtlesin, et kas olen tõesti viiruse ajal küüslauguleiva ja ingveriteega enda soolte seinad ära rikkunud? Ei teadnud enam, mida süüa. Kui midagi alla neelasin, kogu mu keha põles seest, nii valus oli.“ vale ja teatasin lõbusalt, et olen igast otsast puhtaks loputatud ja tema hõrgutisteks valmis.“

Kas asi on siis väga halvasti?

„Istusin Kadriorus asuva kliiniku kabineti ukse taga ja nägin enda paberitel sõna „tuumor“, selle taga küsimärki. Ootasin arstide vastust. See ootamine oli nii vastik. Kaks nädalat pärast kompuuteruuringut oli mind PERHi kutsutud ja seal pingil ma siis olin. Dr Priit Melnik oli see, kes võttis aja, istus minuga maha ja ütles, et on kasvaja. Aga mitte selline, mida ei saaks välja lõigata. Ahhaa, tuumor tähendab siis ikka kasvajat ... Ja veel ütles arst, et ilmselt ei pea mulle pärast kõhu peale väljaheidete jaoks kotti panema. Mis kotti? Mu pea oli tühi.“

Hilje polnud valmis. Ta oli elanud mõttega, et soolte limaskestaga on probleem ja et küll selle ravimitega korda saab. „Dr Melnik oli nii lootusrikka olekuga – see hoidis mind kuidagi pinnal. Tollest päevast on mul väga segased emotsioonid ja mälestused, aga vist pandi kohe ka opiaeg. Oli umbes selline tunne, et selge, asi on tõsine. Et siis sellepärast olengi 16 kilo alla võtnud, nii kõhnaks jäänud. Nutsin seal. Aga äkki on healoomuline? Siis tuli kõne, mis

Vaatan Hiljet. Sõnad on tõsised, aga näos on helgus. Tema olekus on hoogu ja lootust, punakad paksud juuksesalgud raamivad ääreni elu täis silmi – Hilje on rääkides nii ilus. Ilmselt läheb tal hetkel päris hästi, mõtlen. Juuksed on ju peas. Küsin arglikult juuste koh-

Lõpuks sai Hilje teha põhjalikumad vereproovid ja ka väljaheiteproovi. Õhtul helistas proovid tellinud arst Hiljele koju ja soovitas kiiresti uuringutele minna. „Sain aja gastroenteroloogi juurde. Kaks aastat tagasi enne jõule uuris dr Mart Eisen mu soolestikku ja hakkas siis küsima suguvõsas esinenud vähi kohta. Jah, meil on seda olnud küll. Kui mu vanaisa maovähki suri, lasin ka ennast aastate eest uurida, aga tollal pahalast ei leitud, eks see mul psühhosomaatiline mure oli.“ Sel korral saatis gastroenteroloog Hilje kohe kompuuteruuringusse. „Ei tahtnud kõige halvemat uskuda. Isegi mõelda ei tahtnud sellele. Läksin aga sõbranna sünnipäe-