Nr. 29
EESTI ELU reedel, 23. juulil 2021 — Friday, July 23, 2021
5
Kommentaarid ja arvamused
Ükssarvikute kultuuriline jalajälg Prof. Martin Ehala, Postimees Tehnoloogiasektori kiire areng ohustab keelelist ja kultuurilist mitmekesisust globaalses ula tuses. Probleemi lahendamiseks on vaja eeskätt muutust suhtu mises, aga ka täiesti konkreet seid meetmeid mõju vähenda miseks. Jalajälg on suurim valdkonnas, kus majanduslik areng on kõige tormilisem. Kui varem kaasnes suur kultuuriline jalajälg tööstuse ja töölisklassi mobiilsusega, siis tänapäeval kaasneb see tehnoloogiasektori ja digitaalsete nomaadide mobiilsusega. Ökoloogilise jalajälje vähendamine on kohustuslik osa ettevõtlusest, olgu siis süsinikukvootide või muude maksustamismehhanismide läbi. Sama sugust suhtumist oleks vaja ka kultuurilise jalajälje vähendamisel. Läbi ajaloo on innovatsiooniga alati kaasas käinud inimese jalajälje suurenemine. Alepõle tamisel on suurem ökoloogiline jalajälg kui korilusel, aurumajandusel suurem kui hobumajandusel, naftamajandusel suu rem kui aurumajandusel. Alles nüüd oleme hakanud tähelepanu pöörama sellele, et innovatsioo ni abil ökoloogilist jalajälge vähendada. Nii nagu innovatsioon jätab ökoloogilise jalajälje, jätab see ka kultuurilise jalajälje. Rooma impeerium põhjustas keldi keelte ja baski sugulaskeelte hääbumise. Suur maadeavastamine tõi kaasa lugematute põliskultuuride hävitamise ja hävimise Põhja- ja LõunaAmeerikas, Austraalias ning Venemaa aladel. Seal, kus kultuurid ei hävinenud nagu Indias ja Aafrikas, tõi kolonisatsioon kaasa Euroopa keelte dominee rimise, mis piirab kohalike keelte arenguvõimalusi siiani. Kultuuriline jalajälg nagu ökoloogilinegi on majandustegevuse tagajärg. Näiteks tööstuse eelisarendamisega Eestis nõukogude okupatsiooni ajal kaasnes tugev vene keele mõju kasv. See oli tingitud struk tuursest ebavõrdsusest, mis valitses nõukogude impeeriumis vene ja ülejäänud kultuuride vahel. Sisserännanud tööjõul polnud vaja omandada kohalikku keelt, neile loodi venekeelne infrastruktuur nagu koolid ja lasteaiad ning tagati venekeel sed teenused. Põhimõtteliselt oli sel mobiilsel töölisklassil võimalik elada kõikjal Nõu kogude Liidu territooriumil ilma, et nad oleks pidanud muretsema kultuurilise kohanemise pärast. Jalajälg on alati suurim valdkonnas, kus majanduslik areng on kõige tormilisem. Kui pool sajandit tagasi kaasnes suur kultuuriline jalajälg tööstuse ja töölisklassi mobiilsusega, siis tänapäeval kaasneb see tehnoloogiasektori ja seal töötavate digitaalsete nomaadide mobiil-
susega. Praegu annab tehnoloogiasektor Eestis kolm protsenti SKTst, kuid valdkonna arendajad usuvad, et see võib kümne aasta pärast olla umbes 33 prot senti ja seal hõivatud töötajate arv kuni 40 000. Nii suur tehnoloogiasektori areng on võimalik vaid laiene des. Transferwise’i (praegu Wise) asutaja Taavet Hinrikus ütles mõne kuu eest saates Esimene stuudio: „Meie toe tame avatud Eestit. Ma arvan, kui Eesti on väike riik ja kui me ehitame siia suured müürid ümber, siis see kuidagi ei tööta parema Eesti nimel“. Tema sõnul on digivaldkond arengu mootoriks ja meil oleks vaja avatumat migratsioonipoliitikat, sest probleemid algavad siis, kui talendid otsa saavad. Et kiirelt areneda, kasutavad ka rahvusvahelised tehnoloogia ettevõtted oma laienemisel ära ühiskondades valitsevat struk tuurset ebavõrdsust – nad leiavad atraktiivse sotsiaalse keskkonna, mis on turvaline, kus on arenenud infrastruktuur, suhteliselt haritud elanikkond ja vägivalla või ekstremismi tase madal. Sellisse keskkonda ollakse valmis investeerima, sest tegutsemis-tingimused on head. Oluline on ka, et selles keskkonnas saaks laieneda minimaalsete kultuuriliste investeeringutega, st saabujatel pole vaja näha vaeva keskkonnaga kohanemiseks, põhiliselt selle pärast, et piirkond on valmis strukturaalse ebavõrdsuse tõttu ise muganduma ettevõtte kul tuurile sobivaks. Sotsiolingvistilised uuringud on näidanud, kuidas kohalikes võrgustikes laieneb inglise keele kasutus, kui sinna lisandub liikmeid, kes kohalikku keelt ei valda. Et kolleegi või tuttavat vestlusest mitte välja lülitada või tema vastu ebaviisakas olla, lähevad kõik ülejäänud üle inglise keelele. See näitab, kuidas tänapäeva digitaalsed nomaadid, kellel on head professionaalsed oskused ja kes valdavad inglise keelt, jätavad oma otsese kultuurilise jalajälje kohalikule ühiskonnale, kus nad toimivad. Nad pole selles otseselt süüdi, sest süsteem lihtsalt toimib niimoodi. Asja teeb iseäranis loomulikuks veel see, et rahvusvahelised korporatsioonid soosivad ja toetavad töötajate mobiilsust – inimesed ei jää ühte piirkonda samale ametile kuigi kauaks, vaid liiguvad mõne aja pärast edasi mujale, kus on uus eri alane väljakutse. Loomulikult ei ole neil motivatsiooni õppida kohalikku keelt, kui nad ei kavatse jääda paigale pikemalt. See on ekvivalent ekstensiivsele majandusele – kohaliku ühiskonna hüvesid kasutatakse loomuliku iseenesestmõistetavusega, muret tundmata kul tuurilise jalajälje pärast, mille nende tegevus keskkonnale jätab. Laias laastus ei erine selline käitumine palju kolo niaalsest.
