Põlistõud on meie kultuuriväärtus

Põlistõugu koduloomad ehk maatõud on meie maal kõige vanemad koduloomad, kes on meiega koos olnud juba alates kiviajast. Põliseid koduloomi tuleb alati käsitleda kultuuriväärtusena.

Põlised koduloomad on kujunenud inimese ja kohaliku looduse koostöös. Võrreldes sihipäraselt aretatud tootmistõugudega on põliste koduloomade välimiku populatsioonisisene mitmekesisus suur. Samas, mis puudutab kohastumist kliima, maastiku ja haigustega, on põlistõugude populatsioonid väga sarnased. Oluline on säilitada põliste koduloomade juures ka ise- loomuomadused, mida omal ajal väärtustati, ja kindlasti nende toodangu traditsiooniline kasutamine. Põliste koduloomade populatsioone tuleks esialgu säilitada, mitte aretada.

Eesti põliste koduloomade hulka võime lugeda eesti hobuse, eesti maatõugu veise, maalamba, maakitse, maakana, tumemesilase, vanaaegse küüliku ning kassi ja koera. Põline siga on paraku välja surnud. Halli lehma on säilinud vähe- sel määral. Ka vanade partide ja hanede säilimine on vähetõenäoline.

Kasulik maalammas

Läbi aastatuhandete kujunes Eestis, nii nagu ka mujal Läänemere ääres, siinsete inimeste vajaduste ja loodusliku valiku alusel välja kohalik maalammas. Teda peeti eelkõige liha, villa ja nahkade pärast, aga kasutamist leidsid ka piim, luud, sarved ja sõnnik.

Meie maalammas kuulub Põhja-Euroopa lühisabalammaste perekonda. Põhja-Euroopa lühisabalambal on lühike, väljavenitatud tipuga kolmnurkne saba ning pead ja jalgu katab karv, mitte vill. Kasvu poolest on maalammas tänapäevastest tõugudest tavaliselt väiksem. Värvilt võib maalamba vill olla sitikmus- tast kriitvalgeni, on ühevärvilisi ja kirjusid maalambaid.

Maalamba erinevatest villatüüpidest saab nii kasukanahka kui ka põhjamaist peenvilla. Arhailisemad neist on kahekihilise villatüübiga lambad – pikk niiskust hülgav pealiskarv ja sooja hoidev alusvill. Sellisest villast kooti esialgu ka näiteks viikingilaevade purjeriiet või keerutati majapidamise tarbeks köit.

Seljariieteks ja ihupesuks ning viltimiseks kasutati peenema ja pehmema villatüübiga lammaste villa. Põhja-Euroopa maalammaste kõige väärtuslikumad omadused on aga silmale nähtamatud: nad on head emad, viljakad, terved, uudishimulikud, suurepärased maastikuhooldajatest sotsiaalsed loomad.

Tänapäeval on Eestis maalammastest tõuna tunnustatud Eesti maatõugu lammas (EML) ja Kihnu maalammas (KML). Eesti maatõugu lammaste tõuraamatut peab Eesti Lamba- ja Kitsekasvatajate Liit. EML-i tõuraamatus on hiiu, saare, ruhnu, kihnu ja viru geneetiliste liinide esindajad.

Kihnu liini maalammaste säilimise ja aretuse eest seisavad head kaks ühin- gut: Kihnu Maalammaste Kasvatajate Seltsi tõuraamatus on ainult kihnu liini loomad. 2021. aastal loodud Kihnu Maalamba Seltsi tõuraamatu pidajaks on Eesti Lamba- ja Kitsekasvatajate Liit, kes samuti tegeleb kihnu liini maalammaste säilituse ja aretusega.

Põhiliselt Eesti äärealadelt ja saartelt leitud maalambaid säilitatakse, järgides nii põlistõu traditsioonilisi pidamisviise kui ka traditsioonilisi lambakasvatussaaduste käitlemisviise. Ikka vabatahtlikkuse alusel ja entusiasmist.

Iseseisev maakana

Arheoloogide andmetel olid kanad olemas juba viikingite ajal, näiteks Pöide ja Valjala maalinnades. Meie ääremaa küladest ja saartelt leitud kanade piltide võrdlemine Soome ja Rootsi erinevate tunnustatud põliste kanade fotodega andis lootust, et meie maakanad on veel elus.

Maakana on hästi kohanenud siinsete looduslike tingimustega. Ta otsib ise aktiivselt süüa ning oskab vajadusel peita ennast puudes ja põõsastes. Meil on suured maakanad ja väiksed maaka- nad – kääbused ehk tiukrid. Suur maakana võib haududa välja tiukri, aga väike tiuker suure maakana geene enam ei kanna.

Samasugune geneetiline omadus on ka mõnedel Rootsi ja Norra maakanadel. Kõik Eestis leitud maakanad ei pruugi tiukri geeni kanda, nt Keedika kana.

Läbi aastatuhandete kujunes Eestis, nii nagu ka mujal Läänemere ääres, siinsete inimeste vajaduste ja loodusliku valiku alusel välja kohalik maalammas.

Maakana värvid on must, pruun, valge, punane, hall ning kõikide nende kombinatsioonid ja varjundid. Osa kanu ehib pärlimuster, osal erineb krae värv kere põhivärvist. Maakana on terve, fertiilne ja hea haudeinstinktiga ema.

