Nr. 34
EESTI ELU reedel, 26. augustil 2022 — Friday, August 26, 2022
5
Kommentaarid ja arvamused
EV President Alar Karise kõne Eesti taasiseseisvuspäeval (lüh.) 20. augustil 2022 Head inimesed. 20. augustil 31 aastat tagasi taastas Eesti iseseisvuse. See oli meie kõigi otsus. Nii lõppes laulev revolutsioon, mis süttis okupatsiooni kiuste püsinud rahva vabadusemõttest. Ja julgemate puhul vabaduse teost. Lõpuks said ühes saalis kokku kõik meie vabaduse taastamise liikumised. Iga siis elanud inimene mäletab seda omal moel. Minul on augustiputši ajast meeles ärevus, kui vaatasime Tartu Tammelinnas, kuidas Pihkvast pärit soomukite rivi Tallinna poole lõgistas. Peres oli juba kolm last, kõige noorem alles neljakuune. Ikka mõtlesin, mis meist saab. Mõtlesin perele ja muidugi ka Eesti tulevikule. Ärevus oli tõsine, kuigi putši õnnestumisse ma ei uskunud, selleks värisesid riigipöörajate käed teleülekandes liiga palju. Aga kõige teravamalt, hinge ja mällu sööbivamalt mäletan pilti paar aastat varem: ühel paljudest vabakslaulmise päevadest seisis Jaan Kaplinski Tartu lauluväljaku nõlval, veidike omaette, ja hoidis suurt Eesti lippu. Seisis nagu Kalevipoeg. See oli emotsioonide aeg, kui Eesti seisis jälle lootusrikka tuleviku lävel. Järgnes edasi sööst niisama kiiresti, kui praegu kihutab Ott Tänak, niisama kõrgele, kui lendab Karmen Bruus, ja niisama kaugele, nagu hüppab Viktor Morozov. Või veel enam – see kõik oli nagu mitmevõistlus, Janek Õiglane saab võrdlusest aru. Oleme enda vastu ausad: sellist aega, nagu oli 1991. aasta augustis, enam ei tule. Ei saagi tulla, sest olnu ei sõua mitte meie suunas, vaid meist kaugemale. Kuid siiski, mõnikord ulatub minevik haarama küüntega olevikust ja isegi tulevikust. Viimati nägime seda Narva tankiks kutsutud mälestusmärgi
puhul, mis viidi sel nädalal jõeäärselt postamendilt Sõja muuseumisse. Paljudele eestlas tele meenutas Teises maailma sõjas ohtralt kasutatud tank T-34 neid Z-tähega sõjamasi naid, mis president Putini käsul tulistavad nüüd Ukraina linnu ja külasid. Venemaa sõda tõi välja eel mise ilmasõja mälestusmärkide ununenud tähenduse ja traagili sest minevikust sai verine olevik. Nüüd kuuleme Eestis keeru lisi arutelusid sümbolite, mäle tamise ja ajaloo tõlgendamise üle. Need ongi rasked teemad, mis tuleb läbi vaielda, et võimalikult paljudel oleks ühtmoodi selge, mida Eesti Vabariik peab sobivaks ja mida mitte. Tankmonument kui Venemaa alus tatud sõjaga kohatuks muutunud sümbol ei lase muuseumieksponaadina meil enam tülli minna. Tänases maailmas, mida püü takse valedega eksitada, on muuseum paik, kust tõde otsida ja kus tõde paistab välja. Kuidas edasi? Usaldus Narva ja valitsuse vahel tuleb taastada, sest teist Eestit pole meile antud. Ja see on meile kõigile üks Eesti, meie kõigi erinevustega. /.../ Veerandsada aastat tagasi küsis Lennart Meri, kas meie kodumaal on ruumi kahele teineteist välistavale ajaloole. Ja vastas ise: „Ühel riigil ei saa olla kaht ajalugu, mis seisavad, seljad vastamisi.“ Eestil pole kaht vastanduvat ajalugu, aga mööngem, et meie riigi elanike arusaam ajaloost on erinev. Paljud meie kaasmaalased pole veel eesti keelt selgeks saanud, aga lisaks keelele – või suuresti selle oskuse puudumise tõttu – pole neile õpetatud ka Eesti ja Euroopa ning maailma ideoloogiliselt kallutamata ajalugu. Meie ajalooteadus on iseseisvuse ajal astunud jõudsalt edasi, aga paraku pole kõigi elanike
