Nr. 43
EESTI ELU reedel, 25. oktoobril 2019 — Friday, October 25, 2019
märkmik Kollidega kimpus Tulime aastaks Kanadasse. Tüdrukud käivad kohalikus koolis (samaaegselt vajades Tallinna kodukoolis toimuva ga sammu pidada) ning üks enamoodatud siinne fenomen on mõistagi Hallowe’en. Väik sena oli see mulle ka väga suur ja oodatud õhtu. Tänu ühele teisele Kanada-eesti
Tuleb tõdeda, et too kondine juht isik oma tuule käes õõtsuva saat jaskonnaga (väljaspool kaadrit), vana paradiisiõunapuu (crab apple) okstel on väga muljetaval dav. Olen hakanud meie naabrit suisa imetlema sellisena, loojuva päikese kumas. Aga ega ta nii lihtlabane olla saa – silmakoo baste põhjas põlevad mingi tund matu jõu väel ka punased tulu kesed. Foto: Riina Kindlam
Muinsuskaitse uuris Eesti suurima golbeläänvaiba seisukorda Hiljuti uuris Muinsuskaitseamet koos konservaatoritega Tallinna Linnahallis Enn Põldroosi loodud lavaeesriide seisukorda. Ennekõike kontrolliti, et riidel ei oleks kahjureid, nt koisid ning võeti proove, veendumaks, et see ei hallitaks. Linnahallis asuv ligi 10 meet rit kõrge ja 50 meetrit pikk gobelään ,,Inimeste elu“ on Ees ti suurim tekstiilist kunstiteos. (ERR/EE)
HUVITAV TEADA
Postipakk saabus 18 aastat hiljem KANADA – Oakville’is elava mehe sõnul sai ta postipaki, mis oli adresseeritud kellelegi teisele samal aadressil, kuid oli saadetud 18 aastat tagasi, kirjutas CTV News. Pakk oli tembeldatud 19. dets. 2001 kuupäevaga ja oli postitatud Vancouveris. See oli kaetud kingituspaberiga ja võis sisaldada jõulukingitust, mis ootas 18 aastat avamist. Mees, kes selle eksikombel sai, seda ei avanud, kuna see ei kuulu te male; ta sooviks, et see jõuaks inimeseni, kellele see oli mää ratud ning ta lubas anda selle üle Canada Post’ile. (Lüh. CTV)
13
Riina Kindlam
taus taga perele oleme Tal linnas saanud palju aastaid käia nende pool ehtsatel Hallowe’eni pidudel. Seal on lapsed asjade käigust aimu saanud. Kuna peamine, mis vastu hoovab on õud, siis jäi neile esialgu mulje, et kõik kostüümid peavad võimalikult hirmuäratavad olema. (Peopere mees tuli igal aastal meile vastu ning jäi järgi lehvitama verd tarretama paneva näo, paruka ja kaabuga. Sellised lõustad jäävad elu lõpuni hingesoppi varitse ma.) Aga nüüd nad tajuvad, et võimalik kostüümipark on tege likult suur ja lai. Mardi- ja kadrirepertuaarist märksa viker kaarelisem. Olen Eestist kiikriga jälgides aru saanud, et Põhja-Ameerika Hallowe’en on vahepeal läbi teinud oma jagu muudatusi minu ajast või õigemini, ini mestele on hakatud pakkuma kõiksugu aia ja maja kaunista mise (õudustamise?) kiirlahen dusi. Rahval on ilmselge tahe kaunistada ja tähistada ja sellele on tööstus rõõmulainena vastu tulnud. Kohati on see lõbus, vaimukas ja põnev. Kohati aga veidi üle võlli kippuv – minu meelest. Ei teagi, mis on jube dam: täistuuridele upitatud õu dusfaktor, kõigi selle atribuutika peale kuluv rahamägi või toode tud massi (plastiku, täispuhuta va, plinkiva) meeletu risustus faktor. Omal ajal nimetasime
Eesti sai poliitikakujundamise auhinna Möödunud kesknädalal anti Belgradis üle Eestile tunnus tus Future Policy Award 2019 noori võimestava poliitika kujundamise eest. Auhinna võtsid vastu Haridus- ja Tea dusministeeriumi kantsler Mart Laidmets ja noorteosa konna juhataja Reelika Oja kivi. Eestit tunnustatakse noorte ühiskondliku kaasamise ja osa lusvõimaluste loomise eest. Tunnustus on kehtivale noo r tevaldkonna arengukavale, mis pälvis hindamiskomisjoni tähe lepanu. Eriliselt toodi esile noortevaldkonna ühtset ja koor dineeritud tegevust noortele võrdsete võimaluste ja enese teostuse tagamisel. Koos Eestiga pälvisid sama tunnustuse veel Euroopa Nõu kogu noorte laialdase kaasamise eest ning Nepaal noorte õiguste tagamisel ja võimaluste laien damisel. See on esimene kord, kui Eestit Future Policy Awardiga tunnustati. Auhinda antakse välja alates 2010. aastast.
