Lammaste pidamine võiks Eestis olla populaarsem

Eestis peetakse praegu ligikaudu 64 000 lammast ja see arv on langustrendis. Samas on lammaste pidamine mitmekülgselt kasulik.

Meil kasvatatakse peamiselt lihatüübilisi loomi, kuid on ka villa- ja piimalambaid. Tõugusid on väga erinevaid, kokku umbes 30 kandis. Kõige levinumad on eesti valgepealine lammas, eesti tumedapealine lammas, dorper, teksel, kihnu maalammas, lleyn, dorset ja suffolk. Vähemal määral kasvatatakse ka teisi lambatõuge: wensleydale, sinine teksel, cheviot, oxforddown, lacaune, idafriisi piimalammas jm.

Lambakasvatus oli 19. sajandil ja 20. sajandi alguses oma mahult põllumajanduses väga olulisel kohal. Suurim lammaste arv Eestis oli 1922. aastal, kui loendati 745 000 lammast (koos samal aastal sündinud talledega). Pärast Eesti iseseisvumist ja üleminekut turumajandusele toimus lammaste arvu drastiline lan- gus. Taandarengu põhiliseks põhjuseks oli lambaliha- ja villatootmise vähene tasuvus, põllumajandustootmise üldine allakäik ning probleemid lambaliha ja villa realiseerimisel.

Kõige madalamale tasemele langes lammaste arvukus 2000. aastal, mil Eestimaal peeti ületalve alla 30 000 lamba. Alates 1999. aastast hakkas riik maksma ute kasvatamise toetust. Lammaste pidamise majanduslik tasuvus paranes ja lammaste arvukus hakkas aasta-aastalt kasvama. Positiivselt mõjus ka Eesti ühinemine Euroopa Liiduga.

Liha ja vill

Kui üheksakümnendatel aastatel tarbiti Eestis keskmiselt 1,2–1,3 kg lambaliha inimese kohta aastas, siis 2007. aastal toodeti ja ka tarbiti vaid 400 g lambaliha. Võrdluseks – 1939. aastal tarbiti Eestis ligikaudu 7 kg lambaliha inimese koh- ta, tänapäeval Euroopa Liidus 3 kg inimese kohta.

Arvestused näitavad, et kattetulu olulisima osa andsid lambaliha realiseerimisest saadavad sissetulekud (78%) ja ute toetus (14%), lambavill andis 3% ja lambanahad 5% sissetulekutest. Sellised sissetulekute proportsioonid on juhul, kui vill müüakse pesemata kujul ja lambanahad turustatakse toornahkadena. Proportsioonid võivad muutuda juhul, kui lambavilla ja lambanahku müüakse töödeldud kujul või kui neist talus mingisuguseid tooteid valmistatakse ning turustatakse.

Lambakasvatuse tulukust aitab tõsta tegelemine mahelambakasvatusega. Üleminek mahelambakasvatusele ei ole niivõrd probleemne võrreldes teiste loomakasvatusharudega. Lambakasvatuse tulukus suureneb, sest lisandub mahepõllumajandustoetus.

Kuidas alustada?

Maaelu Edendamise Sihtasutuse lehel kirjutab konsulent Kaja Piirfeldt Iisaka lambakasvatustalu kogemust kirja pannes, et enne loomade soetamist tuleks kindlasti end kurssi viia, mida lambakasvatus tegelikult tähendab ja mida nende pidamisega saavutada soovitakse. Selleks sobib hästi nii praktiseerimine mõnes lambakasvatusega tegelevas ettevõttes kui ka eriala omandamine koolis: õppetöö käigus, sh praktikat sooritades, tekib esmane arusaam ala tegelikkusest.

Ettevõtlust planeerides on vajalik kaardistada olemasolevad võimalused: kas on olemas loomakasvatuseks sobilik/kohandatav hoone, tehnika või selle kasutamise võimalus, kas ja kui palju on piirkonnas kasutamiseks maaressurssi ning millised on võimalused seda vajaduse ja soovi korral suurendada.

Paika tasuks panna eesmärgid: kas loomakasvatusega soovitakse tegeleda aktiivselt või passiivselt ehk kui pal- ju on võimalik panustada nii ajaliselt kui ka materiaalselt ning ettevõtlusest vastavalt ka tagasi saada.

Üldiselt arvestatakse, et viiele-kuuele lambale on vaja üht hektarit karjamaad. Kindlasti tuleks siinkohal vaadata rohumaa kvaliteeti, kultuuri ja viljakust: rohusaagi kogus, mida ühelt hek- tarilt varutakse, erineb üle kümne korra ja sõltub lisaks ilmale ka sellest, kas tegemist on loodusliku või kultuurrohumaaga (ehk heinapõlluga). Kultuurrohumaa saagikus on kordades suurem, aga arvestada tuleb, et selle ümberrajamine eeldab ka tehnikat ja oluliselt suuremaid kulutusi näiteks väetamisele, rohuseemnetele jm.

Maade hooldamise kompenseerimiseks makstavad pindalatoetused on samuti seotud maa tüübiga, seega tuleks kindlasti teha arvutused, millised on lisatulud ja lisakulud ühe või teise tootmisviisi valikul.

Lisaks karjamaale on esmavajalikud suuremad investeeringud loomapidamishoonesse ja tehnikasse ning vaja on ka söödavarumiseks vajalikku maad.

Heina on võimalik ka osta või tellida see teenustööna. Siinkohal on määrava tähtsusega piirkond (transport võib osutuda kulukamaks kui varutav sööt ise) ja kvaliteedi kontrollimise keerukus (tasub küsida söödaanalüüse). Samuti tuleb arvestada, et ebasoodsate ilmastikutingimustega aastal võib olla pakkumine väga väike ja hinnad kõrged. Soovituslik on kindel koostööpartner ja eellepingute sõlmimine.

Teadmisi kolleegidelt

Eestis koondab lambahuvilisi Lamba- ja Kitsekasvatajate Liit, mille kaudu on võimalik leida ostmiseks sobilikke loomasid, osaleda õppepäevadel ning üritustel, kus jagatakse erialal tegutsemiseks vajalikku infot ja vahetatakse samal alal tegutsejatega kogemusi.

Töömahukamad perioodid on hooajalised, eeskätt poegimise ja söödavarumise periood. Lambakasvatusega on väiksemas mahus võimalik tegeleda ka põhitöö või teiste tegevuste kõrvalt, kui loomade jälgimine ja vajadusel abistamine on võimalik automatiseerida või distantsilt korraldada.

Väga oluline on eesmärkide seadmine, nende pidev ülevaatamine ja vastavalt sellele tegevuste planeerimine ning kohandamine. Kas eesmärk on lihtsalt pidada loomi silmailuks või olemasoleva maaressursi väärindamiseks või on soov arendada tõsist ettevõtlust, luua töökohti iseendale või ümbruskonna inimestele? Eesmärkidest sõltuvad algusest peale ka tegevussuunad.