Nr. 27
EESTI ELU reedel, 9. juulil 2021 — Friday, July 9, 2021
5
Kommentaarid ja arvamused
Koroonapandeemia – kas tagasipöördumine normaalsusse? Tunne Kelam (Avaldatud Postimehes, siin ära toodud autori ja Postimehe lahkel nõusolekul) Oleme loodetavasti koroona pandeemia lõppfaasis. Roh kem kui aasta on maailma tähelepanu fokuseeritud nakkuse levikule, ohvritele, pii ranguile, vaktsiinidele. Hetkel terendab lootus, et raskem on seljataga ning oleme kriisist välja tulemas – tagasi normaalsusse. Valdavalt suhtume pandeemiasse nagu tsunamisse: kusagil toimus meist sõltumatu tõuge, inimkonda tabas ootamatu loo dusõnnetus. Järgnevalt oleme üritanud maksimaalse kontsent ratsiooniga katastroofi tagajärgi leevendada. Taha- või ettepoole vaatamiseks pole lihtsalt õiget momenti olnud. Ometi tuleks enne normaalsusse naasmist esitada ja püüda leida vastust mõnele põhimõttelisele küsimu sele. Kas normaalsusse tagasipöördumine on mõeldav ja kuidas? Tuntud Saksa politoloogi Ludger Kühnhardti arvates on tegemist globaalse pöörde punktiga, võib-olla täiesti uue ajastu algusega inimkonna jaoks. „Oleme astumas koroonaeelsest maailmast koroona-järg sesse maailma,“ tõdeb Kühn hardt. „Koroonapandeemia surus terve maailma kokku ning samal ajal kiskus selle laiali. Esmakordselt ajaloos võime tõdeda, et termin „maailm“ laienes viimase pooleteise aasta vältel absoluutselt kogu pla needile.“ Siit lisaküsimus: kas prae gune erakorraline globaalne sündmus ei pane juurdlema, mida kujutas endast senine nor maalsus? Kas maailma areng enne pandeemiat suundus suu rema normaalsuse või kasvava ebanormaalsuse poole? Pandeemia mõju meie mõtlemisele, väärtustele, analüüsi- ja reaktsioonivõimele Kaine mõtlemine, valmisolek analüüsida olukorda eri seisu kohtade ja alternatiivide valgu sel, vabana emotsionaalsusest – need on strateegilised kom ponendid tagamaks inimkonna edasist püsimist ja uutele ohtudele tulemuslikku vastu seismist. Uusi globaalseid ohte aga jagub... Kas kehtib kaine analüüs pandeemiat kajastava statistika suhtes? Viimane pakub valit suste esitatud andmeid, mida maailma terviseorganisatsioon WHO aktsepteerib ning mida kõik meediakanalid kriitikava balt edastavad. Pideva tähele panu fookuses on olnud USA, mille koroona-surmade arv on
viimastel andmetel 615,000. Nukras loetelus järgnevad Bra siilia (484,000), India (368,000), Mehhiko (230,000). Pandeemia päritoluriik, maailma suurima rahvastikuga (pea poolteist mil jardit, ligi 18% planeedi elanik konnast) Hiina on jäänud selles hiiglaslikus andmekeerises just nagu musta auku. Kuid sellesse tasub teraselt vaadata. 12. juuni seisuga meldis Hiina 4636 sur nut ning 91000 haigestunut. Raske on silmi uskuda, kui neid arve kõrvutada kogu maailma 176 miljoni haigestunu ning 3,8 miljoni koroonasse surnuga. Pekingi loodud tehismaailma vaatevinklist jääb Hiina ohvrite arv alla isegi väikeriikidele nagu Iirimaa või Aserbaidžaan (kumbki 4900). Siit mõned järeldused, mis ei tarvitse üksteist välistada. Esiteks – praktiliselt neljandik ku koroonastatistikast ei saa usaldada (lisaks Hiinale veel mitmed autoritaarsed riigid, mille statistika on jäägitult allu tatud võimulolijate poliitilistele huvidele). See seab tõsise küsi muse, kuidas sellise hulga moo nutatud andmete alusel luua mehhanisme uute epideemiate tõkestamiseks? Või on Pekingi võimudel kavas kujundada müüt superrassist, milline on 150 korda resistentsem näiteks ameeriklastest, Hiina konkuren tidest? Teiseks – kas on Hiina eesmärgiks andmetega manipu leerides juhtida tähelepanu üha enam kõrvale viiruse algallikast (pro algallikaist), esitledes Hiinat kui kõige edukamat pandeemia vastu võitlejat? Kust sai pandeemia alguse? Hiiglaslik ohumärk on pan deemia algupära rõhutatult ühekülgne tõlgendamine nii hästi teadusringkondades, polii tikute hulgas kui ka pea voolumeedias. See, kuidas terve maailma arvamusliidrid läksid algusest peale kaasa Hiina autoritaarse võimu ülimalt küsi tava versiooniga Wuhani turul tekkinud nakkuskoldest, on midagi pretsedenditut. Juba tõsiasi, et Pekingi kommunistiik režiim, kelle praktikas on tõde ja vale orgaaniliselt segunenud, püüdis esimese reaktsioonina koroona vallandumise maha vaikida ning jätkas hämamist ka järgnevatel kuudel, pidanuks tekitama teravalt kriitilist suh tumist. Kuid hoopis vastupidi – WHO (mille juht Tedros Ghebreyesus pärineb Etioopia omaaegsest autoritaarsest või muladvikust, olles süüdistatud mitme kohaliku kooleraepidee mia mahavaikimises 2005-11), andis kohe algul õnnistuse Hiina valitsuse Wuhani turu ainuteooriale ning suhtus mõist valt võimude kuritegelikku vii vitusse pandeemiale reageerimi sel. Tulemusena viivitas WHO omakorda pandeemia väljakuu
