12
EESTI ELU reedel, 25. juunil 2021 — Friday, June 25, 2021
Nr. 25
Harukordne teos – raamat eesti kanneldajatest Andres Raudsepp Soovin lugejatele kirjeldada haruldast väljaannet, mis iseloomustab eestlaste rahvus kul tuuri, seega ka ühist vaimsust kodu-eestlaste ja välismaal tegutsevate rah vus kaaslaste vahel. Lubage alustada isiklikul tasandil. Külastades sünnimaad, kas siis Tartus või Tallinnas, viib mu tee kohe raamatukauplusse. Lihtsalt naudin vastavat õhk konda, olgu see siis Rahva Raamat või Apollo. Viimasel korral kodumaad külastades jäi silm ühes kaupluse kodusemas nurgas peatuma omapärasel pealkirjal: ,,100 eesti rahva kandlemängijat ja -meistrit XX ja XXI sajand“. Sada kandlemängijat? Haarasin köite ja imetlesin. Sada pilti ja sada lugu! Lõin kaane lahti ja panin tähele aastaarvu: 2018. Üsna värske. Keerasin paar lehekülge. Tõepoolest sada pilti ja sada lugu.Tahtsin kassapidajaga jaga da oma imestust, aga tema silm nagu oleks soovitanud minul rahuneda. Hiljem kodus Kanadas sain raamatut rahulikumalt lehitseda. Leidsin, et saja kandlemängija hulgas oli peaaegu 20 mängijat Välis-Eestist, peamiselt küll USAst, aga samuti mujalt. Lehekülgedel peitusid tuttavad inimesed: Alfred Kuus, Tiit Kao, Ain Haas ja Andres Peekna. Kodumaiste hulgas leidsin kandleõpetaja Tuule
Kandleraamatu koostaja rahvamuusika teadlane dr. Guldžahon Jussufi oma eelmise raamatu (2016) esitlusel. Arhiivifoto
Ain Haas, raamatu sisutoimetaja. Foto: Michael Maitzen
Kanni, kellega tutvusin ja sõbrunesin umbes 20 aastat va rem. Ta oskas minule Tallinnas tellida paraja 12-keelelise kandle. Panin siis raamatu kõrvale. Kui paar kuud tagasi, olles hakanud imetlema üht vähemalt paarkümmend aastat tagasi ilmunud eesti keele õpperaama tut, mida sotsioloog ja kandle meister Ain Haas (vt ka artiklit A. Raudsepp ,,Kandlemeister Ain Haas – saavutaja mitmel alal“ EE # 21, 28.05.2021) oli kohandanud inglise keelt kõnelejale, võtsin Ainiga tolle USAs ilmunud õpiku suhtes ühendust. Kirjavahetus kandus aga peatselt keeleõpikust kandle teemale. Leidsime Ainiga, et raamat rahvakandlemängijatest vajaks rohkem tähelepanu kui vaid kord nimetamist ühes artiklis. Asusin teost veelgi põhjaliku malt uurima. Ilmnes, et Ain oli raamatu juures teinud palju olu list tööd. Teda oli raamatu koostamise juurde kutsunud Kesk-Aasiast, Tadžikistanist pä rit etnomusikoloog Guldža hon Jussufi, kelle 30 aastat tagasi tõi Eestisse sealse kodusõja alguses eestlasest abikaasa. Eestis, millest on saanud tema teine kodumaa, on temast kujunenud tunnustatud rahvamuusikatead lane. Raamatu põhialuse moodus tavad teatmeallikad, mille abil oli Guldžahon Jussufil võimalik koostada suurepärane biograa filine ja kandlekunsti kirjeldav teos. Rahvakandlemängijate kaar distamise ja jäädvustamise algatajaks oli raamatu väljaand ja Eesti Folkloorinõukogu. Teiseks allikaks olid Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriaka deemia (Viljandi Kultuurikol ledži) uurimistööd. Kolmanda moodustavad Eesti Kirjandus muuseumi Rahvaluule Arhiivi, Eesti Teatri- ja Muusikamuu seumi ning ERRi arhiivi mater jalid. Võiksime lisada aja lehtede ja ajakirjade