seda tähtpäeva omavahel ikkagi mardipäevaks. Aga nüüd, olles aastaid kogenud Eesti mardi- ja kadripäevi, on mul raske neid nimesid kasutada vastastikku vahetatavatena. Kodude „õudustamise“ kuns tiline tase on kohati väga vinge ja samas paneb mõtlema – mis selle taga on? See tähtpäev on kunagi ammu välja arenenud teatud asjade vastu lugupida misest (lahkunud esivanemate vaimud, saagitänu, tulevane vil jaõnn), aga neid asju ei ole võimalik sealt enam välja luge da. Tundub, et rahvas on kauge nenud kalmistutest sedavõrd (ja eks linnastumisega on see para tamatu), et hauakivide püstita mine ja kontide loopimine ei tundu kohatu. Eestist tulnud inimesele aga paraku vägagi. Eestlased on veel vägagi kal mistuid külastav rahvas. See ei ole midagi kauget ja õudset, see on omane, osa elust. Tore on tõdeda, et siin ar mastatakse üliväga tolle aasta aja meeleolu: kargust, kirjusust ja looduse kahanemist (surma) ja on tõesti, mida armastada, aga kui vaid kaasneks sellega mingi konkreetsem sisu või õppetund, moraal... Võib-olla koolis räägitakse, kust sai alguse näoga kõrvits, kaalikalatern ja miks käidi santimas. Mujal, Eestis ja Euroopas, õigupoolest ilmselt üleilmali selt, ollakse Hallowe’eni kom
Eestis sündinud ja kasvanud lapsed arvavad mõnevõrra teadvat, mis asi on Hallowe’en. 28. septembril (NB – enam kui kuu aega enne täht päeva) sattusime ühe suure Hallowe’eni poe peale. Need on ajutised õuduste nänni pakkuvad laadad, püstitatatud sügisel parasjagu tüh jaks jäänud poepindadele. Seal vastutulevad „ellutärganud“ koletis- nukud on juba Hollywoodi tase. „Ma ei arvanud, et see (Hallowe’en) nii hull on!“ tunnistas piiga. Foto: Riina Kindlam
bestiku pealetungiga veidike kimpus, kuna kardetakse, et see matab tagasihoidlikumaid koha likke maavillaseid variante. Aga vähemalt on see siiani vaid ühel ainsal õhtul. Ei kujuta õn neks ette, et Eestis hakatakse aeda desse laste rõõmuks nalja pärast hiiglaslikke peata ratsa nik ke püstitama, sealne rahvas on (vähemalt praegu veel) sel leks liiga kahe jalaga maas. Ma arvan tegelikult, et mõned kauged külalised võiks nimeta da siin toimuvat väikestviisi tsirkuseks, klounaadiks – seda on lihtsalt raske mõista. Äkki on see mänguasjatootjate van denõu? Sobi vad ju vandenõud Hallowe’eni ga kokku – selles
on ju peidus sõna ÕUD! Kostüümipeod meeldivad loo mulikult paljudele ja Eestis pole paraku olemas muud sarnast karnevali-kombestikku, mis tao list trallitamise soovi täita võiks. Kui novembrikuiseid vanu, udu vinest ilmuvaid mardisante ja lumekirmel krabistavaid kadri sante sootuks ära ei unustata (ja koolikasvastus ning muud kul tuuriringid selle ohjasid õnneks käest ei lase), siis ega seda 31. oktoobrit eriti karta maksa. Kuid oodata, et Eestis inimesed oma uksi suisa kolmel sügisõh tul võõrastele avavad, on vist liig. Ja usteavajate seisukohalt on santidel eelis kollide ees. RIINA KINDLAM
Jõekäärul valmisid juba esimesed jõuluvorstid Esimesed hooaja vorstid on valmis!
veri
Kaunil tänupüha nädala vahetusel oli Jõekääru Su vekodu köögis kibekiire. Seitsme vilu nud vorstitegi jaga oli liitunud kümme nooremat, kes soovivad Jõekääru verivorstivalmista mise traditsiooni edasi viia. Pikk ja töömahukas päev lõppes mõnusalt söögilauas, kus aurasid isuäratavalt muidugi mõista jõuluvors tid. Ka tänavuaastane vors tivalmistamine oli igati õn nestunud ettevõte, mida tu leb järgnevatel aastatel kindlasti korrata. Jõe käärugrupp on sügiseti verivorste valmistanud juba vähemalt 13 aastat. Tehakse korralik kogus – vähemalt 250 rõn gast, millest suur osa on igal aastal müüdud sõprusseltskonnale. Kui vahe tevahel on vorstivalmistamine profiiti kogunud, on an netatud see suvekodule. Vorstivalmistamine on väga töömahukas, aga see on olnud ka väga lõbus, on saanud palju nalja ja alati on jäänud hea hea tunne koostöö tegemisest. (EN)
