Martin Algus: kirjutamine on minu jaoks ka teraapia

Kirjutamine ja lugude jutustamine võib tunduda elu loomuliku ja asendamatu osana ka siis, kui see ideedetulvas mõnusa lendlemise kõrval kohati painavalt mõjub ning raskeid väljakutseid teele veeretab. Lõpuks annab see aga alati rohkem energiat vastu ning võimaldab ka isiklikest muredest ja hirmudest paremini üle saada, ütleb Martin Algus.

TEKST: Uku Adrian Ilves FOTOD: Kristjan Järv

Stsenarist, näitekirjanik ja näitleja Martin Algus oma elu ilma kirjutamiseta ette ei kujutaks ning see on tema tegemistega ka ainult põgusalt tutvudes täiesti mõistetav. Lugude väljamõtlemisega tõmbas ta tähelepanu juba lasteaias, mängides enne kirjutama õppimist oma fantaasiaid endale ja teistele nii plastiliinikujukeste kui ka paberile kritseldatud pildikeste abil ette. Kirjutama õppimisega ühes rändasid Martini väljamõeldud lood automaatselt paberile. Paradoksaalselt võibki just see olla põhjuseks, miks tal pole sugugi lihtne lahti seletada, mida kirjutamine talle ikkagi täpsemalt annab. "Ma ei ole seda ise valinud, tahtmine lugusid rääkida on mul lapsest peale sees. Minu jaoks on see üsna loomulik tegevus."

Avastamine ja puhastumine läbi loomingu

Kirjutamine võrdub Martini jaoks alati millegi avastamisega, olgu tegu isiklikust ideest alguse saanud ja pikemalt peas arenenud mõtetega või mõne projektipõhise tellimustööga, kus teatud raamid juba ees. Seesama lasteaiast kaasas käinud jutustamise tung leiab alati sobiva väljundi. "Kirjutamine võib kohati olla ka raske ja painav, eriti tähtaja peale tellimustööde puhul. Samuti olen ma enda suhtes hästi kriitiline. Aga lõpptulemusega rahule jäädes saan sellest alati energiat vastu, sellel on teatud puhastav jõud. Kirjutamine on mulle mingis mõttes ka teraapia, ma saan probleeme või hirme ja muresid enda jaoks läbi kirjutada, läbi mõelda ja mingis mõttes ennast läbi selle ravida," kirjeldab Martin. Ta on juba ammu harjunud mõtlema kirjutamise ja kirjeldamise vormis, mis aitab tal erinevates asjades rohkem selgust saada.

Kirjutamine täidab Martini jaoks just neid loomingulisi eesmärke, milleni oleks läbi näitlejatöö raskem ligi pääseda, sest mõlemal valdkonnal on omad spetsii lised mehhanismid. "Samas annab näitlemine ikka korraliku kai . Kui lähed publiku ette ja esitad seal oma rolli just nüüd ja praegu. Ka see võib mõjuda täiesti teraapiliselt. Teatri suur võlu ongi selles, et see toimub absoluutselt vahetult ja selleks tuleb laval maksimaalselt kohal olla. Vaid võimalikult

Tundus, et asju tehti paljuski poole vinnaga, ja üritasime ise täie vinnaga teha.

täpsele kordusele üles ehitatud ja automaadina esitatud roll ei erineks palju salvestusest."

Näitlemine, kirjutamine ja kõik vahepealne

Viimased kümme aastat on Martini täiskohaga tööks olnud teleseriaalidele stsenaariumite kirjutamine ja nende tootmine, mille paarikümnest produtseeritud nimest on enamikule eestlastele vähemalt mõni tuttav. Oma loomingulise teekonna oluline nurgakivi sai mehe jaoks alguse aga just näitlemisest ja Viljandi Kultuurikolledžis õppimisest. Näitlemise peale ei pannud iseenesest mõtlema mitte väga varajane kirjutamishuvi, vaid kirjandusõpetaja Lianne Saage-Vahuri, kes kutsus ellu kooliteatri Liblikapüüdja ja ka Martinit kooliteatriga tegelema innustas. "Läbi selle avastasin enda jaoks teatri, mis tundus hetkega väga-väga põnev. Ja 1993. aastal sain Viljandi Kultuurikolledžisse sisse, mis määraski päris pikaks ajaks minu elu suuna," räägib Martin ning lisab, et kuna kogu energia läks õppimisele ja pärast kooli lõpetamist noore näitlejana enda Ugala teatris tõestamisele, jäi kirjutamine mõneks ajaks tagaplaanile. Ugalaga oli Martini kursus seotud juba õpingute ajal kursusetööde ja erinevate etenduste kaudu, kuid kuna sinna tööle saamisel polnud alguses mingit garantiid, mõjus selle võimaluse avanemine seda positiivsemalt, sest teater asus just õigel ajal värsket verd otsima.

