Nr. 32
EESTI ELU reedel, 13. augustil 2021 — Friday, August 13, 2021
11
Nädala portree
Johanna Helin: Elust kolmel maal pluss rohketest reisikogemustest maailmakodanikuna Johanna Helin on soomlanna, keda paljud võivad kindlasti eestlaseks pidada tema ideaalse eesti keele tõttu, samuti on tema töine ja isiklik elu väga Eesti ja eestlusega seotud. Sündinud Soomes Helsinkis, saabunud vahetu s üliõpilasena Eestisse ja jää nud sinna ka hiljem tööle, omandas ta kiiresti eesti keele, kohtas oma tulevast abikaasat Andres Kasekampi, kes on Toronto eestlane; nende koduks oli aastaid Eesti, kuid nüüd juba mitmendat aastat Toronto, kui Andres asus tööle professorina Toronto Ülikoolis. Lisaks rahvusvahelisele tööle ja õpingutele on Johanna seotud ka eestlusega, olles töötanud VEMU juures. Johanna rääkis hea meelega Eesti Elule oma huvitavast, rahvusvahelisest elust ja töö kogemustest. Johanna kasvas üles IdaHelsinkis, vanemate ehitatud majas mere ääres. Eestiga pol nud ta kuidagi seotud enne, kui astus 1990ndate aastate algul Helsinki Ülikooli sotsiaalteadu si (kommunikatsioon, sotsioloo gia) õppima. Tutvus Eestiga sai alguse isa kaudu, kes oli Helsinki linnaametnik ning te gev Helsinki-Tallinna Seltsiga, nende kahe linna vahel tekkisid ühised algatused ja koostöö. Johanna käis isaga Eesti reisidel kaasas – oli abiks seminaridel Eestis ja kasvataja Tallinna laste suvelaagris Soomes. Nii tekkis ka huvi eesti keele vastu. 1994.a. läks ta vahetusõpilasena Tartu Ülikooli sotsioloogiatea duskonda, tekkisid eesti sõbrad
ja sidemed ning ka eesti keel sai selgeks. Samuti töötas ta muude tööotsade kõrval vahe peal ka Soome saatkonnas, kus tegeles viisataotluste menet lemisega, sest vajadus viisade järele oli enne viisavabaduse kehtestamist suur. Samal ajal tekkis Johannal huvi Aafrika vastu. Tema va naisal oli Soomes oma kaevu puurimise firma ja kui ta pensionile jäi, soovis ta oma masinad kinkida Aafrikasse, piirkondadesse, kus on prob leeme veega, samuti minna ise õpetama kaevude puurimist. Seda ta 1992.a. tegigi ja Johanna reisis koos vanaisaga kaasa Namiibiasse, tõlgiks ja abiks seda projekti läbi viima – rajati puurkaevusid, ehitati maju. See osa Põhja-Namiibiast on soomlastele juba varasemast tuttav – misjonärid käisid seal 1800ndatel aastatel, andes koha likele ka soome nimesid. Nagu Johanna ütleb, sai tema Aafrika-pisik just sellest reisist alguse. Soomes oli palju mittetulundusühinguid, mis tegelesid arengukoostööga ja Johanna leidis, et see on just see töö, mis teda huvitab. Järgnevad aastad jagas ta oma tudengielu Soome ja Eesti vahel, vahepeal tegi ka Inglismaal Sussexi Ülikoolis magistrikraadi. Nagu ta meenu tab, oli tol ajal õppimine tasuta ja ajapiiri polnud, nii kasutas ta tervet 1990ndate kümnendit, et õppida, töötada ja maailma näha. Aastate jooksul tekkis kaks suuremat armastust: Aafrika ja Eesti, ning ta muutis oma eriala kommunikatsioonist
Johanna asutas sotsiaalse ettevõtte Mamaa Trade aastal 2018. Ghana naiste valmistatud korvid jõudsid Torontosse. Fotol Johanna koos abikaasa Andresega. Foto: erakogust
2018.a. käis tütar Kaisa Johannaga Ghanas kaasas korvipunujatega kohtumas.
