6
EESTI ELU reedel, 29. aprillil 2022 — Friday, April 29, 2022
Erik Kreemi võluv ning maagiline soolokontsert Tekst ja foto Kati Kiilaspea Laupäeva, 23. aprilli õhtul kogunesid paljud muusikahuvilised ajaloolisesse Helico nian Halli Yorkville’is kuulama meie oma ühiskonnast kasvanud noort klaverivir tuoosi Erik Kreemi. Erik komponeerib ka oma lugusid, mitmed lugejatest on kindlasti kuulnud mõnda neist esitatud varasematel kontsertidel. Sel korral oli noor muusik, kes õpib Toronto Ülikooli Brian McDonough’ juhendamisel, valinud kavasse ainult teiste tuntud heliloojate palasid, sealhulgas ka üks keeruline ning vägev Rahmaninovi tükk, millel kallal Erik oli juba mitu kuud tööd teinud. Kava vaadates oli huvitav see, et olid valitud pisut uuema aja heliloojate palad, klassika ikkagi, aga sellised, mida ehk igapäevaselt ei esitata nii palju kui mõningaid teisi. Saal oli tulvil energiast ning ootusest, see kõik ainult andis kontserdi mainele juurde.
Braavo, Hans Christian! Sirje Vihma-Normet Eesti muusikataevasse on tõusnud uus kirgas täht – nooruke viiuldaja Hans Christian Aavik, kes võitis Taanis rahvusvahelise Carl Nielseni nimelise konkursi. Estonia kontserdisaalis mängis ta 22. aprillil Rasmus Puuri Viiulikontserti (ERSO-t dirigeeris Kaspar Mänd), mil lest kujunes lausa muusikaline triumf. Lisapalaks mängis Aavik Ester Mägi sooloviiulipala, mis sobitus suurepäraselt kontserdi meeleoluga. Professionaalsete muusikute ring muidugi teadis, et alates 2017. aastast Frankfurdis Erik Schumanni viiuliklassis õppiv Hans Christian Aavik on meie viiulikunsti tulevikulootus. Laiem avalikkus sai sellest teada, kui nädal enne kontserti tuli teade Kopenhaageni kon kursivõidust. Kui viiul kõlab nii kaunilt, siis tekib kohe küsimus: missuguse meistri pillil ta mängib? Vastuse sain kavalehelt: Aavik mängib Eesti Pillifondi ning perekond Sapožnini lahkel loal Giovanni Paolo Maggini 1610.
Foto: Kaupo Kikkas, vikipeedia
Oli kohe näha, et muusiku sõrmed liikusid ning liuglesid üle mustade-valgete klahvide nagu võluväel ning seda kõike oli lihtsalt nauditav vaadata ja kuulata. Esimeseks palaks oli ,,Deux Études de Sonorité,“ komponeeritud tuntud Kanada helilooja François Moreli poolt 1954. aastal. Mitmed ehk ei ole kuulnud Morelist, aga huvitav on tema juures see, et kuigi ta oli professionaalne klaveri mängija, kirjutas ta ainult kaks soolopala klaverile. See tükk, mida esitati, on ikkagi üks kõige populaarsem ja enim esitatud moodsam Kanada päritolu pala tänapäevani. Esimene osa palast oli ekspressiivsem ja pani rohkem mõtlema, teine osa oli kontrastselt dissonantne ning rütmiline; kokku oli omamoodi tervik, mis tõeliselt näitas, missuguseid helisid saab pillist välja võluda. Oli isegi kuulda peaaegu džässilikke akorde ning huvitavat sünkopeeritust vasaku käe meloodias, mis viitas pala
