Teraviljakasvatus vajab nüüdsest rohkem riskijuhtimist

Eelmise aasta teraviljasaak ei olnud väga hea üksnes Eesti põllumeestel, korralik saak saadi üle maakera. Et kasvavad sisendihinnad tulukust ei vähendaks, peab uue hooaja hakul tegema kaalutletud otsuseid.

Hinnanguliselt on maailma teraviljatoodang u 2 miljardit tonni, millest 40% moodustab nisu. Seda on piisavalt, et kogu maailm ära toita ja ka ladudesse korralik tagavara koguda.

Teravilja hinnad on olnud seetõttu aastaid üsnagi stabiilsed, näiteks nisu tonnihind oli 180–200 euro ringis. See kõik muutus eelmisel aastal. 2022. aasta oli tohutute vapustuste aasta, mil puhkes sõda kahe ühe suurema viljatootja, Venemaa ja Ukraina vahel.

Just sõjast tingitud paanika kergitas oluliselt teravilja hindu, sest ebakindlus viljatarnete osas neist riikidest tekitas isegi kartuse, et maailma vilja mittekasvatavates piirkondades võib tekkida näljahäda. Seetõttu muutusid vilja kokkuostuhinnad ulmeliseks – nisul käis tonnihind ära isegi 450 euro peal.

„Olukord muutus aga kiiresti, kui juulikuus sõlmiti Musta mere leping, mis võimaldas Ukrainal ja Venemaal hakata taas vilja välja vedama,“ selgitab viljamaaklerfirma Copenhagen Merchantsi juht Indrek Aigro. Vilja hind hakkas kiiresti langema ja praeguseks on nisu hind jõudnud 285 euroni, mis võrreldes paar aastat tagasi kehtinud hindadega on ikkagi oluliselt kõrgem.

Seega oli eelmine aasta ka eesti teraviljakasvatajale tõeline õnneaasta, mil Eesti põldudelt koguti hinnanguliselt ligi miljard eurot, mis on rahalises mõttes absoluutne rekord. Juba teist aastat järjest eksporditi Eestist üle miljoni tonni teravilja, lisaks kaetakse ka omamaine tarbimisvajadus.

„Praeguseks on vilja hinnad korrigeerunud ja toiduinflatsioon on möödas ning hakkame nägema deflatsiooni toiduhindades, sest maailmas on toiduteravilja piisavalt.“ ennustab Aigro.

Teravili moodustab kogu inimkonna toidust poole. Kui keskmine eestlane kulutab toidule umbes 20% oma sissetulekuist, siis aafriklasel kulub söögile keskmiselt 60–70% sissetulekuist. See seab ka hindadele piiri, sest kui hinnad veelgi tõuseksid, siis kuluks kogu sissetulek toidule ja see seab juba iseenesest hinnapiirid.

Sisendihinnad söövad kasumi

Kui põllumees võis viljasaagi kasumlikkuse üle õnnelik olla, siis hakkasid seda kiiresti alla tõmbama hüppeliselt tõusnud sisendite hinnad, nii väetiste kui ka energiakandjate osas.

Nüüd kurdetaksegi juba, et ka nende kõrgemate kokkuostuhindade juures on raske teraviljakasvatusega kasumisse jõuda. Indrek Aigro soovitab kujunenud olukorras vaadata laiemat pilti kogu tarneahelas põllumees-kauplejad-töötlejad-jaekaubandus-tarbija. „Igas olukorras on alati võitjad ja kaotajad. Kui eelmisel aastal oli põllumehe marginaal kõige suurem, siis tänavu võib see kasumiosa põllumeeste taskust välja liikuda hoopis teiste tarneahelas olijate taskusse, näiteks kaubandusse või hoopis tarbijate omasse. Muidugi on põllumehed kõrgetest sisendihindadest häiritud, kuid ei tasu unustada paari viimast ülikasumi aastat,“ märgib Aigro.

Kasumit mõjutavad tegurid

Aigro tõdeb, et praegu on põllumees üsna keerulises seisus. Vilja hinnad jätkuvalt langevad, sisendid samuti veidi, kuid mitte sellises tempos: „Kui praeguse seisuga osta sisendeid ja samas müüa vilja, jääb kahjumisse. Ainus nõu, mida ma anda oskan – riske peab juhtima märksa rohkem kui varem. Tehinguid ei saa teha kasiino meetodil ega juhinduda vaid inimlikust ahnusest.“

Ta lisab veel, et kõige keerulisem muutuja põllumehe plaanide koostamises on ilmastik. Näiteks juba märtsi lõpus on pilt selge, kuidas taliviljad talvitusid, ja siis oleks mõistlik juba fikseerida näiteks 20% saagi hinnad.