Kui vaadata tehnoloogiasektori hoiakuid, siis puudub siin taju kultuurilise jalajälje tunne tamisest – Eesti IT hariduses on juhtfiguure, kes ütlevadki, et IT keel on inglise keel, justkui see oleks piisav õigustus mitte hoolida oma jalajäljest kohalikule kultuurikeskkonnale. Olgu näiteks sügisel avatav täiskasvanute täiendõppeks mõeldud Jõhvi tehnoloogiakool, mille koduleht on üksnes inglis keelne. Keegi ei vaidlusta, et rahvusvahelise tehnoloogiaette võtte või ka kooli töökeel on inglise keel. Küsimus on selles arrogantses ükskõiksuses kohalike keelte (vene ja eesti) suh tes, mis sellelt kodulehelt vastu vaatab. Kuid see on vaid mündi üks külg. Ühiskondadel, mis pole tehnoloogiasektori arendami seks soodsad, olgu siis ühis kondliku ebastabiilsuse või puuduva infrastruktuuri tõttu, ei jää innovatsiooniga kaasas käimiseks muud üle, kui eks portida oma ajusid. Tänu mobiilsusele saavad tehnoloogia ettevõtted kasutada seda inimressurssi seal, kus see on neile kasulik. Vaid osa äravoolanud ajude ettevalmistamisse tehtud investeeringutest jõuab tagasi need investeeringud teinud ühiskondadesse. Seega lõikavad tehnoloogia ettevõtted kasu niihästi heast ettevõtlikkuskeskkonnast, mida nad ise pole rajanud kui ka töötajate haridusest, millesse nad ise pole investeerinud. Tehnoloogiaettevõtetel ei ole mingit kohustust, et maailm areneks ühtlaselt ja ebavõrdsus ei suureneks nende tegevuse kaudu. Vastupidi, koondades oma investeeringuid piirkondadesse, mis on valmis mängi-
ma nende reeglite järgi ja tõmmates ajusid ära mujalt, suurendavad nad globaalset ebavõrdsust. Tänu strukturaalsele eba võrd susele on ühiskondadel väga vähe võimalusi sellele ekspluateerimisele vastu seista – nad peavad olema kas valmis taluma kultuurilist jalajälge ja ise tegelema selle tagajärgede tasandamisega või laskma oma ajudel ära voolata. On selge, et inimtegevus jätab jalajälje, olgu ökoloogilise või kultuurilise, selle vastu pa raku ei saa. See on paratamatu ja varasemalt on inimkond rikkunud majandustegevuse käigus nii loodus- kui kultuurikesk konda, pidades seda igati loomulikuks. Nüüd on arenenud maailm mõistnud, et ökoloogilise jalajälje vähendamine on kohustuslik osa ettevõtlusest, olgu siis süsinikukvootide või muude maksustamismehhanismide läbi. Samasugune suhtumist oleks vaja ka kultuurilise jalajälje vähendamisel. Rahvusvahelised ettevõtted ja organisatsioonid peaks mõistma ja tunnistama oma kultuurilist jalajälge ja leidma viise selle vähendamiseks. Olgu selleks siis intensiivsed keele ja kultuuriprogrammid, et uued töötajad omandaks niihästi kultuuriteadlikkuse kui ka kohaliku keele tasemel, mis võimaldaks hakkama saada – enne veel, kui nad asuvad tööle. See on ettevõtetele küll lisakulu, aga see on täiesti hädavajalik, et vähendada oma kultuurilist jalajälge keskkonnale, kus nad toimivad. On tore, et Eestis toimivad ükssarvikud on selles osas ka üht-teist teinud. Suhtumise muutust on vaja ka ühiskonnas, andes keelt alles
Ühest pööripäevast