Teatris töötamise ajal hakkas Martin ka erinevaid näidendeid tõlkima ja tundis selle käigus materjali otsides üha tugevamini, et seda materjali on ka temas endas. Samas ei võimaldanud täiskohaga näitlejatöö süvendatult kirjutamisele keskenduda. "Ühel hetkel tundsingi, et vajan mingisugust raputust ja keskkonnavahetust,

Kui mõni teema minus ideena käivitub, siis liigun seda kanalit pidi edasi.

et naasta oma esimese kire ehk kirjutamise juurde," ütleb Martin, kes lahkus Ugala teatrist 2005. aastal ning suundus tööle reklaamiagentuuri Age Creative. See andis lõpuks vajaliku torke, et oma esimesed näidendid valmis kirjutada, ja veidi aja pärast hakati juba tema kui stsenaristi vastu huvi tundma. "Võtsin erinevaid pakkumisi vastu ning ühel hetkel oli tööd juba nii palju, et saime Ergo Kullaga käima oma tootmis rma. Siis oli selge, et pean uuesti mingi valiku tegema. Kui saime enda esimesed sarjad kanalitele maha müüdud, pidin paluma ennast reklaamiagentuurist lahti lasta (naerab). Tegelesin algul sarjadega öötundide arvelt ja ühel hetkel muutus asi juba tervisele ohtlikuks."

Tõsine töö tele- ja fi lmiprojektidega

Esimene projekt stsenaristina oli Martinile telesari "Ühikarotid", mille kolm esimest hooaega kirjutas ta oma põhitöö kõrvalt. Ei läinud kaua, kui tuli järgmine pakkumine telesarja "Kalevipojad" näol. Selle kõrvalt süvenes soov hakata ka päris oma sarja produtseerima, kuid vahepealne majanduslangus sundis natukene ootama. "Olukorra paranedes hakati meid Ergoga rohkem usaldama, sest nähti, et meie osalusel valmistatud sarjad toimivad. Tulime uuesti mitme ideega lagedale ja juhtuski nii, et Kanal 2 ja TV3 olid mõlemad ühest pakkumisest huvitatud ning pidime sügiseks korraga kaks erinevat sarja valmis tootma, mina stsenaristi ja Ergo Kuld režissöörina. Need olid "Ment" TV3-s ja "Romet ja Julia" Kanal 2-s."

Martin tunneb heameelt erinevas žanris tehtud tööde üle. Näiteks draamakomöödia "Keskea rõõmud", aga ka tõsisemad tööd, nagu triller "Varjudemaa" ja noortesari "Miks mitte?!", mida näidati lisaks välismaal. Samuti "Lahutus Eesti moodi", mille mõlema hooaja stsenaariumi ostsid lätlased ära, tootes sellest oma versiooni. Väga meeldib ka töö dramasarjaga "Valguses ja varjus" , mille teist hooaega saab varsti Elisa platvormil näha. Üheks kõige raskemaks ja ka põnevamaks tööks peab Martin aga spioonidraamat "Reetur". "Olen saanud umbes kümne aasta jooksul väga erinevate ja vahvate projektide juures olla, kokku vist juba üle 20 nime."

Martini sõnul tulid nad telesarjade turule, sest tahtsid teha midagi ägedamat kui see, mida parasjagu telekast näha oli. "Tundus, et asju tehti paljuski poole vinnaga, ja eks üritasime siis ise täie vinnaga teha, aga sellel on oma hind mitmeski mõttes. Iseennast ei tohi selle möllu sees päris ära unustada, peab leidma õhuauke ehk puhkusehetki."

Distsipliin ja tasakaalupunktid

Ka hetkel on Martinil mitmeid uusi tele- ja lmiprojekte käsil ning arutledes n-ö vabakutselise looja tegeliku vabaduse üle, selgub, et väga mahuka ja kiire töötempo juures ei erinegi see palju lepingulise töötaja omast. "Kuigi mulle meeldib väga ise planeerida ja otsustada, on tegu suure meeskonnatööga, kus ei saa kunagi mõelda, et eks näis, mis saab. Stsenaariumi kirjutamine on selle töö esimene faas ja pean oma töö ajastama selliselt, et ülejäänud meeskond saaks ladusalt toimetada. Olen näitekirjanikuna või näiteks romaani "Midagi tõelist" kallal töötades ka rahulikult uidata saanud, aga lmi- ja teletööstus nõuavad planeerimist."

