6
EESTI ELU reedel, 8. aprillil 2022 — Friday, April 8, 2022
Franz Lisztile pühendatud klaverigala Sirje Vihma-Normet Kui arhivaar Heli Vahingu õnnelik käsi tõi TÜ akadee milise raamatukogu Baltika osakonnas päevavalgele Franz Liszti Tartu kontserdi afiši, ei aimanud Vahing, et tegemist on pianistide jaoks sajandi leiuga. Selle unikaalsuses oli aga kindel Vahingu kolleeg, kunstiajaloolane Harry Liiv rand, kes teadis et Liszti 1842. aasta Tartu kontsertide kavade kohta senini andmed puu dusid. Omaaegsed ajalehed ülistasid Liszti esinemisi, aga mida Ungari klaverivirtuoos Tartus mängis, sellest polnud lehtedes ridagi. Kontserdiafiši leidmiseks poleks paremat ajastust osanud tahtagi – kahe kuu pärast oli eesti pianistidel kavas teha kontsert „180 aastat Franz Liszti esinemisest Tartu ülikooli aulas“. Siinkohal meenub teinegi haruldane leid, mis tuli päevavalgele paar kuud enne juubelilaulupidu 2019. aastal. Muusikamuuseumi teadur Ene Kuljus leidis siis käsikirjade raudkapist Johnn Voldemar Jannseni käega kirjutatud laulupeolaulude kogumiku, mille oli muuseumile annetanud Edith Emilie Merila 1947. aastal. Franz Lisztile pühendatud klaverigala tõi 30. märtsil Tartu ülikooli aulasse täismaja. Lava ees ilutses klaasvitriinis pianistide reliikvia – Liszti 30. märtsil 1842 toimunud kontserdi ainus säilinud afišš, kus kirjas ka ettekandele tulnud klaveriteoste nimetused. Sellest 180 aasta tagusest kavast mängis Sten Lassmann Liszti seade Schu berti laulust „Serenaad“ („Ständ chen“). Piduliku kontserdi avasõnad ütles Tartu ülikooli rektor Toomas Asser, kes tegi tea tavaks ka uue fondi loomise, mille rahadega toetatakse Ukraina tudengeid, kes õpivad Tartu ülikoolis. Sõna said ka Tallinna ülikooli akadeemilise raamatukogu direktor Andres Kollist, muusikateadlane Kristel Pappel ja kunstiteadlane Harry
Liivrand. Tänu ajahetke tõsidusele tõusis eriliselt esile fakt, et Franz Liszt andis Tartu ja Peterburi kõrval kontserdi ka Kiievis. Oli ju Kiiev 19. sajandil üks olulisi Euroopa kultuurilinnu. Saalist kostus sõna Euroopa peale heatahtlik aplaus. Kontserdil esinesid meie tipp-pianistid – Kristi Kapten, Johan Randvere, Marko Martin, Mantas Šernius, Sten Lass mann, Mati Mikalai ja Ivari Ilja. Liszti suurt virtuoossust nõudvad klaveriteosed kõlasid suurepäraselt. Kontserdi lõpetas Muusikaakadeemia rektor Ivari Ilja, kelle esituses kõlas Liszti Ungari rapsoodia nr 13. Prof Ivari Ilja on rahvusvaheliselt tunnustatud pianist, kelle esinemisi oodatakse olulistes Euroo pa kontserdisaalides. Tema käte all kõlas ülikooli aula klaver (missugune piano!) tõesti jumalikult. Praegu on aulas valge Steinway kontsertklaver, mille ostmine sai teoks endise rektori Alar Karise sünnipäevaanne tuste toel. Franz Liszt mängis 1842. aastal Tartu klaverimeistri Friedrich Wilhelm Hasse kontsertklaveril. Ülikooli aulas andis Liszt kaks kontserti, kolmas kontsert toimus literaat Faddei Bulgarinile kuulunud Karlova mõisas. Tollal 31 aastane Liszt musitseeris seal koos õigusteaduskonna üliõpilase Alexander Bernardiga. Geiu Rämmeri sõnul mängiti mõisas Hasse tahvelklaveril. 30. märtsi kontsert Tartu ülikooli auväärses aulas oli suur elamus – nii vaimustava atmosfääriga kontserti ei mäletagi. Kõik seitse pianisti kutsuti mitmeid kordi tagasi ja aplausid ei tahtnud lõppeda. Filmikaamerad surisesid ja esireas istunud akadeemiline professuur säras rahulolust. Liszti 180 aasta tagune kontsert oli Liivimaa kultuurielus samuti suursündmus. Ülikooli aula oli avalikeks kontsertideks avatud juba 1812. aastal, ometi olid Liszti kontserdid seal Eesti esimesed soolo klaveriõhtud.