Maakana iseloomustas üks maakana kasvatajast memm: „Muneb kui hull, haudub kui hull, siblib kui hull ja lendab kui hull!“

Maakanu on leitud Vormsi saarel, Läänemaal (Lõu, Keedika), Raplamaal, Virumaal ja Võrumaal. Neid on kindlasti veel rohkem, aga seni pole läbi viidud kogu maad hõlmavat inventeerimist ja inimesed on meile teatanud vaid juhuleidudest. Eakate kanapidajate karjades võib leida veel üksikuid maakanu, segamini uute tõugudega.

2021. aasta sügisel loodi MTÜ Eesti Maakana Selts, mille peamised eesmärgid on maakana säilitamine ja populariseerimine. Ühtlasi loodi seltsile koduleht eestimaakana.ee. Seltsi tegevuse tulemusena tõusis maakana arvukus 2023. aastaks ligikaudu 130 kana võrra.

Tore maaküülik

Kihelkonnal Saaremaal leiti 2015. aastal küülikud, kes meenutasid väga gotlandi küülikuid. Rootsis hakati 1970ndatel neile tähelepanu pöörama ja neist tookord leitud küülikutest sai alguse gotlandi küüliku säilitus- ja aretustöö.

Gotlandi küülik kaalub 3–4 kg ja kõik värvid on lubatud. Siiamaani on gotlandi küülikutel kaardistatud umbes 60 erinevat värvi ja märgikuju.

Kuna meie vanaaegsed koduloomad on riigipiiride üleselt väga sarnased, võime oletada, et ka meie vanemad küülikud sarnanevad gotlandi küülikutega. Hetkel on Eestis ainult üks maaküüliku säilitaja Harjumaal. Küülikud on inventeerimata, uurimata ja nende arv on teadmata.

Usin tumemesilane

Euroopa tumemesilane hakkas levima põhjaaladele pärast viimast jääaega ehk siis, kui jäätunud alad muutusid roheliseks. Algne mesilane, keda esiti peeti puuõõnsustes ja hiljem mesipuudes, ongi Põhja-Euroopa tumemesilane (Apis mellifera mellifera).

Mõned eakamad mesinikud eeslistasid tumemesilasi mitmel põhjusel. Nad on talvekindlad ja meie loodusest head meekorjajad. Tumemesilased sülemlevad rohkem kui uudsed tõud. Kui tumedad lendavad välja, tõlgendatakse seda tihti valesti pereheitmisena, kuid mesilasi ajendab lendama vaid ruumipuudus, sest vanasti kasutati väiksemahulisi tarusid.

Maakana iseloomustas üks maakana kasvatajast memm: „Muneb kui hull, haudub kui hull, siblib kui hull ja lendab kui hull!“

Arvatakse ka, et tumedad mesilased on tigedad, kuid kogenud mesinikud väidavad, et kui mesilas sihikindlalt ja järjepidevalt mesilasemasid vahetada, siis pole see nii.

Tumedad mesilased on usinad töötajad. Nad ei istu paksult kärgede peal, nagu tihti teevad tänapäeva tõumesilased. (Metsallik, 2006–2018; Michelson, 2018; Brant, 2023)

Mesilaste tiibadel on kindel muster, mis pole ainult liigispetsiifiline, vaid omane igale alamliigile/tõule. Mustrist saame välja lugeda mesilase pärandit.

MTÜ Maadjas kasutab morfoloogilist analüüsi tumedate mesilaste otsingutes, kasutades rootslaste välja tööta - tud programmi Vingmell morfoloogia määramiseks.

Tumemesilased on vähesel määral inventeeritud. Esialgsed tulemused näitavad, et täiesti puhtal kujul Euroopa tumemesilane Eesti aladel ei eksisteeri. Daniil Brant oletab, et tumemesilasest jäi valdavalt ainult emaliin (mitokonder) nendes mesilasperedes, kus mesinik ei vaheta mesilasemasid uute moodsate ja jõudsate tõugude vastu. Enamik mesinikest läks üle teistele tõugudele ja need vähesed tumemesilaste mesilasemad paaruvad järjepidevalt teiste tõugude leskedega (isasmesilatega) mitme kilomeetri kaugusel kodumesilast. Emaliini aga saab kindlaks määrata ainult geenitesti abil.

Pehmed kassid ja valvsad koerad

Arvatakse, et pikakarvalised kassid on tulnud viikingitega Kaukasusest, lühikarvalised kassid aga saabusid roomlastega lõunast ja Lääne-Euroopast.

Kassid paljunevad maapiirkondades siiamaani üpris vabalt ja näeme nii pika- kui ka lühikarvalisi kasse. Norras on tunnustatud tõuks pikakarvaline norra metskass ja Venemaal pikakarvaline siberi kass. Mõlemad sarnanevad väga meie maal leiduvate pikakarvaliste kassidega.

Pikakarvalisel kassil on karvad käppade all ja nii on ta hästi kohanenud külmema kliimaga. Sarnased pikakarvalised kassid olid üpris tavalised Soomes veel 50 aastat tagasi, aga tänapäevaks on neid vähe alles jäänud.

Valmista talve ajal rattaid, siis sui ajal võid