Eero Epner

Liimi kadumine

Tekst: Eero Epner, kunstiteadlane ja dramaturg, Levila ajakirjanik Foto: Anna Andreas

Enamasti on see lihtsalt üks suur poriväli. Eriti sügisel ja kevadel tuleb väljakule astudes arvestada, et pesumasin järgmisel öösel ei puhka. Külmemate ilmadega jäätuvad väikeste mudalainete harjad kivikõvaks ja nendel jooksmine meenutab pigem riigipöördekatset põhjanaba lähedal kui jalgpalli. Mingeid piire väljakul ei ole. Mängitakse, kuni pall lendab kas mühisevasse jõkke või tuttuute eramute aeda, mis väljaku äärde on ehitatud. Nende puhtaid terrasse vaadates tekib tunne, nagu vaataks kolonisaatorite villasid, mis kõrguvad pärismaalaste sopa, muda ja pori kõrval.

Inimesed, kes selles kõntsaparadiisis mängimas käivad, on teinud seda vist juba aastakümneid. Igal teisipäeva ja neljapäeva õhtul kell seitse kogunetakse sõudebaasi kõrvale. Võetakse mõned õlled, tehakse mõned suitsud ja joostakse siis väljakule. Vahel tehakse suitsu ka keset mängu.

Siin on mehed ja naised, pensionieelikud ja päris noored, kõik läbisegi. Kas ja kuidas nad üksteist tunnevad, ma ei tea. Aga ma tean, et see jalgpall on hoopis teistsugune kui jalgpall, mida mängitakse soojades sisehallides igihaljastel kunstmuruväljakutel. Siin hoolitakse. Keegi ei jookse vanemaid mängijaid pikali, et neilt iga hinna eest pall kätte saada. Kui keegi teeb kaitses eksimuse, ei karju nende peale keegi. Noortele antakse andeks nende tulisus ja vanadele nende aeglus. Kõik on mingil moel võrdsed, sest tahe mängida on siin olulisem kui kellegi hüpoteetiline võit. See on jalgpall, nagu seda vanasti mängiti. Mil rõõm mängimisest oli olulisem kui varustus, olud ja rahakott ning mil jalgpall oli ennekõike inimesi siduv liim.

Üle Eesti on praeguseks kerkinud umbes 270 jalgpalliväljakut. Mõned neist on siseruumides ning lõhnavad kunstmuru ja higi järele. Paljud on kusagil õues, asula keskel või kooli kõrval. Neil on väravad ja väravatel on võrgud. Maha on joonistatud piirjooned ning võib täpselt teada, kust algab aut ning millal on suluseis. Kui sa nende pinnale astud, võib tundlikum natuur tunda, nagu oleks ta jõudnud kohta, mis asub väljaspool argipäeva ning kus kirg ennast ikka veel igas triblamises, taklamises või pealelöögis ilmutab.

Ent suur osa neist väljakutest on lukustatud. Selleks et minna vutti taguma, tuleb ette helistada. Võetakse toru ja vaadatakse graafikuid ning ettepoole saavad need, kes on mõne klubi liikmed. Kui vanasti tähendas jalgpallimäng nelja ranitsat väravapostideks ja nässakat palli, siis nüüd on sul vaja sularaha ja kindlat päeva nädalas. Kohas, kus ma ise jalgpalli mängimas käin, kustutatakse tasutud mänguaja lõppedes kusagilt putkast prožektorid

Ma ei mäleta, et Lahm ja kogu kirg jahutatakse külma pimeduoleks innukalt kaitsetööd se poolt sekundiga maha. Eelmisel suvel otsisin Tallinnast kohtehes kunagi peaga vastu ta teismelistele poistele, kes tahtsid naväravaposti põrganud, kuid tuke jalkat taguda, kuid ma ei leidnud pärast kolumni läbilugemist seda. Helistasin läbi isegi eeslinnade olin veendunud, et kusagil koolid ja küsisin, mis tingimustel võiksid nad avada tühjalt seisvate staadioni-

