Nr. 25
EESTI ELU reedel, 25. juunil 2021 — Friday, June 25, 2021
11
Nädala portree Monika Roose-Kolga: õpetaja amet on toonud palju väljakutseid, aga ka rõõmsat tagasisidet Praegusel ajal pole õpetajatöö sugugi kerge. Mitte et see oleks varem kerge olnud, kuid vii mane aasta on pannud kõiki õpetajaid silmitsi suurte muuda tuste ja ümberkorraldustega tavapärases tööelus – motiveeri maks õpilasi uues olukorras kohanduma, pakkudes samal ajal akadeemiliste teadmiste kõrval ka harjumuspärast rutiini ja kindlustunnet ning ka vir tuaal set sotsiaalset elu kooli klassis. Oma igapäevasest tööst õpetajana nii Kanada koolis kui koolijuhataja ametist Toronto Eesti Täienduskoolis rääkis Eesti Elule Monika RooseKolga, kes on olnud alati aktiivne liige Toronto eesti ühis konnas. Monika sündis Torontos ja kasvas üles Scarborough’s, keskkoolis käis Thornhillis. Tema vanemad Malle ja Uno olid lapsena põgenenud Eestist, jõudsid eri maade kaudu Kanadasse ja kohtusid ning abiellusid Torontos. Monikal on ka vanem vend Peter, kes läks pärast ülikooli lõpetamist 1990-ndate aastate algul Ees tisse ja elab seal siiani. Üles kasvades võttis Monika osa kõikvõimalikest Toronto eesti ühiskonna tegevustest: koolid, gaidlus, rahvatants, võimlemine, klaveritunnid, laagrid... 1990.a. käis ta Kungla rahvatantsijatega esmakordselt Eestis laulu- ja tantsupeol. Praeguseks on side Eestiga ja külaskäigud nende pere jaoks väga regulaarsed. Monika on abielus Marcus Kolgaga, kes on tuntud ajakir janik, filmitegija ja poliitiline aktivist. Nad kohtusid Torontos eesti tegevuste juures, kus
mõlemad on olnud väga ak tiivsed. Olles tuttavad juba lapseeast, kohtusid nad taas ülikooli ajal ning abiellusid 1999.a. Peres kasvab kaks poega: Lief, kes on lõpetamas keskkooli ja valmistub Guelphi ülikooli minekuks (erialaks Criminal Justice and Public Policy) ja Laas, kes on lõpeta mas 10. klassi. Ka nemad on ol nud väga tublid eesti ühiskonna liikmed – lõpetanud eesti koolid, tegutsevad skautluses, käivad laagrites jm. Lief tegeleb hokimänguga ja Laas BMX rattasõiduga. Huvitav on see, et nende peres räägitakse alati eesti kee les – lisaks sellele, et eesti keel on kodukeeleks, teevad seda ka lapsed omavahel vesteldes, mis on vist üsna haruldane – Monika sõnul nad isegi vaidlevad eesti keeles! Lisaks eesti ja inglise keelele on pois tel ka kolmas keel: mõlemad õpivad prantsuse koolis. Side Eestiga on neil tugev: kuna seal elab Monika vend oma perega, siis külastavad nad neid regulaarselt ja vastupidi. Väga olulisel kohal on Monika jaoks alati olnud Jõekääru. Ta oli seal ise kasvan dik alates neljandast eluaastast, hiljem kasvataja, ujumisõpetaja, tare-ema, juhataja. Vahepeal oli paus, aga kui oma lapsed sündisid, läks ta koos nendega tagasi – 2006. a., kui oma pojad olid 6 kuud ja 3 aastat vanad, lisaks natuke vanem külasolev vennapoeg Eestist – ja Monika oligi paljude suvede jooksul kolmele poisile emaks. Kahjuks on nüüd pandeemia tõttu tulnud paus nii Jõekääru laagrisuve
Perega Itaalias 2019.a.: Laas, Monika, Lief, Marcus.
Monika (par.) koos Toronto Eesti Kooli õpilaste ja peredega Tallinnas Toompeal juunis 2019.
