Magnus Kirt: minu elu üheks laineharjaks on sport

Odaviskaja Magnus Kirt rõhutab, et on koos sportlike saavutustega nii füüsiliselt kui ka vaimselt palju kasvanud. Elu on noort meest karastanud, sest püstitatud eesmärgid ja selged sihid on toonud olukordi, mis muidu poleks isegi silmapiirile sattunud.

TEKST: Uku Adrian Ilves FOTOD: Heikki Avent

Magnus Kirt:

minu elu üheks laineharjaks on sport

Sisimas on Magnus end juba väiksest saati sportlasena tundnud ning kuulsuse kui niisuguse taga ajamise asemel eelistab ta ennast ainult väärt tegude ja tulemuste kaudu esile tuua. Samuti valib tema tagasihoidlik iseloom hoolikalt, kellele end lähemalt avada.

Kuidas spordi ja tippspordiga alustasid ning kuidas oled eesmärkide poole liikunud?

Nagu enamik väikesest linnast pärit sportlasi, alustasin ka mina koolispordi trennist. Treener ja Tõrva Gümnaasiumi kehalise kasvatuse õpetaja Urmas Uhtjärv andis noortele tulevikuks väga tugeva põhja, et olla hea sportlane. Põhikooli lõpus alustasin harjutamist Raimond Lutsu käe all Valgas. Sõitsin iga päev pärast kooli Tõrvast Valka treeningule. Gümnaasiumi lõpetades liikusin Tallinna Ülikooli äri ja majanduse eriala õppima ja minu treeneriks sai Toomas Merila, kes juhendas suuremat odaviskajate punti. Mõni aasta hiljem alustasin koostööd Risto Mätasega, kes oli ka ise samal ajal tegevsportlane odaviskes, ning 2014. aastast kuni tänaseni olen treeninud Indrek Tustiti ja Marek Visteri käe all.

Eesmärgid on mul alati olnud nii ajakohased kui ka sellest suuremad. Isegi kui arvad noorena, et lõppeesmärk ongi millegi lõpp, siis sa tegelikult ise kasvad kogu protsessi käigus. Eesmärke tekib juurde ja saad aru, et need peavadki kogu aeg jätkuma, oled alati liikumises ja võtad sealt kogemused kaasa. Samal ajal tuleb olla tähelepanelik ja õpetatav.

Noorena võttis kogu minu tähelepanu Andrus Veerpalu 2001. aasta saavutus, kui ta Lahtis 30 km klassika MM-i kulla võitis. Sellele järgnes 2002. aasta Salt Lake City olümpiavõit. See oli mulle suureks inspiratsiooniks ning tekitas minus aina enam kirge ja soovi spordiga rohkem ning tõsisemalt tegeleda.

Millist rolli Tõrva sinu elus praegu mängib?

Olen praeguseks küll 12 aastat Tallinnas elanud ja treeninud, kuid loen Tõrvat ikkagi kodulinnaks. Minu jaoks on Tõrva väga südamelähedane, tunnen end väikese linna poisina ja käin seal nii tihti kui võimalik. Väikese linna kohta on seal väga palju võimalusi. Seal on hea rahulik olla, eriti suvel. Saab oma trennid väga hästi ära tehtud. Uus staadion tõi kindlasti kvaliteeti juurde.

Milline koolipoisina olid ja kas oled selle ajaga palju muutunud?

Olin koolipoisina väga rahulik õpilane, kes tegi korralikult oma asjad ära nii nagu pidi. Ma arvan, et õpetajad iseloomustaksid mind tagasihoidliku poisina, kes õppis korralikult ja headele hinnetele.

Sport on toonud minu ellu nii palju erinevaid situatsioone ja olukordi ning ka elu ise on mind karastanud. Olen muutunud enesekindlamaks ja rohkem enda peale lootjaks. Ma arvan, et spordiga tegelemine on mind ka vaimses mõttes tugevamaks teinud. Kindlasti olen aga siiani paljuski tagasihoidlik ja kahe jalaga maa peal. Olen alati hinnanud rohkem tegusid kui sõnu, pole kunagi olnud eriline lobiseja. Valin alati hoolikalt inimesi, kellele end lähemalt avada ja kellega rohkem suhelda.

Kui tihti, millises rütmis ja millistes tingimustes treenid?

Ärkan, söön, treenin, puhkan, treenin uuesti, söön, puhkan ja lähen magama. Selline rutiin on üldjuhul tugevatel treeningperioodidel, kus treenime kümme korda nädalas. Sportlase elu on rutiinne, aga see on eeldus headele tulemustele. Ettevalmistushooajal käime 3–4 korda välislaagrites, mille peamisteks keskusteks on välja kujunenud Lõuna-Aafrika ja Hispaania. Muul ajal treenin Eestis, peamiselt Audentese spordiklubis, kes pakub minule kui odaviskajale parimaid sisetreeningu tingimusi Eestis.

