Nr. 49
EESTI ELU reedel, 11. detsembril 2020 — Friday, December 11, 2020
5
Kommentaarid ja arvamused Kanada päevikust
möödaminejale. Järgmisel päe val kordus ülalkirjeldatu. Miks kuller kella ei andnud, on mõis tatuseks. Teisest analoogsest intsidendist kuulsin oma eelistatud tehnoloogia, vanamoelise kõnetraadi, kaudu. See sündis Torontos. Sõber oli linna peal kohustusi täitmas, sai teksti, et tellitud esemed on kohale vii dud. Koju jõudes haigutas tühi rõdu. Ka tagaukse juures polnud midagi, kuhu loogiline inimene pärast koputamisele mitte vastamist oleks ehk paki toimetanud. Kauba eest mak s tud, firma, mis selle müüs, ei tahtnud vastutada, kuna kuidas kindlaks teha, öeldi, et kahe kordselt ei pressita välja? Allkirja peale ju ei jäetud midagi. Sõber solvus ja lubas mitte kunagi enam selle ettevõttega tegeleda. Ise kaotas rahasumma, firma aga kauaaegse kliendi. Kolmas oli kõige kumma lisem, aga õnneliku lõpuga. Väga lähedane inimene tellib tööle selliselt vajalikke asju – ka isiklikke, mitte teistele mõeldud. Enne pandeemiat oli ju normaalne. Argipäeval, tava liste töötundide jooksul oli alati keegi, kes allkirja sai anda, isegi kui ise kohal ei oldud. Pühapäeva õhtul, juba pime, saabus tekst, et kolmapäevaks lubatud (st neli päeva varem) pakk on toimetatud tellitud aadressile. Mis on kõrgärihoone, ja muidugi nädalalõpul suletud. Jumalajuhuslikult oldi
sel hetkel, kui tekst saabus, teel koju sugulase juurest. Muidu oleks sel päeval, sel kellaajal, nii nagu eriolukorras juba oleme harjunud olema, rahulikult oma pesas, koduses riietu ses, ei mingit soovigi autosse istuda. Pärast pikemat otsingut leitigi pakk, mille sisu väärtus oli $150, korralik summa kaotada, hoone fuajeest. Mis kõigile avatud, siseuksed vaid lukus. Kokkusattumus, et oldi lähedu ses. Nende ridade kirjutaja peab lugu käsust ainult vajaliku tõttu kodunt väljuda. Vaid toitu ostma, arsti juures käia ning pööningut tuulutamas. Mis on hädavajalik toiming ning liik med, terve kere saab jalutuskäigust kasu. Seda on hõlpus teha, kuna ei ela inimrohkes linna osas, parke palju. Neil igapäe vastel jalutustel on märgata ohtralt, kuidas liiguvad väiksed kauba autod, pakke inimestele viimas. Canada Post tegutseb ka pühapäeviti. On teada, redditi ja teiste inimeste kaudu, et koormus kõigil olevat suur. Amazon ei suutvat täita aegasalt lubadusi. Ega ka riiklik postiamet ekspresspostiga tellitud vajalikku. Keegi ju ei osanud ette näha nõudlust. Amazon, muide, on pettumuseks. Loodi ju ettevõte lugejate huvides. Alul sai vaid raamatuid-heliplaate tellida, kuid kiiresti kujunes internetihiiglane selliseks, mille kaudu saab peaaegu kõike, mis virtuaalselt
