SISSELASKE- JA VÄLJALASKEKOLLEKTORI TIHEND

Alates 1980ndate aastate lõpust ja 1990ndatest tähendas mitmepunktilise kütusepritse kasutuselevõtt, et sisselaskekollektoris ei liikunud mitte enam kütusesegu vaid ainult õhk. See andis mootoriinseneridele rohkem vabadust optimeerimaks õhuvoolusid kadusid vähendades. Sisselaskekollektorid muutusid keerukamaks ja nende peamiseks materjaliks tõusis plast: seda nii väikese kaalu kui ka soodsa hinna tõttu.

Mõnedel lahendustel rakendati ka reguleerimisklappe, juhtimaks õhku kollektori sisemuses, muutes selle kiirust või vooluhulka, sõltuvalt nii mootoripööretest kui ka koormusest.

Kui tekib probleem, on õige diagnoos juba pool võitu. Alumiiniumist plokikaantel hakkab korrosioon pindu uuristama reeglina jahutusvedeliku portide juurest. Kui porti ümbritsev pind või kollektoritihendi alla jääv plastist tihendusrant ajapikku irdub, ei suuda tihend enam oma tööd teha ja tulemuseks on leke. Sellistel puhkudel ei saa lekke põhjustajaks lugeda tihendit ennast.

MIDA TEHA JA MIDA MITTE TEHA, KUI AVASTAD KOLLEKTORI JUURES MÕNE ANOMAALIA?

Kui sisselaskekollektoril on märke mõradest või deformatsioonist, vahetake plastkollektor välja. Uus sisselaskekollektor on odavam kui püüda seda remontida. Pidevad jahutus- ja kuumenemistsüklid võivad kollektoreid deformeerida või murendada. Sageli ongi esimeseks märgiks, et asi pole korras, kollektori kontaktpinna kõverdumine.

Kui hooldad või osandad suure läbisõiduga mootoreid, jälgi tähelepanelikult plokikaane lihtsast tihendist reeglina piisas, et tagada lekkevaba ühendus. jahutusvedeliku ühenduste seisukorda. Kui nende tööpind on ebatasane või vigastatud, ei saa ka uus kollektoritihend oma tööd korralikult teha.

Vanade tihendite ja kinnitusvahendite jääkide eemaldamisele kontaktpindadelt tuleks väga suurt tähelepanu pöörata. Kruvikeeraja või metallikraabitsaga tehtud kriimud või vigastused võivad põhjustada tihendi lekke. Vanadel malmkaanega mootoritel võib kasutada metallist kraapimistööriistu, kuid alumiiniumist või komposiitidest pindadel ledaks lihvida, et taastada täiesti sile ja sirge kontaktpind. Veelgi suurema söövituse puhul võib kaant taastada TIG-keevituse abil, kuid parem variant oleks juba plokikaas uuega asendada.

Soovituslik pinnaviimistlus sisselaskekollektori ja plokikaane vahel peaks olema ideaaljuhul 0,8 kuni 1,5 mikromeetrit Ra (Roughness Average). Reaalsuses, kui nimetatud ebatasasused jäävad vahemikku 0,5-2 mikromeetrit, pole tegelikult probleemi.

Erinevalt supersiledast pinnaviimistlusest, kasuta puhastamiseks vaid plastist tööriistu. Mõnedel puhkudel saab plokikaane pinnakahjustusi puhastamise järel taastada. Kui uuristused on suuremad, võib kasu olla kahjustatud pinna taastamisest kuuma epoksiidmaterjaliga, mis tuleb vastavalt si- mida nõuavad uusimad MLS-tihendid (0,5 Ra või veel vähem), ei ole enamiku kollektoritihendite jaoks pinnasiledus niivõrd kriitiline. Siiski peab pind olema silmaga vaadates sirge ja puhas, vaid minimaalsete söövituste-lainelisusega.

