Võtame uue aasta vastu nagu muiste

Paljudel Eesti peredel on oma vahvad aastalõputavad. Käiakse läbi metsatukast, kaasas pruukost loomadele, istutakse õues lõkke ääres või põletatakse küünlaid. Paljud neist kommetest on pärit hallidest aegadest, kui siinmail jõule veel ei tuntud.

TOIMETAS: Urmas Verliin FOTO: Shutterstock

Kust on pärit tänapäevalgi tuttav teadmine, et esimene õnnitleja 1. jaanuaril olgu mees või et toidulauda vana-aastaööseks ära ei koristata? Ikka minevikust, kui vanarahvas uskus, et uusaastahommikul esimesena naabriperet tervitav naine on õnnetuse endeks ja ära koristatud toidulaud toob järgmisel aastal nälja majja.

Nääre on Eestis lisaks jõuludele peetud 16. sajandist alates ja nõukaperioodil ainsa võimude poolt soositud aastalõpupühana eriti usinalt. Kui veel paarisaja aasta eest olid näärid mõnevõrra vähem oluline püha kui jõulud, siis praegustest noortest pole enamik nääridest aga kuulnudki. Meenutagem siis pisut minevikku juhuks, kui sel aastal tuleb tahtmine võtta uut aastat vastu nääride moodi.

Ennemalt jagunesid aastalõpu näärikombed kaheks – olid ühiskondlikud tegemised ja perekondlik nääriõhtu koos rikkaliku pidulaua ja toredate meelalahutuslike ettevõtmistega, mis on ajas muutunud. Näiteks näärikuusk jõudis jõulupuu eeskujul tuppa alles pärast Teist maailmasõda ja kingitused tõi koju näärivana. Tõsi, Lääne-Eestis ja saartel liikusid selgi ajal ringi veel näärisokud, kes soovisid head uut aastat. Uus aasta võeti vastu hirmsa kolistamise ja püssipaukudega, mis pidi peletama eemale igasuguseid deemonlikke jõude. Veel eelmisel sajandil valmistati seks tarbeks ise tossupomme ja Bengali tulesid, mida praegu saab kergesti kätte igast poest koos ilutulestikutoodetega.

Õnneöö

Läbi sajandite on vana-aastaõhtul mitmel moel ennustatud, mida tulevik toob. Tinavalamise tava püsib tänini, kuid vanasti oli levinud ka ennustamine kuusel süüdatud nimeliste küünaldega. Häda sellele, kelle küünal varem kustuma juhtus – ees ootas õnnetus või elupäevade ots. Veel laoti lauale kruuside alla nimelised soolakuhjad. See, kelle kuhi oli hommikuks laiali valgunud või sootuks sulanud, võis oodata õnnetust. Aga ennustamiseks sobis ka tuhk, mis koldes tasandati – hommikul uuriti, kas sellele on tekkinud pisikesi jälgi. Viisid need ukse suunas, tähendas see peagi kodust lahkumist. Kui tuhaga päris kolded on enamasti kodudest kadunud, siis järgmist võib proovida ka keskküttega linnakodus. Tuleb vana-aastaöösel pärast südaööd õue minna ja hääli kuulata. Naer ja kilked ennustavad pulmi, lapsenutt titetulemist ja kirikukellad kellegi siit ilmast minemist.

Kui kõik eelnev võib veel olla kuidagigi tuttav, siis oli ka kombeid, mis tänapäeval ehk kentsakad tunduvad. Ennustamise kõrval sai uskumuste järgi õnne ka ise juurde teha. Selleks käidi liigutamas tööriistu, et uuel aastal töö lippaks, ja raputati aias viljapuid, et saak suurem saaks.

Laud olgu lookas, ka loomadel

Vana uskumuse kohaselt võiks selgi aastal nääriõhtul olla vähemalt 12 erinevat toidukorda. Et näärilaud ei erinenud jõululauast, võis sellelgi kohata seapraadi, verivorsti, sülti, hapukapsast, soolaheeringat, piparkooke ja muud seesugust. Oli aga üks eriline toit, mida küll tehti, kuid tuppa lauale ei pandud. Selleks oli näärileib, millesse oli lisatud seemneid ja koorikusse torgatud viljapäid. Sellele leivale riputati soola ja viidi nääriööl loomadele lauta uue aasta tervituseks, et neilgi tuleks hea aasta. Komme on tänini tuntud, kuid pisut ajas teisenenud: leib jõuab nüüd metsa. Siiski on see väga südamlik ja iseäranis just lastele hoolivust õpetav traditsioon. Osa vanaaja näärileivast hoiti 19. sajandil ja 20. sajandi alguses alles karjalaskepäevaks või jüripäevaks, siis pakuti seda taas loomadele, mõnikord ka karjusele.

Head vanaaja aastalõppu!

Esiisade kombeid aitas meenutada Eesti rahvakalendri tähtpäevade andmebaas folklore.ee.