Kanada päevikust
Kolm sõrme jäi üle, nimetissõrm ja pikk Peeter said pihku asetatud loetelul, need kaks arvestasid noore orelimängijaga, teiseks mälestusküünalde süütaja, ingliskeelsete Piibli tekstide lugejaga, kes oli EKN esindajana kohal, kuigi kuulub ka koguduse juhatusse. Vaimulikke mitte sisse arvates oli neid vanemaid, pensionäre, välja arvata koguduse juhatuse liikmeid ja külas olevate lätlastega võimalik kirikus olijaid kahel käel üles lugeda. Sõrmi jäi ülegi. Leedulasi, isegi kui olid nende lipuvärvid mälestus küünlal ning nende hümnigi sai lauldud, ei vist kohal olnud.
Kuskile kadunud keskealised Möödunud pühapäeval, Läti Vabariigi vabaduse taastamise päeval, sai Toronto kahe lute riusu kogudusega eestlastele kahte olulist tähtpäeva märgi tud. Eesti taasiseseisvumist ning kurikuulsa MRP pakti avalikustamiseks loodud Mus ta Lindi Päeva. Teenistused nii Peetri kirikus kui Agricola pühamus, Vana-Andrese ko guduse kodus, olid südamli kud, rahvuslikud. Ent siiski oli koju jõudes pisikene kur busetunne valitsemas. Kuhu on meie rahvas, eriti keskeal ised, kadunud? Peetri kirikus sai lugeda alla 60-aasta vanuseid ühel käel.
Miks eestlasi nii vähe oli, kerkis küsimus. On ju nüüd leebemad pandeemia leviku pidurdamiseks loodud eeskirjad, maskita võib olla kohal, Peetri kiriku juhatus ei nõua enam
ajalooteadvus – ehk milline on inimeste arusaam ajaloost – sellega ühte jalga käinud. Milline võiks olla üks lahendustest? Narvast napi poole tunnise autosõidu kaugusel on Vaivara Sinimägede muuseum. See on väike sümpaatne muu seum, mis tutvustab Eesti ajaloo üht ohvriterohket, Sinimägede lahingut ja laiemalt Narva ruumis 1944. aastal toimunud sõjategevust. Lahingumuuseume on Eu roo pas mitmel pool, enamasti on need suuremad ja uhkemad kui Sinimägede muuseum, neil on palju raha, teadmisi ja leidlikkust, et ajalugu selgitada. Kusjuures see pole alati ainult võitjate ajalugu, vaid inimeste ajalugu. Sõja lugu nendes muuseumides ongi inimeste nägu – eri poolte sõdurite, aga ka tsivii l isikute nägu. Ma usun, et Sinimägede muuseumist just niisuguse, suurema, võimsama ja mitmekülgsema muuseumi arendamine teeks sellest atraktiivse sihtpunkti paljudele eestlastele ja ka väliskülalistele. Ent mis veel tähtsam, sinna jõuaksid ka meie venekeelsed inimesed ja kaks ajalugu saaks võimaluse näod teineteise poole pöörata. Mõelgem, kuidas selline muuseum teha. Siis võiks sõda lepitada, ajalugu ühendada. Nii nagu kultuur ühendab. Teatris, kontsertidel või näitustel olen inimesi vaadates mõelnud, milline vägi on kultuuril. Ka vastandlike vaadete või hoiakutega inimesi seob lisaks keelele see, et nad on lugenud Tammsaaret või Krossi, on kuulnud Pärdi või Tormise muusikat, näinud Wiiralti või Konrad Mägi kunstitöid. Et nad on saanud osa Aarne Üksküla puudutavast mängust ja imetlenud Anu Raua loomepärandit. Ja see kõik on õpetanud neile empaatiat, elu ja inimest. /.../ Ma ei tahaks täna rääkida sõjast, aga rääkimata jätmine poleks aus. Nagu poleks aus jätta küsimata, kelle sõda Venemaa peab. See on põhi