artiklid ning sugulaste mälestused kandlemeistritest ja -mängija test. Milline eesti rahvuskul tuuri eest hoolitsev maailm! Asume nüüd raamatu sisu juurde. Kui kohe tõmbavad mit metel lehekülgedel tähelepanu nii värvilised kui ka must-val ged pildid kandlemängijatest ja -meistritest, tuleb tähele panna raamatu alguses kirjapandud andmeid. Huvitav on lugeda meestest, kes valmistasid kand leid. Kodumaistest olin isiklikult varem kuulnud vaid kolmest – Väino Maala, Vassili Sepp ja Aksel Tähnas. Raamat lisab neile veel üle kolmekümne nime. Välismaiste meistrite hul gas tuuakse esile kolm – Alfred Kuus Inglismaalt ning Torontost ja Walter Raudkivi ning Gott lieb Peets Baltimore’ist. Neile lisanduvad üksikud vähem tun tud kandleehitajad USA ida- ja läänerannikult ning Austraaliast. Pooled raamatu esimesest 40 sissejuhtatavast leheküljest kä
sitlevad kannelde nimetuste kõrval nende mõõtmeid ja häälestamisi. On huvitav teada, et väljend ,,rahvakannel“, mis leiab kasutamist raamatu peal kirjas, tuli nimetusena esile alles aastal 1954, kui see kolme saatekooriga diatooniline instru ment Tallinna Klaverivabriku uue tootena välja tuli. Kand le mängijate seas on rohkem levinud olnud nimetus külakan nel, mis on käibele läinud 1950. aastatel, kui rahvapilliorkestrite loomisel tekkis vajadus eristada rahvapärast kannelt kromaatili sest kontsertkandlest. Tavalisel külakandlel oli vähemalt 20 viisikeelt ja saateks kolm bas sikeelt. Aga see varieerub. Kui Lõuna-Eestis on sellisel pilli nimetuseks lihtsalt kannel või kannõl, siis Põhja-Eestis on see simmel, tsimmel või simbel. Selliseid andmeid ja paljugi muud on raamatule asjatundjana pakkunud Igor Tõnurist, kes on olnud Eesti tunnustatuim rahva muusika-teadlane ja etno graaf. Temaga on muuseas tihti kohtunud Ain Haas ja isegi mina kord ESTO Päevadel Austraalias 1988. aastal. Külakannelt on ilmselt mõ ned mängijad hakanud nimeta ma lihtsalt suureks või väike seks külakandleks. Siinjuures võiks mainida, et üldine nime tus on tulnud vanemast ajast, kui iga külapillimees tegi ise endale pilli. Välismaal nime tatakse külakannelt enamasti liht salt kandleks või suureks kandleks. Raamatu koostaja on vaevaks võtnud ka detailselt kir jeldada teisi huvitavaid kandle tüüpe, näiteks päkarauakannelt, mitme nimetusega saatekooriga (-duu riga) viisikannelt, saate kooriga poolkromaatilist kan nelt, saa te- ehk duurkannelt ja isegi basskannelt. Vaid nime tusena on raamatus mainitud viisikannel, diatooniline kannel, 3 duuriga viisikannel, valikbas sidega sõrm kannel ja akord kannel. Asudes kandlemängijate juurde – ja neid on sada – siis on haruldane taibata, et kirjel duste juurde kuuluvad ka kand led, mida mängijad kasutavad ja kuidas need on häälestatud. Allakirjutanul on raske otsusta da, keda siin esile tõsta. Valdav enamus jääb nimetamata. Tuleks mainida, et raamatus koh tume ka üle kahekümne naiskannel dajaga. Raamatut lehitsedes sattusin kogemata Elmar Luhatsi (s. 1908) juurde (hüüdnimega Rah vapilli Taat). Ooperilaulja, rah vamuusik ja orkestrijuht, kuju nes temast haritud muusik, olles lõpetanud Tartu Kõrgema Muusikakooli (1937). Palju aas taid pühendas E. Luhats oma harrastusele – ta restaureeris ja rekonstrueeris vanu rahvapille. Mind on alati huvitanud kandlemeister Väino Maala (s. 1914), kuna tema leiutas eesti kromaatilise kandle, mis vahe peal võeti Tallinna Klaveri
