16
EESTI ELU reedel, 11. detsembril 2020 — Friday, December 11, 2020
Intervjuu Eerik Purjega tema äsjailmunud raamatu teemal Sinu sulest ilmus äsja Eestis kirjastuses Argo raamat „Va kamaast aakriteni“. Monodia loog Tõnu Õnnepalu „Aakri“ lugejaga, mille oled ilmselt adresseerinud eeskätt koduEesti lugejale, käsitledes põh jalikult kodu- ja väliseestluse teemat, sellega seotud stereo tüüpe ja eriarvamusi. Milli sesse kirjanduslikku žanri Sa selle teose paigutaksid? Kõigepealt peaks küsima, millisesse žanri Õnnepalu teos paigutada. Seda on mõnelt poolt serveeritud kui romaani, tegelikult on see pigem päevik. Minu enda teose puhul läheb asi keerulisemaks, see ei taha ühtegi lahtrisse hästi sobida. Kahtlen, kas see mahubki kirjanduse mõiste alla. Ise näen selles pigem käsiraamatut; rahvusliku ja ühiskondliku elukorralduse lühikursust. Mind häirib arusaam, et kui keegi on saavutanud küllalt kõrge positsiooni või tunnustuse, siis ta ei tarvitse enam oma väljendusi valida ega ühtki väidet tõestada. Eluterves ühiskonnas ei oma keegi kriitikavaba staatust. Nagu armastab öelda tuntud telestaar dr Phil: olgu pannkook kuitahes lai ja lame, ikka on tal kaks poolt. Ja maitse ega toite väärtus ei sõltu kummastki poolest üksi. ,,Pole viljatumat ega destruktiivsemat tegevust kui kodu- ja väliseestluse mõistete vastandamine,“ ütled üsna raamatu alguses. Selgitad lugejale kenasti ja kannatli kult, kuidas need mõisted tek kisid ja kujunesid, millised olid kodumaalt lahkujate põh jused ja millised vääritimõist mised on tekkinud seetõttu, et vahepealne aastakümnete pik kune aeg vastastikust suhtlust palju ei võimaldanud. Sinu raamat aitab kahtlemata seda teadmatusest tingitud lünka täita. Kas näed oma lugejas konnas, kellega dialoogis oled, erinevate põlvkondade esinda jaid, ja kuidas arvad, kas see võiks olla ka kirjandustun dide materjal? Loomulikult sooviksin näha lugejais erinevate põlvkondade esindajaid. Mida nooremad, seda enam nad sellist lugemisvara vajavad; ja seda vähem nad selle vastu ka huvi tunnevad. See ei ole kibedusega lausutud, see on vaid nukker fakti konstateering. Ma ei tea, mis laadi materjali tänastes kirjandustundides käsitletakse, kuid millegipärast kahtlen väga, kas minu kirjaread sinna sobivad või seal kõlapinda leiaksid. On ju ka mu eelmised kuus Eestis ilmunud proosaraamatut kantud samast vaimust. Üldise ajajärgu kirjelda mise ja olukordade iseloomus tamise kõrval räägid raa matus ka isiklikust elust, rõõmudest ja kaotustest. Kui palju võttis aega ideest raa matuks saamiseni, ning kas ülesehitus oli mõtetes enne
valmis või selgines kirjuta mise käigus? Oh, idee ja ülesehitus käis üks-kaks-kolm, polnud mingit pikka mõtlemist. Teine kirjamees oli otsa kätte ulatanud, suuna andnud, muudkui ole mees ja astu. Aga kirjutamise käigus muutus midagi küll ja üsnagi oluliselt. Tulen tagasi Su esimese küsimuse juurde, mis puudutab žanri. Kes minu teoses käsiraamatut näha ei taha ega mind kursusel lektorina tunnustada, võib neis lehekülgedes sorida nagu vana puusepa töölaua kõrvale pudenenud jäätmetes. Seal on laaste ja lauajupikesi, millel enam otstarvet ei ole, kuid ahjukütteks liiga armsad. On nad ju ikkagi pärit samast tüvest, millest üks või teine tarbeasi vooliti. Kui lõpuks lähevadki vaid tulealustuseks, siis see tuli ei kõrveta, vaid soojendab. Kõneled raamatus ka sel lisel tundlikul teemal nagu kodu- ja väliseestlaste