12
EESTI ELU reedel, 30. juulil 2021 — Friday, July 30, 2021
Tagasivaade…
Nädala portree
(Algus lk. 4)
Suisel ajal Saaremaalt Tuntud rahvaliku laulu sõnad, mis pärinevad Eesti suurimalt saarelt ja mida tuntakse igas Eestimaa nurgas, kuulutavad, et ,,äi paremat pole kuskil maal kut suisel ajal Saare maal“. Küllap need sõnad tõele vastavad, kuid erandid kinnitavad reeglit. Ühe sellise erandi tuvastamiseks saatis Eesti Elu hiljuti teele Toron tost idüllilisse väikelinna Port Colborne’i kolmeliikmelise delegatsiooni. Selgus, et eran di põhjustas aastaarvu ja poliitilise olukorra kombinat sioon. St. Catharines’i Eesti Seltsi esimees ja endine Sihtasutus ,,Seedrioru“ juhatuse liige Toomas Ellerbusch nägi ilma valgust Saaremaal 1. aprillil 1944. Pereisa Siegbert oli ettevõtlik mees, Kuressaare tööstuskooli lõpetanud. Neil oli maja Kuressaares, teine suurem talumaja Nasval. Peres oli veel Toomast poolteist aastat vanem vend Jaan. Toomas ütleb oma sünni kuupäeva kohta, et ta tegi emale aprillinalja. Täna võib nii öelda, kuid sel ajal eriti palju ei naer dud. Veel sama aasta sügisel algas suur lagunemine, kus paljud tegid raske otsuse kodusaarelt lahkuda. Siegberti laevamehest isa Priidu oli juba enne sõda Rootsi jäänud, nüüd otsustas temagi oma kaluripaadi nina sinnapoole suunata. PisiToomas oli vaevalt poole aastane, tema mere vintsutada viimine tekitas vanematele kõige rohkem muret. Saatusliku otsuse aitas lange tada vanaema, kes jäi kodu saarele. Ütles noortele, et jäetagu tita tema hoolde, teil ühega tegemist küllalt. Lisas rahustavalt, et jõuludeks olete tagasi niikuinii. Eks seda loot sid vaikselt ka lahkujad. Toomas jäi vanavanemate ja tädi kasvatada. Jõulud tulid, vanemaid ei tulnud. Jõuludki tulid teise nime all ja teisel kuupäeval, vähemalt ametlikus korras. 1949. aastal, kui Toomas oli viieaastane, leidis aset teine suurküüditamine. Tädi oli nime kirjas, kuid sai õigel ajal pakku. Vanavanemaid sellega ei kimbu tatud, kuid nad kaotasid Nasva kodu. Ühel päeval ilmus sinna üks Vene ohvitser oma perega ja lihtsalt tõstis nad oma majast välja. Maja võeti koost lahti ja viidi Kuressaarde, vanad leidsid endale külas uue korteri. Tooma esimene haridustem pel paiknes Mändjalas, Nasvast neli kilomeetrit Sõrve poole. See oli neljaklassiline algkool, kus üks õpetaja õpetas kõiki aineid. Paari-kolme aasta pärast see kool suleti ja Toomas jätkas oma haridusteed Kuressaares. Elas tädi juures ja käis koolis koos endast aasta vanema tädi pojaga. Suved veetis ta endiselt vanaema juures Nasval. Aasta 1953 tõi üheksa-aas tase poisi ellu kaks ootamatut sündmust. Märtsi algul suri Stalin ja kooli seintele ilmusid uute võimumeeste pildid. ,,Isa
Nr. 30
kese“ portree toimetati kuskile kuuri alla. Toomas meenutab muiates, kuidas ta koos kaas lastega käis salamahti endise ebajumala näopildile omal moel ,,austust avaldamas“. Seoses võimuvahetusega Kremlis hakkasid sealtpoolt puhuma leebemad tuuled, mis julgustasid väliseestlasi üritama seni võimatuks peetut. Tooma vanemad, kes vahepeal olid Rootsist Kanadasse ümber asunud, hakkasid taotlema noorema poja nendega ühine mist. See tekitas elevust. Poisis, kes oma lihaseist vanemaist ei teadnud rohkem, kui et nad olid olemas ja elasid teispool ookeani, hakkas idanema jul tunud mõte, et ehk kuskil maal on siiski veel parem kui Saaremaal. Eriti kaugele sel mõttel areneda ei lastud, sest