Nr. 17
EESTI ELU reedel, 29. aprillil 2022 — Friday, April 29, 2022
5
Kommentaarid ja arvamused Kanada päevikust
mesed on kurjategijad, keda peab targem kinni pidama, arreteerima. Kuid tunded ei ole alati sõbralikud, vajavad seletust, lahendust nagu isa Brown oskas teha, olles ise elus palju näinud. (Huvitav, et kaks Browni siin.) Brené võitles nooruses asjadega, mida vist me kõik oleme kogenud, mõni edukalt pinnale ujunud, mõni mitte. Ju sealt sotsioloogiat õppima minek algas. Sealt kasvas ta populaarsus. Kuna Brené Brown on siiras, sõna, mida me harva näeme õiges kontekstis. Ta kirjeldab elutõkkeid, pingeid hästi, kuna on ise neid läbi elanud. Tunnistab oma nõrkusi, seletab miks oli nii ja miks ikka mõni tunne on talle ohtlik. Ja miks nii kirjutada? Ausalt saavutame rohkem kui enese pettusega. Browni enese sõna des, ta asus kirjutama atlast, kuna seiklushimulised vajavad neid. (Ning kes meist seda on pandeemia ajastul, ehk nooruses küll). Kes on nõus konsulteerima maakaarte, kel on süda, mida tunneme, aga alati sellest aru ei saa – siis saame kõikjale minna, mitte kartes, et eksime. Kaotades väärtusi, mis inimkonnal on olemas. Huvitavalt, seda raamatut nautides üks, ehk liiga tundlik lugeja, juba esimesest peatükist peale pärast haruldast sissejuhatust, luges nii, et on kui kirikus. Peatüki kaupa, kuna pühakoja võrdlus on esitatud nii, et litur
gia, laulud, kõik on tuttav. Aga jutlus mitte. Ning seda peab ootama, sellest saab õpetust. Meil on valik. Lugeda ja/või mitte kirikus käia. Ka sellest kirjutada, kui jõuab sõnum südamesse, kas hingekarjaselt või raamatu leheküljelt, siis julgeme avalikustada mõtteid. Kuna tunnete kaardistamine – ja neid emotsioone on ju palju – pole lihtne. Brown oma atlase metafooriga kirjeldab andekalt kohti, kuhu me emotsioonide maailmas läheme. Milleks aga ikka atlast tarvis. Mõni vihastab. Mõni neelab alla ülekohtu. Mõni võitleb valuga nii, et ilmub kohale kognitiivne dissonants. Mis on kahe, samal ajal toimuva tunde omavaheline võitlus. Mitte võistlus, vaid just võitlus. Ka kirjeldab autor kolmeteistkümne peatüki käigus, kõik lühikesed, aga selgelt esitatud, et uhkus, näiteks, pole mitte halb asi. Vaid hea, aga tuleb sellega maadelda. Kui on saavutatud midagi head – siis miks mitte olla uhke? Kui aga halba, ja siin tuleb vihjata meie elude hetkeseisule, siis ei mingi hubris, mis on ülemeelelik nõrkus või ülbus, ei päästa eksiteelt. Näeme ju seda kõikjal. Just poliitikas ja avalikus elus. Eriti, kui raha, õigemini rikkus ja võim, lisatakse valemisse. Selleks peab tavainimene teadma, miks ta nii tunneb.
Kognitiivne dissonanss, äng, kurbus, süütunded, eriti viha – kõik võivad viia masenduseni. Omakorda halbade otsusteni. Ning ega arstirohud alati aita, kuigi ehk leevendavad sümptomeid. Brown, kel on üle kahe kümne aasta kogemusi teisi aidates, leiab, et meil peab olema julgust oma lugusid avalikult esitada. Ning omaks võtta mida tunneme ja kuulda teisi. Ei psühhoteraapia kõigile sobi. Ning ei see odav ole. Aga ikka on hea, kui on keegi, kes kuuleb ja mõistab meie tundeid. Neile, kes kellegi kabinetis ei soovi, isegi usaldusväärsele inimesele oma tundeid paljas tada. Südame atlas on heaks aseaineks. Aastaid on Põhja-Ameerikas olnud eneseravi raamatud populaarsed. Sellised nagu juudi ema teadmine, kanasupp teeb kõige paremaks, ka hingelised haigused. Seda eriti ei usu, kõik on ju isiklik. Ent nagu me teame, sümptomeid, kas füüsilisi või vaimseid, ei tohi eirata, peita. Julgus ja enesekindlus on selli sed, mida peab ise leidma. Kui eriti nüüd pandeemia ja sõja tõttu oleme ühiskonnana hap rad, võitleme vaimse tervise eest, siis on iga abikäsi teretulnud. Browni raamat on kahtlemata selliseks, isegi kui mitte kõigile. Kanada raamatupoelettidelt kadumine kinnitab aga, et ta sõnum jõuab paljudele pärale.
