Püsigem terved!

KOSUTAV KUUM JOOK IMMUUNSÜSTEEMI TOETUSEKS!

Meeldiva maitsega kosutavad Doppelherz kuumad joogid C-vitamiini ja tsingiga. Toetavad immuunsüsteemi igapäevaselt, külmetusperioodil või kui organism vajab lisaenergiat. C-vitamiin ja tsink aitavad kaasa immuunsüsteemi normaalsele talitlusele, vähendada väsimust ja kurnatust ning aitavad kaitsta rakke oksüdatiivse stressi eest.

Vali endale sobiv maitse – ingveri, granaatõuna-astelpaju-acerola-kirsi või musta leedri:

Tootja: Queisser Pharma GmbH & Co. KG, Saksamaa

Turustaja Eestis: Sirowa Tallinn AS

10–12 JUULI 2023 Veetka talus / Vôrumaal

Herbaticumi õpilastele töötoad • loengud • öörituaal

Herbaticumi vilistlastele ja külalistele praktilised töötoad • põnevad loengud • vägevad rituaalid

Maiade vägev tulerituaal taimedega

Suur herbalistlik ühendorkester

Omatehtud taimerohtude ja toodete laat

Triinu ja Anu Tauli eestveetav ühishelirännak ja vastulaulmine jalad alt võttis. „Konsiilium tuli kokku ja me otsustasime, et kuna kasvaja on läinud ka lümfi ümber, peame enne lõikust teile ikka neli keemiat tegema.““ Eitada polnud enam võimalik.

Koos on PARIMAD TULIHINGELISED loodus- ja taimetargad. Jagame, inspireerime, suhestume, loome uusi sünapse. Naudime parimat taimegurmeed.

„Läksin löt-löt vesise näo ja dokumentidega keemiaravi osakonda. Noormees, kes mind vastu võttis, oli minu nutusest olekust hoolimata terav ja otsekohene. „Nii, teil on neljanda astme vähk. Iga kolme nädala tagant tulete minu kabinetist läbi ja teeme uue segu.“ Kas neljas aste ei tähenda mitte seda, et ellujäämise võimalus on vaid kümme protsenti? Kogu mu maailm kukkus sel hetkel kokku.“

Tõesti, juuksed jäid Hiljele keemiaravi ajal alles, aga keha oli toimuvast šokis. „Esimese keemiaravi päev on mul detailselt meeles. Tilguti küljes olev käsi oli justkui jääkambris. Ja siis hiilis see jäine haare mööda keha üha edasi ja edasi ... selle kaheksa tunni jooksul jõudsin väga paljudele asjadele mõelda. Eelkõige sellele, et ma ei muudaks oma elus midagi. Tegelikult on ju hästi. Mul on olnud hea elu. Meelde tulid kõik tuttavad, kes on samas olukorras olnud ja lõpuks ikka kuidagi hakkama saanud. Isegi siis, kui on ära surnud.“

Meelerahu ja meelehärm vaheldumisi

Üks neist annab ilmselt varsti järele, teeb teisele ruumi. Aga kumb?

Pärast esimest keemiat joogitassist kinni võttes juhtus Hiljega nii, et vasaku käe sõrmed olid selle ümber kinni ja naine pidi need teise käega lahti harutama. Käed jäidki Hiljel külma suhtes väga tundlikuks. „Ma ei tohtinud isegi külmkapist ise asju võtta, pereliikmetel tuli aidata. Külma vee joomine oli välistatud, isegi rääkimine oli raske. Nüüd tean, et keemiaravi puhul on see tavaline.“

Vaata üksikasjalikku programmi ja registreeru www.herbaatika.com aastate jooksul on ta olnud hindamatuks toeks.“

Elukaaslasest oli sel perioodil väga suur tugi, ütleb Hilje. Lapsed olid sel ajal 24, 17 ja 13. Nendega sai juba rääkida. „Mõtlesin, mida neile öelda. Ja ütlesin, et ärge midagi guugeldage, vaadake ja kuulake mind – mina loodan, mina tegutsen, mina saan terveks. Ja et minu joogitassi ei tohi keegi isegi mitte puutuda. Minu luukeremärgiga tablettide karpi ka mitte. Kõik, mis minust läbi käis, muutus mürgiks.“

„Mida ma teen selle kindlalt määratlemata, ent piiratud ajaga, mis mulle on siin elus antud?“ See küsimus käis Hiljega nüüd kogu aeg kaasas. Pärast teist keemiat sõitis naine Tenerifele. „Mitte ainult seetõttu, et vajasin nii väga sooja, vaid mu vanem tütar oli jõulude aegu sinna kaugtööd tegema läinud. Olin talle öelnud, et ärgu minu pärast seda ideed soiku jätku, lubasin, et lähen ise varsti järele. Ma ei teadnud, kauaks mind enam on, tahtsin lastega olla, aga ei soovinud, et nad oma elu minu pärast pausile paneks. Sellega rikkusin arstide soovitust trombiohu tõttu mitte lennata.