vabrikus tootmisse. Temast tegi juttu Eesti ,,kandle-ema“ Els Roode, kui teda külastasin 20 aastat tagasi. Olin tol ajal sellest kontsertkandlest veidi vaimus tatud. Nüüd aga tutvustab käes olev kandleraamat põhjalikult seda haruldast ja leidlikku kandlemeistrit. Mitmetahulise hariduse on omandanud noorema põlvkonna ja ajaloo esimese Vabariigi Pillimehe aunimetuse kandja Juhan Uppin (s.1984), kes on õpinguid teinud Tartu Ülikoolis, Tallinna Tehnikaülikoolis, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias ning TÜ Viljandi Kultuuri akadeemias. Oma muusikaõpin guid alustas Juhan Uppin kro maatilise kandle erialal. Selle juurest jõudis ta iseseisvalt
rahvakandleni ja sealt edasi lõõtspillini, olles lõõtspillimän gija olnud alates 1999. aastast. Ta mängib ka päkarauakannet ja väikekannelt. Ta on mitmel pool korraldusjuht ja kunstiline juht, esinedes kõikidel suurematel pärimus- ja rahvamuusikafesti validel. Prominentselt on esile too dud tunnustatud kandlemeister Alfred Kuus Kanadast, kellelt on raamatu lisas ära toodud kaks tema artiklit, mis varem olid ilmunud Toronto ajalehes ,,Meie Elu“. Kuusi elulugu ja mängimistehnikat kirjeldab pikemalt Ain Haas. Ain Haas kirjutab ka Balti more’is tegutsevate kandle meist rite Walter Raudkivi (s. (Järgneb lk. 13)
Guldžahon Jussufi Järgnevad lühinimistud ei ole täiuslikud, olles peamiselt kirja pandud iseloomustamaks dr. Jussufi ampluaad. Peamine teenistuskäik • Eesti Kirjandusmuuseumi Etnomuusikoloogia sektori teadur • TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia muusikateoreetilise ainete dotsent • Viljandi Muusikakooli klaveriõpetaja ja kontsertmeister • Viljandi Kultuurikolledži lektor ja kontsertmeister Haridus • doktoritöö, Pamiiri traditsio naalne intrumentaalmuusika, kaitsud Gnessinite-nimelises Venemaa Muusikaakadeemias (2003) Teadustöö ja arendustegevus Peamised uurimusvaldkonnad: • eesti rahvalik muusika • pamiiri pärimuslik instrumentaalmuusika • eesti rahva- ja kunstmuusika omavahelised seosed • eesti pagulasmuusikud • eesti kandle areng viisikandleni Olulisemad publikatsioonid (üksikud näited) • ,,100 eesti rahvakandlemängijat ja -meistrit XX-XXI sajand“ – koostaja (Eesti Folkloorinõukogu, 2018, 284 lk) • ,,Kandle-Jussi ehk Johannes Rosenstrauchi muusikapärand“ – autor (Tartu: Eesti Kirjandus muuseum/TÜ Viljandi Kultuuri akadeemia, 2016, 366 lk.) • Eesti kannel: Väino Maala pillid (2015) • Rahvalik muusika eesti rahvuskultuuri osana. Mäetagused (2010) • Kuidas kujuneb pillimeeste rahvapärane repertuaar. Mäe ta gu sed (2007) Kuuluvus otsustuskogudesse Eesti Klaveriõpetajate Ühingu liige Idla Eesti Seltsi liige. Eesti Folkloorinõukogu rahvakandlemängijate kaardistamise ja jäädvustamise töörühma liige. Loometöö kõrval kuulub tegevuse alla veel mitme magistri- ja bakalaurusetöö juhendamine, ühiskondlik tegevus ning avalikud esi nemised kontsertmeistrina ja pianistina.