Aprilli alguses esitles Hain Rebas Tallinnas ja Tartus oma uut raamatut „Sukeldumised. 16 etüüdi Läänemereruumi ajaloost“. Sellele artiklitekogumikule kirjutas ajalooprofessor Jüri Kivimäe eessõna, mille alljärgnevalt ära toome.
Hansaga. Kui ajad muutusid, suundusid Hain Rebase pilgud sagedamini Eesti poole, kirjutades ja esitledes end siinsetes väljaannetes. Nii on selles raamatus taastrükitud tema „kahe saarlase“ lugu, mis ilmus algselt Sulev Vahtre pühendusteoses 2001 või ka „Sigtuna mahapõletamise“ artikkel, mis 2017
Saaremaa Muuseumi Aastaraa matus uuesti avaldati. Paljudes neis kirjatöödes on siirdeid uute küsimuste uurimiseks, kuid ultra posse nemo obligatur.
Tunnete kaardistamisest Nii mõnelgi meist on olnud eluaegne huvi gloobuste, atlaste, maakaartide vastu. Päevikupidaja võtab selle omaks, on teadlik teistest sel listest. Kuna ju vajalik, oluline teada maailma. Eestis roolis olek oli väljakutseks, tuli maanteede-kaart osta. Mis on olnud kasulik ka muidu. Okupatsiooniaegne Eesti Entsükopeedia atlase väljaanne, kus ka Eesti maakaart, on kahvatu selle kõrval. Maakaardid on vajalikud, et ühest kohast teise jõuda. Ekselnud oleme kõik, kui tee viidad pole selged. Aga ikkagi jõuame tavaliselt sihtkohta. Kuigi kord sai Peipsi järve ääres maakaarti jälgides satutud teele, mis oli traktoritele mõel dud, mitte pisikesele autole. Ümber pöörata sügavate tee rööbaste tõttu ei saanud, teokiirusega sõites aga jõudsime tolmusele külavaheteele, asfalt polnud kauge. Atlaste ja maakaartide vajadust elus on metafooriliselt rakendanud sotsioloog Brené Brown mullu sügisel ilmunud raamatus. Brown on viljakas kirjanik, just neil teemadel, mis praegegu inimkonda kimbu tavad. Pandeemia ajal eriti.
Tunded ja emotsioonid on alati keerulised, vajame vahel mitte ainult kellegagi kontakti, vaid ka elukutselise abi ja tuge. Brown mitte ainult ei kirjuta, on praksises teisi aitamaks, aga ta on ka väga tegev sotsiaalmeedias. Ta taskuhääling väärib jälgimist, on väga populaarne, põhjusega. Kuna Brown on esmalt inimene, alles siis sotsio loogia doktorikraadiga ravija, aitaja, toetaja. Seda kinnitab fakt, et Kanadas, kus ikka ka raamatuid loetakse, ei olda vaid kuvari taga, on enimmüüdud raamatute edetabelis ajakirjandusliku statistika järgi Browni Atlas of the Heart. Südame atlas. Alapealkirjaks, tõlkes, kaardistades tähendusrikkaid ühendusi, seoseid ja inimkogemuste keelest. Oli nädalaid esimesel kohal olnud raamatute müügi faktide uurijate järgi. Ning ikkagi esikümnes. (Kõrvalepõikena peab Peipsi lõunapoolsel kallaste lähistel ekselnu mainima, et pole näinud nii häid raamatukauplusi kui Eestis. Tuleb, käed taskus, kõndida, et silmadega nähtut mitte kätte võtta. Kuna kopsa kas arve ostuletis on muidu kindel.) Autor, meenuvad G.K. Chestertoni isa Browni detektiiviromaanid, kirjutab, kuidas elumüsteeriumide kütkeis olles tuleb selliselt läheneda, et uurime kõike, mis teada, et lahendust leida. Vähesed ini