keele küsimused. „Me kumbki ei väljenda end enam eesti kee les, meie ühiskeeleks on saa nud englonian. Ainus vahe on, et nii mõnigi väliseestlane häbeneb seda, samas kui kodueestlaste hulgas on selle ga uhkeldajaid,“ ütled taba valt, tundes muret meie kauni emakeele võimaliku kaotuse pärast. Mis on Sind kui kir janikku hoidnud nii suure pärases vormis, seda nii kor rektse eesti keele kui laialdase teemadekäsitluse osas? Ma ei tunne, et ma kummaski just suurepärases vormis oleksin. Eriti keele osas pean tänama Eesti-poolseid keeletoimetajaid, kes mind tänapäevasele keelepruugile on lähemale ai danud. Kuid jah – kõik kunagi õpitu, mis on piisava huviga omandatud, see nii kergesti ei kao, seda püüad kasutades hoida ja säilitada. Olin kooli põlves ka päris kibe matemaatik, aga praegu pole kindel, kas suudan esimese astme võrrandit lahendada. Pole elus tarvis läinud. Nii keele kui kirjanduse osas pean tunnistama – ja mitte piinlikkustundeta – et Saksamaal põgenikelaagris Hanau Eesti Gümnaasiumis õppides jäin kõige enam tänu võlgu oma eesti keele õpetajale. Selle auväärse ja ülimalt kohusetruu pedagoogi nimi on Maria Tork. Aastate jooksul oled Eesti Elu reporterina käinud rohke tel kultuuriüritustel. Raamatu teise ossa oled teadlikult vali nud oma kirjutatud reportaa židest just kodu-Eesti kul tuurisündmusi puudutavad, kõneldes ka isiklikest kokku puudetest ja tekkinud sõprus test. Kas võid tõdeda, et oled teinud ülisuure töö kahe poole ühendamisel ja lähendamisel, kui lugeja paneb raamatut lõpetades selle rahuldustun dega käest, teades, et on oma teadmistepagasisse saanud olulist lisa? Selle kahe poole ühendamine on nagu Tallinna ehitamine. Valmis ei saa ta iial, kuid ehi tustöid pooleli jätta ka ei sobi.
Foto: Kerly Ilves
Debüütromaanist käsiraamatuni
Minu isiklik panus on vist köömes teiste kõrval, aga lausa kasutu see ei ole. Kui asusin sobivaid artikleid valima, ehmu sin isegi, kui sain kokku kaheksakümmend tükki. Kui olin pooled valutava südamega välja praakinud, tuli viimane ja veel valusam valik teha, raamatusse läks seitseteist. Ülisuur töö on aset leidnud mu enda jaoks. Nii paljud kok kupuuted on mind huvitavatele inimestele lähendanud, mu vaim set siseilma rikastanud. Oma raamatu võimalikele lugejaile mõeldes vaevab mind vaid üks küsimus: kas võib loota, et saan alapealkirja muuta, kõrvaldada dialoogi eest „mono“? On märkimisväärne fakt, et oma debüütromaani „Aja puudutus“ (2017.a.) avaldasid juba päris soliidses eas, nimelt 90-aastasena. Sellele järgnes „Puudutuse aeg“ (2019.a.). Kokku on Sinu sulest Eestis ilmunud üheksa teost. Oled väga viljakas nii kirjaniku kui ajakirjanikuna ning võib kindel olla, et miskit on taas teoksil. Kas soovid natuke selles osas saladuskatet kergi tada? Jah, koos luulekogu ja Kargu Karla lorijuttudega saab neid kokku nii palju tõepoolest. Edaspidise osas olen nõus linikut kergitama küll, kuid mitte väga kõrgele. Sel lihtsal põhjusel, et ma isegi ei tea täpselt, mis selle taga peitub ja kas sealt midagi päevavalgele tuua on. Uus romaan oli alles arengujärgus, kui „Aakri“ ilmumine mu töörutiini armutult segamini lõi ja mõttelõnga mujale suunas. Üritan poolelijäänud töö juurde tagasi pöörduda, kuid lõpule viimine on küsimärgi all. Minu eas ei anta enam lubadusi endale ega teistele. Peakorter, kus otsuseid langetatakse, paikneb minu kirjutuslauast eemal. Kau gemal ja kõrgemal.
