100 ESIMEST PÄEVA UUE TÖÖAUTOGA

Iga algus on raskevõitu ja näiteks valitsuse tegevuse kohta hakatakse järeldusi tegema saja päeva möödumisel. Esimesed sada päeva on tuleviku jaoks kriitilise tähtsusega nii riigiisade tegevuse kontekstis, aga ka uue auto sissesõitmisel. Kaubikutega julgelt üle miljoni kilomeetri sõitnud Uku Tampere kirjutab, miks on sada päeva uue autoga tähtsad.

Esimesed sada päeva uue autoga on enamasti õnnelik aeg – auto on värske, ilus, puhas, ning mured tunduvad kaugel. Kuid teadlik käitumine sel ajal sillutab tulevase tee kvaliteedi. Tarbesõidukitel, eriti kui tegemist on ühe sõidukiga ettevõtte suurest autopargist, tavaliselt üks ja hoolitsev kasutaja puudub. Sõidab see, kellel on vaja ning suurt sõprussuhet ja omanditunnet töövahendiga ei teki.

“Kolhoosi värk”, “mõisa köis las lohiseb”, “võõrast vara nõrkemiseni” – folkloorist leiab mõndagi, mis säärast kasutajasuhet iseloomustab. Tarbesõidukite puhul räägitakse valgest kaubikust, ehitaja tööautost ja kuulutustestki võib lugeda “otsin tööautot ehitajatele”.

Sellise “ehitaja” tarbesõiduki puhul loeb odav hind, välimus ja seisukord on teisejärgulised.

Anonüümne töösõiduk on roostes, tihti räpane. Selle käigukast undab ja mootor lekib õli. Kuid see on ropult odav!

Siiski ei pea see alati nii olema – kui võetaks sada esimest päeva sõiduki sissesõitmiseks ja selle iseloomu tundmaõppimiseks, võiks meie kaubikupark olla oluliselt kobedam. Auto kastutamise reeglid, hoolimine ka n-ö ühisvarast on A ja O ja alles seejärel tulevad hooldus ja remondid.

Auto Eest Hoolitsemine Aitab Selle Hinda Hoida

Kui sõiduk on kord juba käest lastud, siis on selle endise hiilguse taastamine majanduslikult mõttetu. Ka kuulus automees Mike Brewer Ühendkuningriikidest kirjutas hiljuti loo, milles sedastas, et auto puhtana hoidmine on olulisem kui arvatagi oskaks.

Üks pool on teenusepakkuja mainekujundus – kui ma aastaid tagasi vana MB Sprinteri tuttuue Citroen Jumperi vastu vahetasin, siis hakkasid kliendid korraliku masinaga kauba vedamise eest kõrgemat hinda maksma ja tööd tuli juurde, sest masin oli puhas ja esinduslik – nii mõnigi oli kahelnud, et kas ta ikka julgeb ühe suvalise “man ja van” firmaga oma kõige väärtuslikumaid isiklikke asju saata. Kui auto laadimas oli, küsiti vaba ruumi kohta ja toodi asju juurde.

Hoidsin oma Citroeni ja nüüd ka Crafteri puhtana: kongi põrandalt võinuks süüa. Ühtlasi avas korras hoitud ja alati puhas kaubik mulle täiesti uue ärisuuna: VIP veod. Tähtsate inimeste pagasivedu lennukilt hotelli ja tagasi ei ole kena tavalise “töökaubikuga.”

Kui Citroen Jumper oli 230 000 km sõitnud ning vahetasin selle Crafteri vastu, maksti mulle selle eest silmagi pilgutamata turu kõige kõrgem hind, hoolimata sellest, et sarnaste näitajatega kaubikuid oli tol hetkel müügis ligi 50. Võtmesõnad olid üldine puhtus ja tehniliselt korras sõiduk. Nõnda on esimene samm sõiduki tulevikuväärtuse säilitamisel selle kasituna hoidmine.

V Ta Kaasaegsest Tehnoloogiast Viimast

Kohe esimestel päevadel lasin ma nii Jumperi kui sellele järgnenud Crafteri kongis olevad rattakoobaste osad katta Raptoriga (tugev kaitsekiht). See oli parim tegu mu kaubikumehe elus. Iroonilisel kombel on viimase Crafteri puhul nende liigutuste tegemata jätmine üks rumalamaid tegusid mu kaubikumehe elus.

Raptor on tänuväärne pindade kaitsematerjal, mis praktikas kannatas ära isegi selle, kui aluselt laadimise käigus libisema pääsenud teravate servadega metallplaadid rattakoopale kukkusid – ei ühtegi mõlki!

Täna olen nii palju targem, et laseksin Raptoriga katta ka kongi uksepiidad ja isegi ukseavade esised põhjavineeriga alad sealt, kuhu tõstukid aluseid ja käppasid toetavad.

Kasulik nipp: hoia autos mõned plaadid vaipkatet. Mina olen lõiganud FIN-alusest natuke suuremad vaibatükid, mille panen alati kaubikusse laaditavate aluste alla. Aluste sees võib olla turritavaid naelu või näiteks kive, mis kongi põhjavineeri koledasti ära kriibivad.