Tundmatu Hain Rebas Kõik siin ilmas on suhteline. Pealkirjas olev väide pole õige ega ka vale. Eesti avalikkuses suunda andev noor põlvkond meenutab hägusalt, et Hain Rebas oli 1992–1993 Mart Laari esimeses valitsuses kaitseminister, kuid Pullapää jääg rimässu tõttu lahkus ametist ja Eestist. Tulnud ja läinud, ent kirjutab mõnikord Eesti mee dias julgeolekupoliitilistel teemadel ja esindab kindlameelselt EÜSi värve. Mis avalikkuse silmis aga vähetuntuks või koguni tundmatuks jääb, on Hain Rebas ajaloolasena, õppejõuna, professorina ja kirjutajana. Defi neerida teda Rootsi Eesti aja loolaseks on küll õige, aga segregeeriv. Suure sõja ajal, 1943. aasta jaanuaris Tallinnas Hiiul sündinud Hain lahkus 1944 suvel koos emaga Soome, et külastada isa Robertit, kes soomepoisina oli raskelt haavata saanud, kuid Espoos kosumas. Isa väljaandmise vältimiseks toimetas Soome sõjaväeluure Rebase perekonna Raumast Rootsi minevale laevale. Olgu see selgituseks, kuidas Hain Rebasest sai Göteborgi eestlane. Tema sirgumise aega kroonib laitmatu klassikaline haridus Göteborgi Ülikoolis. Uhkusega
on ta nimetanud end Rootsi 20. sajandi ühe väljapaistvama ajaloolase, professor Erik Lönnrothi (1910–2002) õpila seks. Õpetaja sügavam huvi hiliskeskaegse Põhjala vastu inspireeris õpilast ja nii valmis doktoriväitekiri „Infiltration och handel. Studier i senmedeltida nordisk Balticumpolitik, I. Tiden omkring 1440–1479“, millega Rebas promoveerus 1976. aasta septembris. Vajalik ja väärtuslik monograafia Põhjamaade Liivimaa poliitikast, mis jäi ootama järge 15. sajandi lõpukümnendite kohta. Nii astus Hain Rebas suurde historiograafiasse, kus hilis keskaegse Läänemereruumi uurimise ristteedel kohtusid Põhjamaade valitsejad ja aadli mehed, Hansa, Liivimaa ja Vene poliitiliste ja majanduslike pretensioonidega. Arvan, et vast isegi rohkem kui Põhjala aadlike ambitsioo nid, huvitas teda meri, seesama Läänemeri, mille ühel kaldal ta ise oli kunagi sündinud. Seda kiindumust mere poole märgitseb tema 1978. aasta rootsikeelne artikkel keskaegsetest mereteedest Baltikumi, mis 1980. aastal ilmus teises variandis eestikeelse raamatukesena Stockholmis ja mille eksempla
rid asjahuviliste käes ka Eestis liikusid. Hain Rebase artikli ideed, mida võib tagantjärele pidada ka üleskutseks rahvusvaheliseks uurimisprojektiks olid neil aastatel eriliselt aktuaalsed. Toona, 1970. aastatel, ilmusid Paul Johanseni ja Gunvor Kerk koneni klassikalised tööd, kus sakslaste ja mittesakslaste vahekord ning üle-mere-seilamised ajaloolaste tähelepanu köitsid. Rebas ju rõhutab eestlaste, lätlaste ja liivlaste higivaeva ja tööd, mis olid füüsiliseks aluseks Baltikumi keskaegsele integratsioonile Euroopasse. Eestis rügasid ajaloolased tollal agraarajaloo väljadel ega mõelnudki Läänemere-üleste suhete peale kaugemas minevikus. Välja arvatud Lennart Meri „Hõbevalge“ (1976), mida Hain luges vaimustunult autori lugemusest ja võimsast visioonist mõned aastad hiljem. Hiljem sidus neid lähedane sõprus, sarnased vaated ajaloole ja maailmale. Traditsioonilises saksa stiilis Hansa-ajaloolast Rebasest siiski ei saanud. Kuid paljud tema kirjatööd, mis siinses raamatus üllitatud, kaasavad Hansa kaubanduse huve ja poliitikat, olgu siis Ghillebert de Lannoy retk, Gotlandi vastuoluline roll, Axelssonide apetiidid või Norra vanima linna Tønsbergi seosed
TÕNU NAELAPEA
Mis tähendab, et Hain Rebase akadeemilise karjääri varju jääv pool on õppetöö, (Järgneb lk. 12)
Hain Rebas signeerimas oma värskelt ilmunud raamatut „Sukeldumised“ 6. aprillil k.a. Tallinnas EÜSi majas toimunud esitlusel. Foto: Jüri Kivimäe
