Niita või mitte? Ja kui palju?

Üha enam on kõneaineks looduslik elurikkus. Kas niita oma aialapp sentimeetrikõrguseks või jätta sinna ruumi ka looduse ilule? Andsime sõna keskkonnaameti peadirektori asetäitjale Leelo Kukele, kes kogu mõtte kenasti kokku võtab.

TOIMETAS: Irmeli Karja

Leelo toob esimesena näiteks oma maal asuva koduõue. Kui jätta murulapike niitmata, siis tekib kiiresti elu lihtsalt rohelise ala asemel ja see pakub palju rõõmu nii tervisele, vaimule kui ka ilumeelele.

Looduses on üldine printsiip püramiidjas. Et püramiidi tipp saaks toimida, peab alumine osa olema rikkalik. Kui jätame selle ahtaks ja ehitame torni vähestest tegijatest, siis on torni lihtne ümber lükata. Kahjuks oleme jõudnud seisu, kus soovime kõike enda heaolu jaoks ja unustame looduse.

Leelo toob väga hea näite tasakaalu hoidmise vajalikkusest. Yellowstone’is polnud aastaid hunte, nad toodi tagasi, et taasasustada kunagi hävitatud populatsioon. Huntide naasmine mõjutas hirvlaste arvukust ja geograafiat, sealhulgas jõgesid. Kallastele tekkisid taas puistud, mis hakkasid pinnast kinni hoidma, jõed said puhtamaks, erosiooniga ei tulnud setteid, muutusid jõelooked ja tagasi tulid lõhelised, kes vajavad puhast vett. "Oleme praegu hästi viletsad ega näe neid seoseid meie lähedal ja ümber, aga me õõnestame ökosüsteemi ning see muutub peagi," sõnab Leelo. Ta toetab väga kõiki, kes suudavad hoida kasvõi väikest tükikest, mis annab suures pildis olulise tõuke paremusele.

Leelo nendib, et kui liiga üle hooldada, siis oleme väga haavatavad. Monokultuuris on nii, et kui midagi on liiga palju ja ilmub mõni kahjur, siis ta paljuneb jõudsalt, sest toidulaud on rikkalikult kaetud. Ja korraga on saak hävinud. Kui oleme mitmekesised, siis on ohtu vähem, riskid on hajutatud.

Miks võiks olla aedades ja kallastel mitmekesisuse oaas? Seal on ootel hästi palju häid tegelasi ja kui kahjuriarmee hakkab suurenema, siis head hoolitsevad selle eest. See juhtub kindlasti ajalise nihkega, aga juhtub. Kui seda poleks, siis on võimaluseks mürgid, mis jõuavad vette, mulda ja sealt edasi meie organismi.

Maailmas on hakatud tagasi liikuma loodusliku kontrolli poole, näiteks kasvuhoonetesse on toodud putukaid, kes hävitavad kahjureid. Näiteks lepatriinud on aednikule suureks abiks. Sellised võtmed on looduses olemas, ei pea seda kõike mürkide ja väetistega tegema. "Loodusega koos toimetamine on ehk ajakulukam ja pole nii efektiivne, aga oleme jätkusuutlikumad," nendib Leelo.

Ta leiab, et võib ka lasta võilillel aias olla. Eelmisel suvel oli Leelo aias ühel võilillel korraga pääsusaba, läbipaistvate tiibadega lottsuru ja kumalased. Madalal rohelisel murukõrbel seda kõike ei oleks. Nii sa lihtsalt istud ja vaatad, kui ilus see kõik on. Las nad olla, võilill õitseb ju peagi ära.

Leelo märgib muidugi ära, et kui jätta koduaed pikalt hooldamata, siis tekiks sinna võsa ja see ei täidaks oma eesmärki.

Nipp, kuidas tagada ka linnaaias killuke loodust – raja lillemuru, mis on visuaalselt väga kena. See sobib, kui on toitainevaesem muld. Niidutaimed moodustavad värvilise ja hõredama muruga ala. Selle esteetika suhtes ei tohiks olla kellelgi pahameelt. Kui aga aiatagune on umbrohtu kasvanud – võililled, naadid, ohakad – ja see häirib möödujaid, siis asenda umbrohi õitsvate taimedega, mis on putukatele head ning rahuldavad meie ilumeelt. Väga positiivne, et KOVid on hakanud heakorraeeskirju üle vaatama ja asjaga kaasa tulnud ning lubavad veidi kõrgemat muru.

Jäta kuhugi väike lapike niidutaimedele ja mujal võib olla niidetud muru. Kui igaüks nii teeb, siis on see väga suur samm edasi. Kui aias on siil, siis tähendab, et ta saab seal varjuda ja süüa. Leelo kasutab siinjuures sõnapaari intelligentne lohakus: "See annab paljudele liikidele võimaluse kuskil olla. Kui kõik klantsida, siis on see kõrb ja elustik on palju vaesem. Rästad ja kuldnokad tulevad sinna, kus on putukaid, viimased on omakorda seal, kus neil on midagi süüa. Kui õu on vaikne ja linde pole, siis on seal midagi puudu."

Tunnetuslikult saame aru, et loodus on kasulik meie vaimule. Ka uuringutega on tõestatud, et kui vaadata 15 minutit pilti loodusest, siis on meie keskendumisvõime palju parem kui linnapilti vaadates. Südamerütm aeglustub, vererõhk läheb alla, looduses olemine mõjub tervisele hästi. Nii on meie vaimne tervis paremas seisus. See on üks suur ahel.

Kõige aluseks on mõõdukus. Elurikkus teeb meid rõõmsamaks. Hoiame seda!