saadaval, nende vahendusel koju tellida. Ning nad on rekordiliselt kasumit kogunud koroona-aastal. Lugemismaterjaliga aga on nüüd koormuse tõttu otsustatud ainult neid teoseid pakkuda, mis on bestsellerid. Raamatukoid, kes soovivad muud, peavad mujale pöörduma. Torontos võib soovitada Book City alternatiivi. (Nende kaudu sai 20 aasta eest tellitud dr Andres Kasekamba inglis keelne teos vapside kohta, mida sai toona vaid Inglismaalt.) Oleks aga, et ainult Canada Post, Purolator ja FedEx, tuntud ja hinnatud kaubaekspediitorid, tegutseks praegu. Nagu seeni pärast vihma on nö logistikafirmad mitte millestki ilmunud. Kindlasti on paljud neist aatelised ja professionaalsed, täites vajalikku lünka tänapäeva vir tuaalses ostuketis. Kuid on ka teistsuguseid. Esmaspäevasel jalutuskäigul märkasin ilma mingi sildita eraautot, pilgeni pappkastidega täidetud. Võis ehk olla väikese poe teenistu ses, need vaesed tõesti taaruvad pankroti kuristiku äärel. Ent mine tea. Isegi, kui selliste teenuste pakkumise järgi on ülisuur nõudmine, peaks ikka olema terake mõistust. Kaubaautojuhid ei peaks niisama ukse taha asju jätma. Ei ela me nii kui pool sajandit tagasi, kui usaldati teisi. Olen varem kirjutanud, et 1970ndate alul oli ikka ajaleheost aumehemäng. Võtsid lehe
avatud kastist, lasid 10¢ mündi (jah, see oli tõesti pool sajandit tagasi ajalehe hind!) pilust läbi lukustatud rahakasti ja astusid edasi. Kuid kui Toronto Tele gram läks pankrotti, seda asendas Toronto Sun, tõusis huvi viimase vastu nii, et kümnesendiseid oli päeva lõpus kassas märksa vähem, kui ajalehti oli toodud. Algas siis lukustatud luugi ajastu. Kuid siiski ei keela pärast raha langetamist keegi inimesel enam kui ühte lehe eksemplari võtmast. Et ajad on majanduslikult paljudele rasked, on teada. Aus inimene aga varguseni ei lange. Pandeemia ajal on olnud märgata inimeste headust, sõbralikku abivalmidust. Aga kahjuks ka negatiivset. Kiusatus on inimlik. Juba paradiisiaiast saadik. Aga ajaleht on ajaleht. Pappkast, mis kindlasti sisaldab väärtuslikku, sootuks teine. On ju nii lihtne kahmata valvamata pakk, pärast seda, kui on kindlaks tehtud, et kedagi läheduses ei ole, kes näeks - ja plehku panna. Otsi sa siis varast. Ajal, kui poliitikud lühinägelikult on suurlinna sulgenud, mis sest, et poole tunni kaugu ses on poed avatud, näeme sel lise kuritegevuse tohutut kasvu. See oli küll enne pandeemiat olemas, aga mitte nii suurel skaalal. Jälle näitaja, kuidas keerulistel aegadel sulid ja vargad teevad valdavale enamusele majanduslikult liiga. Ja just enne jõule TÕNU NAELAPEA
Noorte tervituskõne VÄE-päeval
mustada paari konkreetse näitega. Nad asutasid kogukondades eesti koole, sest teadsid, et teadmisi, kaasa arvatud eesti keele lugemine ja kirjutamine, tuleb jagada nooremate põlvedega. Põhimõte on, et kui inimene on täis valgust ja ta ei jaga seda teistega, siis ta põletab ennast. Nad asutasid kirikuid, sest teadsid, et üks põhivajadus ini mestel on suhet luua teiste inimestega ja tulla kokku, et arutada elu suurimaid küsimusi.
osa meie esivanematest alustasid uut elu võõral maal. Meie põlvkond elab täna mugavuses tänu meie esivanematele, kes panustasid endast kõik, et luua selle võimaluse meile, et meie elu oleks parem, kui nendel oli. Meie saame lugeda ja kuulata lugusid eestlaste saatustest kommunismi võitlusega, aga õnneks meie ei pea neid kogemusi kogema. Meie võime täie veendumusega öelda, et meie elu kannatused ja probleemid on mikroskoopilised võrreldes nende probleemidega, mida meie esivanemad pidid kanna tama.