desse kui Eesti külastustesse, aga kindlasti tulevad need ajad jälle tagasi. Monika kuulub ka alates 2007. aastast Jõekääru Suvekodu juhatusse. Bakalaureuse kraadi (BSc Honours) saavutas Monika Waterloo Ülikoolist kinesioloo gia alal ning õpetajakraadi Yorki Ülikoolist. Juba esimestel kursustel teadis ta, et tahab rohkem spetsialiseeruda ning õpetajana tööle asudes võttis pidevalt juurde erinevaid kur susi – English as a Second Language, erivajadustega laste haridusteemad jm. Algul töötas Monika andekate laste program miga, siis aga leidis, et suurem vajadus on erivajadustega laste õpetamise järele; võttis juurde kursusi autismi jm. alal ning jäigi selle valdkonna õpetamise juurde. Monika räägib, et autismispektrumi arenguhäireid esineb tänapäeval väga palju, igas tei ses klassis on mõni selle diag noosiga laps ja esinemisvormid on väga erinevad. Mõni võib olla ülikõrge IQ-ga, kuid on enese väljendamise raskused, mõnel esinevad õpperaskused – need lapsed õpivad kõik tava klassides koos eakaaslastega, saades toetust eriharidusega õpetajailt, kes aitavad neil saa vutada sihte ja jõuda tulemus teni. Erinevat tuge vajavate lastega on Monika töötanud nüüdseks juba 20 aastat. Algul töötas ta kaks aastat Peeli, hiljem Yorki regioonis, praegune kool, kus ta õpetab, asub Markhamis. Ta õpetab kooli erivajadustega lapsi, kuid on vajadusel toeks ka kõikidele teistele oma kooli õpilastele – Kindergartenist kuni 8. klassini. Palju on ka administratiivtööd – näiteks õpilaste jaoks enne psühholoogi juurde minekut hinnangute kir jutamine jpm. See töö pole kunagi olnud lihtne – ja nüüd, distantsõppes, on see veelgi keerulisem, nii õpetajale kui õpilasele. Kodus tes tingimustes on palju asju, mis viivad lapse tähelepanu õppimiselt eemale – videomän gud, kodus olevad õed-vennad jm. Monikale endale ei sobinud kodust töötamine – ta leidis, et õpilaste jaoks on parem rutiin, kui tema õpetajana seisab ikka tühjas klassiruumis valge tahvli ees, samas keskkonnas, kus õpi lased on harjunud teda nägema ning jõuab video vahendusel kodudes olevate õpilasteni. See pole küll kaugeltki sama, mis
Monika, Marcus, Lief ja Laas Kolga ning Monika vanemad Malle ja Uno Roose Toronto Peetri kiriku juures tänavu 30. mail, kui toimus poiste leeriõnnistamine.
õpilasi personaalselt koolis õpetada, kuid praegustes tingi mustes kindlasti parim lahen dus. Töö on pakkunud Monikale väljakutsete kõrval ka palju rõõmsaid hetki: näha, kuidas lapsed, kel on raskusi, kasuta vad oma potentsiaali ja saavuta vad edu; samuti on hea taga siside vanemate rõõm ja tänulikkus. Kuna laste areng ja vajadused on erinevad, on erine vad ka eesmärgid, mida soovi takse saavutada ja mille poole püüelda, ja samuti tulemused. Mõne jaoks on sihiks omandada teatud tasemel elementaarseid akadeemilisi ja sotsiaalseid oskusi, teisel jälle püüd kõrge mate kraadide poole. Näiteks, Monika on aastaid tagasi õpeta nud üht ratastoolis olevat last, kel tema haiguse tõttu ei tööta nud käed ega jalad ja kes sai kasutada spetsiaalset arvutisüs teemi jm., ning see noor inimene on olnud väga sihikin del ja jõudnud ülikooli. Toronto Eesti Seltsi Täien duskoolis alustas Monika õpeta mist 20 aastat tagasi; vahepeal, kui sündisid oma lapsed, tuli küll vahe sisse. Viis aastat ta gasi paluti teda koolijuhatajaks, millisel positsioonil ta on olnud sellest ajast saadik. Ka eesti täienduskool toimus sel õppe aastal virtuaalselt – möödunud suvel augustis polnud veel kin del, kas kooliaastat saab üldse teha, kuid vanemate poolne huvi oli suur ja nii otsustatigi selle õppevormi kasuks. Õpi laste arv kasvas ka geograafili selt: juurde tuli õpilasi
Vancouverist ja USAst. Samuti võeti kooli juurde lasteaiaklas sid ning kevadeks oli täien duskoolis 104 õpilast, 13 õpeta jat ning juhatus. Monika kiidab nii koolikomi teed kui kõiki õpetajaid, kes selle erakordse õppeaasta nii edukalt läbi viisid. Õpetajad õpetasid ja õpilased õppisid teisipäevaõhtuti oma kodudest ja Monika juhatajana sai vir tuaalselt kõiki klassiruume külastada. Kõik pingutasid ja andsid oma parima ja tulemus tega võib igati rahule jääda. Mis saab eelolevast õppeaas tast eesti koolis, pole hetkel veel teada: keeleõppe ja selts konna mõttes on küll parem olla koos, aga samas ei tahaks kaotada ka kaugemal elavaid õpilasi, kel pole võimalik Torontos koolitundides käia ja ega Toronto liiklus pole ka õhtuti just suurepärane. Mis saab tänavusest Jõekääru suvest, pole ka veel teada, aga kindel on see, et isegi kui tava pärases laagrielus tuleb veel üks paus, siis ajad lähevad edaspidi kindlasti tagasi normaalseks ja vanad head laagritraditsioonid jäävad püsima. KAIRE TENSUDA Fotod MONIKA ROOSE-KOLGA erakogust
Loe Eesti Elu internetis —
www.eestielu.ca