Moskvast anti vanemate palvele vastuseks resoluutne ühesil biline ,,njet“. Algas pikk vägikaikavedu visade saarlaste ja parteitruude moskvalaste vahel. Poja välja nõudmise palvet korrati igal aastal. Kuus aastat anti taot lusele sama vastus, seitsmendal tüdinesid nõukogude aparatši kud või avastas Kremli võimu koridorides keegi, et vene kee les on ühesilbilisi sõnu rohkem kui üks, igatahes oli vastuseks ,,da“. Nüüd muutusid ka koha likud ametikandjad ärevaks. Koolidirektor masseeris Toomast õige hoolega ja püüdis teda veenda kodumaad mitte hülga ma, lubas isegi hoolitseda, et vanavanematele Nasva maja tagasi antakse. Kuueteistkümneseks saanud Toomas ei lasknud end kõiguta da, eelistas minna ise kontrolli ma, kummal pool nõukogude paradiisi müüre elu paremini sobib. Saabus see suine aeg, mil noormees muretses loa Saare maalt mandrile sõita. Sõitis tädi seltsis Tallinna ja lendas sealt omapead Moskvasse. Paar nädalat tuli veeta hotellis ooda tes passi, vahepeal nautis ringsõite Kanada saatkonna Cadillacis. Siis lõpuks algas paari-kolmepäevane lend mars ruudiga Moskva – Kopenhaagen – Montreal – Toronto. Saabumine Kanadasse oli esmakordse sellelaadsena sen satsiooniks ka siinpool. Toomas oli koolis paar aastat inglise keelt õppinud, nüüd läks seda reporterite jaoks vaja. Montrea lis usutles teda üks soomlasest ajakirjanik. See viis ta kohvi kusse, kus juhtus olema üheks teenistujaks eestlanna. 1960. aasta jaanikuu esimesel päeval kallistas Toomast Toronto len nuväljal maandunud lennuki nina juures ta pisarais ema, isa ja vanem vend kõrval tervitus järge ootamas. Kohe samal suvel saadeti Toomas Jõekääru noortelaag risse. Kõik oli kena, kuid poisile tundus, nagu oleks ta sattunud poluvernikute hulka. Kaaslaste eesti keel oli kuidagi teistsu gune, sellega andis harjuda. Järgmisel suvel tabas teda taas
Toomas Ellerbusch oma maja ees Port Colborne’is.
Eesti Vabariigi 103. aastapäeval selle aasta 24. veebruaril – Toomas Ellerbusch St. Catharinesi Eesti Seltsi esimehena Niagara kose juures päevakohast sõnavõttu pidamas.
uudne kogemus, kui astus Toronto Peetri koguduse leeri lapsena koos vennaga St. Pauli Katedraali altari ette. Reli gioosne õpetus oli talle tund matu, kuigi meenus, et vanaema oli õhtuti ikka lugenud paksu raamatut, mida piibliks kutsuti. Esimeseks õppeasutuseks Kanadas sai Malvern College, kus oli võimalik valida üheks õppeaineks vene keel. Ka Toronto ülikoolis oli üks võõr keelest nõutud aine, mis noorel saarlasevõsul oli pagasina kaasa toodud. Toomas meenutab ta gantjärele, et ülikooli astudes oli tal inglise keele hindeks 50%, vene keel aga 95%. „Sisse sain!“ naerab Toomas, „kõigest õpitust on elus kasu“. Ülikooli päevad olid sel ajal vägevalt eestilikud. Insenerifa kulteedis õppis viisteist eesti noormeest. Toomas lõi aktiivselt kaasa nii korp! Ugalas kui tollal tegutsenud organisatsioonis Eesti Üliõpilaskond Torontos (EÜT), kus teda valiti paar korda esimeheks. Paljud leidsid sealt endale elukaaslased. Toomas lõpetas tsiviilin senerina väga heade hinnetega, sai stipendiumi ja asus edasi õppima Bostonis, kuid katkestas õpingud ja sõitis tagasi St. Catharines’isse, kus asus tööle projektiinsenerina St. Lawrence Seaway Authority juures. Ta tegeles rongi- ja maanteetunneli