vastutustundega? Mida pakume meie ühiskonnale oma kõrghariduse ja teadmistega? Kuidas edendame ja säilitame meie eestlust ning millisena anname seda edasi oma lastele, nagu meie vanemad nii lahkesti tegid meile? Milliste väärtustega juhime meie, kui on meie kord juhtida? Kas nendega, mis lõhestavad ja loovad hirmu? Või hoopis nendega, mis toovad inimesi kokku ja loovad loo tust? Tihtipeale leitakse keeru listele küsimustele vastuseid läbi elukogemuste, mida tuleb kogeda läbi aastate. Isegi kui meie põlvkond ei tea veel nende küsimuste vastuseid, oleme me valmis oma täie mahu ja energiaga vastuseid otsima. Sest me kõik teame, et rada on sama tähtis – kui mitte tähtsam – kui lõpp-punkt.
Pakiline probleem Praeguses eriolukorras, mida on tinginud reaalne vajadus lähenda igale äritehingule nii enese kui teiste tervist kaitstes distantsi hoides, on viinud buumini neile ettevõtetele, kes tegelevad kauba koju toomise ga. Interneti kaudu tellitakse, pakk tuuakse koju. Kuid, eriti arvestades jõulude tulekuga, on süsteem tõsiselt ülekoor matud. Ning halvemad inim konna elemendid kasutavad olukorda vääralt vargusega ära. Möödunud nädalal sai päevikupidaja kuulda kolmest juhtumist. Virtuaalne elu (nagu see meil paraku on) – tuleb palju aega veeta arvuti ees, ka selle Zoomiga. Enese nägu pikemalt näha, palju kauem kui vaid peegli ees vajalikku enese korrastamist läbi viies, pole sugugi meeldiv. Nii oligi, et Hamiltonis elav tuttav, kes just selliselt pooldab kontakti, teatas, et kahel korral oli ta varguse ohvriks. Elab päris tiheda liiklusega tänaval, majas on neli korterit, eesuks on lukus, selle kõrval on nimedega kinnitatud uksekellanupud. Oli tellinud oma täiskasvanud lastele jõuludeks tehnikat. Lubatud päeval aga kaup ei saabunud. Järele uurides sai teada, et oli kohale toodud küll, aga vaid välisukse taha jäetud. Muidugi kiusatu seks madala moraalitundega
Alljärgnevalt toome ära Välis-Eesti päeval 28.11.2020 ette kan tud Üleilmse Eesti Noortevõrgustiku kõne, mille koostas Karl Grabbi. Esitajaiks olid: Karl Herbert Grabbi, USA; Rasmus Mäemees, Holland; Juku Gold, Kanada; Tuuli-Emily Liivat, Soome; Alexander Schnittert, Šveits; Valera Krinberg, ÜlemSuetuki küla, Siber; Jens Jaanimägi, Austria. Eestluse üle ilma säilimine teadsime sügaval hinges, et läbi aastate on fundamentaalne meid ühendavad need kõige näide sellest, mis üks väike rah- tähtsamad asjad, mille eest vas suure südame ja järjepideva Kristjan Jaak Peterson, Lydia visadusega suudab inspireerivalt Koidula, Friedrich Reinhold saavutada. 1944. aastal lahkus Kreutzwald, Juhan Liiv, Paulligi kümnendik meie rahvast Eerik Rummo ja paljud teised kodumaalt rasketel tingimustel, võitlesid. Nimelt, meie eesti põgenedes kommunismi terrori keel, kultuur ja traditsioonid, eest. See julm ja tavatu aasta mis manifesteeruvad end maailsümboliseeris kannatust, hirmu mas läbi meie vaba mõtte ja ja ebaselget tulevikku. vaba sõna. Mõned põgenikest jõudsid 1944. a tõi esile eestlastest läänemaailma, teised hukkusid veel üks olulise tõe, mis on teel, kolmandad sunniti vangi- alati olnud taustal, aga vahest laagritesse ja mõned pöörasid mitte esikohal