Enamik tihendeist on mõeldud kuivalt paigaldamiseks, nii sisselaskekollektor kui ka plokikaas peavad olema puhtad: ei mingit õli või jahutusvedeliku kirmet. Tihendile ei ole vaja midagi täiendavalt lisada, ühtegi liimivat ega tihendavat vedelikku ei tihendil ega sisselaskekanalite vahel ei tohiks kasutada. Näiteks võib sedasi silikoon valedesse kohtadesse sattuda ja tihendi töövõimet hoopis nõrgestada. Erandeid tohiks ses osas lubada vaid siis, kui tootja on need vastavalt ette näinud.

Pingutusjärjekord mängib seejuures samuti rolli, samuti nagu plokikaane või õlivanni puhul, nii ka kollektorite puhul. Poltide pingutamine vales järjekorras võib tekitada ebaühtlaseid koormusi, lekkeid ja deformatsioone.

Kui sisselaskekollektori tihend ei sulge tihedalt jahutusvedeliku porte kollektori sees, võib see kaasa tuua jahutusvedeliku lekke mootori sisse ehk õlivanni. Teisalt, kui tihend jätab lekke sisselaskekanalite ümbrusesse, võib tekkida vaakumleke, mis omakorda ajab paigast ära vajaliku õhu-kütuse suhte ning tekitab käivitus- või tühikäigutõrkeid.

Ühtlasi on oluline, et kollektori kinnituspoltide keermed on puhtad ja vigastusteta, sest see mõjutab nende kinnitusmomenti. Soovituslik on kasutada uusi kollektoripolte. Kui siiski tuleb vanu kasutada, veendu nende keermete heas seisukorras.

Paljude tootjate tihendeil on “pingutusstopperid” või “jõupiirajad” tihendite sisse ehitatud, kuid need ei asenda siiski korrektset pingutusviisi momentvõtmega. Ühest küljest võimaldab momentvõti õiget kinnitusjõudu, teisalt ka kõigile poltidele ühtlast kinnitusjõudu. Kui kinnituspunktid on erinevalt pingutatud, hakkab tihend ikkagi lekkima.

Isegi pisim leke sisselaskekollektori juurest võib tekitada mootori üleujutamist kütusega. Lekke leidmine pelgalt silmade ja kõrvade abil võib aga osutuda aeganõudvaks ettevõtmiseks. Sisselaskekollektori õhulekked ei tähenda välja lekkivat õhku, vaid sisseimetavat õhku. Kõik, mis mootorisse imetakse, mõjutab kütusesegu koostist ja mõjutab nii mootori tööd kui ka heitgaase.

Õhulekete leidmine käib lihtsamini aurumasina abil. Nendega saab tuvastada kasvõi mitu leket korraga ja kiiremini, kui teistel meetoditel. Aurumasin saab sisselaskekollektorit survestada ning täita selle auru vms nähtava tossuga. Kui süsteemis on leke, märkate kohe lekkekohast auru tõusmas. Lekkivad pihustitihendid võivad segu koostist samuti muuta ja anda veateateid. Tavapärased testimismeetodid hõlmavad sageli põlevaid gaase või paksu õli määrimist tihenditele, oodates tulemusena muutust mootoripöö- retes. Kuid säärast veaotsingut ei saa teostada mootoritel, mille sisselaskekollektor ei võimalda vastavat ligipääsu. Aurumasinad võivad sellised lekkekohad tuvastada aga ilma igasuguse osandamiseta.

Kui märkad, et jahutusvedeliku tase alaneb, siis see ei saa kuhugi võluväel kaduda, see peaks ikkagi kuhugi füüsiliselt minema. Väliseid lekkeid saab avastada ka palja silmaga või vastava värvaine abil. Sisemised lekked on keerulisemad, sest siis võib jahutusvedelik jõuda põlemiskambrisse või õli sisse. Nende lekete tuvastamine pole lihtne. Alati vaata üle terve süsteem. Kontrolli, et õlis poleks mustust ega vahususe märke. Ühtlasi tasub diagnostika abil mootori veakoodid üle käia. Kui lambdaandur annab veateadet, siis võib seegi viidata põlemiskambrisse lekkivale jahutusvedelikule. Jahutusvedelik sisaldab teadupärast fosfaate ja muid kemikaale, mis võivad hapnikuandurit ja katalüsaatorit kahjustada. Ja sageli põhjustab tihendi lekke ka vale jahutusvedeliku kasutamine.