antropoloogiasse. 1994.a. töötas Johanna Ghanas vabatahtlikuna ühe keskkonnaprojektiga, aastatel 1997-98 käis ta kaks korda Guineas ühe teise Soome projekti raames, millest tegi Soomes magistritöö. Ta uuris turunaiste tööd, koostööd ja neile antud toetuse mõju kohali kule turule. Seal sai ta ka oma prantsuse keelt harjutada. Samuti tegi Johanna ülikooli ajal mitmeid teisigi reise, selja kott seljas, peatudes tuttavate juures või noorte hostelites ja hääletades autode peale. Kunagi pole ta õnneks oma reisidel mingeid probleeme kohanud, kuid on ka ise olnud ettevaatlik; enamus inimesi, keda maailmas kohatud, on ikka olnud sõbra likud ja abivalmid. Ülikooli lõpetas Johanna 1999.a. ning siirdus järgneval aastal Eestisse, Soome Välis ministeeriumi kaudu tööle OSCE missiooni juurde, mis valmistas Eestit ette Euroopa Liidu ja NATOga liitumiseks. Ta külastas palju Narvat, vaatles vähemusrahvuste teemasid jm. Eesti keel oli selleks ajaks juba täiesti selgeks saanud. Selle missiooni lõppedes läks Johanna UNICEFi tööle Ghanasse, kus oli ka varem viibinud. Seal elas ta peaaegu kaks aastat. Vahepeal oli Johanna tutvu nud Andresega, kes oli siis Tartu Ülikooli õppejõud. Tut vusid nad ühel kostüümipeol Soome saatkonnas Johanna kanadalasest OSCE kolleegi kaudu, kes oli Andrese tuttav. Kui Johanna läks Ghanasse, käis Andres teda seal külas tamas; Johanna jäi seal lapse ootele ning lendas tagasi Euroopasse, kui oli rasedusega juba üsna viimases järgus. Kaisa sündis 2003.a. septembris Soomes ja elama asusid nad Eestisse. Johanna ja Andrese pulmad toimusid 2004.a. Pirgu mõisas, nad ostsid maja Viim sisse, kus ka palju aastaid ela sid. Poeg Joona sündis 2005.a. ning Johanna oli esialgu kahe väikese lapsega kodune, kuna pereliikmeid neil Eestis lapse hoidmisel abiks polnud. Johanna ema suri kahjuks juba
1997.a. ning Andrese vanemad elasid Torontos. Kuna Andres viibis suure hulga ajast Tartus, oli Johanna sageli lastega üksi, kuid käis tihti ka Soomes isa ja venna juures. Aastal 2007 asutas Johanna koos Eesti sõpradega MTÜ Mondo, mida arendas järgmised 10 aastat koos sõbranna Riina Kuusik-Rajasaarega. Väikesest, paari inimese algatusest on tänaseks saanud Eesti suurim arengukoostöö, humanitaarabi ja maailmaharidusega tegelev kodanikeühendus, kus töötab umbes 20 inimest. Esimesed koostööalgatused toimusid Ghana suunal: nad käisid vaata mas kogukondi, tekkisid erine vad projektid naistega – hakati tootma asju, mida müüa väljas pool Ghanat. Samalaadse tööga tegeleb Johanna edasi ka nüüd, Kanadas elades. Mondo tegeleb ka vabatahtlike saatmise ja eel neva koolitamisega mitmetesse maadesse. On viidud läbi õig lase kaubanduse kampaaniaid, koostatud materjale koolidele, toetatud laste haridust jm. Johanna rõhutab, et reisimine ja mujal elamine avardab maail mavaadet, aga seda saab teha ka hariduse kaudu. Maailma hari dus või maailmakodaniku hari dus kujundab inimese mõtte maailma, st. teadmisi, oskusi, väärtushinnanguid ja hoiakuid, mida õpilastel on vaja, et aidata kaasa õiglasema, kaasavama ja rahumeelsema maailma loo misele. Reisinud on Johanna ka koos perega. Aastal 2011 käisid nad kõik koos Keenias. Kaisa on käinud emaga kaasas Ghanas, Joona loodab samuti sinna reisi da, kui taas võimalused avane vad. Alates 2017. aastast kolis nende pere Kanadasse, kui Andres sai töökoha Toronto Ülikooli juures. Andres ja lapsed saabusid pisut varem, Johanna jäi veel oma töid lõpetama ning Viimsi maja müügiga tegelema. Torontos ostsid nad maja, ilma et oleksid seda eriti enne näinud – maja leidmine toimus nii, et nemad uurisid Eestist Toronto kinnisvarakuulutusi ja nägid video kaudu maju, mida Andrese vanemad käisid koha
Foto: erakogust
peal vaatamas. Johanna on tegutsenud VEMU juures, olnud abiks Estdocsi ja Estonian Music Week ürituste korraldamisel (praegu on need küll virtuaal sed). Torontos asutas Johanna sotsiaalse ettevõtte Mamaa Trade, mis turustab tooteid, mida on valmistanud naised Ghanas, Ugandas, Türgis, Afganistanis – Mondo partne reid, kellel on aidatud luua ühistuid ja alustada toodete (näiteks sheavõi, korvid) toot mist ka ekspordiks. Eelmisest sügisel asus Johanna taas õppima, siirdudes Toronto Ülikooli OISEsse hari dusalasesse doktoriõppesse. Haridusvaldkond on talle alati südamelähedane olnud – ta on tegelenud palju maailmahari (Järgneb lk. 13)
Ghanas on Johannal ka üks ‘kasulaps’ Mercy, kelle õpinguid ta toetab. Foto: Bianca Mikovitš
Johanna koos Joonaga Eesti piiripunktis. Foto: erakogust