meie rahva tagasi kodumaale. Selline pea kollektiivses teadvuses, eriti tükk on osa meie rahva ajaloost. tänapäeval. See tõde on, et See on kahjuks meie rahva oleme üks suur pere: Eesti pere. tõde. Aga nagu Austria psühho Kuigi eestlased hajusid Saksa loog Viktor Frankl on kirjuta- maale, Rootsi ja Austraaliasse, nud, kui inimene loob endale ei mõelnud nad kunagi sellele, sisevõimu, mis aitab tal leida et nad ei ole enam eestlased. enda elule tähendust ja põhjust Nad teadsid südames, et eestlus läbi tema kannatuste, siis ta elab piirideta ja saab õitseda ka elab edasi ja isegi kasvab välismaal. Nad teadsid süda inimesena. Selline sisevõim mes, et eestlus ei sõltu asukovõimaldab inimestel ükskõik hast, nahavärvist, keeletasemest millisest süngest olukorrast läbi või pere struktuurist. Neid insaada. nustasid õilsad ja universaalsed Meie, eestlased, leidsime väärtused, mis aitasid neil luua meie eludes tähendust nendel eesti koole, kirikuid, tantsuebainimlikel elu vintsutustel. gruppe ja palju veel. Meie kannatasime, sest meie Neid väärtuseid võib iseloo
Kui inimesel on koht, kus mõlgutada meelt eksistentsiaalsete filosoofiliste mõtete areenil, siis suure tõenäosusega tema silmaring laieneb. Mida laiem on kellegi silmaring, seda mõttekam ja arukam inimene ta on. Kirikud mängisid veel ühte olulist rolli: nad muutusid kohtadeks, kus tähtsamaid pühi said tähistada kõik koos. Läbi kooli ja kiriku asutamise koge sid eesti kogukonnad ühtekuuluvustunnet, mis on hoidnud meid koos tänase päevani. Ei tohi unustada kõiki laulu- ja tantsugruppe, mis tublisti säilitasid meie rahva kultuuripärandit. See põhjus, miks kõikidel eesti noortel tuleb pisar silma, kui nad kuulavad ,,Ta lendab mesipuu poole“ laulupeol, on et nende vanemad ja vanavanemad väärtustasid ja armastasid meie rahva laule. Nüüd edasi minna tänapäevani, aastasse 2020. 76 aastat on möödunud sel lest pingelisest aastat, kus suur
Aga oluline on mäletada, et isegi kui meie põlvkond elab mugavuses, on meil endiselt väga suur vastutus. Vastutus tunne ei tohi ära kaduda, kui elu läheb lihtsamaks. Hea ja tähendusrikka elu loogika töö tab vastupidi selles mõttes, et kui elu läheb lihtsamaks, peaks vastutustunne kasvama. Kui iga päevased elu probleemid on lahendatud, siis tuleb mõelda suurematele ühiskonna problee midele: kliimamuutus, võrdse hariduse võimaluste loomine, lõhestatud rahvusgruppide ühi ne mine, vaesuse leevendamine ja palju veel. Ämblikmehe fil mis mainitakse, et suure võimuga tuleb kaasa suur vastutus. Just selle printsiibi põhjal sünnivad meie põlvkonna kõige olulisemad küsimused: mida loome meie siin maailmas oma
Ühe meie põlvkonna vastutusena lõime eelmisel aastal Ülemaailmse Eesti Noorte võr gustiku, mis ühendab eesti noori ümber maailma eesti keele, kultuuri, hingehoidmise ja edendamise missioonil. Võr gustik on ühe aastaga kasvanud mitmekesiseks ja dünaamiliseks. Liikmeskond paikneb rohkem kui 30 erinevas riigis ja kaasab üle 150 noore. Noorte hulgas on tulevikus kirjanikud, kunstnikud, filosoofid, teadla sed, arstid, ettevõtjad, filantroobid, diplomaadid ja riigimehed. Aga kõige tähtsam, mis ühen dab (Järgneb lk. 17)