Wellandi kanali alla ehitamise ga, enda sõnutsi õppis seal palju. Pärast 32 aastat tegut semist linnainsenerina St. Catharines’is, Port Colborne’is, Etobicoke’is ja Torontos kuni a. 2005 läks ta varasele pensionile ja töötas veel viis aastat maan teede ja sildade projektiinsene rina Trinidadis. Nüüd naudib pensionäripõlve koos abikaasa Heleniga oma kaunis kodus Port Colborne’is, kus ta on elanud juba ligi 40 aastat. Tütred Triina ja Aimeè esi mesest abielust eestlannaga on täiskavanud ja pesast välja lennanud. Kodumaad külastas Toomas esmakordselt aastal 2003. Nasval oli palju muutunud. Teda kasvatanud vanavanemaid ega tädi ta enam näha ei saanud, kuid tädipoeg oli veel elus, samuti hulk endisi kooli kaaslasi. Järgmine reis toimus kümme aastat hiljem, kui Tartus toimusid korp! Ugala 100. aasta juubelipidustused. Sest ajast alates on ta pea igal aastal uuesti Eestis käinud. „Lapsepõli ei unune, noorus aegsed sõbrad ei kao!“ lausub Toomas mõtlikult, nõjatades reelingule ja silmitsedes päi keses sillerdavat vetevälja. Peaaegu arvaks, et see on Riia laht ja mitte Erie järve kirde sopp. EERIK PURJE
seisukoht aitas juhtida tähelepa nu Liivi küsimustele Lätis. Maailmakongress märgib, et tänu saadud kogemustele ja konstruktiivsele tööle konsul tatiivkomitees intensiivistasid liikmed piirkondades tööd põ lis rahvaste õiguste seaduste väljatöötamisel ja vastuvõtmi sel, rahvuskultuuri ja -käsitöö keskuste loomisel, finnougri kultuurikeskuse loomisel Vene Föderatsioonis, andis uue im pulsi teaduslike, hariduslike, loomeliitude, põlisrahvaste tra ditsioonilise majandustegevuse organisatsioonide loomiseks ja tegevuseks ning soomeugri ja samojeedi rahvaste avalike organisatsioonide arendamiseks. Maailmakongress deklaree rib, et pühendumine inimõigus tele, rahvusvähemustele ja põlisrahvastele, sõnavabadus, keelte ja traditsioonilise kultuuri väärikas areng, rahvaste ja rii kide vastastikune austamine jäävad nõuandekomitee ja maailmakongressi tegevuse põ hisuundadeks. Maailmakongress toetab rah vaste kodanikuühiskonna insti tutsioonide, valitsusasutuste, akadeemilise kogukonna kultuu ridevahelise koostöö vormide mitmekesisust, et tagada rahu, jõukus ja jätkusuutlik areng, sealhulgas soodsa keskkonna säilitamine meie rahvaste kaa saegsetele esindajatele ja tule vastele põlvkondadele. Maailmakongress tervitab konstruktiivsete arutelude kor raldamist nii traditsioonilistel kui ka uutel loodud platvor midel, mille korraldamine on suunatud vastastikuse mõistmise toetamisele ja kultuurisidemete arendamisele. Me rahvaste esindajate osale mine neis aitab kaasa soome ugri liikumise tugevdamisele. VIII maailmakongress, mille teemaks oli „Kultuuriloolised maastikud – meel ja keel“, väljendab täielikku toetust ÜRO Peaassamblee resolutsiooniga (A/74/396, 12/18/2019) kuulu tatud rahvusvahelisele põlis keelte dekaadile 2022-2032. Konsultatiivkomitee teeb ti hedat koostööd UNESCOga, et valmistada ette rahvusvahelist põliskeelte dekaadi. Alates 2020. aastast, kesken dudes põlisrahvaste seas ema keelsete kõnelejate õigustele, tunnistades, et iga rahvas kui keele ja kultuuri kõneleja on ainulaadne ning nõuab sama unikaalset lähenemist keeleliste küsimuste lahendamiseks, osa lesime globaalse tegevuskava kujundamises ja praktiliste la henduste väljatöötamises. Maailmakongress kutsub riike üles järgima üldtunnus tatud standardeid rahvusvähe muste keelte kasutamiseks nende ajaloolise elukoha kohtades. Kongressil käis MAARJA PÄRL LÕHMUS
Loe Eesti Elu internetis —
www.eestielu.ca
