Staar
Martin Algus:
kirjutamine on minu jaoks ka teraapia Kirjutamine ja lugude jutustamine võib tunduda elu loomuliku ja asendamatu osana ka siis, kui see ideedetulvas mõnusa lendlemise kõrval kohati painavalt mõjub ning raskeid väljakutseid teele veeretab. Lõpuks annab see aga alati rohkem energiat vastu ning võimaldab ka isiklikest muredest ja hirmudest paremini üle saada, ütleb Martin Algus. TEKST: Uku Adrian Ilves FOTOD: Kristjan Järv
S
tsenarist, näitekirjanik ja näitleja Martin Algus oma elu ilma kirjutamiseta ette ei kujutaks ning see on tema tegemistega ka ainult põgusalt tutvudes täiesti mõistetav. Lugude väljamõtlemisega tõmbas ta tähelepanu juba lasteaias, mängides enne kirjutama õppimist oma fantaasiaid endale ja teistele nii plastiliinikujukeste kui ka paberile kritseldatud pildikeste abil ette. Kirjutama õppimisega ühes rändasid Martini väljamõeldud lood automaatselt paberile. Paradoksaalselt võibki just see olla põhjuseks, miks tal pole sugugi lihtne lahti seletada, mida kirjutamine talle ikkagi täpsemalt annab. "Ma ei ole seda ise valinud, tahtmine lugusid rääkida on mul lapsest peale sees. Minu jaoks on see üsna loomulik tegevus."
Avastamine ja puhastumine läbi loomingu Kirjutamine võrdub Martini jaoks alati millegi avastamisega, olgu tegu isiklikust ideest alguse saanud ja pikemalt peas arenenud mõtetega või mõne projektipõhise tellimustööga, kus teatud raamid juba ees. Seesama lasteaiast kaasas käinud jutustamise tung leiab alati sobiva väljundi. "Kirjutamine võib kohati olla ka raske ja painav, eriti tähtaja peale tellimustööde puhul. Samuti olen ma enda suhtes hästi kriitili8
HETK
ne. Aga lõpptulemusega rahule jäädes saan sellest alati energiat vastu, sellel on teatud puhastav jõud. Kirjutamine on mulle mingis mõttes ka teraapia, ma saan probleeme või hirme ja muresid enda jaoks läbi kirjutada, läbi mõelda ja mingis mõttes ennast läbi selle ravida," kirjeldab Martin. Ta on juba ammu harjunud mõtlema kirjutamise ja kirjeldamise vormis, mis aitab tal erinevates asjades rohkem selgust saada.
Tundus, et asju tehti paljuski poole vinnaga, ja üritasime ise täie vinnaga teha.
Kirjutamine täidab Martini jaoks just neid loomingulisi eesmärke, milleni oleks läbi näitlejatöö raskem ligi pääseda, sest mõlemal valdkonnal on omad spetsiifilised mehhanismid. "Samas annab näitlemine ikka korraliku kaifi. Kui lähed publiku ette ja esitad seal oma rolli just nüüd ja praegu. Ka see võib mõjuda täiesti teraapiliselt. Teatri suur võlu ongi selles, et see toimub absoluutselt vahetult ja selleks tuleb laval maksimaalselt kohal olla. Vaid võimalikult