Heli Vahing ja Harry Liivrand 30. märtsi kontserdil Tartu ülikooli aulas.
Nr. 14
Arved Viirlaiu 100. sünniaastapäevaks Öö kartuse kuristik / variseb põrmu. / Põlvitan Suure Lihtsuse lävel./ Aganaleib on mu suus, / kuid mu luus / esiisade tarkuse säte. /Ja vaata: Hommikus läte / mu ees lööb lustakat keerdu! / Maailm avab end ärgates / nagu laps oma peo. / Valguse traavlid / galopeerivad mäele. „Hommik“ (Sinule) (Arved Viirlaiu avaluuletus kogust „Hõllalaulud“. Lund: EKK, 1967) Kohtuda Arved Viirlaiuga silmast silma ma ei jõudnud, küll aga kujunes uue aastatuhande algusest südamlik kirjaside temaga, ta abikaasa Hiljaga ja poja Antsuga. PEN-klubi taasasutati Eestis ametlikult küll alles 2010. a, kuid õige pea pärast Eesti iseseisvuse taastamist said kodu-Eesti (tollal ühtlaselt vaesel järjel) kirjanikud tunda pagulaskirjanike heldust. Tean, et Arved Viirlaid, kes pikemat aega oli paguluses Eesti PEN-klubi esimees, toetas oma isiklikest vahenditest koduEesti kirjanike suhtlemist rahvusvahelise PEN-klubiga, muuseas tasudes meie eest liikmemaksu. Eesti Kirjanike Liidu endine esimees Mati Sirkel kirjutab (Loomingus peatselt ilmuvas) mälestusloos välisreisist koos Rein Rauaga PEN-klubi 56. kongressile Viinis novembris 1991: „Tutvusime tõelise härrasmehe Arved Viirlaiu ja Ilmar Jaksiga.“ Uus iseseisvus tähendas murranguliselt laienenud isiklikku suhtlemist pagulaskirjanikega. Nõustun aga selle valdkonnaga pikka aega tegelenud Anne Valmasega (1941-2017), kes Sirbis (12.04.2012) Arved Viir laiu 90. juubelisünnipäevale pühendatud artiklis „Sakilise eluteega kirjamees“ möönab, et kodumaine huvi pagulaskirjanduse vastu pole piisav. Sel on oma põhjused. Tasub meenutada, et kui väliseesti kogukonnas sai Viirlaiu teostele osaks elav vastukaja, siis koduEestis pani nõukogude võim tema raamatud rangeima keelu alla. Seega Mart Laari väide Viirlaiu „Ristideta hauad“ kodumaise väljaande (Eesti Päeva leht / Akadeemia, 2009) saate sõnas, nimelt, et see romaan „oli üks kõigi aegade mõjukamaid eesti kirjandusteoseid nii kodu- kui ka välismaal“, vajab täpsustust. Nõukogude Eestis ei saanud see olla mõjukas, sest eksemplare liikus vaid üksikuid. Loomulikult ei tohtinud kodumaised kirjandusuurijad sellist tabu-teemat käsitleda. Viirlaiu loomingu vastuvõtus püsis äärmuslik kontrast pagulaskonna ja kodu-Eesti vahel ligemale neli kümmend sõjajärgset aastat. Esimest korda ilmus „Ris tideta hauad“ Eestis taasiseseisvumise aastal 1991. Romaani „Märgitud“ (Lund, 1980) kor-
dustrükk tehti Tallinnas aasta varem. Esimene Eestis ilmunud Arved Viirlaiu algupärane raa mat oli pikemate jutustuste (lühiromaanide) mahukas köide „Ajal on mitu nägu“ (Tartu, Ilmamaa: 2005). Ühtki Arved Viirlaiu luuleraamatut pole Eestis tänini trükitud. Mis toimus vahepeal kirjanduskriitikas? Kirjandusuurijate vanem põlvkond oli Eesti taasiseseisvumise alguseks oma vaimujõudu ammendamas. Noored uurijad ja kriitikud kiirustasid lääne „keskustest“ sisse ahmima 1980ndatest levima hakanud postmodernistliku kriitika relativismi ja nihilismi. Peagi kindlustus see uus trend institutsionaalselt. Arved Viir laid oli seevastu suure sõja järgse lääne eksistentsialismi