Baierimaa nurgakeses on te väravad ning meid sisse lasta. Säärast metallpost, mis on võtnud võimalust ei leitud, sest me pole ühePhilipp Lahmi pea kontuuri. gi klubi liikmed ning niisama väljakule laskmine oli nende sõnul võimatu. Mulle ei tundunud see mitte ebamugav, vaid midagi enamat. See tundus olevat vastuolus sellega, mida jalgpall alati tähendanud on. „Maailma kõige lihtsam ja arusaadavam mäng, mida saab mängida igal tänavanurgal ja suvalisel platsil,“ kirjutab mulle Eiki Nestor, kes mängis lapsena vutti tänaval ja koduhoovis ning seda koos vene poistega

– nendesamadega, kellega ta väljaspool jalkaväljakut kakles. Jalkaväljak oli see koht, kus saadi kokku – iga kell ja kõigiga. „Ma ei usu, et jalgpalli ligipääsetavus on kuhugi kadunud,“ ütleb Alvar Loog, kes arvustab peamiselt oopereid ja uuemat kummalist luulet, kuid kelle käsivarrele on tätoveeritud kodulinna Viljandi jalgpalliklubi Tuleviku logo. Tänavanurgad on tema sõnul endiselt olemas. Staadione on rohkem kui kunagi varem ning tema sõnul on enamik koolistaadione õhtuti või nädalavahetuseti avatud. Võimalused võtta mansa kokku ning minna palli taguma on paremad kui eales varem – neid lihtsalt ei kasutata. Sest kui kidurates oludes oli vutt üks väheseid spordialasid, mida oli üldse võimalik harrastada (oma kodulinnast ei mäleta ma peaaegu ühtegi vabas õhus olevat korvpalliväljakut, mille rõngas poleks maha olnud kistud), siis nüüd on võimalik mängida hokit ja teha pilatest, harrastada mäesuusatamist või sõita kanuuga. Üle Eesti on peaaegu 4000 spordiobjekti – mine ja tegele. Jalgpall, mis ajalooliselt on alati olnud seotud töölistega, agulitega, poriste kamasside ja vajadusel ka lõuahaagiga, leiab ennast heaoluühiskonnas samast reast kliiniliselt puhtal murul mängitava golfi ning kepikõnniga, mille jaoks tuleb vabatahtlikult jalga panna retuusid. Jalgpallil ei ole sellises olukorras palju võimalusi. Jääda iseendaks – ja kaotada. Või muutuda.

Selle aasta sügisel avaldas üks aegade parimaid paremkaitsjaid Philipp Lahm arvamusloo, kus kiitis suurklubide rahakulutust ja võrdles maailma üht kõige rikkamat klubi Pariisi Saint-Germaini juveelipoega. Lahm, kes oli väljakul tuntud väikese usina töömesilasena, leidis nüüd, et kuna klubide eesmärk ei ole enam koos hoida väikeseid kogukondi, vaid ahvatleda uusi fänne – ehk kliente – üle kogu maailma, siis on jalgpall läbi tegemas suurt – ja õnnelikku – muutust.

Ma ei mäleta, et Lahm oleks innukalt kaitsetööd tehes kunagi peaga vastu väravaposti põrganud, kuid pärast kolumni läbilugemist olin veendunud, et kusagil Baierimaa nurgakeses on metallpost, mis on võtnud Philipp Lahmi pea kontuuri.