Ta tõdeb, et riskide juhtimisel ja viljakasvatuse uute meetodite kasutuselevõtul on aktiivsemad suurtootjad ning põllumeeste uus põlvkond, kes nüüd järkjärgult peale on tulnud: „Põllumajandus on praegu suurtes muutustes. Palju on neid, kes on harjunud vanamoodi põldu pidama ega arva uuendustest suurt midagi. On toimunud suur konsolideerumine ja näha on, et suurtootjad on efektiivsemad, kursis uute võimalustega ning targemad riskide juhtimisel.“

Eesti teraviljatootmisel pole kaugeltki veel piirid ees ja kartus, et maailmas teravilja vaja pole, ei ole põhjendatud. Meie nisul on toidukvaliteet ja see on turul hinnatud. Kliima soojenemisega jääb maailmas teraviljatootmiseks sobivaid maid järjest vähemaks, seevastu rahvaarv vaid kasvab.

Kui aastakümneid tagasi kasvatati Eestis peamiselt otra ja rohkem rukist, siis nüüd on vastavalt nõudlusele sortimendis kõige rohkem nisu ja rapsi. Nisukasvatuses on muutunud see, et kui paarkümmend aastat tagasi oli talinisu osakaal vaid 25%, siis praeguseks on see 85%. See on meie kliimas oluline, et pikendada koristusakent.

Kliima soojenemisega jääb maailmas teraviljatootmiseks sobivaid maid järjest vähemaks, seevastu rahvaarv vaid kasvab.

Riskijuhtimine põllumajandusettevõttes

Sadala Agrol on põllumajandusettevõte, kus kasvatatakse teravilja ja paljundatakse sertifitseeritud seemet. Samuti kasvatatakse ja paljundatakse erinevaid liblikõieliste ja vahekultuuride seemneid. Sadala Agro juhatuse liige Ahti Kalde selgitab, kuidas suur teraviljatootja planeerib kujunenud olukorras uut hooaega ja millised on võimalused riske juhtida.

„Plaane, mida ja kui palju külvata ja kasvatada, saab praegu suvikultuuride osas veel muuta. Hetkel näeme kasvamas suurt vahet teraviljakasvatuse si- sendite kulude ja tulude vahel. See vahe tuleb meil kompenseerida kulude kokkuhoiuga. Läbimõeldumalt tuleb tegutseda sisendite oste tehes ja ka müügiturul,“ selgitab Ahti Kalde.

Ta lisab, et kokkuostuhindade allapoole liikumine on normaalsus ja selle kõrge hinnataseme puhul ka aimatav: „Kas 400 eurot tonni nisu eest on ikka see summa, mida ostja suudab ja tahab pikemas perspektiivis maksta? Seda enam, et on riike, kus teravilja saab toota oluliselt madalama omahinnaga. Kui tundub, et ei ole, siis võikski panustada hinnalangusele.“

Taliviljadest on Sadala Agros kasvatatud kõige rohkem talinisu ja rapsi. Nagu ka varem, on uuel hooajal oluliselt suurendatud liblikõieliste, oa ja herne kasvupinda. Nimetatud kultuurid rikastavad mulda lämmastikuga ja pärast nende kasvatamist vajab talinisu põld vähem lämmastikväetisi. Seega on liblikõielised olulised külvikorra, kuid ka mulla seisundi parandamise ja saagi müügipotentsiaali mõttes. On ju liblikõielised olulised proteiinikultuurid.

Liblikõielised ei pruugi igal aastal anda ülihead saaki, mõnel aastal võib saagitase põua või siis väga vihmase koristusaasta tõttu jääda mitterahuldavaks, kuid mulla parandamise efekti järgnevale kultuurile saab neist igal juhul. Seega, kuna liblikõielisi tuleks vahekultuurina kasvatada niikuinii ja kui boonusena lisandub ka saak, siis on täidetud mõlemad kriteeriumid nii hea eelvilja kui ka saagi osas.

Kasulik loodusele, kasulik rahakotile

Kalde sõnul saab kokku hoida ja ühtlasi mulda kaitsta maaharimise minimeerimisega. Mida minimaalsemalt mulda segada, seda parem, nii põllule, seal elavatele mullaorganismidele kui ka rahakotile:

„Väiksem mulla häirimine on põllule kasulikum ning seetõttu teeme otse- ja ri-

2022 Oli Hea Saagiaasta

bakülvi. Mulla kaitsele peaks aga iga põllumees hakkama rohkem mõtlema, sest heas seisus muld on vastupidavam nii põuale kui ka sademetest tekitatud vee erosioonile. Tegevus peab olema suunatud mulla süsinikusisalduse suurendamisele ja seda mitte ainult rohepöörde ettekirjutuste pärast, vaid ka mulla pärast! Rohepööre, see on paratamatu, sellega tuleb arvestada samamoodi, nagu põllumees arvestab ilmafaktoriga.“

Kriis on mõtlemises

Seega peaks mulda võimalikult vähe sekkuma, kõiki ressursse läbimõeldumalt kasutama.

„See, et väetised on ühtäkki kalliks muutunud, on justkui märgiline sõnum. Väetistega ei tohiks liialdada ka

Statistikaameti andmetel oli Eesti eelmise aasta lõplik teraviljasaak 1 529 000 tonni, mis on 19% suurem kui 2021. aastal. Ka kaunviljade saagid lõid mullu saagirekordi.