lutamise otsusega. Ometi on koroonaviiruse vallandumise põhjuste otsinguil viidatud ka teisele võimalusele. Tõsi on see, et Wuhanis asub rahvusvahelisel tipptasemel viro loogiainstituut, milles tea daolevalt uuriti ja muundati sedasama Covid19. Loogiliselt on see tõsiselt arvestatav oletus, mis meenutab tuntud ütlust: kui näidendi algul nähakse seinal rippuvat püssi, siis võib lõpp vaatuses oodata, et too teeb ka pauku. Siiani on seletamatu, kuidas tolle „püssi“, mille rauas peitusid samade surmavate vii ruste laengud, võimalikku rolli ülemaailmes tragöödias on püü tud kõigi vahenditega ignoree rida. Tragöödia algusest peale hakkas kogu maailmas tooni andma hoiak: laborilekke alter natiiv on välistatud ning selli sesse võimalusse tõsiselt suh tujad levitavad kahjulikku vandenõuteooriat. Tekkis glo baalne sõjakas konsensus, mis terve mõistuse vastase hüstee riaga tampis Hiina taktikepi järgi maapõhja arvestatavad alternatiivid: Laborileket ei saa olla!!! Täna oleme silmitsi selle väite tõenäolise läbikukkumise ga. Juuni kolmandal nädalal teatas isegi WHO, et peab vajalikuks uurida viiruse lekke versiooni Wuhani instituudist. President Biden andis maikuu lõpul USA luuretalitustele kor ralduse kahekordistada uuringuid koroonaviiruse vallapääsemise selgitamiseks, kaasa arvatud selle pärinemise võimalus Wu hani laborist. Anthony Fauci, USA juhtiv immunoloog ja presidendi nõunik, pidi kevadel tunnistama, et ta ei ole enam veendunud, nagu arenenuks Covid19 looduslikult. Labori lekke versioon on tõusmas uuringute peavoolu teemaks. Ja see on loogiline, sest ka kõige turvalisemaks peetavad laborid võivad lekkida. Aastal 2017 hoiatas ajakiri „Nature“, et mõni Wuhani instituudis viljel davaist tapva potentsiaaliga viirustest võiks valla pääseda ning inimesi laialdaselt nakata da. Pekingi viroloogia instituut tunnistab vähemasti nelja Sarsviiruse leket. Siinjuures on kohane küsida, mis on senise pooleteist aastat kestnud silmaklapitud suhtu mise hind? Kui kõnealuse pan deemia põhjusi – algallikaid ning avalikustamisega viivita mist – ammendavalt ei selgitata, kuidas saame olla kindlad, et uute globaalsete kriiside puhul ei takerduta analoogilisse häma misse ja viivitamisesse? Viiruste modifitseerimine Võtmeküsimus on aga see, mida sellistes laborites arenda takse. Asi ei piirdu üksnes Hiinaga. Wuhani instituut on sealt põgenenud töötajate ja autoriteetsete allikate põhjal kujunenud üheks juhtivaks gain-of-function (funktsioonide võimendamise) meetodi viljele jaks, millega modifitseeritakse viiruseid, võimendades nende toksilisust ning nende nakatu
misvõime tõhusust. Kõnealune meetod on maailma viroloogid jaganud kahte leeri. 2014.a kutsus nn Cambridge töögrupp (üle 300 teadlase) üles lõpetama potentsiaalsete pandeemiliste patogeenide aretamise seniks, kuni on läbi viidud objektiivne ja kvantitatiivne uurimus antud valdkonna riskide kohta. USA valitsus peatas aastal 2015 gainof-function uuringute rahasta mise (hiljem seda suhtumist modifitseeriti). Täiesti erineva seisukoha võttis pisut hiljem Scientists for Science teadlaste grupp. Selle liikmete väitel on võimalik potentsiaalselt ohtlike patogeenide uurimist turvaliselt läbi viia ning sellised uuringud on olulised mikrobioloogiliste haiguste patogeneesi, nende vältimise ja ravi edendamiseks. Pittsburgi ülikooli professori Paul Duprex’i kinnitusel olevat maailma laborite usaldusväärsus eeskujulik, väikesed erandid aga ei saavat põhjendada uuringute peatamist, mida teostatakse avaliku tervise huvides. Ometi tundub üha tõenäo
lisem, et üksainus „väike erand“ muutis katsealusteks terve planeedi elanikkonna, nõudes ligi 4 miljonit ohvrit. Milliseid riske on üldse võimalik võtta ning lubada niivõrd kontrover siaalsetes uurimisvaldkondades? Sellisest põhimõttelisest küsi musest pole enam pääsu. Ja lõp pude lõpuks pole võimalik mööda vaadata gain-of-function uuringute topeltkasutuse võima lusest. Bioloogilise relva varja tud arendamine toimub vaata mata selle relva keelustamise 1972. a. konventsioonile. Vähe masti teame seda, et Hiina uude, 2017.a. kaitsedoktriini on lülitatud „uut liiki bioloogilise sõjapidamise potentsiaal“, mis sisaldab „spetsiifilisi, etniliselt suunatud geneetilisi rünnakuid“. See tähendab vastase DNA-le kohandatud viiruste kasutamist.