mõtteline küsimus. Kaks päeva pärast Vene armee sissetungi Ukrainasse, 26. veebruaril, ütlesin Tallinna Vaba duse väljakul vaba rahva vabal meeleavaldusel, et see pole Vene rahva sõda Ukraina ja ukrainlaste vastu, vaid see on president Putini sõda. Ma arvan endiselt nii. Aga olulise täiendusega – see pole Vene rahva sõda siis, kui rahvas sellest sõjast lahti ütleb. Sest praegu on ka vaikimine toetus sõjale. Kui miljonid ei vaikiks, saaks see sõda kiire lõpu. Seda nägime ligi 35 aastat tagasi – kui Eesti, Läti ja Leedu rahvad enam ei vaikinud ning meie avalikust otsusekindlusest sai üks neist kirkalöökidest, mis purustas impeeriumi raudse eesriide. Ja sündis 20. sajandi kirgas õigluse- ja lootusehetk paljudele rahvastele, kellelt oli võetud iseseisvus ja vabadus. Me saime vabaks. /.../ Meil on teod olemas. Rel vaabi Ukrainale. Ukraina sõja väelaste õpetamine. Ukraina sõjapõgenike vastuvõtmine. Va batahtlike tegevus Ukraina toe tamisel. Sanktsioonid agressori nõrgestamiseks. Muidugi, kui kehtestame sanktsioonid, siis peame neist ise kinni hoidma. Ka siin, Eestis. Turism ei ole inimõigus ja Ukrainasse sõjaga tunginud Venemaa kodanike turistiviisad Euroopasse ei ole iseenesestmõistetav paratamatus. Vastuväide ütleb, et nii karistame kõiki, ka neid, kes pole president Putini sõjaga nõus. Ei, sest kindlasti suudame märgata ja aidata neid Venemaa inimesi, kes otsivad Euroopas kaitset ja tuge. Lisaks ei jää me kurdiks humanitaarkaalutluste ees. Sõbrad. Meil ei ole põhjust karta, ei koduste ega rahvusvaheliste murede puhul. Kuid meil on põhjust olla murelik ja val mistuda, sest Venemaa on näidanud end maailma suhtes agressiivse riigina. Riigikaitse kõrgeima juhina saan kinnitada, et Eesti on erinevate ohtude
vastu hästi valmistunud. Meil tasub ka meeles pidada ja uhke olla, et mullu 29. novembril said meie vabaduseaeg ja okupatsiooniaeg ühepikku seks. Sealt edasi oleme olnud kauem vabad kui okupeeritud ja vahe kasvab iga päevaga. /.../ Teadmistele ja haridusele toetuv enesekindlus võiks olla Eesti lipukiri, kui loovime karide vahelt tasasema mere poole, teadmata, millal see saabub. Aga me teame, mis need karid on. Energiakandjate hinna hüppeline tõus, inflatsioo nisurve, kuri viirus, õpetajate nappus, inimeste igapäevane toimetulek, otsustajate otsustamatus, paigalseis ja siis ka sel lised veealused takistused nagu raskused üksteise kuulamisel ja kuulmisel, teistsuguste arva muste kõrvale lükkamine, hirm muutuste ja meile tundmatu või mõistetamatu ees. /.../ Meil pole valikut, selle kõigega tuleb hakkama saada. Nii öeldes