Uku Tampere

Liiklusjurist, autoajakirjanik ja autofanaatik ning sõitnud kõigi muude tegevuste kõrvalt kaubikutega Inglismaa vahet umbes 1 000 000 kilomeetrit.

Kui auto värvikiht kriimustub esimese ja isegi väikese puute pealt, siis Raptori välimuse saab taastada enamasti pesuga, kuumaõhupuhuriga või lihtsalt uue kihi peale laskmisega. Raptorit saab segada ka värviga ja anda sellele soovitud tooni. Põhimõtteliselt on tegemist ülikõva uretaankattega ning Raptor on vaid üks kaubamärkidest, mis seda toodet pakub, olemas on näiteks ka Line-X. Maasturite ja nn kastikate maailmas on need tooted tuntumad: tihti kaetakse pikapite veokastid täies ulatuses uretaankattega juba enne uue auto üleandmist. Pärast seda vea või lahtiseid telliseid kastis, lisapinnakate kaitseb vigastuste eest. Seega kaitse oma kaubiku kongi rohkem pihta saavad osi tugeva uretaankattega ja tagad sellega suurema sõiduki järelväärtuse. Igasugune pleki- ja maalritöö ja mõlkide välja ajamine rattakoobastelt hiljem on kallis ning samas on just rattakoopad kõige silmapaistvam osa auto kaubaruumis.

Keraamika Ja Kaitsekiled

Aastatepikkune kogemus näitab, et uue kaubiku kättesaamisel võiks ühena esimestest tegevustest katta autokere kvaliteetse keraamilise kattega –see aitab eemal hoida mustust ja mikrokriime. Keraamikaga katmine kaubikute puhul on üsna kallis, lisaks peab keraamilist katet aeg-ajalt värskendama, kuid sõiduki edasine hooldus on jällegi lihtsam: pesuks piisab enamasti vaid survepesurist, et auto väljanägemine värske püsiks.

Kui keraamika on peale kantud, siis järgmisena võiks kapoti ja tuuleklaasi kohal oleva plekiosa katta 3M läbipaistva kaitsekilega, samuti võiks kiletada ukseavade alumiste servade plekid –need saavad tahes tahtmata jalgade ja poriga pihta ning kui sõiduki müümine tõuseb kunagi päevakorda, saab kaitsekile eemaldada ning vastu vaatab tuttuus pind, ja see on kõva müügiargument!

Kaitsekile ei kannata kaubaruumi kasutuse intensiivsust, kuid näiteks kaubiku kapotil ja tuuleklaasi kohal oleval plekiosal on see väga õiges kohas. Eriti talveperioodil saavad need piirkonnad valusalt pihta nii kivide kui naastudega, sest masina lauppind on väga suur. Täkete kohalt võivad lakk ja värv kooruma hakata ning pleki sisse pugeda rooste.

Nii Raptorit, kilesid kui ka keraamikat võib tegelikult küsida juba ka esindusest autot ostes: nii saab need kulud ka ühe liisingumakse sisse.

Igal juhul tuleb neid käsitleda investeeringuna, sest kaubiku värske ja korrektsena hoidmine on sellevõrra lihtsam, ja sellest tulenevalt on lihtsam hiljem ka müüa.

Rohkem vatti saavate piirkondade kaitsmine on oluline isegi siis, kui annad kaubiku kunagi esindusele tagasi – automüüja on ju koostööpartner!

AUTO JA MOOTORI SISSESÕIT:

Kõige olulisema nüansi jätsin teadlikult viimaseks. Kuigi tänapäeval sellest nii palju ei räägita, on eriti töömasinale sissesõidu tegemine võtmetähtsusega pingutus auto esimese 100 kasutuspäeva jooksul.

Sissesõidu tegemise kohta on mitmeid erinevaid teooriaid alates “sisselõhkumisest” kuni -meelitamiseni. Tuntud autospetsialist Speedsteri Hannes ütles väga tabavalt, et auto ja selle mootor tuleb õrnalt “sisse masseerida”. Rusikareegel on, et sõiduki esimese tuhande läbisõidukilomeetri jooksul tuleks vältida suuri koormusi ja raske töö tegemist, samuti ka pikka tühikäigul töötamist.

Seda tuleb kasutada erinevatel töörežiimidel, erinevatel käikudel, aga ilma suurte koormuste ja ekstreemsusteta. Koormust tuleb järk-järgult kasvatada ja üle 50% koormuseni võiks jõuda alles pärast 1000 km läbimist, aga mida kauem sissesõitu teha, seda parem.

Põhjaliku loo sissesõitmisest leiab Accelerista portaalist märgusõna “Mootori sissesõitmine” järgi otsides.

Ma olen näinud kaubikuid, mille käigukastid undavad ja mille mootoreid vaevavad erinevad anomaaliad. Paaril korral on omanik isegi öelnud, et “see jama tekkis kohe alguses.” Ja miks? Sest korralik sissesõit jäi tegemata.