Nr. 49
Eesti 200 jätkuvalt populaarne
EKREt toetas viimases küsitluses 17 % ning Keskerakonda 16 % vastanutest.
Hiljutisest uuringufirma Kan tar Emori küsitluse tulemus test selgub, et jätkuvalt on toetus kõrge parlamendi välisele erakonnale Eesti 200, mida toetas detsembris 18% valijatest. Sellega on nad Reformierakonna järel ning EKRE ja Keskerakonna ees erakondade populaarsusede tabelis teisel kohal. Reformierakonna, mis on jätkuvalt populaarseim, toetus on kahel viimasel kuul langenud. Oktoobris toetas neid 33%, novembris 28 ja detsembris 27 protsenti vastanutest.
Sotsiaaldemokraatliku Era konna (SDE) toetus on olnud languses, detsembris toetas neid üheksa protsenti.
Ootamatu külaline
niimoodi kohutanud, et ta pääsemist otsides otse läbi esiukse kõrval oleva topeltklaasi hoopis majja sattus. Ühtmoodi kohkunud olid aga nii sissetungija kui majaperenaine, kes aga toibus kiiresti ja avas teise ukse, et loom saaks teisele poole majast välja. Metsaelanik lahkest pakkumi sest ei hoolinud, vaid keeras joonelt ringi ja põrutas tuldud teed tagasi tänavale. Ja kadunud ta oligi! Pererahvale jäi ootamatust külaskäigust aga ekstra õhuava eesukse kõrval ja hunnik klaasi kilde koristada ning vajadus välja otsida töömees, kes segaduse järel uue klaasi õigesse kohta seaks. On ime, et kits jäi klaasidest vigastamata ja ka pererahvas pääses põhiliselt vaid ehmatusega. Kui esimene šokk üle elatud, selgus, et ootamatu kiirvisiidi käigus ei osanud metsloom korralikku distantsi pidada ja oli astunud oma loodusliku kingaga perenaise varba veriseks. Seegi on nüüdseks paranenud. Kõik on hea, mis hästi lõpeb. (EE)
Oli täiesti tavaline hommiku poolik Toronto põhjaosas Willowdale’is. Taevas pilvine, valgust kasinalt. Kellel kuhugi kiirustada polnud, tegutses rahulikult toas. Ka Silvia Aug oli köögis rahulikult askeldamas ja tema abikaasa Ants teises toas vaikselt oma toimetusi asjatamas. Kuni hetkeni, mil majaelanikud kuulsid kõrvu lukustavat pauku ja sellele järgnevat klirinat. Esimene mõte, mis pähe tuli, oli: kas nüüd plahvatas keld ris asuv ahi? Ei jõudnud see mõte veel mõeldud saada ega perenaine-peremees teineteiselt küsida, mis juhtus ja kas teisega on kõik koras, kui ,,plahvatuse tekitaja“ oli juba köögis ja vaatas ehmunud perenaisega tõtt. Ei olnud tegemist kurja plaani hauduva sissetungija ega röövima tulnud pahala sega. Majaprouaga vaatas köögis tõtt hoopis metskits või oli see hirv, kes seda segaduses täpselt kindlaks teha jõudis. Linnatänavatele eksinud mets looma aga oli tänaval midagi
Isamaa toetus on tõusnud detsembris seitsmele protsen dile. Eestimaa Roheliste toetus tõusis Emori detsembriküsitlu ses parlamendikünnisele ehk viiele protsendile. Tulevikuerakonda toetas üks protsent vastanutest. Emor küsitleb ligi tuhandet valimisõiguslikku Eesti koda nikku veebi teel. (ERR/EE)
Küsis KAIRE TENSUDA
Eesti kagupiiril on osa piiritarast valmis Eesti-Vene piiriehituse esi mesel etapil, mis hõlmab 20,5 kilomeetrit maismaapiiri, on ühel lõigul valmis saanud okastraadiga tara. Politsei- ja piirivalveameti peadirektori asetäitja piirivalve alal Egert Belitšev ütles ERR-ile, et tööd käivad praegu kaheksa kilomeetri peal, kus ehitatakse taristut, mis puudutab kogu pat rullteed, andmesidet, kanalisatsiooni, elektrit. (ERR/EE)
Läbi uksekõrvase klaasi tuppa tulnud kits fotograafi ootama ei jäänud, aga märk tema külaskäigust jäi purunenud klaasi näol maha.