Kujutage ette, et hõljute maailmaruumis ja vaatlete eemalt, kuidas maakera mööda ringikujulist orbiiti ümber Päi kese käib. Üks tiir annab meile aasta mõiste ja orbiit defineerib tasapinna, milles maakera lii gub. Lisaks pöörleb Maa 24 tunni jooksul oma telje ümber ja tulemuseks on päev ja öö. Kui nüüd Maa pöörlemistelg oleks orbiidi tasapinna suhtes vertikaalne, siis keskpäeval maakeralt Päikest vaadeldes paistaks see alati samal kõrgusel: ekvaatorielanikel alati pea kohal, põhja- ja lõunapooluse rahval alati horisondil, teistel kusagil vahepeal, olenedes nende laiuskraadist. Poleks ka mingeid aastaaegu. Nüüd aga on Maa telg sellest ideaalpositsioonist 23.5° viltu. Päikese ümber tiireldes ei muutu see nurk ega telje suund (on enamvähem meile tuntud tähe Põhjanaela suunas). Seetõttu on orbiidil liikudes Maa põhjaosa juunis enam Päikese poole pööratud (meil suvi), detsemb ris aga lõunaosa (neil suvi). Nii muutub Päikese näiline asukoht taevas aasta jooksul 2 x 23.5 = 47° võrra. Võib veel küsida, mis on
Äsjamöödunud 21. juuni on meile eestlastele pööripäev mitmes mõttes. Oli ta ju saatuslik moment, mil aastal 1940 varises kokku suurte lootustega rajatud esimene Eesti Vabariik. Tuli üle poole sajandi oodata ja raskeid ohvreid kanda, enne kui omariiklus ja vabadus taastati. Jääb vaid loota, et see pööripäev kunagi enam ei kordu. Nüüd aga on 21. juuni ka teist laadi pööripäevaks, mis igal aastal kordub. Nimelt jõuab sel päeval Päike kõige kõrgemasse punkti meie põhjapoolkeral. Naudime suve. 21. detsembril on seisund vastupidine: meie siin külmetame, kuid Austraalias valitseb suvekuumus. Kuidas seda seletada? Teaduslikult on põhjuseks, et maakera pöörlemistelg pole tema tiirlemisorbiidi tasapinna suhtes perpendikulaarne (ld k. perpendicularis – risti olev, rist-; ristloodne).
Struktuurne ebavõrdsus Struktuurne ebavõrdsus on ühiskonnas vaikimisi kehtiv privileegide süsteem, mis tagab teatud inimrühmadele teistest paremad võimalused elus hakkamasaamiseks. Näi teks on maaelanikele juurde pääs haridusele, arstiabile ja avalikele teenustele halvem kui linnainimestel, naiste kar jäärivõimalused on perekohus tuste tõttu halvemad kui mees tel, keeleliste vähemuste sei sund tööjõuturul on halvem keelenõuete tõttu jne. Struktuurse ebavõrdsuse tõttu on väiksearvuliste rah vaste keelelised ja kultuuri lised või malused ahtamad. Näiteks ei ole tootearendajatel kasulik töötada välja nendes keeltes omakeelset laiatarbe tarkvara, kõnetuvastuse või kõnesünteesi mooduleid ja muid keelelise ja kultuurilise komponendiga rak endusi. Vajadus õppida domineerivaid keeli nõuab neilt ekstra aega ja pingutust ning sellele vaata mata on neil nendes keeltes raske sama veenvalt argumen teerida kui seda teevad ema keelekõnelejad. Struktuurset ebavõrdsust pole võimalik ühiskonnast täie likult kõrvaldada, küll aga saab seda poliitikate ja toetusmeet mete vähendada. õppivatele inimestele rohkem võimalusi seda praktiseerida ja suhtudes sellesse kannatlikult ja toetavalt. Võõrkeeles kõneldes kannavad ju nemad keelebarjääri ületamisel suuremat koormat. Praegu minnakse sellistes olukordades liiga kergekäeliselt üle inglise keelele.
Päikese keskpäevane maksimaalne kõrgus eri kohtades? See oleneb koha laiuskraadist, s.t. kus ta ekvaatori ja pooluse vahel asub. Allpool mõned näited põhjapoolkera kohta suvel ja talvel. Miami: 88° (suvel) 41° (talvel) Los Angeles: 80° (suvel) 33° (talvel) New York: 73° (suvel) 26° (talvel) Toronto: 70° (suvel) 23° (talvel) Tartu: 55° (suvel) 8° (talvel) Tallinn ja Stockholm: 54° (su vel) 7° (talvel) Hammerfest (Norra): 42° (su vel) Allpool horisonti (talvel) Pole siis ime, et Eestis talvised päevad on sedavõrd lühikesed. RAUL PETTAI
üksiknumbrid on müügil Torontos: • Toronto Eesti Maja kontoris (958 Broadview Ave) • Leaside Pharmacy’s (Suomi Koti juures) 795 Eglinton Ave. E.