Teine põhjus on kehvapoolne hooldus: kui käigukasti õli ei ole kunagi vahetatud, siis see kast peabki hakkama pärast 150-200 000 kilomeetri läbimist tuksi minema. Teadmiseks: esinduse hooldusplaanist ei piisa töösõiduki pikaajaliseks muretuks ekspluateerimiseks, vaja on rohkem ja tihedamaid hooldusi.

Rusikareegel: Mootoriõli vahetuse välp Eestis peaks olema sõltuvalt kasutusest üks aasta või 10-15 000 km. Käigukastiõliga ei tohiks sõita rohkem kui 100 000 km, aga pigem vähem.

Oma Jumperile tegin absoluutselt ideaalse sissesõidu ning järgmised 230 000 kilomeetrit olid igas mõttes muretud – vahetasin vaid pidurikettaid ja klotse. Imestajaid oli palju, sest üldine arvamus Citroeni kaubikute vastupidavusest pole kuigi kõrge.

Minu Jumperi elu ei olnud lihtne, umbes poole elust vedas see lisaks täiskoormale ka kahetonnist käru mööda Euroopat, sh Londonit ja UK väikseid teid kolistades.

Autot müües olid mootori silindrite surveastmed vaid mõni protsent uuest väiksemad: lisaks sissesõidule oli kasu usinast õlivahetusest.

Praegune kaubik asus üsna kohe rasket tööd tegema, ning täna maadlen ma nii mootori õlilekete kui ka muude anomaaliatega, mida ei olegi võimalik muudmoodi seletada, kui et auto jäi korralikult “sisse masseerimata”.

MOOTORI SISSESÕITMISE PÕHIREEGLID:

◾ Esimesed 100 kilomeetrit sõida eriti rahulikult, hoia mootori pöördeid sõidu ajal ca 20002500 juures ning kiirendused rahulikud.

◾ Väldi lühikeste otste sõitmist ja tihedaid külmkäivitusi.

◾ Ära lase autol pikalt tühikäigul töötada.

◾ Liiga madalad pöörded (alla ~1400 rpm) ei ole head, liiga kõrged pöörded ei ole head.

◾ Gaasipedaaliga käitu rahulikult, väldi tugevat kiirendamist ja tugevat mootoriga pidurdamist. Koormus võiks püsida alla 50%.

◾ Ära vea käru ega raskeid koormaid, võta kurve ja läbi auke rahulikult.

◾ 100 km järel hakka järkjärgult mootori koormust kasvatama. Ära lase mootori pöördeid üle 3000-3500 rpm.

◾ 1000 km järel võid koormust järkjärgult veelgi kasvatada ja kasutada kõrgemaid pöördeid.

◾ 1500 km läbimise järel vaheta sõidukil õli ja õlifilter ning alles pärast seda võid hakata autot maksimaalselt koormama. Mina tegin esimesele autole lausa 3000 km sissesõitu.

Auto Ilus Pikk Elu On Omaniku Teha

Kas teha kaubiku mootorile sissesõit või mitte, taandub sellele, mida soetatavalt sõiduvahendilt oodatakse. Kui plaanis on vaid liisingu või garantiiperioodi lõpuni hakkama saada, siis pole erilist vahet.

Hea näide on auto piduriklotsid, mis peavad kohanema piduriketastega. Seda on ilmselt iga autoomanik kogenud, et värskelt vahetatud piduriketaste ja klotsidega ei pidurda auto sugugi nii hästi. Kulub isegi mitusada kilomeetrit, enne kui need efektiivselt tööle hakkavad.

Ka naastrehvide sissesõidu perioodist räägitakse palju: kui uute naastrehvidega kohe kõvale kattele kaapekat tegema minna, ei jõua naastud oma pesadesse korralikult kinni haakida ning lahkuvad rehvist pigem varem kui hiljem. Sarnased kokku sobitumise protsessid toimuvad tegelikult kogu sõiduvahendis. Auto, see on suur kogus laagreid, hammasrattaid ja liigendeid, mis kõik on uutena kindlas mõõdus ja “tihedad.” Nendega puutub kokku mingi teine detail ja need kaks peavad edaspidi koos toimima ja koos kuluma.

Muutuvas maailmas, kus loodussäästu eesmärgil tuleks tarbimist oluliselt piirata, peaks vägagi mõtlema tööauto kauem kasutamisele. Selles kontekstis on sõiduki esimesed mõned tuhanded kilomeetrid ja nende jooksul toimuv kriitilise tähtsusega.

Ka ei maksa unustada eelpool automüüja kohta öeldut: heale koostööpartnerile ju ei lükka oma risuks aetud masinat kaela? Ei tahaks ka järgmisele omanikule meelehärmi valmistada. Hea peremees oma koera ei peksa.

Minu esimene isiklik pikem kokkupuude

Kiaga jääb selle sajandi esimestesse aastatesse, kui mu isa endale Kia Carnivali soetas.