Kas jätkub aega ka mõneks spordiväliseks huviks?

Sport huvitab mind laiemalt, ka jälgimise mõttes. Vaba aeg kulub suuresti puhkamisele ja meeldib elulooraamatuid lugeda, eriti sportlaste omi. Ilma nendeta ei kuuleks ega näeks väga palju vajalikku infot. Sportlased kirjeldavad raamatutes oma hingeelu, kuidas nad keskenduvad, kuidas nad mõtlevad spordist, võistlustest ja ka muudest asjadest. Sealt saab palju vajalikke asju endale välja noppida.

Kas teed tulevikuks ja unistusteks pigem lühemaid või pikaajalisi plaane?

Mõlemad plaanid on olulised. Praegu keskendun treeningutele ja võtan sporditegemist täie tõsidusega. Soovin olla uueks võistlushooajaks hea tervise juures ja füüsiliselt valmis. Tulevik võib alati üllatusi ja ootamatusi ette tuua, selleks tuleb aga tähelepanelik olla ja targalt ette mõelda. Usun, et olen oma kogemustega elus kusagile maale juba jõudnud, aga vaja on olla konstantses

edasiliikumises, mitte jääda elama eilsesse päeva. Elus on mõned head laineharjad, oluline on neid tunnetada ja neist õigega kaasa minna. Minu elu üheks laineharjaks on sport.

Mul ei ole lõppsihtpunkti, pärast mida naelikud varna ja jalad seinale visata. On järgmised astmed. Sporti peab tegema senikaua, kuni see sinus midagi sütitab ja sulle midagi vastu annab. Selleks võib olla Eesti meistrivõistluste võitmine, aga ka palju muud. Kui tunned, et sport enam midagi tagasi ei anna, siis ongi ilmselt käes hetk asjad kokku pakkida.

Sport on kindlasti periooditi väga raske elukutse, kuid selle magus ja positiivne pool võimaldab pärast mõnusalt head emotsioonid kokku korjata. Siis tulevadki mängu endale sätitud eesmärgid ja mõtted. See kõik teebki spordi huvitavaks ja pakub positiivseid emotsioone.

Kuidas tuled toime tagasilöökide ja raskete hetkedega?

Minu 2019. aastal Dohas saadud õlatrauma on kindlasti tekitanud erinevaid emotsioone, tagasilööke, kahtlusi ja motivatsiooni kõikumist, aga see on osa spordist. Iga ületatud raskus teeb sind tugevamaks ja viib edasi järgmise õnnestumiseni, sest selle tõttu oled kogemuse võrra rikkam. Tagasilöögid ja rasked hetked on meile kõigile vajalikud, et anda uut mõtlemist ja selgust, kuhu ning mis suunas liikuda tuleb. Tuleb võtta korraks enda jaoks aega ja kaaluda erinevaid võimalusi ning lahendusi. Väga suurt rolli nendel hetkedel mängivad inimesed sinu ümber ja ma olen väga tänulik neile, kes toetavalt minu kõrval on. Pean seda justkui privileegiks.

Kui suureks hindad oma saavutuste puhul perekonna toetust? Kui suur roll oli isal?

Perekonna toetus on olnud väga oluline. Otseselt odaviskeni jõudmist minu isa ei mõjutanud. Võib-olla on see mul veres, et mulle alati midagi visata on meeldinud. Aga spordipisikuga nakatamine on kindlasti isa töö ja samuti spordis juba sees olles mulle nõu andmine ja minu toetamine. Ilma tema juhtnööride ja abita oleks mul spordiga olnud palju keerulisem tegeleda ning võib-olla poleks ilma isa mõjuta selle vastu üldse huvi tekkinudki.

Praegu on kõik pereliikmed minu suured toetajad, raske on kedagi eraldi

välja tuua. Pere on suurtel võistlustel korduvalt mulle kaasa elama tulnud. Ka mulle endale meeldib nende kohalolek, see tekitab minus parema tunde, näiteks kahel viimasel suurel tiitlivõistlusel Dohas ja Berliinis ning muidugi ka Eestis toimuvatel võistlustel.

Oled mitmeid spordialasid katsetanud, mis just odaviskamise osas paelus?

Olen tõesti elus erinevaid alasid katsetatud ja ka odaviske kõrvalt veel aastaid teisi alasid harrastanud. Aga kogu see tehnilisus, keerulisus ja hoo pealt viskamine ... kõik tunded, mis oda visates kehast läbi käivad – need on mind paelunud ja odaviske fänniks teinud. Vaatasin YouTube’ist väga palju võistlusi ja analüüse ning sain aru, et see on mulle väga südamelähedane ala. Üksvahe mõtlesin sellele peaaegu 24/7 ja olin täiesti sees. Eks muidugi mingil hetkel tunned, et seda kõike on liiga palju ja pead hakkama mõtteid kontrollima, aga teatud ajaperioodil oli mulle oluline aru saada, mida ma tahan, ning maailmaparemikule järjest lähemale jõuda.