Kuid Lahm ei ole selle arvamusega üksi. Jalgpall on muutunud viimastel aastakümnetel suuremaks äriprojektiks kui kõik teised spordialad kokku ning see on ajanud siirded igale poole. Meistrivõistlusi võidavad reeglina väga üksikud klubid. Kui need klubid ei võida, vallandatakse tema treener, ja mõned klubid teevad seda mitu korda aastas. Videokohtunike juurutamine on vähendanud inimliku vea osakaalu ning jalgpallimängijatest on omakorda kujundatud veatud superkangela-

sed, ühiskonna alustalad, kelle ülesandeks ei ole enam ainult taklamine, vaid ka rassismi, vaesuse ja koroona vastu võitlemine. Eelviimases liigamängus kandis minu lemmikmeeskonna Liverpooli kapten vikerkaarevärvilist käepaela ning 14. minutil katkestati mäng, et mälestada noarünnakus hukkunud kohalikku tüdrukut. Jalgpalliga ei seostu enam porised väljakud ja taltsutamatu kirg, vaid vasakpoolsuse ja glamuuri kummaline segu, prožektorid ja valitud seltskond – ja seda isegi väikeriigi väikelinnas. Isegi kaheksanda liiga duubelmeeskondadel on nüüd oma treenerid, logo, varustus, režiim ja keegi nokkmütsiga mees, kes alati väljakul kõigi peale karjub. Mängust, kus varem ei varjatud inimlikke puudujääke, kuid mis liitis meid seda enam, on saamas hoolikalt disainitud ja läikivale edule suunatud toode. Alvar Loog mängis väikesena jalgpalli oma kodumaja ees ja taga. „Klemme jagus,“ ütleb ta. Mängiti pimedani ja veel peale sedagi. Kuid Loog ei ole nõus romantilise kujutlusega, et jalgpall on välJalgpalliväljak oli ja surnud. „Mängitakse ilmselt kümnepaik, kus igaüks võib tes kordades rohkem kui varem,“ ütleb leida oma koha. Vuti ta, „aga mitte hoovi peal ning suvalise professionaliseerumisega, seltskonnaga.“ Ent just see, kui sinu väljakule jooktemast algse spontaansuse sevad nurga tagant poisikesed (või väljajuurimisega ja tüdrukud), kellega sa muul ajal kakled, mahavisatud ranitsate tülitsed või keda tähelegi ei pane, tegi ja lääpas ketside jalgpallist jalgpalli. Korvpallis kujunesid vanuseklassid kiiresti välja, sest pikkus asendamisega joogipudelite, mängib seal suurt rolli. Tennis oli juba logoga dressipluuside eliidi mäng ning nõudis erilisi tehnilisi ning värviliste paeltega oskuseid. Kuid jalgpallis võib peaaegu putsadega on staadionid igaüks väljakule joosta (olen selle ehe näide). Aeglasemad ja kohmakamad muutunud küll avaramaks lähevad kaitsesse, loomingulisema naja mäng turvalisemaks, tuuriga inimesed poolkaitsesse ning kuid nagu alati, tähendab äkilisemad rünnakusse. Kui vaadaturvalisus ka igavust, sest ei ta väljakule, joonistub seal välja terve inimkäitumise palett introvertsetest mängita mitte rõõmu, vaid keskkaitsjatest ekstravertsete tipurünvõidu pärast. dajateni. Siin joonistuvad välja isetus ja egoism ning mõlemal võib olla õigesti kasutades oma koht. Olen jooksnud väljakul koos suure paksu mehega, keda kiideti juba selle eest, kui ta pallile pihta sai – või pall temale (tänu tema keha pindalale juhtus seda mängu jooksul mitu korda). Mind on lohutanud minust kaks korda nooremad mehed, kui ma ennast pallist mööda libistasin, ja ühes mängus triblas meie vahel naisterahvas, kelle kohta kehtis vaikiv kokkulepe, et talle vigu ei tehta (ka tema ei ramminud kunagi kedagi meist). Kui riigikogu liige Tarmo Kruusimäe käis noorena purjetamistrennis jalgpalli mängimas, oli tema hüüdnimi Pele, kuigi palli suutis ta vaid harva tabada. „Ükskord siiski hakkasin peaaegu pallile pihta saama,“ ütleb ta. Jalgpalliväljak oli paik, kus igaüks võib leida oma