Mul oligi lennukis paha, sain muudkui kaasreisijatelt riielda, et maski vahelt õhku ahmisin. Käpikud käes ja müts peas nägin seal ilmselt ka suht friik välja. Kuna mu käed sõna ei kuulanud, saatis mind tütre sõbranna – vedas kohvreid, näitas mu piletit ja ID-kaarti. Ütles, et nüüd ta vaatab inimesi teise pilguga, sest me keegi ei tea, miks või mis inimestel sisimas tegelikult toimub ...“ Hilje räägib, et kui ta mõne aja pärast Eestisse naasis, tegi ta läbi ka teise keemiaravi ja kolmanda. Ning neljanda keemiaravi ajal istus Hilje haiglatoas tilgutite all koos sellesama sõbrannaga. „Tegin meie kahe keemiaravi kohta sotsiaalmeediasse postituse ja tagasiside ... Nii palju naisi, keda moel või teisel tean, olid või on samas olukorras. Lihtsalt nad ei räägi sellest, ei taha nõrgad näida. Mina mõtlesin, et räägin. Nüüd olen selleks valmis. Keegi võib tänu sellele teadmisele õigel ajal arsti juurde jõuda. Keegi võib diagnoosi saanuna mõelda, et ta pole nii üksi. Ja et elu on ka siis võimalik.“

Stress, hormonaalsed muutused, rasestumisvastased vahendid ja rasedus

• Pehme koostis kergendab tupe ja välise intiimpiirkonna kuivusest tekitatud vaegusi

• Kreemi võib manustada tupesiseselt aplikaatori abil või väliste suguelundite piirkonda

• Võib kasutada raseduse ja imetamise ajal

• Võib kasutada libestusainena

Saadaval apteekides!

Hingekriipiv kingitus, mis õpetab märkama, hoolima, hindama

Kui ka teised pereliikmed saarele jõudsid ning kaugtöö ja distantsõpe toimisid, hakkas Hilje tundma, et selles haiguses pole ainult halba, et see võib olla ka kingitus. „Olime sel perioodil palju koos, rääkisime kõik läbi. Teadsime, mis surm on.“

Jah, Hilje teadis. Tema isa suri autoõnnetuses, kui Hilje sai aastaseks. Kui Hilje oli viiene, avastati ta emal sclerosis multiplex.

Ema mattis Hilje siis, kui oli kaheksateist. Paar aastat hiljem läks vanaema, kolmekümnesena kaotas noor naine ka vanaisa.

„Aga iga kord, kui keegi minu perest läks, tuli keegi ka juurde. Kui minu ema suri, sündis aasta hiljem minu esimene tütar. Mul olid kaksikud pojad, kellest üks suri kahe ja poole kuuselt, uskusin siis, et minu isa käis korraks vaatamas, kuidas meil läheb ...“

Hilje operatsioon oli üle-eelmise aasta aprillis.

Kui tuli teade, et lõikus läks üpris hästi, sõitis naine laste ja sõbrannaga Itaalia päikeselisi paiku avastama ning toidunaudinguid kogema. „Kuna järgmised uuringud pidid olema kolme kuu pärast, ei tahtnud aega kaotada. Soovisin olla veel koos kõige kallimatega, koguda mälestusi.“

Elu lihtsalt on Milline ta kellegi jaoks on, määrab suures osas suhtumine –võid elada ja surra masenduses, võid elada ja surra tänulik olles. „Mina olin valmis surema, ei kahetsenud midagi, aga ma tahtsin ka edasi minna. Ükskord ometi vähem tööd teha, rohkem elada – olla olemas enda jaoks, lähedaste jaoks. Kui ütlen inimesele, kes saab vähidiagnoosi, et ta on mõnes mõttes õnnega koos, võib see kõlada jaburalt. Aga selle diagnoosiga on sul aega mõelda. Olgu siis kolm või kolmkümmend päeva, võib-olla isegi aastaid, aga sul on see aeg. Sa saad olla valmis. Kui midagi ootamatult pähe kukub, pole sa üldse valmis. Aga vähk sunnib oma elu üle vaatama, seda muutma, kui vaja, olulist eristama. Minu jaoks avas haigusest sündinud kasvamine ukse tulevikku. Varem oli mul kogu aeg kiire-kiire. Nüüd oskan vaadata kaugemale. Seal Tenerife džunglimäel nägin ennast vanaemana. Enne ma ei näinud tuleviku.“

Kuidas Hiljel praegu läheb? Sapipõies on väiksed kivikesed, täpid, maksas täpikesed. Teadmisega, et vähk võib tagasi tulla, elab ta iga päev. „Aga kas sellest hoolimata või siis just selle tõttu – ma olen rohkem elus.“

Vestluse salvestuselt kostub, et kohvik kihab endiselt, kuid suurem lõunapausi melu on raugemas. Mäletan, et nihkusin sel hetkel meie kahe loodud aegruumist reaalsusesse ja tajusin taas teisi meie ümber. Arutlesime Hiljega, et ka nendega, keda ei tunnegi, jagame paljut – on unistused, mure oma lähedaste pärast, soov olla hea, olla terve. „Teades, kui sarnaseid asju elus läbi elame, võiksime olla leebemad kõige ja kõigi suhtes. Enda suhtes,“ kõlab lindilt Hilje leebe hääl. Kirjutan õhtul Hiljele, et temaga rääkimine jättis minusse helge tunde. See on siiani nii. Tunnen, et tänu temale on mul meie pere uues reaalsuses võimalik toime tulla. Olla tugev ja olla toeks.

Tenerife džunglimatkal, pärast seda, kui oldi kogu perega eksitud, paanitsetud, lõpuks uuesti rajale jõutud, valgus Hiljesse ootamatult teadmine: „Jään elama! Lausa tundsin, kuidas elujõud minusse tagasi tuleb.“