ei tunne ma lootusetust, sest tean, et oleme alati – küll vaidluste ja isegi tülide järel – leidnud raja, mis meie lootused teoks teeb. Meid on 1,3 miljonit. Meis on väge ja jõudu. Aga ainult siis, kui läheme edasi üksteist märgates, mitte küünarnukki dega oma tõele teed tehes. /.../ Möödunud nädalal küsis ajakirjanik minu abikaasalt, millisena näeb tema praegu Eestit. Selline riukalik küsimus, mis tundub lihtne, aga on tegelikult keeruline vastata. Sirje rääkis, et Eesti, mida tema näeb, on järjest rohkem meie laste ja lastelaste nägu, et nemad on oma vanematest ja vanavanematest paremad, et nad on kiiremad, nutikamad, julgemad, targemad. Olen kindel, et Sirje pole ainus, kes nii näeb. Ja mis siis meile jääb? Tarkus ja julgus anda noortele võimalus. Head iseseisvuse taastamise päeva meile kõigile! (www. president.ee)
vaktsiinipassigi. Teisisõnu, va bandust mitte kohal olla ei olnud.
Ka Agricolas oli kiriklasi vähem, kui oleks oodanud, vaid kümmekond. Ei tea, mis vabandust saavad meie mitte-pensio närid pakkuda seletusena, et ei leidnud aega osaleda teenistustel. On ju nii, et suvekodudes, lasteaias, skautluses, gaidluses, täienduskoolis on arvukalt noori. Nii-öeldud võileiva põlvkonna muret, vabandust, ei saa esitada, et peavad nii laste kui oma vanemate eest hoolitsema. Pensionärid on elujõulisemad, tervemad kui kunagi varem, elavad kaua, tihti hea tervise ja mõistuse juures.
vanu-kohustusi nagu abielu, lapsed, töökohal edasi jõudmine ja muidugi elumaja varumine. See on mõneti arusaadav. Aga kus on need, kel majad lastest tühjad, vanemad ehk igaviku teekonnale astunud või kui elus, siis hea tervise juures. Vana-Andrese teenistusele toodi kohale ratastoolis ema, kes muidu poleks ehk sinna saanud. Selliselt peaks head pojad ja tütred tegutsema. Ei saa samal päeval alanud Metsaülikooli süüdistada, et nad oleks Kot kajärvele tõmmanud kirikulisi. MÜs on, tänu taevale, nooremaid meie keele ja kultuuri huvilisi juurde siginenud, ent Muskokasse kogunevad selleks nädalaks ikka peamiselt vetera nid. Kui mitte just pensionärid, siis peaaegu selles eas, päris keskealisi nagu ülal kirjutatud,
Isegi teades, et suvised üritused näevad vähemat osavõttu, kutsuvad suvilad, ehk isegi Toronto väljanäitus CNE, on need arvud piinlikult väiksed. Vana-Andrese õpetaja Kalle Kadakas teenis ka Peetri kirikus selle koguduse õpetaja ja VanaAndrese läti koguduse õpetajaga oikumeenilisel teenistusel. Õp Kadaka jutlus arvestas ukrainlaste vaprusega, Eesti ja teiste Euroopa riikide rollist sõja eest pagevate vastu võtmi sel, toetamisel. Läti Andrese koguduse õpetaja keskendus oma põhiselt ajalugu meenutades jutlusel enam Valgevene diktatuurile kui Jumala sõna lahti mõtestamisele, rõhutas, et MLP liikumisel on ikka tööd teha.
Hiljutisi leerilapsi polnud näha. Ka neid, kes on ülikooli lõpetanud, leidnud töökoha, aga pole veel perekonda loonud. See eriti ei üllatanud. Kahjuks pole muutunud nende vanuste soov oma elu luua, nautida vabadust, enne kõiki täiskas
(Järgneb lk. 13)