koha. Vuti professionaliseerumisega, temast algse spontaansuse väljajuurimisega ja mahavisatud ranitsate ja lääpas ketside asendamisega joogipudelite, logoga dressipluuside ning värviliste paeltega putsadega on staadionid muutunud küll avaramaks ja mäng turvalisemaks, kuid nagu alati, tähendab turvalisus ka igavust, sest ei mängita mitte rõõmu, vaid võidu pärast. Kui mõned aastad tagasi alustati rahvaliigaga, siis Kruusimäe sõnul imbusid sinna kiiresti sisse ikkagi profid ning mängurõõmu jagamise asemel muutus liiga paljude meeskondade duubelvõistkondade katsepolügooniks. „Mäng muutus juba vägivaldseks,“ ütleb ta. Ja ometi peaks tema sõnul jalgpall olema mäng, mis meid ühendab, mitte see, mis meid eristab. Muidugi on muutus laiem, suurem. Uuemal ajal ei saa isegi lohvakate dressidega jooksma minna, ilma et keegi Lycrasse kostümeeritud ja pulsikellaga varustatud õige toitumusega sell mööda pimedusse lippaks – sinna, kus ootab Tulemus.

Sel kõigel on tagajärjed. Kui ma selle artikli mingil moel jalgpallikonverentsil ette kandsin, öeldi arutelu käigus, et paljudes omavalitsustes on tõesti probleemid sellega, et staadionid on küll uhked – kuid siiski ligipääsematud. Mitu kohalikku poliitikut on siin-seal probleemist kõnelenud ja ehk midagi on muutumas, kuid väga lootusrikas ei tundunud olevat keegi. (Kui ma sellest Eiki Nestorile rääkisin, ütles ta, et võimlatega on olukord veel hullem.) Jaanus Getreu sõnul oli viimastel noorte meistrivõistlustel maapiirkondadest osalejaid kõigest 6% ning üks põhjus võib olla see, et maal mängivate noorte varustus ei ole nii fancy, tingimused nii tibens ning mängu natuur ei ole suunatud nii meeleheitlikult võidu poole kui linnanoortel. Kuna uus valitsus tõmbas kärpejoonega maha laste huvitegevuse toetuse, võib see protsent tulevikus veelgi langeda, sest transport, trennitasud või kasvõi ühiseks mängimiseks, Facebooki grupis surfamiseks vajaliku nutitelefoni kulud võivad olla Stockmanni kvartali inimestele naeruväärsed – kuid me kõik ei ela Stockmanni kvartalis ega A. Le Coq Arena kõrval. Ma võin eksida, kuid on hakanud tunduma, et kui meil olid veel tühermaad, võsatagused ja teistsugune suhtumine jalgpalli, mängisime me seda mängu mingil väga olulisel moel teistmoodi kui nüüd, mil jookseme prožektorite valgusesse ja loeb veel vaid võit.

Jalgpall on alati olnud võimalus end millegagi samastada – linnaga, inimestega, isegi poliitiliste vaadetega. Kuid tõelised jalgpallimatšid on need, kus heale mängijale plaksutavad staadionil kõik. Kus väljakul võidakse minna ükskõik kui tuliseks, ent sealt lahkunult istutakse hiljem koos saunas ja tehakse üks tobi. Umbes nii nagu sellel poriväljakul. Lõõtsutades istutakse hiljem ühes kitsas kaminasaalis ja räägitakse jumal teab millest. Me oleme seal väga erinevad. Kuid üheks lühikeseks 90 minutiks unustasime oma erinevused ja keskendusime naljakale mängule, kus täiskasvanud inimesed ajavad meeleheitlikult taga üht palli ja nimetavad seda kõige kaunimaks, kõige strateegilisemaks, kõige lihtsamaks mänguks maailmas. Võimalik, et meie pateetikale annab hoogu teadmine, et kõige olulisem oli tänasel porisel väljakul maadeldes just nimelt mäng ise. Ja võibolla ka teadmine, et siia väljakule astumiseks polnud meile vaja ühtegi privileegi võrreldes teistega. Siia oleks võinud tulla ükskõik kes ükskõik kust. Täna olime lihtsalt meie need, kes tulid kohale.