aastal valmistatud pillil (Mag gini elas Itaalias, Brescias). Lisaks on kavalehel ära toodud ka 1930. aastast pärit viiulipoogna valmistaja nimi, kelleks on Prantsusmaa meister Victor Fetique. Keelpillide puhul mär gitakse pillimeistrite nimed kavalehel alati ära – meenutagen, et kui Ludvig Juhtil õnnestus pärast sõda New Yorgist endale muretseda Francesco Ruggeri kontrabass, siis tegi Bostoni ärieliit Juhtile suurejoonelise vastuvõtu, kus pärast salongi kontserti külvati Bostoni sümfooniaorkestri solist Ludvig Juht üle kopsakate sponsorsummadega, et tal oleks kergem oma pillivõlg ära tasuda. Head pillid on ju üüratult kallid. Enne sõda olevat Eesti Vabariik suutnud meile muretseda ühe Stradi variuse viiuli, mis läks paraku sõja ajal kaduma. Aga lätlastel on Stradivarius sõjaeelsest ajast alles, mis teeb eestlasi muidugi veidi kadedaks. Kontserdi vaheajal sain osta ka Hans Christian Aaviku sooloplaadi Aeternus, kus J. S. Bachi sooloteoste kõrval kõlab ka Arvo Pärdi Fratres (Vennad). Pärt on seadnud tintinnabuli stiilis kirjutatud Fratrest mitmesugustele koosseisudele, seda puhku kõlas see viiuli ja klaveri esituses. Hans Christian Aaviku ja Karolina Žukova interpretatsioon on niivõrd lummav, et tahad seda üha uuesti ja uuesti kuulata. Pärdi teose puhul hoomad eriti selgelt kuivõrd heal meistripillil Aavik mängib. Nii heal, et võid Arvo Pärdi kombel ahhetada: aitaks sellestki, kui ainult üks noot on nii ilusti mängitud. Kontserdi eel anti Jüri Reinverele üle LHV uue heli loomingu preemia „Au-tasu
odernsusele. Järgnes Johannes m Brahmsi ,,Variations on an Original Theme, op. 21 no.1“ kirjutatud 1857. aastal. Brahms kirjutas mitu sellist pala oma eluaja jooksul, seda spetsiifilist on vähem esitatud. Huvitav oli kuulata, kuidas pala lookles läbi mitme rütmilise ning meloo dilise variatsiooni, neid oli kogunisti üksteist terves tükis. Kokku tuli ilus ning omapärane tervik, mis hoidis publiku tähelepanu täienisti läbi terve pala. Pärast lühikest vaheaega tuli lõpetuseks tõeliselt vägev tükk,
Sergei Rahmaninovi ,,Piano Sonata no.2, op.36“, 1913. aasta versioon. Kui Rahmaninov esitas originaalselt pala 1914. aastal ei olnud publik sellega rahul, kuna see olevat liiga pikk, keeruline, raskesti arusaadav ning mitte vastuvõtlik kõrva dele. Nii võttis Rahmaninov ette selle ümberkirjutamise ning lühendamise, kuid tänapaevani arutatakse, kas ümbertöötlemine tõesti andis tükile juurde või tegi veel vähem arusaadavamaks. Eriku oma sõnades otsustas ta esitada originaalset 1913. aastal kirjutatud versiooni, kuna
Nr. 17
tema arvates selle ümbertöötlemine ei teinud tükile head kui vaadata seda tervikuna. Eriku esitus oli fantastiline ning noore muusiku tõelised võimed olid täielikult esile toodud mängides seda pala. Tugevad akordid, kiired vahepealsed meloodiad ning kontrastselt liigutavad ja konkreetsed osad tulid kokku vägevaks ja võiks isegi öelda majesteetlikuks tervikuks. Terve tüki jooksul oli eriti huvitav näha, kuidas Erik elas läbi emotsioone, mida muusika tekitas, ta elas täiesti muusika sees ning nautis seda täienisti. Kui viimaste nootide kajad vaibusid, oli näha, kuidas muusik kergendatult hingas ja lai naeratus tuli näole. Pala esitus oli läinud väga hästi korda ja seda oli ka publikust näha, kes tõusid suure aplausiga jalule. Kontsert oli väga muljetavaldav ning nauditav, oli tõesti tore vaadata, kuidas muusik, kes tõeliselt oma pilli tunneb ning tunnetab, toob palad täielikult ellu silme ees. Selge on see, et Eriku tähelend alles algab ning oleme kõik põnevil ning ootu ses näha, mida ta järgmiseks ette võtab!