Martin on tundnud, et kaldub argistes asjades teatud mõttes rutiini, millel on kirjutamisele oma positiivne mõju, küll aga võib elu ise niimoodi tagaplaanile jääda. "Ma hälbin tihtipeale kusagile lugude ja stsenaariumite kosmosesse ja vajan vahel abi, et mind sealt kuidagi välja nopitaks. Olen selle eest alati väga tänulik."

Vajasin mingisugust raputust ja keskkonnavahetust, et naasta oma esimese kire ehk kirjutamise juurde.

Vaja maailmaga kursis olla

"Eks kogu see maailm läheb korda. Kirjutamine on ju kirjeldamine, igasuguste võngete tõlgendamine, neist impulssidest millegi loomine, seega muidugi peab kursis olema," vastab Martin küsimusele, millised ühiskondlikud teemad teda enim kõnetavad. Martin kirjutab peamiselt kaasaegsest ühiskonnast, mis nõuab püsivalt uute nähtuste jälgimist. "Mulle meeldib oma lugudes piirsituatsioone kombata ja äärmuslikke olukordi luua, see annab võimaluse mingi nähtus teravamalt läbi tunnetada. Olen saanud ideid ka ajaleheartiklitest. Lugesin artiklit sellest, et Eesti leibkonnad koosnevad 1,7 inimesest, ja hakkasin siis mõtlema, et milline see 0,7 inimene on selle 1 kõrval (naerab). Näidendi nimeks jätsingi artikli pealkirja "Postmodernsed leibkonnad". Ma hoian silmad lahti ja kui mõni teema minus ideena käivitub, siis liigun seda kanalit pidi edasi."

Koroonakriis ja tähelepanu suunamine

Koroonaaeg on Martini sõnul näidanud, et hoolimata raskustest suudame me kohanemiseks lahendusi leida ja kuigi juhtus palju halba, ei jäänud elu sellest veel seisma. "Võeti korraks hoog maha, mis oli minu enda jaoks vähemalt sel hetkel väga kasulik. Samas nägime, et oleme väga haavatavad. Praegune aeg on heaks meenutuseks, et mõtleksime vähem egoistlikult ja üldse, et oleks viimane aeg tõsisemalt mõelda ka meie planeedi peale. Usun väga uue põlvkonna tervesse mõistusse, loodetavasti on neil võimalus asja parandada. Mulle meeldib ütlus, et me mitte ei päranda seda maailma järgmisele põlvkonnale, vaid oleme selle neilt laenuks võtnud."

Kuigi tehnoloogial on suured võlud ja just koroonaaeg suunas meid veelgi rohkem nutiseadmetesse, mis samas aitas ka mitmel puhul suurest hädast välja, peaksime Martini sõnul veelgi teadlikumalt otsima neid võimalusi, kus saame ekraani tagant eemalduda. Oluline on tõeline kontakt lähedastega ja ka loodusega.

Kirjutamine on mulle mingis mõttes ka teraapia, ma saan probleeme või hirme ja muresid enda jaoks läbi kirjutada.

"Tunnen, et olen aegamööda järjest enam oma kodukanti kiindunud. Armastan lapsepõlve metsades jalutada. Selle tunde pealt kirjutasin jutukogu "Tagamaa", kus vaatamata keerulistele inimsaatustele jääb kõlama helge noot, seda just läbi looduse ülevuse ja ilu, mis raamatu tegelasi ümbritseb."

Martini lemmikpaigad on Vooremaa vooreharjad, Kuremaa järv, kus sai lapsena palju ujumas käidud, samuti Siimusti metsad ja ka Peipsiäärne kant. Jõgevamaa loodus on oma voorte, järvekeste ja paksude metsadega väga unikaalne. Kui toidust rääkida, siis pakub Martin välja ühe lihtsa ja maitsva retsepti, milleks on Caprese salat pühvli-mozzarella, tomati, basiiliku, pesto ja oliiviõliga. "Selle lihtsa salati juures on kõige olulisem, et tomat oleks päriselt ka tomati maitsega, pisut magus ja mahlane." Kui veel maailmast laiemalt rääkida, siis teeb Martinit murelikuks kliimasoojenemisega seonduv ja ka sotsiaalmeedia järjest ähmastavam mõju väga arvukatele inimgruppidele. Samas teevad teda rõõmsaks edusammud teaduses, avastused geenide ja kosmosega seonduvas. "Hea meel on ka selle üle, kui leiad ikka ja jälle häid raamatuid, mille abil iseenda sisekosmoses uusi avastusi teha."

Martini sõnul on ühiskonnas puudu armastusest, ehkki seda sõna ennast kasutatakse võib-olla rohkem kui varemgi. "Peaksime ehk rohkem mõtlema sellele, mis asi on üldse armastus. Tundub oluline meenutada, et armastus pole üksnes sõna, vaid ka tegu."