2022. aastal kasvatati Eestis teravilja 362 000 hektaril. Teravilja kasvupinnast poolel kasvatati nisu, kolmandikul otra ja 10% moodustas kaer. Ligi 60% teraviljade kasvupinnast oli taliteraviljade all. Kõige populaarsem taliteravili on talinisu, mida kasvatati 153 000 hektaril. Suviteraviljadest kõige populaarsemat suviotra kasvatati 81 000 hektaril.

Kuigi teravilja kasvupind vähenes aastaga 1%, siis lõplikuks teraviljasaagiks kujunes 1 529 000 tonni, mis on 19% rohkem kui eelnenud aastal. Teraviljasaagist moodustas 854 000 tonni nisu, 489 000 tonni oder ja 100 000 tonni kaer. Hektari kohta saadi Eesti keskmisena 4,2 tonni teravilja.

Traditsiooniliselt on taliteraviljade saagikus suviviljade siis, kui need oleksid odavad. Ehk ongi olnud liiga odavad ja seetõttu pole pidanud muid meetodeid saagi suurendamiseks, mulla kaitseks ja kulude kokkuhoiuks eriti kasutama?“ Kahjuks on paljude põllumajandustootjate arvates künd ikka veel paratamatus ja kõige alus saagi saamiseks. omast kõrgem – taliteraviljadel oli see keskmiselt 4,8 ja suviteraviljadel 3,4 tonni hektarilt. Maakonniti varieerus keskmine saagikus 2,6 tonnist Hiiumaal ja 3,6 tonnist Võru- ja Läänemaal kuni 4,9 tonnini Jõgevamaal.

„Räägitakse, et meil on kriisiolukord. Arvan, et kriis on Ukrainas, mitte meil. Ja kui rääkida kriisist meie kontekstis, siis ütleksin, et meie mõtlemises on kriis, mitte majanduses. Me ei suuda lihtsalt raamidest välja mõelda ja püüame jätkata vanade meetoditega, ehkki olukorrad on pöördumatult muutunud. Kriisid ongi selleks head, et hakkaksime kiiremini ja ökonoomsemalt mõtlema ja tegutsema,“ lisab Kalde.

Tippjuhi arvates on Eesti mõneski mõttes õnnega koos, sest meil on traditsiooniliselt maad kasutatud üsnagi säästlikult. Oleme hakkama saanud väiksemate väetise ja taimekaitsevahendite kogustega kui mujal maailmas. Nüüd oleks meil hea positsioon pöörata rohepööre enda kasuks, kuid selleks peaksid erasektoriga tihedat koostööd tegema nii teadlased kui ka riik.

Riigilt ootab põllumees selgemaid ja reaalse eluga rohkem vastavuses olevaid seadusi, teadlastelt aga põllumeeste reaalsete probleemide lahendamist. „Kui see koostöö sujuks, siis poleks probleemi ka 2030. aastaks püstitatud rohepöörde eesmärke saavutada,“ leiab Kalde.

Kui veel kümme aastat tagasi kasvatati rohkem suvirapsi ja -rüpsi, siis nüüdseks on olukord muutunud vastupidiseks. Rapsi ja rüpsi kasvupind oli 2022. aastal kokku 86 000 hektarit, millest 90% on talirapsi all. Rapsi kogusaagiks kujunes 219 000 tonni. Keskmiselt saadi hektarilt 2,5 tonni. Kõige suurema rapsi kasvupinnaga maakond on Lääne-Virumaa.

Kaunvilja kasvupind oli 2022. aastal 49 000 hektarit, millest kolmveerand oli põldherne all. Kaunvilja kogusaagiks kujunes rekordiline 123 000 tonni, mis on võrreldes eelmise aastaga 55% rohkem. Nii põldherne kui ka põldoa keskmiseks saagikuseks kujunes 2,5 tonni hektarilt.

Äravajunud põrandad ja praod laudas, viljakuivatis või silohoidlas on selge viide, et on viimane aeg üle kontrollida hoone aluspinnas ning lasta seda vajadusel tihendada. Eestis tegeleb vajunud ehitiste stabiliseerimisega

URETEK Baltic, kes parandab pinnast keskkonnasõbralike geopolümeeridega kiirel ja tolmuvabal meetodil, mis ei häiri loomade rahu ega inimeste tööd.

„Hoone vajumine võib olla tingitud nõrgast pinnasest, ehituse ajal tehtud kehvast tihendusest, liiga suurest koormusest põrandale, puudulikust drenaažist või maa-aluse veetoru lõhkemisest, mis uhub pinnase ära.

Põllumajandusettevõtetes tehakse tööd suurte masinatega, mis lisaks koormusele tekitavad ka vibratsiooni, mis omakorda võib põhjustada ehitiste või nende põrandate vajumisi. Pragu seinas või põrandas annab märku, et mingi liikumine toimub ning edasiste suuremate probleemide ärahoidmiseks on mõistlik kutsuda kohale spetsialist, kes hindab olukorda ja annab edasised soovitused,” räägib URETEK Baltic OÜ tehniline juht Jarmo Luht.

Põllumajandushoonete puhul on tema sõnul sageli probleemide algallikaks liigne koormus hoone põrandale, seda eriti viljatornide ja -hoidlate puhul.