Mõned müüdid või naljakad arvamused odaviske kui spordiala kohta?

Paljud arvavad, et oda heidetakse, aga tänapäeval oda visatakse. On ka kõlama jäänud arvamus, et kui oled kord ühel võistlusel 90 meetrit visanud ja järgmisel võistlusel 85 meetrit viskad, siis oled justkui kehva tulemuse teinud. Tegelikult on ka 85 meetrit väga hea tulemus, milleks paljud terve hooaja vältel võimelised pole.

Mis teed sa tõenäoliselt oleksid läinud, kui poleks sporti valinud?

Mul ei ole elus sellist hetke olnud, kus ma ei oleks end sportlasena tundnud. Isegi siis, kui mu tulemused polnud veel vastavad. Olen alati selle sees olnud ja mulle meeldib sport igas võtmes. Eks paljuski mängis olulist rolli keskkond ja ümbritsevad inimesed. Tõrvas on sportimiseks kogu aeg piisavalt head võimalused olnud ja aegamööda on need ka järjest paranenud. Kuna kõik sõbrad olid samuti sportlikud, siis vaba aega sisustasime alati millegi aktiivsega.

Mida olulist oled oma konkurentidelt õppinud?

Kindlasti olen olnud konkurentide suhtes tähelepanelik ja jälgin, kuidas nemad odaviskele lähenevad. Spordis tavatsetakse öelda, et tunne oma konkurenti. Kasutan oma treeningutes harjutusi, mis mulle sobivad ja mida olen näinud konkurentide tegemistes. Samas ma pole kunagi olnud sportlane, kes kopeeriks kõike üks ühele, vaid mõtlen oma peaga ja võtan noppeid, mida vastavalt endale kohandan.

Kui palju sulle tuntus korda läheb?

Ma ei ole sellele kunagi eriliselt keskendunud. Kord öeldi mulle: "Sa ju pead ennast reklaamima, sest oled avaliku elu tegelane." Ma ei ole avaliku elu tegelane, ma olen sportlane. Ma esindan võistlustel Eesti riiki ja üritan meid seal uhkeks teha ehk ennast ainult tulemustega esile tuua.

Raskeim otsus, mida oled elus pidanud langetama?

Kuigi minu süda on alati olnud spordi juures, olin 2014. aastal pärast isa lahkumist ise teelahkmel, kas jätkata spordiga või otsida töö muul alal. Kuigi ma polnud spordis selleks ajaks veel midagi suuremat korda saatnud, valisin ikkagi spordi. Pidin vastutama enda tuleviku eest, olema toeks perele ja võtma vastu otsuseid, mida muidu langetas isa, sest tema toel oli kõik vajalik sporditegemiseks olemas.

Mõte kusagile mujale tööle minna kadus üsna kiiresti. Sõbrad, tuttavad ja isaga kokkulepitud põhimõtted sättisid kaalukausi väga tugevalt spordiga edasi tegelemise poole. Kuna olin tol hetkel piisavalt noor, siis mõtlesin, et vajadusel võin ju alati ümber mõelda. Peaasi oli mitte kahetseda, et sporti üldse ei proovinudki. Selline tunne võib inimest väga hullusti närima jääda.

Mida kõige rohkem süüa armastad? Kas pead ennast suureks kokkajaks?

Ma ei pea ennast teab mis suureks kokkajaks, aga kodus meeldib mulle näiteks hommikusööki teha. Üks rammus omlett kuulub minu igapäevamenüüsse. Laagrites naudin ma seevastu vabadust – söök on juba valmis ja tuleb lihtsalt omale meelepärane taldrikule tõsta. Eestis treenides on mul võimalus lõunat süüa Armudu restoranis. See aitab omakorda aega kokku hoida, mida kasutan treeningute vaheliseks taastumiseks. Üldiselt meeldivad mulle kindlasti liha ja suvised grillimised. Hindan väga Maks&Mooritsa mitmekülgset lihavalikut alustades sea- ja veiselihast ning lõpetades kanalihaga. Mulle meeldib katsetada uusi tooteid, mida on väga kerge kas siis ahjus, grillil või muul moel valmis teha.

Millisest tarkuseterast elus lähtud?

Minu isa õpetas, et alustatu tuleb lõpuni viia ja kui see oleks kerge, siis teeksid seda kõik. Kui ma olen enda jaoks vastu võtnud otsuse, et ma tegelen spordiga täiskohaga, siis ma ei hakka poole pealt suunda muutma.