ja neorealismi laps. Mida jõukamaks lääs muutus, seda kiiremini närtsis huvi sotsiaalselt tundliku, rahvuslikult orienteeritud ideaalidega kirjandusloome vastu. Mis puutub välismaisesse retseptsiooni, siis ka siin vajab Mart Laari tsitaadi väide täpsustust. Arved Viirlaiu senine mõjukus jääb eredaimal viisil nii või teisiti Eesti pagulaskonda. Uuenenud iseseisvuse kolmekümnel aastal on hoogsalt laie nenud eesti kirjanike võõrkeel tesse tõlkimine. Seda on tõhu salt toetanud Eesti Kultuur kapital. Järjest vähem saab ainuüksi tõlgete arvu põhjal otsustada ühe või teise kirjaniku tegeliku „mõjukuse“ üle. Minu isiklik veendumus on, et andekas kirjandusloome käib oma rada – on piisavalt ise päine, et mitte välja teha institutsionaalsest kirjandusteadusest ja kriitika „keskuslikest“ trendidest. Seega tuleb olla kannatlik. Lihtsameelne oleks arvata, et kui mõnd eesti kirjanikku on esitatud Nobeli auhinna saami seks, siis kohe tekibki šanss kõrget au pälvida. Tõepoolest kutsub Nobeli komitee igal aastal lahkesti üle ilma ülikoolide kirjandusosakondi kandidaate esitama. Nobelisti „planeerimine“ üksnes oma rahvuse „seest“ ja „eest“ saaks aga vaevalt kuuluda hea tooni juurde. Ise olen Arved Viirlaidu Nobeli kandidaadiks esitanud vähemalt kahel korral – 2008. a koos
Ernesto Sábatoga ja Carlos Fuentesega, 2011. a koos Ernesto Sábato ja Ernesto Cardenaliga. Paraku jäi neil kõigil Nobel saamata. Märksa olulisemaks pean, et need vähesed tõeliselt suured anded, kes meil on olnud, ei kaoks rahvusliku kirjanduskrii tika orbiidilt ning et vähehaa valt sugeneks sügavamat huvi väljastpoolt – mis ei piirdu ainult tõlkimisega, vaid millele kaasneb välismaine kriitiline ja kirjandusuurimuslik vastukaja. Kestvam rahvusvaheline krii tiline huvi eesti kirjanduse vastu on tegelikult olnud kasin. Pigem õnneliku erandina nime tan luuletaja ja kirjandusteadlase R. W. Stedinghi (s. 1944) mahukat eessõna („Intro duction“, lk 11-33; Vancouver: Lyre Press, 2001) Taimi Ene Moksiga koostöös tõlgitud Viirlaiu luule tõlkevalimikus „Selected Poems“. (Valik R. W. Stedinghi luulest leidub „Ameerika luule antoloogias“, Tartu, 2008, nagu ka mu enda hiljutise ’Valitud tõlkeluulet“ 2. köites, Tartu, 2021). Nüüd aga eeldustest, mis taasvabas Eestis kõigi hädade kiuste võiksid tekkida silma paistvaima omakeelse kirjandusloome, sealhulgas esireas Arved Viirlaiu teoste kriitiliseks uusmõtestuseks. Tehkem internetis lahti veebikoda nimega „Estonian Writers Online Dictionary (EWOD). Eesti kirjanike e-leksikon (EKEL)“: https://sisu.ut.ee/ewod/avaleht. See rahvuskultuuriline suurette võte sai alguse kümmekond aastat tagasi Tartu Ülikooli kirjandusosakonnast – ajendiks asjaolu, et Oskar Kruusi (19292007) ja Heino Puhveli (19262001) koostatud monumen taalne EKBL – „Eesti kirjanike biograafiline leksikon“ (Tallinn: Eesti Raamat, 2000) ei saanud peegeldada meie kirjanduse uuenemise kulgu ja seisu. Finantsiline toetus EWODile / EKELile on olnud nõrgapoolne. Ometi on selles tänaseks täislehekülgedega esindatud ligemale pool tuhat kirja nikku. Kirjanike profiilid on (esialgu üksnes) ingliskeelsed, kuid nendega koos saab sealsa(Järgneb lk. 13)