Kanada päevikust
ing Hope. The Power We Have to Renew a World in Peril. Huvitavalt tuleks siin nentida, et autorit asuti juba esimeste raa matute ilmumisjärgselt kirjelda ma kui hukatusele, viimsele kohtupäevale keskenduvat meistrit – mida ta sugugi ei ole. Ta viimane teos on positiivne, isegi kõigiga arvestades, mida inimkond on ise teinud, paljuti lühinägelikult.
Respektist ja hoolivusest Akadeemikutel, eriti professoritel on tihti suur eelis – neil on rohkem loomingulist aega kui paljudel teistel. Ülikoolide õppeaastad on lühemad kui tavalises koolisüsteemis ning ega igal päeval loenguid pea andma. Palk ka magus. Muidugi on ettevalmistusi, õpilastega suhtlemist, kirja tööde ja eksamite hindamist – aga teatud staažiga on juba selleks olemas abilised, kes ise pürgivad professuuri suunas. Mis ime siis, et paljud kirjutavad erialalisi raamatuid, mis tänu nende kogemustele ja haridusele on alati tasemel. Üheks selliseks õppejõuks, autoriks on Thomas HomerDixon. Oli Toronto Ülikoolis poliitteaduse professor, kui päe vikupidaja tema raamatuga The Ingenuity Gap (Lünk leidlikku ses) tutvus. Seda, kuna hea sõber sel ajal, kui raamat ilmus, oli lõpetamas oma doktorikraadi õpinguid seal, Homer-Dixon oli ta vahendaja, hindaja. Sai Meie Elu ingliskeelses osas Our Life kirjutatud siis ka teose tutvus tus, oluline raamat, mis rõhutab nupukuse rolli inimkonna aren gus. Homer-Dixon on nüüd õppe jõuks Waterloo Ülikooli Kesk konnafakulteedis (kuigi doktori kraadi teenis ta rahvusvahelistes suhetes, erialaks konfliktide lahendamine ja relvastuse pii ramine). Mullu ilmus ta sulest positiivne raamat, mis nagu 2000. a ilmunud teos, väärib lugemist, just oma positiivsuse tõttu. Osa oli kirjutatud pan deemia ajal, osa on mitme, mitme aasta pingutuste vili. Pealkiri ütleb kõike, kuidas meil on võim rakendada lootust ohustatud maailmas: Command
Tagasipöördumist senisesse normaalsusse pole ette näha. Vähemasti senikaua, kuni me pole suutnud usaldusväärselt tõkestada kõnealuse ja mitme muu Pandora laeka avamist.
Keskkond kannatab inimte gevuse tõttu. Hetkel möllavad metsatulekahjud Briti Kolum bias, igal aastal Kalifornias, vii mastel aastatel ka Euroopas. See vaid üheks näiteks. Siis majanduslik stress. Need pinged vaid kasvavad, leiab autor, ajal, kui riigid tohutult viskavad raha kõikjale, et leevendada CO VID-19 hävitavaid mõjusid. Ning muidugi pandeemia ise on selline, mis ei ole inimkonnale uudiseks, selliseid on ajaloos olnud varemgi, kuid nüüd toi muvad nad tihemini kui ku nagi varem. Ka ülerahvas tatud maailm on üheks tõsiseks mureks. Ent Homer-Dixon pakub loo tust. Mida on tarvis, on et muuta mõtlemist. Mitte haliseda, mitte olla negatiivsed – nii nagu paljud tänapäeval on. Ettekuju tusvõime on siin oluline; ka põhiväärtuste muutmine. Pea miseks teguriks on olla kollabo ratiivselt positiivne, teisi res pekteerida ja austada (mida Kanadas kahjuks praegu küll eriti tugevalt ei tunneta, veel vähem polariseeritud USAs). Kõige olulisemaks peab autor noorema põlvkonna rakenda mist – mitte protestide suunas, vaid aktuaalsuse, tegude hu vides. Aktivism pole tingimata halb asi, aga hetkel ei too see sugugi tulemusi, mida tulevik vajab. Ka maailma majanduslik mudel vajab mitte ainult revi deerimist, vaid muutmist. Polii (Järgneb lk. 13)