,,Homme saabub paradiis“ Hot Docsil Toiduraiskamine on teema, millest räägitakse viimasel ajal küll palju, aga suurtest muutustest ei ole siiani palju kuulda olnud. Selles maailma painavas probleemis on siiani ainsateks lootuskiirteks kogukonnapõhised organisatsioo nid, kes sageli peavad võitlema ahnete suurfirmade ja bürokraatiaga, et toitu prügist päästa. Anna Hints on eesti dokumentalist, kes kajastab oma uues filmis Homme saabub paradiis (For Tomorrow Para dise Arrives) seda teemat läbi noorte emade ja laste vaate punkti, tehes seda humoorikalt, lootustandvalt ja siiralt. Käies koos Tartu toidupäästjatega kaasas nende öistel prügikastireididel, nägi Anna 2022“ teose „Vom Sterben der Sterne. Symphonische Notizen für Orchester“ eest. Preemia eest tänades ütles Reinvere, et Eesti riik seisab kahel jalal – majandus ja kultuur, et riik ei hakkaks lonkama, peavad mõlemad tugeval alusel seisma. Eesti on eriline, sest meie teine jalg heliseb – just muusika on see, mis meie väikese riigi suurte kõrval võrdseks teeb. Seda näitas ka 22. aprilli kontsert, mille kava koosnes ainult eesti muusikast. Kõlasid Jüri Reinvere, Helena Tulve, Tõnis Kaumanni, Rasmus Puuri ja Jonas Tarmi sümfoonilised teosed. Dirigent Kaspar Mänd oskas ka esiette kandele tulnud teostes sügavuti minna. Jääb vaid lisada, et publikurohke kontsert toimus iga-aastase eesti muusikale pühendatud festivali raames.
oma silmaga, millistest kogus test toiduraiskamisest me ei räägi ning otsustas, et sellest peab saama film. Ja sai Eesti Lugude 2021 sarjas nii hea lühifilm, et tekitas ühiskonnas dialoogi ja aitas eestlaste valehäbist jagu saada. Just see tule mus, mida üks hea film suudab. Filmis on palju kaadreid hõrgutavatest roogadest, mis jõuavad peredes lauale just prügikastist päästetud toiduainetest. See paneb vaatajad täiesti teisiti mõtlema stigmadest, mis enamikku ühiskonnast kummitavad – toidu väärtus on unustatud ja me oleme valmis seda kergekäeliselt raisku laskma. Võõrdumine väiketootmi sest, põllupidamisest ja sellega kaasnevast raskest tööst on devalveerinud toidu tõelise väärtuse meie laual. Anna Hintsi film aitab mõista, et allahinnatud toidu ostmine ei tähenda riknenud toidu tarbimist ja aitab toidukettidel seda trendi kasvatada, kuna muutub nende jaoks tulusamaks kui äraviskamine.
Eesti animafilm pälvis Ameerikas maineka publikupreemia Eelmisel nädalal kuulutas võitj ad välja Ameerika animatsioonifestival GLAS, millest on lühikese ajaga saanud üks autorianimatsiooni põhilisemaid teenäitajaid. Festivali publik valis tänavu parimaks Sander Joone filmi ,,Sierra“.
Film linastus hiljuti VEMU veebiprogrammi raames ning järelvaadatava intervjuu filmi autori Anna Hintsiga leiab VEMU Youtube’i lehelt. Kes pole filmi veel näinud, siis sel leks on võimalus Torontos Hot Docs festivalil. Film linastub 30. aprillil kell 5.15 pl Varsity Cinema’s erilises emadepäeva teemalises filmip rogrammis Persister Shorts koos mitmete teiste lühidokki d ega. Samuti on võimalik läbi Hot Docsi veebikino seda festivali jooksul endale sobival ajal vaadata. www. hotdocs.ca KAISA PITSI ,,GLAS on üks mu absoluutseid lemmikuid. Ameerikas on see üks väheseid festivale, mille fookuses on avangardne animatsioon. Selles osas võib sealset programmi võrrelda Ottawa animatsioonifestivaliga Kanadas,“ kommenteeris filmi režissöör Sander Joon. ,,Sierra“ keskmes on poiss, kes muutub rahvaralli ajal rehviks. Kiirevoolulise 3D animatsiooniga vahelduvad kaadrid must-valgest nukufilmist, mille animeeris 80ndatel autori isa, Heikki Joon. (PM/EE)
